3-25-539/63 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja

Kristjan Siigur

Määruse tegemise aeg ja koht

10.02.2026, Tallinn

Haldusasja number

3-25-539

Haldusasi

Politsei- ja Piirivalveameti taotlus X. X-i kinnipidamise

tähtaja pikendamiseks

Menetlusosalised

Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindajad Ege-Lii

Luik ja Diana Žovnjarovitš

Puudutatud isik – X. X

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 29.12.2025 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X. X-i määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjalide juurde X. X-i määruskaebuse lisad 3, 4 ja 5 digitaalse

toimiku lehekülgedel 232-234.

2. Tagastada X. X-i määruskaebuse lisad 1 ja 2 digitaalse toimiku lehekülgedel 224-

231 ja lisa 6 digitaalse toimiku lehekülgedel 235-238.

3. Jätta X. X-i määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 29.12.2025

määruse resolutsioon muutmata, muutes halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt

käesoleva määruse põhjendustele.

4. Määruse arvutivõrgus avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi ja sünniaeg

tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 265 lg 5, § 235 lg-d

1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Venemaa Föderatsiooni kodanik X. X (puudutatud isik) mõisteti Harju Maakohtu

12.02.2008 otsusega kriminaalasjas nr 1-08-366 (liidetud 29.09.2004 otsusega) süüdi

3-25-539

kriminaalkoodeksi (KrK) § 115 lg 2 p 4 ja KrK § 15 lg 2 (vägistamise katse, kui sellega

kaasnes raske kehavigastuse tekitamine) ning KarS § 114 p 1 (mõrv) järgi ning talle mõisteti

karistuseks 20 aastat vangistust. Isik vabanes vanglast 31.05.2024. Isiku tähtajaline

elamisluba kehtis kuni 15.03.2000. Siseministeeriumi 13.10.2011 otsusega nr 11-3/214-1

kohaldati talle 10 aasta pikkuse kehtivusajaga sissesõidukeeldu, mille kehtivusaeg peatati

väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 32 alusel kuni isiku vanglast

vabanemiseni.

2. Puudutatud isik esitas 15.05.2024 rahvusvahelise kaitse taotluse ning ta peeti 31.05.2024

kinni välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) alusel ja paigutati

kinnipidamiskeskusesse. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) luges 22.10.2024 otsusega nr

12405230041-1 puudutatud isiku taotluse põhjendamatuks ning tegi VRKS § 20 lg 2 alusel

otsuse taotluse tagasilükkamise kohta. Taotlus loeti selgelt põhjendamatuks (VRKS § 201 p d

6 ja 9). Isik esitas 18.11.2024 kaebuse PPA otsuse peale, mis jäeti Tallinna Halduskohtu

04.03.2025 otsusega nr 3-24-3153 rahuldamata. Otsus jõustus 04.04.2025.

3. PPA pidas puudutatud isiku 05.03.2025 VSS § 15 lg 1, § 19 lg 1 ja § 23 p-de 1–3 alusel

48 tunniks kinni. Tallinna Halduskohus rahuldas 06.03.2025 määrusega nr 3-25-539 PPA

taotluse ning andis loa X. X-i kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni

kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 06.05.2025. Tallinna

Halduskohus pikendas 02.05.2025 määrusega kinnipidamise tähtaega kuni 02.09.2025 ning

02.09.2025 määrusega kuni 02.01.2026.

4. PPA esitas 23.12.2025 Tallinna Halduskohtule taotluse X. X-i kinnipidamise tähtaja

pikendamiseks VSS § 25 lg 2 ja VSS § 23 lg 1 p-de 1–3 alusel kuni neljaks kuuks.

Isiku jätkuv kinnipidamine on vajalik tema dokumenteerimiseks ning väljasaatmismenetluse

lõpuleviimiseks, kuna reisidokumendi taotlemine on pooleli. Samuti esineb endiselt

põgenemisoht, sest isik on korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid, mille eest on talle

mõistetud karistuseks vangistus. Isikust lähtub oht avalikule korrale, talle on kohaldatud

sissesõidukeeldu, ta on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse väljasaatmise vältimiseks ning

korduvalt keeldunud dokumenteerimisest. Neist asjaoludest kogumis lähtudes on isiku

põgenemise oht jätkuvalt aktuaalne, mistõttu pole võimalik järelevalvemeetmeid kohaldada.

Varasemates taotlustes ja määrustes käsitletud asjaolud ei ole valdavalt muutunud. 20.10.2025

saabus PPA-le Venemaa Siseministeeriumist vastus, millega anti teada, et PPA

tagasivõtutaotlus on jäetud läbi vaatamata, sest see ei vasta nõuetele. PPA on võtnud ühendust

Välisministeeriumiga, kes omakorda plaanib suhtlust Venemaa Föderatsiooniga. Varasemas

praktikas on isiku dokumenteerimine võtnud isiku koostööga aega umbes pool aastat.

Venemaa Föderatsioonile isiku tagasivõtmiseks esitatud taotluse lahendamine on

aeganõudvam ja võib võtta aega üle pooleteise aasta tulenevalt Venemaa ametivõimude

tegevusest. Dokumendi hankimise protsessi saab kiirendada isiku enda aktiivsus. Läti, Leedu

ja Soome Vabariigi kujundatud praktika kohaselt saab Venemaa kodanik naasta ka ajutise

reisidokumendi alusel, kuid seda saab taotleda üksnes isik ise.

Isiku suhtes esinevad VSS § 23 lg 1 p-des 1˗3 sätestatud kinnipidamise alused.

Esineb isiku põgenemise oht VSS § 68 p 4 alusel. Isik on korduvalt toime pannud kuritegusid,

mille eest on talle mõistetud vangistus, sh kaks rasket isikuvastast kuritegu, mille tagajärjel

sai eriti julmal viisil surma inimene, samuti vägistamise katse, millega kaasnes raske

kehavigastuse tekitamine. Ka vangistuse ajal väljendas isik ükskõikset ja vaenulikku

suhtumist ametnikesse ning teda karistati 2008. a-l arsti ettekirjutuseta narkootilise ja

psühhotroopse aine omandamise ja valdamise eest. Seksuaalkuriteod on kõrge

2(7)

3-25-539

retsidiivsusriskiga kuritegude seas ning uute kuritegude toimepanku riski suurendavad ka

korduvad kuriteod.

Samuti esineb põgenemisoht VSS § 68 p 6 kohaselt, kuna isik ei soovi lahkumiskohustust

täita. Ta on keeldunud täitmast vanglas tagasipöördumistunnistust ning kinnipidamiskeskuses

viibides pole asunud PPA-ga koostööle enda dokumenteerimiseks. 01.12.2025 toimunud

kohtumisel tagasipöördumise nõustajaga väljendas isik selgesõnaliselt, et ei pöördu

dokumendi taotlemiseks saatkonna poole ega ole nõus Venemaale väljasaatmisega. Isik

märkis, et viibib kinnipidamiskeskuses ettenähtud aja lõpuni ning pärast sealt vabastamist ei

asu ta võimalikke järelevalvemeetmeid täitma. Põgenemisoht hõlmab ka riigisiseselt

menetlusest kõrvale hoidumist, mitte üksnes mõnda teise riiki lahkumist. Põgenemisohu tõttu

pole võimalik tõhusalt kohaldada järelevalvemeetmeid.

Tartu Vangla 11.10.2022 riskihindamise kohaselt seisneb uue kuriteo toimepaneku oht

naisterahva (elukaaslase) suhtes vägivalla kasutamises, millega põhjustab kannatanule

füüsilist valu ja mis võib päädida kannatanu surmaga, lisaks naisterahva suhtes

seksuaalkuriteo toimepanekus. Samuti kaasnes vanglas narkootikumide hoidmisega oht

vanglaametnikele ja vangidele, mis ohustas rahvatervist. Ohtlikkus on kõige tõenäolisem

alkoholijoobes ja seksuaalse huvi puhul või konfliktiolukorras. Ohtlikkus suureneb tingituna

puudulikest probleemilahendusoskustest ja mõtlematusest oma tegude tagajärgedele.

Kinnipidamine pole vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega ega isiku tervise ja turvalisuse

kaalutlustega.

5. Tallinna Halduskohus andis 29.12.2025 määrusega PPA-le loa pidada puudutatud

isikut kinnipidamiskeskuses kinni kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte

kauem kui 29.04.2026 (k.a).

Täidetud on kõik VSS 23 lg-s 1 toodud alused. Isik on otsesõnu väljendanud kavatsust

kaasaaitamiskohustust mitte täita ning näidanud seda ka tegudega (VSS § 23 lg 1 p 2). PPA-l

on olnud raskusi puudutatud isiku tagasisaatmiseks vajalike dokumentide hankimisel,

tingituna ühest küljest kaasaaitamiskohustuse rikkumisest ja teisest küljest kehvast koostööst

sihtriigiga (VSS § 23 lg 1 p 3). Olukorras, kus välisministeeriumide tasandil suhtlus Eesti ja

Venemaa vahel endiselt käib, ei ole siiski alust pidada väljasaatmist täiesti perspektiivituks.

Venemaa käitumine võib muutuda ka sõltuvalt rahvusvahelisest olukorrast. Väljasaatmise

perspektiiv kasvaks oluliselt, kui puudutatud isik täidaks kaasaaitamiskohustust. Neid

asjaolusid arvestades on ühtlasi täidetud VSS § 25 lg-s 2 toodud alused, mis võimaldavad

puudutatud isiku kinnipidamise tähtaega pikendada üle kuue kuu piiri, kuni 18 kuuks.

Põgenemisohus (VSS § 68 p-d 4 ja 6) ei ole kahtlust. Isik on korduvalt karistatud tahtlike

kuritegude toimepaneku eest vangistusega ning PPA on õigesti sisustanud tema toimepandud

kuritegude iseloomu arvestades (seksuaalkuritegu, vägivallateod alkoholijoobes,

narkokuritegu vanglas) nende korduvuse riski (vt 11.10.2022 kinnipeetava iseloomustus

haldusasjas nr 3-24-1636, digitoimiku lehekülg 13), mistõttu on isik ohtlik avalikule korrale.

Samuti näitab jõhkrate kuritegude korduv toimepanek, millele lisandus süüteo sooritamine

vanglas viibides, isiku suhtumist õiguskorda ja soovimatust või suutmatust õigusnorme

järgida. Põgenemisohtu on asjakohaselt järeldatud nii isiku tegudest järeldatavast kui ka

otsesõnu väljendatud soovimatusest lahkumiskohustust täita. Isegi kui kinnipidamiskeskusest

vabastamise korral jääks isik Eestisse, võib põgenemisoht seisneda väljasaatmismenetlusest

kõrvale hoidmises ennast varjates, sh järelevalvemeetmeid mitte järgides.

Puudutatud isiku kinnipidamine on VSS § 25 lg 2 alusel jätkuvalt lubatav, kuna ei ületa 18

kuud. Pole põhjust pidada kinnipidamise kestust ebaproportsionaalseks, arvestades praeguse

3(7)

3-25-539

juhtumi asjaolusid ja kinnipidamise eesmärke, sh et kinnipidamise kestus on suurelt jaolt

tingitud isiku enda käitumisest (koostööst keeldumine). Kinnipidamine ei ohusta isiku tervist

ega turvalisust. Talle on kinnipidamiskeskuses tagatud toitlustus, peavari, võimalus viibida

värske õhu käes, võimalus tähenduslikuks suhtluseks ja ligipääs arstiabile. Juhul kui isik pole

rahul arstiabi kvaliteediga, mida võib järeldada tema nõustamise kokkuvõttes toodud

kommentaarist seoses valuvaigistitega, on tal võimalik esitada sel teemal eraldi kaebus.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. Puudutatud isik palub 20.01.2026 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu

29.12.2025 määrus.

PPA ei ole tõendanud, et puudutatud isik on Venemaa Föderatsiooni kodanik. Puudutatud isik

ei ole sellekohast tahteavaldust esitanud. PPA ja kohus on tuginenud isiku NSV Liidu passi

väljasõidulisale, mis ei tõenda kodakondsust. Venemaa Föderatsiooni presidendi 14.11.1992

määruse nr 1245 ja Siseministeeriumi 27.07.1993 juhendi nr 270 kohaselt väljastati

ühekordne väljasõidulisa isikutele, kes lahkusid alaliselt ega kinnitanud kodakondsust. PPA ei

ole esitanud ametlikku päringut Venemaa Föderatsiooni konsulaadile ega saanud kinnitust

kodakondsuse kohta. Isiku kinnipidamine kinnitatud kodakondsuseta ei ole võimalik. Riik ei

ole väljastanud puudutatud isikule ühtegi ajutist isikut tõendavat dokumenti. Dokumentide

puudumise tõttu on kinnipidamine ebaseaduslik ning väljasaatmine on perspektiivitu.

Kinnipidamise tegelik eesmärk on puudutatud isiku sundimine pöörduma Venemaa

Föderatsiooni konsulaati kinnitamaks kodakondsust, mida tal ei ole, ning luua formaalne alus

väljasaatmiseks. PPA esindajad on esitanud menetluses ebaõigeid väiteid (nt haldusasja nr 3-

24-1636 kohtuistungil). Üheski kohtulahendis ei ole selgitatud, millist konkreetset ja

aktuaalset ohtu puudutatud isik väidetavalt kujutab. Esitatud on üksnes ajaloolised andmed

varasemate karistuste kohta. Kriminaalasja nr 1-08-366 menetlus oli kinnine, seega ei saa

sealseid materjale kasutada. Puudutatud isikul dokumentide puudumine on riigi tegevusetuse

tagajärg. Kohus ei ole analüüsinud leebemate järelevalvemeetmete kohaldamise võimalust.

7. PPA palub 30.01.2026 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata.

Puudutatud isik on Venemaa Föderatsiooni kodanik. Talle on Venemaa Föderatsiooni Narva

peakonsulaadist väljastatud 06.06.1997 Venemaa rahvuspass nr 43 9862033 kehtivusega

06.06.1997˗06.06.2002, mille kodakondsuse lahtris on märgitud „Venemaa“. Isik ei ole

esitanud ühtegi tõendit, et ta oleks loobunud Venemaa kodakondsusest. PPA ei ole küsinud

vastust Eestis asuvast Venemaa Föderatsiooni saatkonnast/konsulaarasutusest isiku

kodakondsuse kohta, kuna tagasivõtulepingu realiseerimise eest vastutab Venemaa

Föderatsiooni Siseministeerium. Kui viimane oleks leidnud, et puudutatud isik ei ole

Venemaa kodanik, oleks seda tagasivõtupalvele vastates märgitud. Isiku viidatud määrus nr

1245 ja juhend nr 270 ei sätesta väljasõidulisa andmist. Isikule 06.06.1997 väljastatud

dokument kehtis viis aastat. Kui tegemist oleks olnud ühekordse dokumendiga, ei oleks seda

väljastatud nii pikaks perioodiks.

PPA praktika näitab, Venemaa Föderatsioonile isiku tagasivõtmiseks esitatud taotluse

lahendamine on aga aeganõudev ning selleks võib tulenevalt Venemaa ametivõimude

tegevusest kuluda üle 1,5 aasta. Vastustajal on olnud raskusi puudutatud isiku

tagasisaatmiseks vajalike dokumentide hankimisega, kuna isik ei ole täitnud

kaasaaitamiskohustust ning koostöö sihtriigiga on kehv. Väljasaatmine ei ole siiski

perspektiivitu. Puudutatud isik on Venemaa kodanik, seega lasub Venemaa Föderatsioonil

kohustus tagasivõtutaotlus aktsepteerida. Vastustaja proovib olukorda lahendada koostöös

Välisministeeriumiga diplomaatilisi kanaleid kasutades. Väljasaatmise perspektiiv kasvaks,

4(7)

3-25-539

kui isik täidaks kaasaaitamiskohustust, näitaks üles algatust dokumendi taotlemisel ja võtaks

ühendust kodakondsusjärgse riigi ametivõimudega. Puudutatud isiku suunamine dokumentide

taotlemisele ei ole varjatud eesmärk, vaid väljasaatmismenetluse vältimatu osa. Väljasaatmise

realiseerumiseks peab isik ise aktiivselt kaasa aitama menetlusele ja vajaliku dokumendi

hankimisele (VSS § 264 lg 3). Seega ei peeta isikut kinni selleks, et sundida teda konsulaati

pöörduma, vaid see on õiguspärane meede väljasaatmise läbiviimise tagamiseks.

Kuigi üksnes karistatuse fakt ei näita isikust tulenevat põgenemisohtu, viitab kuritegude

korduvus sellele, et isik ei pruugi väljasaatmismenetluses õiguskuulekalt käituda, olla

menetluses kättesaadav ja teha PPA-ga koostööd. Varasematele kriminaalasjadele viitamine

on lubatav tulenevalt VSS § 68 p-st 4.

VSS §-s 10 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole põgenemisohu korral võimalik kohaldada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Puudutatud isik on esitanud koos määruskaebusega järgmised lisad: 1) Tallinna

Halduskohtu 31.05.2024 istungi protokoll haldusasjas nr 3-24-1636 (dtl 224˗226), 2) PPA

23.12.2025 taotlus (dtl 227˗231), 3) puudutatud isiku 12.01.2026 teabenõue (dtl 232), 4) PPA

13.01.2026 vastus teabenõudele (dtl 233), 5) NSV Liidu passi koopia (dtl 234), 6) Tallinna

Halduskohtu 29.12.2025 määrus haldusasjas nr 3-25-539 (dtl 235˗238). Ringkonnakohus

võtab asja materjalide juurde määruskaebuse lisad 3˗5 (HKMS § 62 lg 2). Puudutatud isikule

tuleb HKMS § 62 lg 2 alusel tagastada määruskaebuse lisa 1, mis puudutab isiku VRKS

alusel kinnipidamist ega oma käesoleva asja lahendamisel tähtsust. Samuti tuleb tagastada

lisad 2 ja 6, mis on juba praeguse asja materjalide juures olemas.

9. VSS § 23 lg-st 1 tulenevalt võib Eestis viibimisaluseta viibiva välismaalase halduskohtu

loal kinni pidada ja kinnipidamiskeskusesse paigutada juhul, kui VSS § 10 lg-s 2 sätestatud

järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga mh lahkumiskohustuse tulemuslikku täitmist.

Kinnipidamine on lubatud juhul, kui esineb välismaalase põgenemise oht (p 1), välismaalane

ei täida kaasaaitamiskohustust (p 2) või välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks

vajalikud dokumendid või nende hankimine viibib (p 3). VSS § 23 lg 11 kohaselt peab

kinnipidamine olema ka kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab

igal üksikjuhtumil arvestama välismaalasega seotud olulisi asjaolusid. VSS § 25 lg 1 kohaselt

pikendab halduskohus PPA taotlusel väljasaadetava kinnipidamiskeskuses kinnipidamise

tähtaega kuni nelja kuu kaupa, kuid kõige kauem kuueks kuuks väljasaadetava kinnipidamise

päevast arvates, kui esinevad VSS § 23 lg-s 1 sätestatud alus ja sama paragrahvi lg-s 11

nimetatud põhimõtted. Pärast kuuekuulist kinnipidamist võib kohus anda loa väljasaadetava

kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks nelja kuu kaupa VSS § 25 lg 2

alusel tingimusel, et väljasaadetav ei täida jätkuvalt kaasaaitamiskohustust või

tagasipöördumiseks vajalike dokumentide hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib.

10. VSS § 23 lg 1 p-s 1 nimetatud põgenemise ohtu iseloomustavad objektiivsed asjaolud on

loetletud VSS §-s 68. Seejuures ei piisa põgenemise ohu kindlakstegemiseks üksnes mõne

VSS §-s 68 nimetatud asjaolu tuvastamisest, vaid arvestada tuleb ka muid isikuga seotud

asjaolusid kogumis (Riigikohtu 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 13). Arvesse võib võtta

ka minevikusündmusi ja isiku varasemat käitumist (Riigikohtu 27.02.2014 otsus nr 3-3-1-1-

14, p-d 17 ja 19). Arvestada tuleb ka põgenemisohtu maandavaid tegureid, samuti hinnata

isiku kuriteo toimepanemise järgset käitumist.

11. PPA oli taotluses seisukohal, et esineb puudutatud isiku põgenemise oht tulenevalt VSS §

68 p-dest 4 ja 6 ning halduskohus nõustus PPA-ga. Nende sätete kohaselt esineb välismaalase

5(7)

3-25-539

põgenemise oht, kui välismaalane on korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid või toime

pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud vangistus (p 4) ning juhul, kui välismaalane on

PPA-le teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi

lahkumiskohustust täita (p 6). Ringkonnakohus nõustub PPA ja halduskohtu hinnanguga.

Vaidlust ei ole, et puudutatud isik on korduvalt pannud toime tahtlikke kuritegusid, mille eest

on talle mõistetud vangistus. Isikut on kriminaalkorras karistatud kolmel korral. Isik vabanes

31.05.2024 vanglast 20 aasta pikkuse vangistuse kandmisest raskete isikuvastaste kuritegude

toimepanemise eest. Ka karistati puudutatud isikut narkootilise aine valdamise eest

kriminaalkorras karistuse kandmise ajal kinnipidamisasutuses. Eelnev näitab isiku suhtumist

õiguskorda ning annab piisava aluse arvata, et isik võib kinnipidamiskeskusest vabastamisel

õiguskorda eiravat käitumist jätkata. Kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus on suurem

sh seksuaal- ning narkokuritegude puhul (Riigikohtu 11.12.2006 määrus nr 3-1-1-103-06, p

15). Isik võib hakata väljasaatmismenetlusest kõrvale hoidma end Eestis varjates, sh eirata

järelevalvemeetmeid. Põgenemisohu tõenäosust tõstab asjaolu, et isiku pärast vanglast

vabanemist esitatud rahvusvahelise kaitse taotlus ning PPA otsuse peale esitatud kaebus jäeti

rahuldamata (haldusasi nr 3-24-3153). Eeltoodust tulenevalt on täidetud alus isiku

kinnipidamiseks põhjusel, et esineb tema põgenemise oht (VSS § 23 lg 1 p 1).

12. VSS § 23 lg 1 p-s 2 märgitud kaasaaitamiskohustuse rikkumine peab seonduma mõne

teise kohustuse (VSS § 264 lg 1 p-d 1, 2 või 4) mittetäitmisega, kusjuures see peab olema

taotluses piisavalt konkreetselt piiritletud (nt Tallinna Ringkonnakohtu 12.07.2024 määrus nr

3-24-1856, p 14, 26.08.2022 määrus nr 3-22-1388, p 13). PPA ja halduskohus on seostanud

isiku poolt kaasaaitamiskohustuse rikkumist eeskätt dokumentide hankimisel koostöö

puudumisega. Samas on see hõlmatud VSS § 23 lg 1 p-ga 3. Põhjusel, et PPA ei ole praegusel

juhul selgitanud, kuidas on puudutatud isik väljasaatmismenetluses rikkunud VSS § 264 lg 1

p-des 1, 2 või 4 sätestatud kohustusi, ei saanud kinnipidamiskeskuses kinnipidamise

pikendamisel tugineda VSS § 23 lg 1 p-s 2 sätestatud alusele. Selles osas tuleb halduskohtu

määruse põhjendusi muuta.

13. VSS § 23 lg 1 p-le 3 tuginemine eeldab, et isik ei aita kaasa enda väljasaatmiseks vajalike

dokumentide hankimisele (vrd Riigikohtu 16.06.2017 määrus nr 3-3-1-24-17, p 11). Vaidlust

ei ole, et puudutatud isikul puudub reisidokument, ta ei ole nõustunud endale reisidokumenti

taotlema ning ta ei tee PPA-ga koostööd dokumentide taotlemisel. Seega esineb VSS § 23 lg 1

p-s 3 sätestatud kinnipidamise alus.

14. Väljasaatmist ei saa pidada perspektiivituks vaatamata sellele, et Venemaa Föderatsiooni

Siseministeerium jättis 20.10.2025 PPA esitatud tagasivõtutaotluse läbi vaatamata põhjusel, et

taotlus ei vasta nõuete. Tagasisaatmiseks vajalike dokumentide hankimine on viibinud nii

puudutatud isiku koostöö puudumisest kui ka sihtriigi tegevusest tulenevalt. PPA on

30.01.2026 vastuses selgitanud, et varasema praktika kohaselt ongi Venemaa Föderatsioonile

isiku tagasivõtmiseks esitatud taotluse lahendamine aeganõudvam ning selleks võib kuluda

üle 1,5 aasta. Puudutatud isik on Venemaa Föderatsiooni kodanik, talle on 06.06.1997

väljastatud NSV Liidu pass, mille kodakondsuse lahtris on märge „Venemaa“ ning isik ei ole

esitanud PPA-le tõendeid selle kohta, et ta oleks Venemaa kodakondsusest loobunud. Seega

on Venemaa Föderatsioonil kohustus tagasivõtutaotlus aktsepteerida. PPA selgituste kohaselt

proovib PPA koostöös Välisministeeriumiga olukorda parandada diplomaatilisi kanaleid

kasutades.

15. Määruskaebuses ei ole toodud esile asjaolusid, mille põhjal saaks puudutatud isiku

jätkuvat kinnipidamist hinnata ebaproportsionaalseks (mh puuduvad andmed, et

kinnipidamine ohustaks isiku tervist või turvalisust). Kuigi isiku kinnipidamine ligi 14 kuuks

kujutab isiku põhiõiguste olulist piiramist, ei saa kinnipidamist ainuüksi selle kestusest

6(7)

3-25-539

tulenevalt lugeda veel ülemääraseks, kuna VSS § 25 lg 2 alusel võib isikut kinni pidada kuni

18 kuud. VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine eeldaks usaldust, et

isik järgib PPA seatavaid reegleid, kuid isiku puhul tuvastatud põgenemisoht ja koostöösoovi

puudumine ei anna selleks alust.

16. Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 29.12.2025

määruse resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus muudab halduskohtu määruse

põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.

(allkirjastatud digitaalselt)

7(7)