2-25-118884/7 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Susann Liin

Otsuse tegemise aeg ja koht

Tartu, 7. veebruar 2025

Tsiviilasja number

2-25-118884

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi G.O vastu

1981 euro 99 sendi suuruse põhivõla ja

kõrvalnõuete saamiseks

Tsiviilasja hind

3639 eurot 78 senti

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja Aktiva Finance Group OÜ

(registrikood 10746479), lepinguline esindaja

Sigrid Rahkema (e-post XXX)

Kostja G.O (isikukood XXX, elukoht XXX,

XXX-i , e-post XXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Aktiva Finance Group OÜ 18.08.2025 hagi G.O vastu 1981 euro 99

sendi suuruse põhivõla ja kõrvalnõuete saamiseks osaliselt.

2. Mõista G.O-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja põhivõlg 1981 eurot 99

senti, sissenõudmiskulud 50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis perioodil

19.04.2023–17.09.2025 559 eurot 91 senti ning edasiulatuv viivis võlaõigusseaduse

(VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 18.09.2025 kuni põhivõla

(1981 eurot 99 senti) tasumiseni, kuid kokku mitte suuremas ulatuses kui

põhivõlg (1981 eurot 99 senti).

3. Rahuldada G.O 23.10.2025 viivise vähendamise taotlus osaliselt ning piirata

edasiulatuv viivisenõue põhivõla suurusega. Jätta viivisenõue p-s 2 nimetatut

ületavas osas rahuldamata.

4. Jätta menetluskuludest 82% G.O kanda ning 18% Aktiva Finance Group OÜ

kanda. G.O-l puuduvad hüvitatavad menetluskulud.

5. Mõista G.O-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja menetluskulud 733 eurot

90 senti ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

viivis menetluskuludelt (733 eurot 90 senti) alates otsuse jõustumisest kuni

menetluskulude tasumiseni.

6. Toimetada otsus pooltele kätte.

Edasikaebamise kord

Pooled võivad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 630 lg 1 kohaselt esitada

kohtuotsuse peale Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, mille esitamise tähtaeg on

TsMS § 632 lg 1 kohaselt 30 päeva alates kohtuotsuse apellatsioonkaebuse esitajale

kättetoimetamisest, kuid mitte rohkem kui viis kuud kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemisest.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Apellatsioonkaebuse esitamiseks saab taotleda menetlusabi TsMS §-de 180–190 kohaselt.

Menetlusabi andmise taotlus ei peata TsMS § 187 lg-te 5 ja 6 kohaselt aga seaduses sätestatud

ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Kaebuse esitamise tähtaja järgimiseks tuleb

esitada tähtaja kestel ka kaebus või teha muu menetlustoiming, mille jaoks on menetlusabi

taotletud. Kohus annab apellatsioonkaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või

kaebuses esineva menetlusabi taotlemisega seotud puuduse kõrvaldamiseks mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult

või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 29.07.2025 maksekäsu kiirmenetluse avalduse

G.O (kostja) vastu 3153 euro 63 sendi saamiseks. Pärnu Maakohus tegi kostjale 31.07.2025

määrusega makseettepaneku, mis on kätte toimetatud 04.08.2025 e-toimiku kaudu. Pärnu

Maakohus lõpetas 18.08.2025 määrusega maksekäsu kiirmenetluse ning edastas asja Tartu

Maakohtule asja arutamise jätkamiseks hagimenetluses, sest kostja esitas makseettepanekule

06.08.2025 vastuväite, Tartu Maakohus jättis 03.09.2025 määrusega hagiavalduse käiguta ja

andis hagejale tähtaja TsMS § 363 nõuetele vastava hagiavalduse esitamiseks.

2. Hageja esitas 17.09.2025 hagi, milles palus kostjalt välja mõista põhivõlg 1981 eurot 99

senti, viivised ja kõrvalnõuded tulenevalt Elisa Eesti AS (teenusepakkuja) ja kostja vahel

sõlmitud järgmistest müügilepingutest, kindlustuslepingutest ja sideteenuse lepingust

(lepingud):



25.04.2019, 02.05.2019, 02.09.2021, 14.12.2021 ja 17.08.2022 sõlmitud

liitumislepingud telekommunikatsiooniteenuse osutamiseks



24.04.2019 sõlmitud osamaksetega vara müügileping seadme Samsung Galaxy A12

ostmiseks, mille osamaksete summa kokku on 189 eurot



02.09.2021 sõlmitud osamaksetega vara müügileping seadme 4G ruuter B535

ostmiseks, mille osamaksete summa kokku on 99 eurot



14.12.2021 sõlmitud osamaksetega vara müügileping seadme Apple Iphone 13 128

GB ostmiseks, mille osamaksete summa kokku on 919 eurot



14.12.2021 sõlmitud osamaksetega vara müügileping seadme Samsung Galaxy A22

5G ostmiseks, mille osamaksete summa kokku on 219 eurot



17.08.2022 sõlmitud osamaksetega vara müügileping seadme Apple Iphone 13 Pro

128GB ostmiseks, mille osamaksete summa kokku on 1149 eurot



17.08.2022 sõlmitud osamaksetega vara müügileping seadme Samsung Galaxy Tab

ostmiseks, mille osamaksete summa kokku on 229 eurot



16.09.2022 sõlmitud osamaksetega vara müügileping seadme Huawei Watch GT2

ostmiseks, mille osamaksete summa kokku on 149 eurot



14.12.2021 sõlmitud nutikindlustuse leping kindlustusobjekti Samsung Galaxy A22

kindlustamiseks kuumaksega 4 eurot 19 senti



17.08.2022 sõlmitud nutikindlustuse leping kindlustusobjekti Apple Iphone 13 Pro

kindlustamiseks, kindlustusmakse kuumaksega 13 eurot 99 senti



17.08.2022 sõlmitud nutikindlustuse leping kindlustusobjekti Samsung Galaxy Tab

kindlustamiseks, kindlustusmakse kuumaksega 4 eurot 19 senti



08.04.2021,17.04.2021 ja 11.12.2021 sõlmitud Mobiil-ID leping Mobiil-ID teenuse

tarbimiseks, teenuse kuutasu 99 senti

Hageja selgitas, et lepingute näol ei ole tegemist tarbijakrediidilepingutega VÕS § 402 lg 1

mõistes. Igasugune järelmaksuleping ei ole tarbijakrediidileping. Seadus eristab tavalisi

tarbijakrediidilepinguid ja ning tarbijakrediidilepinguid, kus tarbijast krediidisaaja

krediteerimine toimub muul viisil ning mille esemeks on asja omandamise, teenuse osutamise

või muu lepingueseme finantseerimine § 405 lg 1 tähenduses (VÕS II komm (2019) § 402, p

3.2). VÕS § 405 lg 1 kohaldamisala alla kuuluvad intressi tasumise kohustusega

järelmaksuga müügilepingu vormis sõlmitud tarbijakrediidilepingud ning laiemalt ka muud

teenuse osutamise või muu soorituse saamiseks tarbija sõlmitavad lepingud, kus tarbijal

võimaldatakse omandatava teenuse või muu soorituse eest tasuda pärast teenuse osutamist

või muu soorituse tegemist tasutavate osamaksetega, millelt arvestatakse intressi (VÕS II

komm (2019) § 405, p 3.1). Hageja leidis, et käesolevas asjas ei ole tegemist

tarbijakrediidilepinguga, sest järelmaksuga tasutavale müügihinna osale ei lisandu intressi ega

muid tasusid.

Kostja rikkus lepingut, kuid ta jättis 01.03.2024 arve nr 2037622293 järgi tähtaegselt tasumata

264 eurot 56 senti (kostja tasus 239 eurot 87 senti) ning kui ta jättis 01.04.2023 arve nr

2037942530 järgi tasumata 1957 eurot 30 senti vastavalt. Teenusepakkuja andis 01.03.2023

kostjale täiendava tähtaja, et tasuda võlgnevus 1185 eurot 13 senti hiljemalt 08.03.2023.

Teenusepakkuja hoiatas kostjat, et kui kostja täiendavaks tähtajaks võlgnevust ei tasu, ütleb ta

lepingud üles (dtl 80). Teenusepakkuja ütles lepingud üles 09.03.2023, millega muutus kogu

nõue sissenõutavaks. Teenusepakkuja loovutas 16.01.2025 oma nõuded kostja vastu hagejale.

Hageja palub kostjalt lepingutest tulenevalt välja mõista:



põhivõlg 1981 eurot 99 senti (264,56 – 239,87 + 1957,3)



sissenõudmiskulud 50 eurot



perioodil 19.04.2023–17.09.2025 sissenõutavaks muutunud viivis 1137 eurot 56 senti



edasiulatuv viivis 0,065% päevas alates 18.09.2025 kuni põhinõude täitmiseni

Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt hageja kasuks välja

menetluskuludena riigilõiv 455 eurot, lepingulise esindaja kulud 527 eurot ning

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis alates otsuse

jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

3. Tartu Maakohus võttis 07.10.2025 määrusega hagi menetlusse. Kohus andis kostjale tähtaja

21 päeva, et esitada hagile kirjalik vastus. Kostja esitas 23.10.2025 hagile kirjaliku vastuse,

milles märkis, et hagiavalduse dokumente läbi vaadates jäi silma Aktiva Finance Group OÜ

esindaja väide, et järelmaksud pole võrdsustatud laenude ehk krediidiandmisega. Järelmaksud

on otseselt seotud majandusliku hakkama saamisega. Järelmaksu taotledes ei hinnatud minu

majanduslikku üldolukorda ega järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtteid andes üha

uusi järelmakse ning sõlmides erinevaid teenuslepinguid. Palun sellega seoses kohtu

seisukohta – kas Elisa Eesti AS oleks pidanud hindama minu maksevõimet enne lepingute

sõlmimist? Olen maksejõuetu, mul puuduvad vahendid antud võlgnevuse tasumiseks. Palun

mitte määrata kõrvalkulusid nii põhinõudel kui menetluskuludel. Olen nõus kirjaliku

menetlusega. Ei soovi esitada vastuhagi.

4. Tartu Maakohus andis 21.01.2026 määrusega pooltele lõplike seisukohtade, menetluskulu

nimekirjade ja vastuste esitamise tähtaja. Kohus andis pooltele tähtaja, et esitada soovi korral

lõplikud seisukohad ja menetluskulude nimekiri kuni 03.02.2026 (k.a) ning seisukoht

vastaspoole menetluskulude nimekirjale kuni 05.02.2026 (k.a). Hageja esitas 28.01.2026

kohtule menetluskulude nimekirja ja märkis, et on hagiavalduses põhjalikult, selgelt ja

detailselt selgitanud oma nõuet ja selle kujunemist. Hageja palus kostjalt välja mõista

menetluskuludena riigilõiv 455 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulud 20 eurot ning

lepingulise esindaja kulud 591 eurot 50 senti (km-ta) kolme ja poole tunni osutatud õigusabi

eest tunnihinnaga 169 eurot. Pooled täiendavaid seisukohti ega vastuseid ei esitanud.

KOHTU SEISUKOHT

5. Kohus on tutvunud kohtuasja materjalidega ning leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.

Kohus tuvastab järgmised asja lahendamiseks olulised asjaolud, mille üle pooled ei vaidle.

5.1. Kohus tuvastab, et teenusepakkuja ja kostja sõlmisid järgmised lepingud (dtl 31–60):



teenusepakkuja ja kostja sõlmisid viis liitumislepingut telekommunikatsiooniteenuse

osutamiseks (25.04.2019, 02.05.2019, 02.09.2021, 14.12.2021 ja 17.08.2022)



teenusepakkuja ja kostja sõlmisid kolm Mobiil-ID teenuse kasutamise lepingut

kuutasuga 99 senti (08.04.2021,17.04.2021, 11.12.2021)



teenusepakkuja ja kostja sõlmisid seitse osamaksetega müügilepingut

o

24.04.2019 seade Samsung Galaxy A12, osamaksed kokku 189 eurot

o

02.09.2021 seade 4G ruuter B535, osamaksed kokku 99 eurot

o

14.12.2021 seade Apple Iphone 13 128 GB, osamaksed kokku 919 eurot

o

14.12.2021 seade Samsung Galaxy A22 5G, osamaksed kokku 219 eurot

o

17.08.2022 seade Apple Iphone 13 Pro 128GB, osamaksed kokku 1149 eurot

o

17.08.2022 seade Samsung Galaxy Tab, osamaksed kokku 229 eurot

o

16.09.2022 seade Huawei Watch GT2, osamaksed 149 eurot



teenusepakkuja ja kostja sõlmisid kolm kindlustuslepingut

o

14.12.2021 Samsung Galaxy A22 kindlustamiseks kuumaksega 4 eurot 19

senti

o

17.08.2022 Apple Iphone 13 Pro kindlustamiseks, kuumaksega 13 eurot 99

senti

o

17.08.2022 Samsung Galaxy Tab kuumaksega 4 eurot 19 senti

5.2. Kohus tuvastab, et kostja rikkus lepingutest tulenevaid kohustusi, kui jättis 01.03.2024

arve nr 2037622293 ja 01.04.2023 arve nr 2037942530 tasumata 1957 eurot 30 senti (dtl 72–

80). Teenusepakkuja andis 01.03.2023 kostjale täiendava tähtaja, et tasuda võlgnevus 1185

eurot 13 senti hiljemalt 08.03.2023. Teenusepakkuja hoiatas kostjat, et kui kostja täiendavaks

tähtajaks võlgnevust ei tasu, ütleb ta lepingud alates 09.03.2023 (dtl 80). Teenusepakkuja

loovutas 16.01.2025 oma nõuded kostja vastu hagejale (dtl 81).

6. Kohus kvalifitseerib järgmisena pooltevahelised õigussuhted. Kohus leiab, et

teenusepakkuja ja kostja vahel sõlmitud viis liitumislepingut ja kolm Mobiil-ID kasutamise

lepingut tuleb kvalifitseerida sideteenuse lepinguteks elektroonilise side seaduse (ESS) § 91 lg

1 mõttes. Sideteenuse lepingule kohaldatakse ESS § 91 lg 3 kohaselt võlaõigusseaduses

sätestatut ulatuses, milles eriregulatsioon puudub. Kohus leiab, et teenusepakkuja ja kostja

vahel sõlmitud kolm nutikindlustuslepingut on VÕS § 422 lg 1 mõttes kindlustuslepingud.

6.1. Kohus leiab, et teenusepakkuja ja kostja vahel sõlmitud osamaksetega müügilepingud on

müügilepingud VÕS § 208 lg 1 mõttes, mitte tarbijakrediidilepingud VÕS § 402 lg 1 mõttes.

Kostja märkis hagile esitatud vastuses, et ta ei nõustu sellega, et järelmaksud pole

võrdsustatud laenude ehk krediidiandmisega. Järelmaksud on otseselt seotud majandusliku

hakkama saamisega. Järelmaksu taotledes ei hinnatud minu majanduslikku üldolukorda ega

järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtteid andes üha uusi järelmakse ning sõlmides

erinevaid teenuslepinguid. Kohus leiab, et kuivõrd tegemist ei olnud

tarbijakrediidilepingutega ei kohaldunud teenusepakkujale kostjaga müügilepinguid sõlmides

tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise

kohustus.

6.2. Kohus leiab, et teenusepakkuja ja kostja vahel sõlmitud osamaksetega müügilepingud ei

olnud tarbijakrediidilepingud VÕS § 402 lg 1 mõttes, sest puudub intress. Kuigi

tarbijakrediidilepingu regulatsioon kohaldub VÕS § 405 kohaselt ka asja omandamise,

teenuse osutamise või muu lepingueseme finantseerimisega seotud lepingutele, siis sellised

lepingud on VÕS § 402 lg 1 ja § 405 järgi tarbijakrediidilepingud juhul, kui järelmaksuga

müügilepingus sisaldub kohustus tasuda intressi.

Õiguskirjanduses on leitud, et juhul kui järelmaksuga tasutavat müügihinna osa ei intressita,

ei ole tegemist krediidilepinguga. Samas tuleb arvestada, et eriti järelmaksu puhul on intressi

näol sageli tegemist varjatud intressikokkuleppega. Müügihinna intressimise

kindlakstegemiseks tuleb sellisel juhul järelmaksuga tasutavad müügihinna osad summeerida

ja võrrelda saadud tulemust müügihinnaga, mis kehtinuks järelmaksukokkuleppe puudumisel.

Kui järelmaksuta müügihind on väiksem kui järelmaksuga tasutavate müügihinna osade

summa, on vastava müügilepingu puhul ühtlasi tegemist krediidilepinguga (VÕS-II Komm §

401, p 3.1.2).

7. Kohus leiab, et hageja esitatud tõenditest nähtuvalt puudus osamaksetega müügilepingutes

lepingutasu ning intressimäär oli 0%, mis nähtub ka esitatud arvetelt (dtl 41, 51, 72–80). Kui

arvestada seadme maksumust ning võrrelda seda osamaksete summaga, mis on korrutatud

kuude arvuga, nähtub, et seadme müügihind on ka osamaksetega seadme soetamisel sama (dtl

40–51). Kohus leiab, et eeltoodut arvestades oli seitse osamaksetega lepingut müügilepingud

ning teenusepakkujale ei kohaldunud tarbijakrediidi vastutustundliku laenamise põhimõte.

8. Kohus leiab, et teenusepakkuja ütles 09.03.2023 lepingud kehtivalt üles, millega muutus

kogu tasumata võlgnevus sissenõutavaks. Teenusepakkujal oli õigus lepingud kehtivalt üles

öelda eeldusel, et ta esitas kostjale VÕS § 195 lg 1 kohaselt ülesütlemisavalduse, mille kostja

sai kätte ning lepingute ülesütlemiseks esines mõni ülesütlemise alus.

8.1. Kohus leiab, et hageja on

tõendanud, et teenusepakkuja esitas kostjale

ülesütlemisavalduse. Hageja esitatud tõenditest nähtuvalt saatis teenusepakkuja kostjale

01.03.2023 lepingu lõpetamise teatise (dtl 80), milles tõi välja, et kostja võlgnevus on 1185

eurot 13 senti, ning andis kostjale täiendava tähtaja, et tasuda võlgnevus hiljemalt 08.03.2023,

hoiatades kostjat, et kui kostja eelnimetatud tähtajaks võlgnevust ei tasu, loeb ta

liitumislepingu üles öelduks. Kohus leiab, et lepingu ülesütlemise teatis tõendab

ülesütlemisavalduse tegemist ning kostja ei ole ka väitnud, et ta ei oleks ülesütlemisavaldust

kätte saanud.

8.2. Kohus leiab, et lepingu ülesütlemiseks esines ülesütlemise alus. Teenusepakkuja

üldtingimuste (dtl 61–71) p 7.4.1 järgi võis teenusepakkuja lepingu üles öelda, sellest kostjat

teavitades, kui esines alus, et piirata kostjale teenuse osutamist ning selline piiramise alus ei

olnud ühe kuu jooksul ära langenud. Teenusepakkuja võis piirata teenuse osutamist p 3.8.1

järgi, kui klient hilines temale osutatud teenuste eest tasumisega üle neljateistkümne päeva.

Hageja esitatud tõenditest nähtuvalt oli kostjal 01.03.2024 arve nr 2037622293 esitamise

ajaks kogunenud võlgnevus 1185 eurot 13 senti, millele lisandus märtsis 280 eurot 63 senti

(dtl 72) ning mida kostja ka täiendava tähtaja jooksul täielikult ei tasunud. Lisandunud

võlgnevuse tulemusel oli kostja 01.04.2023 arve nr 2037942530 järgi teenusepakkujal võlgu

1981 eurot 99 senti (24,69 + 1957,3) (dtl 26). Nimetatud arvetel sisaldusid kõigist

eelnimetatud lepingutest tulenevad kohustused kompleksselt. Kostja ei ole hagi vastuses

väitnud, et arvel märgitud summad ei vastaks tegelikkusele või, et ta oleks suuremal määral

tagasimakseid teinud. Kohus leiab, et eeltoodut arvestades ütles teenusepakkuja lepingud

09.03.2023 kehtivalt üles, millega muutus kogu nõue sissenõutavaks ning teenusepakkujal oli

õigus nõuda selle tasumist.

8.3. Hageja on väitnud, et teenusepakkuja loovutas 16.01.2025 oma nõuded kostja vastu

hagejale (dtl 81). Kohus märgib, et hageja esitatud nõude loovutamise teatisest ei saa

järeldada, kas teenusepakkuja on enda nõuded kostja vastu hagejale loovutanud. Tegemist on

üldsõnalise dokumendiga, mida ei ole allkirjastatud, kus koostajaks on abstraktselt märgitud

„Elisa Eesti AS esindaja“ ning tegelikult on dokumendi koostanud hagiavalduse esitamise

päeval kohtule hagiavalduse edastanud hageja töötaja Merilin Saare 17.09.2025 kell 12:19:08.

Kohus leiab, et eeltoodu ei välista siiski hagi rahuldamist, sest hiljemalt hagimaterjalide

kostjale kättetoimetamisel sai kostja nõude loovutamisest teada. Hagi rahuldamist ei välista

iseenesest see, kui kostjatele teatati võlanõude loovutamisest pärast hagiavalduse esitamist

(RKTKo 06.06.2007, 3-2-1-62-07, p 12). Kohus leiab, et eeltoodut arvestades tuleb hagi

rahuldada osas, milles hageja palus kostjalt välja mõista põhivõlg 1981 eurot 99 senti.

9. Hageja on palunud kostjalt välja mõista sissenõudmiskulud 50 eurot. Hageja on välja

toonud, et sissenõudmiskulud seostuvad järgmiste toimingutega (dtl 27):



03.03.2025 a tasulise kirja saatmine 25 eurot



31.03.2025 a tasulise kirja saatmine 5 eurot



22.05.2025 a tasulise kirja saatmine 5 eurot



muud makseviivitusega tekkinud kulud 5 eurot



nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud



kontaktandmete otsingu ja päringu kulud



võlgnikule vastamisega seotud kulud



võlanõuete selgitamine ja vastuväidetele vastamine telefoni teel, e-maili teel



võlgnikule tehtavate kõnede kulud



võlanõude avaldamisega tehtud kulud.

9.1. Majandus- ja kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja võib VÕS 1132 lg 2 p 3 kohaselt

nõuda tarbijalt pärast lepingu lõppemist temaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude

hüvitamist kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise

meeldetuletuskirja eest nõuda 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot,

kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Kohus märgib, et käesoleval juhul oli põhivõlg 1981

eurot 99 senti, hageja on majandus- ja kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja ning kostja on

tarbija.

9.2. Kohus leiab, et hageja on tõendanud, et ta on saatnud kostjale meeldetuletuskirjad ning

teinud toiminguid kulude sissenõudmiseks (dtl 82–87). Kostja ei ole ka väitnud, et ta ei oleks

meeldetuletuskirju kätte saanud. Kohus leiab, et hageja sissenõudmiskulude hüvitamise nõue

tuleb VÕS 1132 lg 2 p 3 kohaselt rahuldada ning mõista kostjalt hageja kasuks välja 50 eurot.

10. Kohus käsitleb järgnevalt hageja viivisenõuet kostja vastu. Võlausaldaja võib rahalise

kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult VÕS § 113 lg 1 kohaselt viivist

arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Hageja on palunud

kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud ja edasiulatuv viivis:



perioodil 19.04.2023–17.09.2025 sissenõutavaks muutunud viivis 1137 eurot 56 senti



edasiulatuv viivis 0,065% päevas alates 18.09.2025 kuni põhinõude täitmiseni

10.1. Kohus märgib, et on tuvastanud ja pooled ei vaidle selle üle, et kostja ei ole eespool

nimetatud ulatuses põhivõlga tasunud ning on selliselt VÕS § 113 lg 1 mõttes rahalise

kohustuse täitmisega viivitanud, mis annaks hagejale õiguse nõuda viivist. Kostja on aga

hagivastuses välja toonud, et ta on maksejõuetu, tal puuduvad vahendid antud võlgnevuse

tasumiseks ning palunud mitte määrata kõrvalkulusid nii põhinõudel kui menetluskuludelt (dtl

100). Kohus leiab, et eeltoodud lauset saab käsitada viivise vähendamise taotlusena VÕS §

113 lg 8 mõttes, mis sätestab, et viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle

vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule.

10.2. Hageja on selgitanud viivisenõude kujunemist selliselt, et viivisenõude periood algab

viimase arve tasumise kuupäevast ning sissenõutavaks muutunud viivist on arvutatud kuni

hagi esitamise ajani. Viimase 01.04.2025 arve maksetähtpäev oli 18.04.2023 (dtl 76) ning

viivist on nõutud alates sellele järgnevast päevast.

Hageja on viivisemäära kohta märkinud, et teenusepakkuja üldtingimuste p 6.10 järgi sai

teenusepakkuja nõuda füüsiliselt isikult viivist arvele märgitud maksetähtajale järgnevast

kuupäevast 0,065% võlasummast iga viivitatud päeva eest. Hageja kohtule esitatud tõenditest

selline viivisemäär aga ei nähtu (dtl 68). Kostjale saadetud arvetel on hageja väidetud

viivisemäär märgitud, kuid ainuüksi viivisemäära märkimine arvel ei tõenda, et pooled

oleksid sellises viivisemääras kokku leppinud (RKTKo 17.12.2009, 3-2-1-144-09, p 10–11).

10.3. Kohus leiab, et kuivõrd hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, milline oli

teenusepakkuja ja kostja vahel sõlmitud lepingust tulenev viivisemäär perioodil 19.04.2023–

17.09.2025 ning viivisemäär ei nähtu ka kohtule esitatud lepingutest (dtl 31–60), ei saa kohus

rahuldada hageja viivisenõuet lähtudes lepingujärgsest viivisemäärast. Kohus leiab, et kuivõrd

hageja ei ole tõendanud, et teenusepakkuja ja kostja vahel oli kokku lepitud seadusjärgsest

viivisemäärast kõrgem viivisemäär, tuleb hageja sissenõutavaks muutunud viivise ja

edasiulatuv viivisenõue rahuldada osaliselt ning lähtuda saab seadusjärgsest viivisemäärast.

11. Kostja on esitanud viivise vähendamise taotluse. Kohus ei vähenda viivist omal algatusel

(RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 34; RKTKo 21.06.2011, 3-2-1-52-11, p 19). Viivise

vähendamine on kohtu diskretsiooniotsus, kuhu kõrgema astme kohus saab kontrollida

piiratult. Kohus peab viivise vähendamisel arvestama eelkõige kohustuse täitmise ulatust,

teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit ning hindama

viivisenõude suurust ka lähtudes objektiivsetest kriteeriumidest (RKTKo 09.05.2018, 2-16-

18005/54, p 14; 13.12.2017, 2-15-2810/51, p 19; RKTKo 12.12.2012, 3-2-1-162-12, p 20).

11.1. Kohus leiab, et kuivõrd lähtuda saab seadusjärgsest viivisemäärast, sest lepingujärgse

viivisemäära kohta ei ole kohtule tõendeid esitatud, ei ole täiendav viivisemäära vähendamine

asjakohane. Seadusjärgne viivisemäär on asjakohane ka arvestades kostja väiteid, et

teenusepakkuja andis kostjale tooteid üha uute järelmaksudega ega kontrollinud tema

maksevõimet, mis mõjutas tema majanduslikku toimetulekut. Kohus leiab, et praegune

olukord on sarnane sellele, mille eest kaitseb imperatiivne regulatsioon tarbijat tarbijakrediidi

lepingu puhul. Seadusandja eesmärk on vältida olukordi, kus tarbijale antaks üha uut krediiti,

mis viib võlgade kuhjumiseni kuni sinnamaani, et tarbijat ähvardab maksejõuetus.

11.2. Kui arvestada analoogiat tarbijakrediidi regulatsiooniga, ei oleks pooled saanud kokku

leppida seadusjärgsest viivisemäärast kaks korda suuremat viivisemäära olukorras, kus intress

on 0%. Tarbijatele on analoogsetes olukordades kohane kaitsemeede VÕS § 415 lg 1 järgne

tarbijakrediidile rakenduv imperatiivne seadusjärgne viivisemäär, mis võimaldab

seadusjärgsest viivisest suuremat viivist küsida vaid juhul, kui lepingus on kokku lepitud

kõrgem intressimäär. Analoogiat arvestades võib ka käesoleval juhul asuda seisukohale, et kui

teenusepakkuja ja kostja leppisid kokku intressimääras 0%, oleks asjakohane viivisemäära

vähendada seadusjärgse viivisemäärani analoogselt VÕS § 415 lg-ga 1 isegi juhul, kui hageja

oleks tõendanud lepingujärgse viivisemäära suuruse.

Olukorras, kus vähemasti kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt hakati võlgnevust nõudma

liigikaudu kaks aastat pärast selle tekkimist ning arvestades kostja makseraskusi ja analoogiat

tarbijakrediidiga, viiks seadusjärgne viivisemäär ka objektiivselt mõistliku tulemuseni viivise

vähendamise taotluse kontekstis. Kohus saaks vähendada ka edasiulatuvat viivist (RKTKo

16.11.2016, 3-2-1-118-16, p 19).

11.3. Kohus leiab, et eeltoodut arvestades on põhjendatud viivisemäär seadusjärgne

viivisemäär ning täiendavalt viivisemäära vähendamiseks viivise vähendamise taotlust

arvestades puuduvad alused. Kohus rahuldab hageja viivisenõude osaliselt ning mõistab VÕS

§ 113 lg 1 kohaselt kostjalt hageja kasuks välja perioodil 19.04.2023–17.09.2025

sissenõutavaks muutunud viivise 559 eurot 91 senti ning edasiulatuva VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras viivise alates 18.09.2025 kuni põhivõla (1981 eurot 99 senti)

tasumiseni. Kohus leiab, et eeltoodut ja kohtupraktikas väljendatud seisukohti arvestades

tuleb edasiulatuv viivisenõue piirata põhivõla summaga ning piirata edasiulatuv viivis

põhivõla (1981 eurot 99 senti) suurusega (RKTKo 26.10.2010, 3-2-1-87-10, p 12).

12. Kohus määrab TsMS § 173, 174 lg 2 ja § 177 kohaselt kindlaks menetluskulude jaotuse ja

rahalise suuruse. Kohus jaotab hagi osalise rahuldamise tõttu menetluskulud TsMS § 163 lg 1

kohaselt võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega (3169,55/2611,64). Kohus jätab 82%

menetluskuludest kostja kanda ning 18% hageja kanda.

12.1. Hageja esitas kohtule 28.01.2026 menetluskulude nimekirja, milles palus kostjalt hageja

kasuks välja mõista menetluskuludena riigilõiv 455 eurot (108,81 + 346,19), 20 eurot

maksekäsu kiirmenetluse kulud ning lepingulise esindaja kulud 591 eurot 50 senti (km-ta)

kolme ja poole tunni osutatud õigusabi eest tunnihinnaga 169 eurot.

Hageja palus lepingulise esindaja kulud TsMS § 174 lg 10 järgi välja mõista käibemaksuta,

sest hageja on käibemaksukohustuslane ja tal on õigus käibemaksu tagasi arvestada. Hageja

kinnitas, et kõik kulud on TsMS § 176 lg 5 kohaselt kantud seoses käesoleva tsiviilasja

kohtumenetlusega. Kostja ei ole menetluskulude nimekirja esitanud ning tal ei olnud ka

lepingulist esindajat, seega kohus märgib, et kostjal puuduvad kindlaksmääratavad

menetluskulud.

12.2. Kohus leiab, et hageja menetluskulude kindlaksmääramise taotlus tuleb rahuldada

osaliselt. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista riigilõiv 455 eurot. Riigilõiv on

menetluskulu, mille tasumise kohustus tuleneb seadusest TsMS § 138 lg 2 mõttes.

Põhjendatud on ka hageja taotlus hüvitada 20 eurot TsMS § 172 lg 9 ja § 4842 järgi

menetluskuluna maksekäsu kiirmenetluses.

12.3. Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja kulud on TsMS § 175 lg 1 kohaselt vajalikud

ja põhjendatud osaliselt. Riigikohtu juhiste järgi ei pea kohus menetluskulude

kindlaksmääramisel kohus üksikasjalikult välja tooma konkreetseid tegevusi ja kulusid

menetluskulude nimekirjast ega hindama iga kuluartiklit eraldi.

Riigikohtu hinnangul peab kohus menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel

andma eelkõige hinnangu lepingulise esindaja kulude suurusele tervikuna ning kaaluma, kas

esindamisega seotud kulu tervikuna vastab mõistlikule keskmisele sarnase õigusteenuse

hinnale. Kohus arvestab kohtuvaidluse asjaolusid, kohtuasjale kulunud aega, asja liiki,

keerukust ja mahukust, menetlusdokumentide sisu ja mahtu, samuti kontrollib, ega lepingulise

esindaja tunnitasu ei ületa sarnase õigusteenuse keskmist hinda (RKTKm 17.04.2024 2-17-

124505/94, p 12 jj; RKTKm 29.01.2024 2-21-9796/80, p 17 jj).

12.4. Kohus leiab, et lepingulise esindaja kvalifikatsiooni ja menetlusdokumentide sisu

arvestades on põhjendatud ajakulu 3,5 tundi ning põhjendatud juristi tunnitasu määr 120 eurot

(km-ta). Kohtupraktikas on juristi tunnitasu määr olnud 100–120 eurot. Kohus arvestab, et

tegemist ei olnud õiguslikult keeruka vaidlusega, tegemist oli tüüphagiga, kus on esitatud

asjaolud ja nõude kujunemine ning õiguslik analüüs on vähene.

Kohus leiab, et hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud on 895 eurot, millest 455 eurot

on riigilõiv, 20 eurot maksekäsu kiirmenetluse kulud ja 420 eurot lepingulise esindaja kulud.

Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 733 eurot 90 senti, mis on 82% menetluskuludest.

Kostjal puuduvad hüvitatavad menetluskulud.

12.5. Kohus mõistab menetluskulud välja koos käibemaksuta, sest hageja on TsMS § 174 lg

10 mõttes märkinud, et ta on käibemaksukohustuslane ja saab tekkinud kuludelt käibemaksu

tagasi arvestada. Kohus rahuldab TsMS § 177 lg 4 kohaselt hageja taotluse mõista kostjalt

hageja kasuks välja menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis

alates käesoleva kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kohtunik

Susann Liin