2-21-18799/94 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vallo Kariler, Siret Siilbek ja Aleksandr Kondrašov

Otsuse tegemise aeg ja koht

9. veebruar 2026, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-18799

Kohtuasi

F.C hagi Quo Warranto OÜ vastu hüpoteekide

kustutamiseks nõusolekute andmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 26.02.2025 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Quo Warranto OÜ apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

19 173,50 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): F.C (isikukood XXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Janne-Liisa Ottis

Kostja (apellant): Quo Warranto OÜ (registrikood

14450178), lepinguline esindaja vandeadvokaat Katrin

Prükk

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 26.02.2025 otsus muutmata.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja apellatsioonimenetluse kulud apellandi

kanda.

3. Rahuldada F.C taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks ja määrata Quo

Warranto OÜ

poolt F.C-le

apellatsioonimenetluses hüvitatavateks

menetluskuludeks 907,37 eurot.

4. Mõista Quo Warranto OÜ-lt välja F.C kasuks apellatsioonimenetluses kantud

menetluskulude hüvitisena 907,37 eurot.

5. Välja mõistetud menetluskulude hüvitiselt tuleb Quo Warranto OÜ-l tasuda F.C-

le viivist alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse

(VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

6. Jätta Quo Warranto OÜ 19.01.2026 vastuväide rahuldamata.

2-21-18799

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. F.C (hageja) esitas 30.11.2021 Harju Maakohtule hagi Quo Warranto OÜ (kostja) vastu

hüpoteekide kustutamiseks nõusolekute andmiseks. Hageja palus kohustada kostjat andma

nõusolek kinnistusraamatusse hagejale kuuluvale kinnisasjale asukohaga XXX

(kinnistusraamatu registriosa nr XXXXXX) kostja kasuks seatud hüpoteekide kustutamiseks.

2. D. C ja Q. R (varasemad perekonnanimed ka A, M, H) sõlmisid 01.05.2008 laenulepingu,

mille alusel sai Q. R (edaspidi ka laenusaaja) laenu 200 000 Eesti krooni (edaspidi kroon).

Hagejale kuuluvale kinnisasjale seati 15.05.2008 ja 12.10.2010 D. C kasuks hüpoteegid 200

000 krooni (16 617,03 eurot) ja 40 000 krooni (2556,47 eurot), et tagada laenusaaja ja D. C

vahel sõlmitud laenulepingust tulenevaid kohustusi. D. C loovutas 03.06.2021 oma nõuded ja

hüpoteegid kostjale. Laenusaaja täitis kõik 01.05.2008 laenulepingust tulenevad kohustused,

millega talle anti laenu 200 000 krooni. Lisaks sellele seati täiendav hüpoteek 40 000 krooni,

mis oli seotud laenukohustuste restruktureerimisega ja kinnisasja hüpoteegi järjekoha

loovutamisega Danske Bank A/S-i kasuks. Kõik hüpoteegiga tagatud kohustused olid lõpuks

tasutud 08.11.2021, kui kanti üle viimane makse summas 973 eurot. 2017. a aasta märtsis

kinnitas D. C laenusaajale e-kirja teel, et laenulepingust tulenev võlgnevuse jääk oli 6822

eurot. Sellest hetkest alates tasus laenusaaja igakuiselt 130 eurot. Esimene makse tehti

05.04.2017 ja maksed jätkusid regulaarselt, kokku tasudes 6240 eurot. Viimane makse

summas 973 eurot lõpetas kõik laenulepingust tulenevad kohustused.

Kostja vastuväited hagile

3. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta hagi rahuldamata.

4. Hageja ei ole tõendanud hüpoteekidega tagatud kohustuste täitmist. Vaidlusalune

laenuleping sõlmiti 01.05.2008 laenusummas 210 988 krooni, mis pidi koos intresside ja

viivistega olema tagasi makstud hiljemalt 01.05.2009. Lisaks oli lepingus sätestatud

intressimäär 3% kuus ja viivisemäär 0,5% päevas, mida kohaldatakse seni, kuni

laenukohustus on täielikult täidetud. Kuigi erinevatel perioodidel on tehtud mitmeid makseid,

ulatuvad tasumata summa, intressid ja viivised kokku 410 135,48 euroni seisuga 29.12.2022.

Laenusummast on tagastamata 13 484,59 eurot, intressivõlg ulatub 70 232,68 euroni ning

viivis 326 418,21 euroni. Osamaksed ei kata isegi põhiosa täielikult, rääkimata intressist ja

viivisest. 29.12.2022 seisuga on võlgnevuse suurus kokku 410 135,48 eurot. Intressi on

tasutud kokku 766,93 eurot, kõik ülejäänud maksed kokku 10 089,73 eurot vähendasid, aga ei

2-21-18799

katnud kogu viivise võlgnevust. Põhikohustuse võlgnevus 13 484,59 eurot ehk laenusumma

jääk ei ole vähenenud üldse.

5. Kostja nõude arvestuse aluseks on kehtivad poolte kokkulepped olulistes tingimustes, sh:

laenulepingu p 1.4 kohaselt kohustuti laen tagastama koos intressidega ja muude lisanduvate

summadega hiljemalt 01.05.2009. Laenulepingu p 2.1 jj intressikokkuleppe järgi arvestatakse

intressi intressimääraga 3% kuus kuni laenu tagastamiseni. Laenulepingu p 4.3

viivisekokkuleppe järgi arvestatakse viivist viivisemääraga 0,5% päevas. Laenulepingu p-s

4.6 sätestatud tasumiskorra järgi kustutatakse makse tasumisel esimeses järjekorras

viivisevõlg, siis intress, seejärel laenusumma. Laenulepingu p 5.1 alusel võib lepingut muuta

ainult kokkuleppel ja kirjalikus vormis, mittekohased muudatused on tühised. Tõendatud ei

ole, et laenulepingut oleks muudetud. E-kirjad ja tunnistaja ütlused seda ei tõenda.

Maakohtu otsus ja põhjendused

6. Maakohus rahuldas hagi. Maakohus kohustas kostjat andma tahteavalduse Tartu Maakohtu

kinnistusosakonna kinnistusregistri registriosa nr XXXXXX neljanda jao hüpoteegi kande nr

4 muutmiseks, millega kustutatakse kostja kasuks seatud hüpoteek 260 000 krooni ning

asendas kostja tahteavalduse kohtulahendiga. Samuti kohustas maakohus kostjat andma

tahteavalduse Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistri registriosa nr XXXXXX

neljanda jao hüpoteegi kande nr 6 muutmiseks, millega kustutatakse kostja kasuks seatud

hüpoteek 40 000 krooni ning asendas kostja tahteavalduse kohtulahendiga. Menetluskulud

jättis maakohus kostja kanda, määras hageja menetluskulud kindlaks ning mõistis kostjalt

hageja kasuks välja menetluskulude hüvitisena 5731 eurot ja sellelt viivise.

7. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: Q. R (ka perekonnanimega M, H) ja D. C (ka

perekonnanimega N) vahel sõlmiti 01.05.2008 laenuleping nr 010508-1, mille alusel andis D.

C Q. Rle üle raha; hagejale kuulub kinnistusraamatu registriossa nr XXXXXX kantud

kinnisasi asukohaga XXX ; D. C sõlmis kostjaga kokkuleppe 01.05.2008 laenulepingust nr

010508-1 tulenevate nõuete kostjale loovutamises ning nõudeid tagavate hüpoteekide kostjale

loovutamises; kostja kasuks on kinnistusraamatu registriosa nr XXXXXX IV jao neljandale

järjekohale kantud hüpoteek 200 000 krooni ja kuuendale järjekohale hüpoteek 40 000 krooni.

8. Kinnistusraamatu IV jakku neljandale järjekohale kantud hüpoteek tagab 01.05.2008

laenulepingust ja selle võimalikest lisadest ning 01.05.2008 käenduslepingust tulenevaid

nõudeid ning kuuendale järjekohale kantud hüpoteek tagab 01.05.2008 laenulepingust ja selle

kuni 12.10.2008 sõlmitud võimalikest lisadest tulenevaid nõudeid.

9. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 349 lg 1 järgi saab kinnisasja omanik nõuda hüpoteegi

kustutamiseks nõusolekut, kui hüpoteegiga tagatud nõue on rahuldatud või seda ei ole

tekkinud.

10. Laenulepingu ja pangakonto väljavõttega on tõendatud, et Q. R on saanud D. Clt laenu

210 988 krooni. Laenulepingu p-st 1.4 nähtuvalt lepiti kokku laenu tagastamise tähtajas

01.05.2009. Laenulepingu p-st 2.1 nähtuvalt lepiti kokku intressimääras 3% kuus.

Laenulepingu p-dest 4.3 ja 4.4 nähtuvalt lepiti kokku Q. R kohustuses tasuda viivist ja

leppetrahvi lepingurikkumise korral. Pooled ei vaidle, et Q. R ei tagastanud laenusummat

õigeaegselt, st hiljemalt 01.05.2009. Kuivõrd Q. R ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi

õigeaegselt, võib laenulepingust tuleneda lisaks laenusumma tagastamise ja intressi tasumise

kohustustele kohustus tasuda viivist ja leppetrahvi. Hageja koormis oli tõendada, et kõik

lepingust tulenevad raha tasumise kohutused on lõppenud.

2-21-18799

10.1. Laenulepingu poolte suhtlusest 2017. a märtsis nähtub, et D. C on teatanud Q. Rle

nendevahelisest lepingust tuleneva kohustuse jäägi 6822 eurot 13.03.2017 seisuga. Q. R ja T.

F.C on andnud ütluseid, mille kohaselt täideti laenulepingust tulenevaid raha tasumise

kohustusi sularahas. Tunnistajate ütlusi ei muuda ebausaldusväärseks see, et tunnistajad ei

osanud avaldada, millistel konkreetsetel kuupäevadel ja millistes täpsetes summades nad D.

Cle raha üle andsid. D. C 13.03.2017 Q. Rle saadetud e-kiri ja selles toodud summa kinnitab

tunnistajate ütluste usaldusväärsust.

10.2. Kohtu hinnangul on D. C andnud võlausaldajana Q. R nõudel kirjalikku taasesitamist

võimaldavas vormis tõendi laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise kohta. Seega kuulub

D. C kinnitusele kohaldamisele VÕS §-s 95 täitmise kviitungi kohta sätestatu. VÕS § 95 lg 5

sätestab, et kui kviitung on välja antud põhikohustuse täitmise kohta, siis eeldatakse, et

tasutud on ka kulud ja intress. VÕS § 95 lg 5 järgi tuleb eeldada, et D. C luges 13.03.2017

seisuga täidetuks Q. R poolt tasumisele kuuluvad kõrvalkohustused, sh viivise, mis on üks

intressi alaliike. Kostja ei ole tõendanud 13.03.2017 seisuga laenulepingust tulenevate

kohustuste täitmata jätmist 6822 eurot ületavas osas.

10.3. T. F.C ja D. C pangakontode väljavõtetest nähtuvalt on T. F.C ajavahemikus 05.04.2017

kuni 08.05.2021 tasunud D. Cle 6240 eurot ja märkinud makse selgituseks „laenumakse“ või

„laenumaks“. T. F.C tasus 08.11.2021 kostjale 973 eurot ja märkis makse selgituseks: „D. Clt

võetud laenu lõplik tagastamine Q. R nimel. laenulepingust nr 010508-1 ja selle lisadest“.

Eeltoodust tulenevalt on D. C ja Q. R vahel sõlmitud laenulepingu alusel pärast 13.03.2017

tasutud võlausaldajatele kokku 7213 eurot.

10.4. D. C ja Q. R 12.03.2017 ja 13.03.2017 peetud e-kirjavahetusest nähtub, et D. C on Q.

Rle avaldanud järgmist: „Q ära unusta, et see on ju ilma % raha veel pika graafiku

tagasimaksega?“. D. C kirjutatu osundab sellele, et D. C ja Q. R vahel on laenu tagastamise ja

intressi tasumise kohta kokkulepe, mis erineb 01.05.2008 laenulepingus sisalduvatest

kokkulepetest. D. C kirjutatust nähtuvalt tasutakse laen osamaksetega („pika graafiku

tagasimaksega“) ning laenult ei arvestata intressi („ilma % raha“). Poolte kokkulepet

laenusumma osamaksetega tagastamisele näitab T. F.C poolt vähemalt alates 05.01.2016

igakuiselt 130 euro tasumine D. Cle. D. C ja Q. R 12.03.2017 ja 13.03.2017 peetud e-

kirjavahetusest nähtuvalt oli D. C tasumise korraldusest teadlik ning tegi ettepaneku makse

suurust muuta. D. C ja Q. R e-kirjavahetus ja T. F.C käitumine on kooskõlas ka Q. R antud

ütlustes kirjeldatuga, milles Q. R on väitnud D. Cga täiendava kokkuleppe sõlmimist. Seega

oli D. C ja Q. R vahel kokkulepe laenusumma osamaksetega 130 eurot kuus tagastamise

kohta ning intressi mittetasumise kohta.

10.5. VÕS § 13 lg 3 sätestab, et kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse või

leping lõpetatakse teatud vormis, ei või üks lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda,

kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmise või

lõpetamisega teistsuguses vormis. D. C käitumisest nähtub, et ta on olnud nõus lepingu

muutmisega laenulepingu p-s 5.1 sätestatust erinevas vormis. Eeltoodust tulenevalt puudub

kostjal võlausaldajana õigus tugineda laenulepingu p-le 5.1.

10.6. VÕS § 88 lg 8 sätestab, et kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma

kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba

sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. 08.05.2021 seisuga oli

lepingu alusel tagastamata laenusumma 582 eurot (6822-6240=582). Laenulepingust

tulenevate kohustuste täitmiseks ei tehtud makseid 2021. a juunis, juulis, augustis, septembris

ja oktoobris. Seega oli Q. R viivituses viie osamakse tegemisega. Laenulepingust tulenevad

2-21-18799

kohustused saab seega lugeda täidetuks eeldusel, et 08.11.2021 tasutud 973 eurot kattis ka

viie osamakse tasumisega hilinetud aja eest arvestatud viivise. Isegi kui lugeda osamakse

tasumise kohustuse sissenõutavaks muutumise ajaks kuu esimene päev, on 2021. a juuni

osamakselt arvestatud viivise suurus 104,65 eurot, juuli osamakselt arvestatud viivis 85,15

eurot, augusti osamakselt arvestatud viivise suurus 65 eurot, septembri osamakselt arvestatud

viivis 44,85 eurot, oktoobri osamakselt arvestatud viivis 25,35 eurot ning novembri

osamakselt arvestatud viivis 5,2 eurot. Eeltoodust tulenevalt kattis T. F.C poolt 08.11.2021

tasutud rahasumma nii tasumata osamaksed kui ka nende tasumisega hilinemisest tuleneva

võimaliku viivisenõude.

10.7. Seega on hageja tõendanud D. C ja Q. R sõlmitud 01.05.2008 laenulepingust tulenevate

kohustuste täitmist. Kuivõrd 01.05.2008 laenulepingust tulenevad nõuded on lõppenud

rahuldamisega, on lõppenud ka D. C ja T. F.C vahel 01.05.2008 sõlmitud käenduslepingust

tulenevad nõuded.

11. Kuna laenulepingust tulenevad kohustused on täidetud on hagejal hüpoteegiga koormatud

kinnisasja omanikuna õigus nõuda kostjalt kui hüpoteegipidajalt hüpoteekide kustutamist.

Apellatsioonkaebus

12. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus

otsus, millega jätta hagi rahuldamata.

13. Laenuleping nägi ette, et seda saab muuta üksnes mõlema poole kokkuleppel ning kõik

lepingu muudatused peavad olema vormistatud kirjalikult. Mittekohased muudatused on

tühised (p 5.1). Vaidlust pole selle üle, et kirjalikus vormis lepingut muudetud pole. Sellele

vaatamata käib käesolevas asjas vaidlus selle üle, kas laenulepingut muudeti. Maakohus asus

viitega VÕS § 13 lõikele 3 seisukohale, et laenulepingut muudeti ja seda kehtivalt. Sellisele

seisukohale asudes on maakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, samuti rikkunud

menetlusnorme.

13.1. VÕS § 13 lõige 3 võimaldab pooltel kõrvale kalduda kokkulepitud vormist. Käesoleval

juhul ei olnud pooltel sellist võimalust. Nimelt nägi 12.10.2010 tagatiskokkulepe ette, et

tagatavate kokkulepete lisad peavad olema allkirjastatud.

13.2. Maakohus ei ole tuvastanud, kes, kuna ja mis sisuga tahteavaldusi tegi ning kas tehtud

tahteavaldused olid vastastikused. Vastupidi, asjas kogutud tõendid näitavad kostja arvates, et

pooled ei muutnud laenulepingut. Nimelt, tunnistaja Q. R väitis, et lepingut muutis tema vend.

Seadus ei anna vendadele-õdedele võimalust üksteise eest tehinguid teha. Pealegi väitis

tunnistaja Q. R, et laenulepingut muudeti 2012. Seega ei saa laenulepingu muutmisena

tõlgendada alates 09.11.2015 toimunud pangaülekandeid, nagu maakohus seda on teinud. Ka

ei saa laenulepingu muutmisena tõlgendada märtsis 2017 toimunud kirjavahetust, nagu hageja

seda on teinud. Kohtu ja kostja seisukohad ei põhine asjas kogutud tõenditel. Ka väitis

tunnistaja Q. R, et 2012. a kokkuleppe kohaselt tuli tasuda alguses 260 eurot kuus. See lükkab

ümber kohtu järelduse, et lepingumuudatuse kohaselt oli osamakse summa 130 eurot kuus.

Lisaks, see et üks pool maksab teisele summa X kuus, ei tähenda, et pooled olid kokku

leppinud just X summa tasumises.

13.3. Tunnistaja Q. R väitis, et laenulepingut muudeti 2012. aastal. Samuti, et

lepingumuudatuste kohaselt hakkas ta tagastamata laenu ca 260 eurot kuus ning intressi ta

tasuma ei pidanud. Kostja juhib tähelepanu, et sellise sisuga tahteavalduse esitas D. C Q. Rle

2-21-18799

24.05.2012, millele lisatud maksegraafik nägi ette esiti 260 euro tasumise. Maakohus jättis

need tõendid hindamata. Seega, kui ka ringkonnakohtu arvates tuleb asjas siiski kohaldada

VÕS § 13 lõiget 3, siis sisalduvad laenulepingu muudatused 24.05.2012 e-kirjale lisatud

tingimuses. Mh nähakse seal ette, et kokkuleppe mittetäitmise korral tuleb Q. Rl tasuda

01.05.2008 lepingus sätestatud viivist ja leppetrahve.

13.4. Maakohus hindas D. C 13.03.2017 e-kirja kontekstist väljarebituna. Viidatud kirja tuleb

analüüsida koos 24.05.2012 e-kirjale lisatud tingimustega. Nimelt palus D. C 12.03.2017

ülekande tegemist. 24.05.2012 e-kirjale lisatud tingimustes oli makse kuupäevaks iga kuu 1.

kuupäev ja märtsis 2017 makset veel tehtud polnud. Selleks ajaks oli Q. R teinud juba mõnda

aega ema vahendusel makseid 130 eurot kuus. Q. R lubas 12.03.2017 teha järjekordse makse

kuu lõpus. D. C 12.03.2017 küsimusele konkreetse kuupäeva kohta ei suvatsenud Q. R

vastata. D. C palus 13.03.2017 ülekannet veel samal nädalal, aga ka seda, et järgmise

kuumakse suurus võiks olla 250 eurot, s.o suurusjärgus sama summa, mis oli 24.05.2012 e-

kirjale lisatud tingimustes. Samas viitas D. C sellele, et laen on intressita, mis oli nii ka

24.05.2012 e-kirjale lisatud tingimustes. Samas ei väitnud ta, et laen on viiviseta – 24.05.2012

e-kirjale lisatud tingimuste kohaselt tuli viivist tasuda, kui tingimusi ei täideta. Q. R vastas

13.03.2017, et praegu ei ole 250 euro tasumine tema töötuse tõttu võimalik, mis viitab sellele,

et Q. R ei tasunud 130 eurot kuus mitte kokkuleppe, vaid Q. R ajutise raske majandusliku

seisu tõttu. Makse lubas Q. R teha 28. kuupäeval. Q. R ei teinud makset ka selleks ajaks,

mispeale D. C teatas 21.03.2017, et soovib saada makset 1 x 2, s.o Q. R pakutud 130 eurot x 2

= 260 eurot, s.t 24.05.2012 e-kirjale lisatud tingimustele vastavas summas.

13.5. Seega tõendeid nende koostoimes analüüsides selgub, et tasumisele kuuluva laenumakse

suurus ei olnud 130 eurot kuus, nagu ekslikult leidis maakohus. Kuna Q. R tasus vaid 130

eurot kuus, siis tuli tal tasuda ka viivist. Kokkulepitud viivise määr oli 0,5% tasumata

summalt. Laenuleping nägi ette, et makse tegemisel kustutatakse esimeses järjekorras

viivisevõlgnevus. Järelikult läksid tehtud osamaksetest teatud osa viivisenõude katteks.

Maakohus on aga viivisenõude katteks arvestanud üksnes osa 08.11.2021 maksest.

13.6. Arvestades vaidluse eset – avaldus hüpoteekide kustutamise nõudes – ei pea kohus

käesolevas vaidluses tuvastama tasumata põhiosa suurust. Hagi rahuldamata jätmiseks piisab,

kui kohus tuvastab, et osa põhivõlast on tasumata. Eelnev näitab üheselt, et on tasumata.

14. Mis puudutab D. C 13.03.2017 e-kirjas toodud nn kokkuvõtet, siis juhul, kui laen oleks

olnud viivise ja leppetrahvita, poleks Q. Rl olnud vähimatki põhjust D. Clt kokkuvõtet küsida:

ta oleks saanud ise kokku liita teostatud tasumised ja lahutada need maha laenusummast. D. C

kirjas on üheselt toodud, et kokkuvõtte tegi raamatupidaja ja D. C üksnes edastab selle

tulemuse. Kokkuvõte ei lähe kokku hageja tõendatud tasumistega. D. C 13.03.2017 e-kiri ei

vasta täitmise kviitungi tunnustele, kuna see pole antud täitmise vastuvõtmisel (VÕS § 95 lg

1). Arvestades laenulepinguga kokkulepitud vorminõudeid, oli see informatsiooniline teade.

15. Isegi kui kohus peaks asuma seisukohale, et D. C 13.03.2017 e-kirjas toodud kokkuvõte

kujutab endast täitmise kviitungit, siis ei saanud see ära võtta õigust nõuda laenulepingu

järgset viivist pärast 13.03.2017. Olukorras, kus kokkulepitud intress oli 3% kuus, laen oli

enam kui 8 aastat tähtajast üle, laenuandja pidi nuiama järjekordset ülekannet, mida sellest

hoolimata tol kuul ei tulnudki, ei ole õige tõlgendada D. C 13.03.2017 e-kirja selliselt, et

vaatamata sellele, mida Q. R ka ei teeks, soovib D. C teda premeerida viivisekokkuleppest

loobumisega ka tulevikus. Mõistlik inimene D. C 13.03.2017 e-kirjast niimoodi aru ei saa,

seda eriti konteksti arvestades.

2-21-18799

16. VÕS § 13 lõike 3 kohaldamine tuli kostjale üllatuslikult – selgitamiskohustuse täitmise

raames kohus selle normi kohaldamise võimalust pooltega ei arutanud.

17. Hageja on oluliselt rikkunud asjas tähtsust omavate asjaolude väljatoomise ja tõendite

esitamise kohustust. Nii kohtueelsete läbirääkimiste käigus kui ka kohtumenetluse alguses

jättis hageja asjaolud ja tõendid avaldamata. Näiteks pole hagis välja toodud laenusumma

suurust ning 26.05.2022 menetlusdokumendis eksitati kohut laenusumma suurusega seoses.

Hagis ei olnud välja toodud ka laenu tagastamise tingimusi. Ka laenu tagastamise andmed

olid hagis puudulikud, piirdudes vaid T. F.C maksetega alates 05.04.2017. Tõendina polnud

hagile lisatud laenulepingut ega hüpoteegilepinguid – esimest hageja ei esitanudki. Lisaks,

hageja taotles pangakonto väljavõtete väljanõudmist isikute kohta, kes ei puutunud üldse

asjasse. Ka tunnistajate ülekuulamise taotlus oli oluliste puudustega. Kokkuvõttes: hageja

esitas alles 19.12.2022 esimese asjakohase menetlusdokumendi, millele oli sisuliselt võimalik

vastata. Seega tuleks jätta enamik hageja lepingulise esindaja kulusid hageja kanda. Samuti

tuleks hageja kanda jätta kostja kahe esimese menetlusdokumendi koostamise kulu, sest see

oli tingitud ainuüksi hageja puudustega menetlusdokumentidest.

Vastustaja seisukoht

18. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

19. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata, sest

apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja

põhjendatuses.

20. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus jättis hageja kasuks välja

mõistmata hageja lepingulise esindaja kulu 890,25 eurot. Selles osas on maakohtu otsus

TsMS § 456 lg 4 järgi jõustunud.

21. Kostja esitas 19.01.2026 vastuväite ringkonnakohtu tegevusele. Ringkonnakohus jättis

08.01.2026 määrusega rahuldamata kostja taotluse kuulata tunnistajana üle D. C.

Selgitamiskohustuse rikkumise tõttu ei teadnud kostja, et maakohus kaalub laenulepingu

asemel VÕS § 13 lõike 3 kohaldamist ega asunud seetõttu tõenditega ümber lükkama hageja

väidet, justkui oleks lepingumuudatus sõlmitud muus kui kirjalikus vormis. Kostja ei nõustu

ringkonnakohtuga selles, et hageja väitest muus vormis sõlmitud lepingumuudatuse kohta

piisas selleks, et kostjal tekiks kohustus esitada tõendeid väidetavate lepingumuudatustega

seonduvalt. TsMS § 333 lg 1 järgi võib menetlusosaline esitada vastuväite kohtu tegevuse

kohta menetluse juhtimisel, samuti vastuväite menetlussätte rikkumise, eelkõige

menetlustoimingu tegemise vorminõuete rikkumise kohta. Vastuväite lahendab kohus

määrusega. Ringkonnakohus leiab, et vastuväide tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus

jääb 08.01.2026 määruses toodud põhjenduste juurde, neid siinkohal kordamata. Maakohtus

oli vaidlus selle üle, kas 01.05.2008 laenulepingut on muudetud ning kas 12.03.2017 ja

13.03.2017 peetud e-kirjavahetusest tulenevalt on laenulepingu pooled olnud nõus lepingu

muutmisega laenulepingu p-s 5.1 sätestatust erinevas vormis. Kostja tugines maakohtus

sellele, et laenulepingu p 5.1 kohaselt on lepingu muutmine muus kui kirjalikus vormis

tühine. Sellest pidi olema kostjale arusaadav, et asudes seisukohale, et lepingut polnud

2-21-18799

muudetud, pidi kostja enda väidet ka tõendama. Kostjal oli seega võimalus taotleda tunnistaja

ülekuulamist lepingu muutmise asjaolude osas ka maakohtus.

22. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjalidega, on seisukohal, et maakohus on andnud

hinnangu kõikidele esitatud asjaoludele ja tõenditele, kohaldanud õigesti materiaalõiguse

norme ega ole rikkunud menetlusõiguse norme ning on jõudnud põhjendatult järeldusele, et

hagi tuleb rahuldada. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järelduste ja põhjendustega ning

maakohtu otsuse põhjendav osa vastab TsMS § 442 lg-s 8 sätestatule. Tulenevalt TsMS § 654

lg-s 6 sätestatust ringkonnakohus maakohtu põhjendusi ei korda. Vastuseks

apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

23. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et maakohus on rikkunud menetlusnorme jättes

pooltega arutamata VÕS § 13 lg 3 kohaldamise ning tehes selles osas üllatusliku otsuse. Nii

nagu ringkonnakohus 08.01.2026 määruses märkis, ei saa VÕS § 13 lg-le 3 tuginemist pidada

kostja jaoks üllatuslikuks ja seega menetlusnormide rikkumiseks. Vaidlus asjaolude üle, mis

puudutavad laenulepingu muutmist laenulepingu p-s 5.1 sätestatust erinevas vormis, oli

kostjale arusaadav, kuna kostja tugines maakohtus sellele, et laenulepingu muutmine muus

kui kirjalikus vormis on tühine. VÕS § 13 lg 3 sätestab, et kui lepingus oli ette nähtud, et

lepingut muudetakse või leping lõpetatakse teatud vormis, ei või üks lepingupool sellele

lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool

oli nõus lepingu muutmise või lõpetamisega teistsuguses vormis. Maakohtu hinnangul nähtub

D. C käitumisest ning 12.03.2017 ja 13.03.2017 peetud e-kirjavahetusest, et ta oli nõus

lepingu muutmisega laenulepingu p-s 5.1 sätestatust erinevas vormis. Ringkonnakohus

nõustub maakohtu hinnanguga.

24. Maakohus tuvastas laenulepingu poolte kokkuleppe laenusumma osamaksetega 130 eurot

kuus tagastamise kohta ning intressi mittetasumise kohta. Seega on põhjendamatu kostja

etteheide, et maakohus poolte tahteavaldusi ei tuvastanud.

24.1. Pooled ei vaidle, et Q. R ja D. C (varasema perekonnanimega N) vahel sõlmiti

01.05.2008 laenuleping nr 010508-1, mille alusel andis D. C Q. Rle laenu 210 988 krooni.

Seda laenulepingut muudeti 23.05.2012. Laenulepingu muudatuste p 2 kohaselt võlgnes

laenusaaja laenuandjale 23.05.2012 seisuga 15 872 eurot. Laenulepingu muudatuste p 6

sätestas, et kui laenusaaja käesolevat kokkulepet ei täida ning igakuised põhisummat

vähendavad maksed on tähtaegselt tasumata, kohustub laenusaaja lisaks põhivõlgnevusele

igakuiselt laenuandjale tasuma lepingus toodud suuruses viiviseid ja leppetrahve. Muudatuste

lisas oleva graafiku kohaselt pidid igakuised maksed olema 260 eurot kuni 01.04.2014 ja

viimane makse 01.05.2014 2972 eurot (dtl 107–108). Asjakohatu on kostja viide Q. R

ütlustele, mille kohaselt muutis laenulepingut Q. R vend. Q. R sellekohased ütlused käisid

2012. a laenulepingu kohta, mis vormistati kirjalikult laenulepingu poolte vahel, kuid

käesolevas asjas on oluline tuvastada, kas pooled muutsid 01.05.2008 laenulepingut ka 2017.

a märtsis ja kui siis mis ulatuses.

24.2. Pooled vaidlevad, kas laenulepingu pooled muutsid 01.05.2008 laenulepingut 2017. a

märtsis. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et pooled muutsid laenulepingut

selliselt, et laenujääk 13.03.2017 seisuga on 6822 eurot ja see tasutakse 130 euro suuruste

kuumaksetega ilma intressi tasumise kohustuseta.

24.3. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et 6822 euro näol ei olnud tegemist kogu

võlgnevusega. D. C teatas laenusaajale, et 13.03.2017 seisuga kogu võlgnevuse summa 6822

eurot (dtl 24). Asjaolu, et võlgnevuse kokkuvõtte tegi D. C raamatupidaja ja hageja oleks

2-21-18799

saanud põhisumma ise kokku arvutada, ei oma siinkohal tähtsust. Ringkonnakohus nõustub

maakohtuga, et D. C andis laenusaajale Q. Rle täitmise kviitungi. Selleks, et võlgnik saaks

oma kohustuse täitmist tõendada, on tal õigus nõuda võlausaldajalt kirjalikku tõendit

kohustuse täitmise vastuvõtmise kohta (VÕS § 95 lg 1). Laenusaaja küsis laenuandjalt tema

kohustuste jäägi suurust (kokkuvõtet) (dtl 24). Seega saab laenuandja vastust võlgnevuse

summa kohta pidada 6822 eurot ületavas osas (täidetud osas) täitmise kviitungiks. Ühtlasi

saab eeldada, et 6822 eurot sisaldas ka võimalikke selleks hetkeks tekkinud kõrvalnõudeid

(VÕS § 95 lg 5).

24.4. Pooled vaidlevad kui suur pidi olema laenu tagastamise kuumakse alates 13.03.2017 D.

C poolt märgitud 6822 euro maksmiseks. 13.03.2017 kirjas märkis D. C: „Ehk paluksin

kannet - ikkagi see nädal ja aprillist võiksime teha 250.- kaupa.“ (dtl 24). Sellele kirjale vastas

Q. R: „See kuu maksan ise 28 kuupäeval siis saan. Ja kuna ema maksab neid siis lihtsalt ei ole

veel praegu võimalik tõsta kuna ma pole veel siiani pääsenud tööle“. D. C teatas 21.03.2017

Q. Rle, et soovib saada makset 1 x 2 (dtl 23). Kostja tõlgendab D. C märgitud „1 x 2“ selliselt,

et D. C soovis Q. R pakutud 130 eurot x 2 = 260 eurot, s.t 24.05.2012 e-kirjale lisatud

tingimustele vastavas summas. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et D. C sellekohast tahet

on võimalik tema 21.03.2017 kirjast järeldada. Numbritest „1 x 2“ ei saa üheselt järeldada, et

silmas peeti 130 euro korrutamist kahega. Samuti ei saa D. C ja Q. R kirjavahetusest

järeldada, et pooled saavutasid kokkuleppe 250 euro suuruste kuumaksete osas. Vaidlust ei

ole selle üle, et 2017. a märtsiks oli Q. R teinud juba mõnda aega ema vahendusel makseid

130 eurot kuus. Ka pärast 2017. a märtsi kirjavahetust maksis Q. R D. Cle 130 euro kaupa

edasi kuni 08.05.2021 (dtl 25-27). D. C avaldas 13.03.2017 e-kirjas soovi, et „aprillist

võiksime teha 250.- kaupa“. Sellest D. C tahteavaldusest ei saa järeldada, et pooled leppisid

järgnevate igakuiste maksete tegemise 250 euro suuruses. Ringkonnakohus nõustub

maakohtuga, et tegemist oli D. C ettepanekuga. Sellise ettepanekuga Q. R nõus ei olnud (dtl

23). Seega ei saa järeldada, et pooled muutsid laenulepingut selliselt, et alates 2017. aprillist

kuulub laen tagastamisele 250 euro suuruste igakuiste maksetega. Samuti ei saa sellist

järeldust teha D. C 21.03.2017 teatest Q. Rle (et soovib saada makset 1 x 2).

24.5. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et pooled muutsid laenulepingut selliselt, et

laenujääk 13.03.2017 seisuga 6822 eurot tasutakse 130 euro suuruste kuumaksetega ilma

intressita. Q. R ütluste kohaselt maksis ta pärast 2012. aastal laenulepingu muutmist alguses

260 euro kaupa, kuid pärast läks kokkuleppel D. Cga üle 130 euro suurustele maksetele (dtl

446–447). Sellist Q. R väidetud kokkulepet kinnitab asjaolu, et 13.03.2017 e-kirjas avaldas Q.

R soovi maksta laenu edasi 130 euro suuruste maksetega (dtl 23), millele D. C vastuväiteid ei

esitanud, vaid võimaldas Q. Rl maksta 4 aasta jooksul kuni võlgnevuse tasumise lõpuni laenu

tagasi 130 euro suuruste maksetega. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et D. C ei

oleks 4 aasta jooksul sellise maksmise korraldusega nõus olnud. Hageja tõendas kokkulepet

130 euro suuruse makse osas, kuid kostja ei ole tõendanud, et poolte kokkulepe oli alates

2017. a märtsist 250 eurot kuus maksmise kohta. Kostja esitas maakohtule taotluse D. C

ülekuulamiseks, millega soovis ümber lükata hageja tunnistajate T. F.C ja Q. R ütluseid

laenukohustuse täitmise kohta, kuid 19.03.2024 istungil loobus kostja oma taotlusest. Seega

oli kostjal võimalus oma väiteid tõendada.

24.6. See, et tegemist oli intressita laenuga, on tõendatud D. C 13.03.2017 e-kirjaga (dtl 24).

Kostja leiab, et viivise nõudmisest loobumise kokkulepet pooltel ei olnud ja mõistlik

laenuandja poleks sellist kokkulepet teinud. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et pooltel ei

olnud viivise nõudmisest loobumise kokkulepet. Samas ei saa sellest järeldada, et laenusaaja

kohustused oleksid jäänud täitmata. Kuna Q. R tasus vastavalt poolte kokkuleppele 130 eurot

kuus, ei pidanud ta tasuma viivist. Maakohus tuvastas õigesti, et T. F.C poolt 08.11.2021

2-21-18799

tasutud rahasumma kattis nii 2021. a juunist kuni novembrini tasumata osamaksed kui ka

nende tasumisega hilinemisest tuleneva võimaliku viivisenõude.

24.7. Eelnevast tulenevalt on õige maakohtu järeldus, et kuna laenulepingust tulenevad

kohustused on täidetud, on hagejal hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanikuna õigus nõuda

kostjalt kui hüpoteegipidajalt AÕS § 349 lg 1 alusel hüpoteekide kustutamist.

25. Ringkonnakohus ei nõustu kostja etteheidetega ka menetluskulude jaotamise osas.

25.1. Kostja väitel ei olnud hagis välja toodud laenusumma suurust ning 26.05.2022

menetlusdokumendis eksitati kohut laenusumma suurusega seoses ning tõendina polnud

hagile lisatud laenulepingut ega hüpoteegilepinguid. See, et hageja ei toonud esimeses

menetlusdokumendis esile laenu suurust ega lisanud laenu- ja hüpoteegilepingut, ei too kaasa

TsMS § 169 alusel menetluskulude hageja kanda jätmist. Tegemist ei ole asja arutamise edasi

lükkamist tinginud asjaoluga. Hagejale ei saa ette heita, et ta ei esita hagiavaldusega kõiki

tõendeid. Alles kostja vastusest selgub, mis asjaolud on vaidluse all, mille järgselt on hagejal

võimalus täiendavalt seisukohti ja tõendeid esitada. Maakohus pidas pärast kostja vastuse

saamist eelistungi, mille käigus selgitas hagejale asjaolude esile toomise vajadust, lisaks

selgitas maakohus tõendamiskoormist. Hageja esitas kohtu määratud tähtajaks täiendavad

seisukohad, milles tõi esile vajalikud puuduvad asjaolud. Samuti esitas hageja 15.05.2008 ja

12.10.2010 sõlmitud notariaalsed hüpoteegilepingud. Seega ei saa järeldada, et hageja

käitumine põhjustas menetluse viibimise. Hageja järgis maakohtu juhiseid.

25.2. Kostja väitel esitas hageja asjakohatu taotluse – hageja taotles pangakonto väljavõtete

väljanõudmist isikute kohta, kes ei puutunud üldse asjasse. Kostja viidatud digitoimiku lehel

asub hageja taotlus D. C pangakontode väljavõtete kogumiseks (dtl 74). Kostja pole

selgitanud, mille tõttu on laenuandja pangakonto väljavõtte kogumise taotlus asjakohatu

olukorras, kus vaidlus on selle üle, kui palju laenusaaja laenuandjale laenu tagasi maksis.

Pealegi on maakohus hageja sellekohase taotluse rahuldanud, mistõttu ei saa seda pidada

asjakohatuks.

26. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse ka menetluskulude kindlaks määramise osas. Kostja ei

ole konkreetselt esile toonud, millises ulatuses ta hageja lepingulise esindaja kuludega ei

nõustu (millises ajamahus ja millise summa ulatuses on hageja lepingulise esindaja toimingud

kostja hinnangul põhjendamatud). Samuti ei ole kostja vaidlustanud hageja lepingulise

esindaja tunnitasu põhjendatust. TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud

lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, s.t

kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise osas,

millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire

(RKTKm 23.03.2016, 3-2-1-184-15, p 14). Ringkonnakohtu ülesanne ei ole uuesti hinnata

kõigi menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust, vaid seda, kas

maakohus on nende kindlaksmääramisel väljunud kaalumispiiridest. Seda saab

ringkonnakohus teha üksnes juhul, kui menetluskulusid vaidlustav pool toob esile, milles

seisneb mingi konkreetse kulu hindamisel maakohtupoolne kaalumispiiridest väljumine.

Kostja selliseid asjaolusid esile toonud ei ole.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

27. Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.

2-21-18799

28. Tulenevalt sellest, et maakohus on menetluskulud rahaliselt kindlaks määranud, teeb seda

apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab

menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud

ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

Hageja esitas 19.01.2026 ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, milles palub hüvitada

apellatsioonimenetlusega seoses kantud menetluskulud kokku 907,37 eurot (käibemaksuga).

Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja lepinguline esindaja osutanud hagejale

apellatsioonimenetluses õigusabi 4 tunni ja 25 minuti ulatuses tunnihinnaga 175 eurot

(käibemaksuta).

29. Ringkonnakohus leiab, et hageja menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud –

kohtuotsuse analüüs, apellatsioonkaebusega tutvumine ja vastuse koostamine

apellatsioonkaebusele, 08.01.2026 kohtumäärusega tutvumine ja menetluskulude nimekirja

koostamine, on põhjendatud ning nende ajakulu on õigusteenuse osutamiseks samuti

põhjendatud ja vajalik. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu määr 175 eurot (käibemaksuta)

on kolleegiumi hinnangul samuti TsMS § 175 lg 1 mõttes mõistlik ja põhjendatud.

30. Seega rahuldab ringkonnakohus hageja taotluse apellatsioonimenetluses kantud

menetluskulude hüvitamiseks ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja apellatsiooniastmes

kantud õigusabikulud 907,37 eurot (käibemaksuga).

31. Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt hageja taotlusele otsuse

resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest

kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt)