1-24-4190/73 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

16. veebruar 2026, Tartu

Kohtuasja number

1-24-4190

Kohtukoosseis

Erkki Hirsnik, Ingrid Kullerkann ja Marina Ninaste

Kohtuasi ja menetlusliik

Chris Kelp süüdistuses karistusseadustiku (KarS) § 200 lg

2 p 7 järgi ning Petri Paat süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 3,

§ 200 lg 2 p 7, § 348 lg 1 ja § 4231 järgi üldmenetluses

Vaidlustatud kohtuotsus

Tartu Maakohtu 6. novembri 2025 otsus

Apellant

Prokuratuur, esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri

vanemprokurör Ingmar Laas

Süüdistatav

Petri Paat. Isikukood: 39202126518; elukoht: XXX;

töökoht: L.K.Projekt OÜ; kriminaalkorras karistatud Tartu

Maakohtu 1. veebruari 2022 otsusega KarS § 4231 järgi

Kaitsja

vandeadvokaadi abi Marika Suurpere

Menetluse vorm

Kirjalik

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 6. novembri 2025 otsus muutmata ning selle peale esitatud

apellatsioon rahuldamata.

2. Jätta rahuldamata Petri Paadi kaitsja taotlus apellatsioonimenetluses tekkinud

õigusabikulude riigi kanda jätmiseks.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus. Kassatsioon tuleb

esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on

võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni

esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

PÕHIOSA

Süüdistus

1. Petri Paat anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 2 p 3, § 200 lg 2 p

7, § 348 lg 1 ja § 4231 järgi ning Chris Kelp süüdistatuna KarS § 200 lg 2 p 7 järgi.

2. Süüdistuse kohaselt peksid P. Paat ja C. Kelp 25. mail 2022 M.S. i, tekitasid talle sellega

valu ja kehavigastusi ning võtsid ära M.S. i kuldketi, pannes sellise käitumisega toime KarS §

200 lg 2 p 7 järgse röövimise.

3. KarS § 121 lg 2 p 3 järgi esitatud süüdistuse kohaselt lõi varem röövimise sooritanud P.

Paat 23. aprillil 2023 kella 2.08 ajal Võrus ööklubi ClubTartu ees O.R.J. d kaks korda parema

rusikaga näkku, mille tagajärjel kukkus kannatanu maha. Seejärel lõi P. Paat maas lamavat

O.R.J. d kaks korda parema jalaga pähe. Kirjeldatud tegevusega põhjustas P. Paat O.R.J. le

lahtise peahaava, huule ja suuõõne lahtise haava, pindmise peavigastuse ning

hambakahjustuse. Seejärel lõi P. Paat R.T. rusikaga näkku ja tõmbas ta riietest maha,

tekitades talle füüsilist valu ja hematoomi parema silma alla. Viimaks lõi P. Paat G.E. i

rusikaga näkku, põhjustades temalegi füüsilist valu ühes silmalau ja silmaümbruse lahtise

haavaga.

4. KarS § 4231 järgi esitatud süüdistuse kohaselt juhtis varem süstemaatilise juhtimisõiguseta

mootorsõiduki juhtimise eest karistatud juhtimisõiguseta P. Paat 22. aprillil 2022

mootorsõidukit Škoda Fabia. Ta esitas politseiametnikule võltsitud Suurbritannia juhiloa ja

pani nii toime KarS § 348 lg 1 pärase kuriteo.

Maakohtu otsus

5. Tartu Maakohtu 6. novembri 2025 otsusega mõisteti C. Kelp ja P. Paat KarS § 200 lg 2 p 7

ning P. Paat KarS § 121 lg 2 p 3 järgi õigeks. Sama otsusega tunnistati P. Paat süüdi KarS §

4231 ja § 348 lg 1 järgi, mille eest karistati teda KarS § 64 lg 1 alusel 5 kuu pikkuse

vangistusega. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel jäeti see vangistus täitmisele pööramata tingimusel,

et P. Paat ei pane 1 aasta ja 6 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

Kohtuotsuse põhjendused olid lühidalt järgmised.

6. Süüdistus röövimises pole tõendatud. Seetõttu tuleb C. Kelp ja P. Paat KarS § 200 lg 2 p 7

järgi esitatud süüdistuses õigeks mõista. Küll aga saab tõenditele toetudes öelda, et P. Paat

juhtis mootorsõidukit Škoda Fabia ning esitas 22. aprillil 2022 politseiametnikule võltsitud

Suurbritannia juhiloa. Seetõttu tuleb ta KarS § 4231 ja § 348 lg 1 järgi süüdi tunnistada.

7. Tõendatud on seegi, et P. Paat lõi 23. aprillil 2023 kella 2.08 ajal Võrus L. Koidula 16a

asuva ööklubi ClubTartu ees tänaval O.R.J. d kaks korda parema rusikaga näkku, mille

tagajärjel kukkus viimane maha. Selle järel lõi P. Paat maas olnud O.R.J. d kaks korda parema

jalaga pähe, põhjustades O.R.J. le lahtise põrutushaava suus vasakul seespool ja pindmise

peavigastuse, samuti hammaste vigastuse, mida hambaravikaardi järgi raviti. Siis lõi P. Paat

R.T. e 2 korda rusikaga näkku, paiskas ta asfaldile pikali ja lõi jalaga kaks korda pähe – nii

tekitas ta R.T. ele parema silma alla hematoomi. Viimaks lõi P. Paat G.E. i rusikaga näkku,

põhjustades talle ca 1,5 cm pikkuse lahtise haava vasaku silma piirkonnas.

8. KarS § 121 lg 1 sätestab kuriteona teise inimese tervise kahjustamise. Löömise näol on

tegemist kehalise väärkohtlemisega. Nii lahtised haavad, hammaste vigastus kui hematoom

kujutavad endast tervisekahjustusi. Järelikult pani P. Paat O.R.J. , R.T. e ja G.E. i suhtes

toime KarS § 121 lg 1 koosseisupärase teo. Selle koosseisupärane tagajärg on P. Paadile

omistatav. P. Paadi tegevus oli tahtlik: pidades silmas seda, et P. Paat lõi O.R.J. d ja R.T. e

kaks korda rusikaga näkku ja kaks korda jalaga pea piirkonda, pidas ta välise teopildi põhjal

vähemalt võimalikuks ja möönis, et ta tekitab niisuguse tegevusega tavapäraselt kaasnevaid

vigastusi. Ka G.E. i rusikaga näkku lüües pidas P. Paat võimalikuks ja möönis, et ta tekitab

viimasele kehavigastuse. Seega tegutses P. Paat kõigi kannatanute suhtes tagajärgede osas

KarS § 16 lg 4 mõttes kaudse tahtlusega.

9. P. Paadi tegevus oli aga KarS § 28 järgi õiguspärane, sest ta tõrjus tema vastu suunatud

rünnet. O.R.J. käitus enne füüsilise konflikti toimumist ööklubis ClubTartu teiste

meesterahvastega agressiivselt: ta lükkas P. Paati ja küsis A.K. lt, kas viimane tahab tappa

saada. O.R.J. jätkas klubist väljumise järel agressiivset käitumist, püüdis korduvalt avada

klubi ust ning ütles ukse vahelt midagi klubis viibijatele. Vaatamata sellele, et turvamees

lükkas O.R.J. d mitu korda klubi uksest kaugemale, seisis O.R.J. klubi ukse vahel ning viipas

käega klubist eemale. Ühtlasi näitas O.R.J. kaks korda klubi suunas rusikat. Pärast seda, kui

P. Paat väljus klubist ja A.K. suunas O.R.J. eemale, andis O.R.J. oma jaki R.T. ele, kutsus

käeviipega P. Paati kaks korda endaga kaasa, püüdis varrukaid üles tõmmata ja kõndis

ööklubist kaugemale. Viimaks pööras O.R.J. end ümber ja liikus P. Paadi juurde – siis lõigi

P. Paat teda.

10. Eelnevalt ilmneb, et O.R.J. otsis järjepanu P. Paadiga kontakti, väljendades ühemõttelist

valmisolekut füüsiliseks konfliktiks. Nii M.H. kui A.K. lükkasid ja suunasid O.R.J. d

eemale. Sellele vaatamata kõndis O.R.J. P. Paadi juurde. Seetõttu oli P. Paat olukorras, kus

O.R.J. oleks võinud teda füüsiliselt rünnata. Et O.R.J. jäi pärast rusika- ja jalalööke asfaldile

lebama, lõpetas P. Paat viimasest lähtuva ründe kohe ja lõplikult. See näitab, et P. Paadi

kaitsetegevus oli sobiv. Rusika ja jalalöökide kasutamine oli ründe tõrjumiseks säästvaim

meede. P. Paat ei ületanud O.R.J. löömisel hädakaitse piire. Hädakaitse korral on kaitsjal

õigus lõpetada rünne kohe ja lõplikult ning enda kaitsmiseks ei pea kasutama ebakindlaid

viise, mille puhul võib õigushüve ohtu jääda. Seetõttu ei saa ka jalalöökide osas öelda, et need

oleksid O.R.J. le KarS § 28 lg 2 mõttes liigset kahju tekitanud.

11. P. Paat teostas hädakaitset ka R.T. e ja G.E. i suhtes. R.T. oli O.R.J. ga samas seltskonnas

ning ajal, kui P. Paat lõi jalaga O.R.J. d, lõi O.-R.T. P. Paati rusikaga näkku. Seega oli P. Paat

olukorras, kus R.T. jätkas O.R.J. alustatud rünnet – teisisõnu oli P. Paadi tervis vahetus ohus.

Et R.T. tõusis pärast maha kukkumist püsti ja järgnes P. Paadile – kuni A.K. ta eemale

lükkas ja viimasega vestlema jäi –, ei lõpetanud P. Paat R.T. e rünnet lõplikult. Sellele

vaatamata olid rusika- ja jalalöögid kaitsetegevuseks sobivad, peatades ründe ajutiselt. Muid

sobivaid vahendeid P. Paadi jaoks kasutada polnud. Järelikult oli P. Paadi kaitsetegevus

säästvaim.

12. G.E. sekkus pärast seda, kui P. Paat lõi R.T. e, tõstes rusikad üles ja liikudes P. Paadi

suunas. P. Paat taganes G.E. ist ning viimane jätkas P. Paadi suunas liikumist – vaatamata

sellele, et P. Paadi elukaaslane K.H. lõi G.E. i ja A.H. läks G.E. iga rääkima. P. Paat taganes

G.E. i eest ja lõi siis viimast sõiduteel olles näkku. Pidades silmas seda, et G.E. oli koos

O.R.J. ja R.T. ega samas seltskonnas ning G.E. tõstis ruskad üles ja asus P. Paadi suunas

liikuma pärast seda, kui R.T. oli P. Paati löönud, oli P. Paat olukorras, kus G.E. jätkas O.R.J.

ja R.T. e rünnet. Kuna G.E. liikus järjepidevalt P. Paadi suunas, oli P. Paat olukorras, kus

G.E. oleks võimalusel asunud vahetult teda füüsiliselt ründama. Järelikult ohustas G.E. i

käitumine vahetult P. Paadi tervist, mistõttu oli viimane hädakaitseseisundis. Kuigi P. Paat ei

lõpetanud löömisega G.E. i rünnet, oli rusikalöök kaitsevahendina sobiv, kuivõrd P. Paat

püüdis G.E. i lähenemist takistada. Kuna P. Paadil polnud peale löömise G.E. i heidutamiseks

muud sobivat vahendit, oli tema kaitsetegevus ka säästvaim. P. Paat ei ületanud hädakaitse

piire. Niisugust mõttekäiku ei kummuta ka turvamees S.S.J. lu ütlused, mille kohaselt kasutas

ta P. Paadi vastu gaasi.

Apellatsioonimenetlus

13. Lõuna Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Ingmar Laas esitas Tartu Maakohtu 6.

novembri 2025 otsuse peale apellatsiooni, taotledes vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist

osas, mis käsitleb P. Paadi jalalööke O.R.J. vastu ning kehalist väärkohtlemist R.T. i ja G.E. i

vastu. Süüdistaja taotleb P. Paadi süüdi tunnistamist ja karistamist KarS § 121 lg 2 p 3 järgi.

Apellatsioonis välja käidud argumendid on sellised.

14. Kuigi P. Paat oli O.R.J. d lüües hädakaitseseisundis, ületas ta viimast jalaga lüües

hädakaitse piire. O.R.J. kukkus rusikalöökide tõttu asfaldile, misjärel lõi P. Paat teda kaks

korda jalaga pea piirkonda. P. Paadi jaoks ei olnud konflikt ootamatu. Hädakaitseks kasutatud

vahend, s.o seeria kahest rusikalöögist näkku ning kahest jalalöögist pähe, ei vastanud ründe

ohtlikkusele. Ka R.T. i, G.E. i ja S.S.J. lu edasine käitumine näitab, et ex ante kõrvalseisja

pilgu läbi olid jalalöögid liialdatud.

15. Videosalvestiselt on näha, et R.T. ning G.E. sekkusid P. Paadi ja O.R.J. konflikti alles

siis, kui P. Paat alustas jalaga löömist. Rusikalöökidele nad ei reageerinud. Teopilt viitab, et

R.T. ja G.E. asusid oma sõpra O.R.J. d liigsete vigastuste eest kaitsma ning nende edasine

tegevus oli kantud hädakaitse eesmärgist. Järeldus, justkui olnuks tegemist kolme täiesti

eraldiseisva rünnakuga P. Paadi vastu, ei haaku videosalvestisele jäädvustatuga: salvestiselt

on näha, et turvamees S.S.J. d kasutas konflikti rahustamiseks gaasi just P. Paadi vastu. Seega

pidas tunnistaja ründajaks just P. Paati.

16. P. Paadi kaitsja vandeadvokaadi abi Marika Suurpere peab oma vastuses prokuratuuri

apellatsiooni põhjendamatuks. Kaitsja hinnangul polnud P. Paadil kohustust pärast iga löömist

hinnata, kas rünne oli lõppenud. Teisisõnu ei pidanud ta kasutama ebakindlaid viise, mis

võisid jätta ründe tegelikult lõpetamata. Seetõttu palub kaitsja vaidlustatud kohtuotsuse

muutmata jätta.

Ringkonnakohtu seisukoht

17. Kohtukolleegium leiab, et Tartu Maakohtu 6. novembri 2025 otsus tuleb jätta muutmata

ning selle peale esitatud apellatsioon rahuldamata.

18. Vaidlust ei ole sündmuse faktilistes asjaoludes. P. Paat lõi 23. aprillil 2023 öösel O.R.J. d

kaks korda rusikaga näkku, mille tagajärjel kukkus O.R.J. maha. Pooled ei vaidle enam

sellegi üle, et selliselt talitamine oli õiguspärane: O.R.J. st lähtuv käitumine oli vaadeldav P.

Paadi vastu suunatud õigusvastase ründena, mis andis P. Paadile õiguse enda õigushüvesid

kaitsta. Prokuratuuri meelest ei saa hädakaitsega aga õigustada P. Paadi edasist käitumist:

seda, et P. Paat lõi löökide tagajärjel kukkunud O.R.J. d täiendavalt kaks korda jalaga.

Apellandi hinnangul ületas P. Paat seeläbi hädakaitse piire, mis andis R.T. ile ja G.E. ile

õiguse konflikti sekkuda – seetõttu tuleb apellatsioonis väljendatu kohaselt käsitada

õigusvastasena ka P. Paadi käitumist R.T. e ja G.E. i löömisel.

19. Ringkonnakohus meenutab, et hädakaitse piiride ületamisest saab kõneleda siis, kui

hädakaitset on teostatud vahendiga, mis ei vasta ilmselt ründe ohtlikkusele, või kui ründajale

on tekitatud ilmselgelt ülemäärast kahju (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr

3-1-1-26-11, p 17). Kaitsetegevuse ründele vastavuse või mittevastavuse tuvastamisel on

kohaldatavad ex ante-hindamiskriteeriumid. See tähendab muu hulgas, et hädakaitsetegevuse

mittevastavus ründele peab objektiivsele kõrvalseisjale olema ilmne juba kaitsetegevuse ajal

ning et seda ei saa tuletada hiljem saadud teadmiste põhjal (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-65-15, p 10). Hädakaitse piiride ületamist hinnates

on tarvis võtta aluseks sündmuse tervikpilt (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-19-

8038/67, p 32).

20. Videokaamera salvestiselt ilmneb, et kõik toimus väga kiiresti – sh O.R.J. vastane

füüsiline vägivald, mis kestis kokku umbes 3–4 sekundit. Juba seetõttu näib mõneti

problemaatiline P. Paadi O.R.J. vastase tegevuse n-ö juppideks jagamine ja väitmine, et

esimesed kaks lööki olid õiguspärased, aga järgmised kaks mitte. Jalalöögid ei tabanud

liikumatult maas lebavat isikut või näiteks inimest, kes oleks istunud ja hoidnud kinni kohta,

kuhu teda äsja hoobid tabanud olid. Nimelt tõstis O.R.J. kohe enda maha kukkumise järgselt

enda jalad üles ja püüdis võrdlemisi aktiivselt liigutada oma käsi (kd 1, tl 118–119 ja 122) –

selline käitumine jätab mulje soovist kiiresti püsti tõusta. Sellele toetudes ei saa kolleegiumi

meelest öelda, et P. Paat oleks jalaga löömisel tekitanud O.R.J. le liigset kahju, kuivõrd ei saa

öelda, et O.R.J. st lähtuv ründetegevus oli objektiivse kõrvalseisja pilgu läbi ilmselgelt

lõppenud. Teisisõnu eksisteeris P. Paadi jaoks isegi pärast O.R.J. kukkumist viimasest lähtuv

ründe jätkumise oht: löömise järel ei saanud ühemõtteliselt välistada näiteks võimalust, et

O.R.J. püüab püsti tõusta või P. Paati jalgadest tõmmata. Pidades silmas seda, et

kaitsetegevuse eesmärk on ründe lõpetamine viisil, mis tagab kaitsja õigushüvede ohutuse (P.

Pikamäe. Karistusõiguse üldosa. 2025, vnr 445), ei läinud P. Paadi tegevus O.R.J. jalaga

löömisel ilmselgel viisil ründe neutraliseerimisest kaugemale. Sellesse puutuvalt on P. Paadi

kaitsja asjakohaselt märkinud, et hädakaitseseisundi puhul ei pea kaitsja riskima ründe

jätkumisega.

21. Kolleegiumi meelest tuleb praegu silmas pidada veel järgmist. Hädakaitse piiride

ületamine muudab ründaja õigushüvede kahjustamise õigusvastaseks üksnes siis, kui see

toimub kavatsetult või otsese tahtlusega. Seejuures ei puuduta tahtluse liigid kaitsetegu kui

sellist, vaid just nimelt hädakaitse piiride ületamist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus

nr 3-1-1-17-04, p 8). See tähendab, et isegi juhul, kui hädakaitse piiride ületamist saaks

praegu objektiivselt jaatada, ei oleks olemasolevale tõendikogumile toetudes võimalik öelda,

et P. Paat oleks hädakaitse piire ületanud teadlikult. P. Paadi käitumise põhjal pole võimalik

öelda, et tal olnuks konflikti kestel plaan hädakaitseõiguse varjus O.R.J. peksmist valimatult

jätkata: jalaga löömise tahtlus tekkis P. Paadil alles konflikti käigus, mil ta püüdis O.R.J. st

lähtuvat ohtu ära hoida. Võttes arvesse – kasvõi hüpoteetilist – võimalust, et O.R.J. võinuks

P. Paati jalgadest tõmmata, ei saa väljaspool mõistlikku kahtlust asuda seisukohale, et P. Paat

teadis O.R.J. poolt lähtuva ohu enese jaoks lõppenud olevat. Teisisõnu polnud ründe

katkemine P. Paadi jaoks ühemõtteliselt tajutav. Seega poleks hädakaitse piiride ületamise

subjektiivne külg praegusel juhul täidetud.

22. Lähtudes sellest, et P. Paat ei ületanud O.R.J. d jalaga lüües hädakaitse piire, polnud R.T.

el ega G.E. il voli hädakaitseõigusele toetudes P. Paati rünnata. Järelikult oli P. Paadil õigus

end meestest lähtuva rünnaku eest kaitsta. Tõik, et S.S.J. d kasutas konflikti rahustamiseks P.

Paadi vastu gaasi, eelpool toodud kaalutlusi ümber ei lükka: gaasi kasutamine toimus pärast

seda, kui P. Paat oli O.R.J. st ja R.T. est eemaldunud. Ringkonnakohus nõustub kaitsja

seisukohaga, mille järgi moodustas P. Paadi kaitsetegevus katkematu terviku. Seetõttu polnud

P. Paadil pärast iga lööki kohustust hinnata, kas tema vastu suunatud rünne on lõppenud (vrd

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-18-10214/92, p 34). Järelikult talitas maakohus

õigesti, kui leidis, et P. Paadi tegevus O.R.J. , R.T. e ning G.E. i löömisel, samuti R.T. e

tõukamisel, oli õiguspärane.

23. Eelnevat kokku võttes jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu 6. novembri 2025 otsuse

KrMS § 337 lg 1 p 1 alusel muutmata ning selle peale esitatud apellatsiooni rahuldamata.

24. Kaitsja taotleb kirjalikus seisukohas apellatsioonimenetluse kulude riigi kanda jätmist.

Selle aluseks oleva menetluskulude nimekirja esitas kaitsja aga pärast ringkonnakohtu antud

tähtaega – s.o hilinenult. Seetõttu jätab ringkonnakohus sellekohase taotluse rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)