2-25-11633/20 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Krista Kirspuu ja Geidi Sile

Määruse kuupäev

06.02.2026, Tallinn

Tsiviilasja number

2-25-11633

Tsiviilasi

Tallinna linna avaldus B.M-i paigutamiseks

kinnisesse hoolekandeasutusse

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 01.09.2025 määrus, mida on parandatud

16.09.2025 määrusega

Kaebuse esitaja ja liik

B.M-i määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja Tallinna linn (linnavalitsuse kaudu), lepinguline

esindaja Meelika Limberg

Puudutatud isik I (määruskaebuse esitaja) B.M ,

seaduslik esindaja eestkostja Z.L ja esindaja riigi

õigusabi korras vandeadvokaat Mariann Tusti

Puudutatud isik II (eestkostja) Z.L

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta muutmata Harju Maakohtu 01.09.2025 määrus, mida on parandatud

16.09.2025 määrusega.

2. Määruskaebus jätta rahuldamata.

3. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäävad riigi kanda.

4. Jätta menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata.

Edasikaebamise kord

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul

alates määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest.

Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetlus-kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu menetluses oli Tallinna linna (avaldaja) 21.07.2025 avaldus B.M-i

(patsient) paigutamiseks kinnisesse hoolekandeasutusse. Maakohus määras patsiendile riigi

õigusabi korras esindaja (esindaja) ja kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi (ekspertiis) ning kuulas

ära Sotsiaalkindlustusameti (SKA), patsiendi ja tema ema Z.L (ema).

2. Avalduse kohaselt on patsient avalduse esitamise ajaks olnud ravil psühhiaatriakliinikus

üheksa korda. Sotsiaalkindlustusameti otsusega tuvastati tal keskmisele puude raskusastmele

vastav vaimse funktsiooni kõrvalekalle ja Eesti Töötukassa otsusega puuduv töövõime

27.02.2023 - 26.02.2028. Patsiendil on raske krooniline psüühikahäire - püsikululine

paranoidne skisofreenia (F20.00). Ta keeldub kategooriliselt nii kehaliste kui vaimsete

haiguste suukaudsetest ravimitest, mistõttu saab regulaarselt süste. Vahel avaldab füüsilist

vastupanu ka süsteravile, mistõttu vajanud ravimite manustamiseks lühiajalisi ohjeldamisi.

Viimase tahtevastase hospitaliseerimise eel avaldas paranoilisi mõtteid enda jälgimisest,

samuti oli ema suhtes verbaalselt agressiivne ja kahtlustav. Vahetult enne hospitaliseerimist

pöördus patsient politseijaoskonda ja avaldas, et on kellegi ära tapnud. Lisaks oli hoidnud

ema pantvangis (võtnud ära tema telefoni ja võtmed kartes, et ema avab kurjategijatele-

jälitajatele ukse) ning olnud tema suhtes füüsiliselt vägivaldne, tõugates ema vastu kappi.

Korterisse sisenemisel vajati päästeameti abi ning patsient vajas agressiivse ja ebaadekvaatse

käitumise tõttu mehhaanilist ohjeldamist käeraudadega. Psühhiaatriakliiniku osakonna

juhataja leidis, et patsient vajab enda ja ümbritsevate ohutuse tagamiseks paigutamist

ööpäevaringse järelevalvega tugevalt kontrollitud keskkonda.

3. Ekspertiisi akt kinnitas avalduses märgitud diagnoosi: püsikululine paranoidne

skisofreenia (F20.00) avaldub pidevate ähvardavate, käskivate ja keelavate

kuulmismeelepetena, väga piinavate võõrmõjuelamuste ja paranoiliste luulumõtetena. Patsient

on naabrite suhtes kuri, käinud korduvalt nende kohta politseisse avaldust tegemas, samuti ei

pea ta ema oma lihaseks emaks, vaid hääled on talle öelnud, et ema on tema pärisema ära

tapnud ja nüüd tuleks ema ära tappa. Luul ema vastu on püsinud. Ta kardab psühhiaatrilisi

ravimeid, sest nendega ta tapetakse. Nimetatud psüühikahäired moodustavad kogumina raske

psüühikahäire, mis oluliselt piirab patsiendi võimet oma käitumisest aru saada või seda

juhtida. Patsient vajab pidevat psühhiaatrilist ravi, kuid ta ei mõista ravivajadust. Ravita

jäämisel tema tervislik seisund halveneb – tema käitumine muutub kontrollimatuks ja ta on

luulumõtete ajel ohtlik nii endale kui teistele. Oht on korduvalt realiseerunud ja tema

käitumine on ettearvamatu. Patsiendi vaimne seisund ei võimalda iseseisvat toimetulekut,

vaid ta vajab paigutamist ööpäevaringsele tugevdatud järelevalvega erihooldusteenusele kuni

üheks aastaks. Vastasel juhul kaasneb oht talle endale ja kolmandatele isikutele. Turvalisuse

tagamiseks ei ole võimalik muude meetmete rakendamine.

4. SKA seisukohast nähtuvalt esinevad patsiendil kõik SHS § 105 lg 1 järgsed alused

kinnisesse asustusse paigutamiseks. Tal on raske psüühikahäire. Tema avaldused on mõjutus-

ja kahjustusluulust lähtuvad, rigiidsed, aktualiseerunud on kuulmismeelepetted, ta eitab

igasugust ravivajadust, mistõttu on ta ohtlik iseendale ja teistele. Tema suhtes on korduvalt

rakendatud tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi. Psühhiaatriakliinikult saadud teabe kohaselt

ei ole edasine psühhiaatriline aktiivravi paranemisprognoosi puudumise tõttu näidustatud.

SKA leidis, et patsient vajab paigutamist hoolekandeasutusse ööpäevaringset

erihoolekandeteenust saama kohtumääruse alusel. Muid abimeetmeid pole käesolevalt

võimalik kasutada, sest need põhinevad vabatahtlikkusel, inimese valmisolekul mõista oma

abivajadust ning soovil abi vastu võtta. SKA käsutuses olevatele materjalidele tuginedes ei

võimalda patsiendi tervislik seisund tal eluga iseseisvat toimetulekut, talle määratava

raviplaani iseseisvat järgimist.

5. Esindaja kohtus patsiendiga psühhiaatriakliinikus. Haiglasse sattumise asjaolusid

kirjeldas patsient esindajale pealiskaudselt ega tahtnud emaga seonduvast rääkida. Esindaja

2 (4)

märkis samuti, et patsiendi suhtes on kohaldatud viimase viie aasta jooksul psühhiaatrilist ravi

üheksa korda. Väljaspool haiglat ilma ravita kordub sama muster, kus tal tekivad meelepetted,

mille tõttu ta on ohtlik enesele (ei söö, ei joo, keeldub urineerimast, keeldub vajalikest

raviprotseduuridest), aga ka teistele. On rünnanud ema, võtnud emalt vabaduse, on veendunud

et ema on keegi teine, kujutab ette, et teda ohustatakse ja ähvardatakse, kujutab ette, et on ise

toime pannud raskeid kuritegusid või siis, et teda kahtlustatakse nendes. Esindaja leiab, et

patsiendi suhtes on täidetud kõik SHS § 105 lg-s 1 sätestatud asjaolud, mis on aluseks isiku

paigutamiseks hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusele.

6. Kohus kuulas patsiendi ära tema viibimiskohas psühhiaatriakliinikus. Patsient teadis, kus

ta viibib. Ta selgitas oma viibimise põhjuseks, et ta ei avanud politseile koduust, siis ta toodi

kliinikusse. Enda hinnangul on tal tervisega kõik korras ja ta ei ole ohtlik endale ega teistele.

Tal on küll olnud ühe oma toakaaslasega konflikt aga see oli suuline, mitte füüsiline ning

põhjustatud toanaabri valjust muusikakuulamisest ajal, mil patsient soovis magada. Patsient

oli vestluse ajal rahulik ja leplik. Vestluse alguses avaldas, et ei soovi kinnisesse asutusse

paigutamist. Siiski tundis huvi, et kus hooldekodu asub ja kas seal interneti on, et ta saaks

oma tahvelarvutit kasutada. Internetita on tal väga igav. Patsient ütles, et on lõpetanud 9.

klassi ja õppinud pool aastat tehnikumis laevamehaanikuks, aga õpingud jäid pooleli ja laeval

töötanud ei ole. Kokku on ta üldse töötanud oma elus kaks aastat. Kui ta haiglas ei ole, siis

elab koos emaga.

7. Ema soovis eelkõige teada, millal ja kuhu ta poeg kliinikust suunatakse. Ema arvas siiski,

et soovib kohtumäärust vaidlustada, aga ei osanud selgitada selle põhjust. Ema tunnistas, et

poeg on talle kallale tulnud ja ravivajadust poeg ei tunnista. Ka ei suutnud ema pakkuda välja

ühtegi muud lahendust, mis võiks tagada tema enda, patsiendi ja kolmandate isikute

turvalisuse olukorras, kus poega kinnisesse hoolekandeasutusse ei paigutata.

MAAKOHTU MÄÄRUS

8. Maakohus rahuldas avalduse 01.09.2025 määrusega (vaidlustatud määrus) ja paigutas

patsiendi kinnisesse hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele tähtajaga üks

aasta, st kuni 31.08.2026 (aastaarv parandatud 16.09.2025 määrusega). Maakohus tunnistas

määruse täidetavaks patsiendile kättetoimetamisega (TsMS § 541 lg 4) ning jättis patsiendi

esindamise ja ekspertiisi kulud riigi kanda (TsMS § 172 lg 3 ls 1).

8.1.

SHS § 105 lg 1 kohaselt paigutatakse isik hoolekandeasutusse ööpäevaringset

erihooldusteenust saama tema nõusolekuta (nõusolekuta hooldamine), kui esinevad kõik

järgmised asjaolud: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest

aru saada või seda juhtida; 2) isik on endale või teistele ohtlik, kui ta jäetakse paigutamata

hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama; 3) varasemate abimeetmete

rakendamine ei ole osutunud küllaldaseks või muude abimeetmete kasutamine ei ole

võimalik. Maakohus kontrollis neid eeldusi TsMS §-s 533 ette nähtud korras ja leidis, et need

on täidetud.

8.2.

Maakohus tuvastas ekspertiisi akti põhjal eespool p-s 3 refereeritud asjaolud, sh

patsiendi diagnoosi ja käitumismustrid, mis kinnitavad avaldaja ja SKA seisukohtades

märgitut. Kokkuvõttes on patsient käitunud nii ennast kui teisi ohustavalt, olles agressiivne

enda ja teiste vastu. Samas kardab ta psühhiaatrilisi ravimeid. Ta vajab igapäevast kõrvalabi

ravimite võtmisel, väljaspool järelevalvet ta hakkama ei saa. Haiglaväliselt püsib oht

tervisliku seisundi halvenemisele, tegutsedes haiguse ajel ebaadekvaatselt, võib olla

agressiivne teiste suhtes, samuti jätta iseennast hooletusse. Asja materjalidest selgub, et

patsiendile on osutatud suures mahus tervishoiuteenuseid – ta on viibinud vähemalt üheksa

korda tahtest olenematul ravil. Eelneva põhjal leidis maaohus, et patsiendil puudub

ravikriitika ja ravisoostumus. Varasemate abinõude rakendamine ei ole osutunud küllaldaseks

3 (4)

ja muud täiendavad abinõud peale nõusolekuta hooldamise pole võimalikud. Põhjendatud on

rakendada SHS § 105 lg-s 5 ette nähtud tähtaega üks aasta, st kuni 31.08.2026.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

9. Patsiendi esindaja esitas tema soovil 17.09.2025 määruskaebuse, milles palub

vaidlustatud määruse tühistada. Patsiendi sõnul on määrus ebaõige, sest tal puudub

psüühikahäire. Tema terviseprobleemid on füüsilist laadi. Eesti julgeolekujõud on paigutanud

tema kehasse magneti, mis ei võimalda urineerida ja valmistab suuri vaevusi. Kahjuks ei saa

patsient selles osas adekvaatset abi, vaid talle manustatakse psühhiaatrilisi ravimeid, mida ta

ei vaja. Kinnisesse asutusse paigutamise seadusest tuleneva eeldused (SHS § 105 lg 1) pole

täidetud.

10. Avaldaja vaidles kaebusele vastu, ema seisukohta ei esitanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus jätab vaidlustatud määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata

(TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda

neid (TsMS § 659 ja § 654 lg 6).

12. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse nappide väidetega. Maakohus leidis õigesti, et

patsiendi puhul olid täidetud SHS § 105 lg 1 tingimused nõusolekuta hooldamise

kohaldamiseks. Sealjuures tugines maakohus asjakohaselt ekspertiisi käigus tuvastatud ja

toimikust nähtuvatele andmetele. Eksperdi hinnangul on patsiendil raske krooniline psüühika-

häire – püsikululine paranoidne skisofreenia (F20.00), mis piirab tema võimet oma

käitumisest aru saada või seda juhtida (SHS § 105 lg 1 p 1). Maakohus kontrollis ja tuvastas

menetlusnorme rikkumata, et patsiendi senises käitumises ilmnevad ohtlikkuse tunnused

(SHS § 105 lg 1 p 2). Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh ka

puudulik haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt RKTKm

14.02.2018, 2-15-3662, p 14.1) – seegi tunnus on käesoleval juhul täidetud. Samuti on õige ja

piisavalt põhjendatud maakohtu otsustus teiste meetmete ebapiisavuse või võimatuse kohta

(SHS § 105 lg 1 p 3).

13. Eelnevast tulenevalt on maakohtu järeldused põhjendatud ja ringkonnakohtu hinnangul

olid praegusel juhul täidetud tingimused nõusolekuta hooldamise kohaldamiseks. Rakendatud

meetme kestust (üks aasta) ei ole kaebusega kahtluse alla seadnud. Maakohus ei rikkunud

oluliselt menetlusnorme tähtaja määramisel ega ka muus osas.

14. Maakohus jättis toimikust nähtuvad menetluskulud riigi kanda. Ringkonnakohus saab aru,

et maakohtu eesmärk oli siiski jaotada kõik menetluskulud. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb

TsMS § 172 lg 3 ls 1 järgi samal viisil jaotada ka määruskaebemenetluste kulud.

Resolutsioonis märgitakse menetluskulude jaotuse nii maa- kui ka ringkonnakohtus (TsMS §

173 lg 1 ls 2). Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata.

15. Patsiendi esindaja ei esitanud koos määruskaebusega ega selle koostamisest kolme kuu

möödumisel riigi õigusabi tasu ja kulude taotlust. RÕS § 22 lg 3 ajalise piirangu tõttu ei saa

seda enam esitada ja hilisemaid toiminguid pole esindaja kohtumenetluses teinud. Seetõttu ei

saa ringkonnakohus riigi õigusabi tasu ja kulusid kindlaks määrata.

16. TsMS § 543 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

(allkirjastatud digitaalselt)

4 (4)