2-23-3313/99 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Hele Kaldma, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. veebruar 2026, Tartu

Tsiviilasja number

2-23-3313

Tsiviilasi

I.A hagi W.O vastu testamendi tühisuse

tuvastamiseks ja tahteavalduse asendamiseks

Apellatsioonkaebuse hind

53 000 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 9. septembri 2025 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

I.A apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): I.A (isikukood XXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Mihkel Gaver

Vastustaja (kostja):

W.O

(isikukood XXX),

lepinguline esindaja Martin Traat

RESOLUTSIOON

1. Tartu Maakohtu 9. septembri 2025 otsus jätta muutmata ja I.A apellatsioonkaebus

rahuldamata.

2. Menetluskulud ringkonnakohtus jätta I.A kanda.

3. Välja mõista menetluskuluna ringkonnakohtus I.A-lt W.O kasuks 1550 eurot.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. I.A (hageja) esitas 1. märtsil 2023 Tartu Maakohtule hagi W.O (kostja) vastu L.V.

testamendi tühisuse tuvastamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt on hageja ja kostja õed, kelle ema L.V. (testaator) suri XXXX.

Tallinna notar Piret Press saatis 27. juulil 2022 hagejale kirja, millest selgus, et 17. septembril

2003 oli L.V. koostanud Tartu notari Aune Harujõe juures testamendi, millega nimetas kogu

oma vara pärijaks kostja ning määras hagejale annaku 10 000 Eesti krooni. Pärandvara hulka

kuulub korteriomand XXXXXX (registriosa nr XXXXXXXXX).

Hagejale oli testament täielikuks üllatuseks. Testaatoril oli 1989 aastal ajuinsult ja operatsioon

ning pärast seda ei olnud ta enam võimeline adekvaatselt asjadest ja olukordadest aru saama.

2003. aastal diagnoositi testaatoril multiinfarktne vaskulaarne dementsus, talle tehti ekspertiis

ja määrati raske puue tähtajatult. Hageja hooldas testaatorit alates 1989. aastal juhtunud

ajuinsuldist. Kostja elas testaatoriga koos ainult lühikest aega. Testaator oli võimeline tegema

lihtsamaid koduseid toimetusi, kuid ta ei olnud võimeline teiste inimestega suhtlema.

Eestkoste määramine emale polnud vajalik. Testaator ei olnud 2003. aastal testamendi

tegemise ajal ja ka varem ning hiljem adekvaatne, arvestades tema tervislikku seisundit ega

saanud aru tehingu sisust ja tagajärjest ning ta oli mõjutatav. Testaatori 17. septembril 2003

koostatud testament on tühine ega oma õiguslikke tagajärgi. Testaator ei olnud võimeline aru

saama testamendis kasutatud keerulistest õiguslikest mõistest ega suutnud ette näha annakuks

määratud summa väärtuse vähenemist.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Hageja väited testamendi tühisuse osas on paljasõnalised,

kunstlikult otsitud ning tõendamata. Testaator oli testamendi tegemise ajal täie mõistuse

juures. Tal diagnoositi vaskulaarne dementsus, kuid see haigus ei muuda isikut automaatselt

teo- ja otsusevõimetuks. Insuldi tõttu oli testaatori kõne raskendatud, käsi ja jalg osaliselt

nõrgad ning ta häbenes võõraste inimestega suhelda, kuid ta ei olnud nõrgamõistuslik ning ta

sai oma tegudest ja nende tähendusest aru ehk oli teo- ja otsusevõimeline. Testaator elas

iseseisvalt oma korteris, käis ise poes ja allkirjastas oma dokumente. Tema tütred, so hageja

ja kostja, käisid tal kordamööda abiks. Alles pärast 2013. aastat tekkisid tal probleemid

tasakaalu hoidmisega, mistõttu ta ei soovinud ilma kõrvalise abita üksinda väljas käia.

Notar kontrollis pärandaja seisundit ning suhtles temaga ja ei tuvastanud, et testaator ei saa

oma tegudest aru. Hageja kasuks määrati testamendis annakuna 10 000 krooni, mis oli sel ajal

suur summa. Ei saa väita, et testament oleks tehtud ebaproportsionaalselt hageja huvide vastu.

Notar ei näinud takistusi testamendi tegemiseks.

Testaator arvestas testamendi tegemisel, et kostja müüs hagejale 1989. aastal temale kuuluva

osa ¾ XXX asuvast majast (milles hageja praegugi elab) sümboolselt 5000 rubla eest. Poolte

isa V.V. suri 9. veebruaril 1992 ja tema omandis oli ülejäänud osa XXXXX kinnistust, so ¼

ning selle sai hageja pärast isa surma täielikult endale. Testaator ja kostja ei saanud V.V.

pärandist midagi, mistõttu pidaski testaator õiglaseks enda korter teisele tütrele pärandada.

Hageja eirab oma ema viimast soovi jätta korter nooremale tütrele, sest vanem tütar ehk

hageja sai isa maja.

Tõele ei vasta hageja väide, justkui oleks hageja testaatorit alates 1989. aastast peamiselt

hooldanud. Kostja külastas ema regulaarselt ning elas 1989. aastani koos emaga pärandvaraks

olevas korteris, samuti erinevatel aegadel hiljem (1997. aastal ja 2007. aastal). Kostja viis

emale regulaarselt toitu, hügieenivahendeid, ravimeid, vitamiine, koristas ja pesi korterit,

lõikas emal haigestumisest alates regulaarselt juukseid, sest ema ei soovinud kõnedefekti tõttu

juuksurit külastada. Kostja paigaldas ema korterisse lauatelefoni, et saaks temaga pidevalt

ühenduses olla, samuti hankis televiisori ning tasus vastavad arved. 2003. aastal lasi kostja

paigaldada korterisse uued aknad põhjusel, et vanad olid amortiseerunud.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 8 lg-st 3 tulenev teovõime piiratuse eeldus

pärandaja testeerimisvõime hindamisele ei kohaldu. Vaskulaarse dementsuse kui haiguse kulg

on äärmiselt individuaalne. Sellise diagnoosi saamine ei tähenda, et isik oleks vaimuhaige või

nõrgamõistuslik, nagu üritab väita hageja. Ei haiguse olemusest ega muudest andmetest ei saa

teha järeldust, et pärandaja oleks testamendi tegemise ajal olnud teo- või otsusevõimetu.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 9. septembri 2025 otsusega hagi testamendi tühisuse tuvastamiseks

ja tahteavalduse asendamiseks rahuldamata.

Maakohus tuvastas järgmised asjaolud, mille üle pooltel vaidlus puudub:

-

pärandaja tegi 17. septembril 2003 notariaalse testamendi, millega määras oma

testamendijärgseks pärijaks kostja ning määras hagejale annaku 10 000 Eesti krooni;

-

pärandaja suri XXXX;

-

notar Piret Press teavitas hagejat testamendist 27. juulil 2022;

-

kostja on korteri XXXX omanik 29. septembrist 2022.

Maakohus leidis, et testaator oli testamendi tegemise ajal otsusevõimeline ning sai aru sellest,

millised on testamendi tegemise õiguslikud tagajärjed. Maakohtule esitatud tõendid lükkavad

ümber hageja järeldused testaatori otsusevõime kohta.

Tegemist on notariaalse testamendiga, mille tegemisel kontrollis notari asendaja testaatori teo-

ja otsusevõimet, mistõttu saab eeldada selle kehtivust. Testamendi kehtivuse eeldust ei

lükanud ümber ka kohtupsühhiaatriline ekspertiis. Ekspert märkis, et tõenäoliselt oli uuritav

võimeline tegema oma huvidest lähtuvaid teadlikke valikuid ja otsuseid mõningates lihtsates,

konkreetsetes elukorralduslikes asjades ning sai aru ka nende otsuste tähendusest ja otsestest

tagajärgedest.

Tervisedokumentide andmetel ning hageja ja kostja ütluste kohaselt elas uuritav enamuse

ajast peale insulti kuni oma elu lõpuni üksi ja tuli toime elementaarse eneseteenindamisega

oma kodus, tütred käisid abiks. Eksperdi hinnangul ei ole sellest nähtuvalt alust arvata, et

testaator oleks olnud täielikult desorienteeritud ja sügavalt dementne. Uuritaval oli insuldi

tagajärjel tekkinud kognitiivne defitsiit, mis vastas dementsuse diagnostilistele kriteeriumitele

ning psühhiaater diagnoosis aastatel 1993, 2001, 2002 ja 2003 vaskulaarse dementsuse.

Rahvusvaheline Haiguste Klassifikatsioon versioon 10 (RHK 10) ei kategoriseeri dementsust

raskusastmete järgi. Diagnoos „dementsus“ võib tähendada nii sügavat nõdrameelsust kui

mõõdukat kognitiivset defitsiiti, mis siiski häirib suuremal või vähemal määral igapäevast

toimetulekut.

Eksperdile kasutada olnud andmete põhjal ei ole alust arvata, et uuritaval oleks esinenud

testamendi tegemise ajal sellist psüühikahäiret, mis oleks takistanud tal testamendi sisust ja

tähendusest aru saamast ning mida notari asendaja ei oleks olnud võimeline tuvastama.

Testament on sisult suhteliselt lihtne ja konkreetne. Eksperdi hinnangul ei mõjutanud

testamendi sisu uuritava huvisid tema elu ajal ja võis olla kooskõlas kujunenud olukorraga.

Maakohus selgitas, et kuna testament on ühepoolne tahteavaldus, siis tuleb seda tõlgendada

tahte avaldaja lähtepunktist lähtudes (PärS § 28, TsÜS 75 lg 1). Testamendi tõlgendamisel ei

ole seetõttu oluline objektiivne tõlgendus, vaid subjektiivne tõlgendus. Määrav on see, millise

tähenduse omistas korraldusele selle tegija ning viimse tahte tõlgendamisel tuleb lähtuda selle

tegija tahtest tahteavalduse tegemise hetkel. Testamendi tõlgendamisel tuleb testaatori tegelik

tahe välja selgitada testamendi tegemise aja seisuga, lähtudes eelkõige asjaoludest, mis said

testamendi tegemise ajal olla testaatori subjektiivse tahte kujunemise aluseks (RKTKo

24.10.2018, 2-16-2978/58, p-d 18 ja 19).

Maakohus leidis, et testamendi tõlgendamisel ei oma tähtsust see, kas testaator sai aru kõigi

juriidiliste terminite täpsest tähendusest. Testamendi tõestanud notar Mari-Liis Parmas

(tõestamise ajal notari asendaja) selgitas kohtule, et testamendi tõestamisel kliendid tavaliselt

kirjeldavad oma soove oma sõnadega ja sellest lähtuvalt vormistatakse testament nö

juriidilises keeles ehk õigusmõistetega.

Maakohus ei nõustunud hageja käsitlusega, et testaatori viimne tahe oli, et tema pärijateks

saaksid seadusjärgselt mõlemad tütred. Sellise tulemuse saavutamiseks ei olnud testaatoril

vaja testamenti teha. Testamendi kehtivust ei mõjuta ka asjaolu, et annakuks määratud vara

väärtus on võrreldes testamendi tegemise ajaga muutunud.

Maakohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et testamendist peab nähtuma, mis on vara

hulgas, mille kohta on pärandaja korralduse teinud. Üksikute asjade pärandamine ja pärimine

ei ole kooskõlas üldõigusjärgluse põhimõttega, sest pärimise teel saavad õigused ja

kohustused üle minna üksnes üldõigusjärgluse põhimõtte alusel (PärS § 1, 2, 4 ja 130; TsÜS 9

§ 6 lg 1 ja 2). Pärija pärib kõik, mis kuulub õiguslikult pärandvara hulka, sõltumata sellest,

kas konkreetset eset on testamendis nimetatud, kas asi on pärandaja surma ajal tema valduses

või kas eseme pärandvara hulka kuulumine on pärijale teada (RKTKo 24.03.2021 nr 2-18-

18277, p 15.5). Seetõttu ei pea olema testamendis märgitud üksikud varaesemed, samuti võib

pärandaja oma vara edasi käsutada ka pärast testamendi tegemist.

Kokkuvõtvalt leidis maakohus, et testaatori viimse tahte avaldus kujunes tema isiklikust

tahtest ja on kõrvaliste mõjutusteta ning ta ei pidanud enda testamendis märgitud tahet

kellelegi põhjendama. Maakohtu hinnangul ei ole hageja kohtule esitanud tõendeid, millest

järelduvalt saaks asuda seisukohale, et pärandaja oli 17. septembri 2003 notariaalse

testamendi tegemise hetkel otsustusvõimetu, mistõttu jääb esitatud hagiavaldus rahuldamata.

Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja 5769,75

eurot.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas 9. oktoobril 2025 maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotleb

maakohtu otsuse tühistamist ja hagi rahuldamist täies ulatuses, samuti kõigi menetluskulude

kostja kanda jätmist.

Maakohus on rikkunud menetlusõiguse normi, hinnates esitatud tõendeid ebaõigesti.

Menetluses esitatud tõendite põhjal saab öelda, et testaator ei olnud testamendi tegemise ajal

otsustusvõimeline ega saanud aru sellest, millised on testamendi tegemise õiguslikud

tagajärjed.

Ekslik on maakohtu seisukoht, et ainuüksi testamendi notariaalne tõestamine välistab selle

tühisuse. On selge, et notaritel on tehingu tõestamisel kohustus veenduda selles, milline on

isiku tegelik tahe, kas isik on testeerimisvõimeline ning kas ta saab aru testamendi

asjaoludest. See ei tähenda aga, et notar ka tegelikkuses alati oma kohustust nõuetekohaselt

täidab, või veelgi enam, et notar igakordselt isiku tegelikku arusaamisvõimet mõistab.

Kohtupraktikas on korduvalt leitud, et ka notariaalne testament võib olla tühine testaatori

arusaamisvõime puudumise tõttu (näiteks Viru Maakohtu 18. detsembri 2023 otsus tsiviilasjas

nr 2-19-20787 ning Harju Maakohtu 15. aprilli 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-15-17292).

Kuivõrd käesoleval juhul ei mäletanud notar Mari-Liis Parmas testamendi tõestamise

asjaolusid ning esitas üksnes üldiseid selgitusi selle kohta, kuidas tavapäraselt testamendi

tõestamise protsess välja näeb, ei ole võimalik tema (ega ka notar Aune Harujõe) selgitusi

ega ütluseid käesolevas asjas otsuse tegemisel arvestada tuvastamaks, kas testaator oli

testamendi tegemise ajal arusaamisvõimeline või mitte.

Kohtupsühhiaatria ekspertiisi aktis on eksperdi lõppjärelduseks olnud see, et testaatoril esines

17. septembril 2003 testamendi tegemise ajal 1989. aasta insuldi tagajärjel kujunenud püsiv

kognitiivne defitsiit, mis takistas tal aru saamast keerukamatest õiguslikest, sotsiaalsetest ja

majanduslikest asjaoludest. Testaatori testamendi näol oligi tegemist mitmeplaanilise ja

keerulise tehinguga, millest testaator ei olnud võimeline aru saama. Mõistete „pärija“ ja

„annakusaaja“ eristamine on tavainimesele, eriti dementsele inimesele, keeruline kui mitte

võimatu. Olukorras, kus testamendiga otsustatakse jätta üks lastest pärijate ringist välja,

pidamata teda enese õigusjärglaseks, ning selle asemel määratakse talle annak ehk nõue pärija

vastu, ei saa rääkida lihtsast ja konkreetsest testamendist.

Testament ei ole kooskõlas testaatori tahtega testamendi tegemise ajal, kuivõrd annakuks

määratud rahasumma väärtus on oluliselt muutunud ja testaator ei osanud sellega arvestada.

Testamendi sellise tõlgendusega soodustatakse ülekaalukalt kostjat, kuigi testaatori tahe oli

pärandada mõlemale tütrele arvestatav osa oma varast.

5. Kostja leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuses

esitatud väited ja põhjendused ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks. Apellatsioonkaebus

tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Kõik menetluskulud palub kostja jätta

hageja kanda.

Hageja väited on kohati spekulatiivsed ning kantud soovist tõlgendada pärandaja tahet ja

arusaama ühekülgselt üksnes hageja varalistest huvidest lähtudes, mitte kogutud tõendite,

eksperdi ning tunnistajate ütluste baasil. Apellatsioonkaebuses on viidatud kahele maakohtu

lahendile, mis ei ole asjakohased, sest vaidluse asjaolud on kardinaalselt erinevad.

Praeguses asjas ei esinenud testaatoril selliseid sümptomeid, nagu apellatsioonkaebuses

viidatud kohtuasjades. Testaatori suhtes ei toimunud eestkostemenetlust ei enne ega pärast

testamendi tegemist. Testaator ei olnud psüühiliselt haige ega nõrgamõistuslik, mistõttu tuleb

jätta viidatud kohtulahendid käesoleva tsiviilasja raames täielikult tähelepanuta.

Hageja ei ole esitanud mitte ühtegi tõendit selle kohta, et testaator ei olnud

arusaamisvõimeline, mistõttu on hageja tõendamiskoormis oma väidete põhistamiseks

täielikult täitmata. Testament tehti 19 aastat enne pärandaja surma ja testamendi tegemise

ning surma vahel ei esitanud keegi avaldust testaatorile eestkoste määramiseks. Maakohus

määras testaatori teovõime hindamiseks ekspertiisi, ekspert oli seisukohal, et testament ei

olnud keerulise sisuga ja testaator sai testamenti tehes aru sellest, mida ta teeb.

Apellatsioonkaebuse väide, et tegemist oli keerulise testamendiga, ei ole põhjendatud.

Testaator ei pidanud aru saama testamendis kasutatud terminite „pärija“ ja „annakusaaja“

täpsest juriidilisest tähendusest, piisas sellest, et testaator sai aru, et pärandab korteri ühele

tütrele ja määrab teisele tütrele kindla rahasumma.

Ebaõige ja tõendamata on apellatsioonkaebuse väide, et testaator soovis oma vara tütarde

vahel võrdselt jagada. Testaator lähtus arusaamast, et hageja on suure osa oma vanemate

pärandist juba eelnevalt kätte saanud, sest poolte isa pärijaks sai ainult hageja, kuigi

seadusjärgsed pärijad olid ka kostja ja poolte ema. Seetõttu pidaski testaator põhjendatuks, et

tema vara pärijaks on kostja.

Testamendi kui ühepoolse tehingu tõlgendamisel tuleb lähtuda testaatori tegelikust tahtest,

mitte kolmandate isikute arusaamast, milline peaks testament olema. Testamendi sisu oli

pooltele teada alates selle tegemisest.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning tuleb jätta

muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning

menetluskulud ringkonnakohtus jäävad hageja kanda.

7. Hageja leidis, et poolte ema 17. septembril 2003 tehtud notariaalne testament on tühine

testaatori otsusevõimetuse tõttu (TsÜS § 13 lg 1) ja palus kohtul tuvastada testamendi tühisus.

Samuti palus hageja kohtul asendada kostja tahteavaldus kinnistusraamatu kande muutmiseks

kohtuotsusega. Maakohus jättis hagi rahuldamata, leides, et testaator oli testamendi tegemise

ajal otsusevõimeline ja sai aru, millised on testamendi tegemise õiguslikud tagajärjed.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus jättis põhjendatult testamendi tühisuse tuvastamise osas

hagi rahuldamata. Maakohus on kohaldanud õigesti materiaalõigust ega ole menetlusnorme

rikkunud. Maaakohus ei ole eksinud asjaolude tuvastamisel ja on õigesti hinnanud kõiki asjas

esitatud tõendeid, sh notarite kirjalikke selgitusi, poolte vande all antud seletusi, testaatori

tervisedokumente, eksperdi arvamust ja eksperdi suulisi ütlusi kohtuistungil. Maakohus on

tõendeid hinnanud kooskõlas TsMS §-s 232 sätestatuga, kohus on oma seisukohti

põhjendanud ning kohtu siseveendumuse kujunemine on hästi jälgitav. Apellatsioonkaebuse

vastupidised väited ei anna ringkonnakohtule alust teha võrreldes maakohtuga teistsugune

otsus. Nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid

korrata (TsMS § 654 lg 6).

8. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

8.1. Asjaolu, et praegusel juhul ei mäletanud testamendi tõestanud notar Mari-Liis Parmas

testamendi tõestamise asjaolusid ja esitas kohtule üksnes üldisi selgitusi selle kohta, kuidas

tavapäraselt testamendi tõestamise protsess kulgeb, ei anna alust kahelda testaatori

arusaamisvõimes testamendi tegemise ajal. On täiesti arusaadav, et notar ei mäleta täpselt iga

tema poolt tõestatud tehingu tegemise asjaolusid, eriti olukorras, kus see tehing on tehtud

rohkem kui 20 aastat tagasi. Maakohus on põhjendatult märkinud, et notaril on kõrgendatud

kohustus kontrollida testaatori isiklikku arusaamisvõimet ja selgitada talle tema surmajärgse

korralduse tagajärgi. Kui testament on tehtud notariaalselt tõestatud vormis, on see

eelduslikult kehtiv, vastupidist peab tõendama isik, kes seda vaidlustab. Hageja ei ole

tõendanud, et notar vaidlusaluse testamendi tegemisel neid nõudeid, sh tõestamisseaduse

(TÕS) §-des 11, 13 ja 18 sätestatud notari kohustusi vaidlusaluse testamendi tõestamisel

rikkus.

8.2. Ka asjaolu, et kohtud on oma praktikas tuvastanud mitmetel juhtudel notariaalselt

tõestatud testamentide tühisuse, ei anna alust järeldada, et ka käesolevas asjas vaidlustatud

testament on tühine.

8.3. Maakohus tuvastas, et testaatoril oli diagnoositud, sh 2003. aastal vaskulaarne dementsus.

Ekspert andis arvamuse, et eksperdi kasutuses olnud andmete alusel ei olnud alust arvata, et

testaatoril oleks testamendi tegemise ajal sellist psüühikahäiret, mis oleks tal takistanud

testamendi sisust ja selle tähendusest aru saada ning mida notari asendaja ei oleks olnud

võimeline tuvastama, kuivõrd tegemist oli lihtsa ja konkreetse testamendiga ja see ei

mõjutanud testaatorit tema elu ajal. Kognitiivne defitsiit küll oli, aga see ei tähenda, et

testaator mitte millestki aru ei saanud ja mitte midagi ei suutnud otsustada (tl 170).

Asjas ei ole vaidlust, et testaator elas üksi, hageja seletuse kohaselt käis ta viimased 10 aastat

(st alates 2012. aastast) ema vaatamas iga päev, enne seda aega (st ka testamendi tegemise ajal

2003. aastal) 2-3 päeva tagant. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa olukorras, kus isik elab

üksinda ja tuleb pidevat kõrvalabi saades siiski oma igapäevaeluga toime ning eksperdi

arvamuse kohaselt sai lihtsamate tahteavalduste tähendusest aru, asuda seisukohale, et isiku

teovõime oli testamendi tegemise ajal selles osas piiratud või et isik oli testamendi tegemise

ajal otsusevõimetu. Ka hageja seletusest ei tulene, et testaator ei saanud ümbritsevast aru.

8.4. Hageja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu ekspertarvamusele tugineva

hinnangu, et tegemist ei olnud keerulise mitmeplaanilise testamendiga, mida testaator

tulenevalt oma tervislikust seisundist ei olnud võimeline mõistma. Ringkonnakohus nõustub

maakohtuga, et vaidlusalune testament ei ole testaatori vaatest keerulise sisuga, see ei hõlma

paljusid isikuid ega mitmeid varasid. Testamendi sisu ei ole põhjendatud hinnata keeruliseks

üksnes seetõttu, et testaator otsustas testamendiga jätta ühe kahest lapsest pärijate ringist välja

ja määrata talle selle asemel annak. Selle hinnangu andmisel arvestab ringkonnakohus ka

notari selgituskohustust, mille rikkumist ei ole hageja asjas tõendanud. Testamendi kohaselt

oli notar testaatorile annaku mõistet selgitanud.

8.5. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse seisukohaga, et testament ei vastanud

testaatori tegelikule tahtele selle tegemise ajal. Hageja vande all antud seletus testaatori

ütluste kohta talle pärast testamendi tegemist, et „mina tahtsin sinule ikka ka jätta, kuna sina

jääd mind hooldama, et tahtsin sinule ka teha, et sina ka saaksid.“, ei tõenda hageja väidet.

Hageja vande alla antud seletusest ei nähtu, kui pikka aega pärast testamendi tegemist

testaator sellise avalduse hagejale tegi, samas on avaldatu kooskõlas testamendi sisuga –

testaator määraski hagejale annaku. Hageja poolt vande all antud ütlustest ei saa järeldada, et

testaatori tahe oli pärandada oma vara tütardele võrdselt ja et ta ei saanud oma tahet testamedi

tegemise ajal vabalt avaldada.

8.6. Testamenti ei muuda testaatori tahte vastaseks see, kas testaator sai testamendi tegemise

ajal aru raha väärtuse muutumisest ajas. Maakohus on seejuures põhjendatult viidanud

Riigikohtu seisukohale, et asjaolud, mis tekkisid pärast testamendi tegemist, ei saanud

mõjutada testaatori tegeliku tahte kujunemist testamendi tegemise ajal (RKTKo 24.10.2018,

nr 2-16-2978, p 18).

9. Ringkonnakohus märgib, et kuigi hageja esitas 6. märtsi 2023 hagiavalduses täiendava

nõude kostja tahteavalduse asendamiseks, mille maakohus võttis 8. märtsi 2023 määrusega

menetlusse (tl 32), ei ole maakohus seda hageja nõuet kohtuotsuse põhjendavas osas isegi

mitte maininud ega põhjendanud selle nõude rahuldamata jätmist. Maakohus on käsitlenud

hageja nimetatud nõuet üksnes kohtuotsuse resolutsioonis. Sellega on maakohus rikkunud

TsMS § 436 lg-s 1 ja § 442 lg-s 7 sätestatut.

Asja materjalide kohaselt on pärimismenetlus läbi viidud, mille tulemusena on enne hagi

esitamist kostja kantud testamendi järgse pärijana päritud kinnisasja omanikuna

kinnistusraamatusse. Sellises olukorras testamendi tühisuse tuvastamise hagi rahuldamise

korral oleks testamendi järgne pärimine asendunud seadusjärgse pärimisega ja läbi oleks

tulnud viia notari poolt uus pärimismenetlus ja anda välja uus pärimistunnistus (PärS § 175).

Samas on võimalik isiku pärimisõigus tuvastada ka kohtulahendiga, mis asendab

pärimistunnistust, sellisel juhul märgitakse kohtulahendi resolutsioonis ka kõik need andmed,

mis seaduse kohaselt märgitakse pärimistunnistusele (PärS § 171 lg 7). Hageja ei ole sellist

nõuet kohtule esitanud, seega ei saanud hageja isegi juhul, kui kohus oleks testamendi

tühisuse tuvastanud, nõuda koheselt ilma uut pärimismenetlust läbi viimata ka kostja

tahteavalduse asendamist kinnistusraamatu kande tegemiseks ja maakohus oleks võinud jätta

hagi selle nõude osas seetõttu ka läbivaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel. Kokkuvõttes on

maakohus otsuse resolutsiooniga jätnud põhjendatult hagi täielikult rahuldamata.

10. Kuivõrd hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jätab ringkonnakohus poolte

menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja menetluskulude

nimekirja kohaselt on tema kulutuste suuruseks õigusabikulud kogusummas 1550 eurot (koos

käibemaksuga). Esitatud arvestuse kohaselt on kostjale osutatud apellatsioonimenetluses

õigusabi 6,25 h ulatuses (menetluskulude nimekirjas on tehtud arvutusviga ja märgitud

õigusabi kogumahuks ebaõigesti 4,25 h) tunnihinnaga 200 eurot, lisandub käibemaks.

Ringkonnakohus leiab, et kostja kulud õigusabile on arvestades asja keskmist keerukust ja

koostatud menetlusdokumentide mahtu TsMS § 175 lg 1 tähenduses vajalikud ja põhjendatud.

Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks hageja vastuväiteid kostja menetluskulude suurusele

ringkonnakohtus. Hageja enda õigusabikulude kogumaht on menetluskulude nimekirja

kohaselt 2864,40 eurot, st peaaegu kaks korda suurem kui kostjal. Ringkonnakohus nõustub

kostjaga, et eelduslikult võiksid poolte põhjendatud menetluskulud olla praeguses asjas

apellatsiooniastmes võrreldavad. Asjas ei esine ka poolte esindajate kvalifikatsiooni erisust,

mis tingiks ühele esindajale ainult seetõttu madalama tunnitasu maksmise. Kostja lepingulise

esindaja tunnitasu (248 eurot/h koos käibemaksuga) ei ole vastuolus kohtupraktikas

mõistlikuks peetava tunnitasuga ja ringkonnakohus ei pea põhjendatuks seda hageja taotluse

alusel vähendada. Hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista õigusabikuluna 1550 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)