2-22-120851/12 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja

Kohtunik

Tiia Bergson

Kohtujurist

Evelin Neltsas

Otsuse tegemise aeg ja koht

13. veebruar 2026, Tallinn

Tsiviilasja number

2-22-120851

Tsiviilasi

PlusPlus Capital AS hagi L. V. vastu võlgnevuse saamiseks

Tsiviilasja hind

4 350,43 eurot

Menetlusosalised ja

esindajad

Hageja: Aktsiaselts PlusPlus Capital (registrikood 11919806;

asukoht Tartu mnt 83-601, Kesklinna linnaosa, Tallinn, Harju

maakond, 10115)

Hageja lepinguline esindaja: C. K. (e-post XXX)

Kostja: L. V. (isikukood XXX; elukoht XXX; e-post XXX)

KOHUS OTSUSTAB:

1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Välja mõista L. V.lt (V.) PlusPlus Capital AS kasuks ESTO AS ja L. V. vahel 11.07.2019

sõlmitud lepingust nr 876156609 tulenev sissenõutavaks muutunud põhivõlg 189,71 eurot

ning alates käesoleva kohtuotsuse tegemise kuupäevast viivis põhivõlalt (189,71 eurot)

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla

tasumiseni.

3. Välja mõista L. V.lt (V.) PlusPlus Capital AS kasuks ESTO AS ja L. V. vahel 11.07.2019

sõlmitud lepingust nr 876156609 tulenevad tulevikus sissenõutavaks muutuvad osamaksed

(kogusummas 178,15 eurot) järgmiselt:



15.02.2026

35,67 eurot;



16.03.2026

35,67 eurot;



15.04.2026

35,67 eurot;



15.05.2026

35,67 eurot;



16.06.2026

35,47 eurot.

4. Jätta hagi rahuldamata PlusPlus Capital AS nõudes mõista L. V.lt välja põhivõlgnevus

367,80 eurot ületavas osas, sissenõudmiskulu summas 35 eurot, sissenõutavaks muutunud

viivise saamiseks ning viivis põhivõlgnevuselt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määrast suuremas määras.

5. Toimetada käesolev kohtuotsus menetlusosalistele kätte.

6. .Jätta menetluskulud 10% ulatuses kostja kanda ja 90% ulatuses hageja kanda.

7. Välja mõista L. V.lt (V.) PlusPlus Capital AS kasuks menetluskuluna 109 eurot ja viivis

menetluskulult VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtulahendi

jõustumisest kuni täitmiseni.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul,

alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese

astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus

menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Menetlusabi taotlemise selgitus

Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks

või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega,

annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui

nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist. Kohus selgitab, et menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud

tähtaeg, võib teha tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni (TsMS § 62 lg 2).

Hageja nõue ja hagi aluseks olevad asjaolud

1. Harju Maakohtu menetluses on Aktsiaselts PlusPlus Capital hagi L. V. vastu 3 850,35 euro

saamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja hageja 12.09.2021

kompromissilepingu/võlatunnistuse nr 24985295. Hageja omas võlgniku vastu nõuet tulenevalt

krediidikonto lepingust Nr. 5660, 11.07.2019, mille alusel kostja võlgnes hagejale 2 019,93

eurot ja viivist summas 1 492,06 eurot. Kuna kostja kõnesolevat summat kogu ulatuses tasuda

ei suutnud, siis sõlmisid pooled kompromissilepingu/võlatunnistuse, millega hageja loobus

osaliselt viiviste nõudest summas 1 euro ning võimaldas kostjal tasuda kohustust osamaksetega

ja kompromissisummas 3 510,99 eurot (2019,93 + 1491,06). Antud summale lisandus lepingu

punktis 5.1 kirjeldatud lepingu sõlmimise tasu 30 eurot.

2. Hageja palus kostjalt esialgses hagiavalduses välja mõista 12.09.2021 lepingust 24985295

tulenev võlgnevus kompromissisummas 3540,99 eurot (s.h põhinõue 2019,93 eurot, enne

12.09.2021 sissenõutavaks muutunud viivised 1491,06 eurot ja lepingu sõlmimise tasu 30

eurot), viivis põhinõudelt 2019,93 eurot alates 11.11.2021 kuni 11.08.2022 summas 332,08

eurot ja sissenõudekulu 35 eurot; hagi esitamise ajaks veel mitte sissenõutavaks muutunud

viivis põhinõudelt 2019,93 eurot alates 12.08.2022 kuni põhinõude täitmiseni 0,06% päevas,

kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses; mõista

kostjalt hageja kasuks välja tsiviilasja menetluskulud. Hageja palus välja mõista kostjalt

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

3. 16.09.2025 menetlusdokumendis hageja selgitas, et kostja ja kreeditor sõlmisid 11.07.2019

arvelduskrediidilepingu nr 876156609, mille kohaselt võimaldas kreeditor kostjale

krediidilimiidi 2 000 eurot kasutamist tema jooksvate vajaduste finantseerimiseks. Kostja

kohustus tagastama igakuiselt 1/60 eelnenud kuu viimase päeva lõpu seisuga kasutusse võetud

krediidist, kuid vähemalt 10 eurot, ja tasuma igakuist intressi 15.ks kuupäevaks. Lepingu

põhitingimuste kohaselt oli lepingu sõlmimise hetkest intressimäär 41,9% aastas või 0,12%

päevas. Samuti oli lepingu põhitingimuste kohaselt arvelduskrediidi ülekandmine kliendi

pangakontole (väljavõtutasu) 3,5 eurot + 3,1% ülekande summast, millele hinnakirja alusel

lisandub välkmakse tasu 15 eurot. Hageja selgitab, et ESTO AS-iga sõlmitud

arvelduskrediidilepingu nr 876156609, 11.07.2019 järgne krediidi kulukuse määr on 52,71%

aastas ja krediidi kogukulu 2040,90 eurot.

2 / 12

4. Kostja rikkus lepingut ning ei teostanud krediidi tagasimakseid ega tasunud intressi vastavalt

lepingule. Kostja ei tasunud igakuist intressi alates 15.02.2021 ning jättis tasumata intressi

kasutusel olnud krediidisummalt 1525,21 eurot. Kuna lepingus puudub tagasimaksete graafik,

siis rikkus kostja intressi tasumise kohustust veebruaris, märtsis ja aprillis 2021 ning leping

muutus sissenõutavaks ülesütlemisega 17.05.2021.

5. Juhuks, kui kohus jõuab järeldusele, et krediidiandja pole täitnud vastutustundliku laenamise

põhimõtet järginud, esitas hageja ümberarvestused. Juhul, kui kohus eeltoodud alustel nõuet ei

saa rahuldada, siis esitab hageja alternatiivselt alusetust rikastumisest tuleneva nõude ning

palub rahuldada hagi alusetust rikastumisest tulenevalt. Kostjal tuleb krediit tagastada alusetu

rikastumise sätete alusel, sest kostja on krediidi enda käsutusse saanud. Seega on hagejal VÕS

§ 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 alusel kostja vastu nõue ESTO AS-ilt alusetult saadu tagastamiseks.

30.01.2026 menetlusdokumendis täpsustas hageja oma ümberarvutust. Kostja on lepingu

täitmiseks teinud makseid kogusummas 1 772,14 eurot , mille hageja arvestab põhivõla katteks.

Kostja tasumata võla jääk on 367,86 eurot (2140 - 1772,14), millest 189,71 eurot on muutunud

sissenõutavaks maksetähtaegade möödumise tõttu ja 178,15 eurot muutub sissenõutavaks

tulevikus.

Kostja seisukoht

6. Kostja vaidleb hagile vastu ja leiab, et hageja ei ole tõendanud võlanõude

kujunemist, võlatunnistus/kompromiss on tühine.

Kohtuotsuse põhjendused

7. Kohus, tutvunud hagiavalduse ja seisukohtadega ning uurinud esitatud tõendeid, leiab, et hagi

tuleb rahuldada osaliselt.

8. Hageja on esitanud võlatunnistuse/kompromissilepingu alusel kostja vastu nõude mõista

kostjalt välja 3540,99 eurot (s.h põhinõue 2019,93 eurot, enne 12.09.2021 sissenõutavaks

muutunud viivised 1491,06 eurot ja lepingu sõlmimise tasu 30 eurot), viivised põhinõudelt

2019,93 eurot alates 11.11.2021 kuni 11.08.2022 summas 332,08 eurot ja sissenõudekulu 35

eurot; hagi esitamise ajaks veel mitte sissenõutavaks muutunud viivis põhinõudelt 2019,93

eurot alates 12.08.2022 kuni põhinõude täitmiseni 0,06% päevas.

9. Võlatunnistuse/kompromissikokkuleppe kohaselt omab võlausaldaja kokkuleppe sõlmimise

seisuga võlgniku vastu nõuet, millise ta on omandanud vastava loovutuslepinguga esialgselt

võlausaldajalt ESTO AS-lt, nõue koosneb põhinõudest 2019,93 eurot ja viivitusintressinõudest

1492,06 eurot. Nõue tuleneb krediidikontost Nr. 5660, 11.07.2019. Käesolevaga sõlmivad

pooled punktis 1.1 toodud nõude osas kompromissilepingu VÕS § 578 lg 1 tähenduses.

Seejuures on kompromissi eesmärgiks nii võimalike vaidluste vältimine nõude osas kui ka

vastastikuste järeleandmiste teel täiendava kindluse saavutamine selles osas, et võlgnik suudaks

võetud kohustusi täita. Selleks loobub võlausaldaja lepingus toodud tingimustel edasisest

viivisenõudest ja võla kohesest sissenõudmisest, võlgnik aga selgelt ja vaieldamatult tunnustab

võlasuhet ning võtab kohustuse tasuda lepingu järgne võlg vastavalt lepingule. Võlgnik

käesolevaga tunnustab lepingu punktis 1.1 toodud võlausaldaja nõuet tema vastu (deklaratiivne

võlatunnistus VÕS § 30 mõttes). Kooskõlas VÕS § 578 lg 2 kinnitavad pooled, et lepingu

tagajärjel nad loobuvad oma nõuetest (lõpetavad lepingu punktis 1.1 toodud võlasuhte) ning

omandavad lepingu alusel uued õigused. Lepingu sõlmimisega loevad pooled lõppenuks

punktis 1.1 kirjeldatud võlgniku kohustused võlausaldaja ees ning lepingu sõlmimisega tekib

võlgnikul uus iseseisev kohustus tasuda võlausaldajale kompromissisumma 3 510,99 eurot

(edaspidi nimetatud ka: "Kompromissisumma"). Võlgnik tasub kompromissisumma

perioodiliste igakuiste maksetega lepingu lisas nr 1 toodud maksegraafiku alusel.

Kompromissijärgse maksekohustuse kohasel täitmisel ei oma võlausaldaja võlgniku vastu

nõudest tulenevalt mistahes muid nõudeid peale lepingu punktis 2.4 sätestatud nõude

kompromissisumma tasumiseks (dtl 56-59).

3 / 12

10. Kohtu hinnangul on tegemist tehinguna õiguslikult siduva võlatunnistusega. Seega eeltoodu

alusel tuvastab kohus, et viidatud võlatunnistus/kompromissileping on deklaratiivne

võlatunnistus. Vastavalt Riigikohtu otsuse nr 2-19-5601 p-s 16.3 antud suunistele oleks

käesoleval juhul deklaratiivse võlatunnistuse tagajärg see, et võlgnik oleks loobunud

vastuväidetest hageja nõudele seoses hagejal nõude olemasoluga kostja vastu, võla tekkimise

asjaoludega ja selle suurusega.

11. Vastavalt Riigikohtu otsuse nr 2-19-5601 p-le 17 jj tuleb juhul, kui on selge, mis liiki

võlatunnistusega on tegemist, tuleb järgmisena hinnata, kas võlatunnistus kui tehing on kehtiv,

analüüsides ka tühisuse aluste esinemist, näiteks tüüptingimuste kasutamisel. Lisaks

võlatunnistuse kehtivuse hindamisele tüüptingimuste kohta käivate sätete alusel tuleb hinnata,

kas võlatunnistus (nii deklaratiivne kui ka konstitutiivne) on vastuolus seadusest tulenevate

imperatiivsete sätetega.

12. Kohus arvestab käesoleval juhul võlatunnistuse tõlgendamisel VÕS § 29 lg 5 p 1 alusel

võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid, sh. seda, et võlatunnistus on ette valmistatud hageja poolt

ning puudub alus kahelda, et maksekokkulepe ja võlatunnistus on tüüptingimustega leping

VÕS § 35 tähenduses.

13. Riigikohus on selgitanud, et tarbija ei saa mistahes lepinguga võtta endale kohustusi, mis on

seadusega keelatud. Ka deklaratiivse võlatunnistusega, millega võlgnik on vastuväidetest

loobumisega lihtsustanud võla sissenõudmist, ei saa tarbija loobuda vastuväidetest asjaoludele,

mis toovad kaasa tarbijakrediidilepingu tühisuse, sest lepingu tühisust kontrollib kohus omal

algatusel (RKTKo 24.11.2023, 2-21-13098, p 13). Selline kokkulepe on VÕS § 421 alusel

tühine. Seega, kui võlatunnistusega tunnistatud kohustuse alusvõlasuhteks on

tarbijakrediidileping, võib selline võlatunnistus kui leping olla tühine ning seda peab kohus

ametiülesande korras hindama. Eelnevast tulenevalt leiab kolleegium, et kui võlausaldaja

tugineb oma nõude alusena võlatunnistusele, millega tarbija tunnistab tarbijakrediidilepingust

tulenevat võlga või millega luuakse tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude asemele uus

võlasuhe, peab kohus omal algatusel kontrollima, milline oli tarbijakrediidilepingu krediidi

kulukuse määr (RKTKo 24.11.2023, 2-21-13098, p-d 14-16) ja kas krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKo 24.11.2023, 2-21-13098, p-d 17-23). Kui

võlatunnistuse andmisega on tarbija loobunud õigusest esitada krediidiandja nõudele

vastuväiteid, siis toob võlatunnistuse tühisuse kaasa VÕS § 421. Tüüptingimustel sõlmitud

võlatunnistus võib olla tühine ka VÕS § 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p 11 alusel.

14. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi,

lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt

ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste

tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse,

kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus

piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu

eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Vaidlusaluse võlatunnistusega on hageja

ühemõtteliselt soovinud välistada tarbijakrediidilepingute regulatsiooni kohaldamise

võlasuhtele, mis algselt tuleneb tarbijakrediidilepingust. Seega on hageja tüüptingimuste

kasutajana soovinud oluliselt ümber kujundada pooltevahelist õigussuhet viisil, mis kahjustab

oluliselt tarbijast krediidivõtjat ning seda olukorras, kus tarbijakrediidilepingu regulatsioon on

imperatiivne (VÕS § 421). Imperatiivselt kohalduvatest õigusnormidest ei ole võimalik

vabaneda allkirjastades selleks dokumendi pealkirjaga konstitutiivne võlatunnistus või

deklareerides vastavasisulise dokumendi sõlmimist. Seda ei muuda ka asjaolu, et hageja ei ole

algne laenuandja, vaid on nõude (väidetavalt) omandanud.

4 / 12

15. Kuivõrd tarbijakrediidilepingut reguleerivatest sätetest tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe

on tühine VÕS § 421 alusel, ei saa ka kompromissilepinguga loobuda tarbija imperatiivsetest

õigustest ja 12.09.2021 kompromissileping/võlatunnistus on tühine.

16. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 alusel on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma

majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale

krediiti või laenu. ESTO AS ja kostja sõlmisid 11.07.2019 arvelduskrediidilepingu (dtl 120-

131), mille alusel võimaldati kostjale laenulimiiti kuni 2 000 eurot.

17. VÕS § 164 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda

lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või

loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu

muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Sama paragrahvi lõike 2 alusel

astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 170 sätestab, et kui

võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et

loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui

loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja

andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. ESTO AS loovutas oma

nõude 10.06.2021 hagejale. 12.09.2021 kompromissileping/võlatunnistus nr 24985295 punkt

1.1 sisaldab viidet, et hageja on ESTO AS-ilt omandanud nõude kostja vastu 11.07.2019

sõlmitud krediidilepingust. Seega sai kostja teada uuest võlausaldajast alates

kompromissilepingu sõlmimisest s.o 12.09.2021. Seega on hagejal alus nõuda kostjalt

võlgnevuse tasumist.

18. Laenuandja ESTO AS ja kostja sõlmisid 11.07.2019 arvelduskrediidilepingu (dtl 120-131),

mille alusel võimaldati kostjale laenulimiiti kuni 2 000 eurot. 11.07.2019 kohaselt on

krediidikulukuse määr 52,71% aastas, mis ei ületanud laenu väljastamise ajal VÕS § 4062 lg 1

esimeses lauses kehtestatud piirmäära.

19. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on

krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis

võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi

maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust. VÕS § 4034 lg 2

kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase

hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle

teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus

kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised

varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust

tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike

hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta

olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud

kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49

lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS

§ 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul,

kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt tõendab

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral

krediidiandja. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 alusel peab

krediidiandja või -vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga

kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika,

võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt järgmised tarbijaga seotud näitajad:

1) varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus; 2) teised varalised kohustused, sealhulgas

5 / 12

regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside

suurus, ning muud kohustused; 3) varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste,

täitmine; 4) muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena; 5) varasemate maksekohustuste täitmise ja

tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju; 6)

krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija

krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast

täitmist; 7) sõlmitava tarbijakrediidilepingu tingimused, sealhulgas võetava rahalise kohustuse

suurus. KAVS § 49 lg 2 kohaselt peab krediidiandja sise-eeskirjas krediidi andmise kohta

olema sätestatud: 1) krediidisumma ja krediidi tagatisvara suhe ning krediidi põhiosa ja

intressimakse ning tarbija sissetuleku suhe; 2) krediidi maksimaalne tähtaeg; 3) metoodika,

mille põhjal analüüsida tarbija võimet täita krediidilepingust tulenevaid kohustusi intressi

muutumise korral. KAVS § 50 lg 3 kohaselt peab krediidiandja või -vahendaja tegema

mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja

võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral

talle iseseisvalt kättesaadavale teabele.

20. Riigikohus on selgitanud (vt RKTKm, 24.11.2023.a, 2-21-13098, p-d 17-18), et kohtul on

kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1. Vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata,

kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija

krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse

täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad

mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab

krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja

kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise

seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste

täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju

kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid,

mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-

des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama

teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:



tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS §

49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);



tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse

korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad

regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena

(KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);



tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p

3);



tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav

teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo),

tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal

KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet,

välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab,

6 / 12

et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija

kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.

21. Kohus kohustas hagejat 21.08.2025 kirjaga (dtl 172-174) esitama detailsed andmed ning neid

kinnitavad tõendid selle kohta, et vastutustundliku laenamise põhimõtet ning teabe andmise

kohustust on järgitud, eelkõige, kuidas on hageja aktiivselt andmeid kogunud, milliste andmete

alusel on krediidivõimekust hinnatud ning, kas esitatud teave on olnud piisava selgusega.

22. Hageja on 16.09.2025 menetlusdokumendis selgitanud, et hageja hinnangul laenuandja täitis

kostjale laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet nõuetekohase hoolsusega ning

järgis VÕS § 4034 sätestatud nõudeid. ESTO AS tegi päringu Pensioniregistrile ja kostja 4 kuu

keskmiseks sissetulekuks moodustub summa 1 825,96 eurot. ESTO AS on võlgniku

sissetulekut kontrollinud kõrvutades summat statistiliste andmetega (võlgniku elukoha järgne

keskmine sissetulek Statistikaameti andmete alusel) ja korrigeerinud vastavalt sellele

sissetuleku suurust. Võlgniku sissetulekuna on ESTO AS arvestanud summa 1 825,96 eurot.

Võlgnik on deklareerinud oma laenu- ja liisingumaksete suuruseks kuus 0,00 eurot. Järgmiseks

on kontrollitud, kas võlgnik on taotlusel märkinud ka krediitkaardi olemasolu ning selle limiidi.

Olemasolevad igakuised finantskohustused ESTO AS ees kokku on summas 0,00 eurot kokku.

ESTO AS on kontrollinud võlgniku igakuiste finantskohustuste suurust. Toodud kontrolli

tulemusena on ESTO AS tuvastanud statistikaameti andmete alusel, et võlgnikul olid igakuised

finantskohustused kokku summas 500,00 eurot. Kogutud andmeid analüüsides ei tekkinud

laenuandjal kahtlust saadud andmete õigsuses ja laenuandja jõudis järelduseni, et kostja

koondreiting on hea, kostja on krediidivõimeline ja suuteline teenindama laenu igakuiste

osamaksetega summas 35,47 eurot. Kohustused kokku moodustasid 37,38% kostja igakuisest

sissetulekust.

23. Kohus leiab hageja poolt esitatud andmete ja tõendite põhjal, et laenuandja on rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohtul ei ole võimalik asuda seisukohale, et laenuandja

oleks üles näidanud vajalikku hoolsust VÕS § 4034 lg 2 mõttes tarbija laenuvõime

kontrollimisel. Kohtu hinnangul ei ole krediidiandja kogunud piisavalt teavet kostja

maksevõime kohta. Kohus selgitab, et tarbija krediiditoimikust peab olema võimalik kindlaks

teha, milliseid näitajaid ja millises suuruses (nt millises summalises suuruses sissetulekuid)

krediidiandja konkreetse tarbija puhul on arvestanud ning krediidivõimelisuses veendumuse

kujundamiseks kasutanud (KAVS § 48 lg 5 p 5). Krediidiandja peab suutma näidata

krediidivõimelisuse hindamise arvutuse käiku ja andmeid, mille põhjal vastavat hindamist

teostati ehk kuidas kujunes järeldus tarbija suutlikkusest krediit kokkulepitud tingimustel tagasi

maksta.

24. Tänapäevaste automatiseeritud krediidivõimelisuse hindamise protsesside valguses tähendab

see seda, et krediidiandja peab suutma säilitada ja vajadusel kontrolliks esitada inimloetavad

andmed päringute kohta, mis teostatakse välistesse andmebaasidesse (nähtav peab olema nii

päringu teostamise aeg ehk nn time stamp kui ka päringu tulemus). Automaatsüsteemid võivad

märkamatult muutuda „mustadeks kastideks“, mida ei ole lihtne mõista ja mille puhul on

keerukas kontrollida, kuidas on jõutud teatavate järelduseni. Siinjuures ei ole oht seotud üksnes

krediidiandja ja tema töötajatega vaid ka tarbijal muutub üha keerulisemaks mõista, kuidas

tegelikult tema suhtes krediidiandja krediidivõimelisuse hindamist läbi viib ning krediidi

andmise üle otsustab. Olenemata sellest, et kasutatavad algoritmid on sageli keerulised, peab

olema võimalik krediiditoimikust mõista, kuidas tarbija krediidivõimet hinnatakse ja milliseid

andmeid on selleks kasutatud.

25. Kohtunõude vastuses 16.09.2025 on samuti toodud välja nimekiri erinevatest registritest, mida

on kostja suhtes kontrollitud, aga esitatud ei ole ühtegi registrist tulenevat väljavõtet, mis

kinnitaks hageja hinnangut. Samuti puudub võimalus hinnata kostja regulaarse sissetuleku

suurust, mida oleks võimalik olnud kontrollida pangakonto väljavõttega. Kohtule esitatud on

7 / 12

üksnes krediidiandja analüüs, mille põhjal ei ole võimalik seisukohta võtta, kas hageja on

arvesse võtnud kõiki vajaminevaid andmeid.

26. Regulaarne on sissetulek, mida tarbija saab kindla või kindlaks määratud ajakava alusel (igas

kuus, kvartalis ja/või aastas) ja sissetulekuallikatest nagu töötasu, pension, investeeringutulu,

dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised,

toetused ja elatis (vaata ka KAVS § 49 lg 3 p 1 ja sotsiaaltoetustega arvestamise osas HMKo

06.10.2022, 2-22-119172, p 30 ja TrtRnKo 17.07.2022, 2-21-125271, p 8).

27. Sissetulekute hindamisel tuleb aluseks võtta piisav ajavahemik (üldiselt on selleks regulaarse

töötasu puhul 6 kuud, muudel juhtudel ei ole aga tegemist üldjuhul piisavalt pika

ajavahemikuga, nt dividendid, või muu sesoonse iseloomuga sissetulek), arvestades tarbija

sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust. Regulaarne on sissetulek, mida tarbija

saab samas suurusjärgus igas kuus, kvartalis ja/või aastas ning mille hindamisel on arvestatud

sissetuleku laekumise piisavat ajavahemikku ja kestlikkust. Kui hindamisel võetakse arvesse

ebaregulaarseid sissetulekuid, peab krediidiandja tarbija krediiditoimikus säilitama ja

sissetulekute andmete juurde lisama kommentaari, millises määras ja mis põhjusel on vastav

sissetulek arvesse võetud.

28. Kohtu hinnangul tugineb hageja enamuselt võlausaldaja poolt tehtud automatiseeritud

pangakonto ja registrite analüüsile, mis ei võimalda anda hinnangut kostja tegeliku sissetuleku

osas lepingu sõlmimisele eelnenud perioodil. puudub võimalus hinnata kostja regulaarse

sissetuleku suurust, mida oleks võimalik olnud kontrollida pangakonto väljavõttega. Kohtule

esitatud on üksnes hagejapoolne pangakonto analüüs, mille põhjal ei ole võimalik seisukohta

võtta, kas hageja on arvesse võtnud kõiki vajaminevaid andmeid.

29. Kohtule ei ole esitatud ka kostja krediiditaotlust, millest kohus saaks näha, milliseid andmeid

on kostjalt laenuandmisel küsitud. Oluline on, et krediiditaotluselt oleks mõistetav, millist

informatsiooni on krediidiandja tarbijalt oodanud. See tähendab, et krediiditaotluselt peaks

nähtuma, millised kulutused on tarbija kohustatud krediiditaotlusel majapidamiskuludena

märkima. Krediidiandja peab krediidivõimelisuse hindamisel arvesse võtma tarbija

ülalpeetavate arvu ja tarbija muid kogumis mõistlikult hinnatavaid regulaarseid kulutusi

majapidamisele (nt kulutused toidule, kommunaalkuludele, sideteenustele, kindlustusmaksetele

jne). Krediidiandja peab kindlaks tegema, kas tema poolt krediidivõimelisuse hindamisel

kasutatav üldkohaldatav määr katab reaalselt tarbija majapidamiskuludeks tehtavad kulutused.

Teatud juhtudel võivad tarbija kulutused majapidamisele olla suuremad, kui krediidiandja poolt

määratud üldkohaldatav määr. Krediidiandja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kindlaks teha

tarbija reaalne majanduslik olukord välja selgitamaks, kas tarbija igakuised sissetulekud

võimaldavad tal tasuda nii varasemalt võetud kohustusi, katta igapäevaseid majapidamiskulusid

ja tagasi maksta taotletavat krediiti.

30. Tarbijale ei tohi krediiti väljastada, kui on mõistlik järeldada, et tema sissetulekutest ei piisa

kõikide tema kohustuste kandmiseks ja viimane kasutab krediiti sissetuleku allikana selleks, et

katta igapäevaseid kulutusi ja/või tasuda olemasolevaid finantskohustusi (vaata ka TlnRKo

16.03.2023, 2-18-15885, p 15.2.3.). Seadus ei kohusta krediidiandjat vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimiseks tingimata krediidisaaja pangakonto väljavõtet küsima, kuid

krediidiandjate- ja vahendajate seadus (KAVS § 50 lg 3) paneb krediidiandjale kohustuse

võlgniku esitatud teavet kontrollida (tehes selleks mõistlikke pingutusi).

31. Kohus on seisukohal, et pelgalt avalikesse andmebaasidesse päringu tegemine ei ole piisav, et

kontrollida krediidisaaja andmeid tema sissetulekute ja kohustuste kohta. Tallinna

Ringkonnakohus leidis 08.11.2021 kohtuotsuses nr 2-20-106661 p-s 55, et vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimiseks tuleb minimaalselt nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto

väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema

krediidivõimet. Seda ka väiksemate laenusummade puhul.

8 / 12

32. Seega on laenuandja eiranud VÕS § 4034 lg-s 2 ning KAVS § 50 lg-s 3 ja 4 sätestatud hoolsus-

ja kontrollikohustust tarbijale vastutustundlikult krediidi võimaldamise osas. Laenuandja on

eiranud VÕS §-s 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust, kuna esitatud asjaolude alusel ei saa teha

järeldust, et laenuandja oleks tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks andmete kogumis

analüüsi teostanud.

33. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks VÕS § 4034 lg 7 kohaselt see, et

tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei

ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast, ning muid tasusid tarbija krediidiandjale

sellisel juhul ei võlgne. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või

lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga

põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari

ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti.

34. VÕS § 4034 lg 7 III lause kohaselt peab krediidiandja tagasimaksed uuesti määrama, arvestades

intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Samuti tuleb

sel juhul tarbija tehtud maksed, milles pole arvestatud intressimäära muutumisega ja mistõttu

on olnud need suuremad, käsitada osalise ennetähtaegse tagasimaksena VÕS § 411 tähenduses.

35. 30.01.2026 menetlusdokumendis esitas hageja VÕS § 4034 lg 7 järgse ümberarvestuse. Hageja

tõi välja, et kostja on tasunud 05.08.2019 - 12.01.2021 kokku 1 772,14 eurot. Vastavalt lepingu

punktis II põhitingimustele oli kostja minimaalne igakuine kasutusse võetud krediidi

tagasimakse (kui krediit on kasutusele võetud) (EUR) 1/60 eelnenud kuu viimase päeva lõpu

seisuga kasutusse võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot. Esimese tagasimakse tasumise

päev oli krediidi kasutusele järgneval kalendrikuu 15. kuupäeval. Seega tuli kostjal saadud

krediit summas 2 140 eurot tasuda 60 osamaksega ning igakuiseks osamakseks kujuneb 35,67

eurot (2140 / 60). Lähtuvalt eeltoodust saab lugeda kostja tasumised põhiosa tasumisteks alates

15.07.2021 kuni 15.07.2025 ja kostjal on tasumata osaliselt 15.08.2025 osamakse summas

11,36 eurot (35,67 -24,31). Lähtuvalt eeltoodust on kostjal tasumata järgmised osamaksed,

kokku summas 189,71 eurot ja alates 15.02.2026 kuni 15.06.2026 muutuvad osamaksed

sissenõutavaks summas 178,15 eurot. Eeltoodust tulenevalt esitas hageja alternatiivselt lepingu

täitmise nõude VÕS § 108 lg 1 kohaselt.

36. 30.01.2026 menetlusdokumendi kohaselt oli selle kuupäeva seisuga sissenõutavaks muutunud

põhiosa võlg summas 189,71 eurot ja tulevikus sissenõutavaks muutuv võlg 178,15 eurot.

Hageja palus kostjalt välja mõista edasiulatuvalt alates kohtuotsuse tegemisest lepingukohased

põhiosamaksed nende sissenõutavaks muutumisel lepingu lisaks oleva laenu tagastamise

graafiku kohaselt.

37. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et lepingu sõlmimisel rikkus krediidiandja vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Hageja määras tagasimaksed uuesti 30.10.2026. Ümberarvestuses on

varasemad maksed algse maksegraafiku järgsed põhiosamaksete summad. Kostjal tuli lepingust

tulenevad kohustused täita maksegraafiku alusel. Hagi täpsustuse kohaselt öeldi leping üles

17.05.2021. Hageja tõi välja, et arvestades kõik kostja maksed põhinõude katteks, ei saaks

lugeda lepingut 17.05.2021 kehtivalt üles öelduks, kuna selleks hetkeks ei olnud võlgnik

osamaksetega võlas. Kohus tuvastab, et kostja ei olnud 17.05.2021 seisuga viivituses kolme

põhiosa tagasimaksega, mistõttu ei rikkunud kostja lepingust tulenevaid kohustusi. Järelikult ei

ole täidetud lepingu ülesütlemise eeldus ehk tarbijapoolne viivitus vähemalt kolme üksteisele

järgneva tagasimaksega. Krediidiandjal ei olnud seega alust lepingut 17.05.2021 üles öelda.

Kohus kontrollis hageja nõude ümberarvutust ja nõustub sellega täielikult. Arvestades, et kostja

on tagasimakseid teinud summas 1 772,14 eurot, mõistab kohus kostjalt välja sissenõutavaks

muutunud põhivõlgnevuse summas 189,71 eurot.

38. Hageja palus kostjalt välja mõista ka tulevikus sissenõutavaks muutuvad tasumata põhivõla

osamaksed. TsMS § 369 kohaselt võib tulevase nõude täitmise hagi esitada juhul, kui on alust

9 / 12

eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Arvestades, et kostja ei ole pikka aega lepingu

katteks tagasimakseid teinud, leiab kohus, et hagejal on põhjendatud alus karta, et kostja ei

täida tulevikus sissenõutavaks muutuvaid kohustusi õigeaegselt. Seega leiab kohus, et hageja

nõue mõista kostjalt välja edasised maksed, s.o perioodil 15.02.2026-16.06.2026 tasumisele

kuuluvad osamaksed kogusummas 178,15 eurot. Kohus rahuldab hageja nõude tulevikus

sissenõutavaks muutuvate osamaksete väljamõistmiseks.

39. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel ei vabane kostja viivise tasumise

kohustusest. Kuna kohus on käesolevas asjas jõudnud seisukohale, et lepingu sõlmimisel on

rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet, oleks põhjendatud viivise väljamõistmine VÕS

§ 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hagiavalduses palus hageja võlatunnistuse/

kompromissilepingu alusel kostjalt välja mõista viivis põhinõudelt 2019,93 eurot alates

11.11.2021 kuni 11.08.2022 summas 332,08 eurot ja sissenõudekulu 35 eurot; hagi esitamise

ajaks veel mitte sissenõutavaks muutunud viivis põhinõudelt 2019,93 eurot alates 12.08.2022

kuni põhinõude täitmiseni 0,06% päevas, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega

mitte enam kui põhinõude ulatuses. Arvestades, et kostja antud perioodil osamaksete

tasumisega võlgnevuses ei olnud, ei ole põhjendatud mõista kostjalt välja perioodil 11.11.2021

kuni 11.08.2022 sissenõutavaks muutunud viivist. 16.09.2025 ja 30.01.2026

menetlusdokumendis hageja viivise osas selgitusi esitanud ei ole. Kohus ei tee hageja eest

ümberarvestusi ning seega ei ole sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmine põhjendatud.

Võttes arvesse, et ümberarvestuse kohaselt on käesoleva lahendi tegemise ajal on kostjal hageja

ees tekkinud sissenõutavaks muutunud põhivõlgnevus summas 189,71 eurot, siis on kohtu

hinnangul põhjendatud mõista kostjalt välja viivis sissenõutavaks muutunud põhivõlalt alates

kohtuotsuse tegemisest kuni sissenõutavaks muutunud põhivõla tasumiseni. Kohus mõistab

kostjalt alates kohtuotsuse tegemisest välja viivise põhivõlalt (189,71 eurot) VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni. Kohus jätab rahuldamata hageja

nõude mõista kostjalt välja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määrast suuremas

määras. Tulevikus sissenõutavaks muutuvate osamaksete osas ei ole hageja alternatiivse nõude

esitamisel viivise osas nõudeid esitanud.

40. Hagi kohaselt on hageja nõudeks tulenevalt sissenõudmiskulu 35 eurot. Hagis väljatoodu

kohaselt on hageja pärast lepingu lõppemist kohtuvälises menetluses korduvalt saatnud kostjale

maksemeeldetuletusi, kuid vaatamata meeldetuletusele kostja võlgnevust ei likvideerinud.

41. Hageja nõuab võla sissenõudmiskulu hüvitamist VÕS § 113² lg 2 p 1 alusel järgmiste kostjale

saadetud kirjade eest: 19.11.2021 kiri; 14.02.2022 kiri; 16.05.2022 kiri. Meeldetuletuskirjade

saatmise ja muude väidetavate kulude kandmise ajal oli leping kehtiv (lepingut ei öeldud

kehtivalt üles) ning VÕS § 113² lg 2 p 2 kohaldamise eeldused ei ole täidetud. Hageja

alternatiivne nõue sissenõudmiskulu hüvitamist ei hõlma. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus

sissenõudmiskulu nõude rahuldamata.

42. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hageja nõuded osaliselt ning mõistab kostjalt 11.07.2019

sõlmitud lepingust 876156609 tulenevalt välja põhivõla 189,71 eurot ning alates kohtuotsuse

tegemise kuupäevast viivise põhivõlalt (189,71 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras kuni põhivõla tasumiseni. Lisaks mõistab kohus kostjalt välja tulevikus sissenõutavaks

muutuvad osamaksed kogusummas 178,15 eurot järgmiselt: 15.02.2026 osamakse summas

35,67 eurot, 16.03.2026 osamakse summas 35,67 eurot, 15.04.26 osamakse summas 35,67

eurot, 15.05.2026 osamakse summas 35,67 eurot, 16.06.2026 osamakse summas 35,47 eurot,

kokku 178,15 eurot.

43. Kohus jätab rahuldamata hageja nõuded mõista kostjalt välja põhivõlgnevus 367,80 eurot

ületavas osas, sissenõudmiskulu summas 35 eurot sissenõutavaks muutunud viivise saamiseks

ning viivis põhivõlgnevuselt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määrast suuremas määras.

Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine

10 / 12

44. TsMS § 173 lg 1 esimese lause järgi märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses,

millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita

menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja

menetlus lõpetatakse.

45. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või

ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

46. Kohus rahuldab hagiavalduse ca 10 % ulatuses. Hageja esitas hagis nõude välja mõista kostjalt

kokku 3 908,07 eurot (kompromissisumma 3540,99 eurot + sissenõudmiskulu 35 eurot +

sissenõutavaks muutunud viivis 332,08 eurot). Kohus rahuldab hageja nõude summas 367,80

eurot. Kohus jätab TsMS § 163 lg 1 alusel hageja menetluskuludest 10% kostja kanda ja 90%

ulatuses hageja enda kanda. Kostja menetluskulud jäävad 90% ulatuses hageja kanda ja 10%

ulatuses kostja enda kanda.

47. Juhindudes TsMS § 174 lg-st 2 määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei

takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 175 lg 1 esimese lause

kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi

kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus

kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

48. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et kostjal oleks menetluskulusid tekkinud. Kohus määras

pooltele tähtaja menetluskulude nimekirja esitamiseks, kostja nimekirja ei esitanud. Kohus

määrab kostjale hüvitatavate menetluskulude rahaliseks suuruseks 0 eurot. Puuduvad

menetluskulud, mis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista.

49. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja menetluskuluks riigilõiv summas 490 eurot ning

õigusabikulud 2 460 eurot.

50. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on riigilõiv ja maksekäsu kiirmenetluse kulu põhjendatud kohtukulu,

mis tuleb kostjalt välja mõista.

51. Asja materjalidest nähtuvalt on lisaks eeltoodule hageja menetluskuluks lepingulise esindaja

kulu summas 2 460 eurot (käibemaksuga). Hagejale on õigusabiteenust osutatud hinnaga 120

eurot/tunnis kokku 20,5 tundi. Viimase paari aasta kohtupraktikas on leitud, et põhjendatud on

juristist lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot (TlnRnKm 15.01.2024, 2-22-6347, p 11;

TlnRnKm 22.12.2023, 2-23-6280, p 16.3). Kuigi nimetatud lahendite järgimine ei ole

käesoleval juhul kohustuslik, on need siiski indikaatoriks õigusabi tunnitasu mõistliku määra

osas. Arvestades asja sisu ja mahtu, esindaja kvalifikatsiooni ning õigusteenuse osutamise

hindasid, saab maakohtu hinnangul pidada käesolevas asjas hageja lepingulise esindaja

põhjendatuks ja vajalikuks tunnitasu suuruseks 120 eurot. Hinnates käesoleva vaidluse

keerukust ja mahukust, esindaja teostatud toiminguid ja nende mahtu ning esindaja

kvalifikatsiooni ja tunnitasu suurust, leiab kohus, et hageja lepingulise esindaja kulud on

põhjendatud ja vajalikud 5 tunni ulatuses. Tegemist ei ole õiguslikult keeruka ega mahuka

vaidlusega. Kohus leiab, et kuivõrd tegemist on nn masshagejaga, kes esitab analoogsetel

asjaoludel erinevate kostjate vastu hagisid, kasutades selleks ettevalmistatud sama

dokumendipõhja, kostjate vastuväited on sarnased, samuti ei saanud hagejale olla ootamatu

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamine ja vajalike ümberarvestuste

tegemine. Kui hageja oleks kohe kõiki neid põhimõtteid järginud juba hagiavalduse

koostamisel, ei oleks tal tulnud teha täiendavaid toiminguid. Seega on hageja põhjendatud ja

vajalikud menetluskulud esindajale 600 eurot (ilma käibemaksuta).

11 / 12

52. Eeltoodust tulenevalt määrab kohus hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks kokku 1090

eurot (riigilõiv 490 eurot + õigusabikulu 600 eurot). Kuna kohus jätab 10% hageja

menetluskuludest kostja kanda, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hageja menetluskulud

summas 109 eurot. Ülejäänud osas jäävad hageja menetluskulud hageja enda kanda.

53. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku

avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest

alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

54. Hageja on nõudnud menetluskuludelt viivise väljamõistmist. Kohus rahuldab hageja taotluse ja

mõistab kostjalt välja menetluskuludelt viivise alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni

nõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

55. Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi

peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos

menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab

hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates (TsMS

§ 178 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiia Bergson

kohtunik

12 / 12