2-25-11069/10 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Iris Kangur-Gontšarov, Mati Maksing ja Kaija Piirmets

Määruse tegemise aeg ja koht

05.02.2026, Tallinn

Kohtuasja number

2-25-11069

Kohtuasi

If P&C Insurance AS-i hagi P.X vastu võla ja viiviste

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 08.09.2025 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

P.X apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja If P&C Insurance AS (registrikood 10100168),

lepinguline esindaja Ahto Järvela

Kostja P.X (isikukood XXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Keelduda menetlusse võtmast P.X apellatsioonkaebust Harju Maakohtu

08.09.2025 otsuse peale.

2. Jätta apellatsioonkaebuse esitamisega seotud menetluskulud P.X kanda. Rahaliselt

kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. If P&C Insurance AS (hageja) esitas 10.07.2025 Harju Maakohtule hagi P.X (kostja) vastu,

paludes kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg 2421,05 eurot, sissenõutavaks muutunud

viivised perioodi 02.05.2023 kuni 09.07.2025 eest 627,76 eurot ja alates 10.07.2025

põhinõudelt viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt kahjustas 01.11.2020 kostja hageja kindlustatud sõidukit, mille

tulemusel sai kahju sõiduki kapot, vasak esitiib ja uksed, vasak tagatiib. Hageja tasus

remonditööde eest 2301,05 eurot ja 120 eurot remondiaegse asendussõiduki kasutamise eest,

kokku 2421,05 eurot. Pärast kahju välja maksmist esitas hageja 21.04.2023 nõude kostja vastu

kahju hüvitamiseks summas 2421,05 eurot, tasumise tähtajaga 10 päeva. Kostja tunnustas

nõuet 26.07.2023, kuid kahju ei hüvitanud.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja nõue on

aegunud. Hageja pöördus kohtusse alles 2025. aastal, s.o ligi viis aastat pärast kahju

põhjustamise fakti ilmnemist. Kostja ei ole nõuet tunnistanud ega teinud osalisi makseid.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus rahuldas 08.09.2025 otsusega hagi ja mõistis kostjalt välja hageja kasuks

põhivõla 2421,05 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise perioodi 02.05.2023–08.09.2025

eest 668,83 eurot ja viivise põhivõlalt 2421,05 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

ulatuses alates 09.09.2025 kuni põhivõla tasumiseni. Maakohus jättis menetluskulud kostja

kanda ning määras kindlaks hagejale hüvitatavate menetluskulude suuruse.

3.1. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt menetles kohus asja lihtsustatud korras

(tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405). Maakohus tuvastas, et 01.11.2020 kell

16.55 aadressil Kuldnoka 13, Tallinn kahjustas kostja (lõi korduvalt jalaga) sõidukit Honda

CR-V registrimärgiga XXXXXX, kahju said sõiduki kapot, vasak esitiib ja uksed, vasak

tagatiib – sellega tekitas kostja õigusvastaselt kahju summas 2301,05 eurot (VÕS § 1043 lg 1,

§ 1045 lg 1 p 5). Hagejale on tekkinud otsene varaline kahju VÕS § 128 lg 3 mõttes. Kahju

hõlmab sõidukile tekitatud kahjustuse parandamist. VÕS § 492 lg 1 kohaselt läheb

kindlustusandjale tema poolt hüvitatava kahju ulatuses üle kindlustusvõtjale või kindlustatud

isikule kolmanda isiku vastu kuuluv kahju hüvitamise nõue – seega on hetkel kahjustatud

isikuks kindlustusandja ehk hageja. Hageja tasus remonditööde eest 2301,05 eurot ja 120

eurot remondiaegse asendussõiduki kasutamise eest, kokku 2421,05 eurot. Kostja ei ole

asjaolusid ega nõuet vaidlustanud, mistõttu on põhivõla osas nõue põhjendatud. Kostja on

rikkunud raha tasumise kohustust, mistõttu on ka viivisenõue põhjendatud. Nõue ei ole

aegunud (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 150 lg 1). Kostja palus võlgnevus ajatada,

mistõttu on kostja nõuet 26.07.2023 tunnustanud (TsÜS § 158 lg 1). Sel kuupäeval aegumine

katkes ning algas uuesti, st nõue aeguks 26.07.2026. Hageja esitas nõude kohtusse

10.07.2025.

3.2. Hagi rahuldamise tõttu jäid menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.

Maakohus luges hageja lepingulise esindaja kulud põhjendatuks mahus 390 eurot (3 tundi x

130 eurot). Hagejale hüvitatavad menetluskulud on kokku 810 eurot (390 eurot + 420 eurot

riigilõiv), millele lisandub viivis alates otsuse jõustumisest VÕS § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Harju Maakohtu 08.09.2025 otsus

osaliselt, ulatuses, milles kostjalt mõisteti hageja kasuks välja ülemäärased remondikulud ja

viivised, rahuldada hageja nõue vaid tegeliku kahju ulatuses (vasak esiuks ja tagatiib) või jätta

hageja nõue tervikuna rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda või jaotada

need proportsionaalselt tegeliku kahju ulatusega.

Apellatsioonkaebuse kohaselt oli kahju tegelik ulatus väiksem hageja väidetust. Politsei teatis

kinnitab, et kahjustada said üksnes vasakpoolne esiuks ja tagatiib. Hageja esitatud arve

sisaldab ülemääraseid remonditöid: arve hõlmab lisaks uksele ja tagatiivale ka kapoti, esitiiva,

tagastange ja muude osade remonti ning värvimist, mis ei vasta tegelikule kahjustusele. See

näitab, et hageja nõue on vähemalt osaliselt liialdatud. Kohus tugines üksnes kindlustuse poolt

esitatud arvele, kuid ei võtnud arvesse politsei teadet, mis piiritleb kahju ulatuse. Seetõttu on

kohtuotsus ebapiisavalt põhjendatud ja ebaõige.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel

TsMS § 637 lg 1 p 6 ja lg 21 alusel koosmõjus TsMS § 405 lg-ga 1 menetlusse võtmata.

Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2

sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku

aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustamisel mh ka seda, et menetlusosalistel ei

tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemäärseid menetluskulusid.

6. Kolleegium märgib, et kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa

summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole,

menetleb kohus hagi TsMS § 405 lg 1 esimese lause järgi oma õiglase äranägemise kohaselt

lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi

menetluspõhimõtteid (lihtmenetlus). Praeguses asjas palus hageja mõista kostjalt välja

põhivõlg 2421,05 eurot, sissenõutavaks muutunud viivised 627,76 eurot ja alates 10.07.2025

põhinõudelt viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses. Seega ei ületa hageja

nõuded ülal märgitud piirmäära, mistõttu on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1

mõttes.

7. Sellises kohtuasjas võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 21 järgi

menetlusse juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu

otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud

menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt

mõjutada lahendit.

8. Maakohus ei ole otsuses andnud luba otsuse edasikaebamiseks (dtl 81).

9. Riigikohus on märkinud, et ringkonnakohus ei pea lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmisest keeldumist TsMS § 637 lg 21 alusel põhjendama pikemalt, kui et

määrusest oleks selgelt arusaadav, et kaebuse menetlemisest on keeldutud viidatud normi

alusel ja põhjusel, et maakohus ei ole andnud luba edasikaebamiseks ning maakohtu otsuse

tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi, selgelt rikutud

menetlusõiguse normi ega selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid või et võimalikud minetused

materiaalõiguse normi ebaõigel kohaldamisel, menetlusnormide järgimisel või tõendite

hindamisel ei võinud oluliselt mõjutada maakohtu lahendit. Sisuliselt nõustub ringkonnakohus

sel juhul maakohtu otsuse põhjendustega neid kordamata. Määruse pikemalt põhjendamise

kohustus ei oleks kooskõlas menetlusökonoomiaga (RKTKm 21.02.2024, 2-22-100795, p 11;

10.04.2019, 2-17-13363, p 15).

10. Arvestades tsiviilasja materjale, maakohtu otsuse põhjendusi ja apellatsioonkaebuse

väiteid, ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul otsust tehes selgelt ebaõigesti kohaldanud

materiaalõiguse normi ega rikkunud menetlusõiguse normi viisil, mis võinuks tuua kaasa

ebaõige otsuse. Maakohus on kolleegiumi hinnangul tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-tega

1 ja 2 hinnates asunud põhjendatult seisukohale, et hagi tuleb rahuldada. Kostja

mittenõustumine maakohtu järeldustega ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks, kui

maakohus on materiaalõigust õigesti kohaldanud ega ole rikkunud oluliselt menetlusõiguse

norme. Kostja apellatsioonkaebuses esitatud väited ei võimalda ringkonnakohtu hinnangul

jõuda maakohtu otsuses märgitust teistsugustele järeldustele. Apellatsioonkaebuse kohaselt on

kahju ulatus ülemäärane. Maakohtu menetluses ei vaielnud kostja nõude suurusele vastu.

Ringkonnakohus saab apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel võtta aluseks

maakohtus tuvastatud faktilised asjaolud ega saa tuvastada neid uuesti, kui puudub kahtlus

tõendamise menetluse või ulatuse kohta (TsMS § 652 lg 1 p 1). TsMS § 230 lg 1 sätestab, et

kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded

ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus ei pea ise esitatud tõenditest asjaolusid

otsima, vaid pool peab kohtule viitama, millistele asjaoludele ta tugineb, ja kui vastaspool

asjaolu vaidlustab, siis peab pool välja tooma, millistele tõenditele ta asjaolu tõendamiseks

tugineb (vt nt RKTKo 21.10.2020, 2-17-18305, p 17). Seetõttu ei saa nõustuda, et maakohus

jättis asjas olulise tõendi hindamata, sest kostja ise oli jätnud vastuväite esitamata. Kostja on

nõude suurusele vastuväited esitanud alles apellatsioonkaebuses ega ole toonud esile, et ta ei

oleks saanud seda mõistlikult teha juba maakohtu menetluses.

11. Olukorras, kus hagi rahuldati, jättis maakohus menetluskulud põhjendatult TsMS § 162 lg

1 alusel kostja kanda. Kostja ei väida apellatsioonkaebuses, et vaatamata hagi rahuldamisele

oleks menetluskulud tulnud jaotada teisiti.

12. Kostja on apellatsioonkaebuses palunud maakohtu otsuse tühistada tervikuna. Maakohus

määras otsuses kindlaks muuhulgas ka hagejale hüvitatavate menetluskulude suuruse.

Riigikohus on selgitanud, et olukorras, kus apellant vaidlustab lihtmenetluses tehtud

maakohtu otsust ka menetluskulude rahalise suuruse kindaksmääramise osas, võib

ringkonnakohus TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud aluste esinemisel keelduda apellatsioonkaebust

menetlemast selle sisulises osas (st osas, mis puudutab haginõude kohta tehtud otsustust ja

menetluskulude jaotust). Kui aga kaebuses vaidlustatakse maakohtu otsust ka kulude rahalise

suuruse kindlaksmääramise osas, peab ringkonnakohus arvestama TsMS § 178 lg-s 2

sätestatuga, st peab menetlema kaebust osas, mis puudutab menetluskulude rahalist

kindlaksmääramist juhul, kui apellatsioonkaebuses on vaidlustatud kulude väljamõistmist

rohkem kui 280 euro suuruses summas (RKTKm 27.11.2024, 2-21-141014, p 9).

Ringkonnakohus ei võta TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, kui selles

toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Riigikohus on selgitanud,

et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et kaebus tuleks jätta

rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele kaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks

(RKTKm 24.04.2013, 3-2-1-35-13, p 12). Seega hindab ringkonnakohus praeguses

menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid ja kontrollib maakohtu poolt õigusnormide

kohaldamise korrektsust. Kostja ei ole maakohtu menetluskulude rahalise kindlaksmääramise

osas ühtegi väidet apellatsioonkaebuses esitanud. Tegemist on maakohtu

diskretsiooniotsustusega, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda üksnes juhul, kui kohus

on ületanud diskretsiooni piire. Kuna kostja ei ole esitanud põhjendusi, miks maakohus on

tema hinnangul hageja menetluskulude kindlaksmääramise osas eksinud, ei ole

ringkonnakohtul võimalik kostja kaebuses toodud väidete põhjal kaebust maakohtu

menetluskulude kindlaksmääramise osas rahuldada. Maakohus kohaldas menetluskulusid

rahaliselt kindlaks määrates menetlusõiguse norme õigesti. Seega on apellatsioonkaebus selles

osas õiguslikult perspektiivitu.

13. Eelnevast tulenevalt keeldub ringkonnakohus kostja esitatud apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmisest TsMS § 637 lg 1 p 6 ja lg 21 alusel.

14. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu jäävad kaebuse esitamisega

seotud menetluskulud TsMS § 168 lg 1 alusel koosmõjus TsMS § 639 lg-ga 1 kaebuse esitaja,

s.o kostja kanda. Kuivõrd apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduti ning ei

edastatud kaebust hagejale vastamiseks, ei saanud hagejale apellatsioonimenetluses tekkida

vastaspoolelt väljamõistmisele kuuluvaid menetluskulusid ja neid ei ole vaja rahaliselt

kindlaks määrata.

15. Apellatsioonkaebuselt ei ole tasutud riigilõivu. Kuivõrd ringkonnakohus keeldub

apellatsioonkaebust menetlusse võtmast ning tasutud riigilõiv kuuluks tagastamisele (TsMS §

150 lg 1 p 2 ja lg 4), ei pea ringkonnakohus vajalikuks kostjale riigilõivu tasumiseks tähtaega

anda.

16. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638

lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle

esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada.

Kuna apellant esitas apellatsioonkaebuse elektrooniliselt, ei ole vaja seda talle tagastada.

TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.

(allkirjastatud digitaalselt)