2-24-146089/19 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

2-24-146089

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Kristiina Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

06.02.2026. a, Tartu kohtumaja

Tsiviilasja number

2-24-146089

Tsiviilasi

B2 Impact OÜ hagi G.H vastu võla, viivise ja

sissenõudmiskulude nõudes

Hagihind

2455,68 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: B2 Impact OÜ (registrikood 11542046),

Hageja lepinguline esindaja: Pille Martin;

Kostja: G.H (isikukood XXX)

Menetluse liik

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata B2 Impact OÜ hagi G.H vastu võla, viivise ja sissenõudmiskulude

nõudes.

2. Jätta menetluskulud B2 Impact OÜ kanda. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

3. Toimetada kohtuotsus pooltele kätte.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib pool esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui

kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2-24-146089

1. B2 Impact OÜ esitas 17.12.2024. a Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse G.H-lt

2357,12 euro saamiseks. Kohus tegi 18.12.2024. a võlgnikule makseettepaneku, mida ei

õnnestunud mõistliku aja jooksul võlgnikule kätte toimetada. Seetõttu otsustas Pärnu Maakohus

23.01.2025. a määrusega maksekäsu kiirmenetluse lõpetada ja anda asja üle menetlemiseks

esimese astme kohtumenetlusse Tartu Maakohtule.

2. B2 Impact OÜ (hageja) esitas 30.01.2025. a Tartu Maakohtule oma nõude G.H (kostja) vastu

hagiavalduse vormis. Hageja esitas 05.02.2025. a kohtule täiendatud hagiavalduse, mida

täiendas kohtu nõudel veelkord 13.02.2025. a. Hageja taotleb täiendatud hagiavalduses, et kohus

mõistaks kostjalt hageja kasuks välja kokku 2300,73 eurot, millest 1389,75 eurot on põhivõlg,

184,19 eurot intress, 676,79 eurot 30.01.2025. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis

põhivõlalt, 15 eurot meeldetuletuskirja tasu ja 35 eurot võla sissenõudmiskulud. Lisaks taotleb

hageja, et kohus mõistaks kostjalt hageja kasuks välja edasiulatuvalt alates 31.01.2025. a viivise

põhivõlgnevuse tasumata osalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras kuni nõude täitmiseni.

Hagi asjaolude kohaselt sõlmisid kostja ja ESTO AS (krediidiandja) 04.09.2021. a tähtajatu

arvelduskrediidi lepingu nr 1390286180 krediidilimiidiga 2000 eurot. Nimetatud krediidikonto

lepingu II peatükis „Põhitingimused“ all lepiti kokku esialgses intressimääras 37,5% aastas ehk

0,10% päevas. Lepingu põhitingimustes selgitati, et tegemist on esialgse (maksimaalse)

fikseerimata intressimääraga, mis võib edaspidi muutuda kaks korda aastas 1. jaanuaril ja 1.

juulil sõltuvalt Eesti Panga poolt vahetult enne 1. jaanuarit ja 1. juulit oma veebilehel

avaldatavast viimase kuue kuu keskmisest krediidiasutuste poolt eraisikutele antud

tarbimislaenude kulukuse kolmekordsest määrast (krediidi kulukuse ülempiir). Intressimäära

alusintressimääraks on sellisel juhul selline määr, mille puhul krediidilepingu alusel

väljastatava krediidi kulukuse määr ei ületa kunagi eelnevalt nimetatud krediidi kulukuse

ülempiiri või krediidilepingu sõlmimisel määratud esialgset (maksimaalset) intressimäära,

sõltuvalt sellest milline neist on kõrgem. Krediidiandja teavitab klienti intressimäära muutmisest

e-kirja saatmise teel, kasutades Kliendi poolt avaldatud kontaktandmeid. Kõik viidatud

tingimused on välja toodud krediidikonto lepingu ptk II Põhitingimused all. Krediidikulukuse

määr 54,09% aastas. Viidatud Põhitingimustes ka selgitati, et krediidi kogukulu moodustab

4518,23 eurot. Lepingu põhitingimustest tulenevalt, oli kostja kohustatud tasuma igakuiselt 15.

kuupäevaks vähemalt igakuiselt kasutusse võetud krediidilt minimaalse tagasimakse, mis

koosnes krediidi tagasimaksest, intressimaksest, kuutasust ja väljavõtutasust vastavalt

kliendilepingule, st igakuiselt 1/60 eelnenud kuu viimase päeva lõpu seisuga kasutusse võetud

krediidist, kuid vähemalt 10 eurot, intress ja/või tasud makstakse järgmiselt: klient peab

igakuiselt maksma kasutusele võetud krediidilt arvestatud intressi ja kuutasu. See tähendab, et

kliendi arve on 0,10% päevaintressist (nt saadud krediit 2000* 0,10%= 2,4 eurot päevas ning

see korrutatakse kuu päevade arvuga) ja 1/60 laenusummast (st 2000/60= 33,33 eurot).

Krediidiandja hindas enne lepingu sõlmimist kostja krediidivõimelisust, analüüsides kostja

esitatud andmeid (igakuine sissetulek 850 eurot, finantskohustused 250 eurot,

majapidamiskulud 300 eurot) ja ka Pensionikeskuse andmeid (sissetulek 798,71 eurot).

Krediidiandja teostas ka päringud creditinfo.ee ja taust.ee andmebaasidesse ning võttis AS-i

Creditinfo krediidiskooringu. Kogutud info analüüsimisel ja krediidiandja väljatöötatud

automatiseeritud metoodika tulemusel jõudis krediidiandja järeldusele, et kostja on

krediidivõimeline. 12.07.2023. a soovis kostja krediidiliinilepingu nr 1390286180 vaba limiidi

arvelt ennetähtaegselt täita 19.08.2021. a sõlmitud järelmaksulepingust nr 32283708773

tuleneva kohustuse summas 564,60 eurot. Kostja on perioodil 04.09.2021. a kuni 05.05.2022. a

võtnud kasutusse krediidisumma kokku 1195,65 eurot. Kostja rikkus krediidilepingust

tulenevat maksekohustust. Kostja on lepingu järgi tagasimakseid teostanud kokku summas

1127,99 eurot, millest võlausaldaja arvestas tasutuks põhiosa 370,50 eurot, intress 647,49 eurot,

2-24-146089

kiire väljamakse tasu 105 eurot ja võlgnevuse meeldetuletus tasu 5 eurot. Kostjat hoiatati

29.09.2023. a iseteeninduse kaudu kostja poolt lepingu sõlmimisel deklareeritud e-posti

aadressile saadetud teatega lepingu ülesütlemisest juhul, kui kostja ei tasu täiendava

kahenädalase tähtaja jooksul, s.o hiljemalt 13.10.2023. a võlgnetavaid summasid. Kostja

täiendava tähtaja jooksul lepingut ei täitnud ning võlgnevust ei tasunud, mistõttu lõpetas

võlausaldaja lepingu ühepoolselt alates 14.10.2023. a. Kostja oli lepingu ülesütlemise ajal

võlgnevuses vähemalt kolme järjestikuse maksega: 15.07.2023. a, 15.08.2023.a ja

15.09.2023.a. Krediidiandja edastas 16.10.2023. a kostjale tema e-postile teate, milles teavitas

kostjat tema ja ESTO vahel sõlmitud lepingu lõpetamisest. Nimetatud teate edastamisega saab

lugeda nõude loovutamise kostja suhtes toimunuks VÕS § 170 mõttes. Vaatamata hageja

püüdele kostjalt võlgnevust kätte saada kohtuväliselt, ei andnud see soovitud tulemust, mistõttu

pöördus hageja oma õiguste kaitseks kohtusse. Hageja nõuab hagis kostjalt tema ja ESTO AS-i

vahel 04.09.2021. a sõlmitud krediidilepingu nr 1390286180 järgi tagastamata krediidi põhiosa,

13.10.2023. a seisuga tasumata intressi, viivist põhivõlalt alates 14.10.2023. a kuni 30.01.2025.a

lepingujärgses intressimääras (37,5% aastas) ja edasiulatuvalt alates 31.01.2025. a viivist

põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni nõude täitmiseni. Lisaks taotleb

hageja meeldetuletuskirja eest tasu 15 eurot ja võla sissenõudmiskulusid summas 35 eurot.

3. Tartu Maakohus 14.02.2025. a määrusega selles tsiviilasjas võttis hagi menetlusse ja kohustas

kostjat hagile kirjalikult vastama 21 päeva jooksul alates määruse ja hagiavalduse temale

kättetoimetamisest.

Kohtul ei õnnestunud kostjale dokumente muul viisil kätte toimetada, mistõttu toimetas kohus

need lõpuks kostjale kätte avalikult avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Väljavõte

ilmus väljaandes Ametlikud Teadaanded 13.10.2025. a ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 317 lg 5 alusel luges kohus dokumendid kostjale kättetoimetatuks 15 päeva

möödumisel väljavõtte ilmumisest, s.o 29.10.2025. a.

Kostja, G.H määratud tähtaja jooksul kohtule hagile vastust ei esitanud.

4. Kohus andis 24.11.2025. a kirjaga hagejale tähtaja täiendavate avalduste ja dokumentide

esitamiseks. Kohus hindas esialgselt, et hagi aluseks olevate asjaolude põhjal ei ole hagi aluseks

oleva tarbijakrediidilepingu sõlmimisel järgitud kohaselt VÕS §-st 4034

tuleneva

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikke kohustusi. Kohus selgitas, et kui

krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikke

kohustusi, siis vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks sama

seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud

intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab

tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning

need tarbijale teatavaks tegema. Kohus märkis, et annab hagejale võimaluse esitada VÕS § 4034

lg 7 järgi nõude ümberarvestus ja vajadusel oma hagiavalduses esitatud nõudeid vastavalt

täpsustada.

Kohus määras hagejale tähtajaks 14 päeva alates kirja kättetoimetamisest. Hageja sai kirja kätte

27.11.2025. a, seega saabus hagejale määratud tähtaeg 11.12.2025. a. Hageja määratud tähtaja

jooksul kohtule ei vastanud ja midagi uut ei esitanud.

Kohus andis 13.01.2026. a kirjaga hagejale täiendava tähtaja nõuete ümberarvestuse esitamiseks

10 päeva jooksul alates kirja kättesaamisest. Hageja sai kirja kätte 15.01.2026. a, seega saabus

täiendav tähtaeg 26.01.2026. a. Hageja ka nimetatud täiendavaks tähtajaks kohtule ei vastanud

ja midagi ei esitanud.

KOHTU SEISUKOHT

2-24-146089

5. Kohus leiab, et B2 Impact OÜ hagi G.H vastu võla, viivise ja sissenõudmiskulude nõudes ei ole

hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud. Seetõttu ei saa kohus

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 alusel rahuldada hageja nõusolekul hagi

tagaseljaotsusega ning vastavalt TsMS § 407 lg-le 6 teeb kohus otsuse, millega jätab hagi

rahuldamata.

6. Hageja tugineb hagi alusena sellele, et kostja rikkus tema ja ESTO AS-i vahel 04.09.2021. a

sõlmitud krediidilepingust tulenevat maksekohustust, jäi viivitusse kolme järjestikuse osamakse

tasumisega, ei täitnud kohustust ka temale antud täiendava tähtaja jooksul, mistõttu ütles

krediidiandja lepingu üles alates 14.10.2023. a. Hageja väitel loovutas krediidiandja lepingust

tulenevad nõuded kostja vastu temale ja hageja nõuab hagis kostjalt lepingu ülesütlemise

seisuga tagastamata krediidi põhiosa ja tasumata intressi ning alates lepingu ülesütlemisele

järgnevast päevast viivist põhivõlalt, sh viivist kuni hagiavalduse esitamiseni lepingujärgses

intressimääras ja edasiulatuvalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni nõude

täitmiseni, ning lisaks võla sissenõudmiskulusid.

Kohus leiab, et hagi aluseks olev, kostja ja ESTO AS-i vahel 04.09.2021. a sõlmitud

krediidilepingu puhul on tegemist VÕS § 402 lg 1 mõttes tarbijakrediidilepinguga, s.o

krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või

kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

Tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale üldisele

lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid. VÕS § 4034 näeb

tarbijakrediidilepingu puhul krediidiandjale ette vastutustundliku laenamise põhimõtete

järgimise kohustuse.

VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on kohustatud krediidiandja seoses tarbijakrediidiga järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on

krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis

võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi

maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust. VÕS § 4034

lg 2 järgi peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase

hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik

talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus

kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised

varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust

tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike

hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta

olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses

sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate

seaduse (KAVS) § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja

lõikes 7 sätestatust. Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 3 küsib krediidiandja krediidivõimelisuse

hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab

asjakohaseid andmekogusid.

Riigikohus on selgitanud (vt RKTKm 24.11.2023. a nr 2-21-13098, p-d 17 ja 18), et

tulenevalt VÕS § 4034 lg-dest 2 ja 3, samuti KAVS § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3

sätestatust, peab krediidiandja omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud

näitajate kohta:

-

tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS

§ 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

2-24-146089

-

tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse

korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud

hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

-

tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg

1 p 3);

-

tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49

lg 1 p 5).

Riigikohus on sealjuures selgitanud, et kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja

kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest

(nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida

tarbijalt endalt. Riigikohus on avaldanud ka seisukohta, et üldjuhul tuleb krediidiandjal

KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet,

välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See

tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama,

et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.

Hagi asjaolude kohaselt lähtus krediidiandja kostja kui tarbija krediidivõimelisuse hindamisel

kostja enda avaldatud andmetest, mille kohaselt oli kostja igakuine sissetulek 850 eurot,

finantskohustused 250 eurot, majapidamiskulud 300 eurot. Krediidiandja võttis aluseks ka

Pensionikeskuse andmed, mille kohaselt oli kostja sissetulek 798,71 eurot ning krediidiandja

teostas kostja kohta päringud creditinfo.ee ja taust.ee andmebaasidesse ning võttis AS-i

Creditinfo krediidiskooringu.

Kohus hindab, et hageja ei ole põhistanud, et krediidiandja oleks piisava põhjalikkusega

selgitanud välja kostja maksevõimet. Kostja esitatud andmed ja registritest saadud info

kostjal maksehäire puudumise kohta ei saanud olla kostja krediidivõimelisuses veendumiseks

piisav ning krediidiandja oleks pidanud koguma krediidivõimelisuse hindamiseks

täiendavaid andmeid, sh vajadusel küsima kostjalt pangakonto väljavõtet.

VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida

üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis

analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

VÕS § 4034 lg 7 näeb ette, et kui krediidiandja rikub sama paragrahvi lõikes 6 sätestatut,

loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär,

kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija

krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama,

arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema.

VÕS § 4034 lg 13 kohaselt peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike

kohustuste täitmist vaidluse korral tõendama krediidiandja.

Antud juhul ei ole kostja hagile vastanud ega esitanud hageja nõuetele vastuväiteid. Samas

võib kohus TsMS § 407 lg 1 järgi hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada

hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses. Riigikohus on

selgitanud (vt RKTKm 24.11.2023. a nr 2-21-13098, p 26), et see tähendab, et ka juhul, kui

tarbijast kostja ei vasta hagiavaldusele, peab kohus omal algatusel (ex officio) kontrollima,

kas nõude aluseks olev leping kehtib. Selleks saab kohus vajaduse korral anda

krediidiandjale võimaluse esitada vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmise

tõendamiseks lisatõendeid. Kui hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet,

siis saab hagi olla õiguslikult põhjendatud üksnes sissenõutavaks muutunud põhinõude ja

maksimaalselt VÕS §-s 94 sätestatud intressi ulatuses ja kohus võib teha tagaseljaotsuse

2-24-146089

üksnes sissenõutavaks muutunud põhinõude ja lubatud intressi ulatuses. Tagaseljaotsuse

tegemine ei ole kohtu kohustus, vaid õigus ja õiguslikult põhjendamatu hagi peab kohus

TsMS § 407 lg 6 järgi ka hagile vastamata jätmise korral jätma rahuldamata.

Selles asjas andis kohus korduvalt hagejale tähtaja, et põhistada täiendavalt krediidiandja

poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist või esitada VÕS § 4034 lg 7 kohane

nõuete ümberarvestus ning vastavalt oma nõudeid täpsustada. Hageja kohtu antud tähtaegade

jooksul hagi ei täiendanud, vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist täiendavalt ei

põhistanud ega esitanud ka VÕS § 4034 lg 7 kohast nõuete ümberarvestust.

Hagi aluseks olevate asjaolude põhjal järeldab kohus, et krediidiandja rikkus hagi aluseks

oleva 04.09.2021.a tarbijakrediidilepingu sõlmimisel kostjaga vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimiseks vajalikke kohustusi. Seega saab hagi olla õiguslikult põhjendatud

üksnes sissenõutavaks muutunud põhinõude ja maksimaalselt VÕS §-s 94 sätestatud intressi

ulatuses. Kuna hageja ei ole esitanud kohtule teavet VÕS § 4034 lg 7 kohaselt tagasimaksete

uuesti määramise kohta, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, siis ei ole

võimalik kohtul hinnata põhinõude sissenõutavaks muutumist ja seega ei saa kohus anda

hinnangut ka hageja nõuete osaliselt põhjendatuse kohta. Kohus leiab, et seetõttu tuleb jätta

hagi tervikuna rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

7. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud üldjuhul pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, siis tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel jätta menetluskulud

hageja kanda. Kostja ei ole menetluses osalenud ja seega ei ole kostjal saanud tekkida ka

menetluskulusid. Seetõttu puudub vajadus määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude

suurust.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kristiina Kask

Kohtunik