3-26-282/6 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-26-282

Määruse kuupäev

19. veebruar 2026

Kohtunik

Juhan Siider

Kohtuasi

X kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks seoses kaitsjale helistamise piiramisega

RESOLUTSIOON

1. Tagastada X kaebus.

2. Asendada avaldatavas kohtulahendis kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse resolutsiooni p 1 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15

päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §

121 lg 4 ja § 204 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X (kaebaja) esitas 29. novembril 2025 Tartu Vanglale taotluse mittevaralise kahju

hüvitamiseks summas 50 000 eurot. Kaebuse kohaselt esitas kaebaja 28. novembril 2025

Tartu Vanglale avalduse kaitsjale helistamiseks samal päeval kell 9.30. Kontaktisik ei

võimaldanud kaebajal kaitsjale helistada, sellega rikkus vangla vangistusseaduse (VangS) §

28 lg-t 3.

2. Tartu Vangla jättis 2. veebruari 2026. a otsusega nr 1-9/2-26/569-2 kaebaja kahju

hüvitamise taotluse rahuldamata. Kaebaja paiknes S3 osakonna kambris 218 ning kaebaja

liikumis- ja suhtlemisvabadus ei olnud piiratud. Kaebajal oli võimalik kaitsjale helistada

eluosakonnas vabalt liikumiseks määratud ajal avavahemikus kell 13.00-17.00. Kontaktisik

keeldus kaebajale helistamise võimaldamisest kella 9.30, sest kaebajal on võimalus helistada

avatud ajal. Kaebaja on korduvalt kaitsjale helistanud ning ühekordsest hommikul helistamise

keelamisest ei saa järeldada kaitsjaga suhtlemise ebakohast piiramist. Vanglas rakendatav

kord ei ole selline, mis muudaks kaitsjaga suhtlemise võimatuks. Kaebajale helistamise

võimaldamine oleks raskendanud vanglal nõuetekohaselt täita teistele vahistatutele seatud

lisapiiranguid, sest kaebaja helistamiseks soovitud ajal oli lisapiirangutega vahistatute vaba

liikumise aeg. Vangla ei ole piiranud kaebaja suhtlemist kaitsjaga. Sõltumata hinnangust

vangla tegevuse õiguspärasusele, ei ole alust rahalise hüvitise maksmiseks. Üksnes kaebaja

3-26-282

soovitud kellaajal helistamisest keeldumist ei saa pidada sedavõrd intensiivseks, et see oleks

käsitletav eraelu puutumatuse rikkumise või inimväärikuse alandamisena.

3. Kaebaja esitas 2. veebruaril 2026 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 5000 eurot. Tartu Vangla rikkus õigust suhelda

kaitsjaga ja alandas seeläbi kaebaja inimväärikust. Vangla otsuses toodud põhjendused on

vanglaametnikku õigustavad. Kaebaja suhtes ei ole veel jõustunud kohtuotsust ning kaitsjale

ei olnud võimalik helistada kokkulepitust asjast erineval ajal. Kaebaja esitas taotluse kaebuse

esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks.

4. Tartu Vangla esitas 5. veebruaril 2026 vastuses kohtunõudele kohtueelse menetluse

materjalid.

5. Tartu Halduskohus jättis 6. veebruari 2026. a määrusega kaebaja taotluse kaebuse

esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks rahuldamata (resolutsiooni p 2) ja andis tähtaja

riigilõivu tasumiseks. Riigilõiv tuli tasuda 5 päeva jooksul määruse resolutsiooni p 2

jõustumisest (resolutsiooni p 3).

6. Kaebaja esitas 6. veebruaril 2026 eelnimetatud määruse resolutsioon p 2 peale

määruskaebuse, mille Tartu Ringkonnakohus 13. veebruari 2026. a määrusega tagastas.

Nimetatud määruse sai kaebaja kätte 13. veebruaril 2026.

KOHTU SEISUKOHT

7. HKMS § 121 lg 1 p 2 kohaselt tagastab kohus kaebuse määrusega selle esitajale, kui

kaebus ei vasta sama seadustiku §-de 37-39 nõuetele, kaebaja ei ole kohtu poolt määratud

tähtaja jooksul puudusi kõrvaldanud ja puudused takistavad asja läbivaatamist.

8. Riigilõivu tasumine või tasumise kohustusest vabastamine on kaebuse menetlusse võtmise

ja asja läbivaatamise üheks vältimatuks eelduseks (HKMS § 39 lg 1 p 4 ning § 104 lg-d 1 ja

2). Tartu Halduskohus jättis 6. veebruari 2026. a määrusega X kaebuse käiguta ja andis

kaebajale riigilõivu tasumiseks tähtaja 5 päeva määruse resolutsiooni p 2 jõustumisest arvates.

Tartu Halduskohtu 6. veebruari 2026. a määruse resolutsiooni p 2 jõustus pärast

määruskaebemenetlust 13. veebruaril 2026, mil ringkonnakohtu määrus toimetati kaebajale

kätte (HKMS § 119 lg 1 ja § 179 lg 3). Asjaolu, et kaebaja esitas 13. veebruaril 2026

ringkonnakohtu määruse peale ka määruskaebuse Riigikohtule, ei mõjuta ringkonnakohtu

määruse jõustumise aega, sest ringkonnakohtu määruse vaidlustamiseks puudus kaebajal

edasikaebeõigus (HKMS § 119 lg 1). Seega hakkas kaebuselt riigilõivu tasumise tähtaeg

kulgema 14. veebruaril 2026 ja möödus 18. veebruaril 2026. Käesoleva määruse tegemise

seisuga ei ole kaebaja riigilõivu tasunud, riigilõivu tasumist tõendavat dokumenti kohtule

esitanud ega riigilõivu tasumiseks täiendavat tähtaega palunud. Riigilõivu tasumata jätmine

on kaebuse selliseks puuduseks, mis takistab asja läbivaatamist.

9. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus X kaebuse HKMS § 121 lg 1 p 2 alusel. Kohus

selgitab, et vastavalt HKMS § 43 lg-le 2 ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti

kohtusse ning kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.

10. Kohus asendab avaldatavas kohtulahendis kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3

ja § 178 lg 3).

3-26-282

(allkirjastatud digitaalselt)