3-24-2343/22 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

23.02.2026, Tallinn

Haldusasja number

3-24-2343

Haldusasi

D.U kaebus Siseministeeriumi 18.07.2024 otsuse nr 1-

24/116 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – D.U, esindaja vandeadvokaat Meelis Masso

Vastustaja – Siseministeerium, esindaja Merje Joll

Kaasatud haldusorgan – Kaitsepolitseiamet, esindaja

Siim Jurkatam

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 17.12.2024 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

D.U apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta asja materjalide juurde võtmata D.U 02.02.2026 menetlusdokumendi lisad

digitaalse toimiku lehekülgedel 149˗183.

2. Jätta D.U apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 17.12.2024

otsus haldusasjas nr 3-24-2343 muutmata.

3. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

4. Kohtuotsuse jõustumisel avaldada see tervikuna, asendades kaebaja nime

tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 25.03.2026 (HKMS §

212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

3-24-2343

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Siseministeerium kohaldas

18.07.2024 otsusega nr 1-24/116 kaebaja suhtes

väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 29 lg 1 p-de 1 ja 2, § 29 lg 2 ning §

31 lg 3 alusel alalise sissesõidukeelu Eesti Vabariiki. Otsuse põhjenduste kohaselt võib

kaebaja Eestis viibimine Kaitsepolitseiameti (KAPO) 15.07.2024 taotluses ja 09.07.2024

salajase tasemega memos nr 5798 toodud põhjendustest lähtuvalt ohustada Eesti Vabariigi

julgeolekut ja avalikku korda. Kaebaja puhul on põhjendatud alus arvata, et ta on seotud

terroristliku organisatsiooniga Kurdistani Töölispartei (PKK). Kuigi PKK paneb vägivaldseid

terrorikuritegusid toime peamiselt väljaspool Euroopa Liitu (eeskätt Türgi ja Iraagi

piirkondades), toimub liikmete aktiivne värbamine ja üleskutsete edastamine

organisatsiooniga liitumiseks ka Euroopa Liidus. Kaebaja elab alaliselt Soome Vabariigis.

Arvestades, et ta on viimastel aastatel hakanud sagedamini Eestis käima, on riigi julgeoleku ja

avaliku korra tagamiseks põhjendatud tema suhtes kohaldada sissesõidukeeldu Eesti

Vabariiki, et hoida ära tema terrorismi toetavate tegevuste (võimalik) toimepanemine Eestis.

Kuna puudub alus eeldada, et isikust lähtuv julgeolekuoht mingi aja möödudes muutuks, on

põhjendatud sekkuda isiku tegevusse ennetavalt ning kohaldada alalist sissesõidukeeldu Eesti

Vabariiki. Isik on väga pikaajaliselt olnud seotud terrorismiga ning üldjuhul on PKK liikmed

ja sellega seotud isikud ühenduse liikmed ning toetajad kogu elu. Kuigi kaebaja on asutanud

Eestis äriühingu, on selle majandustegevus minimaalne ning äritegevusega on isikul võimalik

tegeleda ka väljaspool Eestit. Kaebaja suhtes ei esine VSS § 31 lg-s 3 nimetatud asjaolusid,

mis kaaluksid üles sissesõidukeelu kohaldamise Eesti Vabariiki.

2. Kaebaja esitas 15.08.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse Siseministeeriumi 18.07.2024

otsuse nr 1-24/116 tühistamiseks.

Siseministeeriumi otsus rikub kaebaja põhiõigusi, eriti õigust liikumisvabadusele, mis on

sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta art-s 45 ja Eesti Vabariigi põhiseaduse §-s 34.

Otsus ei ole piisavalt põhjendatud ega proportsionaalne. Puuduvad tõendid, et kaebaja kujutab

reaalselt nii suurt ohtu, et õigustada tema suhtes kohaldatud alalist sissesõidukeeldu.

Siseministeeriumi otsus tugineb KAPO väidetele ja raportitele, kuid otsuse põhjendustes

puuduvad konkreetsete tõendite põhjal tehtud analüüsid. Rikutud on haldusmenetluse seaduse

(HMS) § 4 lg-t 2. Vaid oletuste ja üldiste väidete põhjal tehtud otsus ei vasta õiglase

menetluse põhimõtetele, mis on sätestatud nii HMS §-s 5 kui ka Euroopa Inimõiguste Kohtu

praktikas.

Alalise sissesõidukeelu kohaldamine on äärmuslik ja piirav meede. VSS võimaldab kohaldada

tähtajalist sissesõidukeeldu, mis oleks olnud vähem piirav meede ja mille abil oleks saanud

hinnata ohu võimalikku vähenemist ajas. Alalise sissesõidukeelu kohaldamine tähtajalist

sissesõidukeeldu kaalumata on ebaproportsionaalne. Samuti ei ole vastustaja arvestanud, et

kaebaja on Eestis asutanud äriühingu.

Siseministeerium ei ole tutvustanud kaebajale tõendeid, mille kohaselt kujutab kaebaja ohtu

riigi julgeolekule. Otsuse põhjendustes on üksnes viidatud salajasele raportile ja andmetele.

2(8)

3-24-2343

See rikub inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art-te 6 ja 13 nõudeid, mis

tagavad õiguse tõhusale õiguskaitsele. Haldusorgan ei saa tugineda salajastele tõenditele, ilma

et isikule oleks võimaldatud nende sisuga tutvuda ja oma seisukohti esitada.

Kaebajal on Türgi kodakondsus. Soome andis kaebajale 2002. a-l rahvusvahelise kaitse.

Kaebaja on abielus ja tal on lapsed. Kaebaja sai teada, et Soomes elav Türgi kodanik

(rahvuselt kurd) oli 2020. a-l Türgi ametivõimudele teinud kaebaja kohta konfidentsiaalse

kaebuse, milles andis teada, et kaebaja on PKK liige. Nimetatud mehel on olnud kaebaja

Soomes elavate sugulastega pikaaegsed vaidlused. Kaebaja käis 2021. a-l autoga Türgis, kus

politsei kaebaja vahistas. Kaebaja oli kaks kuud eeluurimisvanglas. Pärast kahte kuud

otsustati, et vangistus ei ole vajalik ja see muudeti koduarestiks. Koduarest kestis kaks kuud ja

pärast seda kaebaja vabastati, kuid kehtestati neljakuuline riigist väljasõidu ja lahkumise

keeld. Lõpuks kohus otsustas, et kaebaja on süütu. Pärast Soome jõudmist nõudis kaebaja

nimetatud mehelt mittevaralise kahju hüvitamist, milline nõue on veel Soome kohtu

menetluses. Kuna Türgi kohus vabastas kaebaja süü puudumise tõttu vahi alt, ei ole

tõenäoline, et ta on PKK liige või terrorist. KAPO arvamus põhineb andmetel, mis on saadud

isikult, kes suhtub kaebajasse vihaga. Kaebajal pole võimalik end kaitsta ning tema

inimõiguseid on riivatud. Kaebajal on Türgi kohtuasja dokumendid üksnes türgi keeles,

mistõttu ei saa ta neid esitada. Eestis ei ole vandetõlki, kes tõlgiks türgi keelest eesti või

inglise keelde.

3. Siseministeerium palus jätta kaebuse rahuldamata.

KAPO põhjendas VSS § 29 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel ennetava meetme kohaldamise vajadust

Eesti julgeoleku ja avaliku korra tagamisega. Kuna kaebaja suhtes oli alus arvata, et tema

tegevus ohustab Eesti Vabariigi julgeolekut ja avalikku korda, oli sellises olukorras

põhjendatud sekkuda kaebaja tegevusse ennetavalt. Sissesõidukeeld tõkendina on ennetav

meede julgeoleku ja avaliku korra kui vaieldamatult ühiskonna ühe põhihuvi kahjustamise

ärahoidmiseks. Riigil on suveräänne õigus otsustada, kas ta soovib välismaalase viibimist oma

territooriumil või mitte. Sissesõidukeelu kohaldamine on proportsionaalne ja kohane vahend,

et tagada riigi julgeolek ja avalik kord. Kaebaja võib küll esitada väiteid oma tegevuse suhtes,

kuid ta ei saa ise hinnata, kas ja kui suurel määral kujutab ta ohtu julgeolekule ja avalikule

korrale. KAPO on vastustajale esitatud dokumentides põhjendanud, milline on kaebaja

tegevusest tulenev oht riigi julgeolekule ja avalikule korrale ning vastustaja on vaidlustatud

otsustes sellega arvestanud. Tegemist ei olnud KAPO taotluse alusel automaatselt kohaldatud

sissesõidukeeluga, vaid tuginetud on konkreetsetele faktilistele asjaoludele.

Kaebajale sissesõidukeelu kohaldamisel ei olnud Eestis äriühingu omamine selline asjaolu,

millest tulenevalt oleks sissesõidukeelu kohaldamata jätmine või selle lühem kehtivusaeg

olnud põhjendatud. Alalise sissesõidukeelu kohaldamine on vajalik, kuivõrd tähtajaline

sissesõidukeeld ei ole piisav kaebajast lähtuva julgeolekuohu ennetamiseks ning puudub alus

eeldada, et isikust lähtuv julgeolekuoht mingi aja möödudes muutuks.

4. KAPO palus jätta kaebuse rahuldamata.

Kaebaja tegevus ohustab Eesti Vabariigi julgeolekut, mistõttu esineb VSS § 29 lg 1 p-dest 1 ja

2 tulenev alus. Kaebuses esitatud väited ei tõenda, et KAPO hinnang oleks meelevaldne.

Julgeolekuohte hindavad riigis selleks pädevad julgeolekuasutused, sh KAPO. KAPO hindab

avalikult ja varjatult kogutud teavet ja koostab selle pinnalt ohuhinnanguid Eesti Vabariigi

julgeolekule ohtu põhjustada võiva tegevuse kohta. Kaebaja kui välismaalase suhtes kehtib

VSS § 62 lg 1 kohaselt mh välismaalaste seaduse (VMS) § 13 lg 1.

3(8)

3-24-2343

Kaebajast tuleneva ohu hindamisel on mh tuginetud KAPO 15.07.2024 ettepanekus nr 5431 ja

09.07.2024 salajase tasemega memos nr 5798 toodule. Vaidlustatud otsuses üksikasjaliku

argumentatsiooni esitamisele seavad piirid VSS § 1 lg 2 teine lause ja § 301 lg 3 ning asjaolu,

et sissesõidukeelu kohaldamise aluseks on riigisaladuseks tunnistatud teave. Vaidlustatud

otsusest nähtub siiski, et sissesõidukeelu kohaldamise on tinginud kaebajast lähtuv oht riigi

julgeolekule ja avalikule korrale. Menetlusosalise õigus tutvuda toimikuga ning saada

põhjendatud haldusakt ei ole absoluutne (vt VSS § 336 lg 3). Välismaalase Eestis viibimise

õiguse piiramine ei ole olulise põhiõiguse piiramine. Vajadus kaitsta riigi julgeolekut,

avalikku korda ja ühiskondlikku turvalisust välismaalase siinviibimisest tingitud võimaliku

ohu eest, samuti vajadus tagada julgeolekuasutustele võimalus tõhusalt oma tööd teha ning

vajalikku teavet koguda, kaaluvad igal juhul üles välismaalase õiguse saada üksikasjalikku

tõendusteavet põhjuste kohta, miks tema viibimisõigust piiratakse. Juurdepääsu puudumine

salastatud tõenditele ei riku ülemääraselt kaebaja õigusi ega kaalu üles avalikku huvi

riigisaladuse kaitse vastu. Kaebaja on saanud oma kaebeõigust realiseerida ning kohus saab

esitatud tõendite pinnalt hinnata nii vaidlustatud otsuse õiguspärasust kui ka esitatud kaebuse

põhjendatust.

Kaebaja väited ja selgitused on üldsõnalised, kaebaja ei ole esitanud oma väidete kinnituseks

tõendeid. Jääb selgusetuks, millises süüteos kaebajat Türgis süüdistati ning millise otsuse

Türgi kohus tegi. Sissesõidukeelu kohaldamise ajendiks oli põhjendatud kahtlus, et kaebaja on

seotud terrorismi toetamisega.

5. Tallinna Halduskohus

jättis

17.12.2024 otsusega

kaebuse rahuldamata ja

menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Kaebajale kohaldati sissesõidukeeld VSS § 29 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel. VSS § 301 lg 3 järgi ei

avalikustata, sh andmesubjektile, sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevaid põhjendusi, sh

menetluses kogutud andmeid ja tõendeid ulatuses, mis on vastuolus VSS § 336 lg-s 3

sätestatud eesmärkidega. Lisaks sätestab riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse § 25 lg

2, et kui salastatud teabekandja sisaldab erineva taseme riigisaladust, muud

juurdepääsupiiranguga teavet või juurdepääsupiiranguteta teavet, siis tagatakse juurdepääs

sellele osale teabekandjast, mis ei sisalda juurdepääsupiiranguga teavet või millele

juurdepääsuks on isikul juurdepääsuõigus ja teadmisvajadus. Juurdepääsu ei anta teabekandja

osale, millega tutvumisel on võimalik teha kindlaid järeldusi teabekandja selle osa kohta,

millele juurdepääsuks puudub isikul juurdepääsuõigus või teadmisvajadus. Kaebajal ega tema

esindajal ei ole riigisaladusele juurdepääsu õigust. Kaebajale teabe avaldamine selle kohta,

millist teavet on riigil tema sidemete kohta rahvusvaheliselt tegutsevate kuritegelike

ühendustega ja tema võimaliku kuulumise kohta kuritegelikku ühendusse, võib kahjustada

VSS § 336 lg-s 3 toodud hüvesid. Ka kohtumenetluses ei vaidlustanud kaebaja kohtumäärust,

millega kohus piiras kaebaja õigust tutvuda KAPO 09.07.2024 salajase tasemega memoga nr

5798. Kohus tutvus eelnimetatud memoga 31.10.2024. Memos toodud järeldused olid

piisavalt ja adekvaatselt põhjendatud.

Euroopa Kohus tõi 04.06.2013 otsuses kohtuasjas nr C-300/11 (p-d 57-69) välja, et kui

kohtuotsus põhineks asjaoludel ja dokumentidel, millega pooled või üks neist ei ole saanud

tutvuda ja mille suhtes nad ei ole seetõttu saanud seisukohta võtta, oleks see põhiõiguse

rikkumine tõhusale õiguskaitsevahendile (p 56). Kui siiski erandjuhtudel ei nõustu siseriiklik

ametiasutus puudutatud isikule täpselt ja täielikult teatavaks tegema põhjuseid, mis on

direktiivi 2004/38 art 27 kohaselt tehtud otsuse aluseks, tuues põhjenduseks riigi

julgeolekuhuvid, peab asjassepuutuva liikmesriigi pädeval kohtul olema võimalus – mida ta

peab kasutama – rakendada menetlusõiguse vahendeid ja kohaldada menetlusõiguse norme,

mis võimaldavad tasakaalustada ühelt poolt legitiimseid riigi julgeolekukaalutlusi seoses

4(8)

3-24-2343

niisuguse otsuse vastuvõtmisel arvesse võetud teabe olemuse ja allikatega ning teiselt poolt

vajadust tagada õigussubjektile piisav arvestamine tema kaitseõigustega, nagu õigus olla ära

kuulatud ja võistlevuse põhimõte. Praeguses haldusasjas on nimetatud tingimus täidetud.

Kaebaja on (sh esindaja kaudu) tutvunud KAPO 15.07.2024 kirjaga nr 5431, milles on

selgitatud sissesõidukeelu seadmise vajadusega seotud asjaolusid. Nimetatud teabe alusel on

kaebaja saanud realiseerida oma kaebeõigust.

Kohus tutvus riigisaladust sisaldava teabega, millele vastustaja vaidlustatud otsuses tugines.

KAPO kogutud teabe hulgas ei ole asjassepuutumatut teavet. Põhjendatud on KAPO kahtlus,

et kaebaja on seotud terrorismi toetamisega.

Kaebaja selgitused Türgis asetleidnud kohtumenetluse kohta on üldsõnalised ning tõendamata.

Kohtule ei ole usutavad kaebaja väited osas, et kaebaja ei saanud vastavaid tõendeid kohtule

esitada seetõttu, et puudus võimalus tõlkida tõendeid türgi keelest.

Vastustaja on analüüsinud vaidlustatud otsuses kaebaja seotust Eestis registreeritud

äriühinguga, mille osanik ning juhatuse liige kaebaja on. Vastustaja tõi otsuses asjakohaselt

välja, et kaebaja äriühingu majandustegevus on minimaalne ning kaebajal on võimalik

äritegevusega tegeleda ka väljaspool Eestit. Kaebaja ei ole kaebuses välja toonud põhjuseid,

miks tal on vajalik viibida Eestis seoses äriühinguga.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. Kaebaja palub 16.01.2025 apellatsioonkaebuses (täiendatud 02.02.2026) tühistada

Tallinna Halduskohtu 17.12.2024 otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus või

alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule.

Kaebaja on selgitanud halduskohtule, et tema suhtes viidi Türgis läbi kohtumenetlus, milles ta

mõisteti õigeks. Kuna Eestis ei ole türgi keele vandetõlki, siis ei olnud kaebajal võimalik

esitada vandetõlgi koostatud tõlget Türgi kohtuotsusest. Halduskohus ei ole selle selgitusega

arvestanud ning on ebaõigesti järeldanud, et kaebaja sellised selgitused ei ole usaldusväärsed.

Arvestada tuleb, et kaebajal ei ole olnud võimalik tutvuda vaidlustatud otsuse aluseks olevate

materjalidega, kuna tegemist on riigisaladusega. Kuna kaebajal ei olnud võimalik esitada

kohtule vandetõlgi koostatud tõlget, oleks kohus pidanud kaebajaga arutama või välja

selgitama muud võimalused usaldusväärse tõlke esitamiseks. Tänaseks on kaebaja pöördunud

Türgi Suursaatkonnaga koostööd tegeva tõlgi poole ning saab esitada Türgi Vabariigi Cizre

Prokuratuuri ja Şirnaki Riigiprokuratuuri otsused koos tõlgetega. Kuna Türgi kohus on

tuvastanud, et kaebaja ei kuulu terroriorganisatsiooni PKK ega ole aidanud kaasa terrorismi

rahastamisele, on ebaõige vastustaja seisukoht, et kaebaja toetab oma tegevusega terrorismi

ning tema Eestis viibimine võib ohustada Eesti Vabariigi julgeolekut ja avalikku korda. Seega

ei ole alust VSS § 29 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel sissesõidukeelu kohaldamiseks. Kaebaja esitab

täiendavate tõenditena Helsingi esimese astme kohtu 22.12.2025 otsuse resolutiivosa ja Ilta-

Sanomat 26.12.2025 artikli koos tõlkega, samuti 22.12.2025 otsuse soomekeelse tervikteksti.

Halduskohus on paljasõnaliselt järeldanud, et ei esine VSS § 31 lg 3 p-s 4 sätestatud eeldusi.

Kaebaja on Eestis tegutseva äriühingu osanik ja juhatuse liige. Kuigi äriühingu käive ei ole

märkimisväärne, ei tähenda see, et kaebajal puudub majanduslik side Eestiga. Tänapäeval on

võimalik juhtida äriühingut ka eemalt, kuid äriühingu juhatuse liikmele tuleb tagada võimalus

aeg-ajalt külastada riiki, kus tema äriühing on asutatud. Probleemide tekkimisel võib tekkida

vajadus sekkuda ühingu juhtimisse kohapeal.

7. Siseministeerium ja KAPO paluvad 27.02.2025 ühises vastuses jätta apellatsioonkaebus

rahuldamata.

5(8)

3-24-2343

Kaebajat on esindanud õigusteadmistega jurist, kelle puhul võib eeldada piisavaid teadmisi

menetluslikes küsimustes. Kui kaebaja leidis, et türgikeelne kohtuotsus võib asja lahendamisel

omada tähtsust, oleks ta pidanud esitama kohtule taotluse selle dokumendi tõendina asja

juurde võtmiseks. Kaebaja taotlust ei esitanud ning etteheited halduskohtu uurimis- ja

selgitamiskohustuse rikkumisele ei ole põhjendatud.

Kaebajale sissesõidukeelu kohaldamist ei tinginud mitte terroriorganisatsiooni liikmeks

olemine, vaid tema seotus terrorismi toetamisega. KAPO on pädeva asutusena

Siseministeeriumile esitatud dokumentides põhjendanud, missugune on kaebaja tegevusest

tulenev oht riigi julgeolekule ja avalikule korrale ning Siseministeerium on vaidlustatud

otsuses sellega arvestanud. Sissesõidukeelu kohaldamine on ennetav meede, kus tulevikus aset

leida võivate asjaolude hindamisel ja tõendamisel ning välismaalasega seotud ohtude

ennetamisel eeldatakse, et asjaolu saabumine on tõenäoline, kui selle saabumine ei ole

ilmselgelt välistatud (VSS § 62 lg 1 viitega VMS § 15 lg-le 1).

Kaebaja on kohut eksitanud. Kohtule esitatud türgikeelse otsuse tõlkest nähtub, et sisuliselt on

tegemist n-ö prokuratuuri otsusega, mille on kinnitanud kohtunik. Seega ei ole tegemist

kohtuotsusega selle tavapärases tähenduses. Selle otsuse analoogiks Eesti õiguses on

kriminaalmenetluse seadustiku §-s 200 sätestatud määrus, mis tähendab, et kaebaja suhtes ei

ole läbi viidud kohtumenetlust ja kohus ei ole asja sisuliselt arutanud. Kokkuvõtvalt

konstateeritakse otsuses üksnes seda, et otsuse tegemise ajal puudusid tõendid kahtlustatavate

süüdistamiseks nimetatud tegudes. Samas jääb sellest selgusetuks mh see, millistel asjaoludel

tõi kaebaja üle piiri suures koguses sularaha ja vääriskive. Türgi prokuratuuri otsuses ei

kajastu selliseid asjaolusid, mis tingiks KAPO hinnangu ja Siseministeeriumi otsuse muutmise

või kehtetuks tunnistamise.

Menetluses kogutud teave on kaebajale teatavaks tehtud ulatuses, mis võimaldab tal oma

õigusi kaitsta.

Kaebaja side Eestiga piirdub siin asutatud äriühinguga, mille omanik ja juhatuse liige ta on.

Muid asjaolusid ei ole kaebaja välja toonud. Tegemist ei ole sissesõidukeelu kehtestamist

välistava asjaoluga.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Kaebaja on 02.02.2026 menetlusdokumendi lisana esitanud Soome Vabariigis toimunud

kohtumenetluse materjalid, kus jõuti esimese astme kohtulahendini 22.12.2025 (jõustumata),

ja seda kajastava Ilta-Sanomat artikli (dtl 149˗183). Ringkonnakohus jätab esitatud tõendid

asja materjalide juurde võtmata, kuna need on asjassepuutumatud (HKMS § 62 lg 2).

Sissesõidukeelu kohaldamise õiguspärasust tuleb hinnata haldusakti andmise aja seisuga

(HKMS § 158 lg 2, vt ka Riigikohtu 01.10.2019 otsus nr 3-18-1891, p 18). Seega ei saa

22.12.2025 kohtuotsuse seisukohad mõjutada Siseministeeriumi 18.07.2024 otsuse, mis

tugineb selleks ajaks teada olnud asjaoludel ja ohuprognoosil, õiguspärasust. Asjaolude

olulisel muutumisel pärast sissesõidukeelu kohaldamist on kaebajal võimalik taotleda pädevalt

asutuselt sissesõidukeelu kehtivusaja muutmist või kehtetuks tunnistamist (VSS 32).

9. Apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja jääb rahuldamata.

10. Ringkonnakohus võttis 22.10.2025 määrusega asja õigemaks lahendamiseks asja

materjalide juurde kaebaja apellatsioonkaebuse lisa 1 koos tõlkega, mis puudutas uurimise

läbiviimist Türgis (dtl 115-123 ja 126-135) ja millele kaebaja oli tuginenud juba esimeses

kohtuastmes. Need tõendid ei ole aga määravad. VSS § 29 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel

sissesõidukeelu kohaldamine ei eelda isiku süüdimõistmist üheski kuriteos. Seega ei oma asjas

6(8)

3-24-2343

tähendust, et Türgis ei ole kaebajat süüdi mõistetud terroristlikku ühendusse kuulumises,

terrorikuriteo toimepanemises või kuriteo toimepanemises, mis on seotud terrorikuriteo

rahastamise või toetamisega. Lisaks nähtub kaebaja poolt esitatud Türgi uurimismenetlusega

seonduvatest dokumentidest (dtl 115 jj, tõlge dtl 126 jj), et kaebaja suhtes ei ole toimunud

kohtumenetlust ja teda ei ole õigeks mõistetud talle süüks pandud tegudes, vaid asjas on

uurimine lõpetatud puudulike tõendite tõttu.

11. VSS § 29 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel on praeguse vaidluse kontekstis sissesõidukeelu

kohaldamiseks alust, kui on põhjendatud alus arvata, et välismaalase Eestis viibimine võib

ohustada Eesti Vabariigi julgeolekut või välismaalase kohta on andmeid või on põhjendatud

alus arvata, et ta kuulub terroristlikku ühendusse või ta võib toime panna terrorikuriteo või ta

on seotud terrorikuriteo toetamisega. Seega on künnis, mis sissesõidukeelu kohaldamiseks

tuleb ületada, „põhjendatud alus arvata ohtu kaitstavale õigushüvele“ olemasolu.

„Põhjendatud alus arvata ohtu kaitstavale õigushüvele“ on määratlemata õigusmõiste. Kui

olemasolev teabekogum lubab mõistlikult järeldada, et esineb ohukahtlus kaitstavale

õigushüvele, on eelviidatud põhjendatud aluse tingimus täidetud. Praegusel juhul nähtub

Siseministeeriumi 18.07.2024 otsusest (dtl 17 jj) ning selle aluseks olevast KAPO 15.07.2024

taotlusest (dtl 58 jj) ja KAPO 09.07.2024 salajase tasemega memost nr 5798 (millega

ringkonnakohus tutvus 17.02.2026), et kaebaja suhtes oli andmeid ja sellest tulenevalt põhjust

arvata, et ta võib olla seotud terroristliku organisatsiooniga PKK. Konkreetsemalt viitavad

sealsed andmed sellele, et kaebaja, olemata küll vahetult terroristlikus tegevuses osalev isik

või terroristliku organisatsiooni aktiivne liige, võib olla oma tegudega osalenud toimingute

ahelas, mille eesmärk on PKK tegevust soodustada. Sestap oli vaidlustatud otsuse tegemise

ajal põhjendatud kahtlus, et kaebaja võib toime panna terrorikuriteo või võib olla seotud

terrorikuriteo toetamisega, millega võib ohustada Eesti Vabariigi julgeolekut. KAPO

09.07.2024 memo alusel antud ohuhinnang on ringkonnakohtu arvates adekvaatne ja piisavalt

põhjendatud. Kogutud andmetele tuginedes tegi Siseministeerium põhjendatud

prognoosotsuse, võttes sissesõidukeelu kestuse (alaline) määramisel arvesse asjaolu, et saadud

andmed viitavad, et kaebaja on PKK tegevuse ja/või eesmärkide toetamisega olnud moel või

teisel seotud pikaajaliselt. Vastustaja hinnang, et PKK tegevuse kohta teada olevaid asjaolusid

arvestades ja PKK terroristliku tegevuse pärssimiseks on selle organisatsiooni toetamisega

seotud inimese suhtes põhjendatud alalise sissesõidukeelu kohaldamine, ei ole meelevaldne.

Ringkonnakohtu hinnangul on Siseministeeriumi ja KAPO põhjendused asjakohased ja

piisavad.

12. Õige on ka vastustaja ja KAPO hinnang, et kaebajal puuduvad märkimisväärsed kaitsmist

vajavad huvid Eestis. Eestis asutatud osaühingu osaniku ja juhatuse liikme õigusi saab kaebaja

realiseerida ka väljaspool Eestit ning muid Eestiga seonduvaid huvisid kaebajal ei ole. Kui

tekib vajadus sekkuda äriühingu juhtimisse kohapeal, saab kaebaja seda teha volitatud

esindaja vahendusel. Avalik huvi Eesti Vabariigi julgeoleku kaitsmiseks kaalub igal juhul üles

kaebaja huvi tegeleda Eestis ettevõtlusega.

13. Eelnevast tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata

(HKMS § 200 p 1). Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 ja § 109 lg-le 1 jäävad menetlusosaliste

apellatsioonimenetluse kulud nende endi kanda.

14. HKMS § 175 lg 1 kohaselt avaldatakse jõustunud kohtuotsus selleks ettenähtud kohas

arvutivõrgus. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt võib kohus omal algatusel asendada

avaldamisele kuuluvas kohtuotsuses sisalduvad isikut tuvastada võimaldavad andmed

initsiaalide või tähemärgiga. Kohtuotsuse põhjenduste mõistmise seisukohast ei ole kaebaja

nime avaldamine vajalik ning võib eeldada, et kaebaja seda ei soovi. Seetõttu tuleb kaebaja

7(8)

3-24-2343

nimi kohtuotsuse avaldamisel asendada tähemärgiga. Muude kohtuotsuses kajastatud andmete

alusel ei ole kaebaja piisavalt identifitseeritav.

(allkirjastatud digitaalselt)

8(8)