3-25-494/23 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Mait Laaring

Otsuse tegemise aeg ja koht

6. veebruar 2026, Tallinn

Haldusasja number

3-25-494

Haldusasi

G.Q kaebus Järva Vallavalitsuse 28.01.2025 korralduse nr

39 tühistamiseks ja valla kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – G.Q, esindaja Kenneth Rivis

Vastustaja – Järva vald, esindaja Kristi Laane

Kolmas isik – P.S

Asja läbivaatamine

08.01.2026 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta tähelepanuta poolte 09.01.2026 ja 02.02.2026 esitatud menetlusdokumendid.

2. Jätta G.Q kaebus rahuldamata.

3. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.

4. Asendada avaldatavas otsuses kaebaja ja kolmanda isiku nimed tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 09.03.2026 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14

päeva (HKMS § 184).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. G.Q-le (kaebaja) kuulub Järva vallas Puiatu külas YYYkinnistu (registriosa number

XXX, katastritunnus WWW). Kinnistut läbivad Kooli tee nr 2340015 ja Puiatu tee nr

2340016 (koos teed).

2. Imavere Vallavolikogu 19.06.2008 määrusega nr 13 kehtestatud Imavere valla

üldplaneeringu ja Järva Vallavolikogu 28.06.2018 otsuse nr 37 kohaselt on Kooli tee ja Puiatu

tee avaliku kasutusega teed. Imavere Vallavolikogu 12.10.2017 otsusega nr 23 kinnitud valla

kohalike teede nimekirja kohaselt on avalikuks kasutamiseks määratud mh YYYkinnistu teed.

3-25-494

YYYkinnistu eelmise omaniku ja Imavere Vallavalitsuse vahel oli 12.12.2013 sõlmitud

tähtajatu teede avaliku kasutamise leping, mis lõppes 2021. a seoses kinnistu eelmise omaniku

surmaga.

3. Kaebaja ja tema abikaasa väljendasid suhtluses Järva valla (vastustaja) ametnikega

rahulolematust teede seisukorra ja kaebaja kinnisasjal muru ning viljapõllu väidetava

kahjustamise üle seoses teede avaliku kasutamisega. Kaebaja sulges 2024. a kevadel Kooli

tee, teavitades sellest vastustajat. Vastustaja esitas kaebajale 18.06.2024 avalikult kasutatavalt

teelt sõiduki eemaldamise nõude.

4. Kaebaja esitas 02.07.2024 vastustajale taotluse sõlmida teede kasutamiseks isikliku

kasutusõiguse kokkulepe. Kaebaja täiendas taotlust 03.07.2024.

5. Vastustaja edastas kaebajale 17.09.2024 arvamuse avaldamiseks korralduse eelnõu

„Sundvalduse seadmine Järva valla kasuks Kooli teele ja Puiatu teele“. Poolte vahel toimus

kirjavahetus, milles kaebaja esitas vastustajale täiendavaid küsimusi ning tegi ettepanekuid

korralduse eelnõu kohta. Vastustaja vastas kaebaja küsimustele.

6. Kaebaja esitas 30.10.2024 vastustajale kirjaliku vastuse, vastuväited ja ettepanekud

korralduse eelnõule. Muuhulgas esitas kaebaja taotluse keelduda kaebaja erateedele

sundvalduse seadmisest ja menetleda sisuliselt kaebaja 02.07.2024 taotlust isikliku

kasutusõiguse lepingu sõlmimiseks.

7. Poolte vahel toimus 10.12.2024 kohtumine Kooli tee ja Puiatu tee teemal.

8. Vastustaja muutis korralduse eelnõu ja esitas selle 18.12.2024 kaebajale täiendavaks

arvamuse avaldamiseks. Kaebaja tähtajaks vastustajale arvamust ega ettepanekuid ei esitanud.

9. Järva Vallavalitsus andis kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse (KAHOS) § 39

lg-te 1 ja 5, ehitusseadustiku (EhS) § 94 lg 2, haldusmenetluse seaduse (HMS) § 75,

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §-de 40 ja 46 ning Järva Vallavolikogu

22.02.2022 määruse nr 5 „Ehitus- ja planeerimisvaldkonna ülesannete täitmine Järva vallas” §

3 p 9 alusel 28.01.2025 korralduse nr 39 „Sundvalduse seadmine Järva valla kasuks“

(korraldus, dtl 13–30), millega:

- seadis tähtajatu sundvalduse vastustaja kasuks teede avalikuks kasutamiseks kinnisasja

osadele Kooli tee km 2,13–2,41 (280 m) ja Puiatu tee km 0,96–1,26 (300 m). Sundvalduse ala

asukoht ja ligikaudne pindala kokku 5299 m2, kinnisasjal registreeritud maakatastris (PARI)

ruumiandmete tunnusega 368356 (resolutsiooni p 1).

- nägi ette sundvalduse tingimused: kinnistu omanikule makstakse 2024. a eest ühekordset

sundvalduse tasu 108,53 eurot. Edaspidi makstakse kinnistu omanikule sundvalduse tasu kord

aastas vastavalt kehtivatele õigusaktidele. Kinnistu igakordsel omanikul on õigus nõuda

sundvalduse tasu vastavalt asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) §-dele 155 ja 156;

teehoiu tagamiseks on sundvalduse alaks koos teekaitsevööndiga arvestatud ligikaudu 9 m

laiune teekoridor (4,5 m tee teljest mõlemale poole), mille eest maamaksu ei maksta; teid võib

kasutada avalikult kasutatava teena, st teedel võivad liigelda kõik isikud nii sõidukiga kui ka

jalgsi ööpäevaringselt, järgides õigusaktides sätestatud piiranguid. Vastustaja kohustub

kasutama avalikuks kasutamiseks määratud teid heaperemehelikult ja vastavalt selle

otstarbele; hoiduma igasugusest tegevusest, mis takistab teede sihipärast kasutamist; tagama

teede, sh kaitsevööndi nõuetekohase hoolduse ja korrashoiu ning vastutama teede säilimise

eest (resolutsiooni p 2).

- nägi ette, et sundvalduse seadmisega lähevad vastustajale üle kõik tee omaniku kohustused,

õigused ja vastutus (resolutsiooni p 3).

2(16)

3-25-494

9.1. Korralduse põhjendused:

9.1.1. Imavere Vallavolikogu 19.06.2008 määrusega nr 13 kehtestatud Imavere valla

üldplaneeringu ja Järva Vallavolikogu 31.08.2022 otsusega nr 56 vastu võetud Järva valla

üldplaneeringu kohaselt on Kooli tee ja Puiatu tee avaliku kasutusega teed. Kooli tee ühendab

Imavere-Viljandi-Karksi-Nuia riigimaanteed Pilistvere-Imavere riigimaanteega. Puiatu tee on

ligipääsuks Imavere-Kiigevere riigimaanteele.

9.1.2. Sundvalduse seadmisega tee avalikuks kasutamiseks määramine ei ole kinnistule

koormavam kui piiratud asjaõiguslepinguga seatud avalik kasutus. Eratee avalikuks

kasutamiseks määramisega on tee seisundinõuete tagamine vastustaja kohustus ning vastavad

tööd planeeritakse vastustaja teehoiukava kohaselt.

9.1.3. Tulenevalt asjaõigusseaduse rakendamise seadusest on kaebajale makstav ühekordne

sundvalduse tasu 2024. a eest 108,53 eurot, mis arvutatakse 2024. a 1. jaanuari seisuga

järgmiselt: kitsenduse pind – kitsenduse ruumiline ulatus; katastriüksuse pind – koormatud

katastriüksuse pindala; maa maksustamishind – Maa-ameti andmed maa maksustamishinna

kohta; koefitsient – rajatisest tuleneva kitsenduse sisuline ulatus (arvuline väärtus on kas 1,0 ,

0,5 või 0). Kaebajale määratava tasu suurus on saadud arvutuskäiguga 5299 m²/127727 m² x

74744 eurot x 3,5% x koefitsient 1. Edaspidi makstakse kinnistu omanikule sundvalduse tasu

kord aastas vastavalt kehtivatele õigusaktidele.

9.1.4. Teehoiu tagamiseks sundvalduse alaks koos teekaitsevööndiga on arvestatud ligikaudu

9 m laiune teekoridor (4,5 m tee teljest mõlemale poole), mille eest maamaksuseaduse

kohaselt maamaksu ei maksta. Sundvalduse ala määramisel on arvestatud katastripidaja

kehtestatud sundvalduse esitamise tingimuste kohase ruumiandmete täpsusega ning

katastriüksuse piiridega.

9.1.5. Vastustaja on teavitanud 06.09.2024 kaebajat kui kinnistu omanikku vastavalt KAHOS

§ 39 lg-le 3 sundvalduse seadmise menetlusest või võimalusest võõrandada teed vastustajale.

Kinnistu omanik ei ole kinnitanud, et on nõus teedele sundvalduse seadmisega ega avaldanud

ka soovi neid vastustajale võõrandada.

10. Kaebaja esitas 27.02.2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse korralduse tühistamiseks ja

vastustaja kohustamiseks kaebaja 02.07.2024 taotlust sisuliselt läbi vaatama.

11. Kohus kaasas menetlusse kaebaja abikaasa P.S kui kinnistu ühisomaniku.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

12. Kaebaja seisukohad:

12.1. Vaidlusalused erateed on määratud avalikku kasutusse, kuid seda vaid üldplaneeringu

alusel ning muu sisuline kokkulepe teede avalikuks kasutamiseks puudub. Kuna varasem tee

avalikku kasutust reguleeriv leping on lõppenud, soovis kaebaja sõlmida uue lepingu, milles

oleksid sätestatud poolte õigused ja kohustused seoses teega ning esitas vastustajale

sellekohase taotluse. Vastustaja on kaebaja taotluse menetlusest vaikimisi keeldunud ning

asunud läbi viima sundvalduse seadmise menetlust.

12.2. Vaidlusaluseid teid kasutatakse intensiivselt perioodiliselt kevadel ja sügisel, kui

põllumajandusmasinad rikuvad tee täielikult, muutes selle sõiduautodele sisuliselt läbimatuks.

Alates 2024. a ei hooldanud vastustaja teed enam pärast iga intensiivse kasutusperioodi lõppu,

3(16)

3-25-494

vaid teehoolduskava alusel üksnes kord aastas, mis on kaebaja jaoks ebapiisav, sest ta ei pääse

sõiduautoga sisuliselt enam oma koduni.

12.3. 01.07.2024 kaebaja poole kirjaga pöördunud vallaametnik märkis, et teede kasutuse

reguleerimiseks on võimalik nii sundvalduse seadmine kui ka notariaalse piiratud asjaõiguse

lepingu sõlmimine ning küsis kaebajalt tema eelistust. Kaebaja jaoks üllatuslikult alustas

vastustaja aga sundvalduse seadmise menetlust, mille ainus põhjus on vastustaja soovimatus

võtta endale kohustust hooldada (greiderdamine jne) teed kaks korda aastas peale

põllumajandushooaja lõppu nagu oleks reaalne vajadus.

12.4. Korraldus on formaalselt õigusvastane, sest vastustaja ei ole kaebajat korralduse

andmise menetluse algatamisest teavitanud ega küsinud nõuetekohaselt tema arvamust,

menetlus on olnud üksnes vormiline. Vastustaja ei ole püüdnud sõlmida eratee avalikuks

kasutamiseks kaebajaga kokkulepet ega pidanud selleks läbirääkimisi, vaid üksnes esitanud

arvamuse avaldamiseks sundvalduse seadmise korralduse eelnõu, milles sisuliselt sunnitakse

eraomanikku nõustuma sundvalduse seadmisega. Erinevalt korralduses märgitust ei selgitatud

kinnisasja omanikule, et sundvalduse seadmine ei ole kinnistule rohkem koormav, kui

piiratud asjaõiguslepinguga seatud avalik kasutus. Korralduse põhjendustes on valesti

väidetud, et kinnisasja omanik on sundvalduse seadmisega nõus.

12.5. Proportsionaalne ega kohane ei ole sundvalduse seadmise menetlus, mis on läbi viidud

ilma kaebajaga läbi rääkimata ja kaebaja jaoks üllatuslikult, sõnamurdlikult ja vastuoluliselt

olukorras, kus vald oli kaebajale teada andnud, et tegeleb kasutusõiguse lepingu

koostamisega.

12.6. Korralduse eelnõus ei ole selgitatud, mis kuupäeval, millisel õiguslikul alusel või viisil

vastustaja sundvalduse seadmise menetluse algatas. Korralduse eelnõus puuduvad selgitused

või viited läbiviidud haldusmenetluse kohta. Korralduses puuduvad ka üheselt mõistetavad

kaalutlused sundvalduse seadmise vajalikkusse kohta.

12.7. Korraldus on ka materiaalselt õigusvastane. Puudub konkreetne avalik huvi, et Puiatu ja

Kooli tee peaks olema avalikult kasutatav just sundvalduse seadmise läbi. Korralduses on

avalik huvi jäänud täielikult hindamata. Vastustaja on asunud põhjendusi tooma haldusakti

väliselt. Kirjades põhjendatakse korralduse andmise asjaolusid, kuid korraldusest endast ei

nähtu kaalutlused ja põhjendused.

12.8. Paljasõnaline on korralduses esitatud väide, et Järva valla teehoiukavas planeeritakse tee

hooldamisega seotud kohustusi. Ei ole esitatud konkreetset plaani teede korrashoiuks.

12.9. Korralduses õigusliku alusena toodud Järva Vallavolikogu 31.08.2022 otsusega nr 56

vastu võetud Järva valla üldplaneering ei ole kehtestatud, vaid vastu võetud ning pole

õigusakt, mis saaks luua õigusi ja kohustusi.

12.10. Kuna Järva valla eelarvestrateegias ei ole käesolevaks eelarveperioodiks ette nähtud

vahendeid YYYkinnisasjal asuva tee aluse maa või selle kasutusõiguse omandamiseks, siis

puuduvad vastustajal ka vahendid tee hooldamiseks. Vastustaja ei ole esitanud ühtegi usutavat

argumenti, kuidas reaalselt korraldatakse teehooldust, remonti jne.

12.11. Vastustaja on otsustanud ühepoolselt, et maksab kinnistu omanikule tasu sundvalduse

seadmise eest. Kaebaja ei soovi marginaalset tasu tee kasutamise eest, vaid soovib, et vald

hooldaks teed selliselt nagu varasemas lepingus oli kokku lepitud, sõlmides selleks kaebajaga

4(16)

3-25-494

uue isikliku kasutusõiguse lepingu, milles on poolte õigused ja kohustused tasakaalustatult

paika pandud.

12.12. Kaebajale tekib sundvalduse seadmisega varaline kahju, kuna teehoiu tagamiseks on

sundvalduse alaks koos teekaitsevööndiga arvestatud ligikaudu 9 m laiune teekoridor,

mistõttu kaebaja kaotab oma põllumaast ligikaudu 0,17 ha. 2025. a on näiteks nisu hind 212

eurot tonnist. 2024 a. saak kõnealuselt põllult 8 t/ha. See teeb 1,2 tonni sellelt kinnistu osalt,

millele on seatud sundvaldus ja kus enam põldu harida ei tohi.

13. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata.

13.1. Pole õige, et vastustaja keeldus vaikimisi menetlemast kaebaja taotlust teede

kasutamiseks isikliku kasutusõiguse lepingu sõlmimiseks. Vastustaja on kaebaja ära kuulanud

ning tema argumente kaalunud. Samuti on vastustaja kaebajat korralduse andmise menetluse

algatamisest teavitanud. Isikliku kasutusõiguse lepingu sõlmimise või sundvalduse seadmise

tingimuste üle on toimunud arutelu, kohtumine ja e-kirjavahetus.

13.2. Üksnes asjaolu, et teede edasise avaliku kasutuse küsimust ei ole lahendatud kaebaja

soovi kohaselt, ei tähenda, et taotlust ei ole vastustaja poolt menetletud. Vastustaja on

sisuliselt vaba otsustama, kas teede avalik kasutus tagatakse sundvalduse seadmisega või

isikliku kasutusõigusega. Vastustaja pidas kaebajaga üle poole aasta läbirääkimisi ja võttis

arvesse teede edasise avaliku kasutuse küsimuse lahendamiseks kõiki olulisi asjaolusid ning

huve. Vastustaja on hinnanud kaebaja taotlust isikliku kasutusõiguse seadmiseks või

halduslepingu sõlmimiseks enne korralduse vastuvõtmist. Samuti on korralduses selgitatud,

miks vastustaja soovib seada teede edasi kasutamiseks sundvalduse ning miks ei ole poolte

vahel vajalik ega otstarbekas sõlmida isikliku kasutusõiguse lepingut.

13.3. Kuna pooled ei jõudnud teede edasise avaliku kasutamise osas kokkuleppele, siis

vastustaja algatas pärast pikaajalisi läbirääkimisi sundvalduse seadmise menetluse. Kaebaja ei

ole vastanud vastustaja tehtud ettepanekutele sundvalduse seadmiseks või teealuse maa

võõrandamiseks vallale. Kaebaja ei ole vastustajale avaldanud, millistel tingimustel ta isikliku

kasutusõiguse lepingut sõlmida soovis.

13.4. Ei ole vajalik ega võimalik sundvalduse seadmisel ega ka isikliku kasutusõiguse lepingu

sõlmimisel lisaks õigusaktides juba sätestatule tuua välja täpseid vastustaja kohustusi

teehooldusel, nt sätestada konkreetne kuupäev, millal toimub antud teedel tolmutõrje või

millal toimuvad konkreetsed teehooldustööd. Eratee avalikuks kasutamiseks määramisega on

tee seisundinõuete tagamine vastustaja kohustus (EhS § 94 lg 3) ning vastavad tööd

planeeritakse valla teehoiukava kohaselt selleks läbi viidud hanke tingimustel. Teehoiukava

on ajas muutuv dokument, mille nõudeid pole otstarbekas lepingus fikseerida. Kui peaks

selguma, et vastustaja ei ole täitnud endale võetud kohustusi või teehooldustööd ei ole

teostatud nõuetekohaselt, siis vastustaja vastutab selle eest.

13.5. Vaidlusalused teelõigud on sõiduautoga läbitavad ja liiklemist võimaldavad vaatamata

sellele, et Järva valla teehoiukavale vastavat greiderdamist neil teelõikudel 2024. a läbi ei

viidud. Töövõtja teavitas viimati nimetatud asjaolust vastustajat alles hiljem ning vastustaja

tõhustab järelevalvet teehoolduse üle. Peale kaebaja ei ole teised samade teede kasutajad

vallale pretensioone esitanud. Transpordiameti hinnangu kohaselt (dtl 151) on vaidlusaluse

teelõigu ebatasasused normi piires. Kaebaja väide tee väga kehvast olukorrast on tõendamata.

5(16)

3-25-494

13.6. Lisaks korralduses toodule selgitas vastustaja õigusnõunik kaebajale enne korralduse

vastuvõtmist telefoni teel, miks vastustaja ei ole seni saatnud temale isikliku kasutusõiguse

lepingut ning põhjendas ka seda, et isikliku kasutusõiguse kokkuleppe sõlmimise asemel teeb

vastustaja lähiajal kaebajale ettepanekud seada sundvaldus teedele või võõrandada need

vallale.

13.7. Omavalitsusüksusel ei ole keelatud sundvalduse seadmisel võtta arvesse ka asjakohaseid

mittesiduvaid dokumente (HMS § 4 lg 2), sh Järva Vallavolikogu 31.08.2022 otsusega nr 56

vastu võetud, kuid veel mitte jõustunud Järva valla üldplaneeringut, milles on väljendatud

kavatsust Kooli teed ja Puiatu teed avalikes huvides jätkuvalt edasi kasutada.

13.8. Järva valla teehoiukava kohaselt rahastatakse kohalike teede hoidu omavalitsuse

eelarvest ning riigi poolt teedele sihtotstarbeliselt eraldatud vahenditest. Järva valla eelarves

on kohalike teede korrashoiuks ja vastustaja kohustuste täitmiseks rahastus ette nähtud.

13.9. Kaebajale esmakordselt edastatud sundvalduse seadmise korralduse eelnõus ei olnud

ette nähtud sundvalduse tasu, kuna vastustaja täidab ka edaspidi kõiki teeomaniku õiguseid ja

kohustusi. Kaebaja mainis üksnes 10.12.2024 kohtumisel vastustajale, et ei soovi saada

sundvalduse tasu. Kuna vastustaja asus seisukohale, et korrektne oleks siiski maksta kaebajale

sundvalduse tasu, muutis ta kaebajale esialgselt saadetud sundvalduse seadmise eelnõu.

Kaebaja ei avaldanud täiendatud eelnõu kohta oma arvamust.

13.10. Kaebaja väited sundvalduse seadmisest talle tekkiva kahju osas on hüpoteetilised. Juba

varasemalt avalikult kasutatavaks määratud tee avalikku kasutusse võtmisel ei teki kaebajale

tuvastatavat kahju, sest maakasutuse iseloom ei muutu ning teid kasutatakse ka edaspidi samal

otstarbel. Kahju võimaliku tekkimise kohta ei ole kaebaja esitanud ei sundvalduse seadmise

eelnõu ega ka täiendatud eelnõu menetluse ajal ühtegi taotlust või ettepanekut.

14. Kolmas isik palub kaebuse rahuldada. Omavalitsusüksus hooldas vaidlusaluseid teid

rahuldavalt kuni 2020. a-ni. Pärast seda pole hooldus olnud piisav ega vasta teehoiukavale.

Teed on halvas seisukorras. Teid kasutavad suured põllumajandusmasinad ning teekoormus

kaebaja kinnistul on väga suur. Teede halva seisundi tõttu sõidetakse üle kaebaja kinnistu

haljasala. Kinnistu omanikud soovivad, et nende teid nõuetekohaselt hooldataks, kuid

vastustaja on seadnud teedele sundvalduse eesmärgiga võtta omanikelt kaasarääkimis- ja

nõudeõigus oma kinnistu osaks olevate teede korrasoleku tagamisel. Sel põhjusel jättis

vastustaja kaebajaga sõlmimata isikliku kasutusõiguse lepingu, kuigi ametnikud selle

sõlmimist kaebajale korduvalt lubasid. Teede avaliku kasutamise saaks tõhusalt tagada ka

isikliku kasutusõiguse lepingu sõlmimisega. Sundvalduse seadmisega võetakse kinnistu

omanikelt täiendav 4,5 m laiune lõik teeäärsest maast, kuid selle hooldust ja piisavat niitmist

omavalitsusüksus eelduslikult ei taga.

15. Kaebaja esitas 22.12.2025 oma täiendavad seisukohad vastustaja vastusele.

15.1. Kaebaja selgesõnaline taotlus oli sõlmida vastustajaga isikliku kasutusõiguse leping,

milles oleksid sätestatud poolte õigused, kohustused ja vastutus. Vastustaja ei ole selle

taotluse suhtes teinud eraldi haldusotsust ega motiveeritud keeldumist. Samuti ei ole

vastustaja kordagi edastanud kaebajale isikliku kasutusõiguse lepingu eelnõu ega avanud

sisulist läbirääkimist lepingu tingimuste üle. Selle asemel asus vastustaja paralleelselt läbi

viima sundvalduse seadmise menetlust. Selline käitumine kujutab endast vaikivat keeldumist

ning on vastuolus haldusmenetluse põhimõttega, et haldusorgan peab isiku taotluse suhtes

võtma selge ja põhjendatud seisukoha.

6(16)

3-25-494

15.2. Kuigi poolte vahel toimus kirjavahetus ja üks kohtumine, ei olnud kaebajal tegelikku

võimalust mõjutada vaidlustatud haldusakti sisu. Vastustaja keeldus konkreetsete kohustuste

ja tähtaegade fikseerimisest, viidates üldsõnaliselt teehoiukavale ja tulevastele hangetele.

Kaebaja tõstatatud küsimused tee hoolduse sageduse, teeäärte korrastamise, lumetõrje,

liiklusohutuse ja vastutuse kohta jäid sisulise vastuseta. Vastustaja seisukoht, et selliste

kohustuste detailne sätestamine ei ole võimalik ega vajalik, tähendas sisuliselt keeldumist

isikliku kasutusõiguse lepingu sisustamisest. Sellises olukorras ei saa rääkida läbirääkimistest.

15.3. Vastustaja väited, et tee on olnud läbitav ning hooldatud vastavalt teehoiukavale, ei

vasta tegelikkusele. Hooldustööd ei vasta vastustaja enda kehtestatud nõuetele.

Põllumajandusettevõtted kasutavad teed rasketehnikaga intensiivselt, kuid vastustaja pole

suutnud sõlmida nendega lepinguid teel kehtivale 8-tonnisele koormuspiirangule vaatamata.

Need faktid on otseselt seotud sundvalduse seadmise proportsionaalsuse hindamisega. Teede

tegelik hoolduspraktika näitab, et vastustaja ei ole suutnud ega soovinud tagada teede

nõuetekohast hooldust olukorras, kus ta väidab end täitvat kõiki teeomaniku kohustusi.

Sundvalduse seadmisega ei muutu vastustaja senine tegevus ega kõrvaldata tuvastatud

puudusi, vaid üksnes süvendatakse kaebaja õiguste riivet. See on vastuolus vastustaja väitega,

et sundvalduse seadmise eesmärk on tee korrashoid ja avaliku huvi kaitse. Vastustaja ei ole

sisuliselt kaalunud vähem koormavat alternatiivi, ei ole lahendanud kaebaja taotlust ning ei

ole suutnud näidata, et sundvaldus oleks vajalik avaliku huvi kaitseks.

16. Vastustaja esitas 05.01.2026 vastuse kaebaja täiendavatele seisukohtadele.

16.1. Üksnes asjaolu, et teede edasist avaliku kasutuse küsimust ei ole lahendatud kaebaja

taotletud viisil, ei tähenda, et tema taotlust ei ole menetletud. Vastustaja on hinnanud kaebaja

taotlust isikliku kasutusõiguse või halduslepingu sõlmimiseks enne korralduse vastuvõtmist.

Vastustaja on selgitanud kaebajale piisavalt, miks vastustaja otsustas seada isikliku

kasutusõiguse lepingu sõlmimise asemel erateele sundvalduse. Vastustaja korraldas kaebaja

taotlusest täpsemaks arusaamiseks 10.12.2024 kohtumise, kuid kaebaja ei ole avaldanud

vastustajale enne korralduse vastuvõtmist, millistel tingimustel ta isikliku kasutusõiguse

lepingut sõlmida soovis.

16.2. Kaebaja teehooldust puudutavad seisukohad ei ole sundvalduse seadmise haldusakti üle

toimuvas vaidluses asjakohased. Vaidlusalused teed vastavad õigusaktidega kehtestatud

seisundinõuetele.

KOHTUISTUNG

17. Kohtuistungil jäid menetlusosalised oma seisukohtade juurde.

17.1. Kaebaja pole kunagi keeldunud koostööst vastustajaga, vaid on esitatud isikliku

kasutusõiguse lepingu sõlmimise taotluse, mis on aga vastustaja poolt siiani lahendamata.

Toimunud on küll pikaajalised kuid mittesisulised läbirääkimised kaebaja ja vastustaja vahel.

Kaebajal polnud mingit võimalust vastustaja sundvalduse seadmise otsuse sisu mõjutada.

Vastustaja on jätnud sundvalduse tasu kaebajale maksmata, kuigi selle ise määras.

Sundvalduse ala asendiplaan peaks olema korralduse lisa, kuid seda pole koos korraldusega

kehtestatud, vastustaja on seega jätnud korraldusega sundvalduse ala määramata. Puudus

vajadus sundvalduse seadmiseks teekaitsevööndile. Sundvalduse korralduses ei ole ette

nähtud, et teeäärset maad võib kasutada põlluharimiseks, mistõttu kaebaja seda kasutada ei

tohi.

7(16)

3-25-494

17.2. Vastustaja leiab, et korralduses, samuti pikaajalises suhtluses kaebajaga on piisavalt

põhjendatud, miks kaebajaga ei saa sõlmida isikliku kasutusõiguse lepingut ja miks taotlus on

jäetud rahuldamata. Kokkulepet isikliku kasutusõiguse seadmiseks kaebajaga ei saavutatud.

Teehooldus vaidlusalusel lõigul ei pruugi olla alati olnud nõuetekohaselt teostatud, kuid see ei

ole käesoleva haldusasja põhiküsimus. Oluline on see, milline on teehoolduskava ja millised

on sõlmitud lepingud. Probleemid suhtluses kaebaja ja vastustaja vahel taanduvad suuresti

isiklikule konfliktile kaebaja ja vastustaja endise teespetsialisti vahel. Vald on tõhustanud

järelevalvet teehoolduse üle. Transpordiamet pole puudusi teehoolduses tuvastanud.

Kitsenduse asendiplaani puudumine korralduse juures on ilmne ebatäpsus, mis on võimalik

parandada ilma et see mõjutaks korralduse õiguspärasust.

17.3. Kolmas isik leiab, et haldusorgani tegevuse tulemusena on tekkinud olukord, kus

kaebajal kui vormilisel maaomanikul pole tegelikkuses oma maale mingeid õigusi. Kaebaja ja

kolmas isik soovivad kaitsta oma omandit rikkumise eest.

KOHTU PÕHJENDUSED

18. Kohus märgib esmalt, et nii kaebaja kui vastustaja on esitanud käesolevas asjas pärast

kohtuistungit täiendavaid kirjalikke seisukohti. Kaebaja esitas 09.01.2026 kohtukõne

kirjalikud teesid, kuigi ta ei avaldanud istungil soovi kohtukõne pidamiseks ega kohtukõne

teksti asja juurde võtmiseks (vt istungi salvestis 01:24:50). Vastustaja esitas 02.02.2026

kohtule dokumendi „Kohtukõne teesid haldusasjas nr 3-25-494 ning selgitused 08.01.2026

kohtuistungil tekkinud küsimustele“. Kohus määras 09.12.2026 käesolevas asjas avalduste ja

tõendite esitamise tähtajaks 22.12.2025. Teise menetlusosalise esitatud avaldustele võis

menetlusosaline vastata kuni 05.01.2026. Kohus lõpetas 08.01.2026 istungil asja arutamise,

määras kohtuotsuse kuulutamise tähtaja ja täiendavat tähtaega avalduste ja tõendite

esitamiseks ei andnud. HKMS § 51 lg 4 sätestab, et kui menetlusosaline esitab avalduse pärast

selleks kohtu määratud tähtaja möödumist, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui see ei

põhjusta kohtu arvates menetluse viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli

mõjuv põhjus. Menetlusosalised ei ole täiendavate seisukohtade esitamisega hilinemist

põhjendanud ja kohtu arvates tekitaks nende menetlemine kohtuasja lahendamise viibimise,

sest sellisel juhul tuleks asja menetlus uuendada. Kohus leiab, et asjas varem esitatud poolte

seisukohad ja tõendid on otsuse tegemiseks piisavad ja jätab 09.01.2026 ja 02.02.2026

esitatud täiendavad avaldused tähelepanuta.

19. Kohus mõistab kaebaja väiteid kokkuvõtlikult järgmiselt.

19.1. Vastustaja 28.01.2025 korraldus on nii formaalselt kui materiaalselt õigusvastane.

Kaebajat ei ole haldusakti andmise menetluse algatamisest teavitatud ja küsitud

nõuetekohaselt tema arvamust, menetlus on olnud üksnes formaalne. Korralduses ei ole

selgitatud sundvalduse seadmise menetluse algatamise asjaolusid. Korralduses puuduvad

selged ja üheselt mõistetavad kaalutlused sundvalduse seadmise vajalikkusse kohta valla

kasuks isikliku kasutusõiguse seadmise kokkuleppe asemel. Avalik huvi korralduse

kehtestamiseks on jäänud hindamata ja kaalutlused ning põhjendused haldusaktis selles osas

puuduvad. Korraldusele ei ole lisatud sundvalduse ala asendiplaani, mistõttu sundvalduse ala

on jäänud määramata. Korralduse andmisel on tuginetud Järva Vallavolikogu 31.08.2022

otsusega nr 56 vastu võetud kuid veel kehtestamata Järva valla üldplaneeringule.

19.2. Korraldus piirab kaebaja kui sundvalduse ala omaniku õigusi ebaproportsionaalselt.

Korraldusega ei ole tagatud piisavat teehooldust ja vastustaja on seadnud sundvalduse üksnes

8(16)

3-25-494

selleks, et mitte võtta endale kaebaja ees konkreetseid kohustusi piisava teehoolduse

tagamiseks. Kaebaja ei ole soovinud endale sundvalduse tasu määramist. Kaebajale tekib

sundvalduse seadmisest varaline kahju saamata jäänud tulu näol, mille hüvitamist ei ole

korraldusega ette nähtud, sest teehoiu tagamiseks on sundvalduse alaks lisaks teele arvestatud

ligikaudu 9 m laiune teekoridor, mistõttu kaebaja kaotab võimaluse põllu harimiseks 0,17

hektari suurusel maa-alal.

19.3. Kaebaja on esitanud vastustajale taotluse sõlmida eratee avalikuks kasutamiseks

kaebajaga kokkulepe, kuid vastustaja pole pidanud kaebajaga läbirääkimisi kokkuleppe

sõlmimise üle, vaid on jätnud taotluse lahendamata ja asunud selle asemel üllatuslikult ning

sõnamurdlikult läbi viima sundvalduse seadmise menetlust.

20. Kohus käsitleb esmalt kaebaja väiteid vaidlusaluse sundvalduse seadmise menetluslike

puuduste kohta.

Kaebaja menetlusse kaasamine ja ärakuulamine, selgitamiskohustus, korralduse

põhjendamine

21. EhS § 94 lg 2 kohaselt otsustab eratee avalikes huvides omandamise või erateele

sundvalduse seadmise riik või eratee asukoha kohaliku omavalitsuse üksus kinnisasja avalikes

huvides omandamise seaduses sätestatud korras. Sundvalduse seadmise menetlust reguleeriv

on sätestatud eelkõige KAHOS §-s 39. Samuti kohalduvad sundvalduse seadmisele

subsidiaarselt sundvõõrandamise menetlust reguleerivad normid, kui sundvalduse seadmise

menetluses pole sätestatud teisiti (KAHOS § 39 lg 2). Kuna sundvalduse seadmise menetlus

on haldusmenetlus (KAHOS § 1 lg 7), siis kohalduvad sellele ka haldusmenetluse üldnormid.

KAHOS § 39 lg 3 kohaselt teavitab sundvalduse seadja kinnisasja omanikku sundvalduse

seadmise menetlusest. KAHOS § 39 lg 4 kohaselt on kinnisasja omanikul õigus nelja nädala

jooksul KAHOS § 39 lg 3 nimetatud teate kättesaamisest arvates esitada sundvalduse seadjale

oma arvamus.

22. Asja materjalidest, sh vaidlustatud korralduse põhjendustest nähtuvalt teavitas vastustaja

kaebajat sundvalduse seadmise menetlusest esmakordselt oma 06.09.2024 e-kirjaga, milles

tegi kinnistu omanikule ettepaneku seada tähtajatu ja tasuta sundvaldus vastustaja kasuks

kinnistut läbivate teede osas või võõrandada need teed vastustajale hinnaga 212 eurot.

Vastustaja andis kaebajale tähtaja ettepanekule arvamuse avaldamiseks 30 kalendripäeva kirja

kättesaamisest (korralduse p 8, dtl 15). Pole vaidlust, et kaebaja sai nimetatud teavituse ja

ettepaneku kätte ning esitas selle kohta vastustajale täiendavaid küsimusi. 17.09.2024 edastas

vastustaja kaebajale arvamuse avaldamiseks sundvalduse seadmise korralduse eelnõu

(korralduse p 10, dtl 17), mille kaebaja on samuti kätte saanud ja selle kohta vastustajale

täiendavaid küsimusi esitanud. 30.10.2024 esitas kaebaja vastustajale oma kirjaliku vastuse,

vastuväited ja ettepanekud korralduse eelnõu kohta (korralduse p 22, dtl 21). Vastustaja

initsiatiivil toimus poolte vahel 10.12.2024 kohtumine teede omandiküsimuse üle. Vastustaja

nägi kohtumise eesmärgina kaebajale tekkinud olukorra selgitamist ja lahenduste pakkumist

(vt kohtumise protokoll, dtl 159) ning andis kaebajale ja tema lepingulisele esindajale

korduvalt võimaluse oma seisukohti väljendada ja selgitada. Kuna vastustaja muutis pärast

kohtumist kaebajaga korralduse eelnõu ja nägi selles ette sundvalduse tasu maksmise, siis

esitas vastustaja korralduse eelnõu 18.12.2024 kaebajale veelkordseks arvamuse avaldamiseks

(dtl 64–86). Pole vaidlust, et kaebaja sai ka selle vastustaja e-kirja kätte, kuid vastustajale

eelnõu kohta oma arvamust ei avaldanud.

9(16)

3-25-494

23. Samuti nähtub asja materjalidest, et kaebaja ja vastustaja on olnud vaidlusaluste teede

kasutamise küsimustes intensiivses suhtluses nii enne sundvalduse seadmise menetluse algust

kui ka hiljem (ülevaade pooltevahelisest kirjavahetusest eelkõige korralduse p-d 11–21, dtl

17–20).

24. Kohus järeldab eelnevast, et kaebaja on olnud sundvalduse seadmise menetlusse kaasatud,

ta on olnud menetluse käiguga kursis, talle on antud soovitud selgitusi ja tema ärakuulamine

sundvalduse seadmise haldusakti puudutavalt on olnud nõuetekohaselt tagatud. Ainuüksi see,

et vastustaja poolt kaebajale esitatud seisukohad ja selgitused ei ole olnud talle meelepärased

ega vastanud tema ettekujutusele menetluse tulemuse kohta, ei tähenda, et vastustaja oleks

jätnud oma menetluslikud kohustused täitmata. Ka poolte 10.12.2024 toimunud kohtumisel ei

selgitanud kaebaja esindaja vastusena vastustaja küsimusele, millistele kaebaja küsimustele

on vald jätnud vastamata või millised selgitused andmata, vaid märkis üksnes, et „mis

konkreetsed küsimused on jäänud vastamata, seda teab vald“ (kohtumise protokoll lk 3, dtl

161).

25. Kuna kaebaja on olnud sundvalduse seadmise menetluse käiguga kursis, siis ei saa väita,

et vastustaja oleks käitunud kaebaja suhtes eksitavalt, üllatuslikult või sõnamurdlikult.

Vastustaja ei ole kaebaja eest haldusmenetluse asjaolusid varjanud. Kaebaja poolt osundatud

Järva Vallavalitsuse arendus- ja majandusosakonna juhataja 01.07.2024 ja 03.07.2024 e-

kirjadest (dtl 31–32) ei saanud kaebaja teha järeldust, et vastustaja on otsustanud isikliku

kasutusõiguse seadmise kokkuleppe sõlmimise ja sundvalduse seadmise menetluse alustamine

on välistatud. Nimetatud kirjadest saab järeldada üksnes seda, et vastustaja soovib teede

avaliku kasutamise küsimuse lahendada ning lahendusena tulevad kõne alla nii kokkuleppe

sõlmimine kui ka sundvalduse seadmiseks haldusakti andmine. Kaebajalt tema eelistuse

küsimine ei saanud tekitada kaebajas põhjendatud ootust, et vastustaja tingimata kaebaja

eelistust järgib. Samuti pidi kaebajale olema neist kirjadest selge, et lõpliku otsuse valitava

lahenduse osas saavad teha muud valla organid, mitte kirjavahetust pidav ametnik.

26. Vastustaja on korralduses selgitanud, millisel põhjusel ta ei pea põhjendatuks sundvalduse

seadmise asemel vaidlusaluste teede kasutamise reguleerimist poolte vahel sõlmitava

kokkuleppega. Vastustaja tõi välja, et sundvalduse ja isikliku kasutusõiguse seadmine viib

sisuliselt samale tulemusele, kuid tähendab vastustaja jaoks täiendavate formaalsuste täitmist

notariaalse lepingu sõlmimise näol. Samuti tõi vastustaja välja, et vaatamata poolte vahel

pikka aega toimunud läbirääkimistele ei ole saavutatud kokkulepet teede hoolduse või

kasutamise osas muudes tingimustes, mis juba kehtivatest õigusaktidest tulenevad. Lisaks

viitas vastustaja oma kaalutusruumile tee kasutusõiguse vormi valikul, ja sellele, et isikliku

kasutusõiguse seadmine võiks olla vastustaja jaoks sundvalduse seadmisest oluliselt

koormavam (korralduse p 23, dtl 26).

27. Kohus märgib, et üldjuhul ei ole haldusorganil kohustust sundvalduse seadmise

haldusaktis eraldi põhjendada, miks ta ei sõlmi sundvalduse seadmise asemel kinnisasja

omanikuga kokkulepet selle avalikul eesmärgil kasutamise kohta. Seda põhjusel, et alates

01.07.2018 jõustunud EhS § 94 lg 2 muudatustest ei ole läbirääkimised piiratud asjaõiguse

seadmise kokkuleppe sõlmimiseks enam sundvalduse seadmise menetluse alustamise

vältimatu eeltingimus. KAHOS-e eelnõu 598 SE (Riigikogu XIII koosseis) seletuskirja järgi

võib sundvalduse seada nii maaomanikuga kokkuleppel kui ka temaga kokkulepet

saavutamata. Enne sundvalduse seadmist ei pea pidama läbirääkimisi piiratud asjaõiguse

seadmise üle. Sundvalduse seadmise võimaluse loomine ei välista küll avalikes huvides

piiratud asjaõiguse seadmist kinnisasja omanikuga kokkuleppel, kuid see on riigile või

omavalitsusüksusele oluliselt koormavam (lk 36). Samas on EhS § 94 lg 2 muudatuste kohta

10(16)

3-25-494

selgitatud, et sundvalduse seadmine maaomanikuga piiratud asjaõiguse seadmises kokku

leppimise asemel on lihtsam ja säästlikum viis kitsenduse seadmiseks, sest võimaldab mh

notariaalse lepingu sõlmimise kulude kokkuhoiu arvelt teed paremini korras hoida (lk 43), vt

ka RKHK 13.10.2020 otsus asjas nr 3-19-2255/16, p 11.2.

28. Kohtu arusaamise järgi on vastustaja toonud vaidlusaluses korralduses isikliku

kasutusõigusega seonduva välja eelkõige vastusena kaebaja taotlusele isikliku kasutusõiguse

lepingu või halduslepingu sõlmimiseks (vt selle kohta kohtuotsuse p 51 jj). Vastustaja antud

selgitus on kohtu arvates piisav, vastustaja on kaebaja taotlust kaalunud ja andnud jälgitava

põhjenduse, miks ta eelistab sundvalduse seadmist teede kasutusõiguse lepingulisele

reguleerimisele. Eespool p-s 27 väljatoodust tulenevalt ei olnud vastustajal kohustust

tõendada, et kaebajaga kokkuleppe sõlmimisele sundvalduse seadmise eelistamiseks

eksisteerib mingi eriline avalik huvi või muu erandlik põhjus. Samuti ei ole KAHOS-e ega

muude seadustega ette nähtud, et sundvalduse seadmise haldusaktis selgitataks adressaadile

eraldi sundvalduse seadmise menetluse algatamise asjaolusid. Sundvalduse seadmise

proportsionaalsust käsitleb kohus täiendavalt otsuse p-s 33 jj.

Sundvalduse seadmise korralduse vorm

29. Kohus ei nõustu ka kaebaja seisukohaga, et vastustaja on jätnud korraldusega sundvalduse

ala määramata, kuna sundvalduse ala asendiplaan peaks olema korralduse lisa, kuid seda pole

koos korraldusega antud.

30. KAHOS § 39 lg 7 kohaselt peab sundvalduse seadmise otsus sisaldama järgmisi andmeid:

1) andmed isiku kohta, kelle kasuks on sundvaldus seatud; 2) millisel viisil on sundvalduse

teostaja õigustatud kinnisasja kasutama; 3) sundvalduse tasu, selle maksmise kord ja 4)

põhjendatud juhul info varalise kahju hüvitamise kohta; 5) maakatastri sundvalduse

ruumiandmete tunnus. Sama paragrahvi lg 81 kohaselt määratakse ja registreeritakse

sundvalduse ruumiandmed maakatastris ruumiandmetena. Sama paragrahvi lg 9 kohaselt

esitab sundvalduse seadja maakatastrile sundvalduse seadmise otsuse seitsme päeva jooksul

otsuse vastuvõtmisest arvates. Ka EhS § 94 lg 4 kohaselt esitab riik või kohaliku omavalitsuse

üksus seitsme päeva jooksul eratee avalikuks kasutamiseks määramise otsuse jõustumisest

arvates nimetatud otsuse ja masinloetaval kujul tee ruumilise ulatuse andmed maakatastri

pidajale.

31. Korraldusest tuleneb, et sundvaldus on seatud Järva valla kasuks Kooli tee nr 2340015 ja

Puiatu tee nr 2340016 avalikuks kasutamiseks. Sundvaldus seatakse Järva maakond, Järva

vald, Puiatu küla, YYY(registriosa number XXX, katastritunnus WWW) kinnisasja osadele,

Kooli tee km 2,13-2,41 (280 m) ja Puiatu tee km 0,96-1,26 (300 m). Sundvalduse ala asukoht

ja ligikaudne pindala kokku on 5299 m2, kinnisasjal registreeritud maakatastris (PARI)

ruumiandmete tunnusega 368356 (resolutsiooni p 1).

32. Seega on sundvalduse ala korralduses määratletud vastavalt KAHOS-e nõuetele.

Vastustajal ei olnud seadusest tulenevalt kohustust lisada sundvalduse ala asendiplaani lisana

korralduse juurde, sest korralduses oli märgitud piirangu ruumiandmete tunnus. Asjaolu, et

ruumiandmete kajastamisel maakatastris võis esineda pärast korralduse andmist ajutisi

probleeme, ei mõjuta vaidlusaluse korralduse õiguspärasust. Käesoleval hetkel on

sundvalduse

ruumiandmed

maakatastri

kitsenduste

kaardilt

leitavad

(https://kitsendused.kataster.ee/public?vid=PARI_368356) ja vastavad korralduses toodule.

Sundvalduse ala pindala ja asend olid kajastatud ka sundvalduse seadmise korralduse

eelnõudes, mis kaebajale esitati, ala suurus ega asend ei ole menetluse käigus muutunud.

11(16)

3-25-494

Korralduse materiaalne õiguspärasus

33. Sundvalduse seadmine piirab Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-ga 32 kaitstud

omandipõhiõigust. PS § 11 nõuab, et põhiõiguse piiramiseks peab olema seaduslik alus ja

piirang ise peab olema proportsionaalne. Proportsionaalsuse hindamisel tuleb kaalukausile

seada avalik huvi, mis õigustab sundvalduse seadmist, ja teiselt poolt erahuvi, st omandiõigus

konkreetseid asjaolusid silmas pidades. Et sundvalduse seadmine oleks proportsionaalne,

peab avalik huvi olema ülekaalukas. Piirang ei ole proportsionaalne, kui sama avalikku huvi

on võimalik realiseerida isiku omandiõiguse piirangut seadmata jättes, nt kohaliku tee

rajamisega mida oleks võimalik teha samaväärselt kaebaja kinnistut kasutamata, piirdudes

munitsipaalmaaga (vt TlnRKK 26.02.2020 otsus haldusasjas nr 3-19-1060, p 12).

34. Seega nõustub kohus kaebajaga, et sundvalduse seadmine kaebaja maale peab igal juhul

vastama proportsionaalsuse põhimõttele. Samas ei ole sundvaldusest tuleneva piirangu

proportsionaalsuse vältimatuks tingimuseks see, et pooled on pidanud enne sundvalduse

seadmist läbirääkimisi või püüdnud sõlmida isikliku kasutusõiguse kokkulepet.

35. Vastustaja on põhjendanud sundvalduse seadmise vajadust eelkõige asjaoluga, et teed on

Imavere vallas kehtinud ja Järva vallas kehtivate või kehtestatud planeeringute kohaselt

avaliku kasutusega teed, mis tagavad ühenduse riigimaanteede vahel (korralduse osa II, dtl

27–28). Kohtupraktikast tulenevalt võib avalik huvi sundvalduse seadmiseks seisneda nt

planeeringutes väljendatud kavatsustes ala avalikes huvides kasutada (RKHK 18.10.2004

otsus nr 3-3-1-37-04, p 10; 09.11.2016 otsus nr 3-3-1-57-16, p 11). Seejuures nõustub kohus

vastustajaga, et vastustajal polnud keelatud arvestada koos kehtivate planeeringutega ka vastu

võetud, kuid veel kehtestamata planeeringust tulenevat.

36. Kaebaja ei väida käesolevas asjas, et kõnealuste teede kasutamiseks puudub avalik huvi

või et avalik huvi teede kasutamiseks ei ole kaebaja erahuvi suhtes ülekaalukas. Kõnealused

teed on olnud avalikult kasutatavad aastakümneid, puudub mõistlik alternatiivne võimalus

tagada piirkonnas avalik liiklus nt munitsipaalmaal asuvate teede kaudu, ning kaebaja on

kinnitanud, et ta on ka edaspidi nõus teede avaliku kasutamisega. Kaebaja väidab sundvalduse

seadmise ebaproportsionaalsust üksnes sellest lähtudes, et tema arvates pole sundvalduse

seadmine vajalik, sest eksisteerib kaebaja õigusi vähem riivav alternatiiv – isikliku

kasutusõiguse seadmine või muu kokkuleppe (halduslepingu) sõlmimine poolte vahel tee

avalikuks kasutamiseks.

37. Kohus märgib esmalt, et nõustub vastustaja korralduses väljendatud seisukohaga, et

sundvalduse seadmine pole iseenesest kaebaja jaoks koormavam kui isikliku kasutusõiguse

lepingu sõlmimine. KAHOS § 2 lg 2 kohaselt seisneb sundvalduse seadmine kinnisasja

koormamises sellise kinnisomandi kitsendusega, mis oma sisult vastab isiklikule

kasutusõigusele. Nii sundvaldus kui ka isiklik kasutusõigus koormab kinnisasja selliselt, et

isik, kelle kasuks see on seatud, on õigustatud kinnisasja kindlal viisil kasutama või teostama

kinnisasja suhtes õigust, mis oma sisult vastab mõnele reaalservituudile (RKHK 18.04.2024

otsus nr 1313/52, p 21.1.). Erinev on üksnes kasutusõiguse tekitamise õiguslik vorm, mitte

aga kasutusõiguse sisu.

38. Kaebaja eeldab, et tal oleks lepingulistes läbirääkimistes võimalik saavutada enda jaoks

haldusakti andmise menetlusest soodsam tulemus. Kohtu arvates ei anna küsimuse

lepinguline reguleerimine kaebajale iseenesest tugevamat positsiooni kui sundvalduse

seadmise menetlus, ega garanteeri ka soodsamat lõpptulemust. Vastustajal ei ole kohustust

12(16)

3-25-494

sõlmida lepingut kaebaja poolt ette pandud tingimustel ja kaebaja arvamus, et vastustaja peaks

nendega nõustuma, on üksnes hüpoteetiline. Kohtupraktikas on leitud, et tee avaliku

kasutamise eesmärgil isikliku kasutusõiguse seadmise tingimuste mõistlikkus ei ole üheselt

määratletav ega tuvastatav. Selles küsimuses võivad olla pooltel erinevad seisukohad.

Kummalgi poolel ei ole subjektiivset õigust nõuda, et teine pool nõustuks sõlmima lepingu

just tema poolt mõistlikuks peetavatel tingimustel. Tingimuste üle peetava vaidluse korral ei

ole haldusorganil keelatud asja otsustamine sundvalduse seadmise kaudu (vt TrtRKK

11.04.2023 otsus asjas nr 3-21-2454, p 25).

39. Seega ei ole mingit alust eeldada, et läbirääkimised isikliku kasutusõiguse sõlmimise

menetluses oleks taganud kaebajale soodsama õigusliku positsiooni ja tema soovide suurema

arvesse võtmise kui sundvalduse seadmise menetlus. Kui vastustaja oleks pidanud sobivaks

näha tee kasutusõiguse reguleerimisel ette konkreetsed ja teehoolduskavas ette nähtust

ulatuslikumad kohustused teehoolduse tagamisel, siis oleks ta võinud seda teha ka

sundvalduse seadmise menetluses haldusakti eelnõu muutmise ettepanekuga (nt haldusakti

kõrvatingimustena). Kaebaja seda ei teinud ja õigusaktid vastustajat kaebaja soovitud viisil ja

ulatuses (s.o teehoolduskavas ette nähtust suuremas mahus või detailsemalt) teehoolduses

kokku leppima ei kohusta. Järelikult on ebatõenäoline, et isikliku kasutusõiguse lepingu

läbirääkimistega jätkamine oleks toonud kaasa teistsuguse tulemuse.

40. Nagu juba eespool (otsuse p 27) selgitatud, ei ole isikliku kasutusõiguse üle läbirääkimiste

pidamine kehtiva õiguse kohaselt ka sundvalduse seadmise haldusakti andmise

kohustuslikuks eeltingimuseks.

41. Täiendavalt on oluline see, et ehkki kaebaja on vastustajalt isikliku kasutusõiguse

seadmist taotlenud, ei ole ta vastustajale avaldanud, millistel konkreetsetel tingimustel ta

oleks nõus valla kasuks isikliku kasutusõiguse seadmisega (vt 10.12.2024 kohtumise

protokoll, dtl 162–163, kus vastustaja esindajad paluvad kaebajal esitada omapoolne

ettepanek isikliku kasutusõiguse lepingu tingimuste osas). Sellises olukorras ei olnud ka

võimalik poolte vahel läbirääkimiste pidamine kokkuleppe sõlmimise üle.

42. Sundvalduse seadmise ebaproportsionaalsust ei saa järeldada ka üksnes sellest, et varem

oli samal kinnistul teede kasutamine reguleeritud eelmise omaniku ja vastustaja vahelise

lepingu alusel, mille kehtivus on praeguseks lõppenud.

43. Kaebaja heidab vastustajale ka ette, et sundvalduse seadmisega tekitatakse talle kahju,

mille hüvitamist ei ole talle ette nähtud. Vastustaja leiab, et kaebaja väidetud kahju tekkimine

ei ole tõendatud, sest teed olid juba varem samas mahus avalikult kasutatavad ja maakasutuse

iseloom sundvalduse seadmisega ei muutu.

44. KAHOS § 39 lg 5 alusel makstakse kinnisasja omanikule sundvalduse seadmisel

sundvalduse tasu sama seaduse § 12 lg-s 2 sätestatud korras. Kinnisasja omanikule tuleb ka

hüvitada varaline kahju, mis tekib sundvalduse seadmise tõttu (KAHOS § 39 lg 6). Seega

tuleks igasugune kaebajale sundvalduse seadmisest tõendatult tekkiv varaline kahju talle

hüvitada.

45. Korralduses on ette nähtud, et teehoiu tagamiseks on sundvalduse alaks koos

teekaitsevööndiga arvestatud ligikaudu 9 m laiune teekoridor (4,5 m tee teljest mõlemale

poole).

13(16)

3-25-494

46. Sundvaldus on kaebaja kinnistule korraldusega seatud teede avaliku kasutuse tagamiseks,

see hõlmab ka teehoiuks vajalike tegevuste võimaldamist. Seevastu osas, mis sundvalduse

seadmise eesmärgiks olevat avalikku kasutust ei takista, võib kaebaja ka sundvalduse

seadmisest olenemata oma kinnistut edasi kasutada. Sundvalduse seadmine ei võrdu kinnistu

sundvõõrandamisega ega tähenda, et sundvalduse ala mistahes viisil kasutamine oleks

tulevikus kinnisasja omaniku poolt välistatud. Käesoleval juhul on vastustaja laiendanud

sundvalduse ala lisaks vahetult avalikult kasutatava tee alla jäävale maale ka tee

kaitsevööndile. EhS § 71 lg 1 kohaselt on avalikult kasutatava tee kaitsevöönd teed ümbritsev

maa-ala, mis tagab tee kaitse, teehoiu korraldamise, liiklusohutuse ning vähendab teelt

lähtuvaid keskkonnakahjulikke ja inimestele ohtlikke mõjusid. Teel on kaitsevöönd, kui tee

on avalikult kasutatav. EhS § 72 lg 1 kohaselt on tee kaitsevööndis keelatud: 1) paigaldada

liiklejat häirivat valgustusseadet või teabe- ja reklaamivahendit; 2) korraldada spordivõistlust

või muud rahvaüritust; 3) kaevandada maavara ja maa-ainest; 4) teha metsa lageraiet ja 5)

teha veerežiimi muutust põhjustavat maaparandustööd. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt on tee

kaitsevööndi maa kinnisasja omanik kohustatud lubama kõrvaldada nähtavust piirava

istandiku, puu, põõsa või liiklusele ohtliku rajatise. Kinnisasja omanik peab võimaldama

paigaldada tee kaitsevööndisse tee korrashoiuks ajutisi lumetõkkeid, rajada lumevalle ja

kraave tuisklume tõkestamiseks ning paisata lund väljapoole teed, kui nimetatud tegevus ei

takista juurdepääsu kinnisasjale.

47. Kohus leiab, et ei sundvalduse seadmisest ega ka tee kaitsevööndi nõuetest ei tulene

otseselt, et kaebaja ei võiks jätkata ka tee kaitsevööndis oma põllumajanduslikku tegevust

selle senises mahus. Tee kaitsevööndi nõuded ei keela kaitsevööndis teravilja või

söödataimede kasvatamist, kui see ei kahjusta liiklusohutust ega teehooldust. Kaebaja tee oli

avalikus kasutuses ja sellele kehtisid tee kaitsevööndi nõuded juba enne sundvalduse

seadmist. Samuti teostas vastustaja neil teedel teehooldust juba enne sundvalduse seadmist.

Kui kaebajal oli võimalik kasvatada teekaitse vööndis teehooldust segamata teravilja enne

sundvalduse seadmist, siis on kaebajal see võimalus ka nüüd. Seega ei ole tõendatud, et

sundvalduse seadmisega kaebaja põllumajanduslikku tegevust senisega võrreldes piiratakse ja

sellest tekkib kahju.

48. Eelnevat ei väära ka see, et vastustaja on sundvalduse tasu arvestamisel laiendanud kogu

sundvalduse alale kitsenduse sisulise ulatuse koefitsienti 1,0, millest võiks järeldada (vt

AÕSRS § 155 lg 3 ja AÕSRS lisa), et vastustaja arvates ei saa seda maad tervikuna enam

sihtotstarbeliselt kasutada. Vastustajal ei ole keelatud maksta kaebajale suuremat sundvalduse

tasu, kui õigusaktidega minimaalselt nõutud.

49. Kohus ei pea vajalikuks käsitleda lähemalt kaebaja väidet, et talle on määratud

sundvalduse tasu, kuigi ta seda ei soovinud. Tegemist ei ole sellise sisulise puudusega, mis

võiks tingida haldusakti tühistamise. Kui kaebaja tasu ei soovi, ei ole ta kohustatud seda vastu

võtma. Kaebaja ei avaldanud vastustajale vastusena 18.12.2024 talle saadetud uuendatud

korralduse eelnõule, et ta ei ole sundvalduse tasu määramisega nõus.

50. Kokkvõttes ei leia kohus, et korraldus oleks sundvalduse seadmist või sundvalduse tasu

puudutavas osas formaalselt või sisuliselt õigusvastane, seetõttu jääb kaebaja tühistamisnõue

rahuldamata.

Kohustamisnõue ja taotlus isikliku kasutusõiguse lepingu või halduslepingu sõlmimiseks

51. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja esitas 02.07.2024 vastustajale (03.07.2024

täiendatud) taotluse teede avaliku kasutuse lepinguliseks reguleerimiseks. Küll vaidlevad

14(16)

3-25-494

pooled selle üle, kas vastustaja on pärast taotluse saamist selle lahendamiseks läbi viinud

õiguspärase haldusmenetluse. Kaebaja leiab, et vastustaja ei ole taotlust praeguseni läbi

vaadanud ning taotleb kohtult vastustaja kohustamist taotlust läbi vaatama. Vastustaja

väljendas kohtuistungil, et ta on kaebaja taotluse läbi vaadanud ning rahuldamata jätnud.

52. HMS § 43 lg 1 kohaselt lõpeb haldusakti andmise menetlus mh haldusakti

teatavakstegemisega adressaadile või haldusorgani poolt taotluse läbi vaatamata jätmisega.

Sama paragrahvi lg 2 ls 1 kohaselt kui taotletud haldusakt otsustatakse jätta andmata, antakse

selle kohta haldusakt.

53. Kohus leiab, et käesolevas asjas on läbi viidud kaks haldusmenetlust, mis on üksteisega

põimunud. Ühelt poolt on vastustaja kaebaja taotluse alusel algatanud (HMS § 35 lg 1 p 1) ja

läbi viinud menetluse kaebajaga kokkuleppe sõlmimise otsustamiseks ja teiselt poolt

algatanud omal initsiatiivil menetluse sundvalduse seadmiseks (KAHOS § 39 lg 1 ja HMS §

35 lg 1 p 2) Nende menetluste samaaegne toimumine ei ole välistatud, sest tee kasutuse

reguleerimine võib toimuda mõlemal viisil (EhS § 94 lg 2) ning haldusorganil on võimalik

kaaluda paralleelselt mõlemat võimalust.

54. Vastustaja ei jätnud kaebaja taotlust tähelepanuta ja lahendamata. Korraldusest nähtub, et

vastustaja kaalus kaebajaga kokkuleppe sõlmimise võimalikkust ja on korralduses esitanud

põhjendused, miks ta ei pea kokkuleppe sõlmimist võimalikuks (korralduse p 23, dtl 26).

Samuti kuulas vastustaja kaebaja kokkuleppe sõlmimist puudutavalt ära ning pakkus

kaebajale võimalust selgitada, millistel tingimustel ta oleks valmis kokkulepet sõlmima

(10.12.2024 kohtumise protokoll, dtl 162–163).

55. Haldusaktiks, millega otsustati jätta kaebaja taotlus rahuldamata ja millega kaebaja

taotluse menetlemine lõppes, on kohtu hinnangul sundvalduse seadmise korraldus. Sama

leidis kohtuistungil ka vastustaja (istungi helisalvestis 00:40:57). Kohus möönab, et

korralduse resolutsioonis ei ole kaebaja taotluse rahuldamata jätmist selgesõnaliselt välja

toodud. Vastustaja otsustas vaidlustatud korraldusega sundvalduse seadmise, mis välistab

samale alale samal eesmärgil isikliku kasutusõiguse seadmise. Kuna tegemist on üksteist

välistavate haldusotsustustega, on vastustaja sundvalduse seadmise korraldust vastu võttes

ühtlasi keeldunud tee kasutuse küsimuse lepingulisest reguleerimisest. Kohus möönab, et

ehkki taotluse selgesõnaline rahuldamata jätmine korralduse resolutsioonis oleks olnud

selgem, pidi haldusakti põhjendusi arvestades korraldusest ka selle kehtival kujul olema

kaebaja jaoks piisavalt selge, et tema taotlus on jäetud rahuldamata. Seega oli korraldus

haldusaktiks, millega lõppesid mõlemad paralleelselt toimunud haldusmenetlused.

56. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et korralduse põhjendustes on valesti märgitud, et

kinnisasja omanik on sundvalduse seadmisega nõus. Vaidlustatud korralduse põhjendustes on

kajastatud, et kinnistu omanik ei ole kinnitanud, et on nõus teede osas sundvalduse

seadmisega ega avaldanud ka soovi antud teid võõrandada Järva vallale (dtl 29). Seega on

vallavalitsus korralduses nentinud, et kaebaja ei ole nõusolekut avaldanud.

57. Kuna vastustaja on kaebaja 02.07.2024 taotluse läbi vaadanud ja kehtiva korraldusega

juba lahendanud ning kaebaja nõue selle korralduse tühistamiseks jääb rahuldamata, siis pole

ühtlasi alust rahuldada kaebaja kohustamisnõuet. Eelnevat kogumis arvestades jätab kohus

kaebuse tervikuna rahuldamata.

58. Kohtu arvates ei ole käesoleva vaidluse juurprobleemiks mitte küsimus, kas vastustaja

pidi reguleerima teede avaliku kasutuse kokkuleppe teel või haldusakti andmisega, vaid

15(16)

3-25-494

poolte erinev arusaam teede seisundist kaebaja kinnistul ja nende küllaldasest hooldusest ning

selle pinnal tekkinud konflikt. Käesolevas tee kasutusõiguse määramise üle toimuvas

vaidluses ei ole võimalik seda poolte tegeliku vastuolu põhjust kõrvaldada. Nagu eespool

selgitatud, ei ole kaebajal alust arvata, nagu annaks teede kasutusõiguse lepinguline

reguleerimine talle mingi tegeliku eelise või tugevama positsiooni haldusaktiga toimuva

reguleerimise ees. Vastustajal ei ole kohustust sõlmida kaebajaga kokkulepet, mille

tingimustega ta ei nõustu.

59. Kui kaebaja leiab, et teede seisund ei vasta õigusaktidega kehtestatud nõuetele (eelkõige

majandus- ja taristuministri 14.07.2015 määrus nr 92 „Tee seisundinõuded“), on tal võimalik

taotleda riikliku järelevalve menetluse läbiviimist tee seisundinõuetele vastavuse üle ja

vaidlustada vajadusel riikliku järelevalve menetluse algatamata jätmine või konkreetse

järelevalvemeetme kohaldamata jätmise otsus halduskohtus. Kohtupraktikas on leitud, et

kuigi isikul pole subjektiivset õigust nõuda järelevalvemenetluse algatamist või konkreetse

meetme rakendamist, on puudutatud isikul õigus nõuda, et järelevalveorgan otsustaks

järelevalvemenetluse algatamise või järelevalvemeetme rakendamise küsimuse

kaalutlusvigadeta, kui järelevalvet sätestav õigusnorm kaitseb ka tema õigushüve (vt nt

RKHK otsus asjas nr 3-3-1-44-10, p 15; otsus asjas nr 3-3-1-42-14, p 12; otsus asjas nr 3-3-1-

85-15, p 13; otsus nr 3-19-509/34, p 20). Vastustaja esitatud Transpordiameti 10.05.2024

hinnangu (dtl 151) kohaselt olid vaidlusalused teelõigud hööveldatud ja ebatasasused normi

piires. Kohtuasjas ei ole esitatud andmeid, et pärast selle hinnangu andmist oleks

omavalitsusüksus või Transpordiamet viinud läbi vaidlusaluste teelõikude seisundi

hindamiseks riikliku järelevalve menetluse.

60. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda (HKMS §

108 lg 1). Vastustaja ja kolmas isik ei ole kohtult menetluskulude väljamõistmist taotlenud ja

ka nende menetluskulud jäävad nende enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Mait Laaring

kohtunik

16(16)