2-25-12339/15 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Susann Liin

Otsuse tegemise aeg ja koht

Tartu, 18. veebruar 2025

Tsiviilasja number

2-25-12339

Tsiviilasi

Luminor Bank AS hagi P.U vastu 13 480

euro 74 sendi suuruse põhivõla ja

kõrvalnõuete saamiseks

Tsiviilasja hind

15 637 eurot 91 senti

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja Luminor Bank AS (registrikood

11315936), volitatud esindaja Madis Meristo (e-

post XXX)

Kostja P.U (isikukood XXX, elukoht XXX,

XXX-i , e-post XXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Luminor Bank AS 31.07.2025 hagi P.U vastu 13 480 euro 74 sendi

suuruse põhivõla ja kõrvalnõuete saamiseks.

2. Mõista P.U-lt Luminor Bank AS kasuks lepingu nr EXP-001043 alusel välja

põhivõlg 13 480 eurot 74 senti, intress 404 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis

384 eurot 87 senti ning VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis

põhivõlalt (13 480 eurot 74 senti) alates 01.08.2025 kuni põhivõla tasumiseni

3. Jätta menetluskulud P.U saali kanda ning mõista P.U saalilt Luminor Bank AS

kasuks välja menetluskulud 980 eurot ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras viivis menetluskuludelt (980 eurot) alates otsuse

jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

4. Toimetada otsus pooltele kätte.

Edasikaebamise kord

Pooled võivad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 630 lg 1 kohaselt esitada

kohtuotsuse peale Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, mille esitamise tähtaeg on

TsMS § 632 lg 1 kohaselt 30 päeva alates kohtuotsuse apellatsioonkaebuse esitajale

kättetoimetamisest, kuid mitte rohkem kui viis kuud kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemisest.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Apellatsioonkaebuse esitamiseks saab taotleda menetlusabi TsMS §-de 180–190 kohaselt.

Menetlusabi andmise taotlus ei peata TsMS § 187 lg-te 5 ja 6 kohaselt aga seaduses sätestatud

ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Kaebuse esitamise tähtaja järgimiseks tuleb

esitada tähtaja kestel ka kaebus või teha muu menetlustoiming, mille jaoks on menetlusabi

taotletud. Kohus annab apellatsioonkaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või

kaebuses esineva menetlusabi taotlemisega seotud puuduse kõrvaldamiseks mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult

või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Luminor Bank AS (hageja) esitas 31.07.2025 hagi P.U (kostja) vastu, milles palus kostjalt

hageja kasuks välja mõista põhivõlg 13 480 eurot 74 senti ja kõrvalnõuded tulenevalt poolte

vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingust.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 25.03.2022 tarbijakrediidilepingu nr EXP-001043

(leping), mille järgi sai kostja krediiti 19 000 eurot, mille sihtotstarve oli kinnisasja ostmine

või remont. Hageja maksis kostjale 19 000 eurot välja 25.03.2022. Lepingu järgi oli

fikseeritud intressimäär 8% aastas, maksegraafik oli koostatud annuiteedi põhimõttel ning

kostja kohustus krediidi tagastama 96 igakuise maksega.

Kostja rikkus lepingut, kui ta tasus kolm järjestikust makset 15.01.2025, 17.02.2025,

17.03.2025 üksnes osaliselt. Hageja andis kostja lepingurikkumise tõttu talle 08.04.2025

täiendava tähtaja kuni 23.04.2025 ning hoiatas kostjat, et kui kostja ei tasu selleks ajaks

võlgnevust 523 eurot 53 senti (põhiosa 237,54, intress 275,12, viivis 10,87), ütleb hageja

kostjaga sõlmitud lepingu 30.04.2025 üles VÕS § 416 lg 1 kohaselt.

Kuivõrd kostja võlgnevust ei tasunud, ütles hageja 30.04.2025 kostjaga sõlmitud lepingu üles

ning pakkus kostjale läbirääkimise võimalusi VÕS § 416 lg 2 mõttes (dtl 43). Hageja edastas

kostjale lepingu ülesütlemise teate kostja e-posti aadressile ja postiaadressile. Kostja sai

ülesütlemisavalduse väljastusteate järgi isiklikult allkirja vastu kätte hiljemalt 06.05.2025 (dtl

50). Lepingu ülesütlemisega muutus kogu võlgnevus sissenõutavaks.

Hageja selgitas, et ta väljastas kostjale krediiti 19 000 eurot ning kostja on lepingu kehtivuse

ajal tagastanud hagejale põhiosa katteks 5519 eurot 26 senti, seega on põhivõlg 13 480 eurot

74 senti. Hageja ei ole tasunud intressi 16.12.2024–15.04.2025 osamaksete eest, intress on

arvutatud iga makse kohta eraldi intressimääraga 8% aastas. Hageja ei ole tasunud viivist

15.08.2024–15.04.2025 maksete eest, lepingu ülesütlemise seisuga oli viivis 13 eurot 34 senti

(20,92 – 0,37 – 6,31). Alates lepingu ülesütlemisest 30.04.2025 on viivis 371 eurot 53 senti

perioodi 30.04.2025–31.07.2025 eest.

Hageja palub kostjalt välja mõista:



põhivõlg 13 480 eurot 74 senti,



intress 404 eurot



viivis 384 eurot 87 senti, mis on sissenõutavaks muutunud 15.08.2024–31.07.2025



edasiulatuv VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis põhivõlalt (13 480

eurot 74 senti) alates 01.08.2025 kuni põhivõla tasumiseni.

Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt hageja kasuks välja

menetluskulud 980 eurot ning VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis

menetluskuludelt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

2. Tartu Maakohus võttis 27.08.2025 määrusega hagi menetlusse ning andis kostjale 21

päevase tähtaja, et esitada hagile kirjalik vastus. Kohus toimetas kostjale hagimaterjalid ja

hagi menetlusse võtmise määruse kätte 28.08.2025 kl 09.32 Avaliku e-toimiku kaudu.

3. Kostja esitas 10.09.2025 hagile vastuse, milles märkis, et soovib eelkõige vabandada, et

antud olukord on tekkinud. Kostja selgitas, et ta ei hakka loomulikult tagasi ajama, laen on

võetud pangast ja kindlasti see laen peab ka saama tagasi makstud. Palju asju on tekitanud

minus küsimusi, lisan ka endapoolsed selgitused. Kolisime kahe lapsega vanaema korterisse,

kus oli vaja teha põhjalik remont, k.a elektritööd ja torutööd+kogu korteri mööbel, mis läks

maksma tunduvalt rohkem antud laenusummast ja kuna olen üksikema, siis ei osanud

arvestada ka remondi kogusummaga ning lisaks oli vaja tasuda ka töömehele, kes aitas selle

kõik teha, et lapsed saaksid kasvada turvalises ja heas keskkonnas.

3.1. Kostja selgitas, et soovib kindlasti võlgnevuse tasuda ja kokkuleppele jõuda. Kahjuks ei

mõista, miks oli vaja kohtu poole pöörduda, enda poolt olen valmis igati vastu tulema, et

võlgnevus saaks tasutud, kahjuks ei juhtunud seda aga panga poolt ning olen äärmiselt kurb

sellepärast, et ei toimunud ühtegi vastu tulemist, kuigi on välja toodud võimalus kohustuste

täitmine muudel tingimustel. Palusin maksepuhkust, vähendada kuumakset ja pikendada

lepingu ning lõpuks ka kohustuste täitmist muudel tingimustel. Huvitav, et neid lisasid pole

mainitud (dtl 111–114).

Kahjuks tõesti tekkis vahepeal emotsionaalselt ja füüsiliselt väga raske aeg ning eemaldusin,

kuid õnneks sain kätte vähemalt tähitud kirja panga poolt (ei mõista, miks seda varem ei

tehtud), kuid jällegi tulutult, sest olenemata sellest, et maksmise tähtaeg ei olnud veel käes ja

kirjal oli rõhutatult välja toodud lause, et pank pakub Teile võimalust läbirääkimisteks

kohustuste täitmiseks muudel tingimustel, siis pöördudes panga poole sain äärmiselt

ebameeldiva vastuse ja et juba on leping üles öeldud ning edastatakse esimesel võimalusel

sissenõudmisasutusele. Ainuke väidetav vastutulemine pangast on see, et nad on olnud nõus

hilinenud laekumistega ja imestatakse, et see vastutulemine ei ole mulle lahendust pakkunud.

Minu jaoks oleks aidanud ka väga palju ühekuuline maksepuhkus, kuid maksepuhkuse

taotlemine läks nii keeruliseks, et tundus lihtsam lisatööd teha ja võlgnevus tasuda, lisasin

manusesse ka konto väljavõtte (dtl 115). Selle asemel, et maksepuhkust kliendile pakkuda

kasvõi üheks kuuks, pöörduti hoopis kohtu poole, mis on võtnud aega mitmeid kuid, see

tekitab küsimusi. Seda aega oleks saanud kindlasti mõistlikumalt ära kasutada. Olin väga

segaduses ja ei osanud kellegi poole rohkem pöörduda, kui jääda siis kontaktide ja teate

ootele. Mul ei olnud isegi võimalust enam kuumakset tasuda. See tekitas minus kohutava

tunde, tervis halvenes ning pidin lausa arsti poole pöörduma. Minu seisukoht on lahendada asi

kompromissiga või muul viisil kokkuleppel. Viivisega kindlasti nõus ei ole ning

menetluskuludega samuti mitte, sest palusin kohustuste täitmist muudel tingimustel enne

võlgnevuse maksmise tähtaega ja sellise viivitusega panga poolt ei ole nõus seda kinni

maksma, kuid endiselt olen igati valmis tasuma laenumakse, mis on välja toodud viimases

kirjas, mis sai saadetud tähitud kirjaga.

3.2. Kohus andis pooltele võimaluse lahendada asi kokkuleppel ning andis pooltele

kompromissipakkumistele vastuste esitamiseks tähtaja. Pooled kokkuleppele ei jõudnud.

Hageja teatas 16.09.2025, et on valmis vaidluse kokkuleppel lõpetamise nimel loobuma

viivistest alates lepingu ülesütlemisest tingimusel, et kostja tasub põhivõla 13 898 eurot 8

senti ning pool riigilõivust (490 eurot) aasta jooksul võrdsete osamaksetega. Kostja vastas

20.09.2025, et ta ei saa nõustuda sellise pakkumisega, sest tal on kaks alaealist last, kes

vajavad kasvatamist ning sellise summaga ei ole tagatud isegi elatismiinimumi.

4. Tartu Maakohus määras 27.01.2026 määrusega, et kohtuasi lahendatakse TsMS § 403 lg 1

kohaselt kirjalikus menetluses poolte kokkuleppel. Kohus määras pooltele eelmenetluse

lõppemise tähtaja kuni 06.02.2026 (k.a) ning selgitas tõendamiskoormist. Kohus andis

pooltele TsMS § 403 lg 2 kohaselt lõplike seisukohtade ja menetluskulude nimekirjade

esitamise tähtaja kuni 18.02.2026 (k.a) ja menetluskulude nimekirjadele vastuste esitamise

tähtaja ja kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja.

4.1. Hageja esitas kohtule 03.02.2026 seisukoha ja tõendi kirjavahetuse kohta. Hageja tõi

esile, et kostja ei kontakteerunud pärast 08.04.2025 hoiatust ja enne 30.04.2025 ülesütlemist

hagejaga ning hagejal ei olnud võimalik kostjaga kontakti saada. Kostja enda esitatud

tõendist, 06.05.2025 e-kirjavahetusest nähtub, et hageja töötaja on 06.05.2025 kirjutanud, et

pank on püüdnud korduvalt Teiega ühendust saada e-kirja ja samuti telefoni teel aga kahjuks

pole Te vastanud pangapoolsetele pöördumistele. Hageja proovis kostjaga kontakti saada ka

vahetult enne ülesütlemist, 29.04.2025, kuid tulutult, mida tõendab kirjavahetus (dtl 141).

Niisiis on hageja tõendanud, et pakkus enne lepingu ülesütlemist VÕS § 416 lg-s 2 sätestatud

läbirääkimisi, kuid kostja ei reageerinud ega kontakteerunud hagejaga. Sellest johtuvalt ei

saanud ka hageja mingeid läbirääkimisi pidada. Kostja enda esitatud tõend, 09.12.2025 e-kiri

tõendab, et hageja selgitas 09.12.2023 kuidas käib maksepuhkuse taotlemine ning et hagejale

tuleb esitada täidetud vorm koos asjakohaste tõenditega. Kostja ei ole hagejale maksepuhkuse

taotlust esitatud. Kostjalt laekus viimati hagejale võlgnevuse katteks raha 06.03.2025.

Nimetatud asjaolu kontrollis hageja viimati käesoleva seisukoha esitamisel. Niisiis ei ole

kostja pärast 06.03.2025 vähendanud mingiski ulatuses võlgnevust ning kostja väited sellest,

justkui oleks kasvõi ajutine maksepuhkus aidanud, on ainetud ja otsitud.

Hageja esitas 17.02.2026 menetluskulude nimekirja, milles märkis, et palub menetluskuluna

välja mõista üksnes riigilõivu 980 eurot. Hageja palus välja mõista ka menetluskuludelt

seadusjärgne viivis.

4.2. Kostja esitas 17.02.2026 seisukoha, milles selgitas, et te esitatud kommentaarid ja

manused on esitatud varasemalt ning jään enda arvamuse juurde. Lisaks palun Teie mõistvat

suhtumist kohtuotsuse puhul ja arvestada, et olen ka lapseootel ning sellistel tingimustel, mida

pakkus Luminor, kahjuks toime ei tule, kuid olen kindlasti valmis tasuma laenusummat

endistel tingimustel.

KOHTU SEISUKOHT

5. Kohus leiab, et hageja nõude aluseks olev krediidiandja ja kostja vahel sõlmitud leping

tuleb kvalifitseerida tarbijakrediidilepinguks VÕS § 402 lg 1 mõttes, sest majandus- või

kutsetegevuses tegutsev krediidiandja andis laenu füüsilisest isikust kostjale väljaspool kostja

majandustegevust. Hageja on tuginenud hagiavalduses sellele, et krediidiandja on kostjaga

sõlmitud lepingu kehtivalt üles öelnud, mille tõttu on muutunud kogu võlgnevus

sissenõutavaks.

Kohus analüüsib lepingu kehtivust ja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist (I).

Kohus käsitleb seejärel VÕS § 416 kohaseid tarbijakrediidilepingu ülesütlemise eelduseid

ning teeb menetluslikud otsustused (II).

I

6. Kohus peab Euroopa Kohtu praktika järgi omal algatusel kontrollima, kas krediidiandja on

vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud, sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja

kohustuste rikkumisele tuginenud (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, OPR-

Finance s.r.o. vs. GK, p-d 18 ja 46). Samal seisukohal on olnud ka Riigikohus, kes on

selgitanud, et kohus peab vastutustundliku laenamise põhimõtet omal algatusel kontrollima,

sest imperatiivsetest põhimõtetest kõrvale kaldumine muudab tühiseks kas lepingus sisalduva

intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) või lepingu tervikuna (VÕS § 4062 lg 1) (RKTKm

24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 13 ja 25).

6.1. Kohtu kohustus kontrollida vastutustundliku laenamise põhimõtet omal algatusel

kohaldub ka tagaseljaotsuse tegemisel, mida kinnitavad ka Euroopa Kohtu ja Riigikohtu

seisukohad. Sealjuures ei ole tagaseljaotsuse tegemine kohtu kohustus, vaid õigus ning

õiguslikult põhjendamatu hagi peab kohus TsMS § 407 lg 6 järgi ka hagile vastamata jätmise

korral jätma rahuldamata (Euroopa Kohtu 04.06.2020 otsus asjas nr C-495/19, Kancelaria

Medius SA vs. RN, p-d 46–48 ja 52; RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 13 ja 26).

6.2. Krediidiandja pidi VÕS § 4034 lg 2 kohaselt hindama kostja krediidivõimelisust

nõuetekohase hoolsusega. Krediidiandja pidi krediidivõimelisuse hindamisel arvesse võtma

kõiki talle teadaolevaid asjaolusid, mis võisid mõjutada kostja võimet krediit tagasi maksta

lepingus kokkulepitud tingimustel. Muuhulgas pidi krediidiandja hindama kostja varalist

seisundit, sissetulekut regulaarsust, kostja teisi varalisi kohustusi, varasemate

maksekohustuste täitmist ning rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju.

Krediidiandja pidi määrama vajalike hindamistoimingute ulatuse, lähtudes kostja kohta

olemasolevatest andmetest, tarbijakrediidilepingu tingimustest ja võetava rahalise kohustuse

suurusest. Krediidiandja pidi lähtuma krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg

1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust.

6.3. Krediidiandja pidi VÕS § 4034 lg 3 esimese lause kohaselt küsima krediidivõimelisuse

hindamiseks kostjalt teavet ja kasutama andmekogusid ja kontrollima VÕS § 4033 lg 4 ja

KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt mõistlikul viisil kostja esitatud teavet. Kohtupraktikas on

rõhutatud, et tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud

andmete pinnalt. Muuhulgas peab krediidiandja üldjuhul küsima tarbija pangakonto

väljavõtet. Riigikohus on leidnud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt pangakonto väljavõtet

küsinud, peab ta tõendama, et muu teave oli piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks

(RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 18). Krediidiandja võib VÕS § 4034 lg 6 kohaselt

sõlmida tarbijaga tarbijakrediidilepingu üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise

aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on

krediidivõimeline.

7. Kohus leiab, et hageja järgis krediidiandjana vastutustundliku laenamise põhimõtet ning

järgis sealjuures kostja krediidivõimelisuse hindamisel VÕS § 4034 lg-te 1–3 mõttes

nõuetekohast hoolsust. Kohus leiab, et lepingu kehtivuses ei ole alust kahelda, lepingu järgi

oli intressimäär 8% aastas ning krediidikulukuse määr 8,76% (dtl 11). Kohus leiab, et hageja

on tõendanud, et ta järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet ja hindas nõuetekohase

hoolsusega kostja krediidivõimelisust.

Hageja küsis lepingu sõlmimisel kostja arvelduskonto väljavõtet, hindas kostja sissetulekuid

ja kohustuste suurust, analüüsis kostja esitatud arvelduskonto väljavõtet (dtl 58–91) ning

kontrollis andmeid registritest nagu Krediidiinfo andmebaas ja Maksu- ja Tolliameti

maksuandmete tõendid (dtl 86–92). Hageja tõendas, et ta tuvastas, et kostja keskmine

sissetulek on 1736 eurot ning kohustustena märgiti krediitkaardi tõttu krediidilimiit 1000

eurot (dtl 98). hageja selgitas välja, et kostja igakuine netosissetulek on 1736 eurot (töötasu

1416 eurot, peretoetus 120 eurot, elatis 200 eurot). Kostja soovis laenu selleks, et renoveerida

vanaema korter ja sinna elama minna lastega (kaks ülalpeetavat). Kostja lõpetas autolaenu ja

sulges partnerkaardi kuulimiidiga 700 eurot. Kostja kohustuste (kuumakse) ja sissetuleku

vahe oli sobilik. Kostja likviidsus oli positiivne ning sissetuleku ja laenu suhe oli sobilik.

Kostja taotletud laen oli fikseeritud intressimääraga, mistõttu laenu nõuetekohasel täitmisel ka

rahalised kohustused ei saa suureneda väliste faktorite tõttu (dtl 4).

Kohus leiab, et eeltooduga on hageja tõendanud, et leping on kehtiv ning hageja järgis

vastutustundliku laenamise põhimõtet, sealjuures hindas kostja krediidivõimelisust

nõuetekohase hoolsusega. Kohus analüüsib järgnevalt lepingu ülesütlemise eelduseid.

II

8. Hagejal oli õigus pooltevaheline leping kehtivalt üles öelda, eeldusel, et täidetud olid

pooltevahelise tarbijakrediidilepingu ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused. Kohus

selgitas pooltele tõendamiskoormist ja tõi välja, et VÕS § 416 mõttes ülesütlemise

formaalseid ja materiaalseid eeldusi peab tõendama hageja. Hageja ütles lepingu kehtivalt

üles eeldusel, et:



hageja esitas kostjale lepingu ülesütlemisavalduse ja kostja sai selle kätte



tarbija on viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega,



krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja

puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul

tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist



krediidiandja on pakkunud tarbijale hiljemalt koos eelnimetatud kahenädalase

tähtajaga kokkuleppele jõudmiseks läbirääkimiste võimalust.

8.1. Kohus leiab, et hageja on tõendanud, et kostja on lepingu ülesütlemisavalduse kätte

saanud. Kohus tuvastab, et Eesti Posti väljastusteatest nähtuvalt sai kostja ülesütlemisavalduse

isiklikult allkirja vastu kätte hiljemalt 06.05.2025 (dtl 50). Ka kostja on kinnitanud, et ta on

ülesütlemisavalduse (panga tähitud kirja) kätte saanud ning võttis pärast seda hagejaga

ühendust (dtl 109).

8.2. Hageja sai kostja kui tarbijaga sõlmitud tarbijakrediidilepingu VÕS § 416 lg 1 järgi

erakorraliselt üles öelda üksnes tingimusel, et kostja oli selleks ajaks viivituses vähemalt

kolme teineteise järgneva tagasimaksega. Hageja väitel ütles ta lepingu üles 30.04.2025.

Kohus leiab, et hageja on tõendanud, et hageja oli lepingu ülesütlemise ajal 30.04.2025

viivituses kolme järjestikuse maksega 15.01.2025, 17.02.2025, 17.03.2025, mille kostja oli

hagejale tasunud üksnes osaliselt. Hageja väitel oli tasumata ka 15.04.2025 makse tervikuna.

Hageja on eeltoodu tõendamiseks esitanud programmi väljavõtte (dtl 46). Kostja ei ole

väitnud, et ta oleks nimetatud osamaksed tervikuna ja tähtaegselt tasunud ning asjaolu, et ta

jäi maksetega viivitusse, tasus võlgnevuse osaliselt ning alates 2025. aprillist võlgnevust ei

tasunud, nähtub ka kostja esitatud arvelduskonto väljavõttest ülekannete kohta (dtl 115).

8.3. Kohtu hinnangul on hageja tõendanud ka seda, et ta tegi kostjale ülesütlemise hoiatuse

ning andis kostjale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa

tasumiseks VÕS § 416 lg 1 mõttes koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul

tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist Hageja on

esitanud tõendi selle kohta, et ta saatis 08.04.2025 kostjale e-kirjaga teate ning hoiatuse selle

kohta, et kui hageja tähtaegselt võlgnevust ei tasu, ütleb ta lepingu üles ja nõuab kogu võla

tasumist (dtl 43). Kostja ei ole väitnud, et ta ei oleks lepingu ülesütlemise hoiatust kätte

saanud. Hageja on teatega tõendanud, et ülesütlemise hoiatus oli esitatud vähemalt kirjalikku

taasesitamist võimaldavas vormis.

Kohus leiab, et hageja on teatest nähtuvalt tõendanud, et ta andis kostjale 08.04.2025

täiendava tähtaja kuni 23.04.2025 ning hoiatas kostjat, et kui kostja ei tasu selleks ajaks

võlgnevust, ütleb hageja kostjaga sõlmitud lepingu 30.04.2025 üles.

9. Hageja pidi tarbijakrediidilepingu erakorraliselt kehtivalt ülesütlemiseks pakkuma kostjale

kahenädalase tähtajaga kokkuleppele jõudmiseks läbirääkimise võimalust VÕS § 416 lg 2

järgi, mis sätestab, et krediidiandja peab tarbijale hiljemalt koos VÕS § 416 lg-s 1 nimetatud

tähtaja andmisega pakkuma võimalust läbirääkimisteks, et jõuda kokkuleppele.

9.1. Kohus leiab, et kohtule tõendina esitatud teatest nähtuvalt, olid ülesütlemisavalduses

kirjas läbirääkimisvõimalused (dtl 43). Lepingu 08.04.2025 ülesütlemise hoiatuses oli öeldud:

„Võimalikud lahendused ajutistele rahalistele raskustele võivad olla järgmised:



maksekuupäeva muutmine, et lepingust tulenev maksekuupäev oleks pärast teie

tavapärast palgapäeva ja krediidimaksete debiteerimisel oleks kontol piisavalt raha;



krediidi tagasimaksegraafiku muutmine või tähtaja pikendamine, et vähendada

tagasimakstavaid summasid;



krediidimaksete edasilükkamine kokkulepitud ajaks.

Pangaga läbirääkimiste pidamiseks või lisaküsimuste korral palume helistada +XXX või saata

e-kiri XXX.“

9.2.

Riigikohus on leidnud, et krediidiandja peab olema suuteline sõnastama

tarbijakrediidilepingu ülesütlemise avalduse selliselt, et laenusaaja saaks üheselt aru, et tal on

võimalus pidada pangaga läbirääkimisi. Riigikohtu hinnangul ei saa VÕS § 416 lg 2 nõuetele

vastavaks läbirääkimiste võimaluse pakkumiseks pidada lauset: „Küsimuste tekkimise korral

palume teil võtta ühendust alltoodud kontaktidel“. Samas on Riigikohus selgitanud, et

ainuüksi võimalik läbirääkimiste võimaluse pakkumata jätmine VÕS § 416 lg 2 nõudeid

rikkudes ei mõjuta tarbijakrediidilepingu ülesütlemise kehtivust (RKTKo 03.06.2020, 2-17-

7502/66, p 16).

9.3. Kohus leiab, et ülaltoodud selgitused 08.04.2025 teates on piisavad, et kostjale oleks

üheselt arusaadavad, et tal on võimalik pidada hagejaga läbirääkimisi. Kostja väitel ei ole

hageja talle makseraskuste tekkimisel piisavalt vastu tulnud ning esitanud selle kohta tõendina

kirjavahetuse makseraskuste ja läbirääkimiste kohta (dtl 111–113). Ka kostja esitatud

tõenditest nähtuvalt on hageja selgitanud kostjale võimalusi, mida makseraskuste korral teha

ning kostja seisukohast võib välja lugeda, et võimalused olid teada ja olemas, kuid eluliste

raskuste tõttu puudus kostjal jaks tollel hetkel maksepuhkuse taotlemisega tegeleda (dtl 109).

Pooled on arutanud kokkuleppevõimalusi ka kohtumenetluse kestel, kuid pooled

kokkuleppele ei jõudnud, sest neil on maksete tasumisest erinev nägemus (dtl 116–124).

10. Kohus leiab, et eeltoodut arvestades on hageja tõendanud, et kõik lepingu ülesütlemise

formaalsed ja materiaalsed eeldused olid täidetud ning hageja ütles pooltevahelise lepingu

30.04.2025 kehtivalt üles. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada ning kostjalt tuleb välja

mõista:



põhivõlg 13 480 eurot 74 senti,



intress 404 eurot



viivis 384 eurot 87 senti, mis on sissenõutavaks muutunud 15.08.2024–31.07.2025



edasiulatuv VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis põhivõlalt (13 480

eurot 74 senti) alates 01.08.2025 kuni põhivõla tasumiseni.

Kuna hageja ütleb lepingu kehtivalt üles, muutud ülesütlemisega kogu võlgnevus

sissenõutavaks ning hagejal on õigus nõuda kostjalt kogu põhivõla tasumist. Hagejal oli

lepingu p-de 4.1 ja 4.2 kohaselt õigus nõuda kostjalt intressi 8% aastas. Hagejal on lepingust

tulenevate kohustuste täitmisega viivitamisel õigus nõuda kostjalt viivist 8% aastas lepingu p

4.2 ning VÕS § 113 lg 1 järgi.

11. Kohus selgitab kostjale, P.U-le , et on arusaadav, et elus tuleb ette raskeid perioode.

Mõistetav on ka see, et kui kasvatada kahte last üksikvanemana, ei pruugi olla inimlikult

võimalik leida jaksu, et võlgnevustega tegeleda. Õiguslikku hinnangut raske olukord paraku ei

muuda, sest lepinguid tuleb täita.

Kui maksed jäid õigeks ajaks tasumata, oli see lepingurikkumine. Kuna hageja ütles lepingu

kehtivalt üles, on hagejal õigus nõuda kostjalt, et kostja tasuks kohe kogu võla. Mis on olnud,

see on olnud ja seda enam muuta ei saa. Seda olulisem on aga nüüd end kokku võtta ja

võlgadega tegeleda enne kui kohtutäitur pangakonto arestib, sest siis on juba päris halvasti ja

kannatavad lapsed. Ühekorraga tasumiseks on 13 500 eurot suur summa.

Mida kostja, P.U saab ette võtta. Kohus palub teil pöörduda võlanõustaja poole.

Võlanõustamisteenus on isikule tasuta ning teenuse osutamise eest tasub XXX. Siin on kõik

kontaktid: https://www.poltsamaa.ee/volanoustamisteenus. Kui asi peaks jõudma kohtutäituri

kätte, ka siis ei ole kõik veel kadunud, kuid ise tuleb olla aktiivne, võtta ühendust pangaga ja

kohtutäituriga. Võlgade eest peitu pugemine ei aita. Kui pank on nõus, saab ka

täitemenetluses sõlmida maksegraafiku ja vältida seda, et pangakontod pannakse lukku.

12. Kohus määrab TsMS § 173, 174 lg 2 ja § 177 kohaselt kindlaks menetluskulude jaotuse ja

rahalise suuruse. Kohus jätab hagi rahuldamise tõttu menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt

kostja kanda. Hageja esitas kohtule koos hagiavaldusega 31.07.2025 menetluskulude

nimekirja, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskuluna riigilõiv 980 eurot

(dtl 8). Hageja kinnitas, et kõik kulud on TsMS § 176 lg 5 kohaselt kantud seoses käesoleva

tsiviilasja kohtumenetlusega. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista riigilõiv. Riigilõiv on

menetluskulu riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest TsMS § 138 lg 2 mõttes.

Kohus rahuldab TsMS § 177 lg 4 kohaselt hageja taotluse mõista kostjalt hageja kasuks välja

menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis alates käesoleva

kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kohtunik

Susann Liin