2-22-12983/25 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ele Liiv, Krista Kirspuu, Peeter Pällin

Otsuse tegemise aeg ja koht

06.02.2026, Tallinn

Tsiviilasja number

2-22-12983

Tsiviilasi

X hagi Y vastu kingitud asja tagastamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 15.08.2025 kohtuotsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

X apellatsioonkaebus

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

200 000 eurot

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Danil Lipatov

Kostja Y (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Eva Tibar

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

1(8)

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 15.08.2025 otsus lõppjärelduses muutmata, muutes osaliselt selle

põhjendusi.

2. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta X kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu

taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast

kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja) esitas 01.09.2022 Harju Maakohtule hagi Y (kostja) vastu, milles palus kohustada

kostjat andma talle üle korteriomandi asukohaga NNN, (registriosa nr NNNNNN) (korteriomand

või korter) valdus, kohustada kostjat andma nõusolek kinnistusraamatu omanikukande

kustutamiseks ning korteriomandi ainuomanikuna hageja sissekandmiseks ning kostja nõuoleku

kohtuotsusega asendamiseks.

Hageja tugines peamiselt järgmistele asjaoludele:

- 20.03.2018 sõlmisid pooled notariaalselt tõestatud ühisvara jagamise lepingu ja kinkelepingu

(leping), millega hageja kinkis korteriomandi kostjale ja hageja kasuks seati korteriomandile

isiklik kasutusõigus;

- kingitud korter oli hageja lahusvaraks;

- 20.04.2022 teatas hageja kostjale, et soovib korterit kasutada, kuid kostja seda ei võimaldanud;

- 29.06.2022 taganes hageja kinkelepingust, kuid kostja pole korterit vabastanud.

Hageja on oma käitumisega näidanud kostja vastu üles jämedat tänamatust, kuna on teatanud, et

ta ei kavatse kinkelepingust tulenevat kohustust täita. Samuti võib jämedaks tänamatuseks

pidada asjaolu, et kostja ei luba hagejal korteris oma alaealist last näha. Kostja on jätnud täitmata

kinkelepingus sätestatud kinkega seotud koormise.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus selle rahuldamata jätta.

2(8)

Kostja tugines peamiselt järgmistele vastuväidetele:

- poolte kooselu lõppedes lepiti detsembris 2015. aastal kokku, et ühisvara jagatakse ja

edaspidine elu korraldatakse järgmisel viisil:

a) pooltele ühisomandina kuulunud 4-toaline korter aadressil NNN ja garaaž aadressil NNN

(boks G6) müüakse, müügist saadud raha saab ainuisikuliselt hageja ja [hagejale lahusvarana

kuuluva] NNN2 korteri kui pere elukoha kingib hageja kostjale, kuivõrd see oli pere elukoht;

b) hagejale ostetakse korter, mis jääb tema elukohaks.

- NNN korter müüdi 16.12.2015 ja garaažiboks müüdi 16.03.2016, kogu müügist saadus raha jäi

hagejale;

- jaanuaris 2016 ostsid pooled 3-toalise korteri aadressil PPP (PPP korter), mis jäi kokkuleppe

kohaselt pärast lahutust kostja edasiseks elukohaks;

- PPP korteri ostuga seotud laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks seati

hüpoteek hageja elukohaks oleva NNN2 korteriomandile;

- abielu lahutamiseni ja lepingu sõlmimiseni jõuti kostjast tulenevate asjaolude tõttu 2018. aastal;

- lepingu kohaselt oli jagatavaks ühisvaraks korteriomand PPP, korteriomand PPP

(mitteeluruum), sõiduk NISSAN X-TRAIL, mootorratas Yamaha ja pangalaen Swedbank AS-ist;

- kogu ühisvara omanikuks hageja ja vastusooritusena ühisvarast loobumise eest sõlmiti sama

lepingu raames kinkeleping, millega hageja kinkis kostjale korteriomandi.

Hagejal ei ole alust lepingust taganemiseks. Vara jagamise tulemusena, võttes arvesse

kinkelepingut, pidi jääma pooltele võrdsed osad, lisaks jäi kostjale auto ning mootorratas. Kostja

loobus oma osast ühisvarast vastusoorituse – korteriomandi kinke eest, vastasel juhul ei oleks ta

ühisvarast loobunud. Lisaks jäi hageja laenu tagama kostja korteriomandile seatud hüpoteek ning

korterit jäi koormama ka hageja isiklik kasutusõigus. Kostja ei olnud lepingus võrdseks pooleks.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

3.1. Maakohus tuvastas asja lahendamiseks järgmised asjaolud:

- pooled sõlmisid 20.03.2018 notariaalse ühisvara jagamise lepingu, korteriomandi

kasutusõigusega koormamise avalduse, korteriomandi kinkelepingu ja asjaõiguslepingu, millega

jagati poolte ühisvara: korteriomand PPP, korteriomand PPP (mitteeluruum),

sõiduk NISSAN X-TRAIL, mootorratas Yamaha ja pangalaen Swedbank AS-ist ning kingiti

kostjale korteriomand Tallinnas NNN2;

- korteriomandile seati hageja kasuks isiklik kasutusõigus;

- ühisvarana loetletud vara jäi lepingu tulemusena hageja omandisse ja kostja sai ühisvara

jagamise tulemusena kinkelepingu alusel Tallinnas NNN2 asuva korteri;

- kooselu lõppemise ajal (2015) kuulus pooltele ühisomandina 4-toaline korter aadressil NNN ja

garaaž aadressil NNN (boks G6);

- enne ühisvara jagamist ehk poolte kooselu lõppemisel detsembris 2015 leppisid pooled kokku,

et nimetatud korteriomand ja garaaž müüakse, müügist saadud raha saab ainuisikuliselt hageja

ning NNN2 korteri kingib hageja kostjale;

- NNN korteriomand müüdi 16.12.2015 ja garaažiboks müüdi 16.03.2016, kogu müügist saadud

raha jäi hagejale;

- pooled ostsid 2016 jaanuaris hagejale 3-toalise korteri aadressil PPP, mis pidi pärast lahutust

olema hageja edasiseks elukohaks, korteri ostuga seotud laenulepingu tagatiseks seati hüpoteek

NNN2 korteriomandile;

- 29.06.2022 esitas hageja notariaalselt tõestatud kinkelepingust taganemise avalduse;

- kostja valdab korterit elades seal koos lastega.

3(8)

3.2. Pooled vaidlevad selle üle, milline oli kinkelepingu sisuline iseloom ja kas see oli ühisvara

jagamise osa. Hageja väidab, et kinkeleping oli eraldiseisev leping ega sõltunud ühisvara

jagamisest. Kostja väidab vastupidist: ühisvara jagamise käigus lepiti kokku, et kogu ühisvara

jääb hagejale ja vastutasuks ühisvarast loobumise eest saab kostja korteriomandi.

Seega väidab kostja, et kinkelepingul oli kohane vastusooritus: ühisvara jagati selliselt (hageja

omandisse jätmine) just seetõttu, et kostja pidi vastu saama korteri omandi (mis oli tema ja laste

elukoht).

3.3. Seadus ei võimalda tuvastada õigussuhet üksnes kirjalikult vormistatud lepingu pealkirja või

selles kasutatud terminite alusel. Vaidlusaluse kokkuleppe õigusliku iseloomu

kindlaksmääramine eeldab selle tõlgendamist kooskõlas võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 29

sätestatud tõlgendamisreeglitega. Lepingu tõlgendamisel lähtutakse VÕS § 29 lg-te 1 ja 4

kohaselt lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest või sellest, nagu lepingupooltega sarnane

mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Eelkõige arvestatakse lepingu tõlgendamisel

VÕS § 29 lg-s 5 sätestatud asjaoludega, mh lepingupoolte käitumisega.

Esitatud asjaoludest nähtub, et pärast poolte kooselu lõppemist 2015 aastal, sõlmisid pooled

kokkuleppeid, mille eesmärgiks oli jagada poolte ühisvara ning lahendada edasise elukorralduse

küsimused. See päädis abielu lahutamisega 20.03.2018 ning samal kuupäeval lepingu

sõlmimisega, mis sisaldas ka korteriomandi kinkimist kostjale.

3.4. Kuna kingitud korter oli ainus vara, mille kostja ühisvara jagamise tulemusena sai, ei olnud

ühisvara jagamise raames sõlmitud kinkelepingul tegelikult kinke iseloomu – vastusooritusena

kinke eest, loobus kostja kõigist oma õigustest ühisvarale hageja kasuks.

Definitsiooni kohaselt on kinkeleping leping, millega kinkija annab üle talle kuuluva eseme

eesmärgiga kingisaajat rikastada (VÕS § 259 lg 1). Olemusest tulenevalt tähendab kingisaaja

rikastamise eesmärk, et ei tohi esineda vastusooritust, mis kinkijat omakorda rikastaks. St, et

kinkelepingu sõlmimise eeldus on ühe poole rikastumine ning teise poole vara vähenemine

vastavas ulatuses. Praegu on lisaks kinkelepingule sõlmitud ka ühisvara jagamise kokkulepe,

milles kostja loobus omandiõigusest korterile, autole ning mootorrattale hageja kasuks. See

tähendab, et kostja on loobunud varalisest õigusest, tema vara on selle võrra vähenenud ning

kostja vara on selle võrra omakorda suurenenud. Seega on ühisvara jagamise käigus

omandiõigusest loobumine käsitatav vastusooritusena, mis välistab kinkelepingu sätete

kohaldamise.

Kinkelepingu puhul on praegusel juhul sisuliselt tegemist hüvitisega, mille hageja on üle andnud

kostjale enamsaadud ühisvara väärtuse hüvitamiseks (AÕS § 77 lg 2).

Perekonnaseaduse (PKS) § 37 lg 1 kohaselt varaühisuse lõppedes jagavad abikaasad ühisvara

omavahel ning sama sätte lg 3 kohaselt tehakse seda kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt

võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. AÕS § 77 lg 2 tulenevalt on üheks kaasomandi

ehk siis ka ühisvara jagamise viisiks see, kui asi antakse ühele kaasomanikule, pannes talle

kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja tema osa rahas. Kaasomandi lõpetamine võib

toimuda ka vastavalt poolte kokkuleppele (AÕS § 77 lg 1). Kohus leiab, et praegusel juhul ongi

pooled kokku leppinud, et enamsaadud ühisvara eest kingib hageja kostjale korteri.

On eluliselt usutav, et kostja loobus talle kuuluvast osast ühisvaras eesmärgiga saada korteri

omanikuks, milles kostja koos lastega elas ja elab siiani. Samuti on usutav, et hageja poleks

4(8)

kostjale korterit kinkinud, kui ta poleks vastutasuks saanud pooltele kuulunud ühisvara

ainuomanikuks.

3.5. Siinsel juhul on analoogia korras kohaldatav tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 85, mille

kohaselt tehingu ühe osa tühisus ei too kaasa teiste osade tühisust, kui tehing on osadeks jagatav

ja võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka tühise osata. Praegusel juhul ei oleks ei hageja ega

kostja kinkelepingut sõlminud, kui samaaegselt ei oleks jagatud ühisvara nii, et see jääb hageja

ainuomandisse. Seega ei saanud kinkelepingust iseseivalt (s.t ühisvara jagamise kokkuleppest

sõltumatult) taganeda.

Poolte poolt kohtule esitatud selgitustest, milles pooled kalduvad perekonnasuhetest

tulenevatesse etteheidetesse teineteise suhtes, ilmneb kohtu jaoks seda enam poolte õigussuhet

kvalifitseerides, et kinkelepingu puhul on praegu sisuliselt tegemist ühisvara jagamise käigus

kostjale vähemsaadud ühisvara väärtuse hüvitamisega. Lepingut tõlgendades saab öelda, et

eelduslikult esines poolte vahel kokkulepe vara jagamise osas, st hageja omandisse jäävad seni

ühisomandis olnud korter, auto ja mootorratas ning vastutasuks saab kostja kinkelepinguga

korteri.

3.6. Kuna kinkeleping on sisulises mõttes ühisvara jagamise kokkuleppe osa ja tingimus, siis ei

saa hageja tugineda ka kinkelepingu erisätetele lepingust taganemise osas kingisaaja jämeda

tänamatuse või koormise täitmata jätmise tõttu.

Kohus kvalifitseerib kinkelepingu ühisvara jagamise kokkuleppe osaks, millega hüvitatakse

kostjale vähemsaadud ühisvara väärtus. Lepingu osaks oleva notari tasu arvestuse (dtl 17) järgi

on ühisvara jagamise tehinguväärtus 110 000 eurot ja kinkelepingu väärtus 86 666,67 eurot.

Seega saab hinnanguliselt väita, et ühisvara jagamise tulemusena sai hageja varakogumi

väärtusega 110 000 eurot ja kostja vara väärtusega 86 666,67 eurot. Kostja ei ole korterit saanud

vastusoorituseta ja seega pole tegemist sisulises mõttes kinkelepinguga.

Kuna poolte vahel pole sisulises mõttes sõlmitud kinkelepingut, siis on toimetu ka hageja

29.06.2022 koostatud ja kostjale edastatud kinkelepingust taganemise avaldus kostja jämeda

tänamatuse tõttu. Poolte vahel ei ole tekkinud kinkelepingu tagasitäitmisest tulenevat võlasuhet

ja hagejal ei saa olla lepingust taganemise tulemusena tekkivaid õigusi, mis saavad tekkida ainult

siis, kui lepingust taganetakse kehtivalt.

Kuna hageja nõue korteri valduse saamiseks tugineb kinkelepingust taganemisele ja poolte vahel

oli ühisvara jagamisest tulenev õigussuhe (mitte kinge), siis ei saa kohus rahuldada ka hageja

nõuet kinkelepingust taganemise tõttu valduse saamiseks. Hageja ei ole valduse kaitse nõuet

teistsugustel asjaoludel esitanud. Samuti ei ole hageja esitanud nõuet kinkelepingu täitmiseks

(s.o isikliku kasutusõiguse rakendamiseks).

Kinnistusraamatu kannete muutmiseks ja kostja kohustamiseks sellekohase nõusoleku andmiseks

esitatud hageja nõuet ei saa rahuldada, sest kande aluseks olevast lepingust taganemine on

toimetu ja seega pole ka kande alus ära langenud ega kanne muul viisil ebaõigeks muutunud.

Kuna poolte vahel sõlmitud lepingul ei olnud kinke iseloomu, ei analüüsinud kohus hageja

väiteid kostja jämeda tänamatuse või koormise täitmata jätmise kohta.

Apellatsioonkaebus

5(8)

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus,

millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. Alternatiivselt palub hageja saata

asja uueks arutamiseks maakohtule.

4.1. Maakohus leidis, et kinkelepingu eesmärgiks oli hüvitada kostjale vähemasaadud ühisvara

väärtus. Kinkeleping ei saa tulenevalt oma olemusest olla hüvitis millegi eest, sest selle tagajärjel

üks isik (kinkisaaja) rikastub alati teise isiku (kinkija) arvel. Järgides maakohtu loogikat, et

hageja loovutas kostjale endale kuulunud korteri, et hüvitada kostjale vähemsaadud ühisvara

väärust, siis tegemist peaks olema vahetuslepinguga (VÕS § 254 lg 1 tähenduses). Kuna

20.03.2018 lepinguga jagasid pooled oma ühisvara, mida ei saa kvalifitseerida vahetuslepinguna.

Sisuliselt lähtus maakohus kaasomandi lõpetamise võimalusest kaasomandi jätmisega ühe

kaasomaniku omandisse hüvitise tasumisega kohustusega AÕS § 77 lg 2 tähenduses, mis on

rakendatav siis, kui pooled on pöördunud selleks kohtu poole. AÕS § 77 lg 1 järgi võivad pooled

jagada kaasomandi (ka ühisomandi) selliselt, et terve kaasomand jääb ühe poole ainuomandisse

selle eest hüvitist tasumata. Kui pooled sellega nõustuvad, ei saa olla ebaõiglase vara

jagamisega.

Praegusel juhul andis kostja oma nõusoleku ühisvara jagamiseks selliselt, et terve ühisvara

jäetakse vaid hageja ainuomandisse ning kostja ei saa selles eest midagi vastu. Kostjale selgitati

enne notariaalse lepingu sõlmimist [lepingu tingimusi] ja ta sai aru sellise ühisvara jagamise

tagajärgedest. Notar selgitas kostjale, et ühisvara jagatakse üldjuhul võrdsetes osades, kui ei ole

teisiti kokkulepitud. Sellele vaatamata loobus kostja omandiõigusest ühisvara esemetele hageja

kasuks hüvitist saamata. Seega oli kostja tahteks lepingus nimetatud tingimustel lepingu

sõlmimine.

Maakohus väljus lepingute tõlgendamise reeglitest ning tuvastas pooltele soovidele

mittevastavat. 20.03.2018 dokumendis on eraldi sõlmitud nii vara jagamise kui ka kinkeleping.

Lepinguga ei rikutud ühtegi seaduses sätestatud keeldu. Poolte käitumine põhineb

lepinguvabaduse põhimõttel. Maakohus tõlgendas 20.03.2018 kokkuleppeid poolte tahte

vastaselt.

4.2. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et 20.03.2018 lepingu tulemusena sai hageja varakogumi

väärtusega 110 000 eurot ning kostja sai korteri väärtusega 86 666,67 eurot. Hageja sai vara

koguväärtusega 67 500 eurot. Samas võttis hageja ka enda kanda kõik eelnimetatud esemetega

seotud laenud täies ulatuses. 20.03.2025 lepingu alusel sai kostja enda omandisse eelnevalt vaid

hageja ainuomandisse kuulunud korteri, mille väärtuseks oli 130 000 eurot. Seega sai 20.03.2018

lepingu alusel kostja vara, mille väärtus on ca 2 korda suurem hageja saadud vara väärtusest.

Hageja ei saanud kinkida kostjale korterit vähemsaadud ühisvara väärtuse hüvitamiseks, sest

hüvitamine tähendab kaotatule vastava rahalise ekvivalendi tasumist.

4.3. Kokkuvõttes jõudis maakohus ebaõigele järeldusele, et hageja ei ole kinkelepingust kehtivalt

taganenud.

Vastused apellatsioonkaebusele

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ning menetluskulud

hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6(8)

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on lõppjärelduses õige, kuid osaliselt tuleb muuta

maakohtu otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

7. Maakohus kvalifitseeris hageja nõude õigesti. Ringkonnakohus võtab asja arutamisel aluseks

maakohtu tuvastatud siinse otsuse p 3.1 märgitud asjaolud.

8. Põhjendamatu on apellatsioonkaebuse seisukoht, et maakohus tuvastas valesti poolte tahte

20.03.2018 lepingu sõlmimisel. Ringkonnakohus muudab osaliselt maakohtu õiguslikku

põhjendust.

8.1. Maakohus viitas õigesti VÕS § 259 lg-le 1, mille kohaselt kohustub kinkelepinguga üks isik

(kinkija) tasuta teisele isikule (kingisaaja) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks

omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või

muul viisil kingisaajat rikastama.

8.2. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 75 lg 1 kohaselt tuli poolte tehingust tulenevaid

tahteavaldusi tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet

teadis või pidi teadma. Maakohtu tuvastatud asjaoludest saab teha järelduse, et poolte

kokkulepete kohaselt oli hageja tahe 20.03.2018 lepingu sõlmimisel loobuda oma korterist kostja

kasuks enamsaadud ühisvara arvel ja mõlemad pooled mõistsid, et korteri loovutamine toimub

vastutasuna muu ühisvara jagamise eest ehk tegemist oli kompensatsiooniga. Maakohus järeldas

sellest tulenevalt õigesti, et hageja tahe kinkelepingu sõlmimisel ei olnud suunatud kostja tasuta

rikastamisele ja poolte tahe oli suunatud ühisvara jagamisele. Nimetatust saab teha järelduse, et

kinkelepingus väljendatud tahe ei vastanud poolte tahtele.

8.3. TsÜS § 89 lg 1 kohaselt on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu

tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest

pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha

tahavad. Kuivõrd poolte tahe oli suunatud ühisvara jagamisele, ei vastanud kinkelepingus

väljendatud poolte tahe nende tegelikule tahtele ja kinkeleping on tühine (TsÜS § 89 lg 3 alusel).

Tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi (TsÜS § 84 lg 1).

8.4. Kuna kinkeleping on tühine (TsÜS § 89 lg 2 alusel) ja tegeliku tehingu sisu oli hageja

loobumine korterist kostja kasuks enamsaadud ühisvara arvel, on varjatud tehinguks ühisvara

jagamise kokkulepe, millega korteri omandiõiguse sai kostja (PKS § 37 lg-te 1 ja 3 mõttes).

Kuna korteri jätmine kostjale oli osa laiemast kokkuleppest ühisvara jagamiseks, on tegemist

varasid tasakaalustava tehinguga, mitte tasuta kinkena. Kinkelepingu tühisus ei muuda tühiseks

käsutustehingut.

8.5. Kuna hageja andis hüvitiseks enamsaadud ühisvara eest kostjale hageja lahusvaraks olnud

korteriomandi ja leping sõlmiti notariaalses vormis, on täidetud tehingu vorminõuded ja varjatav

tehing (ühisvara jagamise kokkulepe, millega korteri omandiõiguse sai kostja) ei ole tühine. Kui

käsitada ühisvara jagamise kokkulepet aga laiema kokkuleppena, millega on hõlmatud

varasemad mittenotariaalses vormis sõlmitud kokkulepped, on vorminõuet järgimata tehingu

osad muutunud kehtivaks, kuna täidetud on ühisvara jagamise kokkuleppe asjaõiguslik osa ja

kinnistusraamatusse on tehtud AÕS § 119 lg 2 kohased kanded.

8.6. Kuna kinkeleping on tühine ja hageja taganemine sellest on toimetu, on kokkuvõttes õige ka

maakohtu järeldus, et hagi ei ole võimalik rahuldada.

7(8)

9. Põhjendamatu on apellatsioonkaebuse seisukoht, et kostja sai ühisvara jagamise tulemusel

vara, mille väärtus on ligi kaks korda suurem hageja saadud väärtusest. Ringkonnakohus

täiendab selles osas maakohtu põhjendusi.

9.1. Apellatsioonkaebuse ja maakohtu põhjendused 20.03.2018 tehinguväärtuste võrdlemisel ei

arvesta asjaoluga, et lisaks 20.03.2018 lepingus märgitud varale kuulus pooltele ühisvarana NNN

korter ja garaažiboks. Nimetatu ei muuda aga maakohtu järeldusi ja otsust ebaõigeks. Maakohtu

tuvastatud asjaoludel müüsid pooled selle ühisvara jagamise kokkuleppe osana nii, et sellest

saadud raha ei jaotatud mitte poolte vahel võrdselt, vaid jäeti hagejale.

9.2. Lisaks seati ühisvara jagamise käigus hagejale jäänud PPP korteri soetamiseks võetud

laenulepingust tulenevate kohustuste tagamiseks hüpoteek NNN2 korterile, mis jäi enamsaadud

ühisvara väärtuse hüvitamiseks kostjale. Seega ei saa lähtuda üksnes selle vara väärtusest, mis on

20.03.2018 lepingu esemeks. Ehk kuigi hageja väitel on ta võtnud enda kanda PPP korteri

laenuga seonduvad kohustused, tagab ka kostjale jäetud korteriomandile seatud hüpoteek hageja

panga ees võetud kohustusi.

9.3. 26.01.2026 menetlusdokumendis esitas apellant väite, et kostja ei tõendanud maakohtus, et

korteri müügist saadud raha jätmises hagejale ei leppinud pooled ühisvara jagamise käigus enne

20.03.2022 lepingu sõlmimist ega ka lepingus kokku. Kuna maakohus nimetatud asjaolud

tuvastas, vaidlustab apellant sisuliselt maakohtu poolt asjaolude tuvastamist ehk menetlusõiguse

normi rikkumist (TsMS § 631 lg 2). Peale apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja möödumist ei

saa apellant asjaolude tuvastamist vaidlustada, välja arvatud juhul, kui ta taotleb selleks tähtaja

ennistamist (TsMS§ 67 jj) (TsMS III komm (2018), § 652, p 3.4 g). Hageja ei ole tähtaja

ennistamist taotlenud, mistõttu on väide esitatud hilinemisega ja ringkonnakohus jätab selle

tähelepanuta.

9.4. Maakohus on viidanud AÕS § 77 lg-le 2 vaid kaasomandi lõpetamise viiside osas.

Maakohus ei ole poolte ühisvara jaganud. Seetõttu on põhjendamatu apellatsioonkaebuse

seisukoht, et normi oleks saanud kohaldada ainult siis, kui pooled oleks kohtu poole pöördunud

kaasomandi lõpetamiseks. Isegi, kui pooled võivad teoreetiliselt kokku leppida, et kogu

kaasomand jääb ühele poolele selle eest hüvitist saamata, ei ole see asjas tuvastatud asjaoludel

niimoodi toimunud ja kostja ei ole ühisvara jagamise käigus tehtud kokkulepete tulemusel

hüvitisest loobunud. Seetõttu ei saanud maakohus ka järeldada, et kostja tahteks oli 20.03.2018

lepingust nähtavatel tingimustel leping sõlmida.

10. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega

hageja kanda (TsMS § 171).

11. Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust

kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse

lahendamisel ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks

asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS

§ 177 lg-s 2 sätestatud korras.

12. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi

peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)

8(8)