2-25-17820/6 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Kuninga tänaval

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Kohtunik

Brigitta Mõttus

Otsuse tegemise aeg ja koht

05. veebruar 2026, Paide

Tsiviilasja number

2-25-17820

Tsiviilasi

Tsiviilasja hind

Primero Finance OÜ hagi XX vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

1713,63 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Asja lahendamise viis

Hageja: Primero Finance OÜ, registrikood 12401448

Hageja esindaja BB

Kostja: XX, isikukood XXX

Kirjalikus menetluses, lihtmenetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Primero Finance OÜ hagi XX vastu.

2. Välja mõista XX-ilt (XX, isikukood XXX) Primero Finance OÜ (registrikood

12401448) kasuks poolte vahel 08.01.2020 sõlmitud laenu- ja registerpandi seadmise

lepingust nr. x tulenev põhivõlgnevus 1295,35 eurot, intress 109,39 eurot ja

sissenõutavaks muutunud viivis perioodi 04.09.2025 kuni 05.02.2026 eest 115,65

eurot, s.o kokku 1520,39 eurot.

3. Välja mõista XX-ilt Primero Finance OÜ kasuks viivis alates 05.02.2026 põhivõla

tasumata osalt (s.o 1295,35 eurot) lepingus sätestatud määras s.o 0,0576% päevas

kuni põhivõla (s.o 1295,35 eurot) tasumiseni.

4. Jätta menetluskulud kostja kanda.

5. Mõista XX-ilt Primero Finance OÜ kasuks välja menetluskulu summas 315 eurot.

6. Väljamõistetud menetluskuludelt tuleb XX-il tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113

lõike 1 teises lauses ettenähtud määras alates otsuse jõustumisest kuni

menetluskulude täitmiseni.

Toimetada otsus kätte menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Kohus ei anna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse

edasikaebamiseks.

Kui on täidetud TsMS § 637 lg-s 2¹ sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse peale esitada

apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse

avalikult teatavakstegemisest.

2-25-17820

Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse

ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui

kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib

menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses

sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hagiavalduse asjaolud, kohtumenetluse käik ja otsuse tegemise alus

1. Hageja esitas kohtule 23.10.2025 hagi XX vastu hageja ja kostja vahel 22.10.2019

sõlmitud laenu- ja registerpandi seadmise lepingust nr. x tuleneva põhivõlgnevuse 1295,35

euro, intressi 109,39 euro ja sissenõutavaks muutunud viivise 36,56 euro nõudes ning

edasiulatuva viivise nõudes. Lepingu alusel sai kostja laenu 5000 eurot, lepingutasu oli

250 eurot. Kostja kohustus tegema hagejale igakuiseid tagasimakseid 164,50 eurot kuus

(välja arvatud esimene makse, mille suurus oli 196,03 eurot) 72 kuud (kuni 15.01.2026)

intressimääraga 21,0334% aastas ehk 0,0576% päevas. Lepingu krediidi kulukuse määraks

on 40,64%. Lepingu ja ka lepingu lisa punktis III alapunktis 5.3. on pooled kokku

leppinud viivise määraks lepingujärgse intressimäära, mis on lepingu ja lepingu lisa

eritingimuste punkti 3 järgi 21,0334% päevas ehk 0,0576% päevas. Kostja teostas üheksa

maksegraafiku järgset makset ja soovis maksepuhkust. Pooled sõlmisid 26.11.2020

lepingu lisa nr X-E1, millega võimaldati kostjal maksepuhkust üheks kuuks, täpsemalt

2020 aasta november. Kostja teostas veel 63 maksegraafiku järgset makset ja jäi alates

15.06.2025 maksetega viivitusse. Kostja jättis tasumata lepingu järgi osaliselt 15.06.2025

osamakse ja täielikult 15.07.2025 ja 15.08.2025 osamaksed. Kuna kostja võlgnevust ei

tasunud, ütles hageja lepingu 03.09.2025 üles.

2. 24.10.2025 määrusega võttis kohus hageja hagi kostja vastu menetlusse ja kohustas kostjat

esitama kirjalik vastus 14 päeva jooksul hagimaterjalide kättetoimetamisest alates. Sama

määrusega selgitas kohus, et tulenevalt esitatud nõuete suurusest menetleb kohus asja

lihtsustatud korras vastavalt TsMS §-le 405. Kohus toimetas hagimaterjalid ja 24.10.2025

kohtumääruse kostjale kätte KÄPO kaudu 06.12.2025. Seega möödus kostjal hagivastuse

esitamiseks antud tähtaeg 14 päeva 22.12.2025. Kostja hagile vastust esitanud ei ole.

3. Hageja esitas 04.02.2026 menetlusdokumendiga täiendavad selgitused. Hageja on

ekslikult märkinud hagiavalduse punkti 1.1, et pooled sõlmisid 22.10.2019 laenu- ja

registerpandi seadmise lepingu nr. w. Tegelikult sõlmisid pooled 08.01.2020 laenu- ja

registerpandi seadmise lepingu nr. X (lisa 1).

Kohtuotsuse põhjendused

4. Kohus, tuvastanud tsiviilasja lahendamiseks olulised asjaolud ja hinnanud TsMS § 232 lg

1 kohaselt poolte esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ning objektiivselt, leiab, et hagi

tuleb rahuldada.

5. Kohus on menetlenud tsiviilasja esemeks olevat hagi lihtsustatud korras vastavalt TsMS §

405 lõikele 1. TsMS § 444 lg 2 kohaselt kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta

kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on

rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Maakohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas

2-25-17820

kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja

põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (Riigikohtu 04.05.2016 lahend nr 3-2-1-23-

16, p 16).

6. Kohus tuvastas, et hageja (end MOGO OÜ) ja kostja sõlmisid laenu- ja registerpandi

seadmise lepingu nr. X, mille alusel sai kostja laenu 5000 eurot, lepingutasu 250 eurot (dtl

12 - 19). Leping on mõlema poole poolt allkirjastatud.

Kohus tuvastas, et hageja ja kostja sõlmisid 19.11.2020 lepingu lisa nr X-E1, millega

võimaldati kostjal maksepuhkust üheks kuuks, täpsemalt 2020 aasta november (dtl 51 -

58). Leping on poolte poolt digiallkirjastatud 26.11.2020 (dtl 50).

Hageja nõuded tulenevad kostja ja hageja vahel sõlmitud laenulepingust. Kuna

krediidiandja sõlmis krediidilepingu oma majandustegevusega seonduvalt füüsilise

isikuga, kelle osas kohtul puudub alus seostada tehingut kostja iseseisva majandus- või

kutsetegevuse läbiviimisega (VÕS § 1 lg 6), siis on pooled sõlminud tarbijakrediidilepingu

võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 mõttes. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et

tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses

tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

Kuivõrd esitatud nõue tuleneb tarbijakrediidisuhtest, on kohtul kohustus kontrollida

lepingu kehtivust omal algatusel, sõltumata vastaspoole vastuväidetest (sh

krediidikulukuse määra, laenusumma väljamaksmist, viivisemäära, lepingu ülesütlemise

põhjendatust ning vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist krediidi andmisel).

7. Vaidlust ei ole, et hageja ja kostja vahel 08.01.2020 sõlmitud lepingu puhul on tegemist

tarbijakrediidilepinguga (VÕS § 402 lg 1).

Riigikohus on 24.11.2023 tsiviilasjas nr 2-21-13098 määruses selgitanud

tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete lahendamist. Kohtul on esmalt otstarbekas

kontrollida seda, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale

(VÕS § 406 lg 1) on seadusega kooskõlas. VÕS § 406² lg 1 esimese lause järgi on

tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab

krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist

tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.

Laenulepingu eritingimuste punktis 10 on välja toodud krediidi kulukuse määr 40,64% ja

laenulepingu punktis 9 krediidi kogukulu 11875,53 eurot (dtl 14). Eesti Panga veebilehe

andmetel oli 26.01.2021 sõlmitud tarbijakrediidilepingu sõlmimise ajal kehtinud

eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 20,61% aastas (kolmekordne

määr 61,83%). Seega ei ole tarbijakrediidileping eeltoodud alusel tühine. Kohtule ei ole

teada asjaolusid selle kohta, et krediidi kulukuse määr oleks lepingus märgitud ebaõigesti.

8. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel kohaldub lisaks

siseriiklikule õigusele Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nr 2008/48. Kohus lähtub

asja lahendamisel lisaks siseriiklikule õigusele sellest direktiivist ja asjakohastes Euroopa

Kohtu lahendites väljendatud põhimõtetest. See tähendab, et kohus hindab omal algatusel,

kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Euroopa Kohtu

praktika kohaselt ei pea tarbija selleks esitama menetluses vastuväidet ega seda sisustama

(Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, p-d 20–23).

Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. Krediidiandja on

enne lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks

vajaliku teabe ja seda ka hindama (VÕS § 403⁴ lg 1). Vastutustundliku laenamise

põhimõtte kohaselt võib tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on

hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et

2-25-17820

tarbija on krediidivõimeline (VÕS § 403⁴ lg 6). Krediidiandja peab enne laenu andmist

veenduma, et tarbija suudab krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust

eluks otseselt mittevajalikust varast. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab

tõendama hageja (TsMS § 232 lg 1, VÕS § 403⁴ lg 13).

Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima

nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis

võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel

(s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 403⁴ lg 2 esimene ja teine

lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4

alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 403⁴ lg 4 teine lause). See tähendab

muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav

ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust

(KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et

kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning

millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3).

Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise

kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega

laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise

püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures

summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid

selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine

on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710, p 29.2). Kui

ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt

esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel),

siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet.

Hageja on seisukohal, et lepingu nr sõlmimisel ei ole rikutud vastutustundliku laenamise

põhimõtet. Hageja märgib, et kostjal ülalpeetavad puudusid. Kostja konto väljavõtte alusel

tuvastas hageja, et laenutaotleja viimase kolme kuu pangakonto väljavõttest lähtuvalt oli

kostja oktoobri töötasu 4500 eurot, novembri töötasu 3495 eurot ja detsembri töötasu 2475

eurot. Hageja arvestas kostja keskmiseks netotöötasuks madalama kuu töötasu 2475 eurot.

Kostja tööandja oli x OÜ. Kostja nimetas enda majapidamiskuludeks 500 eurot ja hageja

sai kostja konto väljavõttelt majapidamiskuludeks 99 eurot. Hageja arvestas kostja poolt

nimetatud kõrgema majapidamiskulude summaga 500 eurot. Hageja arvestas kostja

kohustusteks 1270 eurot. Kostja sissetulek 2475 – majapidamiskulud 500 – kohustused

1270 – võetava laenumakse igakuine makse 164,50 = 540,50 eurot jääb kostjale vabu

vahendeid. Konto väljavõttelt ei nähtunud kahtlaseid tehinguid ega makseid, samuti ei

olnud kostjal hasartmängule viitavaid tehinguid. Hageja arvestab, et kliendile peab peale

kohustuste ja välja antava laenu kuumakse tasumist jääma vähemalt 15% palgast (dtl 3-4).

Hageja on kohtule esitanud kostja SEB Panga konto väljavõtte perioodi 01.10.2019 –

02.01.2020 osas. Kohtule esitatud andmete põhjal on kohus veendunud, et 08.01.2020

lepingu nr X sõlmimisel on hageja järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

9. VÕS § 416 lg 1 ütleb, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on

täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja

puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul

tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist.

Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis,

2-25-17820

mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.

Hagi kohaselt oli kostja lepingu nr X kohustuste täitmisega viivituses osaliselt alates

15.06.2025 osamaksest ja täielikult oli tasumata 15.07.2025 ja 15.08.2025 osamaksed (dtl

4). Hageja edastas 15.08.2025 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse (dtl 60)

ning kuna kostja võlgnevust täiendava tähtaja jooksul ei tasunud, saatis hageja 03.09.2025

kostjale teate lepingu 03.09.2025 ülesütlemise kohta (dtl 62).

Kohus on eeltoodule tuginedes seisukohal, et lepingu on hageja poolt korrektselt üles

öeldud.

10. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja

nõuda selle täitmist. Seega on rahalise kohustuse sissenõudmise eelduseks VÕS § 108 lg 1

järgi kehtiva rahalise kohustuse olemasolu ja selle rikkumine kostja poolt. Riigikohtu

lahendi nr 3- 2-1-50-06 punktist 15 tulenevalt rikkumise vabandatavus ei tule rahalise

kohustuse puhul reeglina kõne alla. Kostja sai laenu summas 5250 eurot ja tasus

laenusumma katteks kokku 3954,65 eurot, seega on tagastamata põhiosa 1295,35 eurot

(dtl 5). Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja lepingu nr X alusel põhivõlgnevuse

1295,35 eurot.

11. VÕS § 397 lg 1 järgi majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi.

Vastavalt lepingu nr X tingimuste p-le 3 kohustub kostja tasuma hagejale intressi

21,0334% aastas (dtl 12). Hageja nõuab kostjalt intressi tasumist perioodi 15.06.2025 kuni

03.09.2025 eest 109,39 eurot (dtl 8). Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja lepingust

nr X tuleneva intressi võlgnevuse 109,39 eurot.

12. VÕS § 101 lg 1 p 6 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja

rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt

rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult

viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase

täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub

kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

Hagi kohaselt on kostja lepingutest tulenevate maksetega viivituses alates 15.06.2025 ehk

kahtlust ei ole selles, et kostja on oma kohustuste täitmisega viivituses. Lepingu ja ka

lepingu lisa punktis III alapunktis 5.3. on pooled kokku leppinud viivise määraks

lepingujärgse intressimäära (dtl 15), mis on lepingu ja lepingu lisade eritingimuste punkti

3 järgi 21,0334% päevas ehk 0,0576% päevas (dtl 12). Hageja arvestab lepingujärgset

viivist põhinõudelt s.o 1295,35 eurolt alates lepingu ülesütlemise avalduse saatmise

järgnevast päevast, s.o alates 04.09.2025 kuni hagi esitamiseni (dtl 8) ning taotleb ka

edasiulatuva viivise väljamõistmist kuni põhinõude täitmiseni (dtl 9). Seega rahuldab

kohus hageja viivise nõude ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise lepingus

sätestatud määras s.o 21,0334% aastas ja 0,0576% päevas alates 04.09.2025 kuni

05.02.2026 eest 115,65 eurot.

TsMS § 367 järgi võib viivisenõude koos põhinõudega hagis esitada selliselt, et taotletakse

viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist

kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni

põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja

kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

Hageja palub mõista kostjalt välja viivise põhinõudelt kuni põhinõude täitmiseni. Kohus

leiab, et tulenevalt eeltoodust, on edasiulatuva viivise nõue põhjendatud VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras. Seega mõistab kohus kostjalt välja hageja kasuks lepingust

nr X tuleneva viivise alates 05.02.2026 põhivõla tasumata osalt (s.o kokku 1295,35 eurot)

2-25-17820

lepingus sätestatud määras s.o 0,0576% päevas kuni põhivõla (s.o 1295,35 eurot)

tasumiseni.

Menetluskulud

13. Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1). Menetluskulude

rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses

kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus

määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita

menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või

tsiviilasja materjalid (TsMS § 174 lg 1).

14. Kohus leiab, et hageja menetluskulud tuleb jätta kostja kandja.

Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuluks hagiavalduse esitamisel

tasutud riigilõiv 315 eurot Riigilõiv on kohtu arvates vajalik ja põhjendatud menetluskulu.

Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele hagiavalduselt tasutud riigilõiv 315

eurot. Riigilõiv on kohtute infosüsteemist nähtuvalt tasutud.

15. Kohtule teadaolevate andmete põhjal kostjal menetluskulud puuduvad.

16. TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS

§ 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata

menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui

vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)

Brigitta Mõttus

kohtunik