3-26-79/5 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja

Kristjan Siigur

Määruse tegemise aeg ja koht

19.02.2026, Tallinn

Haldusasja number

3-26-79

Haldusasi

X-i kaebus Eesti Advokatuuri aukohtu 13.11.2025

otsuse nr 2-15/25/313-9 tühistamiseks ja vastustaja

kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Eesti Advokatuur, esindaja Jaana

Lindmets

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 26.01.2026 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X-i määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse X-i määruskaebus Tallinna Halduskohtu 26.01.2026 määruse

peale haldusasjas nr 3-26-79.

2. Jätta X-i määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 26.01.2026 määrus

haldusasjas nr 3-26-79 muutmata.

3. Määruse avaldamisel asendada kaebaja, tema pereliikmete ning advokaadi nimi ja

viidatud kohtuasja number tähemärkidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, § 235 lg-d

1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X (kaebaja) esitas Eesti Advokatuuri aukohtule 12.08.2025 kaebuse (täiendatud

16.10.2025) vandeadvokaadi abi A tegevuse peale. Advokaat pöördus tsiviilasjas nr X-XX-

XXXX kohtusse hagiavaldusega kaebaja ema Y-i nimel kaebaja vastu kinkelepingust

taganemise eesmärgil. Advokaat tegutses menetluses C (Y-i tütar), mitte eestkostetava

(kaebaja) huvides. Kohus võttis hagi alusetult menetlusse ja advokaat osales teadlikult

3-26-79

ebaseaduslikult erieestkostjana menetluses. Advokaat eksitas eestkostetavaga suhtlemise osas

ja tõendite osas kohut. Advokaat nimetas tunnistajaid, kelle ütlused toetasid eestkostja C

positsiooni ja olid suunatud kaebaja vastu. Samas kaebaja poolt nimetatud tunnistajaid üle ei

kuulatud. Sellega ei kohelnud advokaat pooli võrdselt. Kohus ega advokaat ei taganud

kaebaja osalemist menetluses ega võimalust saada sõna. Advokaat esitas kohtule dokumendi,

mis oli sisult moonutav ning vaidles kaebaja positsioonile vastu ja esitas kaebaja tõenditele

vastuväiteid. Maakohus jättis menetluskulud kaebaja kanda. Advokaat sai kohtuotsusega

kuluhüvitise kui „võitnud poole“ esindaja, ehkki tema positsioon rajanes valedel faktidel ning

oli vastuolus kohtule esitatud tõenditega. See viitab kuritarvitamise tunnustele.

2. Eesti Advokatuuri aukohus tegi 13.11.2025 otsuse nr 2-15/25/313-9 mitte algatada

aukohtumenetlust, sest advokaadi tegevuses puuduvad distsiplinaarsüüteo tunnused.

Kaebaja etteheiteid saaks pidada Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi § 4 lg 1, § 8 lg 1

koostoimes § 13 lg-ga 1, § 14 lg 2, § 21 lg 2 ja § 22 lg 2 võimalikeks rikkumisteks.

Kaebus on esitatud aukohtule advokatuuriseaduse (AdvS) § 16 lg-s 1 sätestatud tähtaega

rikkudes. Kaebaja pidi kaebuse aluseks olevatest asjaoludest teada saama hiljemalt

27.02.2024, mil jõustus kohtulahend tsiviilasjas nr X-XX-XXXX. Tähtaja ennistamise aluseid

ei esine. Advokaadi võimalik distsiplinaarsüütegu, mis põhineks kaebuses kirjeldatud

advokaadi toimingutel ajavahemikul 2021˗2022, oli aukohtule kaebuse esitamise ajaks juba

aegunud (AdvS § 19 lg 6).

Kaebaja etteheited puudutavad advokaadi tegevust tsiviilasjas nr X-XX-XXXX, milles

advokaat oli määratud Y-ile erieestkostjaks. Aukohus menetles kaebaja kaebust sama

advokaadi peale seoses etteheidetega tsiviilasjas nr X-XX-XXXX ka aukohtumenetluses nr 2-

15/25/313, kus ei tuvastanud advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid ja kaebus oli

samuti esitatud ületades tähtaega. Aukohus pidas selles asjas ammendavaks ja usutavaks

advokaadi selgitusi, et advokaat tegutses X-i , mitte kellegi kolmanda huvides. Advokaat on

esindatavaga kohtunud ning veendunud, et hagi on esitatud esindatava huvides. Arvestades

esindatava tervislikku seisundit, on eluliselt mõistetav ega ole kutse-eetikaga vastuolus, et

advokaat suhtles tehiolude ja tõendite täpsustamisel esindatava tütrega. Advokaat tuvastas ka,

et tütre ja ema huvid ei ole vastuolus. Advokaat peab tegutsema enda kliendi, mitte teiste

menetlusosaliste huvides.

Praeguses asjas esitatud asjaolud ei anna alust otsustada teisiti. Kohus määras Y-ile riigi

õigusabi korras advokaadist erieestkostja ja advokaat veendus Y-i huvides. Erinevalt kaebaja

arusaamast ei ole seaduses sätestatud nõudeid selle kohta, kuidas advokaat peaks kliendiga

kohtumist dokumenteerima. Hagimenetluses on advokaadil (sh riigi õigusabi korras määratud

advokaadil) õigus ja kohustus kujundada menetluslik positsioon ja taktika vastavalt enda

esindatava huvidele. Advokaadi ülesandeks ei ole tagada pooltele menetluslikku võrdsust ega

olla erapooletu – selline ülesanne on üksnes asja lahendaval kohtul. Seega on asjakohatud

kaebaja etteheited, mis puudutavad seda, millistele tõenditele oleks advokaat pidanud või ei

oleks tohtinud menetluses tugineda, milliseid toiminguid tegema või millise sisuga

menetlusdokumente koostama. Asjaolud, mida kaebaja on pidanud n-ö eksitavateks, olid

menetluses vaidlusalused asjaolud, mille suhtes oli kaebajal kui kostjal hagejast erinev

arusaam. Asjaolu, et advokaat ei toetanud kaebaja menetluslikku positsiooni, ei anna alust

arvata, et advokaat oleks õigusabi osutanud asjatundmatult või kutse-eetikaga vastuolus.

Kaebajal oli võimalik hageja esindaja seisukohtadele kohtumenetluses vastu vaielda.

Aukohtumenetluse eesmärk ei ole anda hinnangut pooltevahelise vaidluse aluseks olevatele

asjaoludele ja tõenditele, lahendada tsiviilõiguslikke vaidlusi ega revideerida kohtuotsuseid.

2(6)

3-26-79

3. Kaebaja esitas 10.01.2026 Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Advokatuuri aukohtu

13.11.2025 otsuse nr 2-15/25/313-9 tühistamiseks ja kaebuse uuesti läbivaatamiseks

kohustamiseks.

Vaidlusalune tsiviilasi puudutas vahetult ka kaebaja isiklikku staatust poja ja esimese

järjekorra pärijana, samuti kaebaja olulisi varalisi kahjusid ja kulutusi. Kaebajale tekkis

mainekahju, sest advokaat moonutas kaebaja kuvandit. Advokaadi tegevuse tegelik eesmärk

ei olnud vaidluse objektiivne lahendamine, vaid eelnevalt kavandatud menetlusliku eesmärgi

saavutamine, mis vormistati vaidlusaluse vara (korteri) tagasitoomisena pärandvara koosseisu.

Advokaadi tegevusel on mõju pooleliolevatele kohtuasjadele, kus advokaat on esindaja.

Advokaat avaldab kaebajale menetluslikku ja varalist survet. Aukohus ei arvesta tegeliku

kahju suurust, kantud kulutusi ega vaidlustatud tegevuste tagajärgi. Aukohus ei hinnanud

esitatud fakte, mis viitasid tegevuse sihipärasele ja etteplaneeritud iseloomule. Aukohtu

otsuses puudub tõendite analüüs ning arusaadav õiguslik põhjendus. Advokaadi käitumisel on

otsene tähendus pärandvara koosseisu seisukohalt.

4. Eesti Advokatuur palus 15.01.2026 vastuses tagastada kaebus HKMS § 121 lg 2 p 1 või

alternatiivselt HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel.

Advokatuuri aukohtu otsuse peale esitatud kaebuse sisuline läbivaatamine halduskohtus

eeldab, et vaidlustatud haldusakt või toiming rikub kaebaja subjektiivseid õigusi või piirab

tema vabadusi (HKMS § 44 lg 1). Huvitatud isikul on võimalus pöörduda aukohtumenetluse

algatamise taotlusega aukohtu poole (AdvS § 16 lg 1), kuid tal ei ole subjektiivset õigust

nõuda aukohtumenetluse algatamist. Aukohtumenetluse tulemus ei kaitse ka advokaadi

karistamise korral huvitatud isiku subjektiivseid õigusi. Huvitatud isikul on õigus üksnes

korrakohasele menetlusele. Kaebaja ei ole esile toonud selliseid aukohtumenetluse puudusi,

mis annaksid alust otsuse tühistamiseks.

5. Tallinna Halduskohus tagastas 26.01.2026 määrusega kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1

alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu.

Huvitatud isikul on õigus esitada aukohtu otsuse peale kaebus halduskohtule (AdvS § 18 lg

1). Halduskohtumenetluses ei ole vaidluse ese advokaadi tegevus, vaid Eesti Advokatuuri

tegevus aukohtumenetluse läbiviimisel. Advokaadi distsiplinaarsüüteo tuvastamise pädevus

on aukohtul, mistõttu ei saa halduskohus ise seda õiguslikku küsimust lahendada.

Halduskohtusse võib kaebusega pöörduda üksnes oma õiguste kaitseks (HKMS § 44 lg 1).

Aukohtumenetluse algatamata jätmine ei too kaasa kaebaja õiguste muutmist ega lõpetamist

ega oma seetõttu mõju kaebaja subjektiivsetele õigustele. Aukohtul on otsustusõigus selle üle,

kuidas rikkumisele reageerida ja kas advokaati distsiplinaarkorras karistada. Sisuliselt saab

aukohtu kaalutlusotsust vaidlustada eelkõige isik, kelle subjektiivseid õigusi võib see otsus

rikkuda, s.o advokaat, kelle tegevuse vastavust õigusaktidele on aukohus hinnanud.

Halduskohus saab kontrollida üksnes, kas aukohus on aukohtumenetluse läbiviimisel järginud

pädevus-, menetlus- ja vormireegleid (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 21.12.2016 määrus nr

3-16-1148, p-d 8–10). Huvitatud isiku kaebeõiguse aluseks saab olla üksnes aukohtu poolne

menetlusnormide rikkumine (nt Tallinna Ringkonnakohtu 07.03.2019 määrus nr 3-18-1863, p

7).

Advokatuur ei ole rikkunud kaebaja õigust menetlusreeglite järgimisele. Aukohus on

selgitanud, kas kaebaja soovib esitada kaebust, ning on võimaldanud tal algset kaebust

täiendada. Aukohtu otsuse kohaselt on aukohus küsinud kaebuse kohta advokaadilt selgitust

ning kaebust on 13.11.2025 istungil arutatud. Kui aukohtule esitatud avalduses kajastatud

andmetest ei kalduta kõrvale ja puudub vajadus lisaandmeid saada, puudub sisuline vajadus

anda võimalus esitada täiendavaid seisukohti (vrd haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 3

3(6)

3-26-79

p 2). AdvS ei nõua, et lisaks kaebuse esitamisele tuli aukohtul anda kaebajale veel täiendav

võimalus esitada enda seisukohad aukohtu otsuse projekti kohta (Tallinna Ringkonnakohtu

02.09.2025 määrus nr 3-25-2485, p 9).

Aukohus on järeldanud, et vähemalt osa kaebaja etteheited puudutavad advokaadi tegevust

tsiviilasjas nr X-XX-XXXX. Kuna viidatud asjas jõustus lõplik kohtulahend 27.02.2024, on

kaebus aukohtule esitatud kaebetähtaega ületades (AdvS § 16 lg 1). Kaebaja ei ole kaebuses

väitnud, et aukohtu otsustus oleks nimetatud osas ekslik. Sealjuures ei ole kaebajal

subjektiivset õigust kaebetähtaega ületanud kaebuse menetlemiseks ka sellest tulenevalt, kui

intensiivse riive olemasolu kaebaja väidab.

Aukohus on viidanud, et kaebaja samadele etteheidetele on juba vastatud aukohtumenetluses

nr 2-15/25/313 (05.06.2025 istungi otsus). Osas, milles aukohus on varem juba huvitatud

isiku avalduse lahendanud, ei pea aukohus uue avalduse esitamisel uuesti vastama. Kaebajal

oli võimalik kasutada aukohtu varasema otsuse saamisel õiguskaitsevahendeid, kuid nende

kasutamist ei nähtu. Kaebaja 23.04.2025 kaebus aukohtule koos selle täiendustega puudutas

sama tsiviilasja, mille tõttu esitas kaebaja aukohtule 12.08.2025 uue kaebuse. Aukohus

kontrollis 05.06.2025 otsuses (põhjendustega otsus allkirjastatud 11.07.2025) advokaadi

tegutsemist üksnes kliendi huvides, viisakat käitumist ja tunnistajate mõjutamise väidet.

Aukohus leidis, et tsiviilasja nr X-XX-XXXX puudutavad väited on esitatud kaebetähtaega

ületades, advokaat on esindanud oma kliendi huvisid, kohatut käitumist pole olnud, puudub

huvide konflikt ning puuduvad viited, mis annaksid alust kahelda advokaadi kutse-eetika

põhimõtetest kinni pidamises. Seega on aukohus olulises osas kaebaja väiteid varasemas

otsuses analüüsinud ning aukohtul oli õigus jätta uues avalduses toodud samasisulised väited

analüüsimata. Aukohus on 13.11.2025 otsuses andnud samas hinnangu, et advokaadile ei ole

etteheidetav erieestkostjana taganemisavalduse ja hagiavalduse heakskiitmine. Aukohus

selgitas samuti, et hagimenetlus on oma olemuselt võistlev menetlus, milles pooltel on võrdne

õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu

vaielda. Samuti ei ole advokaadi ülesandeks tagada poolte menetluslikku võrdsust või olla

erapooletu. Aukohus on vastanud kaebaja väidetele, et menetluskulude jaotus ja

väljamõistmine sõltub kohtust. Sellega on aukohus vastanud ammendavalt kaebaja väidetele.

Kaebaja on tuginenud kaebuses halduskohtule asjaolule, et advokaat on talle 21.04.2025

ettepanekuga avaldanud menetluslikku ja varalist survet. Kaebaja ei ole vastavat etteheidet

12.08.2025 kaebuses aukohtule esitanud, mistõttu ei saanud aukohus sellele ka vastata.

Aukohus on kaebaja sellele väitele vastanud 05.06.2025 otsuses.

Isikule ei tulene kaebeõigust sellest, kui aukohus ei ole temaga nõustunud. Kaebajal ei ole

subjektiivset õigust advokaadi karistamiseks ega ka sellele eelnevalt distsiplinaarsüüteo

tuvastamiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. Kaebaja palub 10.02.2026 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 26.01.2026

määrus ning saata asi menetlusse võtmiseks tagasi Tallinna Halduskohtule.

Kaebaja kaebus on suunatud üksnes kaebaja subjektiivsete õiguste kaitseks saada korrakohane

menetlus Eesti Advokatuuri aukohtus, sh vastus sellele, kas aukohus järgis menetlusnorme

ning kas täidetud on otsuse põhjendamiskohustus. Kaebaja ei taotle distsiplinaarkaristuse

määramist ega tsiviilasjade ümbervaatamist. Seetõttu ei olnud õigust kaebuse tagastamiseks

HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel ja kaebus tuleb võtta menetlusse.

4(6)

3-26-79

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus võtab HKMS § 207 lg 1 alusel määruskaebuse menetlusse.

Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 121 lg 4, § 203 lg 1),

määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab seda läbivaatamist võimaldaval

määral HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on

riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).

8. Määruskaebuse väited ei anna alust halduskohtu 26.01.2026 määruse tühistamiseks.

Halduskohus tagastas õigesti kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse ilmselge

puudumise tõttu. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega ega korda

neid kõiki (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4).

9. AdvS § 16 lg-s 1 sätestatud õigus taotleda aukohtumenetluse algatamist ja AdvS § 18 lg-s

1 sätestatud õigus esitada halduskohtule kaebus aukohtu otsuse peale ei ole nähtud ette

huvitatud isiku materiaalsete õiguste kaitseks, vaid huvitatud isik saab halduskohtus kaitsta

üksnes oma menetluslikku õigust sellele, et aukohus vaatab tema taotluse läbi

menetlusreegleid järgides (nt Riigikohtu 01.07.2022 otsus nr 3-20-1214, p 10). Huvitatud

isikul on aukohtumenetluses üksnes õigus korrakohasele menetlusele (Riigikohtu 06.02.2025

määrus nr 3-24-146, p 8). Halduskohus pidi kontrollima, kas kaebaja on saanud realiseerida

oma õiguse esitada aukohtule taotlus ja kas aukohus on selle vastavalt pädevus-, menetlus- ja

vormireeglitele läbi vaadanud. Järelevalve advokaatide kutsetegevuse ja kutse-eetika nõuete

täitmise üle on advokatuuri pädevuses (AdvS § 3 p 2). Aukohtu pädevuses on tuvastada, kas

advokaat on rikkumise toime pannud, ning aukohus otsustab, kas ja kuidas rikkumisele

reageerida, sh kas advokaati distsiplinaarkorras karistada. Kohus saab järelevalve teostamisse

sekkuda üksnes siis, kui advokatuuri tegevus rikub kaebaja subjektiivseid õigusi.

Halduskohtumenetluse ese saab seega olla vaid advokatuuri tegevus taotluse lahendamisel,

mitte aga advokaadi tegevus huvitatud isiku suhtes. Menetluslike õiguste rikkumine võib

seisneda mh selles, et aukohus on jätnud huvitatud isiku väited (osaliselt) käsitlemata või

aukohus ei taganud huvitatud isikule piisavalt ärakuulamisõigust. Sisuliselt saab aukohtu

kaalutlusotsust vaidlustada advokaat, kelle tegevuse vastavust õigusaktidele on aukohus

hinnanud. Oma kohustusi rikkunud advokaadi klient saab oma subjektiivseid õigusi kaitsta

tsiviilkohtumenetluses (vt Riigikohtu 01.07.2022 otsus nr 3-20-1214, p-d 10 ja 11).

10. Eeltoodut arvestades on õige halduskohtu seisukoht, et vaidlusalune aukohtu otsus ei riiva

kaebaja materiaalseid subjektiivseid õigusi. Kaebajal puudub kaebeõigus aukohtumenetluse

algatamata jätmise otsuse vaidlustamiseks, sest aukohus ei ole tema kaebuse läbivaatamisel

rikkunud menetlusnorme. Kaebaja on saanud realiseerida AdvS § 16 lg-s 1 nimetatud õiguse,

s.o pöörduda taotlusega aukohtumenetluse algatamiseks aukohtu poole. Kaebaja on saanud

oma algset kaebust täiendada. Aukohus on küsinud kaebuse kohta selgitusi advokaadilt ning

kaebust on arutatud aukohtu istungil. Aukohus on kaebaja kaebuse sisuliselt läbi vaadanud ja

koostanud selle kohta põhjendatud otsuse (AdvS § 17 lg 5). Kuna aukohus lahendas huvitatud

isiku taotluse sisuliselt, ei saa lugeda vaidlusalust otsust tehtuks kaebaja kahjuks (vt Tallinna

Ringkonnakohtu 19.10.2023 otsus nr 3-21-1856, p 15) ning seetõttu ei pidanud aukohus HMS

§ 40 lg 3 p-st 2 tulenevalt andma kaebajale võimalust advokaadi vastuväidetele vastamiseks,

vaid võis piirduda kaebaja avalduses ja selle täienduses toodud asjaolude hindamisega.

Samuti ei nõua AdvS, et kaebajale oleks tulnud anda täiendav võimalus esitada seisukohad

aukohtu otsuse projekti kohta (Tallinna Ringkonnakohtu 02.09.2025 määrus nr 3-25-2485, p

9). Aukohus ei rikkunud uurimis- ega põhjendamiskohustust. Aukohus on välja toonud, et

vähemalt osa kaebaja etteheiteid puudutavad advokaadi tegevust tsiviilasjas nr X-XX-XXXX,

milles jõustus lõplik lahend 27.02.2024, mistõttu on kaebus aukohtule esitatud kaebetähtaega

5(6)

3-26-79

ületades (AdvS § 16 lg 1). Nimetatud osas kaebaja aukohtu otsust ei vaidlusta. Samuti on

aukohus otsuses välja toonud, et kaebaja samadele etteheidetele on vastatud juba 11.07.2025

otsuses nr 2-15/25/313. Halduskohus on ka täiendavalt kontrollinud, et kaebaja 23.04.2025

kaebus ja selle täiendus puudutas samuti tsiviilasja nr X-XX-XXXX. Osas, milles aukohus on

varem juba huvitatud isiku avalduse lahendanud, ei pea aukohus uue avalduse esitamisel

uuesti vastama. Seega oli aukohtul õigus jätta kaebaja uues avalduses toodud samasisulised

väited analüüsimata. Ringkonnakohtu hinnangul on aukohus järginud kaebaja pöördumise

menetlemise nõudeid. Asjaoludest ei nähtu, et aukohus oleks jätnud arvesse võtmata väited

või tõendid, mis võinuks mõjutada asja lahendust. Asjaolust, et kaebaja ja aukohus on eri

meelt küsimuses, kas aukohtumenetluse alustamiseks advokaadi suhtes oli alust, ei saa

järeldada kaebaja menetluslike õiguste rikkumist. Seejuures pole aukohtu otsus haldusakt,

millele kohalduksid HMS-s 56 sätestatud ranged põhjendamise nõuded (vt ka Riigikohtu

01.07.2022 otsus nr 3-20-1214, p 11). Aukohtu seisukoha põhjendatust ei saa kohus

kontrollida.

11. Eeltoodust tulenevalt jääb määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

26.01.2026 määrus muutmata.

(allkirjastatud digitaalselt)

6(6)