3-25-4602/20 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUMÄÄRUS

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Monika Laatsit, Villem Lapimaa ja Virgo Saarmets

Määruse tegemise aeg ja koht

04.02.2026, Tallinn

Haldusasja number

3-25-4602

Haldusasi

Politsei- ja Piirivalveameti taotlus anda luba U.B

kinnipidamiseks

ja

kinnipidamiskeskusesse

paigutamiseks

Menetlusosalised

Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja

Kristiina Lõbus

Puudutatud isik – U.B, esindaja v.adv Anu

Toomemägi-Kivistik

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 17.12.2025 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

U.B määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse U.B määruskaebus Tallinna Halduskohtu 17.12.2025 määruse

resolutsiooni punktide 2 ja 3 peale.

2. Jätta U.B määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 17.12.2025 määruse

resolutsiooni punktid 2 ja 3 muutmata.

3. Määruse avaldamisel asendada U.B nimi ja tema Eestisse saabumise kuupäevad

tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 235 lg-d 1 ja 3, §

265 lg 5).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) esitas Tallinna Halduskohtule 16.12.2025 taotluse anda

luba Guinea Vabariigi kodaniku U.B kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse

paigutamiseks kuni kaheks kuuks, tuginedes väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse

(VSS) § 23 lg-tele 1 p 1, 2 ja 3.

Eesti Vabariigi suursaatkond Moskvas väljastas U.B-le Eestisse reisimiseks C-liiki viisa

kehtivusega 26.12.2024–24.01.2025 (lubatud viibimisaeg 15 päeva). Viisataotlusele oli lisatud

3-25-4602

info, et puudutatud isik töötas Venemaal Guinea saatkonnas ning reisi eesmärk oli turism.

Viisat taotledes ja Schengeni alale saabudes oli isikul kehtiv Guinea kodaniku pass

kehtivusega kuni 26.07.2028. Puudutatud isik saabus Narva piiripunkti kaudu Eestisse

XX.XX.XXXX.

Prantsusmaa esitas Eestile Dublini konventsiooni alusel 11.09.2025 abipalve võtta vastu

Guinea kodanik U.B, kes oli saabunud 25.01.2025 Prantsusmaale ja taotlenud seal 27.03.2025

rahvusvahelist kaitset. Puudutatud isik saabus YY.YY.YYYY Prantsusmaalt Eestisse (ilma

kehtiva reisidokumendita) ja esitas siin rahvusvahelise kaitse taotluse. Ta selgitas, et lahkus

Guineast 09.09.2024 ja reisis läbi Etioopia Venemaale, kus viibis 30.09.2024–

XX.XX.XXXX. Ta tuli XX.XX.XXXX Eestisse, reisis läbi Soome ja Hispaania ning jõudis

30.12.2024 Prantsusmaale, kus viibis kuni YY.YY.YYYY. Piiripunktide läbimisel kasutas ta

oma Guinea kodaniku passi ja Eesti C-liiki viisat. 23.10.2024 ja 24.10.2025 vestlustel ütles

isik PPA-le, et tema peamine eesmärk oli ja on jätkuvalt minna Prantsusmaale. Ta ei ole

töötanud Venemaal Guinea saatkonnas, vaid seal töötas isik, kes aitas tal dokumente hankida.

Lisaks selgitas isik, et ta taotles Prantsusmaal rahvusvahelist kaitset ning tal on seal sõbrad.

Tema kott koos passiga varastati Prantsusmaal ära. Tallinna Halduskohus andis 24.10.2025

määrusega nr 3-25-3717 loa isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusse paigutamiseks

välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) alusel kuni 24.12.2025.

Puudutatud isik nõudis 30.10.2025 ja 04.11.2025 nõustamiste käigus enda saatmist

Prantsusmaale. 04.11.2025 muutus puudutatud isik kinnipidamiskeskuses agressiivseks ja

lõhkus ära kaks telerit. Puudutatud isik esitas 10.11.2025 avalduse lõpetada rahvusvahelise

kaitse menetlus ning PPA lõpetas menetluse 13.11.2025 otsusega nr 12510240002-1. Isikule

tutvustati prantsuse keelde tõlgitud otsust 14.11.2025, kuid isik keeldus seda allkirjastamast.

Isik väitis PPA-le 18.11.2025 vestlusel, et ta ei ole kunagi taotlenud rahvusvahelist kaitset

ning palus enda vabastamist kinnipidamiskeskusest, et minna Venemaale, kuna tema

reisidokument on Venemaa piirivalve käes. Kuna puudutatud isik ei vaidlustanud PPA

13.11.2025 otsust, siis puudus tal alates 25.11.2025 Eestis viibimiseks seaduslik alus. Seetõttu

pidas PPA isiku 25.11.2025 VSS-i alusel kinni ja selgitas talle 26.11.2025 menetlustoimingute

käigus, et kuna ta viibib Eestis ja Schengeni viisaruumis selleks õiguslikku alust omamata,

koostab PPA talle lahkumisettekirjutuse. Isik ütles, et ta ei saa oma koduriiki tagasi minna,

kuna ta tapetakse seal ära, ning taotles 26.11.2025 Eestis rahvusvahelist kaitset. PPA koostas

samal päeval protokolli isiku kinnipidamiseks VRKS-i alusel. 30.11.2025 esitas isik Eestis

rahvusvahelise kaitse taotlusest loobumise avalduse ning PPA lõpetas menetluse 03.12.2025

otsusega nr 12510240002-3. Puudutatud isik ei vaidlustanud seda otsust ja alates 16.12.2025

puudub tal Eestis viibimiseks seaduslik alus. PPA pidas isiku 16.12.2025 VSS § 15 lg 4¹ alusel

kinni ja pidas temaga vestluse. Isik selgitas, et Prantsusmaal elavad tema nõod ja Eestiga ei

seo teda miski; tal ei ole Eestis või mujal Schengeni alal pereliikmeid või lähedasi sugulasi;

Prantsusmaal kohtus ta naisega, kellega oli plaan abielluda; Eestisse tuli ta transiidi eesmärgil.

PPA tegi puudutatud isikule 16.12.2025 sundtäidetava lahkumisettekirjutuse nr 1052292703 ja

kohaldas Schengeni sissesõidukeeldu viieks aastaks.

Kuna isikul ei ole kehtivat reisidokumenti, peab PPA ta dokumenteerima ning taotlema talle

Guinea saatkonnast tagasipöördumise tunnistuse. Pärast seda saab PPA korraldada isiku

väljasaatmise Guineasse. Esineb isiku põgenemise oht VSS § 68 p 6 järgi. Isiku eesmärk oli

jõuda Prantsusmaale ja ta kasutas selleks Eesti C-liiki viisat. Isiku hoiakust ja käitumisest saab

järeldada, et ta ei soovi Schengeni alalt lahkuda. Ta on PPA-le korduvalt teada andnud, et ei

soovi naasta kodumaale, vaid soovib minna Prantsusmaale. Lähtuvalt isiku varasemast

tegevusest ja soovist liikuda edasi teise liikmeriiki, ei ole usutav, et ta on dokumenteerimise ja

2(5)

3-25-4602

väljasaatmise tarbeks PPA-le kättesaadav. Schengeni alal saab isik märkamatult edasi liikuda,

kuna puudub piirikontroll.

Isik ei täida kaasaaitamiskohustust. Ta võib varjata oma reisidokumenti ja seetõttu muudab

ütlusi seoses reisidokumendi asukohaga. Samuti on isik korduvalt keeldunud PPA koostatud

menetlusdokumentide allkirjastamisest. Isik kinnitas 04.12.2025 nõustamisel, et ei soovi üldse

Guineasse naasta ega selleks koostööd teha. Põgenemisohtu ei ole võimalik maandada

leebemate järelevalvemeetmetega. Isikul ei ole Eestis elukohta ega tuttavaid. Samuti

puuduvad tal enda elamiskulude katmiseks rahalised vahendid.

2. U.B avaldas 17.12.2025 kohtuistungil, et ei soovi jääda Eestisse. Euroopa Liidu õigus

ei luba varjupaika taotlevat isikut riigis vägisi kinni hoida. Tal tuleb lubada lahkuda. Tal on

olemas raha ja passi puudumine ei tohiks lahkumist takistada. Koduriiki tagasi pöördumine ei

ole võimalik. Kinnipidamiskeskus on vangla, kus rikutakse inimõigusi. Side Eestiga puudub.

3. Tallinna Halduskohus võttis 17.12.2025 määrusega haldusasja materjalide juurde

haldusasjas nr 3-25-3717 esitatud PPA 24.10.2025 taotluse ja selle lisad (resolutsiooni p 1),

rahuldas PPA taotluse (resolutsiooni p 2) ning andis loa puudutatud isiku kinnipidamiseks ja

kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte

kauemaks kui 17.02.2026 (resolutsiooni p 3).

VSS 68 p 6 kohaselt esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on PPA-le teada

andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi

lahkumiskohustust täita. Puudutatud isik ei ole käitunud järjekindlalt, vaid on korduvalt

esitanud Eestis rahvusvahelise kaitse taotluse ja seejärel sellest loobunud. Isik on kinnitanud,

et Eestiga ei seo teda miski ning ta tuli Eestisse üksnes transiidi eesmärgil. Guineasse

naasmisest ei ole isik ilmselgelt huvitatud (16.12.2025 küsitluse protokoll, lk 2). Sellest tuleb

järeldada, et puudutatud isik ei soovi lahkumiskohustust täita. Pole alust kahelda PPA väites,

et isik on lõhkunud kinnipidamiskeskuse vara. Isiku käitumise põhjal võib prognoosida, et

vabaduses viibides ei oleks ta väljasaatmise tarbeks PPA-le kättesaadav ja võib üritada liikuda

Eestist mujale Schengeni alale.

VSS §-st 264 tulenevalt on välismaalane kohustatud kaasa aitama enda väljasaatmise

korraldamisele. PPA taotlusest nähtub, et isik on keeldunud dokumentide allkirjastamisest, ei

ole huvitatud oma koduriiki naasmisest ega PPA-ga koostöö tegemisest. Isik on andnud

erinevaid ütlusi oma reisidokumendi kohta. Seega ei tee puudutatud isik PPA-ga koostööd,

vaid töötab enda väljasaatmise korraldamise vastu. Negatiivne suhtumine PPA-sse nähtub ka

isiku agressiivsest käitumisest kinnipidamiskeskuses. Isiku vabaduses viibimine raskendaks

tema väljasaatmise korraldamist.

Isikul puudub koduriiki tagasipöördumiseks vajalik dokument. PPA on selgitanud, et isikule

tuleb taotleda

Guinea

saatkonnast

tagasipöördumise

tunnistus.

Võib

eeldada,

et tagasipöördumiseks vajaliku dokumendi hankimine on lihtsam, kui isik on

PPA jaoks pidevalt kättesaadav. PPA esitatud info põhjal on selge, et puudub alus kohaldada

leebemaid järelevalvemeetmeid (VSS § 10 lg 2). Kuigi kinnipidamiskeskusesse paigutamine

piirab isiku vabadust ulatuslikult ja isik on viibinud kinnipidamiskeskuses ka VRKS-i alusel,

ei ole tema paigutamine kinnipidamiskeskusesse VSS-i alusel ebaproportsionaalne, arvestades

mh isiku varasemat tegevust rahvusvahelise kaitse taotluste esitamisel ja nendest loobumisel.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

4. U.B esitas Tallinna Ringkonnakohtule 05.01.2026 määruskaebuse (täiendatud

23.01.2026), milles palub tühistada halduskohtu 17.12.2025 määrus ja vabastada ta

3(5)

3-25-4602

kinnipidamiskeskusest

või

alternatiivselt asendada

kinnipidamine

leebema järelevalvemeetmega.

Halduskohus ei ole sisuliselt kaalunud leebemate abinõude kohaldamist. Puudutatud isik on

korduvalt väljendanud valmisolekut Eestist lahkuda. Prantsusmaal elavad isiku nõod, kes on

valmis teda seal aitama, kuid seda asjaolu ei ole arvesse võetud. Menetluse eesmärk

(puudutatud isiku lahkumine Eestist ja/või Schengeni alalt) on saavutatav ka isikult vabadust

võtmata. Kohus on tuvastanud põgenemisohu VSS § 68 p 6 alusel, tuginedes peamiselt isiku

emotsionaalsele reaktsioonile. Isikul puudus enne kohtumenetlust võimalus advokaadiga nõu

pidada. Sellest tekkis tal negatiivne meelestatus kinnipidamise suhtes. Kinnipidamiskeskuses

ei ole prantsuse keelt oskavaid ametnikke, kellelt saanuks selgitusi küsida. Isiku meelestatus

oli seotud hirmu ja meeleheitega. Ta oli infosulu tõttu viidud viimase piirini, millest tulenevalt

lõhkus kinnipidamiskeskuse vara. Tagatipuks võeti temalt ära ka ainus suhtlusvahend –

telefon, mille abil oleks võimalik tõlkida oma soove ja neid ametnikele esitada. See ei

tähenda, et isik sooviks põgeneda, eriti praegustes ilmastikutingimustes.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Ringkonnakohus tõlgendab määruskaebust selliselt, et puudutatud isik soovib

vaidlustada halduskohtu 17.12.2025 määruse resolutsiooni p-e 2 ja 3 (HKMS § 2 lg 4).

Ringkonnakohus võtab määruskaebuse menetlusse (HKMS § 207 lg 1). Määruskaebuse

esitamine on lubatud (HKMS § 265 lg 5), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg

1) ja vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on

riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 6).

6. Määruskaebus ei ole põhjendatud ning jääb rahuldamata.

7. PPA on taotluses tuginenud VSS § 23 lg 1 p-dele 1, 2 ja 3. VSS § 23 lg-st 1 tulenevalt

võib Eestis viibimisaluseta viibiva välismaalase halduskohtu loal kinni pidada ja

kinnipidamiskeskusesse paigutada juhul, kui VSS § 10 lg-s 2 sätestatud

järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga välismaalase Eestist lahkuma kohustamise

menetluse läbiviimise või lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust. Kinnipidamine

on lubatud eelkõige juhul, kui esineb välismaalase põgenemise oht (p 1), välismaalane

ei täida kaasaaitamiskohustust (p 2) või välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks

vajalikud dokumendid või nende hankimine viibib (p 3). Isiku põgenemise ohtu seostas

PPA VSS § 6⁸ p-s 6 märgitud asjaoludega. VSS § 6⁸ näeb siiski ette üksnes asjaolud, mis

peavad põgenemisohu järeldamiseks vältimatult esinema, kuid ohu lõplikuks

kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid isikut ja juhtumit iseloomustavaid

asjaolusid (nt Riigikohtu 12.04.2024 määrus nr 3-23-2232, p 20; 12.04.2024 määrus nr

3-23-2204, p 19).

8. Ringkonnakohus jääb oma 18.11.2025 määruses nr 3-25-3717 (p 11) väljendatud

seisukoha juurde, et puudutatud isiku põgenemise ohu sai tuvastada VSS § 6⁸ p 6 alusel.

Põgenemisohu kindlakstegemine on prognoosotsus, mille raames hinnatakse isiku

teatud liiki käitumise tõenäosust, võttes arvesse temaga seotud asjaolusid kogumis. PPA

tuvastas, et isik taotles valeandmeid esitades Eesti viisa, et reisida Prantsusmaale

(YY.YY.YYYY küsitluse protokoll, dtl 76). Samuti ei olnud isiku tegelik eesmärk

taotleda Eestis rahvusvahelist kaitset, vaid ta esitas siin taotluse üksnes selle tõttu, et

alternatiiv oli minna tagasi kodumaale ja seda ta ei tahtnud teha (YY.YY.YYYY

küsitluse protokoll; dtl 77). Ka pärast rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist Eestis

nõudis isik PPA-lt enda saatmist Prantsusmaale (dtl 6). Pärast seda, kui isikule selgitati,

4(5)

3-25-4602

et tema Prantsusmaale saatmiseks puudub alus, muutus ta kinnipidamiskeskuses

agressiivseks (lõhkus kaks telerit) ning esitas 10.11.2025 avalduse rahvusvahelise kaitse

menetluse lõpetamiseks. 26.11.2025, kui PPA ametnikud selgitasid isikule, et talle

koostatakse lahkumisettekirjutus ning ta peab lahkuma kodakondsusjärgsesse riiki,

esitas isik uuesti rahvusvahelise kaitse taotluse, millest ta 30.11.2025 taas loobus. Isiku

ütlustest ja tegudest saab seega järeldada, et ta ei taha Eestisse jääda, vaid liikuda siit

edasi. On usutav, et vabaduses viibides ei pruugi isik olla PPA-le väljasaatmiseks

vajalike menetlustoimingute tegemiseks kättesaadav. Isikul on teadmised ja kogemused,

mille abil soovi korral teistesse Euroopa Liidu liikmesriikidesse edasi liikuda. PPA on

taotluses nendele asjaoludele tuginenud ja nendega arvestas ka halduskohus. Seega ei

ole põhjendatud määruskaebuses toodud etteheide, et kohus ei ole hinnanud isikuga

seotud individuaalseid asjaolusid. Samuti ei ole asjakohane määruskaebuses esitatud

argument, mille kohaselt ei ole kohus arvestatud asjaolu, et isik korduvalt ja

järjekindlalt väljendanud valmisolekut Eestist lahkuda ning tema nõod on valmis teda

aitama. Puudutatud isikule selgitati juba 17.12.2025 kohtuistungil, kus osales ka

prantsuse keele tõlk, et tal puudub Schengeni alal viibimiseks alus, mistõttu ei saa ta

liikuda mõnda teise Schengeni konventsiooni liikmesriiki.

9. Eelnevast tulenevalt oli puudutatud isiku kinnipidamine VSS § 23 lg 1 p 1 alusel

põhjendatud, sest esineb põgenemise oht VSS § 6⁸ p 6 järgi. Puudub vajadus täiendavalt

analüüsida, kas kinnipidamise aluseks saanuks olla ka VSS § 23 lg 1 p-de 2 ja 3.

10. Põgenemisohust tulenevalt ei tagaks leebemad järelevalvemeetmed tõhusalt isiku

kättesaadavust väljasaatmise korraldamiseks ja täideviimiseks (Riigikohtu 31.05.2017

määrus nr 3-3-1-93-16, p 12). Kinnipidamise kuni kaheks kuuks ei ole asjaolusid

arvestades ebaproportsionaalne. Asja materjalide põhjal ei ole alust arvata, et

kinnipidamine ohustaks puudutatud isiku tervist või turvalisust. Kinnipidamiskeskuses

on isikule vajadusel tagatud tervisekontroll ja vajalike tervishoiuteenuste kättesaadavus

(VSS § 269).

11. Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu 17.12.2025 määruse

resolutsiooni p-d 2 ja 3 muutmata.

12. Kuna määrus sisaldab andmeid rahvusvahelise kaitse menetluse kohta, tuleb määruse

avaldamisel asendada isiku nimi ja Eestisse saabumise kuupäevad tähemärgiga (HKMS

§ 175 lg 3; VRKS § 13 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)

5(5)