2-25-2842/35 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Hele Kaldma, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. veebruar 2026, Tartu

Tsiviilasja number

2-25-2842

Tsiviilasi

Salva Kindlustuse AS hagi Vinni valla ja A.A. vastu

kahju hüvitamise nõudes

Apellatsioonkaebuse hind

936 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 15. oktoobri 2025 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Vinni valla apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

3. veebruar 2026

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): Vinni vald Vinni Vallavalitsuse

(registrikood 75008746) kaudu, lepingulised esindajad

vandeadvokaat Epp Lumiste ja vandeadvokaadi abi

Kaili Rätsepp

Vastustaja (hageja):

Salva Kindlustuse AS

(registrikood 10284984), lepinguline esindaja Katrin

Leppik

Kostja

II

maakohtus:

A.A.

(isikukood

XXXXXXXXXXXX)

RESOLUTSIOON

1. Viru Maakohtu 15. oktoobri 2025 otsus tühistada Salva Kindlustuse AS-i hagi Vinni

Perekodu vastu rahuldamise, menetluskulude jaotuse ning välja mõistmise osas.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta Salva Kindlustuse AS-i hagi Vinni valla

vastu rahuldamata, jätta Salva Kindlustuse AS-i menetluskulud A.A. kanda, kellelt

välja mõista menetluskuluna Salva Kindlustuse AS-i kasuks 285 eurot. Vinni valla

menetluskulud jätta Salva Kindlustuse AS-i kanda ning välja mõista Salva

Kindlustuse AS-lt menetluskuluna 1648,06 eurot Vinni valla kasuks. Ülejäänud osas

(hagi rahuldamine A.A. vastu, temalt kahju 936 eurot väljamõistmine ja hageja

menetluskulude tema kanda jätmine ning välja mõistmine) jätta maakohtu otsus

muutmata.

3. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

3.1. Jätta Salva Kindlustuse AS-i hagi Vinni valla vastu rahuldamata.

3.2. Rahuldada Salva Kindlustuse AS-i hagi A.A. vastu kahju hüvitamise nõudes.

3.3. Välja mõista A.A.lt Salva Kindlustuse AS-i kasuks kahju 936 eurot.

3.4. Jätta Salva Kindlustuse AS-i menetluskulud A.A. kanda, A.A. menetluskulud

tema enda kanda ja Vinni valla menetluskulud Salva Kindlustuse AS-i kanda.

3.5. Välja mõista A.A.lt Salva Kindlustuse AS-i kasuks menetluskulu 285 eurot.

3.6. Välja mõista Salva Kindlustuse AS-lt menetluskuluna 1648,06 eurot Vinni valla

kasuks. Välja mõistetud menetluskuludelt tuleb tasuda viivist alates kohtuotsuse

jõustumisest kuni menetluskulu tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud ulatuses.

4. Vinni valla apellatsioonkaebus rahuldada.

5. Menetluskulud ringkonnakohtus jätta Salva Kindlustuse AS-i kanda. Välja mõista

Salva Kindlustuse AS-lt menetluskuluna 3849,89 eurot Vinni valla kasuks. Välja

mõistetud menetluskuludelt tuleb tasuda viivist alates kohtuotsuse jõustumisest kuni

menetluskulu tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Salva Kindlustuse AS (hageja) esitas 20. veebruaril 2025 hagi Vinni valla (Vinni Perekodu

kaudu) (kostja I) ja A.A. (kostja II) vastu kahju hüvitamise nõudes.

Hagiavalduse kohaselt toimus 22. veebruaril 2022 Tuleviku tn 1 Rakveres kahjujuhtum, mille

käigus lõhuti Rakvere Tervisemaja OÜ (kindlustusvõtja) hoone aknad ja tekitati kahju 1236

eurot. Kindlustusvõtja oli sõlminud hagejaga ettevõtte varakindlustuse lepingu (poliis nr

80022804), mille kohaselt oli kindlustusobjektiks Tuleviku tn 1 asuv hoone ning

kindlustusperioodiks 3. detsember 2021 kuni 2. detsember 2022. Hageja hüvitas

kindlustusvõtjale kostja II poolt tekitatud kahju, tasudes akende remondi eest 936 eurot,

kindlustusvõtja omavastutus oli 300 eurot.

Hageja sai 3. novembril 2023 PPA-lt info kahju põhjustamise eest vastutavate isikute kohta.

Üheks kahju põhjustajaks oli sündmuse toimumise ajal 15-aastane kostja II. Hageja esitas

tagasinõude kostja II eestkostjaks olnud Rakvere linnale. Rakvere linn esitas 31. jaanuaril

2025 vastuväited tagasinõudele, viidates, et kostja II oli ajavahemikul 6. veebruar 2012 kuni

31. detsember 2022 asendushooldusel kostja I asutuses Vinni Perekodus. Asendushooldust

osutati Vinni Perekodu ja Rakvere Linnavalitsuse vahel sõlmitud halduslepingu alusel. Seega

ei kasvanud kostja II teo toimepanemise ajal eestkostja juures, mistõttu on VÕS § 1053 lg 3

alusel põhjendatud kostja I vastu nõude esitamine. Kostja I kohustus kostja II üle järelevalvet

teostama ja halduslepingu alusel on kostja I lepingulist järelevalvet teostav isik.

PPA-lt saadud info kohaselt lõhuti Rakvere linnas Tuleviku tn 1 asuval majal aknaklaasid ära

ajavahemikus 21. veebruar 2022 kell 15.00 kuni 22. veebruar 2022 kell 8.30. Kostja I väitel

teavitasid nad kostja II kadumisest politseid alles 21. veebruaril 2022 peale kella 23.00 ning

ise teda otsima ei asunud. Hageja leidis, et sarnases olukorras oleks lapsevanem asunud lisaks

politseile ka ise last otsima, kuid seda ei tehtud. Kostja I ei ole teostanud seega piisavat

järelevalvet kostja II üle. Kuigi kostja II lõhkus 13 aknast ära 6 aknaklaasi, siis VÕS § 65 lg 1

kohaselt kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt, võib võlausaldaja nõuda

kohustuse täieliku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist.

Hageja leiab, et kahjunõue on täies ulatuses põhjendatud.

Hageja esitas 3. veebruaril 2025 kostjale I tagasinõude. VÕS § 1052 kohaselt vastutab 14-18-

aastane isik reeglina enda tekitatud kahju eest ise. Lisaks vastutab 14-18-aastase isiku

tekitatud kahju eest VÕS § 1053 lg 3 järgi ka isik, kes lepinguga kohustus tema üle

järelevalvet teostama. Kostja I kohustus teo toimepanemise ajal alaealise kostja II üle

järelevalvet teostama ning VÕS § 1053 lg 3 alusel on kostja I vastutavaks isikuks. Hageja

nõudis kostjatelt I ja II solidaarselt kahjuhüvitise 936 euro välja mõistmist.

2. Kostja I palus jätta hagi rahuldamata. Kostja II ei ilmunud 21. veebruaril 2022 perekodusse,

perevanem tegi lapse kadumisest (so 11 minuti jooksul lapse puudumisest) teavituse PPA-le.

Kostja II ilmus 22. veebruaril 2022 kell 19.30 ise perekodusse tagasi, PPA leidis lapse ja

suhtles temaga 2 tundi, lapsega oli kõik korras. Kostja I perekodu pidajana ei vastuta kahju

eest, kuna eestkostja oli Rakvere linn. Halduslepinguga asendushooldusteenust osutanud

perekodu pidaja ei ole VÕS § 1053 lg 3 mõistes lepingulist järelevalvet teostav isik, vastav

säte ei kohaldu avalik-õiguslikus suhtes ehk halduslepinguga reguleeritud olukordades.

Halduslepingu alusel lapse faktilist järelevalvet ei saa võrdsustada tsiviilõigusliku lepinguga

lapsevanemale või eestkostjale teenuse osutajaga. Hagi on esitatud vale kostja vastu,

vastutavaks isikuks on kostja I asemel kostja II eestkostja Rakvere linn.

Kui kohus asub seisukohale, et hagi on esitatud õige kostja vastu, siis tuleb hagi jätta

rahuldamata, kuna kostja I täitis järelevalve raames oma halduslepinguga võetud

(hoolsus)kohustusi, kui teavitas PPA-d lapse kadumisest. Lapse vabaduse piiramine oleks

olnud vastuolus halduslepinguga, lapsega olid kodukorra alusel sõlmitud kokkulepped ja laps

pidi perekodus olema tagasi kindlal ajal. Hageja on käitunud halvas usus, kui viivitas hagi

esitamisega ca kolm aastat.

Kostja II poolt lõhutud akende arv oli väiksem kui 50% kogu kahjust, kuid hageja nõuab

kostjatelt kahju kogu ulatuses. Hageja pole hagis esile toonud õiguslikku alust, mille korral

kostja võiks vastutada kahju eest, mille on põhjustanud teised isikud, kes aknaid lõhkusid,

mistõttu ei saa kostja igal juhul vastutada suuremas ulatuses kui 46% (6/13). Selliselt saaks

kostja maksimaalne vastutus piirduda 430 euroga (936 x 46%). Kahjunõue tuleb 430 eurot

ületavas osas jätta rahuldamata.

3. Kostja II kinnitas 18. märtsil 2025 menetlusdokumentide kättesaamist, hagile vastust ei

esitanud. Kostja II kinnitas 9. septembril 2025 toimunud istungil, et ei vaidle hagi asjaoludele

vastu ja et kostja I selgitas talle, et akende lõhkumine ja muud varavastased süüteod ei ole

lubatud tegevused.

MAAKOHTU OTSUS

4. Viru Maakohus rahuldas 15. oktoobri 2025 otsusega hageja kahju hüvitamise nõude ja

mõistis solidaarselt Vinni Perekodult ja kostjalt II välja kahjuhüvitise 936 eurot ja hageja

menetluskulud 285 eurot.

Maakohus leidis, et pooled ei vaidle asjaolude üle, vaidlus on ainult kostja I vastutuse

küsimuses.

VÕS § 1053 lg 2 kohaselt vanemad või eestkostja vastutavad, sõltumata oma süüst, ka 14–18-

aastase isiku poolt teisele isikule tekitatud kahju eest, kui nad ei tõenda, et nad on teinud kõik,

mida saab mõistlikult oodata, et ära hoida kahju tekitamist. VÕS § 1053 lg 3 kohaselt vastutab

lapse tekitatud kahju eest ka isik, kes lepinguga kohustus tema üle järelevalvet teostama.

VÕS § 1053 lg 3 järgi võib järelevalvet teostavaks isikuks olla nii füüsiline kui juriidiline isik.

Riigikohtu seisukoha järgi võib lapse lepinguliseks järelevalvajaks olla lasteaiateenust osutav

isik, sh kohaliku omavalitsuse üksus (RKTKo 05.04.2017 3-2-1-128-16, p-d 12, 13 ja 19).

Sotsiaalhoolekandeseaduse (SHS) § 455 lg 1 kohaselt on asendushooldusteenus kohaliku

omavalitsuse üksuse korraldatav sotsiaalteenus, mille eesmärk on pika- või lühiajaliselt lapse

heaolu ja õiguste tagamine, lapsele tema põhivajaduste rahuldamiseks peresarnaste

elutingimuste võimaldamine, lapsele turvalise ja arenguks soodsa elukeskkonna loomine ning

lapse ettevalmistamine võimetekohaseks toimetulekuks täisealisena.

Maakohtu hinnangul saab viidatust järeldada, et lapse lepinguliseks järelevalvajaks saab

halduslepingu alusel olla lapsele asendushooldusteenust tagav kostja I, kelle kohustuseks oli

21. novembri 2018 halduslepingu p 2.1.3 alusel tagada lapse suhtes ööpäevaringne

järelevalve. Kostja I oli teo toimepanemise ajal lepinguline järelevalvaja VÕS § 1053 lg 3

mõttes. Lepingulise järelevalve lõppemine ei lõpeta lepingulise järelevalvaja vastutust, mis on

tekkinud VÕS § 1053 lg 3 alusel, samuti ei lõpe VÕS § 1053 lg-st 3 tulenev vastutus kahju

põhjustaja täisealiseks saamisega. Hageja ees vastutavad kostjad VÕS § 65 lg-te 1 ja 2 alusel

kahju eest solidaarselt ning hagejal on võlausaldajana (so kindlustusandjana, kellele on VÕS §

492 lg 1 kohaselt kahju hüvitamise nõue kindlustusvõtjalt üle läinud) õigus nõuda kahju

hüvitamist kas mitmelt vastutavalt isikult ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Eeltoodust

tulenevalt on hagejal solidaarne nõudeõigus kostjate I ja II vastu.

Kuigi lepingulise järelevalvaja olemasolu ei vabasta eestkostjat vastutusest VÕS § 1053 alusel

tulenevalt VÕS § 137 lg-st 1, ei piira see samas ka hageja nõuet järelevalvaja ehk kostja I

vastu ega ka kostja II vastu. Arvestada tuleb vaid VÕS § 1053 lg 4 piiranguga, mille kohaselt

kui kahju õigusvastase tekitamise eest vastutab ka laps ise, on lapse ja vanemate, eestkostja

või VÕS § 1053 lg-s 3 nimetatud isiku omavahelises suhtes vastutavaks üksnes vanemad,

eestkostja või VÕS § 1053 lg-s 3 nimetatud isik, so viidatud säte välistab nende tagasinõude

õiguse alaealise vastu.

Maakohus leidis, et kostja I rikkus oma hoolsuskohustust kostja II üle järelevalve teostamisel.

SHS § 4512 lg 1 p 1 sätestab, et teenuseosutaja tagab asendushooldusel oleva lapse

hooldamise, kasvatamise, arendamise ja turvalisuse. Asendushooldusteenuse halduslepingu p

2.1.2 alusel oli kostjal I kohustus last kasvatada, sh kõlbeliselt arendada ja p 2.1.3 alusel

tagada lapse suhtes ööpäevaringne järelevalve ja lapse kadumise korral viivitamatu politsei

teavitamine. Lisaks oli kostjal II lepingu p 2.2.1 järgi õigus otsustada iseseisvalt lapse

hooldamisega seotud igapäevaelu küsimusi (päevakava, kodused tööd, vaba aja veetmine).

Kohtu hinnangul lähtus kostja I perekodu pidajana kahju tekitamise ajal järelevalve

küsimustes üldistest kokkulepetest ja kõigile mõeldud kodukorrast ega arvestanud kostja II

puhul sellega, et tegemist oli riskikäitumisega noorega, kes oli olnud pikemaajaliselt

probleemne ning kelle suhtes oleks pidanud teostama kõrgendatud järelevalvet. Piisav ei

olnud see, et peale kella 23.00 helistati politseisse ja teavitati alaealise koju mittenaasmisest.

Kui ka nõustuda sellega, et perekodu töötaja ei saanud ise minna last otsima öösel, kui ta pidi

valvama ka teisi perekodu lapsi, siis oleks kostja I pidanud, arvestades kostja II probleemsust,

võtma tarvitusele rangemad kasvatusmeetodid ja piirangud. Asjaolu, et kostja II läks uuesti

erikooli juunis 2022 ja oli seal kaks aastat, näitab maakohtu hinnangul, et teo toimepanemise

ajal veebruaris 2022 oli tekkinud juba selline olukord, mis vajas sekkumist. Kostja II on ise

selgitanud, et ta käis perekodust kogu aeg ära, koolis ei käinud, pidevalt oli õiguserikkumisi.

Asjaolu, et kostja II osas sai mingeid otsustusi teha ja rahalisi vahendeid käsutada vaid

eestkostja, ei muuda kostja I järelevalve ja kasvatamise kohustust.

Kui kostja I oleks kostja II suhtes varem tarvitusele võtnud rangemad kasvatusmeetmed ja/või

tema üle oleks olnud kõrgendatud järelevalve, ei oleks kostja II saanud 21. veebruaril 2022

toime panna õigusrikkumist, mille tagajärjel tekkis kahju.

Maakohus ei ole tuvastanud hageja hea usu vastast käitumist. Selleks ei ole asjaolu, et hageja

esitas hagi kohtusse mõni päev enne aegumise tähtaega.

Maakohus ei nõustunud kostja I seisukohaga, et tema maksimaalne vastutus saaks piirduda

430 euroga (936 x 46%), kuna kostja II poolt lõhutud akende arv oli väiksem kui 50% kogu

kahjust.

VÕS § 137 lg-s 1 nimetatud isikute omavahelises suhtes jaguneb vastutus, võttes arvesse

kõiki asjaolusid, eelkõige kohustuse rikkumise raskust või muu käitumise õigusvastasuse

laadi, samuti riisiko astet, mille eest iga isik vastutab (VÕS § 137 lg 2). PPA vastusest nähtub,

et kostja II lõhkus vähemalt 6 akent, teised kolm isikut igaüks 1 akna, kokku oli lõhutud

aknaid 13, seega ei ole kindlalt tuvastatud, mitu akent ikkagi kostja II lõhkus, so neid võis olla

ka rohkem kui 6. Kostja II istungil antud seletusest see asjaolu samuti ei selgunud. Seega ei

ole põhjendatud kostja I seisukoht, et kostja II lõhkus ära ainult 6 akent ja selle alusel

arvestada kahju suurust. VÕS § 139 ja § 140 kohaldamiseks maakohtu hinnangul alust ei

olnud.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Kostja I esitas 11. novembril 2025 maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub

tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega jätta hagi kostja I suhtes rahuldamata.

Maakohtu otsus ei vasta TsMS § 436 lg-s 1 sätestatud nõuetele, sest see ei ole põhjendatud

ega seaduslik.

Maakohus kohaldas vääralt materiaalõigust, kui leidis, et kostja oli lepinguline järelevalvaja

VÕS § 1053 lg 3 mõttes. Lasteaiateenuse osutamine ja sellest tulenev vastutus VÕS § 1053 lg

3 alusel ei ole võrreldav asendushooldusteenusega SHS § 455 lg 1 mõistes.

Asendushooldusteenus on kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatav sotsiaalteenus ja avalik-

õiguslikud lepingud ei ole VÕS § 1053 kohaldamisalas. Maakohus ei ole hinnanud, kas

sotsiaalteenuseid saab osutada eraõiguslikus vormis ning kas kostja II eestkostja ja kostja I

vahel sõlmitud leping oleks vastanud sellisele eraõiguslikule vormile.

Maakohus järeldas alusetult, et kostja I rikkus hoolsuskohustust ja oleks pidanud võtma

tarvitusele rangemad kasvatusmeetmed ja teostama kõrgendatud järelevalvet kostja I suhtes.

Maakohus ei tuvastanud konkreetset tegu, milles seisnes hoolsuskohustuse rikkumine, vaid

viitas ainult üldsõnaliselt rangematele kasvatusmeetmetele. Maakohtu otsuses puudub

selgitus, milles need rangemad meetmed oleksid pidanud seisnema ja kas Vinni Perekodul

üldse oleks olnud võimalik kasutusele võtta nn rangemaid meetmeid. Vinni Perekodu ei ole

kinnine asutus, mistõttu ei olnud kostjal I võimalik piirata kostja II liikumisvabadust. Puudub

vaidlus, et perekodu töötaja teavitas koheselt politseid, kui laps ei naasnud vaidlusalusel ööl

perekodusse.

Kostja II oli varem viibinud kinnises lasteasutuses, kuid sellest oli möödunud kolm aastast ja

sel hetkel ei olnud ilmnenud vajadust lapse kinnisesse asutusse paigutamiseks. Kostjal I oli

vaja kostja II suhtes oluliste otsuste vastuvõtmiseks kostja II eestkostja luba. Kostjal II olid

probleemid väljaspool perekodu ja selle eest ei saa kostja I vastutada. Ei ole mõeldav, et

kostja I, kes osutas sotsiaalteenust ning oli koos eestkostjaga taganud kostjale II nii

riskikäitumisega noorte programmis osalemise, terapeudi abi, vestelnud pidevalt kostjaga

tekkinud probleemidest ning taganud kostjale II turvalise elamispaiga, oleks asunud

perekodus teostama isiku üle füüsilist või kõrgendatud järelevalvet.

Maakohus on rajanud otsuse asjaoludele, mille osas kostja I ei saanud menetluses arvamust

avaldada. Seeläbi on kohus rikkunud menetlusõiguse normi. Otsuse p-s 7 on maakohus

rajanud järelduse kostja II poolt istungil antud ütlustele ja kohtu enda poolt istungi ajal

kohtusüsteemist vaadeldud asjaoludele. Istungi protokolli lk 22 kohaselt uuris kohus, milliseid

eelnevaid menetlusi on kostjal II olnud, samas kostja I ei tea, milliseid andmeid kohus nägi

oma süsteemist ja kohus ei võimaldanud menetlusosalistel nende andmete kohta ka ütlusi ja

seisukohti avaldada.

Asjaolu, et kostja II paigutati juunis 2022 kinnise lasteasutuse teenusele, ei saa tõendada

kostja I hoolsuskohustuse rikkumist 21. veebruari 2022 sündmustele eelneval ajal.

Kuigi kostja I ei vaidlustanud kahju summat 960 eurot, siis vaidlustas kostja I temalt nõutud

kahjuhüvitise suuruse. Asjas on tõendatud, et kostja II ei lõhkunud kõiki aknaid ja kostja I ei

saa vastutada teiste isikute tekitatud kahju eest. Maakohus on valesti kohaldanud VÕS § 127

lg-t 3 ja üllatuslikult jätnud VÕS § 140 kohaldamata. Maakohus on teinud lahendi, mille

alusel tuleks kostjal I hüvitada muuhulgas kahju, millel puudub igasugune põhjuslik seos

kostja poolt sotsiaalteenuse osutamisega.

6. Hageja on seisukohal, et kostja I apellatsioonkaebus on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata.

Maakohtu otsus on seaduslik ja õige. Hageja nõue kostja I vastu on põhjendatud VÕS § 1053

lg 3 alusel. Kostja I perekodu pidajana kohustus lepinguga kostja II üle järelevalvet teostama.

Ka halduslepinguga asendushooldusteenust osutav perekodu pidaja on VÕS § 1053 lg 3

mõistes lepingulist järelevalvet teostav isik.

Hageja nõustub maakohtu seisukohaga, et kostja I ei olnud teinud kõike, mida saab

mõistlikult võttes oodata, et ära hoida kahju tekitamist. Kui kostja II suhtes oleks varem

tarvitusele võetud rangemad kasvatusmeetodid ja/või tema üle oleks olnud kõrgendatud

järelevalve, ei oleks kostja II saanud toime panna õigusrikkumist, mille tagajärjel tekkis

kahju.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada menetlusnormi olulise rikkumise

ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu osas, milles maakohus rahuldas hagi Vinni

Perekodu vastu solidaarselt kostjaga II, jättis hageja menetluskulud solidaarselt Vinni

Perekodu ja kostja II kanda ning mõistis neilt solidaarselt hageja kasuks menetluskuluna välja

285 eurot.

Ringkonnakohus saab teha ilma asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmata ise

tühistatud osas TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel uue otsuse, millega jätab hagi kostja I vastu

rahuldamata ning kostja I menetluskulud hageja kanda. Ülejäänud osas (kostja II vastu hagi

rahuldamise, temalt kahju 936 eurot väljamõistmise ja hageja menetluskulude tema kanda

jätmise ning välja mõistmise osas) jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata.

Kostja I apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Menetluskulud ringkonnakohtus tuleb jätta

hageja kanda.

8. Maakohus tuvastas ja asjas ei ole vaidlust, et kostja II lõhkus grupis koos teiste isikutega

veebruaris 2022 Rakvere linnas Tuleviku 1 asuva hoone 13 akent, millega tekitati Rakvere

Tervisemaja OÜ-le kahju. Hageja on kindlustusandjana tasunud kindlustusvõtjale

kindlustushüvitise 936 eurot (varakahju 1236 eurot – omavastutus 300 eurot). Kostja II oli teo

toimepanemise ajal 15-aastane ja tema eestkostjaks oli Rakvere linn. Kostja II viibis teo

toimepanemise ajal asendushooldusteenusel Vinni Perekodus vastavalt tema eestkostja ja

Vinni Perekodu vahel sõlmitud halduslepingule.

9. Hageja esitas solidaarselt kostjate vastu tagasinõude VÕS § 492 lg 1 alusel. Hageja leiab, et

kostja I vastutab VÕS § 1053 lg 3 kohaselt kui isik, kes kohustus lepinguga lapse üle teostama

järelevalvet. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud kostja II osas ja maakohtu otsus on tema

suhtes jõustunud.

10. Ringkonnakohus märgib kõigepealt seda, et maakohus on ebaõigesti käsitlenud kostjana I

(sh kohtuotsuse resolutsioonis) Vinni Perekodu. Vinni Perekodu on Vinni valla asutus, millel

puudub iseseisev tsiviilkohtumenetlusõigus- ja teovõime ja seega ei saa ta osaleda poolena

tsiviilkohtumenetluses (TsMS § 204 lg 1). Valla ametiasutused või valla ametiasutuste

hallatavad asutused ei ole juriidilised isikud, kuid saavad oma pädevuse piires osaleda

menetluses valla nimel (vt ka RKTKo 30.04.2002, nr 3-2-1-10-03, p 11; 17.12.2007, nr 3-2-1-

114-07, p 10). Seega on ebaõige ka hageja seisukoht, et asjas on kostjaks I Vinni vallavalitsus,

samuti on kostjat I esindav vandeadvokaat märkinud ebaõigesti apellatsioonkaebuses

apellandiks Vinni vallavalitsuse. Õigusvõimeline on ja seega saab tsiviilkohtumenetluses olla

menetlusosaliseks üksnes kohalik omavalitsusüksus, st Vinni vald, kes saab menetluses

osaleda nii Vinni vallavalitsuse kui ka Vinni Perekodu kaudu. Samas tuleb kohtul kõik

otsustused kostja I osas teha Vinni valla poolt või vastu.

11. Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled selles, kas kostja I vastutab VÕS § 1053 lg 3

alusel.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et lapse lepinguliseks järelevalvajaks saab VÕS

§ 1053 lg 3 alusel olla ka halduslepingu alusel lapsele perekodus asendushooldusteenust

osutav kostja I, kelle kohustuseks oli mh halduslepingu p 2.1.3. alusel tagada lapse suhtes

ööpäevaringne järelevalve. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et lepingulise

järelevalve lõppemine ei lõpeta lepingulise järelevalvaja vastutust. Ringkonnakohus ei nõustu

kostja I apellatsioonkaebuse väidetega selles, miks halduslepingu alusel teostatavale

asendushooldusteenusele ja sellega kaasnevale järelevalve kohustusele VÕS § 1053 lg-s 3

sätestatut ei saa kohaldada.

Halduslepingut ja selle sõlmimist reguleerivad haldusmenetluse seadustiku (HMS) § 95 jj

sätted. HMS § 105 lg 1 järgi kohaldatakse halduslepingutele tsiviilõiguslike lepingute kohta

käivaid sätteid, arvestades HMS-ga kehtestatud erisusi. Praegusel juhul ei tuvasta

ringkonnakohus HMS-st tulenevaid selliseid erisusi, mis välistaksid VÕS § 1053 lg-st 3

tuleneva vastutuse kohaldamist kostja I suhtes.

Asendushooldusteenus on kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatav sotsiaalteenus, mille

eesmärk on pika- või lühiajaliselt lapse heaolu ja õiguste tagamine, lapsele tema

põhivajaduste rahuldamiseks peresarnaste elutingimuste võimaldamine, lapsele turvalise ja

arenguks soodsa elukeskkonna loomine ning lapse ettevalmistamine võimetekohaseks

toimetulekuks täisealisena (SHS § 45 ). Arvestades Riigikohtu seisukohti asjas nr 3-2-1-128-

16 (p-d 12 ja 13) leiab ringkonnakohus, et kuigi halduslepingu sõlmimine kostjale II

asendushooldusteenuse osutamiseks toimus haldusmenetluses, oli halduslepingu alusel

teenuse saajaks eraisik kostja II. Lapse eest hoolitsemine ei ole oma olemuselt avalik-õiguslik

kohustus. Teenuse osutaja ja teenuse saaja vahel tekkisid asenduskodu teenuse osutamisega

eraõiguslikud suhted, kuivõrd selle teenuse osutamisega ei kaasnenud riigivõimu volitusi.

12. Riigikohus on oma praktikas leidnud, et õigussuhe on eraõiguslik, kui avaliku võimu

kandja seisund suhtes teise isikuga on olemuslikult, mitte ainult väliselt või vormiliselt

samaväärne seisundiga, milles võivad olla eraisikud (vt Riigikohtu erikogu 18. novembri

2013. a määrus asjas nr 3-2-4-1-13, p 8; 7. aprilli 2011. a määrus asjas nr 3-3-4-1-11, p 9;

Riigikohtu 20. detsembri 2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-15-01, p-d 11 ja 12).

Sotsiaalhoolekande seadusest tuleneb, et asendushooldusteenuse osutamiseks, välja arvatud

asendushooldusteenuse osutamiseks hooldusperes, peab olema tegevusluba vastavalt SKS §

151 p-le 2. Asendushooldusteenuse osutamisel hooldusperes võib teenust osutada füüsiline

isik, kelle Sotsiaalkindlustusamet on kandnud SKS § 141 lg 1 alusel asutatud registrisse.

Seega saab asendushooldusteenust, mida praegusel juhul osutas kostjale II halduslepingu

alusel kostja I asutus, osutada seaduses ettenähtud tingimustel ka eraõiguslik isik ning sellega

kaasneb ka VÕS § 1053 lg-s 3 sätestatud vastutus.

13. VÕS § 1053 lg 3 vastutuse eelduseks on lepingulise järelevalvaja poolt oma kohustuse

rikkumine, kusjuures kohustuse rikkumise vabandatavust hinnatakse VÕS § 1053 lg 2 järgi.

Sellise kohustuse rikkumine peab olema põhjuslikus seoses 14-18 aastase lapse tekitatud

kahjuga (kahju põhjuseks olev lapse õigusvastane tegu on praegusel juhul tõendatud). See

tähendab, et lapse üle lepingulist järelevalvet teostav isik peab põhjustama selle, et 14-18

aastane lapse paneb toime õigusvastase teo. Lapse üle lepingulist järelevalvet teostaval isikul

on sarnaselt lapse vanemate ja eestkostjaga võimalik tõendada, et ta on teinud kõik, mida saab

temalt mõistlikult võttes oodata, et ära hoida kahju tekkimist.

14. Maakohus heitis perekodule ette hoolsuskohustuse rikkumist, täpsemalt seda, et perekodu

jättis arvestamata, et kostja II oli riskikäitumisega noor, kes oli olnud pikemaajaliselt

probleemne ning kelle suhtes oleks pidanud kohaldama rangemaid kasvatusmeetodeid ja

piiranguid, st kõrgendatud järelevalvet. Maakohus pidas perekodule etteheidetavaks ka seda,

et peale kella 23.00 alanud öörahu, kui kostja II ei ilmunud perekodusse, helistas perekodu

töötaja üksnes politseisse, ega läinud ise last otsima. Maakohus leidis, et kostja I ei ole

tõendanud objektiivse hoolsusstandardi järgimist.

Ringkonnakohus maakohtu seisukohaga ei nõustu ning põhjendab seda järgnevalt.

14.1. Kostja II eestkostjaga sõlmitud halduslepingu p 2.1.3 kohaselt kohustus perekodu

tagama lapsele turvalise ja ööpäevaringse järelevalve, lapse kadumise korral viivitamatult

teavitama politseid. Asjas ei ole vaidlust, et 21. veebruaril 2022 ei naasnud kostja II öörahu

ajaks kella 23-ks perekodusse ning perekodu töötaja teavitas sellest koheselt ka politseid.

Ringkonnakohus leiab, et nii hageja kui ka maakohus on ebaõigesti heitnud kostjale I

hoolsuskohustuse rikkumisena ette perekodu töötaja tegevust kostja II perekodusse öörahu

ajaks mittenaasmisel.

Kostja II seletas maakohtu istungil, et kahjujuhtum leidis aset 21. veebruaril 2022 õhtul

pimedas. See toimus Rakvere Noortekeskusest tulles, Noortekeskus suletakse kl 19 (dtl 105).

Ringkonnakohus peab kahjujuhtumi toimumise aja kindlaksmääramisel õigeks lähtuda kostja

II enda selgitusest, kuivõrd muud tõendid selles osas puuduvad. Hageja täiendavaid tõendeid

maakohtus selle asjaolu osas koguda ei soovinud (dtl 111). PPA vastus hageja päringule 3.

novembrist 2023 ei ole sündmuse toimumisaja osas kostja II avaldatuga vastuolus (dtl 8),

pigem nähtub PPA vastusest see, et menetluses ei peetud vajalikuks teo täpset toimumisaega

välja selgitada.

Kuivõrd kostja II põhjustatud kahjujuhtum leidis aset enne öörahu saabumist, siis ei oleks

perekodu töötaja teistsugune tegevus kostja II tagaotsimisel pärast 21. veebruar 2022 kella

23.00 mitte kuidagi kahjujuhtumit ära hoidnud ja sellega seotud hageja etteheited perekodu

töötajale hoolsuskohustuse rikkumisel ei ole asjakohased.

14.2. Praeguse vaidluse lahendamine taandub sellele, kas kostja I on oma lepingujärgse

kohustuse täitmisel järginud hoolsuskohustust. Lisaks järelevalvekohustusele (halduslepingu

p 2.1.3) oli kostjal I ka lapse kasvatuskohustus, sh kohustus last kõlbeliselt arendada,

kujundada lapse tööoskusi jms (halduslepingu p 2.1.2.), samuti kohustus teavitada eestkostjat

lapse kadumisest, õigusrikkumistest ja kontaktidest politseiga (halduslepingu p 2.1.7.).

Kostja I hoolsuskohustuse sisuks on praeguse juhtumi kontekstis ringkonnakohtu arvates see,

missugusel viisil ja intensiivsusega pidi perekodu teostama kostja II üle järelevalvet selleks, et

perekodu saaks lugeda oma lepingujärgset hoolsuskohustust nõutaval tasemel täitnuks.

Hinnata tuleb seda, kuidas peaks olema korraldatud perekodus kostja II päevakava ja selle

täitmise järgimine, samuti reageerimine õigusrikkumistele, aga ka eestkostja

teavitamiskohustuse täitmine.

14.3. Peamiseks tõendiks kostja poolse hoolsuskohustuse täitmisest on perekodu töötaja X.X.

ütlused tunnistajana (dtl 98 jj). Tunnistaja ütluste kohaselt oli 21. veebruar 2022 tavapärane

päev. Lõunapaiku, nagu tavaliselt, soovis kostja II minna Rakverre sõpradega kohtuma ja pidi

perekodus tagasi olema kell 23.00. Politsei järgmisel päeval õigusrikkumise kohta perekodule

informatsiooni ei andnud, kahjujuhtumist sai tunnistaja teada hiljem. Kostjal II ei olnud

perekodus viibimise ajal probleeme, ta käitus seal hästi, pahandused tekkisid väljaspool

perekodu, nende lahendamisega tegeles eestkostja ja perekodul täpne informatsioon nende

pahanduste osas puudus. Kostja II osales „Ringist välja“ programmis, mis oli suunatud

riskikäitumisega noortele, temaga tegeles terapeut. Probleeme lahendati koostöös

eestkostjaga, eestkostja võttis vastu olulised otsustused, ilma eestkostja loata ei saanud kostja

I kostja II osas midagi teha, sh kooli vahetada, laagrisse saata. Eestkostjaga suhtles perekodust

sotsiaaltöötaja, aga ka perevanem.

14.4. Asjas puuduvad tõendid, et kostja I oleks kostjale II asenduskodu teenust osutades enne

kahjujuhtumi toimumist rikkunud oma lepingulisi kohustusi, sh eestkostja ees. Sellele ei ole

viidanud ka kostja II eestkostja Rakvere Linnavalitsuse 31. jaanuari 2025 vastuskiri hagejale

(dtl 10). Tunnistaja ütlused on kooskõlas perekonnaseaduses sätestatud eestkostja

kohustustega (PKS § 179 jj). Eestkostja poolt lapse asenduskoduteenusele paigutamine ei

piira eestkostja ülesandeid ja vastutust lapse seadusliku esindajana. Seega ei saa kostjale I

asenduskodu teenuse osutamisel heita ette seda, et ta oleks pidanud kohaldama kostja II

suhtes mingeid piiranguid (milliseid täpsemalt, maakohtu otsuse põhjendustest ei nähtu).

Kostja I on menetluses asjakohaselt märkinud, et perekodu ei ole kinnine lasteasutus, kus

saaks piirata lapse liikumist suuremas ulatuses, kui see on õigusaktidega alaealiste osas

lubatud. LasteKS § 23 kohaselt on alla 16-aastasel alaealisel keelatud viibida ilma

täiskasvanud saatjata avalikus kohas kell 23.00 – 6.00, muude liikumispiirangute tegemisega

oleks kostja I rikkunud lapse põhiõigusi.

14.5. Maakohus heidab kostjale I ette ka kõrgendatud järelevalve teostamata jätmist.

Kõrgendatud järelevalve mõiste on maakohus jätnud sisustamata. Asja materjalidest ei nähtu,

et kostja II oleks perekodus viibimise ajal enne 21. veebruari 2021 pannud toime selliseid

õigusrikkumisi, et tema suhtes oleks tulnud kaaluda tavapärase päevaplaani muutmist ja

tavapärastest kasvatusmeetoditest erinevaid meetmeid, sh asendushooldusteenuse lõpetamist

kostja I juures. Veebruaris 2022 oli probleemiks kostja II koolikohustuse täitmine, kuid

tunnistaja ütluste kohaselt oli perekodu selles osas kontaktis eestkostjaga, plaanis oli

koolivahetus ja tegemist oli eestkostja otsustuspädevuses oleva küsimusega. Puudub alus heita

kostjale I ette, et ta lubas kostjal II 21. veebruaril 2022 tavapäraselt minna pärast lõunat

Rakverre sõpradega kohtuma. Seega ei ole kostja I tegevus oma lepinguliste kohustuste

täitmisel põhjuslikus seoses kostja II poolt tekitatud kahjuga.

14.6. Maakohtu otsuse põhjendustest on võimalik aru saada, et maakohus on kostja I

hoolsuskohustuse täitmise hindamisel võtnud arvesse mh kostja II seletust, et ta oli varasemal

ajal viibinud kinnises lasteasutuse ja uuesti paigutati ta sinna juunis 2022 (maakohtu otsusest:

„Teist korda sattus Kaagverre juunis 2022 ja oli seal 2 aastat. Enne seda oli 30 päeva

arestis“ ). Ringkonnakohus leiab, et kostja I ei pidanud kostja II päevaplaani koostamisel ega

järelevalve teostamisel arvestama asjaoluga, et kostja II oli viibinud varasemal ajal (ca 2

aastat enne kahjujuhtumit kinnises lasteasutuses, kui kostja II käitumisele perekodus

etteheiteid ei olnud. Samuti ei saanud kostja I hoolsuskohustuse täitmisel võtta arvesse

asjaolusid, mis saabusid alles pärast kahjujuhtumit ja need asjaolud ei tõenda kostja I

hoolsuskohustuse rikkumist kostja II poolt kahju tekitamise ajal. Seejuures on maakohus

jätnud tähelepanuta tunnistaja X.X. ütlused, et kostja I ei omanud ülevaadet kõigist kostja II

õigusrikkumistest, sest nende probleemidega tegeles eestkostja. Vastavad kostja

apellatsioonkaebuse etteheited maakohtule on põhjendatud.

Ringkonnakohus saab hageja etteheidetest aru nii, et kostja II oleks tulnud juba varasemalt

paigutada kinnise lasteasutuse teenusele SHS § 1301 tähenduses, sest see oleks võimaldanud

tema liikumist piirata, kuid seda ei saa ette heita kostjale I.

Lapse kinnisesse lasteasutusse paigutamise, samuti seal viibimise pikendamise ja lõpetamise

otsustab kohus lapse elukohajärgse kohaliku omavalitsuse üksuse avalduse alusel

tsiviilkohtumenetluse seadustikus isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluse kohta

ettenähtud korras (SHS § 1302 lg 2), samuti karistusseadustikus või kriminaalmenetluse

seadustikus sätestatud alustel. Asjas puuduvad tõendid, et kostja I tegevus või tegevusetus

takistas õigustatud isikutel vastavate taotlustega kohtu poole pöörduda.

15. Kostja heidab maakohtule ette ka seda, et kohus arvestas asja lahendamisel asjaoludega,

mida kohus nägi kohtuinfosüsteemist ja mille osas kohus ei võimaldanud pooltel arvamust

avaldada. Tõepoolest, kohtuistungi protokollist nähtub, et maakohus on kohtuistungi ajal

uurinud kohtuinfosüsteemist, milliseid eelnevaid menetlusi on kostjal II olnud (dtl 110).

Samas ei ole maakohus pooltele avaldanud, kas ja millist informatsiooni kohtusüsteemis

kostja II kohta on. Maakohus ei ole küll sellisel viisil saadud informatsioonile otsuse

põhjendustes tuginenud (piirdudes vaid kostja II seletustele viitamisega), kuid ei saa välistada,

et sellisel viisil saadud teave mõjutas kohtu hinnangut tõendite kogumile ja siseveendumuse

kujunemist asja lahendamisel.

Ringkonnakohus märgib, et hagimenetluses, erinevalt hagita menetlusest, ei selgita kohus ise

asjaolusid ega kogu selleks vajalikke tõendeid. Hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja

taotluste alusel, lähtudes nõudest (TsMS § 5 lg 1). Kohtuistungi protokollist ei nähtu, et

pooled oleksid taotlenud kohtult kostja II seletuste täpsustamiseks tõendite kogumist kohtu

vahendusel (TsMS § 236 lg 2). Ka maakohus ise ei teinud pooltele ettepanekut esitada

täiendavaid tõendeid, milline õigus kohtul TsMS § 230 lg 2 järgi on. Seega puudus maakohtul

praegusel juhul õiguslik alus asuda ise tõendeid kohtuinfosüsteemi abil juurde koguma, jättes

samas pooled teadmatusse, kas ja millise teabega kohus sellisel viisil tutvus.

16. VÕS § 1053 lg 2 järgi võivad vanemad või eestkostja vabaneda vastutusest, kui nad

tõendavad, et nad on teinud kõik, mida saab mõistlikult oodata, et ära hoida kahju tekitamist.

Sama kehtib ka sel juhul, kui kahju hüvitamist nõutakse isikult, kes lepinguga kohustus lapse

üle järelevalvet teostama VÕS § 1053 lg 3 järgi. Arvestades kostja I lepingulisi õigusi ja

kohustusi ei oleks ka tema hoolikam tegevus suutnud praegusel juhul kahju tekkimist ära

hoida. Ringkonnakohus leiab, et kostja I on asjas tõendanud (eelkõige tunnistaja ütlustega), et

ta on teinud kõik, mida saab mõistlikult oodata, et ära hoida kostja II poolt kahju tekitamist.

Ringkonnakohus ei nõustu hageja ja maakohtu seisukohaga, et kostja I pidi igal juhul ära

hoidma selle, et kostja II tekitas asendushooldusteenusel viibimise ajal kahju kolmanda isiku

varale, ja see kujutabki endast hoolsuskohustuse rikkumist. Selline määratlus tähendaks, et

kostja I on rikkunud oma objektiivset hoolsuskohustust igal juhul, kui kahju tekitamine

kolmandale isikule üldse võimalikuks on saanud ja vastav tagajärg on tekkinud.

Ringkonnakohus sellise seisukohaga ei nõustu ja jätab hagi rahuldamata. Kuivõrd hagi

rahuldamiseks puudub alus, ei pea ringkonnakohus vajalikuks käsitleda ka kahju hüvitise

nõude ulatust kostja I vastu.

17. Kuivõrd hagi jääb rahuldamata, jäävad poolte menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel

hageja kanda.

17.1. Kostja menetluskulude nimekirjade kohaselt on tema menetluskulu suuruseks

maakohtus õigusabikulud (9h ja 56 min) kokku 2449,93 eurot (koos käibemaksuga).

Ringkonnakohtus on kostja menetluskuluks õigusabikulud (15 h 02 min) kokku 3604,89

eurot (koos käibemaksuga), millele lisandub riigilõiv apellatsioonkaebuselt 245 eurot, kokku

3849,89 eurot.

Kostja kinnitab, et ta ei ole käibemaksukohustuslane ja taotleb TsMS § 174 lg-st 10

juhindudes menetluskulude hüvitamist käibemaksuga.

17.2. Hageja on esitanud vastuväite kostja I menetluskulude suurusele maakohtus.

Põhjendatud ei ole kostja I esindaja kohtuistungile ja tagasi sõiduks kulunud aja (2 h 20 min)

hüvitamine kokku 578,67 eurot. Riigikohus on otsuse 3-2-1-65-13 punktis 17 asunud

seisukohale, et seadus ei võimalda mõista menetlusosaliselt välja hüvitist teise

menetlusosalise lepingulise esindaja sõidule kulunud aja eest. Samuti ei kuulu hüvitamisele

kohtuistungil osalemise ajakulu 2h 30 min, sest kohtuistung kestis 1h 30 min. Kostja I

menetluskuludest tuleb maha arvestada 3h 20 min summas 666,67 eurot, so koos

käibemaksuga 826,67 eurot. Kostja I lepingulise esindaja põhjendatud menetluskulu on

1623,26 eurot (2449,93- 826,67).

17.3. Ringkonnakohus nõustub hageja vastuväidetega kostja I menetluskulude suurusele

maakohtus ja arvestab nendega. Kostja põhjendatud õigusabi kulusid tuleb vähendada

kohtuistungil viibitud aja osas 1h võrra.

Tasu kohtuistungile sõitmiseks kulutatud aja eest on osaliselt põhjendatud menetluskulu.

Riigikohtu 12. juuni 2013. a määrusest tsiviilasjas nr 3-2-1-64-13 tulenevalt ei võimalda

TsMS §-d 174 ja 175 ega § 144 p 1 mõista menetlusosaliselt välja hüvitist teise

menetlusosalise lepingulise esindaja sõidule kulunud aja eest. Riigikohus on hilisemas

praktikas pidanud võimalikuks kohaldada lepingulise esindaja poolt sõidule kulutatud aja eest

makstava tasu hüvitamisele analoogia korras Justiitsministri 26. juuli 2016 määruse nr 16

„Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ (kord) §-i 151

(Riigikohtu 29. septembri 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-63261/149, p 12). Korra § 151

näeb ette sõidule kulutatud aja eest tasu maksmise.

Kostja esindaja osutas kostjale õigusabiteenust Tallinnas asuva advokaadibüroo kaudu.

Kohtuistung toimus Rakvere kohtumajas. Tallinna ja Rakvere vahemaa on ühte suunda

arvestades 100 kilomeetrit. Korra § 151 lg 1 p 2 alusel kuulub hüvitamisele sõidule kulunud

aja eest 20 eurot, lisandub käibemaks 4.80 eurot, kokku 24,80 eurot.

Kokku tuleb kostja I põhjendatud menetluskulu maakohtus vähendada 801,87 euro võrra

(koos käibemaksuga).

17.4. Ülejäänud osas on kostja I menetluskulude väljamõistmise taotlus põhjendatud.

Kohus mõistab lepingulise esindaja kulud teiselt poolelt menetluskulude jaotuse alusel välja

põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1).

Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et arvestades vaidluse iseloomu ja osutatud õigusabi

teenuse mahtu ja kvaliteeti, on kostja õigusabikulud mõlemas kohtuastmes vajalikud ja

põhjendatud (välja arvatud otsuse p-s 17.3 märgitu). Kostja on põhjendatult viidanud, et

tegemist on vaidlusega, kus selge kohtupraktika VÕS § 1053 lg 3 kohaldamise küsimuses

puudub. Seetõttu on põhjendatud ka apellatsioonkaebuse koostamisele kulunud õigusabi 8h

56 min ulatuses. Mõlemas kohtuastmes on kohus pidanud kohtuistungi, kus kostja lepinguline

esindaja osales. Ringkonnakohus mõistab hagejalt kostja kasuks menetluskuluna maakohtus

välja 1648,06 eurot ja ringkonnakohtus 3849,89 eurot (koos käibemaksuga). Vastavalt kostja

taotlusele tuleb välja mõistetud menetluskulult tasuda TsMS § 177 lg 4 järgi ka viivist VÕS §

113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt)