3-26-194/7 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-26-194

Määruse kuupäev

19. veebruar 2026

Kohtunik

Juhan Siider

Kohtuasi

X-i kaebus Tartu Vangla 7. novembri 2025. a käskkirja nr 2-

25/1-3/235 tühistamiseks

RESOLUTSIOON

1. Tagastada X-i kaebus.

2. Asendada avaldatavas kohtulahendis kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse resolutsiooni p 1 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15

päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §

121 lg 4 ja § 204 lg 1). Muus osas ei saa määruse peale määruskaebust esitada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla (vastustaja) tunnistas 7. novembri 2025. a käskkirjaga nr 2-25/1-25/235 X-

ile (kaebaja) süüdi ühel juhtumil Tartu Vangla kodukorra p 1.6.3 ning kolmel juhtumil

vangistusseaduse (VangS) § 67 lg 1 rikkumiste eest ning määras distsiplinaarkaristusena iga

rikkumise eest 2 ööpäeva kartserit, s.o kokku kartserisse paigutamiseks kaheksaks ööpäevaks.

Karistusi ei pööratud täimisele katseajaga kaks kuud tingimusel, et isik ei pane katseajal toime

uut distsipliinirikkumist. Kaebaja kohta on esitatud Tartu Vangla valvurite ettekanded nr

2-25-2869, 2-25-2920, 2-25-2926 ja 2-25-2932. Kaebaja kasutas 7. oktoobril 2025 tablettide

jagamise ajal valvuriga suhtluses ebaviisakat sõnakasutust, oli üleolev ning halvustas

tööülesandeid täitvat valvurit. Kaebaja rikkus sellega kohustust olla vangla teenistujatega,

teiste kinnipeetavate ja vanglat külastavate isikutega viisakas. Kaebaja keeldus 10. oktoobril,

11. oktoobril ja 12. oktoobril 2025 täitmast valvurite seaduslikke korraldusi, mis puudutasid

ravimite manustamisega seotud toiminguid ning nimesildi kandmist. Kaebajale on korduvalt

selgitatud tema käitumise lubamatust ning ravimite andmise korraldust ning teda on korduvalt

erinevate rikkumiste eest distsiplinaarkorras karistatud.

2. Kaebaja esitas 3. detsembril 2025 Tartu Vanglale vaide nr 1-8/2-25/251-1 käskkirja

kehtetuks tunnistamiseks, sest haldusmenetluses on rikutud menetlusreegleid, käskkirja

tegemisel ei ole arvestatud olulisi asjaolusid, kasutatud on vananenud VangS sätteid, lähtutud

on meelevaldsetest kaalutlustest ning otsus on ebaproportsionaalne.

3-26-194

3. Tartu Vangla jättis 5. jaanuari 2026. a otsusega nr 1-8/2-26/251-2 kaebaja vaide

rahuldamata.

4. Kaebaja esitas 21. jaanuaril 2026 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla 7. novembri

2025. a käskkirja nr 2-25/1-3/235 tühistamiseks. Kaebaja jääb kõigi 3. detsembri 2025. a

vaides toodud seisukohtade juurde. Kaebaja esitas taotluse kaebuse esitamisel riigilõivu

tasumisest vabastamiseks ning riigi õigusabi saamiseks.

5. Tartu Vangla esitas 29. jaanuaril 2026 vastuses kohtunõudele kohtueelse menetluse

materjalid.

6. Tartu Halduskohus jättis 30. jaanuari 2026. a määrusega kaebaja taotluse kaebuse

esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks rahuldamata (resolutsiooni p 2) ja andis tähtaja

riigilõivu tasumiseks. Riigilõiv tuli tasuda 5 päeva jooksul määruse resolutsiooni p 2

jõustumisest (resolutsiooni p 3).

7. Kaebaja esitas 6. veebruaril 2026 eelnimetatud määruse resolutsioon p 2 peale

määruskaebuse, mille Tartu Ringkonnakohus 13. veebruari 2026. a määrusega tagastas.

Nimetatud määruse sai kaebaja kätte 13. veebruaril 2026.

KOHTU SEISUKOHT

8. HKMS § 121 lg 1 p 2 kohaselt tagastab kohus kaebuse määrusega selle esitajale, kui

kaebus ei vasta sama seadustiku §-de 37-39 nõuetele, kaebaja ei ole kohtu poolt määratud

tähtaja jooksul puudusi kõrvaldanud ja puudused takistavad asja läbivaatamist.

9. Riigilõivu tasumine või tasumise kohustusest vabastamine on kaebuse menetlusse võtmise

ja asja läbivaatamise üheks vältimatuks eelduseks (HKMS § 39 lg 1 p 4 ning § 104 lg-d 1 ja

2). Tartu Halduskohus jättis 30. jaanuari 2026. a määrusega X-i kaebuse käiguta ja andis

kaebajale riigilõivu tasumiseks tähtaja 5 päeva määruse resolutsiooni p 2 jõustumisest arvates.

Tartu Halduskohtu 30. jaanuari 2026. a määruse resolutsiooni p 2 jõustus pärast

määruskaebemenetlust 13. veebruaril 2026, mil ringkonnakohtu määrus toimetati kaebajale

kätte (HKMS § 119 lg 1 ja § 179 lg 3). Asjaolu, et kaebaja esitas 13. veebruaril 2026

ringkonnakohtu määruse peale ka määruskaebuse Riigikohtule, ei mõjuta ringkonnakohtu

määruse jõustumise aega, sest ringkonnakohtu määruse vaidlustamiseks puudus kaebajal

edasikaebeõigus (HKMS § 119 lg 1). Seega hakkas kaebuselt riigilõivu tasumise tähtaeg

kulgema 14. veebruaril 2026 ja möödus 18. veebruaril 2026. Käesoleva määruse tegemise

seisuga ei ole kaebaja riigilõivu tasunud, riigilõivu tasumist tõendavat dokumenti kohtule

esitanud ega riigilõivu tasumiseks täiendavat tähtaega palunud. Riigilõivu tasumata jätmine

on kaebuse selliseks puuduseks, mis takistab asja läbivaatamist.

10. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus X-i kaebuse HKMS § 121 lg 1 p 2 alusel. Kohus

selgitab, et vastavalt HKMS § 43 lg-le 2 ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti

kohtusse ning kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. Kohus

asendab avaldatavas kohtulahendis kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3 ja § 178 lg

3).

(allkirjastatud digitaalselt)