1-24-6415/98 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse kuupäev

10. veebruar 2026

Kohtuasja number

1-24-6415

Kohtukoosseis

eesistuja Erkki Hirsnik, liikmed Ingrid Kullerkann ja Mario

Truu

Kohtuasi ja menetlusliik

kriminaalasi üldmenetluses Vyacheslav Plotnikovi

süüdistuses karistusseadustiku (KarS) § 215 lg 3, § 201 lg 2 ja

§ 424 lg 2 järgi ning Vladislav Kuzmini süüdistuses KarS §

215 lg 2 p 2 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Viru Maakohtu 30. mai 2025 otsus

Apellandid

süüdistatav Vyacheslav Plotnikov. Isikukood 37601092216;

Venemaa Föderatsiooni kodanik; viibib alates 18. juunist

2024 vahi all; elukoht vabaduses XXX; kriminaalkorras

korduvalt karistatud, viimati Harju Maakohtu 20. jaanuari

2017 otsusega KarS § 118 lg 1 p 1 ja § 200 lg 2 p 7 järgi 6

aasta ja 10 kuu pikkuse liitvangistusega;

Vyacheslav Plotnikovi kaitsja Silvi Erro;

Vladislav Kuzmini kaitsja vandeadvokaat Ilya Zuev

Apellatsioonimenetluse

ülejäänud pooled

süüdistatav Vladislav Kuzmin. Isikukood 38807233722;

määratlemata kodakondsus; elukoht XXX; kriminaalkorras

korduvalt karistatud, viimati Harju Maakohtu 25. mai 2022

otsusega KarS § 120 lg 1 järgi 1 aasta 1 kuu 29 päeva pikkuse

liitvangistusega;

prokuratuur, esindaja Viru ringkonnaprokurör Priit Tõnisson;

kannatanu V.K. ;

kannatanu I.A.

Menetluse vorm

Kirjalik

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 30. mai 2025 otsus osas, millega:

-

karistati Vyacheslav Plotnikovi KarS § 201 lg 2 p 1 järgi 1 aasta ja 6 kuu pikkuse

vangistusega;

-

mõisteti Vyacheslav Plotnikovile KarS § 424 lg 2 järgi karistus;

-

tunnistati Vyacheslav Plotnikov süüdi KarS § 215 lg 3 järgi ja mõisteti talle selle

sätte järgi karistus;

-

mõisteti Vyacheslav Plotnikovile liitkaristus;

-

mõisteti Vyacheslav Plotnikovilt välja 2215 eurone sundraha;

-

mõisteti Vladislav Kuzminile 1 aasta ja 6 kuu pikkune vangistus.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega:

-

karistada KarS § 201 lg 2 p 1 ja § 424 lg 2 järgi süüdi tunnistatud Vyacheslav

Plotnikovi nende süüditunnistamiste aluseks oleva teo eest KarS § 201 lg 2 p 1 ja §

63 lg 1 järgi 2-aastase vangistusega;

-

tunnistada Vyacheslav Plotnikov KarS § 121 lg 2 p 3 järgi süüdi korduvas kehalises

väärkohtlemises ja karistada teda selle eest 1-aastase vangistusega;

-

tunnistada Vyacheslav Plotnikov KarS § 214 lg 1 järgi süüdi väljapressimises ja

karistada teda selle eest 1 aasta ning 6 kuu pikkuse vangistusega;

-

tunnistada Vyacheslav Plotnikov KarS § 215 lg 2 p 2 järgi süüdi võõra asja

kasutamises grupis ja karistada teda selle eest 1-aastase vangistusega;

-

mõista Vyacheslav Plotnikovile üksikkaristustest raskeimat suurendades 5-aastane

liitvangistus. Arvata 2 kinnipidamispäeva karistusaja hulka ja lugeda Vyacheslav

Plotnikovi kandmata karistuseks 4 aasta 11 kuu ning 28 päevane vangistus. Lugeda

selle karistuse kandmise algusajaks 18. juuni 2024;

-

mõista Vyacheslav Plotnikovilt välja 1329 eurone sundraha;

-

karistada KarS § 215 lg 2 p 2 järgi süüdi tunnistatud Vladislav Kuzmini 1-aastase

vangistusega.

3. Arvata menetluskulu hulka 535,60 eurot, sh 103,68-eurone käibemaks seoses

vandeadvokaat Ilya Zuevi poolt Vladislav Kuzminile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi

osutamisega. Jätta see kulu riigi kanda.

4. Rahuldada kõik apellatsioonid osaliselt.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale saab esitada 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest kirjaliku

kassatsiooni Riigikohtule. Süüdistatavatel ja kannatanutel on kassatsiooni esitamise õigus üksnes

advokaadi vahendusel.

PÕHIOSA

(I) Süüdistus

1. Vyacheslav Plotnikovi süüdistatakse kolme kuriteo toimepanemises.

2. Esiteks pani ta toime omastamise. Nimelt sai ta 5. mail 2024 enda valdusesse I.A. i

mootorsõiduki Volvo S40, registreerimismärgiga XXX . Selle sõiduki väärtus oli 1600 eurot. V.

Plotnikov nõudis 5. mail 2024 kella 9 paiku viidatud sõiduki valdajana Sillamäel XXX asunud

hoone juures I.A. ilt sõiduki asukoha ütlemise ja sõiduki võtmete tagastamise eest 50 eurot. I.A.

V. Plotnikovile raha ei andnud. V. Plotnikov sõitis samal päeval kella 10.20 paiku nimetatud

Volvoga Sillamäel mööda Kesk tänavat ja põhjustas liiklusõnnetuse – ta põrkas kokku

mootorsõidukiga BMW X5, registreerimismärgiga XXX . Kokkupõrke tagajärjel Volvo hävines

ja I.A. il tekkis 1344 euro suurune kahju. Kirjeldatud teo ajal kehtis Harju Maakohtu 20. jaanuari

2017 otsusega V. Plotnikovile KarS § 200 lg 2 p 7 järgi mõistetud karistus. Niisiis sooritas V.

Plotnikov KarS § 201 lg 2 p 1 järgse tema valduses olnud võõra vallasasja ebaseadusliku enda

kasuks pööramise.

3. Teiseks juhtis V. Plotnikov joobeseisundis mootorsõidukit. Nimelt oli ta 5. mail 2024 kella

10.20 paiku Sillamäel Kesk tänaval Volvoga sõites alkoholijoobes: alkoholi sisaldus tema

väljahingatavas õhus oli vähemalt 0,99 mg/l. Ka puudus V. Plotnikovil kehtiv vastava kategooria

juhtimisõigus. V. Plotnikovi oli varem KarS § 424 järgi karistatud – Viru Maakohtu 17.

detsembri 2015 otsusega kriminaalasjas nr 1-15-8610. Niisiis pani V. Plotnikov toime

mootorsõiduki korduva juhtimise joobeseisundis ehk KarS § 424 lg 2 järgi kvalifitseeritava

kuriteo.

4. Viimaks kasutas V. Plotnikov omavoliliselt ja vägivallaga võõrast vallasasja. V. Plotnikov lõi

18. juunil 2024 kella 12 paiku lõi Vladislav Kuzmini juuresolekul Sillamäel XXX maja ees V.K.

it kaks korda käega näkku, tekitades nii V.K. ile valu ja kehavigastuse – katkise huule. Pärast

neid lööke läks V.K. oma korterisse. Umbes 10 minutit pärast seda läksid V. Plotnikov ja V.

Kuzmin V.K. i Sillamäel XXX asunud korteri ukse taha ja koputasid tugevalt uksele. Kui V.K.

ukse lahti tegi, nõudis V. Plotnikov – kelle kõrval oli V. Kuzmin – V.K. ilt mootorsõiduki Ford

Mondeo, registreerimismärgiga XXX , võtmeid. V.K. oli tema suhtes kasutatud vägivalla vahetu

mõju all ning kartis, et tema vastu pannakse taas toime vägivallakuritegu. Seetõttu andis ta

sõiduki võtmed vastu oma tahtmist V. Plotnikovile üle. Seejärel lahkusid V. Plotnikov ja V.

Kuzmin hoonest ning läksid XXX maja juures asunud äsja viidatud Fordi. V. Plotnikov käivitas

auto ja sõitis koos V. Kuzminiga Püssi linna. Seejärel sõideti edasi Ida-Virumaal Lüganuse

vallas Lohkuse külas asunud Järve tallu. Sõites vahetati kohti – sõidukit juhtisid nii V. Kuzmin

kui V. Plotnikov. Seega pani V. Plotnikov toime võõra vallasasja omavolilise ajutise kasutamise

grupi poolt vägivallaga ehk KarS § 215 lg 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

5. V. Kuzmin aga pani käesoleva otsuse eelmises punktis kirjeldatud viisil käitudes toime võõra

vallasasja omavolilise ajutise kasutamise grupis ehk KarS § 215 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava

kuriteo.

(II) Maakohtu otsus

6. Maakohus tunnistas mõlemad süüdistatavad vastavalt süüdistusele süüdi. V. Plotnikovi

karistas kohus KarS § 201 lg 2 p 1 järgi 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega, KarS § 424 lg 2

järgi 2 aasta pikkuse vangistusega ja KarS § 215 lg 3 järgi 6 aasta pikkuse vangistusega. KarS §

64 lg 1 alusel suurendas kohus raskeimat karistust ja mõistis V. Plotnikovile liitkaristuseks 8-

aastase vangistuse. V. Kuzminile mõistis maakohus KarS § 215 lg 2 p 2 järgi 1 aasta ja 6 kuu

pikkuse vangistuse. Ka tegi kohus otsustused tsiviilhagi, menetluskulude ja asitõendite kohta.

Lühidalt nähtub otsusest niisugune info.

7. Kõigepealt analüüsis kohus omastamise ja sõiduki joobeseisundis juhtimise süüdistust.

8. Puudub vaidlus, et V. Plotnikov sai 5. mail 2024 enda valdusesse I.A. i Volvo ega andnud

seda sõidukit I.A. ile tagasi, vaid põhjustas 5. mail 2024 kella 10.20 paiku Volvoga

alkoholijoobes sõites avarii, mille tagajärjel sõiduk hävines ning I.A. il tekkis seetõttu 1344 euro

suurune varaline kahju.

9. V. Plotnikov väitis, et tal puudus igasugune tahtlus auto omastamiseks, ja eitas seda, et ta

küsis I.A. ilt autovõtmete tagastamise ja sõiduki asukoha näitamise eest raha. Kohus V.

Plotnikovi neid väiteid ei uskunud.

10. I.A. i ütluste kohaselt andis ta 4. mail 2024 oma Volvo ajutiseks kasutamiseks N.A. ile. Kui

I.A. N.A. iga Volvo kasutamise osas suhtles, oli N.A. iga kaasas V. Plotnikov. N.A. lubas I.A.

ile, et ta viib järgmisel hommikul Volvo ühte parklasse ja tagastab auto võtmed I.A. ile. 5. mai

2024 hommikul kella 9 paiku tulid I.A. i juurde V. Plotnikov ja veel üks mees. V. Plotnikov ütles

I.A. ile, et auto on ära peidetud ja kui I.A. tahab auto võtmeid tagasi saada, peab ta andma 50

eurot. I.A. keeldus raha andmast ja V. Plotnikov läks minema. Mõne aja pärast helistati I.A. ile

politseist ja öeldi, et tema autoga toimus liiklusõnnetus.

11. J.G. kinnitas, et I.A. i juurde tulid 5. mai 2024 hommikul V. Plotnikov ja üks teine mees,

misjärel I.A. läks nendega õue, tuli peagi tuppa tagasi ja ütles J.G. ile, et tema käest nõutakse

autovõtmete tagastamise ja auto asukoha kätte näitamise eest 50 eurot.

12. Puudub igasugune alust arvata, et I.A. või J.G. valetavad. V. Plotnikovi ütlused on aga

väärad ja antud sooviga oma vastutust vähendada.

13. Võõra vara varjamise ja kasutamisega manifesteeris V. Plotnikov Volvo omastamise tahet.

V. Plotnikov pani omastamise toime otsese tahtlusega.

14. Ka mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis leidis aset otsese tahtlusega.

15. Järgnevalt peatus kohus asja omavolilise kasutamise süüdistusel.

16. Vaidlus puudub järgnevas. V. Plotnikov lõi 18. juunil 2024 kella 12 paiku V. Kuzmini

juuresolekul Sillamäel XXX maja ees tekkinud konflikti käigus V.K. it kaks korda käega näkku.

Pärast seda läks V.K. oma korterisse ning andis varsti V. Plotnikovile oma Fordi võtmed.

Seejärel läksid V. Plotnikov ja V. Kuzmin Fordi juurde, avasid sõiduki äsja saadud võtmega,

istusid autosse sisse ja sõitsid minema.

17. Vaieldakse aga selle üle, kas V.K. andis võtmed ja auto V. Plotnikovile ning V. Kuzminile

üle vabatahtlikult.

18. V.N. selgitas järgmist. Ta tarvitas Sillamäel XXX maja õues koos V. Plotnikovi, V.

Kuzmini ja V.K. iga alkoholi. V.K. ütles V. Plotnikovile halvasti ja V. Plotnikov andis V.K. ile

kaks laksu vastu põske. V.K. karjus seepeale midagi selle kohta, et ta veel räägib V.

Plotnikoviga, ja läks siis koju. Ka V.N. läks koju ja nägi natuke hiljem oma korteri aknast, et V.

Kuzmin ning V. Plotnikov läksid V.K. i autosse – V. Kuzmin juhi istmele – ja sõitsid sellega

minema.

19. Ka V. Kuzmin ütles, et ta nägi „vihjamisi“ pealt, kuidas V. Plotnikov V.K. it lõi, ent ei

pööranud sellele tähelepanu.

20. V.K. i kaks korda löömist möönab ka V. Plotnikov ise.

21. Seda, et V. Kurytsinil oli 18. juunil 2024 huul katki, kinnitavad politseinik V.V. i ütlused ja

V.K. i läbivaatuse protokollis olevad fotod. Ka tekitasid löögid V.K. ile valu.

22. V. Plotnikovi ja V. Kuzmin olid teadlikud, et varem kasutatud vägivald survestab V.K. it

auto võtmete üleandmise nõudmisel. V. Plotnikov kasutas seda survet tahtlikult – ta teadis, et

V.K. on äsja juhtunu tõttu hirmul ega julge talle auto võtmete üleandmisest keelduda. Liiati oli

V.K. i näol tegemist eaka inimesega, kes ei ole võimeline osutama vastupanu kahele temast

tunduvalt nooremale mehele.

23. V.K. ütlus, et ta andis auto võtmed ära oma tahte vastaselt. Ta ka väljendas seda

vastumeelsust üheselt mõistetavalt, kui ütles „Kas katus hakkas sõitma, et teil võtmeid vaja“. Ka

oli V.K. oma sõnul hirmus ja šokis. Kannatanu selgitas sedagi, et auto võtmeid nõuti temalt

ähvardaval toonil ja lisati, et „Kui ei anna võtmeid või jumal hoidku kellelegi teatad“. V.K. ütles

ka seda, et tal on ainult üks käsi töökorras ja vastu hakata ta ei saaks. Ka ei soovinud V.K. , et V.

Plotnikov ja V. Kuzmin tema korterisse siseneksid.

24. Ka ei ole eluliselt usutav, et inimene annaks oma auto võtmed talle võõrastele isikutele

vabatahtlikult, eriti veel olukorras, kus üks võtmete küsija oli äsja kasutanud tema suhtes

vägivalda ja nii see inimene kui ka ta kaaslane olid alkoholijoobes.

25. Juba vahetult pärast juhtunut Häirekeskusega suheldes seostas V.K. auto võtmete üleandmist

vägivalla kasutamisega tema suhtes.

26. V.K. i ütlusi ei muuda ebausaldusväärseks see, et ta oli politseid välja kutsudes ja politsei

saabudes purjus.

27. Äsja viidatud tõendid lükkavad ümber V. Plotnikovi abikaasa A.P. väite, et V.K. ütles talle

vahetult pärast juhtunut, et ta andis võtmed V. Plotnikovile üle vabatahtlikult. Lisaks on A.P.

huvides oma abikaasa olukorra maksimaalne leevendamine.

28. Kohtule esitati ühe V. Kuzmini ja V.K. i vahel toimunud vestluse stenogramm. Kaitsja

meelest tunnistab V.K. selles vestluses, et ta andis autot üle vabatahtlikult. Kohus selle

arvamusega ei soostunud. Mõlemad vestlejad rääkisid sellest, et V. Plotnikov lõi V.K. it näkku.

V. Kuzmin isegi vabandas selle eest, ent hakkas siis V.K. it survestama, et too nõustuks

süüdistatavatele kõige sobivama versiooniga toimunust. V.K. i kõneldust aga ei ilmne kuidagi, et

ta andis auto üle vabatahtlikult.

29. Puudub vajadus tuvastada, kes ärandatud autot juhtis – kas üksnes V. Kuzmin või ka V.

Plotnikov. Nimelt on kohtupraktikas asutud seisukohale, et mootorsõiduki ajutine kasutamine

võib seisneda ka sõiduki kasulike omaduste tarbimises, mis tähendab, et mootorsõiduki kasutaja

ja seega ka kuriteo kaastäideviija on inimene, kes üksnes sõidab ärandatud mootorsõidukis.

30. V. Plotnikov pani KarS § 215 lg 3 pärase kuriteo toime otsese tahtlusega. Muu hulgas oli ta

teadlik, et V.K. andis talle auto võtmed seetõttu, et kartis vägivalla jätkumist.

31. V. Kuzmin pani KarS § 215 lg 2 p 2 järgse kuriteo toime vähemalt kaudse tahtlusega: ta pidi

vähemalt möönma, et V.K. i nõusolek võtmete üleandmiseks oli sunnitud, kuna iga keskmiselt

mõistlik inimene peab aru saama, et vahetult enne vara üleandmise nõudmist löödud inimene ei

anna nõusolekut oma vara kasutamiseks enda peksjale vabatahtlikult.

32. Karistuste osas märgiti järgmist.

33. V. Plotnikov on varemgi kuritegusid toime pannud, sh vara- ja isikuvastaseid.

Kohtupraktikas omaks võetud arusaama kohaselt peab karistus muutuma igakordselt raskemaks.

Seetõttu ei saa V. Plotnikovile mõista omastamise eest rahalist karistust, vaid teda tuleb karistada

vangistusega. V. Plotnikovi teosüü on keskmine. Karistust raskendavaid asjaolusid ühegi kuriteo

puhul ei esine. KarS § 424 lg 2 järgse kuriteo osas kergendab V. Plotnikovi karistust kahetsuse

avaldamine. Seega tuleb V. Plotnikovi KarS § 201 lg 2 p 1 järgi karistada 1 aasta ja 6 kuu

pikkuse vangistusega, KarS § 215 lg 3 järgi 6 aasta pikkuse vangistusega ning KarS § 424 lg 2

järgi 2 aasta pikkuse vangistusega. Liitkaristuseks tuleb üksikkaristustest raskeimat suurendades

mõista 8 aastane vangistus.

34. Rahuldamata tuleb jätta prokuratuuri taotlus saata Vene kodanik V. Plotnikov Eestist välja.

35. V. Kuzminigi on korduvalt kriminaalkorras karistatud, sh vangistusega. Kohtupraktikas

omaks võetud arusaama kohaselt peab karistus muutuma igakordselt raskemaks. Seega ei saa V.

Kuzminile mõista KarS § 215 lg 2 järgi rahalist karistust, vaid kohaldada tuleb vangistust. V.

Kuzmini teosüü on keskmine. Karistust raskendavaid ega kergendavaid asjaolusid ei esine.

Seetõttu tuleb V. Kuzmini karistada KarS § 215 lg 2 p 2 järgi 1 aasta ja 6 kuu pikkuse

vangistusega.

36. Kohus rahuldas I.A. i tsiviilhagi ja mõistis V. Plotnikovilt I.A. i kasuks välja 1344-eurose

kahjuhüvitise.

37. Ka tegi kohus otsustused menetluskulude ja asitõendite kohta.

(III) Menetlus ringkonnakohtus

38. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid V. Plotnikov ja mõlema süüdistatava kaitsjad.

Prokuratuur esitas apellatsioonivastuse. Ringkonnakohus esitas pooltele V. Plotnikovi käitumise

kvalifitseerimise osas küsimused, millele vastasid kaitsjad ja prokuratuur.

a) V. Plotnikovi apellatsioon

39. V. Plotnikov palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles ta mõisteti süüdi KarS § 215 lg 3

ja § 201 lg 2 p 1 järgi. Kaebuses esitatakse kokkuvõtvalt järgmised argumendid. Ta mitte ei

löönud V.K. it, vaid andis talle kaks kõrvakiilu, sest V.K. haavas teda. Need kõrvakiilud ei

tekitanud V.K. ile ei valu ega kehavigastusi. Oma vigastused võis purjus V.K. saada oma

korteris või trepikojas. Ta palus V.K. il ennast autoga Kiviõlisse viia, ent V.K. ütles, et ta ei saa

seda teha, sest ta on purjus. Siis palus V. Plotnikov V.K. il anda talle auto võtmed, mille ta lubas

V.K. ile õhtul tagasi anda. V.K. andiski talle vabatahtlikult need võtmed. V.K. i käitumise

vabatahtlikkust kinnitab ka V. Plotnikovi abikaasa tehtud helisalvestis, mida kohus arvesse ei

võtnud. V. Plotnikov ei nõudnud I.A. ilt raha võtmete tagasi andmise ega auto asukoha näitamise

eest. Seda kinnitab S.M. , kelle kohtusse kutsumise taotlust ignoreeriti.

b) V. Plotnikovi kaitsja Silvi Erro apellatsioon

40. Kaitsja palub mõista V. Plotnikov KarS § 215 lg 3 ja § 201 lg 2 p 1 järgsetes süüdistustes

õigeks. Alternatiivselt palub kaitsja a) saata kriminaalasja samale maakohtule uueks arutamiseks

või b) kvalifitseerida V.K. i Fordi kasutamist puudutav süüdistus KarS § 215 lg 2 p 2 järgi ning

mõista V. Plotnikovile selle teo eest leebe karistus. Ka taotleb apellant seda, et oluliselt

kergendataks V. Plotnikovile KarS § 424 lg 2 järgi mõistetud karistust. Kaitsja argumendid on

lühidalt sellised.

41. Omavolilise kasutamise osas ei ole tuvastatud, et V. Plotnikov oleks kasutanud vägivalda või

ähvardanud seda teha või et tal oleks olnud tahtlus võõrast valdust rikkuda. Ei ole tõendatud, et

vägivalla kasutamine ja sõiduki võtmete loovutamine moodustasid ühe seotud teo. Vastupidi,

tõendid viitavad sellele, et vägivallajuhtum ja sõiduki võtmete üleandmine olid ilma otsese

seoseta eraldiseisvad episoodid. Kõrvakiilud tingis see, et V.K. nimetas V. Plotnikovi kerjuseks.

Pole tõendatud, et need kõrvakiilud olid valusad või tekitasid V.K. ile vigastusi – V.K. i

vigastused võisid tekkida muul moel, nt mehe alkoholijoobe tõttu. Kõrvakiilude andmise ja auto

kasutamisega seonduva vestluse vahele jäi vähemalt 10–15 minutit ning need sündmused

toimusid erinevates kohtades. Pärast kõrvakiile läks V.K. ise minema ehk konflikt lahenes ja

V.K. edasist vägivalda ei kartnud. V. Plotnikovi ega V. Kuzmini eesmärk polnud nõuda võtmeid

vägivaldselt, vaid paluda V.K. il end autoga sõidutada, st paluti kasutada kannatanu autot koos

temaga. V.K. selgitas, et V. Plotnikov ja V. Kuzmin koputasid tema korteri uksele ja tema avas

rahulikult selle ukse. Tõsi, V.K. rääkis tugevatest koputustest, ent süüdistatavate väitel

koputasid nad rahulikult. Sellele, et V.K. ei tundud hirmu, viitab seegi, et ta ei kutsunud

politseid ei vahetult pärast kõrvakiile ega võtmete üle andmist. V.K. kartis pigem seda, et tekib

üksnes (vägivallatu) tüli. V. Plotnikov eeldas, et V.K. andis võtmed talle sõprade vahelise

kokkuleppe alusel. Et võtmete andmiseks mingit survet ei olnud, nähtub ka V.K. i ja V. Kuzmini

vestluse helisalvestiselt. V.K. i ütlused on olnud vastuolulised ja neid ütlusi võis mõjutada V.K. i

tugev alkoholijoove – selline joove takistab sündmuste objektiivset tajumist. Nii ei mäletanud

V.K. selgelt kellaaegu ja rääkis puhuti hirmu tundmisest, siis aga hoopis sellest, et pidas V.

Plotnikovi ning V. Kuzmini käitumist nalja tegemiseks.

42. V. Plotnikovi süüdi tunnistamine KarS § 201 lg 2 p 1 järgi ei ole õige, sest V. Plotnikovi

teguviis ei ole vargusele omane. I.A. andis tema auto võtmete V. Plotnikovi kätte sattumise

kohta vastuolulisi ütlusi. Kohtuistungil rääkis I.A. nii sellest, et ta oli võtmete N.A. ile ja V.

Plotnikovile andmise vastu, kui ka sellest, et ta ei olnud vastu. Tõsi, I.A. katsus seda vastuolu

selgitada – sellega, et tal oli hirm võimalik konflikti ees. Tõenäoliselt andis I.A. võtmed siiski

üle vabatahtlikult ja hakkas juhtunut hiljem tegelikust dramaatilisemalt tõlgendama. Auto

võtmete üleandmise päeva õhtul toimus I.A. i ja N.A. i vahel autoga seoses konflikt ja just V.

Plotnikov üritas tekkinud olukorda rahustada. Ka I.A. i ütlused raha nõudmise kohta on

vastuolulised – nt ütles I.A. sedagi, et ta ei tea, kas V. Plotnikov üksnes edastas N.A. ilt pärit

infot või oli tegemist V. Plotnikovi enda initsiatiiviga. Tegemist ei pruukinud olla tõsiselt

võetava nõude, vaid hetkeemotsiooniga. Auto võtmed ei jõudnud V. Plotnikovi valdusse ei

vägivaldselt ega salaja ehk V. Plotnikov polnud auto ärandaja. V. Plotnikovil ei olnud

kuritegelikku tahtlust omastada ega müüa I.A. i sõidukit. Auto jäi tagastamata üksnes seetõttu, et

V. Plotnikov sattus avariisse. Tegemist on läbimõtlematu ja hooletu teoga, mitte tüüpilise

varguse või sõiduki omastamisega. Ka I.A. ei pidanud juhtunut esialgu ärandamiseks, vaid lootis

auto tagasi saada. Sõidukit ei andnud V. Plotnikovile üle mitte I.A. , vaid N.A. .

43. V. Plotnikov siiralt kahetseb sõiduki purjuspäi juhtimist. Arvesse tuleb võtta muidki V.

Plotnikovi kasuks rääkivaid asjaolusid. Eelmine samalaadne kuritegu leidis aset juba peaaegu 10

aastat tagasi. V. Plotnikov on nõus alkoholist hoiduma ja osalema sotsiaalprogrammides. V.

Plotnikovil on olemas turvavõrgustik. Tema tegu polnud vägivaldne ega eriti raske.

c) V. Kuzmini kaitsja vandeadvokaat Ilya Zuevi apellatsioon

44. Apellant soovib, et tema kaitsealune õigeks mõistetaks ja põhistab oma taotlust kokkuvõtvalt

nõnda.

45. V.K. i ütlused on vastuolulised ja mõjutatud alkoholist. V.K. it ei saanud koha peal küsitleda.

Kohati viitab V.K. võtmete vabatahtlikule üleandmisele, siis aga jällegi sellele, et ta kartis.

Kannatanu pole suutnud selgitada, kas ka V. Kuzmin temaga rääkis või kas V. Kuzmin üldse

võtmete üleandmise ajal tema juures viibis. V.K. ei mäletanud kohtus seda, kas ta allkirjastas

tema kohtueelse ülekuulamise protokolli. V.K. ei selgitanud arusaadavalt, mida V. Kuzmin tegi

– ta viitas lihtsalt V. Kuzmini „kõrval seismisele“ ja sellele, et too midagi ei rääkinud. V.K. oli

purjus. V.K. il ei olnud vigastusi.

46. V. Kuzmin ei olnud teadlik V.K. i ja V. Plotnikovi vahelise konflikti sisust ega varasemast

kokkuleppest auto tagastamise osas. V. Kuzmin ei nõudnud midagi, ei osalenud läbirääkimistes

ega rakendanud vägivalda. Ka ei teadnud ta, et võtmete üleandmine võib olla seotud mistahes

surve või ähvardusega. Seega puudus tal igasugune tahtlus rikkuda valdaja õigust või võtta asi

selle valdajalt omavoliliselt ära.

47. Grupiviisilist toimepanemist ei esinenud. Seesugune etteheide eeldab tegutsemist ühise

tahtluse alusel, kooskõlastatult ja ühise eesmärgiga – midagi niisugust ei olnud.

48. Helisalvestis on väga oluline. See tehti seaduslikult: enne salvestise tegemist andsid V.

Kuzmin ja A.P. V.K. ile teada, et nad soovivad vestlust salvestada. Helisalvestiselt nähtub, et

V.K. andis võtmed üle vabatahtlikult.

49. Ütlusi andnud politseinikud lugesid eelnevalt oma varasemaid seletusi. See rikub KrMS §

289 ja muudab politseinike ütluste usaldusväärsuse küsitavaks. Politseinikud ei pruukinud enam

rääkida seda, mida nad mäletasid, vaid seda, mida nad olid äsja lugenud. Lisaks sellele ei tõenda

need ütlused midagi asjasse puutuvat.

50. V. Kuzminile mõisteti liiga karm karistus. V. Kuzmini ei ole varem karistatud, ta on käitunud

menetluse jooksul koostöövalmilt ning ei esine süüd raskendavaid asjaolusid. Vangistuse peaks

jätma tingimisi täitmisele pööramata või tuleks see asendada üldkasuliku tööga. Kohtu väide, et

igakordne karistus peab olema karmim kui eelmine, ei ole absoluutne reegel, vaid sõltub

konkreetse teo asjaoludest.

d) Apellatsioonivastus

51. Viru ringkonnaprokurör Priit Tõnissoni hinnangul on maakohtu otsus seaduslik ja see tuleb

jätta järgmistel põhjustel muutmata.

52. Kõigepealt peatub süüdistaja Fordi omavolilisel kasutamisel. Politseinike rinnakaamera

salvestiselt on näha V.K. i huule vigastust. Nõustuda ei saa väitega, et see vigastus võis tekkida

mis iganes põhjusel. Põse vastu suunatud löök võib tabada ka huult. V.K. i alkoholijoove ei

olnud ülemäära suur: rinnakaamera salvestiselt nähtuvalt kannatanu ei tuikunud ja seetõttu pole

alust eeldada huulega millegi vastu kukkumist. Valu tekitab reeglina ka pelk kõrvakiil. Pole

võimalik uskuda, et peagi pärast vägivaldset konflikti annab keegi vabatahtlikult oma auto

võtmed teda just rünnanud inimesele. Auto võtmete välja nõudmine toimus küllaltki varsti pärast

löömist. Helisalvestisel V.K. auto vabatahtlikku üleandmisele ei viita. Temalt küll üritatakse

salajast salvestist tehes seesugust kinnitust välja meelitada, aga ebaõnnestunult. Pahaaimamatult

ukse avamine või kohene politsei kutsumata jätmine ei kinnita seda, et V.K. ei olnud enam äsja

õues toimunu tõttu šokiseisundis. V.K. selgitas sedagi, et ta ei soovinud ukse maha lõhkumist.

V.K. i ütlused on olnud järjepidevad – seda tõdemust ei väära mõningad pisieksimused (nt

kellaaegades). V. Kuzminile ei olegi esitatud vägivalla kasutamise süüdistust. Küll aga toetas V.

Kuzmin noore mehena oma kohalolekuga teise noore mehe, st V. Plotnikovi eaka äsja rünnatud

mehe vastu esitatud nõude jõudu. V. Kuzmin oli kogu aeg kohal ja pidi nägema ning kuulma nii

löömist kui ka võtmete nõude esitamist. Kuriteokoosseisu täitis V. Kuzmin sellega, et kasutas

hiljem koos V. Plotnikoviga V.K. i autot. Oma eelnevate ütlustega tutvumine enne kohtuistungit

on kohtupraktikas lubatav ja suisa soovitatav tegevus.

53. Omastamissüüdistuse osas juhib prokurör kõigepealt tähelepanu sellele, et V. Plotnikovi ei

süüdistata I.A. i auto ärandamises. V. Plotnikovi käitumist on selle etteheite osas hinnatud alates

hetkest, mil ta sai auto enda valdusse. 50 euro nõudmine on tõendatud. I.A. kirjeldas selgelt,

kuidas V. Plotnikov tuli tema korteri akna taha, kutsus ta õue rääkima ja esitas seal nõude maksta

auto ja võtmete tagastamise eest 50 eurot. Seda rääkis kannatanu mitte üksnes menetlejatele (sh

kohtule), vaid kohe pärast juhtunut ka korteris olnud tunnistajale. Kuivõrd V. Plotnikov jättis

pärast ultimaatumit sisaldavat vestlust I.A. ile auto tagastamata ja kasutas seda nagu omanik –

sõites sellega ja põhjustades lõpuks avarii –, näitab seda, et V. Plotnikov otsustas raha mitte

saanuna autot tagastamata jätta ja pööras sõiduki enda kasuks.

e) Ringkonnakohtu küsimused ja vastused neile

54. Ringkonnakohus andis pooltele teada, et võib olla tarvis ümber kvalifitseerida V. Plotnikovi

see käitumine, mis on seni kvalifitseeritud KarS § 215 lg 3 järgi. Nimelt on mõeldav, et KarS §

215 lg 3 kohaldub vaid juhul, kui vägivalda kasutatakse asja omavolilise kasutamise ajal, mitte

enne seda tegu – koosseisutegu on „kasutamine“. Seetõttu võib V. Plotnikovi käitumise

korrektne materiaalõiguslik kvalifikatsioon olla niisugune: V.K. i käega löömine – KarS § 121 lg

2 p 3 järgne kehaline väärkohtlemine; V.K. ilt sõiduki võtmete välja nõudmine – KarS § 214 lg 2

p 1 järgne väljapressimine või KarS § 120 lg 1 pärane ähvardamine; V.K. i auto juhtimine või V.

Kuzmini juhitavas autos viibimine – KarS § 215 lg 2 p 2 järgne asja omavoliline kasutamine.

Kriminaalkolleegium päris pooltelt, kas seesugune kvalifikatsioon oleks korrektne ja kas

menetlusõigus selle rakendamist võimaldaks.

55. V. Kuzmini kaitsja leidis, et KarS § 215 lg 3 kohaldamine ei ole võimalik kummagi

süüdistatava suhtes, sest V.K. andis auto võtmed üle vabatahtlikult. KarS § 214 rakendada ei

saa, sest süüdistatava olukorda tema enda kaebuse põhjal raskendada ei tohi ja KarS § 214

koosseisuelemendid ei ole täidetud.

56. V. Plotnikovi kaitsja meelest ei tule KarS § 215 lg 3 kohaldamisele, sest laks ei olnud seotud

sõiduki kasutamisega. V.K. i andis auto võtmed V. Plotnikovile vabatahtlikult. Väljapressimises

ei saa V. Plotnikovi süüdi mõista, sest apellatsiooni esitas süüdistatav. Apellatsiooni piirest ei

tohi väljuda.

57. Prokuratuur leiab, et maakohus lähtus õigest kvalifikatsioonist. Kui aga leida, et KarS § 215

lg 3 kohaldub üksnes olukorras, kus vägivalda kasutatakse vahetult asja omavolilise kasutamise

ajal, on kohtu pakutav kvalifikatsioon materiaalõiguslikult korrektne. KarS § 121 ja § 214

järgsete tegude puhul võib olla vaja kaaluda neeldumist, sest vägivald omas olulist mõju auto

valduse saavutamisele. Faktilised asjaolud, millele ümber kvalifitseerimisel tuginetaks, oleksid

samasugused, millele seni tuginetud on. Oleks õiglustunnet riivav, kui V. Plotnikovi karistus

osutuks reformatio in peius-põhimõtte tõttu väga leebeks – nt KarS § 120 lg 1 sanktsioonimäära

raames olevaks. Huvitaval kombel võiks V. Plotnikovil olla kasu sellest, et ta on varem pannud

toime omastamise – kui ta seda teinud ei oleks, poleks välistatud tema teo kvalifitseerimine KarS

§ 214 lg 1 järgi. V. Plotnikovi teo ümber kvalifitseerimine võib sundida prokuratuuri edaspidi

esitada süüdistus mõne range sanktsiooniga sätte järgi isegi siis, kui prokuratuur seda sätet

korrektseks ei peaks. Ka võib prokuratuuril olla edaspidi tarvis esitada apellatsioon ka olukorras,

kus maakohtu lahend oli prokuratuuri jaoks sobiv – vastasel korral võiks ringkonnakohtus olla

tulemuseks süüdistatava õigeks mõistmine.

(IV) Ringkonnakohtu seisukoht

a) I.A. iga seonduv

58. V. Plotnikov ja tema kaitsja vaidlustasid V. Plotnikovi süüditunnistamise I.A. i Volvo

omastamises. Ringkonnakohtu hinnangul aga talitas maakohus sellega seoses lõppastmes

korrektselt. Küll aga toimis esimese astme kohus vääralt seoses sellega, et ta ei pidanud seda

omastamist kattuvaks teoga, milles ta tunnistas V. Plotnikovi süüdi KarS § 424 lg 2 järgi.

59. V. Plotnikovi väitel ignoreeriti tema taotlust kutsuda kohtuistungile S.M. . Süüdistatava

niisugust taotlust kohtuasja materjalidest ei nähtu. S.M. i ülekuulamist taotles prokuratuur

süüdistusaktis ja kohus 19. detsembri 2024 määrusega (kohtu alla andmine) selle taotluse

rahuldas. Samas ei nähtu asja materjalidest, et S.M. ka tegelikult üle kuulati – nagu ei ole näha

sedagi, miks tema ülekuulamist ei toimunud. Selliselt toimimine on taunitav, sest KrMS § 155 lg

2 p-de 6 ja 8 kohaselt tuleb kohtuistungi protokollis kajastada kohtutoimingute nimetused ja

avaldused ning taotlused ja nende lahendused. See tähendab muu hulgas seda, et kui mõni pool

tunnistaja ülekuulamisest loobub, tuleb see märkida kohtuistungi protokolli. Selline minetus

siiski praegu maakohtu otsuse tühistamist ei tingi, sest tegemist oli n-ö prokuratuuri tunnistajaga.

Niisiis ei rikutud seda tunnistajat üle kuulamata jättes süüdistatava õigust tõendite esitamisele

(KrMS § 35 lg 2 ja § 34 lg 1 p 7).

60. V. Plotnikovi ja tema kaitsja ülejäänud apellatsiooniväited seavad suuresti kahtluse alla selle,

millise sündmuse maakohus tuvastas.

61. Kaitsja kõneleb sealjuures olulises ulatuses sellest, mil moel I.A. oma auto valdusest ilma

jäi. Prokuratuur märgib korrektselt, et niisugused väited ei ole asjasse puutuvad: V. Plotnikovi ei

süüdistata I.A. i Volvo valduse murdmises vms, vaid seoses sellega, et ta esiteks esitas juba

kunagi varem sõiduki üle valduse kaotanud I.A. ile raha maksmise nõude ja teiseks sõitis seejärel

Volvoga ära. Kummastav on ka see, et kaitsja räägib vargusest ja ärandamisest. Vargust ehk

KarS § 199 järgset kuritegu V. Plotnikovile ette ei heideta ja ärandamise nimetust kandvat

kuritegu ei ole karistusseadustikus kunagi olnud.

62. Sisuliselt on apellatsioonides ära toodud ainult üks asjasse puutuv kaitseväide: V. Plotnikov

ei esitanud I.A. ile auto tagastamise eest raha maksmise nõuet üleüldse (V. Plotnikovi

apellatsioon) või oli sellise nõude esitamine läbimõtlematu, hooletu, mitte tõsiselt võetav või tuli

nõude esitamise initsiatiiv N.A. ilt (kaitsja apellatsioon). Ringkonnakohus nõustub esimese

astme kohtuga, et I.A. i ütlused on usaldusväärsed ja neile saab tugineda. V. Plotnikovi kaitsja

tõi I.A. i ülekuulamisel välja paar lahknevust selle vahel, mida kõneles I.A. kohtus ja mida ta oli

rääkinud kohtueelselt. Need lahknevused aga olid võrdlemisi vähetähtsad ega puudutanud 5. mai

2024 hommikul toimunud V. Plotnikovi ja I.A. i vestlust. I.A. i öeldut kinnitab ka J.G. : V.

Plotnikov tuli koos kaaslasega tema korteri ukse taha, kutsus seal viibinud I.A. i välja, I.A.

läkski ja tuli peagi tagasi ning ütles, et temalt nõuti tema autovõtmete talle tagastamise ja auto

asukoha ütlemise eest 50 eurot ning ta ei maksnud seda raha. Sellest lähtuvalt tuvastas maakohus

korrektselt, et V. Plotnikov esitas I.A. ile vastava nõude. Seoses kaitseväitega, mis puudutab

selle nõudmise läbimõtlematust, hooletust või mitte tõsiselt võetavust, on esiteks küsitav, kas

niisugune asjaolu üldse mingit juriidilist tähendust omab: ka läbimõtlematu või n-ö naljaga

pooleks toime pandud kuritegu jääb kuriteoks. Teiseks aga ei ole mingit alust leida, et V.

Plotnikov ei võtnud oma nõudmist tõsiselt. Seda kinnitab muu hulgas asjaolu, et I.A. i raha

maksmisest keeldumise järel ei andnud V. Plotnikov I.A. ile autovõtmeid üle, vaid läks nendega

minema ja hakkas Volvoga sõitma. Ei ole tähtis, kas kuritegu baseerub kurjategija enda plaanil

või sai ta idee kelleltki teiselt (praegu: N.A. ilt).

63. Maakohus leidis õigesti, et V. Plotnikovi tegu tuleb pidada omastamiseks. Tõsi, maakohtu

põhjendused on selles osas mõneti puudulikud. Nimelt leidis esimese astme kohus, et oma

omastamistahte manifesteeris V. Plotnikov vara varjamise ja kasutamisega. Apelleeritud otsusest

ei nähtu, mil moel V. Plotnikov vara varjas. Mingeid varjamisena vaadeldavaid (aktiivseid)

tegevusi ei kirjeldata kriminaalkolleegiumi meelest ka süüdistuses. Sellest lähtuvalt leiab

ringkonnakohus, et omastamistahte manifesteerimiseks on vaja pidada I.A. iga toimunud

vestlusele järgnenud autoga sõitmist (maakohtu sõnakasutuse järgi: vara kasutamist). Nõnda

näitas V. Plotnikov selgesti seda, et ta kavatseb edaspidi toimida autoga oma äranägemise järgi,

st nii nagu seda teeb omanik. Arusaamatuks jääb kaitsja viide sellele, et V. Plotnikovil puudus

kuritegelik tahtlus Volvo omastamiseks või müümiseks. Müümisest kõnelemine ei ole

kriminaalkolleegiumi meelest vähimalgi määral asjasse puutuv. Tahtlik on tegu

karistusõiguslikus mõttes siis, kui on täidetud KarS §-s 16 toodud eeldused. Need eeldused ei

hõlma „kuritegelikkust“.

64. I.A. i Volvo on seotud ka KarS § 424 lg 2 järgi V. Plotnikovile ette heidetava teoga: V.

Plotnikov juhtis purjuspäi just seda autot. V. Plotnikovi KarS § 424 lg 2 järgset süüdi

tunnistamist ei vaidlustata ja ka ringkonnakohus ise leiab, et seesugune süüditunnistamine on

õige. Küll aga ei ole korrektne see, et selle teo eest mõisteti eraldi karistus. Nimelt moodustavad

I.A. i auto omastamine (KarS § 201 lg 2 p 1) ja sellega joobes olles sõitmine (KarS § 424 lg 2)

ühe teo ehk ideaalkogumi KarS § 63 lg 1 mõttes – ja sellest lähtuvalt tuleb V. Plotnikovi selle teo

eest karistada KarS § 201 lg 2 kui raskemat sanktsiooni ette nägeva normi järgi. Nagu käesoleva

otsuse eelmises punktis näidati, kujutab endast I.A. i Volvo omastamist selle Volvoga sõitmine

ehk seesama tegu, mis sisustab ka KarS § 424 lg 2. Kuivõrd selle teo eest on vaja mõista KarS §

201 lg 2 järgi üks karistus ja seda karistust mõistes on tarvis arvesse võtta ka asjaolu, et V.

Plotnikov sooritas autot omastades ühtlasi KarS § 424 lg 2 järgse kuriteo, tuleb maakohtu otsus

tühistada KrMS § 337 lg 1 p 4 ja § 338 p 2 alusel materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu V.

Plotnikovile nii KarS § 201 lg 2 p 1 kui ka KarS § 424 lg 2 järgi karistuse mõistmises.

b) V.K. iga seonduv

65. V. Plotnikov ja tema kaitsja apelleerisid ka V. Plotnikovi KarS § 215 lg 3 järgse süüdi

tunnistamise asja omavolilises vägivallaga kasutamises. Sellegagi seoses puudutavad

apellatsioonide väited eelkõige faktilisi asjaolusid.

66. Ringkonnakohus leiab sarnaselt maakohtu ja prokuratuuriga, et A.P. (V. Plotnikovi

abikaasa) tehtud helisalvestis (kriminaaltoimik I, tl 71–75) maakohtu otsuse tühistamist ei tingi.

67. Esiteks on küsitav, kas sellele tõendile on üldse võimalik tugineda. Prokuratuur on viidanud

sellele, et helisalvestis – millel on ringkonnakohtu arusaamise kohaselt kuulda mõnevõrra A.P.

ja eeskätt V. Kuzmini ning V.K. i hääli – tehti ilma V.K. i teadmiseta, st tema jaoks salaja. Ka

V.K. ise avaldas seesuguse salvestise olemasolu üle kohtuistungil suurt üllatust (kriminaaltoimik

I, tl 184 pöördel). Vastupidised kaitseväited – justkui oleks V.K. i enne salvestamise alustamist

salvestamisest informeeritud – on paljasõnalised ja nende õigsust miski ei tõenda. Riigikohus on

pidanud lubatavaks tõendiks oma telefonikõne salajast salvestist – vt kriminaalkolleegiumi otsus

asjas nr 3-1-1-5-09, p 10. On mõeldav, et samamoodi saab aktsepteeritavaks lugeda seda, kui

keegi salvestab salaja näost näkku toimuvat vestlust. Ei saa aga välistada, et niisugusel juhul

tuleb jõuda teistsugusele seisukohale – nt tulenevalt sellest, et n-ö pahaaimamatu vestluspartner

ei ole teadlik isegi mitte sellest, et teise vestleja valduses on mingi (salvestamist võimaldav)

tehnikavahend.

68. Samas ei ole käesoleva otsuse eelmises punktis märgitu praegu oluline. Seda seetõttu, et

kõnealune salvestis ei näita midagi sellist, mida apellandid (V. Plotnikov ja tema kaitsja ning ka

V. Kuzmini kaitsja – kes peab seda tõendit veel eriti oluliseks) väidavad seda näitavat. Ükski

apellant ei osuta mitte ühelegi konkreetsele kohale sellest vestlusest, mille põhjal oleks võimalik

asuda tõsiselt võetavalt seisukohale, et V.K. andis autovõtmed üle vabatahtlikult. Selle vestluse

põhjal tuleb jõuda järeldusele, et hilisem süüdistatav V. Kuzmin ja teise hilisema süüdistatava V.

Plotnikovi abikaasa üritasid korduvalt n-ö panna V.K. ile sõnu suhu ja meelitada või isegi

mõningal määral sundida viimast ütlema seda, mida nad kuulda soovisid. Nende üritus aga

ebaõnnestus: V.K. ei öelnud, et ta andis võtmed ära vabal tahtel. Olgu äsja öeldu kinnituseks

välja toodud ka mõned katked sellest vestlusest:

V. Kuzmin: Noh, kuidas öelda… Laks näkku ei tee sulle seda. Ilmselt oled see sina saanud

peksa, noh, kuskil mujal. […]

V. Kuzmin: Ma ei löö vanu inimesi. Ja Slava ei löönud sind. See, et sa paar korda laksu said,

vabanda, noh… […]

V. Kuzmin: Miks sa, noh, niimoodi kirjutasid, noh, et Slava peksis sind?

V.K. : Andis kaks korda molli

V. Kuzmin: Noh, see oli sellepärast, et sa solvasid teda […]

V. Kuzmin: Miks sa mu ees värised, kurat?

V.K. : Ma ei värise […]

V. Kuzmin: Kui sa ise andsid meile oma auto võtmed, siis miks sa kirjutasid avalduse, et Slava

peksis sind?

V.K. : Mitte ei peksnud, aga kaks korda […]

V.K. : Ja siis tulite võtmete järgi

V. Kuzmin: Aga sa andsid need ise

V.K. : Teie küsisite […]

V. Kuzmin: Tulime su juurde normaalselt

V.K. : Normaalselt

V. Kuzmin: Noh, me ei tulnud sind lööma, vaid paluma

V.K. : Kas sul katus lendas? […]

V. Kuzmin: Andsid võtmed vabatahtlikult. Tulime teie juurde ja küsisime: „Kas saad meid peale

võtta?“

V.K. : Ei, ei, lõpeta ära […]

V. Kuzmin: Olgu, milleks sa, kurat, kirjutasid?

V.K. : Mida kirjutasin?

V. Kuzmin: Seda, mida sa kirjutasid

V.K. : Nii oli […]

69. Ka V. Plotnikov ise ei eita, et ta kasutas õues V.K. i vastu vägivalda – andis viimasele kaks

„kõrvakiilu“. Samas väidavad nii V. Plotnikov kui ka tema kaitsja, et need kõrvakiilud ei

tekitanud V.K. ile kehavigastusi ega isegi mitte valu. Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus

õigesti vastupidisele seisukohale, viidates sellele, et V.K. i katkist huult nägi peagi pärast

kõnealust sündmust politseinik V.V. ja see vigastus on fikseeritud ka V.K. ist ca tund pärast

löömisi tehtud fotodel. Kaitseväited, nagu oleks vigastus võinud tekkida V. Plotnikovi löökidest

erineval põhjusel, jäävad paljasõnalisteks ja seetõttu tuleb need jätta tähelepanuta. Alusetud on

V. Kuzmini kaitsja väited selle kohta, nagu poleks tunnistajateks olnud politseiametnikud – sh

V.V. – tohtinud tutvuda oma varasemate selgitustega. Seda, milliseid dokumente loeb tunnistaja

vahetult enne kohtus ütluste andmist, ei ole niikuinii sama hästi kui kunagi võimalik kontrollida.

Juba sellest johtuvalt on põhjendatud, et kriminaalmenetluse seadustik seesuguselt talitamist ei

keela – riik peaks vältima niisuguste (menetluslike) regulatsioonide loomist, mille järgmist ei saa

kontrollida. Lisaks sellele aga saab öelda, et seadusandja ei pea dokumentidega eelnevat

tutvumist per se vääraks – kohati lubavad seadused seda suisa otsesõnu. Nii on Riigikohus

leidnud, et KrMS § 2763 kohaselt võib ülekuulatava mälu värskendamiseks ja ristküsitluse

hõlbustamiseks talle enne kohtuistungit tutvustada varem antud ütlusi sisaldavat

menetlusdokumenti (kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-17-11773/167, p 27). Puutuvalt varasemate

selgitustega tutvumisse kohtuistungil tuleb viidata KrMS § 288 lg 9 p-le 3, mille kohaselt võib

kohtumenetluse poole ristküsitluse käigus võimaldada tunnistajal, kes ei mäleta tõendamiseseme

asjaolusid, tutvuda dokumendi või muu esemega, mis võib aidata tunnistajal neid meenutada,

olenemata selle dokumendi või eseme lubatavusest tõendina.

70. Kaitseversiooni kohaselt koputasid V. Plotnikov ja V. Kuzmin umbes 15 minutit pärast

eelkirjeldatud lööke rahulikult V.K. i uksele, viimane avas ukse, V. Plotnikov palus temalt auto

võtmeid ja V.K. andiski vabatahtlikult võtmed üle. Maakohus niisuguse positsiooniga ei

nõustunud – ja seda ringkonnakohtu meelest õigesti.

71. V.K. i ütlused on selle sündmusega seoses muu hulgas niisugused (kohtutoimik I, tl 181–

185): koputati nii, et uks rägises; ta kartis, et uks tehakse katki; ta oli šokis, sest teda ähvardati;

kohe pärast ukse avamist nõuti talt võtmeid; nõue esitati justkui ähvardus – jumal hoidku, kui ta

võtmeid ei anna või kellelegi teatab; tal oli hirm; tal on vaid üks käsi töökorras; ta ei soovinud, et

tullakse äsja remonditud korterisse sisse; ta andis võtmed selleks, et ei tekiks kaklust; ta ei olnud

auto ärandamisega nõus; ta andis võtmed ära surve all. Need ütlused on järjepidevad ja

loogilised, mistõttu tuleb tuvastada, et sündmus just nii toimuski. V. Plotnikov ja V. Kuzmin

peksid tugevasti vastu V.K. i korteri ust. V.K. avas ukse, sest ta kartis, et vastasel korral lüüakse

see sisse. Kohe pärast ukse avamist nõudis V. Plotnikov V.K. ilt auto võtmeid ja lisas, et jumal

hoidku, kui V.K. võtmeid ei anna või kellelegi juhtunust teatab. V.K. sai aru, et kui ta oleks

võtmete andmisest keeldunud, oleks vähemasti V. Plotnikov kui kahest mehest aktiivsem talle

füüsiliselt kallale tulnud ning võtmed ikkagi ära võtnud – vastuhakul ei oleks mõtet olnud, sest ta

oli eakas invaliid, kelle vastas oli kaks keskealist meest. Ka pelgas V.K. mõneti seda, et füüsilise

ründe korral lõhutakse tema korteris midagi ära.

72. Niisugust sündmuste käiku ei sea kahtluse alla ka V.K. i väited selle kohta, et ta pidas

juhtunut naljanumbriks. Kohe pärast „naljanumbrile“ viitamist lisas V.K. järgmist: „Tulin välja,

aga nad juba sõitsid ära“ (kohtutoimik I, tl 181 pöördel) ja „Ei mõelnud, et nad sõidavad ära“

(kohtutoimik I, tl 182). Seega soovis V.K. „naljanumbrist“ kõneldes mõista anda, et ta ei

uskunud seda, et V. Plotnikov ja V. Kuzmin autoga (kohe) minema sõidavad. Seesugune väär

lootus aga ei muuda mitteusutavaks V.K. i neid väited, mis viitavad sellele, et ta tundis V.

Plotnikovi võtmete nõudmise ajel hirmu.

73. Ka ei ole kuigivõrd oluline tõsiasi, et V.K. viivitas mõnikümmend minutit Häirekeskusse

helistamisega. Kannatanu selgituste kohaselt nägi ja kuulis ta seda, kuidas V. Plotnikovi

poolvend rääkis telefonitsi V. Plotnikoviga ja palus viimasel auto tagasi tuua. Sellest lähtuvalt

lootis V.K. esialgu, et ta saab sõiduki kätte ilma politseita. Kui see lootus nurjus, pöördus

kannatanu politsei poole.

74. Niisamuti ei saa kuigivõrd mõõduandvaks pidada V.K. i alkoholijoovet.

Kriminaalmenetluslik kogemus kinnitab seda, et joove kui selline ei pane üldjuhul inimest

sündmuste käiku (olulisel määral) moonutatult või suisa vääralt tajuma vms. Ka praegu ei ole

kriminaalkolleegiumi hinnangul alust leida, et V.K. sai sündmustikust oma joobe tõttu valesti

aru. Sellele ei viita kuidagi mõningane ebakindlus seoses kellaaegadega: inimesed eksivad

(täpsesse) aega puutuvalt väga tihti – ja seda ka kainena.

75. Fordiga sõitmise osas apellatsioonides maakohtu tuvastatud faktilisi asjaolusid kahtluse alla

ei seata. Seetõttu tuleb lähtuda sellest, et seda sõidukit juhtis V. Kuzmin ja V. Plotnikov viibis

selles kaassõitjana.

76. V. Plotnikovi ülal kirjeldatud käitumist seoses V.K. i ja tema Fordiga on senises menetluses

peetud KarS § 215 lg 3 järgseks asja omavoliliseks kasutamiseks vägivallaga. Ringkonnakohtu

meelest on seesugune käsitlus väär.

77. Näib, et praeguses menetluses ja ilmselt ka õiguspraktikas laiemalt on lähtutud arusaamast, et

KarS § 215 lg 3 kujutab endast sarnast tegu röövimisega (KarS § 200): mõlemal juhul võetakse

võõras asi vägivallaga ära – kui röövimise puhul soovib äravõtja asja päriselt endale jätta, siis

KarS § 215 lg 3 korral on äravõtjal vaid asja ajutise kasutamise soov. Sellele viitavad ka KarS §

200 lg 1 ja § 215 lg 3 kattuvad sanktsioonid. Niisugune tõlgendus siiski võimalik ei ole. KarS §

200 puhul on koosseisutegu „äravõtmine“ – mis peab toimuma vägivaldselt. KarS § 215 lg 3 aga

sätestab koosseisuteona „kasutamise“. Just see „kasutamine“ peab aset leidma vägivaldselt –

mitte aga võõra asja üle valduse hankimine.

78. On mõeldav, et seesuguse tulemini jõuti tahtmatult. KarS § 215 eeskujuks

kriminaalkoodeksis oli 197. paragrahv, mis kõneles n-ö nõukogude perioodil „auto või muu

mehhaniseeritud transpordivahendi omavolilisest äraajamisest“ ja pärast Eesti iseseisvuse

taastamist „mootorsõiduki ärandamisest“ – vägivald siis mingit rolli ei mänginud. 1999. aastal

koostatud karistusseadustiku eelnõus nähti §-s 227 ette karistus „mootorsõiduki omavolilise

teisaldamise eest“ ja esimest korda toodi sellesse valdkonda sisse ka viide vägivallale: teine lõige

sätestas rangema sanktsiooni selle teo vägivaldse toimepanemise eest. Karistusseadustik aga

võeti vastu teistsugusel kujul: esiteks ei olnud 215. paragrahvis viidet „mootorsõidukile“, vaid

räägiti kõigist „asjadest“ ja teiseks kehtestati koosseisuteona „kasutamine“ – viide vägivallale

kui kvalifitseerivale tunnusele aga jäi seadusesse sisse.

79. Selleks, et saavutada analoogiat röövimisega (vt käesoleva otsuse punkti 77), ei oleks

seadusandja tohtinud sätestada koosseisuteona „kasutamist“, vaid oleks pidanud jääma esialgses

eelnõus välja pakutud „teisaldamise“ juurde, kasutama varem maksvusel olnud „äraajamise“ või

„ärandamise“ termineid, võtma kõnealusesse sättesse üle KarS §-s 200 kasutatava „äravõtmise“

mõiste vms. Kuivõrd seda ei tehtud ja koosseisuteona toodi välja „teisaldamisele“ /

„äraajamisele“ / „ärandamisele“ / „äravõtmisele“ järgnev „kasutamine“, ei puutu enam asjasse

see vägivald, mida kasutatakse asja „teisaldamiseks“ / „äraajamiseks“ / „ärandamiseks“ /

„äravõtmiseks“. KarS § 215 lg 3 koosseisu täidab üksnes see vägivald, mida rakendatakse asja

kasutades, näiteks nõnda: A sõidab B autoga otsa C-le (või hoopis B-le endale) ja põhjustab nii

C-le (B-le) tervisekahjustuse või hoopiski viimase surma; D lööb E pesapallikurikaga F-le (või

hoopis E-le endale) vastu pead ja põhjustab nii F-le (E-le) tervisekahjustuse või hoopiski viimase

surma.

80. Tõsi, on mõneti küsitav, miks ei piisaks niisugusel juhul vägivalla kvalifitseerimisest üldistel

alustel (nt KarS § 121, § 118, § 113 või § 114). Esiteks ei ole vägivalla all kannatanu jaoks ju

vähemalt üldjuhul mingit tähtsust sellel, kellele kuulub vägivallateo jaoks kasutatav vahend.

Teiseks rikub asja omaniku omandiõigust asja kasutamine iseenesest ja sellest aspektist on

ebaoluline, mil moel asja kasutati (vägivallateo toimepanemiseks või mõnel muul viisil). Ka saab

eeldada, et senises praktikas nõnda toimitud ei ole: ilmselt kasutatakse nt pussitamiste korral

tihtipeale võõrast nuga, ent ringkonnakohtule pole teada ühtegi juhtumit, kus niisugused teod

oleks lisaks KarS §-le 121, §-le 118, §-le 113 või §-le 114 kvalifitseeritud ka KarS § 215 lg 3

järgi (ideaalkogumina).

81. Käesoleva otsuse eelmises punktis toodu ei muuda aga sellele eelnevalt öeldut: KarS § 215

koosseisutegu on kasutamine ja just see koosseisutegu peab olema aset leidnud vägivallaga.

Normi sõnastusega mitte ühildatav tõlgendus, mille kohaselt peab vägivaldne olema asja

kasutamisele eelnev asja äravõtmine vms, ei oleks kooskõlas põhiseaduse § 23 lg-s 1 sätestatud

määratletuspõhimõttega.

82. Eelnevast tulenevalt on vaja maakohtu otsus V. Plotnikovi KarS § 215 lg 3 järgi süüdi

tunnistamises KrMS § 337 lg 1 p 4 ja § 338 p 2 alusel materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu

tühistada. See aga ei tingi automaatselt V. Plotnikovi õigeks mõistmist. Nimelt ei piirdu kohtu

pädevus KrMS § 306 lg 1 p 3 kohaselt süüdistatava teole karistusõigusliku hinnangu andmisel

üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistussättele, vaid

hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel. Seega ei saa

juhtudel, mil kohus loeb välistatuks süüdistatava süüditunnistamise talle süüdistusakti järgi

inkrimineeritud karistusseaduse sätte järgi, automaatselt järgneda süüdistatava õigeksmõistmist.

Enne õigeksmõistva otsuse tegemist peab kohus omal algatusel kontrollima, kas süüdistatava

tegu vastab mõnele muule karistusseaduse normile, mille järgi oleks see tegu võimalik KrMS §

268 lg-s 6 sätestatud korras ümber kvalifitseerida. KrMS § 309 lg 2 kohaselt on õigeksmõistva

otsuse tegemine üldjuhul välistatud, kui kohtu kindlakstehtu vastab mis tahes süüteo tunnustele.

Niisugune kohustus laieneb ka ringkonnakohtule. (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr

1-23-7274/138, p 72 (koos edasiste viidetega)).

83. Ümberkvalifitseerimine eeldab KrMS § 268 lg 5 kohaselt seda, et uut kuriteokoosseisu (uusi

kuriteokoosseise) sisustavad faktilised asjaolud oleksid ära toodud süüdistuses. Kui nõnda ei ole,

pole süüdi tunnistamine võimalik – seda isegi siis, kui kohtumenetluses on olulised faktilised

asjaolud tuvastatud.

84. Ka tuleb kohtul KrMS § 268 lg 6 kohaselt anda süüdistatavale võimalus end uue

kvalifikatsiooni vastu kaitsta.

85. Ringkonnakohus peab ümber kvalifitseerimisel silmas pidama ka KrMS §-s 340 sätestatud

nn reformatio in peius-põhimõtet, mille kohaselt ei tohi süüdistatava olukorda raskendada tema

enda või tema kaitsja kaebuse alusel. Riigikohus on seda sätet tõlgendanud restriktiivselt ja

pidanud lubamatuks ka mitmeid niisuguseid otsustusi, mis ei too endaga vahetult kaasa

maakohtu kohaldatud õigusjärelmitest rangemaid järelmeid (vt nt kriminaalkolleegiumi otsused

nr 1-20-8694/55, p 38 ja nr 1-20-3101/99, p-d 118–119). Siiski ei tähenda Riigikohtu praktika

seda, et ringkonnakohus ei saa reformatio in peius-printsiibi tõttu üldse midagi ümber

kvalifitseerida. Muu hulgas ei ole kõrgeim kohus pidanud lubamatuks seda, et ringkonnakohus

loeb niisuguse inimkäitumise, mida seni on peetud karistusõiguslikus mõttes üheks teoks,

mitmeks erinevaks teoks, mõistab süüdistatava nendes tegudes süüdi ja karistab teda nende eest.

Ka ringkonnakohtu enda hinnangul KrMS § 340 selliselt talitamist automaatselt ei keela – seda

eeldusel, et järgitakse teatud põhimõtteid. Kõige olulisem on vältida seda, et süüdistatavale

mõistetakse rangem karistus, kui talle mõisteti maakohtus. Seetõttu on praegu välistatud see, et

ringkonnakohus mõistab V. Plotnikovile mõne teo eest enam kui 6-aastase vangistuse või et ta

mõistab V. Plotnikovile 8-aastast vangistust ületava liitkaristuse. Ka ei tohi ringkonnakohus

mõista V. Plotnikovi süüdi mõne sellise sätte järgi, mis näeb ette rangema karistuse, kui seda

teeb KarS § 215 lg 3 (2–10-aastane vangistus). Nii on see tulenevalt Riigikohtu seisukohast, et

ringkonnakohus ei tohi ilma prokuratuuri või kannatanu apellatsioonita tunnistada süüdistatavat

süüdi mõnes täiendavas kvalifitseerivas asjaolus (nt mõista maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 8

järgi süüdi tunnistatud inimest süüdi ka KarS § 199 lg 2 p-de 6 ja 7 järgi või mõista maakohtu

poolt KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi süüdi tunnistatud inimest süüdi ka KarS § 141 lg 2 p 5

järgi) (vt kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-48-10, p 9 ja otsus nr 1-20-8694/55, p 38).

Kui aga lubamatu on juba täiendava kvalifitseeriva tunnuse lisamine, mille korral

sanktsiooniraam rangemaks ei muutuks, pole seda enam võimalik tunnistada süüdistatavat süüdi

niisuguse sätte järgi, mis näeb ette karmima sanktsiooniraami, kui seda teeb norm, mille järgi

maakohus süüdistatava süüdi mõistis.

86. Õiged on kaitseväited, mille kohaselt ei löönud V. Plotnikov õues olles V.K. it seoses V.K. i

autoga. Ka ei tekkinud V. Plotnikovil selle autoga seoses mingeid plaane vahetult löömise järel,

mis võiks anda võimaluse siiski siduda löömist hiljem juhtunuga (rääkida sellest, et õues aset

leidnud vägivald kasvas üle hilisemaks vägivallaks). Sellest lähtuvalt tuleb kõnealust löömist

pidada kriminaalkolleegiumi hinnangul omaette teoks. See tegu täitis KarS § 121 lg 1 objektiivse

koosseisu: V. Plotnikov põhjustas V.K. ile valu ja tervisekahjustuse (veritseva haava huulel). Ta

tegutses tahtlikult, mõistes seda, et inimest võrdlemisi tugevasti vastu nägu lüües saab löödu

haiget ja tal võivad tekkida ka kerget laadi vigastused. Tegu oli õigusvastane. Tõsi, V. Plotnikovi

väitel nimetas V.K. teda näruseks sandiks (kohtutoimik II, tl 46). See siiski ei anna alust öelda,

et V. Plotnikov tõrjus V.K. i poolset solvamises seisnevat õigusvastast rünnet KarS § 28 lg 1

mõttes. Esiteks ei kinnitanud V.K. , et ta midagi sellist öelnud oleks: kannatanu väitel riidles ta

V. Plotnikoviga seetõttu, et viimane kiitles enda vanglakogemusega (kohtutoimik I, tl 191).

Teiseks aga ei väitnud ka V. Plotnikov, et ta soovis oma löökidega enda solvamist lõpetada.

Süüdistatav väitis hoopiski seda, et ta palus V.K. ilt raha laenuks, V.K. võttis 5-eurose kupüüri

ja ulatas selle temale, öeldes „Võta, närune sant!“, tema käskis V.K. il seejärel raha tagasi panna,

V.K. tegigi seda ja seejärel ta lõi V.K. it. Niisiis oli isegi süüdistatava versiooni kohaselt tema

löökide ajaks solvamine lõppenud. Süüd välistavaid asjaolusid ei esine. V. Plotnikovi see tegu

oli korduv KarS § 121 lg 2 p 3 mõttes, sest V. Plotnikov oli ennegi vägivalda kasutanud: teda oli

Harju Maakohtu 20. jaanuari 2017 otsusega karistatud röövimise eest; see oli V. Plotnikovile

teada.

87. V. Plotnikovi süüdi tunnistamist KarS § 121 lg 2 p 3 järgi ei takista menetlusõigus. Esiteks

nähtuvad süüdistusest kõik selle kvalifikatsiooni jaoks olulised faktilised asjaolud. Teiseks näeb

KarS § 121 lg 2 ette leebema karistuse kui seda teeb KarS § 215 lg 3 (vastavalt rahaline karistus

või kuni 5-aastane vangistus ja 2–10-aastane vangistus). Kolmandaks informeeris

ringkonnakohus pooli niisuguse kvalifikatsiooni võimalikkusest (vt käesoleva otsuse p 54).

88. Eeltoodust lähtuvalt tunnistab ringkonnakohus V. Plotnikovi V.K. i löömise tõttu KarS § 121

lg 2 p 3 järgi süüdi korduvas kehalises väärkohtlemises.

89. V. Plotnikovi auto võtmete nõudmine V.K. ilt võib kujutada endast väljapressimist KarS §

214 lg 1 mõttes. Väljapressimine on muu hulgas varalise kasu üleandmise nõudmine, kui on

kasutatud vägivalda.

90. Varalise kasuga seoses tuleb juhtida tähelepanu sellele, et Riigikohus on kriminaalasjades

korduvalt sisustanud varamõistet läbi TsÜS § 66, mille kohaselt on varana käsitatav rahaliselt

hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum (vt nt kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-14-14,

p 904 või otsus nr 1-16-4665/224, p 18). Rahaliselt on hinnatav ka võimalus kasutada autot:

kuhugi võõra autoga sõites asetab sõitja end majanduslikult soodsasse olukorda, sest ta hoiab

kokku need kulutused, mis tal tekiks sinna kohta muul moel jõudes (nt bussi- või rongipiletit

ostes, taksoteenuse eest makstes, oma autos olevat bensiini kulutades vms). Seetõttu on endiselt

toetamisväärne kriminaalkoodeksi ajal esitatud Riigikohtu seisukoht, mille kohaselt tuleb

väljapressimiseks pidada ka vägivaldset auto endale nõudmist selle ajutiseks kasutamiseks

(kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-33-98). Teisisõnu nõudis V. Plotnikov V.K. ilt

varalise kasu üleandmist.

91. Vägivallaks KarS § 214 lg 1 tähenduses saab pidada ka KarS § 120 pärast ähvardamist ehk

psüühilist vägivalda (vt nt Sootak – KarS. Kommentaar. 5. trükk, § 214, komm 11). Niisiis on

KarS § 120 lg 1 sõnastusest tulenevalt vägivald ka see, kui üks inimene annab teisele mõista, et

ta tolle tapab või tekitab talle tervisekahjustuse. Selline mõista andmine võib aset leida ka

konkludentselt, st mitte otsesõnu (vt nt Kurm – KarS. Kommentaar. 5. trükk, § 120, komm

3.2.1). KarS § 120 lg 1 kohaselt peab olema alust karta seda, et ähvardus viiakse täide.

Riigikohtu hinnangul tuleb täideviimise perspektiivi (ähvarduse tõsiseltvõetavust) hinnata

mõistliku objektiivse kõrvaltvaataja perspektiivist (vt nt kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-23-

1176/70, p 16). Ringkonnakohtu meelest nõudiski V. Plotnikov V.K. ilt auto võtmeid (ja seeläbi

võimalust autot kasutada) läbi KarS § 120 lg 1 järgse ähvardamise. Esiteks tuleb arvesse võtta

seda, et alles ca veerand tundi varem oli V. Plotnikov V.K. it peksnud. Kohtupraktikas on

korduvalt leitud, et vägivallaähvarduse tõsiselt võetavust tõstab see, kui ähvardaja on varem

sooritanud ähvardatava vastu mõne vägivaldse kuriteo. V. Plotnikov ei koputanud viisakalt vastu

V.K. i korteri ust, vaid peksis seda ust kõvasti. V. Plotnikov oli täiselujõus mees, aga V.K.

75-aastane invaliid. V. Plotnikovi kõrval seisis teinegi võrdlemisi noor mees – V. Kuzmin. V.

Plotnikov esitas kohe ukse avamise järgselt agressiivses toonis nõude anda talle autovõtmed.

Sellega ta ei piirdunud, vaid viitas sellele, et „jumal hoidku“, kui V.K. võtmeid ei anna või

kellelegi parajasti toimuvast sündmusest midagi kõneleb. Seesugust käitumist tuleb pidada

konkludentseks ähvardamiseks tervisekahjustuse tekitamisega. Pole alust kahelda V.K. i

väidetes, et tal tekkis seepeale hirm: nt viitas ta kaklusele ja sellele, et tal poleks olnud haige

käega võimalik end kahe temast märksa noorema mehe vastu kaitsta. Seesugune hirm oli ka

kõigiti adekvaatne n-ö kõrvalseisja silmis: on väga tõenäoline, et kui V.K. ei oleks võtmeid üle

andnud, oleks V. Plotnikov talle jälle füüsiliselt kallale tulnud ja võtnud võtmed enda valdusse

jõudu kasutades. See jõu kasutamine oleks võinud väljenduda nt kannatanu peksmises, tema käte

väänamises vms ehk niisuguses käitumises, mis oleks põhjustanud mõningaid marrastusi,

verejookse, haavu vms.

92. Eelnevast lähtuvalt realiseeris V. Plotnikov KarS § 214 lg 1 objektiivse koosseisu: ta nõudis

V.K. ilt viimasele tervisekahjustuse tekitamisega ähvardades (st vägivaldselt) auto võtmeid ja

seeläbi auto kasutamise võimalust (st varalise kasu üleandmist).

93. V. Plotnikov tegutses tahtlikult KarS § 16 lg 3 mõttes. Esiteks oli ta teadlik neist faktilistest

asjaoludest, mis annavad objektiivses mõttes aluse rääkida konkludentsest tervisekahjustuse

tekitamisega ähvardamisest. Teiseks teadis ta seda, et ta nõuab V.K. ilt auto võtmeid ja seeläbi

ka võimalust seda autot kasutada.

94. Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ei esine.

95. Materiaalõiguslikus mõttes tuleks analüüsitavat tegu pidada V. Plotnikovi varasemate

kuritegude tõttu kvalifitseeritud väljapressimiseks KarS § 214 lg 2 p 1 tähenduses. Kuivõrd aga

see säte näeb ette rangema sanktsiooni kui KarS § 215 lg 3 (vastavalt 4–12-aastane vangistus ja

2–10-aastane vangistus), ei ole reformatio in peus-põhimõttest tulenevalt (vt käesoleva otsuse p

85) võimalik V. Plotnikovi KarS § 214 lg 2 järgi süüdi tunnistada.

96. V. Plotnikovi süüditunnistamine KarS § 214 lg 1 järgi on aga menetlusõiguslikult lubatav.

Süüdistuses on ära toodud nii peamised viited konkludentsele ähvardamisele (tuuakse välja

löögid õues, tugevasti uksele koputamine, V. Plotnikovi resoluutne kõneviis ja V. Kuzmini V.

Plotnikovi juures viibimine) kui auto võtmete nõudmine. KarS § 214 lg 1 sanktsioon on märksa

leebem KarS § 215 lg 3 omast (vastavalt rahaline karistus või kuni 5-aastane vangistus ja 2–10-

aastane vangistus). Ringkonnakohus teavitas pooli, et ta kaalub seesugusel moel ümber

kvalifitseerimist (vt käesoleva otsuse p 54).

97. Ülal märgitust lähtuvalt tunnistab ringkonnakohus V. Plotnikovi V.K. ilt autovõtmete

nõudmise tõttu KarS § 214 lg 1 järgi süüdi väljapressimises.

98. Ka andis ringkonnakohus pooltele mõista, et V. Plotnikovi viibimine V. Kuzmini juhitavas

autos võib olla tarvis kvalifitseerida KarS § 215 lg 2 p 2 järgse võõra asja omavolilise ajutise

kasutamisena grupis. Sellega seoses on siiski kõigepealt tarvis analüüsida, kas sellist inimest, kes

pressib kõigepealt ohvrilt välja võimaluse tema autot kasutada, saab üldse selle väljapressimise

järgse auto kasutamise eest vastutusele võtta. Nimelt on mõeldav, et seesugusel juhul neeldub

auto kasutamine n-ö mittekaristatava järelteona sellele eelnenud väljapressimises.

99. Seesugune järelteo neeldumine ehk järelteo konsumeerimine eelneva põhiteo poolt on

varavastaste kuritegude puhul praktikas iseenesest kõigiti tunnustatud. Näiteks ei võeta röövlit

või varast, kes enda valdusse saadud võõra asja (internetti) müüki paneb või ära lõhub,

vastutusele vastavalt omastamise (KarS § 201) või asja kahjustamise (KarS § 203) eest – need

hilisemad kuriteod neelduvad eelnevas röövimises (KarS § 200) või varguses (KarS § 199). Tõsi

on see, et röövile või vargusele ei pruugi tingimata uut kuritegu järgneda: näiteks võib röövel või

varas enda valdusse saadud asja lihtsalt n-ö riiulisse vedelema jätta. See aga ei tähenda, et

olukorras, kus niisugune järeltegu siiski toimub, on teo toimepanijat igal juhul tarvis selle teo

eest karistada. Konsumeerimist rakendatakse mitte olukorras, kus ühe kuriteoga kaasneb mingi

teine kuritegu möödapääsmatult – seesugusel juhtumil kõneldakse subsidiaarsusest (vt nt

Pikamäe. Karistusõiguse üldosa, vnr 1204) –, vaid juhtudel, kus see teine kuritegu leiab

tüüpilisena aset (vt nt Sootak. Karistusõigus. Üldosa. 2018, III ptk, vnr 139;

Wessels/Beulke/Satzger. Strafrecht. Allgemeiner Teil. 50. Auflage, Rn 1271).

100. Ringkonnakohtu meelest on hilisema täiendava kuriteo aset leidmine väljapressimise puhul

märksa vähem tõenäoline kui ta on seda röövimise või varguse puhul. See on nii tulenevalt

väljapressimise olemusest. Eesti õiguse kohaselt kujutab endast lõpule viidud väljapressimist

juba pelk nõude esitamine – ehk tähtsust ei ole sellel, mis nõude esitamisele järgneb. Röövimise

või varguse puhul on teisiti: need teod on lõpule viidud alles siis, kui teo toimepanija on saanud

endale võõra asja valduse. Teisisõnu on seadusandja tõstnud väljapressimise puhul teo lõpule

viimise lävepaku ajaliselt märksa varasemasse faasi kui seda on tehtud röövimise või varguse

juures. Sellest johtuvalt ei anna kellegi süüdi tunnistamine lõpule viidud väljapressimises per se

mingit teavet selle kohta, kas väljapressija soovitud varalist kasu sai või mitte. Näiteks on

mõeldav, et nõude esitamisele (st väljapressimise lõpule viimisele) järgnes nõude adressaadi

poolne rusikahoop vastu väljapressija nägu või selgus, et väljapressimisohvril väljapressija

loodetud vara ei olnudki. Sellest tulenevalt ei saa ringkonnakohtu meelest leida, et

väljapressimisele järgneb tüüpiliselt mõni uus kuritegu välja pressitud varaga. See aga tähendab,

et pole alust asuda seisukohale, et väljapressimine kui selline konsumeerib väljapressitud varaga

toime pandava mõne hilisema kuriteo.

101. Maakohus viitas õigesti Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusele asjas nr 3-1-1-33-04, kus

selgitatakse, et mootorsõidukis kaassõitjana sõitmine on käsitatav sõiduki kasulike omaduste

tarbimisena ja seega ka sõiduki kasutamisena. Õige ei ole V. Kuzmini kaitsja väide, nagu ei

oleks V. Plotnikov ja V. Kuzmin kasutanud sõidukit kooskõlastatult: nad läksid Fordi koos ja

olid seal koos ka sõitmise ajal. Kuivõrd V.K. andis auto võtmed V. Plotnikovile mitte

vabatahtlikult, vaid ähvarduse ajel (vt ülal), kasutas V. Plotnikov autot omavoliliselt. Sellest

johtuvalt täitis V. Plotnikov KarS § 215 lg 2 p 2 objektiivse koosseisu. Ta tegi seda tahtlikult.

Esiteks sai ta aru, et ta istub V.K. i autos, mis liigub. Teiseks oli ta teadlik sellest, et ta oli saanud

selle auto võtmed V.K. i ähvardades (vt üleval) ehk ta mõistis neid faktilisi asjaolusid, mis

annavad aluse pidada auto kasutamist omavoliliseks. Kolmandaks teadis ta sedagi, et temaga

koos on sõidukis V. Kuzmin. Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ei ole. V. Plotnikovi

KarS § 215 lg 2 p 2 järgset süüdimõistmist ei väära ka menetlusõigus. Nagu märgitud, andis

ringkonnakohus pooltele niisuguse kvalifikatsiooni võimalikkusest teada (vt käesoleva otsuse p

54). Süüdistuses tuuakse auto kasutamine V. Plotnikovi poolt välja. KarS § 215 lg 2 näeb ette

leebema karistuse kui KarS § 215 lg 3: vastavalt rahaline karistus või kuni 3-aastane vangistus ja

2–10-aastane vangistus. Sellest tulenevalt tunnistab ringkonnakohus V. Plotnikovi V. Kuzmini

juhitavas V.K. i autos viibimise tõttu KarS § 215 lg 2 p 2 järgi süüdi asja omavolilises

kasutamises grupis.

102. V. Kuzmini süüditunnistamist KarS § 121 lg 2 p 2 järgi pole alust tühistada. Enamikele V.

Kuzmini kaitsja väidetele juba vastati. Olgu siiski korratud, et V. Plotnikov hankis endale V.K. i

auto võtmed viimase tahte vastaselt ähvardamise teel ja sellest lähtuvalt toimus Fordi kasutamine

omavoliliselt. V. Kuzminil oli selle osas tahtlus. Tõsi on see, et maakohtu põhistused on selles

osas problemaatilised. Nimelt viitas esimese astme kohus sellele, et V.K. pidi vähemalt

möönma, et V.K. i nõusolek võtmete üleandmiseks oli sunnitud, kuivõrd iga keskmiselt mõistlik

inimene peab aru saama, et vahetult enne vara üleandmise nõudmist löödud inimene ei anna

nõusolekut oma vara kasutamiseks enda peksjale vabatahtlikult. Ka prokuratuur märkis

apellatsioonivastuses, et V. Kuzmin pidi nägema ja kuulma nii löömist kui ka võtmete nõude

esitamist. Viitamine „möönma pidamisele“, „aru saama pidamisele“, „nägema pidamisele“ vms

ei võimalda sisustada tahtlust. KarS § 16 lg 4 kohaselt eeldab kaudne tahtlus seda, et isik peab

võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Teisisõnu peab

inimene päriselt midagi võimalikuks pidama ja möönma – ja ei piisa normatiivsest väitest, et

inimene pidi midagi võimalikuks pidama ja möönma. Ringkonnakohus aga leiab, et praegu pidas

V. Kuzmin päriselt vähemalt võimalikuks, et V.K. ei andnud auto võtmeid V. Plotnikovile

vabatahtlikult. Nimelt oli V. Kuzmin teadlik kõigist V. Plotnikovi ähvardust sisustavatest

asjaoludest: sellest, et V. Plotnikov lõi õues V.K. i; et vastu V.K. i ust peksti; et V. Plotnikov

nõudis võtmeid resoluutselt ja lisas fraasi „jumala hoidmisest“; et tema ja V. Plotnikov olid kaks

täisjõus meest; et V.K. oli sama hästi kui abitu vanur. Lisaks sellele on õige arusaam, mille

kohaselt on ebaloogiline see, et keegi annab lihtsalt n-ö heast peast oma auto suuresti

„suvalisele“ inimesele kasutada.

c) Karistused

103. KarS § 201 lg 2 p 1 järgi karistust mõistes on rahaline karistus välistatud. Nagu ülal

näidatud, pani V. Plotnikov Volvot omastades toime ka KarS § 424 lg 2 järgse kuriteo – see

karistusnorm aga rahalist karistust ei võimalda. KarS § 424 lg 2 järgse kuriteo toimepanemine

suurendab ühtlasi V. Plotnikovi süüd – tegemist ei olnud „pelga“ omastamisega. Ka kõneleb V.

Plotnikovile range karistuse mõistmise kasuks see, et ta põhjustas liiklusõnnetuse. Siiski räägib

V. Plotnikovi kasuks tugevasti see, et Volvo väärtus oli väike: see auto maksis ca poolteist tuhat

eurot. See on kümneid kordi vähem kui see lävend, millest algab KarS § 201 lg 2 p 2 järgne

vastutus (40 000 eurot – vt KarS § 201 lg 2 p 2 ja § 12 1 p 2) ja märksa vähem ka näiteks selle

jaoks, mis oleks tarvilik võtmaks kedagi kriminaalvastutusele võõra asja lõhkumise eest (4000

eurot – vt KarS § 203 lg 1 ja § 121 p 1). Ka tuleb arvesse võtta seda, et maakohtu tuvastatu

kohaselt kahetseb V. Plotnikov purjuspäi sõitmist (KarS § 57 lg 1 p 3). Sellest johtuvalt karistab

ringkonnakohus V. Plotnikovi mõneti alla sanktsioonimäära keskmise jääva karistusega – 2-

aastase vangistusega. Ehkki see karistus on rangem kui karistus, mille mõistis V. Plotnikovile

KarS § 201 lg 2 p 2 järgi maakohus (1 aasta ja 6 kuu pikkune vangistus), ei lähe niisugune

otsustus vastuollu reformatio in peius-põhimõttega: ringkonnakohtu otsusega langeb ära

kõnealuse teo eest (Fordiga sõitmine) V. Plotnikovile KarS § 424 lg 2 järgi mõistetud 2-aastane

vangistus.

104. V.K. i löömise osas räägib V. Plotnikovile karmi karistuse mõistmise poolt asjaolu, et 75-

aastane V.K. oli kõrges eas KarS § 58 p 3 mõttes. Siiski on V. Plotnikovi süü ringkonnakohtu

hinnangul väike. Ta ei põhjustanud ohvrile suurt valu ja huulevigastus kujutab endast kerget

laadi vigastust. V.K. möönis, et ta ise ütles V. Plotnikovile midagi ebameeldivalt („tõreles“

temaga). Eeskätt V. Plotnikovi varasem kuritegelik aktiivsus ei võimalda siiski rakendada

rahalist karistust. Sellest tulenevalt karistab ringkonnakohus V. Plotnikovi KarS § 121 lg 2 p 3

järgi 1-aastase vangistusega.

105. Ka KarS § 214 lg 1 puhul tuleb V. Plotnikovi kahjuks arvesse võtta V.K. i kõrget iga.

Pigem väiksemale süüle viitab see, et rakendatud vägivald oli kerget laadi: „üksnes“

konkludentne ähvardus. Ka oli välja pressitud varaline kasu vähene: esiteks oli Ford vana ja

mitte eriti heas korras (kriminaaltoimik I, lk 163–179), teiseks soovis V. Plotnikov seda kasutada

vaid ajutiselt ja kolmandaks sai V.K. auto tagasi. Siingi välistavad rahalise karistuse eelkõige V.

Plotnikovi varasemad arvukad kuriteod. Neil asjaoludel karistab kriminaalkolleegium V.

Plotnikovi KarS § 214 lg 1 järgi 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega.

106. KarS § 215 lg 2 p 2 puhul tuleb V. Plotnikovi süüd suurendavana samuti arvestada V.K. i

kõrget iga. Samas kõnelevad süüdistava kasuks tõsiasjad, et tema sõidukit ei juhtinud, et Fordi

väärtus oli võrdlemisi väike ja et V.K. oli auto valdusest ilma küllaltki lühikest aega. V.

Plotnikovi väga kuritegelik minevik ei võimalda siingi rahalise karistuse kohaldamist. Eelnevast

tulenevalt karistab ringkonnakohus V. Plotnikovi 1 aasta pikkuse vangistusega.

107. Neist äsja mõistetud neljast karistusest on KarS § 64 lg-st 1 tulenevalt tarvis moodustada

liitvangistus. Ringkonnakohus leiab – nii nagu leidis juba maakohus –, et raskeimat karistust on

tarvis suurendada. Ükiskkaristusi kokku liites oleks tulemuseks 5 aastat ja 6 kuud vangistust.

Seesugune täielik liitmine ei oleks põhjendatud juba sisuliselt, sest V.K. i puudutavad kuriteod

olid omavahel faktilises mõttes mõneti seotud (esimest ja teist kuritegu ühendas kannatanu

suhtes vägivalla tarvitamine ning teine ja kolmas kuritegu puudutasid mõlemad V.K. i autot).

See aga praegu oluline ei ole, kuivõrd tulenevalt KarS § 64 lg-st 3 ja lähtuvalt KarS § 201 lg 2, §

121 lg 2 ning § 214 lg 1 sanktsioonimääradest (kõigil juhtudel kuni 5-aastane vangistus) saab V.

Plotnikovi maksimaalseks karistuseks olla 5-aastane vangistus. Ringkonnakohus leiab, et

seesugune liitkaristus – 5-aastane vangistus – tulebki mõista, sest kokkuvõtlikult oli V.

Plotnikovi kuritegelik aktiivsus kõrge (viis erinevat kuritegu, kaks erinevat kannatanut ja kahel

korral vägivalla tarvitamine). KarS § 68 lg 1 alusel tuleb V. Plotnikovi kahtlustatavana

kinnipidamise aeg, s.o 2 päeva arvata mõistetud karistusaja hulka ja lugeda V. Plotnikovi

kandmata karistuseks 4 aasta 11 kuu ja 28 päeva pikkune vangistus. V. Plotnikovi varasemat

kuritegelikku käitumist ja praegu menetletud kuritegude suurt hulka arvesse võttes tuleb V.

Plotnikovil kogu see vangistus reaalselt ära kanda, st seda ei saa jätta täitmisele pööramata –

isegi mitte osaliselt. Selle vangistuse kandmise algusajaks tuleb arvata V. Plotnikovi vahistamise

kuupäev, st 18. juuni 2024.

108. Maakohus mõistis V. Plotnikovi süüdi mh esimese astme kuriteos (KarS § 215 lg 3) ja

sellest tulenevalt ning juhinduvalt KrMS § 179 lg 1 p-st 1 määras ka sundraha 2,5 kuupalga

alammäära ulatuses (2215 eurot). Ringkonnakohtu otsuse kohaselt aga tunnistatakse V.

Plotnikov süüdi üksnes teise astme kuritegudes. Selliste kuritegude puhul on sundraha vastavalt

KrMS § 179 lg 1 teisele punktile 1,5 kuupalga alammäära. Niisiis on vaja maakohtu otsus KrMS

§ 337 lg 1 p 4, § 338 p 3 ja § 339 lg 2 alusel selleski osas kriminaalmenetlusõiguse olulise

rikkumise tõttu tühistada. Kuivõrd kuupalga alammäär on Vabariigi Valitsuse 19. detsembri

2024 määruse „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 kohaselt 886 eurot, on V. Plotnikovi

sundraha suurus 1329 eurot (886x1,5).

109. Kriminaalkolleegium nõustub V. Kuzmini kaitsjaga, et maakohtu mõistetud karistus ei ole

seadusega kooskõlas. Ekslik on maakohtu arusaam, justkui peaks karistus muutuma igakordselt

raskemaks. Karistuse mõistmise alus ei ole mitte varem sama karistusnormi järgi mõistetud

karistus, vaid süü (vt KarS § 56 lg 1 ls 1). Seetõttu on võimalik, et inimene, kes on varem pannud

toime § X pärase kuriteo ja saanud selle eest karistada, saab uue § X järgse kuriteo sooritamise

eest leebema karistuse kui ta sai eelmisel korral – tulenevalt väiksemast teosüüst (nt peksis

varemgi vägivallatsenud isik eelmisel korral tugevasti 3 inimest, tekitades neile võrdlemisi

tõsiseid kehavigastusi (KarS § 121 lg 2 p 3) ja andis nüüd ühele inimesele üksnes kerge

kõrvakiilu (samuti KarS § 121 lg 2 p 3)). Esimese astme kohus ei ole viidanud mitte ühelegi V.

Kuzmini teosüüd iseloomustavale asjaolule – räägitakse vaid abstraktselt „tuvastatud ja

tõendatud süüteoepisoodide arvust“ ja „teo toimepanemise tehioludest“. Ka ei too maakohus

välja ühtegi karistust kergendavat ega raskendavat asjaolu – ka mitte KarS § 58 p 3 (teo

toimepanemine kõrges eas inimese suhtes). Niisamuti on maakohtu mõistetud karistus – 1 aasta

ja 6 kuud vangistust – alljärgnevalt esitatavatel põhjustel liiga karm. Eeltoodust tulenevalt

tühistab ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p 4 ja, § 338 p 2, § 339 lg 2 ja § 338 p 4 alusel

maakohtu otsuse V. Kuzmini karistuse osas, kuivõrd seda karistust langetades lähtuti osalt

valedest kaalutlustest, jäeti vastavad põhistused (suuresti) välja toomata ja mõisteti lõpuks

kuriteo raskusele mittevastav karistus.

110. V. Kuzmini süüd suurendab V.K. i kõrge iga (KarS § 58 p 3). Samas räägib V. Kuzmini

kasuks kõigepealt see, et ta ei andnud sama hästi kui mingit panust sellesse, et V. Kuristyn

kaotas valduse oma auto üle (st kasutamise omavolilisust sisustavasse tegevusse). Ka tuleb V.

Kuzmini jaoks soodsatena arvesse võtta tõsiasju, et Ford oli võrdlemisi madala väärtusega ja et

kannatanu oli selle valdusest ilma küllaltki lühikest aega. Õige ei ole kaitseväide, justkui ei oleks

V. Kuzmini varem karistatud. Karistusregistri väljavõtte kohaselt (kriminaaltoimik II, lk 7–17)

on V. Kuzminil 15 kriminaalkaristust, millest 3 kehtivad. On tõsi, et KarS § 215 päraseid

kuritegusid V. Kuzmin varem toime pannud ei ole. Samas on ta sooritanud hulga

vägivallategusid ja vargusi. Ka käesolev tegu seondub võõra omandi rikkumise ja vägivallaga

(nagu ülal näidatud, oli V. Kuzmin V. Plotnikovi rakendatud vägivallast teadlik). Sellest

tulenevalt langeb esiteks ära rahaline karistus ja ringkonnakohus karistab V. Kuzmini 1 aasta

pikkuse vangistusega. Teiseks tingib V. Kuzmini väga kuritegelik minevik selle, et see vangistus

tuleb reaalselt ära kanda – tulenevalt süüdlase isikust (vt KarS § 73 lg 1 ja § 74 lg 1) ei ole

karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmine otstarbekas. Ka ei ole sellest lähtuvalt

põhjendatud üldkasulik töö. Maakohus annab V. Kuzminile teada, mis ajaks ja millisesse

vanglasse ta peab karistuse kandmiseks ilmuma (KrMS § 414 lg 1).

d) Menetluskulud ja kokkuvõte

111. Kuivõrd ringkonnakohus ei mõista kedagi isegi mitte osaliselt õigeks, pole alust

korrigeerida maakohtu otsustusi menetluskulude kohta.

112. Apellatsioonimenetluses esitas V. Kuzmini määratud kaitsja vandeadvokaat I. Zuev kaks

tasutaotlust. Esiteks palub kaitsja arvata riigi õigusabi kulude hulka 446,40 eurot, sh 86,40-

eurone käibemaks – seda tulenevalt maakohtu otsusega tutvumisest ja apellatsiooni koostamisest

(kokku 5 tundi). Teiseks soovib kaitsja, et menetluskulude hulka arvataks 89,28 eurot, sh 17,28

euro suurune käibemaks. Kriminaalkolleegium peab neid kulusid põhjendatuks ja vajalikuks

KrMS § 175 lg 1 p 4 mõttes ning arvab 535,60 eurot (446,40+89,20), sh 103,68-eurone

käibemaks (86,40+17,28) menetluskulude hulka. Kuivõrd ringkonnakohus teeb V. Kuzmini osas

KrMS § 337 lg 1 p 4 pärase otsuse, jääb see kulu KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda.

113. Eelnevast nähtuvalt tühistatakse otsus täielikult V. Plotnikovi tegude kvalifitseerimise ja

nende eest karistuse mõistmise osas, V. Plotnikovi sundrahasse puutuvalt ja V. Kuzmini

karistuse osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas ise uued otsustused. Kuivõrd V. Plotnikovi

süüditunnistamine KarS § 215 lg 3 alusel tühistatakse ning et V. Plotnikovile mõistetakse

maakohtu mõistetust leebemad karistused, kuuluvad V. Plotnikovi ja tema kaitsja apellatsioon

osaliselt rahuldamisele. Samamoodi rahuldatakse osaliselt V. Kuzmini kaitsja apellatsioon, sest

selles taotleti peale primaarselt välja käidud õigeksmõistmise – mida ei saavutatud – karistuse

leevendamist.

(allkirjastatud digitaalselt)