3-25-4675/18 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtunik

Villem Lapimaa

Määruse tegemise aeg ja koht

18.02.2026, Tallinn

Haldusasja number

3-25-4675

Haldusasi

Novacompany OÜ kaebus Põllumajandus- ja

Toiduameti 22.12.2025 ettekirjutuse nr 5-1/1371

tühistamiseks ning Põllumajandus- ja Toiduameti

kohustamiseks anda Novacompany OÜ-le tagasi temalt

ära võetud loomad

Menetlusosalised

Kaebaja – Novacompany OÜ, esindaja v.adv Gregori

Palm

Vastustaja – Põllumajandus- ja Toiduamet, esindaja Kärt

Aavel

Kolmas isik – I.S

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 07.01.2026 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Põllumajandus- ja Toiduameti määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Põllumajandus- ja Toiduameti määruskaebus rahuldamata ning Tallinna

Halduskohtu 07.01.2026 määruse resolutsiooni punkt 2 muutmata.

2. Jõustunud kohtumäärus avaldada arvutivõrgus selliselt, et X ja I.S-i nimed on

asendatud tähemärgiga.

Selgitus

Määruse peale ei saa esitada määruskaebust (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §

252 lg 7, § 235 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Põllumajandus- ja Toiduamet (PTA) tegi 17.10.2025 vihjepõhise paikkontrolli eesmärgiga

kontrollida peetavate loomade nõuete tagamist nende pidamisel. Kontrolli käigus tuvastati, et

Harjumaal Kiili vallas Sõmeru külas Tominga kinnistul on püütud kinni kokku 12 hulkuvat

veist. Kaks olid nõuetekohaselt märgistatud, 10 veisel märgistus puudus. Kuna

Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti põllumajandusloomade registris olid 2

märgistatud veist kantud Kokuta Farm OÜ tegevuskohta, siis käsitati loomapidajana Kokuta

3-25-4675

Farm OÜ-d. Kinnistule jõudes viibis seal I.S , kes oli hulkuvad veised kinni püüdnud,

tarastanud ning pakkunud neile sööta ja puhast joogivett. Esmavaatlusel olid veised

alatoidetud. Kinnistul, kus loomi eeldatavasti varem peeti, olid piirdeaiad katki ning laiali.

Samuti tuvastati karjamaal tühjad joogianumad. Karjamaal liikudes tuvastati vähemalt 2 veise

korjust. PTA võttis loomade nõuetekohase pidamisega seotud kohustuse üle 17.10.2025.

Loomad paigutati loomade pidamiseks ettenähtud kohta I.S-i juurde.

2. PTA tegi 21.10.2025 Kokuta Farm OÜ-le ettekirjutuse nr 16-707-25/082-1, millega

kohustas hiljemalt 24.10.2025 võõrandama veised loomapidaja I.S-ile või korraldama veiste

hukkamise.

3. Novacompany OÜ ja Kokuta Farm OÜ esitasid 22.10.2025 Tallinna Halduskohtule

kaebuse PTA 21.10.2025 ettekirjutuse tühistamiseks või alternatiivselt PTA 21.10.2025

ettekirjutuse tühisuse tuvastamiseks, samuti PTA keelamiseks täita 21.10.2025 ettekirjutust

(s.o loomade võõrandamine või hukkamine) ning PTA kohustamiseks andma Novacompany

OÜ-le tagasi temalt ära võetud loomad. Kaebuse kohaselt on kaebajateks Novacompany OÜ

ja Kokuta Farm OÜ, sest Kokuta Farm OÜ oli veised juba 2025. a augustis võõrandanud

Novacompany OÜ-le. Kaebus registreeriti haldusasjana nr 3-25-3657.

4. PTA tegi 19.12.2025 otsuse nr 5-1/1370, millega tunnistas 21.10.2025 ettekirjutuse nr 16-

707-25/082-1 kehtetuks.

5. Põllumajandus- ja Toiduamet tegi 22.12.2025 ettekirjutuse nr 5-1/1371, millega

kohustas Novacompany OÜ-d hiljemalt 28.12.2025 korraldama 10 märgistamata veise

nõuetekohane hukkamine (p 1) ja edastama PTA-le veiste DK02520000175 ja EE0019724188

kohta Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/429 art 102 kohane arvestus (p 2).

Ettekirjutuse põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.

Kontrolli käigus tuvastati, et Tominga kinnistul on püütud kinni kokku 12 hulkuvat veist,

kellest kaks olid nõuetekohaselt märgistatud ja kümnel märgistus puudus. See on vastuolus

maaeluministri 25.11.2021 määruse nr 74 „Põllumajanduslooma märgistamise ja

registreerimise ning veisepassi väljastamise kord, põllumajanduslooma tapmisest ja

hukkumisest ning kõrvaldamisest teavitamise kord ning identifitseerimisvahendi eemaldamise

ja asendamise nõuded“ (määruse nr 74) § 1 lg-s 1 sätestatuga, mille kohaselt tuleb veis

märgistada 20 päeva jooksul looma sündimise päevast arvates. Veised olid alatoitumuses ja

seega ei olnud tagatud neile kohases koguses sööta, vastuolus loomakaitseseaduse (LoKS) § 3

lg 2 p-ga 1 ning põllumajandusministri 27.08.2009 määruse nr 90 „Nõuded veise pidamise ja

selleks ettenähtud ruumi või ehitise kohta“ (määrus nr 90) §-ga 16. Paikkontrollile eelnevalt

olid veised ligi nädal aega hulkunud ning loomapidaja ei olnud hulkuvate loomade püüdmist

seni korraldanud, vastuolus veterinaarseaduse (VS) § 37 lg-tega 1 ja 3. Kinnistul, kus loomi

eeldatavasti varem peeti, olid piirdeaiad katki ning laiali, vastuolus LoKS § 3 lg 2 p-dega 3 ja

4 ning põllumajandusministri 27.08.2009 määruse nr 90 § 15 lg-ga 1. Samuti tuvastati

karjamaal tühjad joogianumad. Sellega ei olnud loomadele tagatud kohases koguses puhast

joogivett, vastuolus LoKS § 3 lg 2 p-ga 1 ning määruse nr 90 § 16 lg-ga 1. Karjamaal liikudes

tuvastati vähemalt 2 veise korjust. See osutab, et loomapidaja ei olnud kontrollinud loomade

tervist ja heaolu nii sagedasti, kui seda on vaja välditavate kannatuste ärahoidmiseks,

vastuolus LoKS § 3 lg-ga 31 ning määruse nr 90 § 2 lg-ga 1. Ülalkirjeldatud rikkumised on

kogumis käsitatavad LoKS § 64 lg-s 1 nimetatud olulise rikkumisena. PTA-l ei olnud

võimalik võtta leebemaid meetmeid kui loomade nõuetekohase pidamise kohustuse

ülevõtmine kooskõlas LoKS) § 64 lg-tes 1–3 sätestatuga. Märgistamata veiste puhul ei ole

nende jälgitavus tagatud ega ole võimalik tagada Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse

(EÜ) nr 853/2004 sätestatud nõudeid toiduohutuse tagamiseks. Nimetatud loomad on

toiduloomadeks sobimatud, millest tulenevalt on ka nende väärtus olematu. Seetõttu ei ole

2(10)

3-25-4675

märgistamata veiste puhul võimalik võtta leebemat meedet, kui on sätestatud Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/625 art 138 lg 2 p-s k.

6. Novacompany OÜ esitas 23.12.2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse PTA 22.12.2025

ettekirjutuse tühistamiseks ning PTA kohustamiseks anda kaebajale tagasi temalt ära võetud

loomad. Kaebaja esitas koos kaebusega esialgse õiguskaitse taotluse peatada PTA

22.12.2025 ettekirjutuse kehtivus ja tagastada kaebajale temalt ära võetud loomad kuni selles

haldusasjas tehtava lahendi jõustumiseni.

Esineb pöördumatu kahjuliku tagajärje oht. Veiste hukkamise korral oleks nende hilisem

tagasisaamine ilmselgelt võimatu. Haldusasjas nr 3-25-3657 on kaks kohtuastet pidanud

sisuliselt identset kaebust piisavalt perspektiivikaks. Ei saa olla ühtegi kaalukat huvi, mis

nõuaks veiste kiirkorras võõrandamist või tapmist. Ettevõttele on antud ebamõistlikult lühike

aeg täita ettekirjutust ja ettekirjutuse täitmata jätmine on seostatud võrdlemisi suure sunniraha

kohaldamisega. Ka juhul, kui kohus leiab, et PTA ettekirjutus on iseenesest seaduslik ning

tuleb täita, palub kaebaja, et kohus annaks esialgse õiguskaitse selliselt, et kaebajale jääks

mõistlik aeg seda nõuet täita. Võrreldes varasemaga on PTA uue argumendina toonud välja, et

kuna 10 kaebaja veist olid nõuetekohaselt märgistamata, siis on nende väärtus olematu ning

seetõttu tuleb nad hukata. PTA on varem nõudnud samade veiste võõrandamist teisele

loomapidajale, kes on andnud ka nõusoleku need loomad endale võtta. Selline toimimine ei

ole loogiline juhul, kui tegemist on sisuliselt väärtusetu varaga. Pealegi on identifitseerimata

veisekarja võimalik identifitseerida ja PTA on seda võimalust kaebaja puhul varem ka

rakendanud (vt dtl 12).

7. Tallinna Halduskohus peatas 19.12.2025 määrusega esialgse õiguskaitse korras PTA

22.12.2025 ettekirjutuse resolutsiooni p 1 kehtivuse 30 päevaks ning andis PTA-le tähtaja, et

vastata esialgse õiguskaitse taotlusele ülejäänud osas.

8. Põllumajandus- ja Toiduamet esitas 05.01.2026 seisukoha esialgse õiguskaitse taotluse

kohta ning vastuväite 29.12.2025 määrusega kohaldatud esialgsele õiguskaitsele. PTA taotles,

et kohus jätaks esialgse õiguskaitse taotluse tervikuna rahuldamata.

Kaebaja õiguste kaitse on võimalik ka loomade hukkamise korral. Märgistamata loomad on

toiduloomadeks sobimatud, mistõttu on nende väärtus põllumajandusloomadena olematu.

Põhjendamatu on asendustäitmise korras pidada ja teha märkimisväärseid kulutusi veistele,

kelle liha ei saa toiduks ega söödaks kasutada ning kellel seetõttu majanduslik väärtus

puudub. Vastustaja möönab, et jättis esialgu, 21.10.2025 ettekirjutuse nr 16-707-25/082-1

tegemisel ekslikult tähelepanuta asjaolu, et vaidlusalusel 10 identifitseerimata loomal puudus

sisuline väärtus, millest tulenevalt oli nende puhul võimalik hukkamine, mitte võõrandamine.

Tegemist on asjas olulist tähtsust omava asjaoluga, mis mõjutab lihaveiste realiseerimise

võimalikkust ning seeläbi nende edasist saatust. Määruse nr 74 § 1 lg 1 nõuab üheselt, et veis

märgistatakse 20 päeva jooksul looma sündimise päevast arvates või enne nimetatud tähtaja

möödumist looma ühest ettevõttest või VS § 24 lg-s 4 nimetatud isiku tegevuskohast teise või

tapamajja viimise korral. Nimetatud nõuet ei ole võimalik enam hiljem täita. Loomade

pidamine asendustäitmise korras koormab oluliselt avalikke vahendeid. Ühe veise pidamise

kulu ööpäevas on 12 eurot. Äriregistri andmetel on kaebajal maksmata Tartu Maakohtu

registriosakonna määratud trahve ning 05.01.2026 seisuga maksuvõlg (võla alguskuupäev on

15.04.2025). Seetõttu on vastustajal põhjendatud kahtlus, et kaebaja võib muutuda

maksejõuetuks ja riigil ei ole võimalik kantud asendustäitmise kulusid kaebuse rahuldamata

jätmise korral kaebajalt tagasi saada ning kulud jääksid riigi kanda. Kui kaebus rahuldatakse,

on kaebajal võimalik oma õigusi kaitsta varalise kahju hüvitamise nõudega. PTA hukkas

asendustäitmise korras 29.12.2025 ühe märgistamata veise. Ülejäänud veiseid hukatud ei ole

ning nad viibivad jätkuvalt asendustäitmise korras pidamisel I.S-i juures.

3(10)

3-25-4675

9. Tallinna Halduskohus võttis 07.01.2026 määrusega kaebuse menetlusse (resolutsiooni p

4) ja rahuldas esialgse õiguskaitse taotluse osaliselt, peatades PTA 22.12.2025 ettekirjutuse

kehtivuse osas, millega on loomapidajat kohustatud korraldama 10 märgistamata veise

nõuetekohane hukkamine (resolutsiooni p 2).

Kuna praegune vaidlus on välja kasvanud samast juhtumist nagu haldusasi nr 3-25-3657, on

oluline lähtuda nimetatud haldusasjas tehtud esialgset õiguskaitset puudutavatest lahenditest.

Tallinna Ringkonnakohus peatas 21.11.2025 määrusega PTA 21.10.2025 ettekirjutuse nr 16-

707-25/082-1 kehtivuse osas, millega on loomapidajat kohustatud võõrandama veised

loomapidaja I.S-ile või korraldama veiste hukkamine. Ringkonnakohus leidis, et kuigi

tegemist on põllumajandusloomadega ja kaebajate huvi on seetõttu üksnes majanduslikku

laadi ning varalist kahju on võimalik hiljem hüvitada, ei välista see esialgse õiguskaitse

vajadust, sest kahju hüvitamine ei pruugi kõrvaldada õigusvastase haldusakti täitmisest

tekkinud kõiki tagajärgi. Seega on ka siinsel juhul kaebajal märgistamata veiste hukkamise

ärahoidmise osas esialgse õiguskaitse vajadus.

Kaebust ei saa pidada praeguses menetlusstaadiumis perspektiivituks. Ringkonnakohus leidis

haldusasjas nr 3-25-3657, et kaebusel on arvestatavad eduväljavaated. Ringkonnakohus

märkis, et loomade alatoidetus ei ole kindlalt tõendatud. Sarnaselt asjaga nr 3-25-3657 ei ole

PTA ka praeguses asjas esitanud tõendit, mis kinnitaks veiste veterinaarse kontrolli tegemist.

PTA ei ole haldusasjas nr 3-25-3657 vaidlustatud ettekirjutuses ega 22.12.2025 ettekirjutuses

esitanud kaalutlusi, miks ei ole loomade heaolu tagamine saavutatav kaebajat vähem

koormavate meetmetega. 22.12.2025 ettekirjutuse põhjendamisel uue argumendina loomade

väärtusele tuginemine ei lükka ümber Tallinna Ringkonnakohtu 21.11.2025 määruses nr 3-25-

4657 antud hinnangut kaebuse eduväljavaadetele. Kohus ei ole praeguses menetlusstaadiumis

veendunud PTA seisukohas, et märgistamata veiste tagantjärele märgistamine on välistatud.

Ka veiste majandusliku väärtuse puudumine ja sellele asjaolule tuginemine veiste hukkamise

kohustuse põhjendamisel on küsimused, mida tuleb menetluse käigus täpsemalt hinnata.

Avalik huvi hoida kokku loomade pidamise kulusid ei ole ülekaalukas, kui kaebusel on

eduväljavaateid.

Esialgse õiguskaitse vajaduse puudumise tõttu jääb esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata

osas, millega kaebaja taotleb PTA 22.12.2025 ettekirjutuse kehtivuse peatamist 2 märgistatud

veise arvestuse edastamise osas ja temalt ära võetud loomade tagastamist.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

10. Põllumajandus- ja Toiduamet palub määruskaebuses tühistada halduskohtu 07.01.2026

määruse resolutsiooni p 2, millega kohus rahuldas osaliselt Novacompany OÜ esialgse

õiguskaitse taotluse.

Põllumajandusloomi peetakse loomsete saaduste saamise eesmärgil (LoKS § 2 lg 2) ning

konkreetselt lihaveiste kasvatamise eesmärk ongi nende hilisem realiseerimine lihaks. Seega

saab kaebaja huvi loomade vastu olla puhtalt materiaalne ja seisneda veiste lihaks

realiseerimise võimaluses ning seeläbi saadavas tulus. Kuna veised on identifitseerimata, ei

saa neil olla ka aretusväärtust. Nii saab kaebajale rikkumise heastada ka kaebuse rahuldamise

korral, sest kaebajal on võimalik nõuda saamata jäänud tulu hüvitamist. Konkreetsete veiste

hukkamine ei tähenda, et kaebaja ei saaks vajadusel loomapidamist jätkata. Kaebaja seaduslik

esindaja X omab põllumajandusloomade registri andmetel palju ettevõtteid, mis tegelevad

veiste pidamisega.

Kaebaja on oluliselt, süstemaatiliselt ning pikaajaliselt rikkunud loomapidamisnõudeid ning

jätnud peetavad veised hooletusse, millest tulenevalt oli veiste nõuetekohase pidamisega

seotud kohustuse ülevõtmine ning loomade paigutamine nende pidamiseks ettenähtud kohta

4(10)

3-25-4675

LoKS § 64 lg-te 1–3 alusel õigustatud ja proportsionaalne meede. LoKS-i nõuete olulise

rikkumise korral ei anta loomapidajale võimalust loomade pidamist jätkata, vaid

loomapidajale tehakse ettekirjutus loomade võõrandamiseks või hukkamise korraldamiseks.

Järelikult ei pidanud vastustaja kaaluma kaebajat vähem koormavate meetmete võtmise

võimalikkust. Et loomade nõuetekohase pidamisega seotud kohustuse ülevõtmisele järgneb

LoKS § 64 lg 4 kohaselt loomapidajale ettekirjutuse tegemine looma võõrandamiseks või

hukkamise korraldamiseks, oli õiguspärane ka ettekirjutusega kaebajale pandud kohustus

veised hukata. Veistele ei olnud võimaldatud vajalikus koguses ega kvaliteediga sööta, nad

olid selgelt alatoidetud. Vastustaja edastas loomadest tehtud fotod ekspertarvamuse saamiseks

Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi söötmisteaduse õppetooli

loomade heaolu professorile David Richard Arneyle, kes on oma 30.12.2025

eksperthinnangus leidnud, et fotodel olnud veised näitavad kõik pikaajalise ebapiisava

toitumise tunnuseid ning nende kehakonditsiooniskoor on 1 skaalal 1–3. Eksperdi hinnangul

on nii kehv kehakonditsioon pikaajalise kaalukaotuse tulemus, mille kõige tõenäolisem

põhjus on ebapiisav söötmine, kas ebapiisava söödakoguse, halva kvaliteediga sööda, mõne

antitoitainelise või toksilise komponendiga saastunud sööda või pakutud söödale piiratud

juurdepääsu tõttu või nende tegurite kombinatsiooni tulemusel. Muud võimalikud põhjused

võivad hõlmata suurt endoparasiitide koormust või haigust. Olenemata põhjusest on

sümptomid selgelt väljendunud ning loomapidaja oleks pidanud neid märkama ja vastavalt

tegutsema. Veistele ei olnud tagatud juurdepääsu puhtale joogiveele, loomade jootmiseks

ettenähtud anumad karjamaal olid tühjad ja määrdunud, väidetav looduslik veeallikas ei

taganud loomadele pidevalt puhta joogivee kättesaadavust. Kaebaja ei olnud taganud loomade

ohutust, vältinud nende hulkuma pääsemist ega korraldanud loomade püüdmist. PTA kontrolli

ajal 17.10.2025 oli katkine piirdeaed endiselt parandamata. Väidetav karurünnak toimus

oktoobri alguses, Keskkonnaameti ekspertiisiakti kohaselt toimus rünnak 12.–13.10.2025.

Vastutustundlik loomapidaja oleks kiskja rünnaku avastamisel kohe rakendanud meetmeid aia

parandamiseks. Samuti ei olnud kaebaja astunud samme hulkuma läinud veiste püüdmiseks.

Kaebaja ei olnud kontrollinud veiste tervist ega taganud neile ravi, vastuolus LoKS § 3 lg 2 p-

ga 4, § 3 lg-ga 31 ja määruse nr 90 §-ga 2. Suutmatus avastada karja kadumist vähemalt

perioodil 12.–20.10.2025 tõendab, et loomade heaolu ei kontrollitud nõutava sagedusega, mis

on vajalik kannatuste vältimiseks. Üldtunnustatud põllumajanduspraktika ja Euroopa

Nõukogu soovituste1 kohaselt on karjamaal peetavate loomade puhul vajalik igapäevane

kontroll, veendumaks karjuse korrasolekus, puhta joogivee olemasolus ja loomade tervises.

PTA järelevalveametnikud tuvastasid karjamaalt vähemalt kaks veise korjust. Kaebaja

kohtuasjas nr 3-25-3657 esitatud väide ühest kiskja rünnakust ei ole eluliselt usutav, kuna

karjamaalt leitud korjuste lagunemisastme järgi olid veised surnud eri aegadel. Üks

surmajuhtum ei ole seostatav väidetava rünnakuga, vaid tõenäoliselt nälja, haiguse või muu

hooletusest tingitud põhjusega. Loomapidaja teatas kahjustusest Keskkonnaametile alles

pärast loomade nõuetekohase pidamise kohustuse ülevõtmist, 20.10.2025. Ekspert on šoti

mägiveise hinnangulist kehamassi ning Eestis oktoobri keskpaigas valitsenud tingimusi

arvestades järeldanud, et teine veise korjus on selles asukohas lagunenud vähemalt 60 päeva

jooksul. See viitab, et kaebaja ei ole kontrollinud loomade tervist ja heaolu pikema aja vältel

piisava sagedusega ega hoolsusega. Ka kaebaja tegevusetus, kus kiskja rünnakut, loomade

kadumist ja piirdeaia purunemist ei märgatud terve nädala jooksul (perioodil vähemalt 12.–

13. oktoobrist kuni 20. oktoobrini), kvalifitseerub loomade jätmisena abitusse seisundisse.

LoKS § 642 lg 4 näeb looma nõuetekohase pidamisega seotud kohustuse ülevõtmisel tehtud

ettekirjutuse täitmata jätmise korral põllumajanduslooma puhul ette põllumajanduslooma

hukkamise korraldamise PTA poolt loomapidaja kulul asendustäitmise ja sunniraha seaduses

(ATSS) asendustäitmise kohta sätestatud korras. Põllumajanduslooma võõrandamise

1 https://www.coe.int/en/web/cdcj/1988-rec-cattle

5(10)

3-25-4675

korraldab vajadusel PTA juhul, kui hinnanguliselt on tegemist kõrge aretusväärtusega

tõuloomaga (LoKS § 642 lg 6). Hukkamine, sealhulgas tapmine tapamajas, on riigi kulude

ning ka loomapidaja kulude, kellelt sellega seotud kulud sisse nõutakse, võimalikult madalal

hoidmiseks sobiv meede, arvestades et on ülimalt tõenäoline, et puudub huvi omandada

mittenõuetekohaselt peetud põllumajanduslooma, kellel puuduvad aretusväärtuslikud

omadused.2

Halduskohus on põhjendamatult jätnud arvesse võtmata PTA esitatud asjaolu, mille kohaselt

ei ole identifitseerimata veiseid võimalik toiduahelasse saata, s.t need on majanduslikus

mõttes väärtusetud, mistõttu on põhjendamatu ka pidada neid asendustäitmise korras ning

teha neile kulutusi. Peetavate maismaaloomade puhul tuleb tagada nende jälgitavus ning

jälgitavusnõuete hulka kuulub looma identifitseerimise nõue (VS § 30 lg 1). Veise

identifitseerimiseks tuleb ta märgistada 20 päeva jooksul looma sündimise päevast arvates (vt

määruse nr 74 § 1 lg 1). Kõik märgistamata 10 veist olid vanemad kui 20 päeva. Seeläbi on

kaebaja rikkunud veiste identifitseerimise nõudeid ja loomade jälgitavus pole tagatud. Lisaks

identifitseerimisvahendite puudumisele ei kajastu loomade andmed ka põllumajandusloomade

registris ning loomade päritolu, liikumiste, ravi jm kohta puudub mistahes teave, vastuolus

VS § 31 l-tega 1 ja 2, maaeluministri 25.11.2021 määruse nr 73 „Põllumajandusloomade

registri põhimäärus“ § 7 lg-ga 2, määruse nr 74 § 1 lg-ga 5, § 2 lg-ga 1. Toiduseaduse § 23

kohaselt peab käitleja tagama toidu jälgitavuse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ)

nr 178/2002 art 18 kohaselt. Nimetatud art 18 lg-st 1 tulenevalt peab toiduloom olema jälgitav

kõigil tootmis-, töötlemis- ja turustamisetappidel. VS § 41 lg 2 kohaselt käideldakse

tapalooma Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustes (EL) 2016/429 ning (EÜ) nr 853/2004

sätestatud veterinaarnõuete kohaselt. Määruse (EÜ) nr 853/2004 II lisa II jao punkti 2

alapunktide a ja b kohaselt peab tapamajja lubatud iga loom olema nõuetekohaselt

märgistatud ning loomaga peab olema kaasas III jaos osutatud asjakohane teave

päritoluettevõttest. Kuna kaebaja nõuetekohaselt märgistamata veiste kohta puuduvad ka

andmed põllumajandusloomade registris, ei ole nende jälgitavus ega ka toiduohutus tagatud,

mistõttu on need loomad toiduloomadeks sobimatud. Tavapärases järelevalvemenetluses, kus

loomapidaja täidab oma peamiseid kohustusi ja loomade pidamiskohustust ei ole üle võetud,

on märgistamata loomade tagantjärele märgistamine tõepoolest erandjuhtudel võimalik. See

eeldab aga loomapidaja koostööd ning loomade päritolu ja põlvnemise ühest tõendatust.

Kaebaja puhul on tegemist olukorraga, kus PTA on LoKS § 64 lg-te 1–3 alusel loomade

pidamiskohustuse üle võtnud ja sellises olukorras ei näe kehtiv õigus ette rohkem võimalusi,

kui LoKS § 64 lg-s 4 toodud kaks suunda: loomade võõrandamine või hukkamine. Kaebaja

veiste jälgitavuse taastamine tagantjärele ei ole võimalik. Vastustaja möönab, et varasematel

aastatel (sh 2021 ja 2022) on esinenud olukordi, kus PTA on võõrandanud ka märgistamata

veiseid. Tegemist on väära halduspraktikaga, mida PTA on ka avalikult tunnistanud.

Halduskohus ei ole omistanud piisavat tähelepanu ka asendustäitmise kulude suurusele.

Potentsiaalselt nt kolm aastat kestva vaidluse korral oleksid 9 veise pidamise kulud 120 000

eurot. See summa ületaks oluliselt ka nõuetekohaselt identifitseeritud ja registreeritud

lihaveiste väärtuse (lehma arvestuslik väärtus 892,81–1116,02 eurot ja pulli arvestuslik

väärtus 1339,22–1785,62 eurot). Nii oleks asendustäitmise kulud ebaproportsionaalselt suured

isegi siis, kui loomad oleksid sobilikud lihaks tapmiseks. Riigi raha mõistlik ja

eesmärgipärane kasutamine on olulistes avalikes huvides. Asendustäitmise kulude madalal

hoidmine on ka kaebaja huvides, kuna kaebuse rahuldamata jätmisel nõutakse asendustäitmise

kulud sisse kaebajalt. Tähtis on ka asjaolu, et kaebaja võib muutuda maksejõuetuks ning siis

2 Vt asjakohase eelnõu kooskõlastamisel esitatud ettepanekute ja märkuste arvestamise tabel, lk 4, kättesaadav

https://www.riigikogu.ee/download/e3b48e14-bf82-4309-b449-944fa1e3c6b1

6(10)

3-25-4675

ei oleks riigil võimalik kantud asendustäitmise kulusid kaebuse rahuldamata jätmise korral

kaebajalt tagasi saada ning kulud jääksidki riigi kanda.

11. PTA teatas 04.02.2026, et I.S leidis 31.01.2026 ühe märgistamata veise (vasikas) surnuna.

Seega on 10 märgistamata veisest elus 8.

12. Novacompany OÜ palub jätta määruskaebus rahuldamata.

Esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel on pöördumatu kahjuliku tagajärje oht, sest PTA-l

on võimalik hukata ülejäänud kaebajale kuuluvat looma ning seda tagajärge ei saa pärast

kohtumenetluse lõppu kõrvaldada. Šoti mägiveiseid ei pea kasvatama ainult materiaalsel

eesmärgil, vaid neid kasvatatakse ka mitmel muul eesmärgil, nt turism, hariduslik kasutamine,

karjamaa hooldus. Nt Pakri veiste tegelikku arvu ei tea mitte keegi, kuid samas peetakse

tegevust piisavalt väärtuslikuks, nii et seda toetab nii EU LIFE kui ka Keskkonnaamet. Lisaks

on veistel mitmeid muid „materiaalseid“ väärtuseid lisaks liha saamisele, nagu näiteks

sõnniku ja biokütuse, kosmeetika ja ravimisektori toodete (želatiin, liim), nahatoodete

tootmine. Samuti on kolmas isik I.S avaldanud soovi kaebaja loomad ära osta, nähes neis

järelikult mingit väärtust. Lisaks on PTA praktikas andnud loomadele kõrvamärgid

tagantjärele.

Kaebus ei ole perspektiivitu, sest samadel asjaoludel on Tallinna Ringkonnakohus

kohaldanud esialgset õiguskaitset haldusasjas nr 3-25-3657. PTA 22.12.2025 ettekirjutuse

aluseks olevad asjaolud on peaaegu identsed asjaoludega, mis olid PTA 21.10.2025

ettekirjutuse aluseks. Samuti pole PTA 22.12.2025 ettekirjutuses kaalunud kaebaja loomade

hukkamise asemel nende võõrandamise kohustuse seadmist. Sellise võimaluse nägi ette

21.10.2025 ettekirjutus. PTA on 22.12.2025 ettekirjutuses ja määruskaebuses viidanud

eelkõige toiduohutuse normidele, kuid need pole asjassepuutuvad, kui veiseid ei tapeta liha

saamise ja inimese poolt tarbimise eesmärgil. PTA pole asjakohaselt põhjendanud, et kui

kaebaja märgistamata loomi ei ole võimalik liha saamise eesmärgil kasutada, siis miks on

välistatud veiste pidamine lemmikloomana, karjamaa hoolduseks, hariduslikul, turismi või

mõnel muul eesmärgil.

Kaebus ei ole perspektiivitu ka seetõttu, et I.S valdas kaebaja loomi õigusvastaselt. PTA

tunnistas 21.10.2025 ettekirjutuse kehtetuks 19.12.2025. Seega polnud PTA-l 22.12.2025

ettekirjutuse tegemise ajal alust loomade nõuetekohase pidamise kohustust asendustäita LoKS

§ 64 lg 2 alusel. Lisaks on PTA 05.02.2026 vastuses teabenõudele kaebajale kinnitanud, et I.S

valdas kaebaja loomi esialgu omavoliliselt, ilma PTA korralduseta (vt dtl 194). Lisaks ei

esinenud olulisi loomapidamisnõuete rikkumisi, mis võimaldaks kohaldada LoKS §-i 64.

Kaebaja veised ei olnud selgelt alatoidetud. D. Arney lähtus 20.10.2025 protokolli piltidest,

mis ei kajasta kõiki kinnipüütud veiseid. Kaebaja esitab loomadest 14.10.2025 tehtud pildid,

millest ei nähtu, et loomad oleksid alatoidetud ja lahjad (dtl 199–200). Loomadel oli pidev

ligipääs looduslikule allikale, millest soovi korral juua (vt dtl 67). PTA väide, et looduslik

allikas ei olnud loomadele sobilik, on alusetu ning tõendamata. Elektrikarjus läks katki 12.–

13.10.2025 toimunud karurünnaku tõttu (vt Keskkonnaameti suurkiskja tekitatud kahjustuse

ekspertiisiakt, dtl 191–192) ning karurünnaku toimumist ei ole PTA vaidlustanud.

Põhjendamatu on PTA väide, et kuna ühe veise murdis maha karu, siis oli teise veise surm

kindlasti põhjustatud kaebaja hooletusest, mitte aga kiskja rünnakust. Tegemist oli väga suure

alaga (ca 8 ha) ning loomade korjused olid veiste tavapärasest elukohast eemal. Kaebajal

polnud võimalik 22.12.2025 ettekirjutust täita, mistõttu on see tühine (haldusmenetluse

seaduse (HMS) § 63 lg 2 p 5) või õigusvastane, sest sunniraha rakendamine isikule, kellel

puudub objektiivselt võimalus ettekirjutatud tegu teha, ei ole proportsionaalne (vt (Riigikohtu

27.10.2015 määrus nr 3-3-1-31-15, p 18). Kaebaja esindajal pole veterinaariaalast haridust

ning ta ei saa ise veiseid hukata, mistõttu on kaebaja sunnitud tellima 22.12.2025 ettekirjutuse

7(10)

3-25-4675

täitmiseks kolmandast isikust teenuseosutaja. 22.12.2025 ettekirjutus tehti jõulupühade ajal,

kus ettekirjutuse täitmiseks jäi kaebajale ainult üks lühendatud tööpäev (s.t 23.12). Selle aja

jooksul on äärmiselt raske, kui mitte võimatu leida veiste hukkamiseks pädevaid isikuid.

Lisaks nähtub 06.02.2026 Maalehe artiklist, et ka PTA ise ei suutnud 22.12.2025 ettekirjutust

nõuetekohaselt täita, s.t tal ei õnnestunud kaebaja looma nõuetekohaselt hukata. Lisaks ei

teadnud kaebaja, kus on tema loomad. 22.12.2025 ettekirjutuses ei sisaldu ühtegi viidet

hukkamisele kuuluvate märgistamata loomade asukohale. Loomad ei olnud enam asukohas,

kus need 20.12.2025 protokolli kohaselt leiti (Tominga kinnistu; katastriüksus nr

30401:003:0366) ega seal, kuhu need 20.12.2025 protokolli kohaselt viidi.

Esialgse õiguskaitse kohaldamist ei kaalu üles ülekaalukad avalikud huvid. Kaebaja ei ole

loomi PTA valdusesse andnud, vaid PTA on need ära võtnud. Kui PTA teeb otsuse loomade

ülalpidamise kohustuse ülevõtmiseks, peab PTA arvestama, et selle kohustuse ülevõtmisega

kaasnevad ka kulud ja loomapidaja võib ettekirjutuse vaidlustada. Lisaks ei ole PTA

tõendanud, et riigil puudub raha loomade ülalpidamiseks. PTA-l võimalik asendustäitmise

kulud seaduse alusel kaebajalt sisse nõuda või loomad tagasi kaebaja valdusesse anda (ja

vajadusel piirduda mõne leebema ettekirjutusega). Võimalus esitada hilisem kahjunõue ei

anna kaebajale tegelikku kaitset, sest PTA on ise sedastanud, et loomad on väärtusetud.

Ebaõige on väide kaebaja maksejõuetuse kohta. Kaebaja esitab enda maksevõime

tõendamiseks OÜ Miniproject kinnituskirja, et kaebajale antakse vajadusel laenu loomade

ülalpidamiseks või asendustäitmise kuludeks (dtl 251). Kuigi OÜ Miniproject on kaebajaga

kaudselt seotud isik, ei tähenda see, et OÜ Miniproject ei võiks kaebajale laenu anda. OÜ

Miniproject omab mitmeid kinnisasju, et laenu andmist finantseerida.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. HKMS § 249 lg 1 kohaselt võib kohus teha määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta,

kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse või kaebuse eesmärgi saavutamine

kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Kohus arvestab esialgse

õiguskaitse määruse tegemisel ka avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab

kaebuse perspektiivi ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi (HKMS § 249 lg

3).

14. Halduskohus selgitas õigesti, et siinses asjas on põhjendatud võtta arvesse ka haldusasjas

nr 3-25-3657 avaldatud kohtute seisukohti, kuivõrd PTA 22.12.2025 ettekirjutuse ja

haldusasjas nr 3-25-3657 vaidlustatud 21.10.2025 ettekirjutuse aluseks olevad asjaolud on

samad. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et ka praegusel kaebusel on eduväljavaated

olemas. Asjaolud ei ole võrreldes haldusasjaga nr 3-25-3657 muutunud nii palju, et kaebuse

perspektiivikuse asjus tuleks asuda ringkonnakohtu 21.11.2025 määruses toodust

teistsugusele seisukohale. Samuti jääb ringkonnakohus 21.11.2025 väljendatud seisukoha

juurde, et kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus, sest hilisem kahju hüvitamine ei pruugi

kõrvaldada õigusvastase haldusakti täitmisest tekkinud kõiki tagajärgi.

15. Iseenesest on vastustaja erinevalt haldusasjast nr 3-25-3657 esitanud praeguses asjas

määruskaebusega eriteadmistega isiku, s.o fotode põhjal koostatud Eesti Maaülikooli

professori David Richard Arney 30.12.2025 eksperthinnangu vaidlusaluste veiste alatoidetuse

tõendamiseks, kuid samas nähtub asja materjalidest, et selle hinnangu aluseks olid fotod,

millel on näha üksnes 3–4 veist (vt dtl 429–431). Lisaks on kaebaja esitanud 06.02.2026

vastusega fotod, mis on väidetavalt tehtud samadest loomadest 14.10.2025 ja mis vähemalt

kõigi loomade puhul nende alatoidetust ei kinnita (dtl 199–200). Ringkonnakohtu hinnangul

on kaebaja veiste leidmise aegne konditsioon seega endiselt vaidluse all.

8(10)

3-25-4675

16. Ringkonnakohus jääb 21.11.2025 määruses haldusasjas nr 3-25-3657 avaldatud

seisukohale (vt määruse p 16), et PTA poolt LoKS § 64 alusel looma nõuetekohase

pidamisega seotud kohustuse ülevõtmine ning looma võõrandamiseks või hukkamiseks

kohustamine kui äärmuslikud meetmed saavad olla põhjendatud vaid olukorras, kus

loomapidajat ei ole mõistlikult võimalik suunata õiguspärasele käitumisele muude

meetmetega ning looma jätmine omaniku juurde ohustaks looma tervist või elu. Sarnaselt

21.10.2025 ettekirjutusega ei nähtu ka 22.12.2025 ettekirjutusest kaalutlusi, miks ei olnud

võimalik rakendada loomapidaja suhtes leebemaid meetmeid (nt teha talle ettekirjutus

kindlate loomapidamisvõtete rakendamiseks, nt lisasöötmine, joogivee anumate täitmine,

tõhusam tarastamine) ja rangemat järelevalvet (sh sunniraha rakendamise hoiatus), arvestades

eeskätt, et ka 22.12.2025 ettekirjutusest ei nähtu andmeid, et kaebajale (või tema juhatuse

liikmele) oleks varem tehtud ettekirjutusi, kuid neid ei ole täidetud. Sellist teavet pole PTA

esitanud ka määruskaebuses, mistõttu on paljasõnaline määruskaebuses toodud väide, et

kaebaja on oluliselt, süstemaatiliselt ja pikaajaliselt rikkunud loomapidamisnõudeid.

Vastustaja on vastuses kaebusele märkinud: „Varasemad kontrollid Xga seotud ettevõtetes

(alates 2022. aastast toimunud kontrollide protokollid on esitatud haldusasja nr 3-25-3657

toimikus, PTA 24.11.2025 avalduse lisades 3-11) on korduvalt tuvastanud sarnaseid

probleeme: surnud ja kurnatud veised, ohtlikud pidamistingimused ning sööda ja vee

puudumine“. Nendest materjalidest ei nähtu, et jõutud oleks ettekirjutuste tegemiseni. Seetõttu

pole endiselt arusaadav, mille põhjal on PTA välistanud, et sama eesmärki (s.o loomade

heaolu tagamine) oleks võimalik saavutada ka kaebajat vähem koormava ettekirjutusega.

17. Lisaks ei nähtu 22.12.2025 ettekirjutusest ka piisavaid põhjendusi selle kohta, miks peab

PTA siinsel juhul ainuvõimalikuks lahenduseks kaebaja veiste hukkamist.

Ringkonnakohtu esialgsel hinnangul ei järeldu LoKS sätetest, et aretusväärtuseta

põllumajandusloomade puhul on looma nõuetekohase pidamisega seotud kohustuse

ülevõtmise korral ainuvõimalik teha ettekirjutus loomade hukkamiseks, mitte aga

võõrandamiseks. LoKS § 64 lg 4 sätestab, et LoKS § 64 lg-s 1 nimetatud looma nõuetekohase

pidamisega seotud kohustuse ülevõtmise korral paneb PTA loomapidajale, kellelt looma

nõuetekohase pidamisega seotud kohustus on üle võetud, ettekirjutusega kohustuse loom

võõrandada või korraldada looma hukkamine ettekirjutusega määratud viisil ja tingimustel.

LoKS § 642 lg 1 näeb ette, et kui loom ei ole LoKS § 64 lg-s 4 nimetatud ettekirjutuses

määratud tähtaja jooksul võõrandatud või hukatud, korraldab PTA loomapidaja kulul looma

võõrandamise LoKS-is sätestatud juhul ja korras või loomapidaja kulul looma hukkamise

ATSS-is asendustäitmise kohta sätestatud korras. Vastustaja viidatud LoKS § 642 lg 6

sätestab, et kui põllumajandusloom on kõrge aretusväärtusega tõupuhas aretusloom ja kui

looma terviseseisund seda võimaldab, võib PTA korraldada loomapidaja kulul sellise looma

võõrandamise LoKS-is sätestatud korras. LoKS § 643 jj sätestavad täpsema korra, kuidas

kõrge aretusväärtusega tõupuhta aretuslooma võõrandamine korraldatakse. LoKS § 643 lg 1

kohaselt toimub see avalikul elektroonilisel enampakkumisel. Asjakohase seletuskirja3 lk-l 15

on seoses LoKS § 642 lg-ga 6 selgitatud, et „eelnõuga soovitakse jätta võimalus teatud

loomade puhul, kellel on mingid eriomadused, nagu näiteks kõrge tõuväärtus (muu hulgas

sporthobune), või kes kuuluvad tõukarja või haruldasse tõugu, võimalus loom võõrandada ka

juhul, kui loomapidaja seda ise ei tee, seda võimaldab looma terviseseisund ja

enampakkumise ajal on vahendid loomade pidamiseks olemas“. Seega võib järeldada, et LokS

§ 642 lg 6 puudutab esmajoones olukorda, kus loomapidaja ei ole ise täitnud ettekirjutust oma

põllumajandusloom võõrandada, kuid sellest ei järeldu, et üleüldse on

Kättesaadav

veebilehel

https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/f468b89f-dcf9-4fc5-a6e4-

f14223603f33/

9(10)

3-25-4675

põllumajandusloomadest võimalik võõrandada üksnes kõrge aretusväärtusega tõupuhtaid

aretusloomi.

Ka veiste identifitseerimise nõude rikkumise korral ei saa ainuvõimalikuks tagajärjeks pidada

looma hukkamist. Loomade identifitseerimise nõue tuleneb VS-st. VS § 30 lg 1 kohaselt

identifitseerib loomapidaja oma peetava maismaalooma, välja arvatud koera, kassi ja

valgetuhkru, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/429 artiklites 112‒115 ja

117 ning komisjoni delegeeritud määruses (EL) 2019/2035 sätestatud korras. VS § 75 lg 4

sätestab, et kui PTA avastab veterinaarjärelevalve teostamise käigus, et loom, loomne saadus

või loomne paljundusmaterjal ei vasta veterinaarnõuetele, kohaldab ta Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määruse (EL) 2017/625 art-s 138 sätestatud meetmeid. Selle määruse art 138 lg-s 2

on punktides a kuni k sätestatud erinevad meetmed, mida pädevad asutused saavad tuvastatud

rikkumise korral võtta, ning tegemist ei ole ammendava loeteluga (sissejuhatav lause ütleb:

"Käesoleva artikli lõike 1 kohaselt tegutsedes võtavad pädevad asutused kõik meetmed, mida

nad peavad asjakohaseks, et tagada artikli 1 lõikes 2 osutatud normide täitmine, sealhulgas,

kuid mitte ainult (---)“). Vaidlustatud ettekirjutuses on märgitud, et märgistamata veiste puhul

ei ole võimalik võtta leebemat meedet kui kõnealuse määruse art 138 lg-s 2 p-s k sätestatud

meede (s.t loomade tapmine), kuid ei ole esitatud põhjendusi, miks ei võiks kõne alla tulla

mõne leebema meetme (nt p-s d sätestatud loomade turulelaskmise või liikumise piiramine)

rakendamiseks. Seejuures näeb määruse art 138 lg 2 p k ette, et pädev asutus annab korralduse

loomade tapmiseks, kui see on inimeste tervise ning loomade tervise ja heaolu kaitsmiseks

kõige asjakohasem meede. Kuigi vaidlustatud ettekirjutuses on esitatud põhjendused, miks on

kaebaja märgistamata veiste tapmine vajalik inimeste tervise kaitsmiseks (selle kaudu

tagatakse toiduohutus), ei nähtu ettekirjutusest põhjendusi, kuidas on see siinsel juhul kõige

asjakohasem meede loomade tervise ja heaolu kaitsmiseks. Pealegi märkis halduskohus

õigesti, et praeguses menetlusstaadiumis ei ole selge, et igal juhul on välistatud loomade

tagantjärele identifitseerimine. Kaebaja on esitanud asja juurde selle aasta jaanuaris koostatud

PTA protokolli, mille põhjal saab järeldada, et PTA võimaldab praktikas veiste tagantjärele

identifitseerimist ja märgistamist (vt dtl 444). Selle võimaldamist teatud olukorras on

möönnud ka vastustaja ise oma 18.02.2026 seisukohas. Järelikult ei ole praeguseks ilmne, et

kaebaja ei saaks talle ette heidetud puudust kõrvaldada loomade tagantjärele

identifitseerimisega.

18. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et avalik huvi hoida kokku loomade pidamise

kulusid ei ole ülekaalukas, kui kaebusel on eduväljavaated olemas. Vastustajal on võimalik

nõuda veiste nõuetekohase pidamisega seotud kulu kaebajalt sisse ATSS-is sätestatud korras

(LoKS § 648 lg 5). Nagu märkis ringkonnakohus 21.11.2025 määruses asjas nr 3-25-4675, ei

välista praeguses asjas esialgse õiguskaitse kohaldamine PTA võimalust teha uus ettekirjutus,

kui hiljem selgunud asjaolud seda õigustavad või asjaolude täiendava kontrollimise

tulemusena selgub, et loomad oleks tegelikult võimalik loomapidajale tagastada. Nõustuda ei

saa ka PTA eeldusega, et vaidlus kestab tingimata kolm aastat. Kui vaidlus laheneb lõplikult

esimese astme kohtus, jääb menetluse kestus eeldatavasti palju lühemaks. Kui vaidlus peaks

aga jätkuma apellatsiooniastmes, saab PTA taotleda esialgse õiguskaitse tühistamist,

tuginedes avaliku huvi ebaproportsionaalsele kahjustamisele seoses järjest suurenevate ja

ilmselgelt ebamõistlikuks muutuvate kuludega.

19. Eeltoodu põhjal jääb PTA määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu 07.01.2026 määruse

resolutsiooni p 2 muutmata.

20. Avaldatavas määruses tuleb X ja I.S-i nimed asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

10(10)