2-25-18889/26 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Aleksandr Kondrašov, Liis Arrak, Ele Liiv

Määruse tegemise aeg ja koht

05.02.2026, Tallinn

Kohtuasja number

2-25-18889

Kohtuasi

Sihtasutus

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

Psühhiaatriakliiniku taotlus X.G paigutamiseks

tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 12.11.2025 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X.G määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla

(registrikood 90006399)

Puudutatud isik I (ravile paigutatav isik) X.G

(isikukood XXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja

vandeadvokaat Annemarie Kunila

Puudutatud isik II (ravile paigutatava isiku abikaasa) B.O

(isikukood XXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta tsiviilasja materjalide juurde B.O 24.01.2026 esitatud tõendid.

2. Jätta määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta Harju Maakohtu 12.11.2025 määrus muutmata.

4. Jätta määruskaebuse menetlemise kulud Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates

määruse ärakirja kättetoimetamisest.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 järgi võib siinse määruse peale esitada

määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, ning TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud

isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid

rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu

hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Hagita menetluses võib

2-25-18889

menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või

advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja) psühhiaatriakliiniku valvearst esitas

10.11.2025 Harju Maakohtule taotluse X.G (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse

korras tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks neljaks päevaks ning

selle pikendamiseks 40 päevani.

1.1. Taotluse kohaselt viibib puudutatud isik alates 09.11.2025 avaldaja psühhiaatriakliinikus

ning tema suhtes rakendati alates 09.11.2025 kell 21.08 tahtest olenematut vältimatut

psühhiaatrilist ravi.

1.2. Taotlusele lisatud psühhiaatrite MV ja IV 10.11.2025 arvamuse kohaselt on puudutatud

isik XXX kodanik, kes on abielus eestlasega ning elab vaheldumisi Eestis ja Soomes.

Puudutatud isik haigestus 2023. aastal raseduse katkestamise järgselt, olles emotsionaalselt

väga traumeeritud. Pärast meditsiinilist aborti nõudis puudutatud isik loodet näha, hoidis seda

ligi 6 tundi enda käes ning keeldus seda ära andmast. 2024. aastal uuesti rasestudes püsis

puudutatud isik muutlikus meelolus, väitis periooditi, et ei soovi last ning üritas ise rasedust

katkestada (ronis lauale kavatsusega sealt maha hüpata kõhu peale). Puudutatud isik süüdistas

ümbritsevaid (abikaasa, naabrid, vanemad), kes tahtvat teda kahjustada. Puudutatud isiku

meeleolu püsis muutlik ka sünnituse järgselt – hooliv ja hell suhtumine lapsesse vaheldus

ärritusperioodidega, kui isik sulges end tualetti ja peksis seinu. Samas võis puudutatud isik

istuda tunde pilk ühe punkti suunatud, pööramata tähelepanu lapse nutule. Puudutatud isik

keeldus oma abikaasa (B.O) korduvatest ettepanekutest pöörduda psühhiaatri poole, ründas

mitmel korral oma abikaasat ning tegi politseile väljakutseid, väites, et tema kodus on võõras

mees.

03.03.2025 hospitaliseeriti puudutatud isik esmakordselt avaldaja psühhiaatriakliinikusse

järjekordse agressioonihoo järgselt, kui puudutatud isik peksis garaaži ukseklaasid haamriga

puruks. Puudutatud isikule rakendati tahtest olenematult ravi kohtumääruse alusel ning isikul

diagnoositi raske depressioon psühhoosiga, mille sümptomaatikas oli esiplaanil depressiivne

düsfooria süüdistava vaenulikkusega oma abikaasa suhtes. Raviga puudutatud isiku seisund

paranes, ta lubati koju 31.03.2025 ning isikule määrati nii antipsühhootiline kui ka

depressiivne toetusravi. 17.04.2025 kaugvisiidil teatas puudutatud isik psühhiaatrile, et ta on

ravi katkestanud.

Puudutatud isiku seisund on viimasel ajal süvenevalt destabiliseerunud. Puudutatud isikul on

tekkinud taas meeleolukõikumised ning lisandunud on mäluhäired, sh hiljuti unustas

puudutatud isik tühja lastekäru bussi. Esinenud on olukordi, kus puudutatud isik ei lase oma

abikaasat voodisse ning isik on käskinud abikaasal köögi põrandal magada. Puudutatud isik

on avanud korduvalt maja väravaid, kust pere suur koer võib välja minna ja osutuda

inimestele ohtlikuks.

Seekord kutsus puudutatud isiku abikaasa kiirabi, kuna puudutatud isik läks ebaselgetel

põhjustel füüsiliselt oma abikaasale kallale. Kohaletulnud kiirabibrigaadiga tegi puudutatud

isik koostööd, ise oma vaimse seisundi osas kaebuseid ei esitanud, aga nõustus haiglasse

2-25-18889

toimetamisega. Valvearsti vastuvõtul oli puudutatud isik ärev ja pinges ning eitas vaimse

tervise probleeme. Puudutatud isik püüdis kodus toimunut ratsionaliseerida, eitas otsest

agressiooni abikaasa suhtes, ei võtnud omaks meeleolukõikumist ning ei näinud haiglaravi

vajadust. Puudutatud isik hospitaliseeriti tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi

otsuse alusel 09.11.2025 kell 21.08.

1.3. Avalduse esitamise ajaks ei ole puudutatud isiku seisund paranenud. Isik käitub haiglas

küll rahulikult, aga ei suuda senini oma käitumist mõistetavalt selgitada. Puudutatud isikul

esineb raske psüühikahäire – raske depressioon psühhoosiga (F32.3). Arvestades puudutatud

isiku inadekvaatset ja agressiivset käitumist ning seda, et peres on väike laps, on puudutatud

isik ohtlik ümbritsevatele. Puudutatud isik ei ole võimeline ravivajadust ise hindama.

1.4. Puudutatud isiku seisundi paranemist nelja ööpäeva jooksul ei olnud alust prognoosida.

Seetõttu taotles avaldaja puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu

vältimatu psühhiaatrilise ravi (sh antipsühhootilise ja üldrahustava) kohaldamist neljaks

päevaks ning selle pikendamist 40 päevani.

Menetluse edasine käik

2. Maakohus kuulas puudutatud isiku ära. Ärakuulamisel oli puudutatud isik oma abikaasa

suhtes negatiivselt ja paranoiliselt meelestatud. Isik leidis, et kõik, mis tema elus on halvasti,

on tingitud abikaasa tegevusest. Isik sattus haiglasse põhjusel, et ta tülitses oma abikaasaga,

kes kutsus kiirabi ning puudutatud isik toodi haiglasse. Isik ei soovi haiglasse jääda, sest tal ei

ole midagi viga, aga kui arstid käsivad, siis on ta nõus haiglasse jääma.

3. Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja toetas avaldust.

4. Harju Maakohtu 10.11.2025 määrusega rakendati puudutatud isiku suhtes esialgse

õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi ja paigutati puudutatud isik

psühhiaatriakliinikusse tähtajaga kuni 4 päeva alates tema 09.11.2025 kell 21.08 psühhiaatri

otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest kuni 13.11.2025 kell 21.08 (või mõnel eelneval

päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse

asutusse paigutamise eelduste äralangemisega). Kohus andis loa puudutatud isikule

tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti valitud

viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.

Maakohus jättis menetluskulud riigi kanda.

5. Puudutatud isiku raviarsti 12.11.2025 esitatud täiendava arvamuse kohaselt ei ole

puudutatud isiku seisund muutunud. Puudutatud isikul puudub jätkuvalt koostöövalmidus

raviks ja ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele.

Maakohtu määrus ja põhjendused

6. Harju Maakohtu 12.11.2025 määrusega pikendati puudutatud isiku suhtes esialgse

õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi 40 päevani alates tema 09.11.2025

kell 21.08 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest kuni 19.12.2025 kell

21.08 (või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi

lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega). Kohus andis

loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks

arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või

ravimeetoditega ei nõustu. Maakohus jättis menetluskulud riigi kanda.

2-25-18889

6.1. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt esinevad praegusel juhul asjaolud puudutatud

isiku suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi pikendamiseks 40 päevani.

Maakohus viitas psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-le 1, § 13 lg-le 1 ning TsMS § 534

lg-tele 1 ja 5.

6.2. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire – raske depressioon psühhoosiga (F32.3),

mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ning seda juhtida. Puudutatud isik on ohtlik

eelkõige ümbritsevatele. Puudutatud isik on käitunud agressiivselt oma abikaasa suhtes,

jätnud oma lapse hooletusse, lõhkunud vara ning puudutatud isikul on esinenud mäluhäired

(võib olla ohtlik, kuna peres on väike laps). Puudutatud isikul puudub haiguskriitika.

Puudutatud isiku nõusolek „kui arstid käsivad, siis olen nõus jääma“ ei ole tõsiseltvõetav, sest

haiguskriitika puudumise tõttu võib ta oma seisukohta igal ajahetkel muuta ning see ei ole

tema ravi suhtes positiivne. Seega ei ole ravi läbiviimine muul viisil võimalik.

Määruskaebus

7. Puudutatud isik esitas riigi õigusabi korras määratud esindaja vahendusel määruskaebuse,

milles palub maakohtu määruse tühistada.

Määruskaebuse kohaselt sai puudutatud isiku

paigutamine psühhiaatriakliinikusse

võimalikuks, kuna tema abikaasa esitas ebaõigeid väiteid puudutatud isiku mitteadekvaatse

käitumise ja vägivaldsuse kohta. Psühhiaatriahaiglasse toimetamisel ja haiglas viibides käitus

puudutatud isik rahulikult ja tegi arstidega koostööd. Puudutatud isik ei ohusta kedagi ning

soovib minna koju oma lapse juurde.

Menetluse edasine käik ja menetlusosaliste seisukohad

8. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

9. 25.11.2025 teatas avaldaja, et seoses puudutatud isiku psüühilise seisundi paranemisega

lõpetati tahtest olenematu vältimatu psühhiaatriline ravi 25.11.2025.

10. 23.01.2026 seisukohas selgitas avaldaja, et vaidleb määruskaebusele vastu. Puudutatud

isiku puhul olid täidetud kõik tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise haiglaravi

rakendamise tingimused vastavalt PsAS § 11 lg-le 1. Avaldaja selgitas, et puudutatud isikul

tekkisid pärast esmakordset hospitaliseerimist (03.03.2025–31.03.2025) taas meeleolu

kõikumised ning tema käitumine muutus ebastabiilseks. Puudutatud isik muutus

düsfooriliseks, ei olnud millegagi rahul, süüdistas kõiges oma abikaasat, sõimles, ärritumisel

tuli abikaasale füüsiliselt kallale, käitus impulsiivselt ja mõtlematult ning ei suutnud oma

emotsioone kontrollida. Puudutatud isik ei märganud kohati, mis tema ümber toimub, unustas

mitmeid asju bussi ning kutsus korduvalt välja lastekaitset (süüdistades meest lapse

hooletusse jätmises), kuid hiljem ei mäletanud, et oleks lastekaitsesse helistanud. Puudutatud

isik hospitaliseeriti taas 09.11.2025. Haiglas viibides kõneles puudutatud isik kiirelt

katkematu monoloogina sellest, kuidas tema abikaasa on kõiges süüdi ning et abikaasa on

tema suhtes agressiivne ja provotseerib teda (jäi mulje reaalsustaju häirumisest). Puudutatud

isikul diagnoositi raske psüühikahäire – raske depressioon psühhoosiga (F32.3). Raske

depressiooniga võib kaasneda tugev kurbus või rahutus, agiteeritus, kaasuvalt psühhootiline

reaalsustajuhäire ja luuline mõtlemine. Puudutatud isik viibis statsionaarsel ravil 09.11.2025–

25.11.2025, puudutatud isiku esialgset diagnoosi täpsustati ning lõplikuks diagnoosiks jäi

segatüüpi afektiivne episood (F38.00). Puudutatud isikul puudus koostöövalmidus raviks.

2-25-18889

Puudutatud isik on avaldanud vahelduvalt nõusolekut raviks ja siis jälle sellest keeldunud.

Sisulist haigustaju puudutatud isikul ei kujunenud. Käesolevalt on teada, et ka pärast

seekordset haiglaravi on puudutatud isik lõpetanud ravimite võtmise, kuna ei pea end haigeks.

11. Puudutatud isiku abikaasa B.O selgitas 24.01.2026 seisukohas, et puudutatud isikul on

olnud aastaid vaimse tervise mured ja tema käitumine on olnud ebastabiilne. Puudutatud isik

ei ole stabiilselt järginud talle määratud raviskeeme. Puudutatud isik on olnud oma abikaasa

suhtes korduvalt füüsiliselt vägivaldne. 20.10.2025 tuli puudutatud isik oma abikaasale kallale

ning põhjustas talle vigastusi näopiirkonnas. 09.11.2025 läks puudutatud isik taas oma

abikaasale kallale ja hakkas teda kätega näo piirkonda peksma. 03.03.2025 peksis puudutatud

isik haamriga maja akna- ja ukseklaasid sisse, väites, et ta tahab, et abikaasa asjad ära

varastatakse. Samuti tahtis puudutatud isik oma abikaasa skuutrit ja poksiaparaati (abikaasa

tööks vajalikud esemed) haamriga katki peksta. Puudutatud isik on käitunud korduvalt sund-

ja luulumõtete ajendil (peksis uksi, aknaid, seinu, kujutas ette, et tema õde on Eestis jne).

Luulumõtetest andis 2025. aasta kevadel teada ka puudutatud isiku raviarst, kui puudutatud

isik viibis sundravil. Puudutatud isik on vihahoos soovinud alla üheaastast last visata vastu

maad, mille kohta on andnud tunnistust ka tunnistajad kiirabile 2025. aasta kevadel.

Puudutatud isik on üritanud 22.05.2023 enesetappu teha.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

12. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p-i 1 alusel koosmõjus §-

ga 659 jätta rahuldamata ning maakohtu määrus muutmata.

13. Ringkonnakohus võtab TsMS § 662 lg 3 alusel asja materjalide juurde B.O 24.01.2026

esitatud tõendid.

14. Vaatamata asjaolule, et praeguse lahendi tegemise ajaks on puudutatud isiku tahtest

olenematu ravi lõpetatud (25.11.2025), annab ringkonnakohus hinnangu maakohtu määruste

seaduslikkusele. TsMS § 543 lg 3 alusel saab kõrgema astme kohus ka pärast isiku kinnisesse

asutusse paigutamise lõpetamist tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise määruse

seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse, olgugi et avaldust ei saa enam uuesti lahendada

(RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 19). Seega ei takista puudutatud isiku ravi lõppemine

määruskaebuse lahendamist.

15. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et täidetud olid PsAS § 11 lg-s 1

ja TsMS § 534 lg-tes 1 ja 5 sätestatud alused puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse

pikendamiseks kuni 40 päevani.

16. Kohus võib avaldaja taotlusel paigutada isiku TsMS § 534 lg 1 järgi esialgse õiguskaitse

korras kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud

ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad

dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla

psühhiaatriaosakonda, et osutada isikule tema tahtest olenemata psühhiaatrilist abi ja

kohaldada tema suhtes tahtevastast ravi, tulenevad isiku kinnisesse asutusse paigutamise

tingimused PsAS § 11 lg-st 1, mille kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku

esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda

ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab

tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik

psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ning 3) muu psühhiaatriline

2-25-18889

abi ei ole küllaldane. TsMS § 534 lg 5 kohaselt võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli

päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist võib

tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu

pädeva arsti arvates.

17. Asja materjalidest nähtuvalt viibis puudutatud isik avaldaja psühhiaatriakliinikus ravil

teist korda. Psühhiaatrite MV ja IV 10.11.2025 arvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul

raske psüühikahäire – raske depressioon psühhootiliste sümptomitega (F32.3). Raskest

psüühikahäirest tulenevalt ei suuda puudutatud isik oma emotsioone kontrollida, tal esinevad

meeleolukõikumised, ta on muutunud düsfooriliseks ja oma abikaasa suhtes süüdistavaks

(arstidel jäi mulje reaalsustaju häirumisest) ning on käitunud impulsiivselt, inadekvaatselt ja

agressiivselt. Arvestades eeltoodut, on tsiviilasja materjalidest nähtuvalt täidetud PsAS § 11

lg 1 p-st 1 tulenev tingimus, s.o puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema

võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Vastuses määruskaebusele on avaldaja

selgitanud, et puudutatud isiku esialgset diagnoosi on täpsustatud ning puudutatud isiku

lõplikuks diagnoosiks on segatüüpi afektiivne episood (F38.00).

18. Riigikohus on selgitanud, et isiku tegelik ohtlikkus tuleb konkreetselt tuvastada. Eelkõige

saab isiku ohtlikkus väljenduda füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele,

mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile. Riigikohus on rõhutanud, et isiku ohtlikkust tuleb

hinnata kõrgendatud standardite kohaselt ning et ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku

käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi

ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga (st isik võib

kõige lähemas tulevikus muutuda ohtlikuks) ning et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem

kindel kui tõenäoline (vt RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 39.2 ja seal viidatud

kohtupraktika).

19. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et asja materjalidest nähtuvalt võib isik olla ohtlik

teiste inimeste elule ja tervisele. Asja materjalide järgi on puudutatud isik olnud korduvalt

(20.10.2025 ja 09.11.2025) füüsiliselt vägivaldne oma abikaasa suhtes. Puudutatud isik

põhjustas 20.10.2025 abikaasale vigastusi näopiirkonnas (dtl 86). Lisaks on puudutatud isiku

abikaasa selgitanud, et puudutatud isik võib samuti olla ohtlik oma väiksese lapse suhtes.

Nimelt on puudutatud isik vihahoos soovinud alla üheaastast last vastu maad visata.

Eelnevatel asjaoludel on ringkonnakohtu hinnangul isiku ohtlikkus teiste elule ja tervisele

lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline ning täidetud on PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud

kriteerium.

20. Asja materjalidest nähtuvalt puudub puudutatud isikul haiguskriitika. Avaldaja on

selgitanud, et puudutatud isik on avaldanud vahelduvalt nõusolekut raviks ja siis jälle sellest

keeldunud. Kuna puudutatud isik ei tunnista haiglaravivajadust ning on varasemalt koduse

toetusravi katkestanud, siis ei ole ambulatoorne psühhiaatriline ravi rakendatav. Seega ei ole

muu psühhiaatriline abi ringkonnakohtu hinnangul küllaldane ega võimalik ning täidetud on

ka PsAS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatud kolmas eeldus. Avaldaja on vastuses määruskaebusele

lisaks selgitanud, et ka pärast seekordset haiglaravi on puudutatud isik lõpetanud ravimite

võtmise, kuna ei pea end haigeks.

21. Puudutatud isik väidab, et tema abikaasa on esitanud ebaõigeid väiteid puudutatud isiku

mitteadekvaatse käitumise ja vägivaldsuse kohta. Ringkonnakohus märgib, et asja

materjalidest ei nähtu, nagu maakohus oleks isiku kinnisesse asutusse paigutamise eelduste

hindamisel lähtunud üksnes puudutatud isiku abikaasa väidetest. Toimikust nähtub, et

2-25-18889

maakohus hindas tõendeid kogumis. Kohus arvestas puudutatud isiku abikaasa seletusi, lisaks

kuulas kohus puudutatud isiku isiklikult ära ning hindas ka raviarstide arvamusi.

22. Eelnevat arvestades asus maakohus põhjendatult seisukohale, et puudutatud isikule

esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamise eeldused olid

täidetud ja puudutatud isiku võis paigutada kuni 40 päevaks haigla psühhiaatriaosakonda ning

kohaldada talle tahtest olenematut ravi. Seetõttu jääb määruskaebus rahuldamata.

23. Määruskaebuse menetlemisest tingitud menetluskulud jäävad riigi kanda (TsMS § 172 lg

3).

(allkirjastatud digitaalselt)