2-25-6949/18 · Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Viru Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

19.02.2026 Jõhvis

Tsiviilasja number

2-25-6949

Kohtunik

Anne PALMISTE

Tõlk

Marina DAVÕDOVITŠ

Asja läbivaatamise kuupäev

04.02.2026

Tsiviillasi

Bondora AS hagi X vastu 3954,35 € võlgnevuse ja

lisanduva viivise nõudes

Hagihind

5589,37 €

Hageja

Bondora AS

registrikood 11483929, asukoht Tammsaare tee 56

Tallinn Harjumaa

Hageja esindaja

vandeadvokaat Keijo LINDEBERG, e-post:

menetlus.bondora@lindeberg.legal

Kostja

X

sünd. xx.xx.xxxx, isikukood XXX, elukoht xxx

Juhindudes TsMS §434, §436, §438, §442, §452, §453 lg.1, 2, §632, maakohus

O T S U S T A S :

Bondora AS hagi rahuldada.

Välja mõista XLT Bondora AS kasuks võlgnevus summas 5148 (viis tuhat ükssada

nelikümmend kaheksa) eurot 46 senti (s.h. põhivõlgnevus 3954,35 €,

sissenõutavaks muutunud viivis 1194,11 €).

Välja mõista XLT Bondora AS kasuks viivis alates 05.06.2025 kuni põhinõude

summas 3954 (kolm tuhat üheksasada viiskümmend neli) eurot 35 senti

täitmiseni Võlaõigusseaduse §113 lg.1 teises lauses sätestatud ulatuses.

Jätta menetluskulud X kanda. Välja mõista XLT Bondora AS kasuks menetluskulud

summas 1104 (üks tuhat ükssada neli) eurot 50 senti (s.h. riigilõiv 595 €,

õigusabikulud 509,50 €). XL tuleb menetluskuludelt tasuda viivist alates kohtuotsuse

jõustumisest kuni menetluskulude täitmiseni Võlaõigusseaduse §113 lg.1 teises lauses

sätestatud ulatuses.

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30

päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie

kuu möödumisel Viru Maakohtu kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest.

Asjaolud

Bondora AS (edaspidi: hageja) esitas 06.05.2025 Viru Maakohtule hagiavalduse X

(edaspidi: kostja) vastu 3954,35 € tagastamata krediidisumma, viivise 1194,11 € ning

edaspidise viivise nõudes.

Esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 12.08.2019 tarbijakrediidilepingu

nr.BL1330199 ja 13.10.2019 tarbijakrediidilepingu nr.BL1546101 (edaspidi: lepingud),

mille järgi sai kostja enda kasutusse krediiti 12.08.2019 summas 3000 € (sellest oli

lepingutasu 185 €) ja 13.10.2019 summas 5900 € (sellest oli lepingutasu 373 €). Kostja

kohustus krediidi koos kõrvalkohustuste täitmisega tagastama lepingus kokku lepitud

maksegraafiku alusel annuiteetmaksetena, kuid kostja ei täitnud kohustusi nõuetekohaselt.

Hageja edastas tekkinud võlgnevuse likvideerimiseks ülesütlemise hoiatuse 28.07.2022,

kuid kostja võlgnevust ei tasunud. Seetõttu ütles hageja 29.08.2022 lepingu erakorraliselt

üles.

Kokkuvõttes palub hageja kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevuse 3954,35 €,

sissenõutavaks muutunud viivise 1194,11 € ning menetluskuludena riigilõivu 595 € ja

sissenõudmiskulud 388 €.

Viru Maakohtu 04.08.2025 määrusega jäeti hagiavaldus käiguta ning hagejale anti tähtaeg

puuduste kõrvaldamiseks, s.o. kostja pangakonto(de) väljavõtete esitamiseks.

Hageja esitas maakohtule 25.08.2025 vastuse, milles selgitas vastustundliku laenamise

põhimõtet.

Viru Maakohtu 08.09.2025 määrusega võeti hagiavaldus menetlusse ning kostjale anti

tähtaeg 14 päeva kirjaliku vastuse esitamiseks.

Kostja vastus

Kostja X teatas maakohtule 25.09.2025 kirjalikult saadetud vastuses, et ta ei ole

hagejaga sõlminud ega allkirjastanud ühtegi lepingut.

Maakohtu istung

Hageja esindaja vandeadvokaat Keijo Lindeberg jäi maakohtu istungil hagi juurde.

Hageja esindaja selgitas, et fikseeritud on asjaolu, et kostja logis süsteemi sisse oma

ID-kaardiga ning mingit täiendavat digiallkirja seal ei anta. Hageja esindaja kinnitas,

et raha maksti kostja pangakontole reaalselt välja.

Kostja X vaidles hagile vastu ja selgitas, et tema ei ole kuskile allkirja pannud,

lepingut sõlminud ning kellelegi oma isikutunnistust andnud. Kostja ei osanud öelda,

kas lepingu sõlmimise hetkel võis tema isikutunnistus olla kellegi teise käes. Kostja

seletas, et ta oma pangakonto väljavõtet ei kontrollinud, mistõttu ta ei olnud

laekunud krediitide summadest teadlik. Samas kinnitas kostja, et kuna möödunud on

niivõrd palju aega, ta kõike ei mäleta.

Maakohtu otsuse põhjendused

Maakohus, tutvunud hagiavalduse, kostja vastusega hagile, kuulanud ära hageja

esindaja ja kostja seletused ning uurinud tsiviilasja toimikus olevaid dokumentaalseid

tõendeid, leidis, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi: TsMS) §5 lg.1 kohaselt menetletakse hagi

poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi 2. lõike

kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu

ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude

põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

Raha nõudmiseks peab poolte vahel olema võlasuhe Võlaõigusseaduse (edaspidi: VÕS) §2

lg.1 mõistes, mis õigustab hagejat nõudma kostjalt tasu maksmist.

Vastavalt VÕS §3 võib võlasuhe tekkida lepingust või seaduses sätestatud lepinguvälisest

või lepingusarnasest võlasuhtest.

Esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 12.08.2019 tarbijakrediidilepingu

nr.BL1330199 ja 13.10.2019 tarbijakrediidilepingu nr.BL1546101, mille järgi sai kostja

enda kasutusse krediiti 12.08.2019 summas 3000 € (sellest oli lepingutasu 185 €) ja

13.10.2019 summas 5900 € (sellest oli lepingutasu 373 €).

Asja materjalides asuva hagiavalduse lisadest nr.3 ja 4 nähtub, et kostja pangakontole kanti

reaalselt 12.08.2019 raha summas 3000 € ja 13.10.2019 raha summas 5900 €.

Kostja kohustus krediidi koos kõrvalkohustuste täitmisega tagastama lepingus kokku

lepitud maksegraafiku alusel annuiteetmaksetena, kuid kostja ei täitnud kohustusi

nõuetekohaselt. Hageja edastas tekkinud võlgnevuse likvideerimiseks ülesütlemise

hoiatuse 28.07.2022, kuid kostja võlgnevust ei tasunud. Seetõttu ütles hageja 29.08.2022

lepingu erakorraliselt üles. Kokkuvõttes palub hageja kostjalt hageja kasuks välja mõista

põhivõlgnevuse 3954,35 €, sissenõutavaks muutunud viivise 1194,11 €.

Hageja pidi käesoleval juhul tõendama lepingu sõlmimise asjaolusid, et kostjal on

lepingust tulenev täitmata kohustus hageja ees, kohustuse suuruse ja millises osas on

kohustus täitmata.

Käesoleval juhul on tegemist sidevahendi (arvutivõrgu) abil sõlmitud

tarbijakrediidilepingu(te)ga (nii 12.08.2019 sõlmitud leping nr.BL1330199 kui ka

13.10.2019 sõlmitud leping nr.BL1546101) VÕS §52 lg.1, §621, §402 lg.1 ja §410 lg.1

järgi.

Kostja väidab, et ta ei ole hagejaga lepingut sõlminud, pole selleks tahet avaldanud ning

lepingud on sõlmitud tema nimel tema nõusolekuta ja teadmata.

Maakohus on seisukohal, et nimetatud lepinguid saab lugeda sõlmituks Bondora AS ja X

vahel kuivõrd autentimine toimus kostja isikut tõendavat dokumenti ja selle PIN-koodi

kasutades. Niisiis nõustub maakohus hagiavalduses esitatuga selles, et leping on sõlmitud

VÕS §404 lg.1 toodud vorminõudeid järgides.

Ühtlasi pole X väitnud ega tõendanud, et tema arvutivõrgu abil autoriseerimist

võimaldavad dokumendid ja nende PIN-koodid läksid kostja valdusest välja tema tahte

vastaselt.

Riigikohus on 16.12.2019 lahendis nr.2-16-124450 p.20 leidnud, et juhul, kui isiku nimel

antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et

tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. Vastupidist tuleb

tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et

tema tahteavaldust ei andnud. Näiteks võib isik tõendada, et talle väljastatud ID-kaart ja

PIN-koodid läksid tema valdusest välja tema süüta, tema tahte vastaselt.

Seega leiab maakohus, et kuna kostja ei ole tõendanud seda, et tema ID-kaart ja PIN-

koodid oleks läinud kolmandale isikule üle tema tahte vastaselt, saab lugeda, et lepingu

sõlmis kostja ning ta vastutab sellega kaasnevate tagajärgede eest.

Järgnevalt analüüsib maakohus laenulepingute krediidi kulukuse määra.

VÕS §406 lg.1 tulenevalt on krediidi kulukuse määr krediidi kogukulu tarbijale, mis on

väljendatud aastase protsendimäärana kasutusse võetud krediidisummast või krediidi

ülempiirist, eeldusel et tarbijakrediidileping kehtib kokkulepitud tähtaja jooksul ning et

krediidiandja ja tarbija täidavad oma kohustusi tarbijakrediidilepingus kokkulepitud

tingimustel ja tähtaegadel.

VÕS §4062 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele

kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati

avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud

tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.

Kostja ei ole tühisusele tuginenud.

Riigikohus on märkinud, et kohus võib menetluses ka omal algatusel ilma vastava

vastuväiteta tuvastada tehingu tühisuse, sest kohus ei saa lahendada asja lepingu alusel,

mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnusta (Riigikohtu 08.05.2006 lahend tsiviilasjas

nr.3-2-1-32-06 p.14 ja 25.02.2009 lahend tsiviilasjas nr.3-2-1-122-08 p 19).

12.08.2019 sõlmitud lepingu nr.BL1330199 ja 13.10.2019 sõlmitud lepingu nr.BL1546101

ajal oli Eesti Panga poolt avaldatud tarbimislaenude kulukuse määr 19,37% (kättesaadav

internetis Eesti Panga kodulehel https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273/2102),

seega peaks VÕS §4062 lg.1 kohaldumiseks olema krediidi kulukuse määr enam kui

58,11% aastas.

Kohus möönab, et lepingu nr.BLL1330199 järgne krediidi kulukuse määr 56,25% ja

lepingu nr.BL1546101 järgne krediidi kulukuse määr 53,16% on piiripealsed, kuid need ei

ületa kolmekordset keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude

kulukuse määra.

Eeltoodust tulenevalt ei ole lepingud nr.BLL1330199 ja nr.BL1546101 tühised krediidi

kulukuse määra suuruse tõttu VÕS §4062 lg.1 mõistes.

Järgnevalt analüüsib maakohus vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte sätestab VÕS §4034.

Vastavalt VÕS §4034 lg.1 on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks

on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud:

- omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus

kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (krediidivõimelisus) ja

- hindama tarbija krediidivõimelisust.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus

kokkuleppelise intressi osas ning VÕS §4034 lg.7 järgi loetakse sellisel juhul

intressimääraks VÕS §94 lg.1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem

kokkulepitud intressimäärast.

Kostja ei ole omapoolseid vastuväiteid (s.h. vastuväidet vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise kohta) kohtule esitanud.

Euroopa Kohus on nii tüüptingimuste direktiivi (Nõukogu direktiiv 93/13/EMÜ,

05.04.1993) kui ka tarbijakrediidi direktiivi (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv

2008/48EÜ, 23.04.2008) tõlgendades leidnud, et neis sätestatud tarbijat kaitsvad sätted

lähtuvad eeldusest, et tarbija on suhetes ettevõtjaga nõrgemal positsioonil ja omab vähem

teavet. Kohtuasjas OPR-Finance leidis Euroopa kohus, et kohtu kohustus omal algatusel

kontrollida Euroopa Liidu õigusest tulenevate tarbijakrediidisätete rikkumist kohaldub ka

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kontrollil (EKo 05.03.2020, S-679/18

OPR-Finance, p.20-23).

Eeltoodu tähendab seda, et krediidiandjal on kohustus koguda andmeid ja hinnata

erapooletult, kas krediidist võib tekkida taotlejale olulisi raskusi ja kahjulikke

majanduslikke tagajärgi (vt. Riigikohtu 26.05.2016 otsus tsiviilasjas nr.3-2-1-30-16 p.10)

Krediidiasutuste seaduse §83 lg.3 tulenevalt on krediidiandja põhikohustuste sisu

krediidivõtja vastu hinnata viimase krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et laenu ei

antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda tasuda jooksvast sissetulekust

või tagasi maksta muust eluks otseselt mittevajalikust varast, tagades sellega, et laenuvõtja

ei satu “laenuorjusse”, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene ja muutuda

maksejõuetuks (vt. Riigikohtu 19.02.2014 otsus tsiviilasjas nr.3-2-1-169-13 p.21).

Tulenevalt VÕS §4034 lg.13 lasub vaidluse korral vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamise koormus krediidiandjal (hagejal).

Kohus nõustub, et laenutaotlejal (kostjal) oli VÕS § 14 lg 1 2. lause järgi kohustus esitada

krediidiandjale laenu taotlemisel tõeseid andmeid ja krediidiandja võib neist lähtuda.

Kohtupraktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt

piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika

ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Ei saa lugeda piisavaks

laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid,

kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto

väljavõtetest nähtuv (vt. Tallinna Ringkonnakohtu 08.11.2021 otsus tsiviilasjas nr.2-20-

106661, p.55).

Hageja märkis hagiavalduses, et kostja krediidivõimelisuse hindamisel võttis hageja

arvesse m.h. kostja sissetulekute suuruse ja regulaarsuse, varalised kohustused, varasemate

maksekohustuste täitmise, tema ülalpeetavate arvu, vältimatuid kulusid põhivajadustele

jne. Ühtlasi kasutas hageja teabe kogumiseks ka asjakohaseid avalikke andmekogusid (nt.

maksehäire registrit).

Maakohus on seisukohal, et käesoleval juhul on laenuandja järginud vähemalt

vastutustundliku laenamise põhimõtte miinimumnõudeid, analüüsinud laenutaotleja

esitatud andmeid, kontoväljavõtet, kogunud/kontrollinud andmeid andmebaasidest.

Lepingute ülesütlemise 29.08.2022 seisuga oli kostja võlg hageja ees 3954,35 €.

Vastavalt VÕS §76 lg.1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

Kohustuse kohane täitmine on ühtlasi võlausaldaja nõudeõiguse ning sellega ka kogu

võlasuhte lõppemise alus.

Kuivõrd kostja ei ole laenulepingust tulenevaid kohustusi täitnud ja jättis

maksegraafikujärgsed maksed tegemata, on tegemist kohustuse rikkumisega VÕS §100

mõttes, mis annab võlausaldajale õiguse VÕS §101 sätestatud õiguskaitsevahendite

kasutamiseks (s.h. nõuda kohustuse täitmist, nõuda viivist).

Hageja esitatud põhivõla nõue on seega põhjendatud.

Järgnevalt analüüsib maakohus viivise nõuet.

Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja tulenevalt VÕS §101 lg.1 p.1 ja p.6

nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult

viivist.

Vastavalt VÕS §113 lg.1 võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral

võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi, arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni.

Hageja nõuab kostjalt viivist laenulepingu nr.BL1330199 põhivõlalt 1102,97 € perioodil

30.08.2022 - 06.05.2025 VÕS §113 lg.1 sätestatud seadusejärgses määras summas 333,07

€ ja laenulepingu nr.BL1546101 põhivõlalt 2851,38 € perioodil 30.08.2022 - 06.05.2025

VÕS §113 lg.1 sätestatud seadusejärgses määras summas 861,04 €, kokku seega 1194,11

€. Hageja on esitanud arvutuse vastavalt viivisekalkulaatorile.

Hageja palub kohtul lisaks hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisele välja

mõista kostjalt ka viivis perioodi eest alates hagi esitamisest kohtule kuni põhinõude

täitmiseni põhinõudelt 3954,35 € kuni sellekohase tasumiseni alates 06.05.2025 VÕS

§113 lg.1 sätestatud seadusejärgses määras.

Maakohus leiab, et hageja viivisenõue on seaduslik ja rahuldab selle.

Eeltoodud põhjendustel rahuldab kohus Bondora AS hagi X vastu ja mõistab hagejalt

kostja kasuks välja 3954,35 € võlgnevuse, sissenõutavaks muutunud viivise 1194,11 € ja

viivise alates 06.05.2025 VÕS §113 lg.1 teises lauses sätestatud seadusejärgses määras.

Menetluskulud

TsMS §173 lg.1 tulenevalt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.

TsMS §162 lg.1 tulenevalt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Hageja palus hageja kostjalt välja mõista menetluskuludena riigilõivu summas 595 € ja

hageja õigusabikulud 100 € + 388 € ja viivise menetluskuludelt VÕS §113 lg.1 teises

lauses ettenähtud ulatuses.

Maakohtule 04.02.2026 esitatud menetluskulude nimekirjas teatas hageja, et ta palub

kostjalt välja mõista menetluskuludena riigilõivu 595 € ja hageja õigusabikulud summas

509,50 € (s.h. hagiavalduse koostamine 100 €, 19.08.2025 E-toimiku materjalidea

tutvumine 12 €, 21.08.2025 kohtule vastuse koostamine 276 €, 13.09.2025

kohtumäärusega tutvumine 10,50 €, 19.01.2026 kirjavahetus kliendiga 3 €, 03.02.2026

vastaspoole e-kirjaga tutvumine, kirjavahetus kohtuga 6 €, 04.02.2026 kohtuistungiks

valmistumine, kohtuistungil osalemine ja menetluskulude nimekirja koostamine 102 €).

Maakohtu hinnangul on hageja õigusabikulude suurus põhjendatud.

Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse

hindamine on TsMS §175 lg.1 järgi kohtu kaalutlus- ehk diskretsiooniotsus. Kohus teeb

kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja keerukuse hindamise kohta (Riigikohtu

11.02.2015 määrus kohtuasjas nr.3-2-1-115-14, p.11).

Maakohus leiab, et hageja menetluskulude nõue on põhjendatud ja mõistab selle hageja

kasuks kostjalt täies ulatuses välja.

TsMS §177 lg.4 tulenevalt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud

isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS §113 lg.1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Hageja on nõudnud menetluskuludelt viivise väljamõistmist. Kohus rahuldab hageja

taotluse ja mõistab menetluskuludelt välja viivise alates käesoleva kohtuotsuse

jõustumisest kuni nõude täitmiseni VÕS §113 lg.1 teises lauses sätestatud määras.

(allkirjastatud digitaalselt)

Anne PALMISTE

kohtunik