3-24-3484/11 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Ruth Prigoda

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

4. veebruar 2026, Tallinn

Haldusasja number

3-24-3484

Haldusasi

X. Xe kaebus Keskkonnaameti 07.11.2024 otsuse nr 7-

9/24/21593-2 õigusvastasuse tuvastamiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – X. X, volitatud esindaja vandeadvokaat Raul

Keba

Vastustaja – Keskkonnaamet, volitatud esindaja Kristiin

Jääger

Asja läbivaatamise vorm

12. jaanuari 2026 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Võtta vastu kaebaja avaldus kohustamisnõudes kaebusest loobumiseks ning

lõpetada selles osas asja menetlemine.

2. Jätta kaebus rahuldamata.

3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

4. Jõustunud kohtuotsuse arvutivõrgus avaldamisel asendada kaebaja nimi

initsiaalidega.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 06.03.2026. Kui apellant ei

ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on

nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul

apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X. X omandas 28.02.2023 Kuusalu vallas Virve külas Virve-Nigula kinnistu

(kinnistusraamatu registriosa nr xxxxxxx, katastritunnus xxxxx:xxx:xxxx, edaspidi ka kinnistu).

Kinnistu on hoonestamata, selle maasihtotstarve on 100% elamumaa ning selle kõlvikuline

koosseis on metsamaa (pindalaga 1364 m2) ja looduslik rohumaa (2410 m2). Kinnistule elamu ja

abihoone ehitamiseks esitas X. X 12.10.2024 Kuusalu Vallavalitsusele taotluse

projekteerimistingimuste väljastamiseks. Kuusalu Vallavalitsus edastas Keskkonnaametile

(edaspidi ka KeA) projekteerimistingimusi mittesisaldava eelnõu ning selgitas, et KeA seisukoht

on vajalik ehitusõiguse võimalikkuse väljaselgitamiseks.

2. KeA edastas seisukoha 07.11.2024 kirjaga 7-9/24/21593-2 (edaspidi 07.11.2024 seisukoht),

milles leidis, et kinnistu hoonestamine ei ole võimalik. Seisukohas tugines KeA

looduskaitseseaduse (edaspidi LKS) § 14 lg-le 2 ning Vabariigi Valitsuse 19.02.2015 määruse nr

18 „Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskiri“ (edaspidi kaitse-eeskiri) § 1 lg-le 2, § 18 lg-le 2, § 23

lg 1 punktile 1 ning tõi välja, et metsamaale ning loodusdirektiivi1 elupaigatüübina ja Lahemaa

pärandmaastike tsoneeringus I väärtusklassi inventeeritud kultuurilis-ajaloolise väärtusega

maastikule ei ole hoonete püstitamine kooskõlas rahvuspargi kaitse-eesmärkidega. Kinnistul

puuduvad hoonestamiseks sobilikud alad.

3. X. X (edaspidi ka kaebaja) esitas 27.12.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse KeA (edaspidi

ka vastustaja) 07.11.2024 seisukoha õigusvastasuse tuvastamiseks ning KeA kohustamiseks

otsustama uuesti Virve küla Virve-Nigula katastriüksusele ehitusõiguse andmise võimalikkuse

üle.

4. Kaebaja loobus 12.01.2026 toimunud kohtuistungil kohustamisnõudest ning kohus võttis

avalduse istungil vastu.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

5. Kaebaja seisukoht

5.1. KeA 07.11.2024 seisukoht ei ole õiguspärane, kuna rikutud on nii kaalutlusõiguse

põhimõtteid kui ka lähtutud sobimatutest ja ebaõigetest asjaoludest. Samuti on mitmed asjad

jäetud tähelepanuta ning kohaldatud vääralt materiaalõigust. Lahemaa külade

kaitsekorralduskava (edaspidi kaitsekorralduskava) lisaks oleva tsoneeringukaardi kohaselt jääb

kavandatav ehitusala väljaspoole kaitstava külaosa piire ning kinnistu osaliselt väga väärtusliku

külaosa sisse. Seega kaitsekorralduskava kinnistu hoonestamist ei välista.

5.2. Maaülikooli lõpparuanne „Lahemaa rahvuspargi ajaloolise maakasutuse analüüs ja

pärandmaastike tsoneering“ (edaspidi lõpparuanne) on üldistus, mis tugineb üksnes

kaardianalüüsile ilma välitööde ja kohaspetsiifilise ökoloogilise hinnanguta, mistõttu ei sobi see

konkreetse kinnistu ehituskeelu aluseks. Virve-Nigula kinnistu puhul ei vasta ajalooline

kaardimaterjal tegelikkusele, sest piirkond oli Nõukogude ajal piirivalve tsoon ning kaardid ei

kajasta olemasolevaid rajatisi. Kinnistul ja naaberkinnistul paiknes betoonist helikopteriplats,

mille jäljed on maastikul veel tuvastatavad. Seetõttu ei saa olla õige ka järeldus, et kinnistu on

püsivalt I väärtusklassi looduslik rohumaa ning et kinnistu maakasutus on püsinud viimased 100

aastat suhteliselt muutumatuna.

5.3. Kaebajale ei ole teada, kas 2017. aastal kinnistul inventeerimine toimus, kuna kaebaja ei

olnud sel ajal kinnistu omanik. Selge on aga see, et aas-rebasesaba ka ürt-punanuppu sel aastal

kinnistu õuealal ei kasvanud. Samuti ei kasvanud alal muid niitudele omaseid taimi. Kuna

vastustaja 07.11.2024 seisukoht ei arvesta kinnistu eripära ega kaebaja õigust omandit kasutada,

siis on see vastuolus hea halduse tavaga. Absoluutne keeldumine on ebaproportsionaalne.

1 Nõukogu 21.05.1992 direktiiv 92/43/EMÜ, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse

kohta

2 (7)

Vastustaja ei kaalunud leebemaid alternatiive (nt hoonestusala või ehitisealuse pinna

vähendamist), kuigi kaebaja on valmis hoonestusettepanekut kohandama.

6. Vastustaja seisukoht

6.1. KeA 07.11.2024 seisukoht on kooskõlas kehtiva õigusega ning õiguspärane. Ehitustegevuse

kavandamisel Lahemaa piiranguvööndis lähtub KeA LKS § 14 lg-st 2 ja kaitse-eeskirja § 8 lg-st

1. Metsamaa osas keelab kaitsekord hoonete püstitamise, mistõttu saab hoonestuse

kooskõlastamist kaaluda vaid väljaspool metsamaad, so loodusliku rohumaa kõlviku ulatuses.

Kinnistu rohumaa kõlvikule ei ole ehitamine samuti lubatud, kuna see on vastuolus alal

inventeeritud loodusdirektiivi elupaigatüübi kaitse-eesmärgiga. Virve-Nigula kinnistu

loodusliku rohumaa osal on Eesti looduse infosüsteemi andmetel 30.07.2017 inventeeritud

loodusdirektiivi elupaigatüüp 6510 (aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niidud), mille seisund on

B (hea) ja looduskaitseline väärtus B (kõrge). Selle elupaigatüübi kaitse on ühtaegu Lahemaa

rahvuspargi ja Natura 2000 Lahemaa loodusala kaitse-eesmärk. Kaitsekorralduskavas seati

Lahemaa rahvuspargis niiduelupaikade pindalaeesmärk 3542,2 ha, mis ei ole täidetud. Seisuga

26.02.2025 on inventeeritud 3280,97 ha, mistõttu tuleb pidada iga olemasoleva pärandniidu

pindala vähendamist oluliseks negatiivseks mõjuks.

6.2. Kinnistu niiduala on kahjustatud, rajatud on aed ja veetud kive, esineb pinnasekahjustus

ning on rajatud veeühendus. Ka puittaimestiku osakaal aastatega 2022–2023 võrreldes

vähenenud. Tekitatud kahjustused ei vähenda kaitsevajadust ning avalik huvi on suunatud

elupaiga taastamisele. Ehitamine ja ebasobiv hooldus takistaksid seda ning looksid olukorra, kus

võimalik kahju põhjustaja vabaneks rikkumise kõrvaldamise ja kahju heastamise kohustusest.

6.3. Pärandkultuurmaastiku ja traditsioonilise asustusstruktuuri kaalutlus ei olnud 07.11.2024

seisukoha peamine alus. Esmane ja määrav oli Natura 2000 niiduelupaiga (6510) kaitse. Ent ka

kaitsepärandi vaates ei ole kavandatav hoonestus sobiv. Kaitsekorralduskava kohaselt võib

Virve külas uusi krunte lubada üksnes siis, kui need ei kahjusta maastikuväärtusi, traditsioonilist

maakasutust ega asustusstruktuuri. Kinnistu on küll osaliselt „väga väärtusliku külaosa” sees

ning kavandatud hoonestusala jääb alusuuringu kohaselt sellest väljaspoole, kuid sellest ei saa

teha järeldust, et hoonestus peaks olema lubatav.

6.4. KeA hindab asustusstruktuuri analüüsis nelja aspekti: 1) asukoht külaosas, 2) paiknemine

külateede ja teiste õuede suhtes, 3) kinnistu suurus ja 4) võimaliku ehituspiiranguvaba ala

suurus, kuhu saaks külale iseloomuliku suurusega õue moodustada. Kaitsekorralduskava lisast 7

nähtuvalt tagab piirkonnale iseloomuliku asustusstruktuuri see, kui hoonestatava krundi

minimaalne suurus on 4000 m2 ning soovituslik asukoht vähemalt osaliselt väga väärtusliku

külaosa sees. Sellele soovitusele kinnistu iseenesest vastab, kuid vastuolu traditsioonilise

asustusstruktuuriga seisneb selles, et kinnistul ei oleks võimalik ilma metsamaad ja/või niidu

elupaigatüüpi kahjustamata külale iseloomuliku suurusega terviklikku õue moodustada. Nimelt

on Virve külas hoonestatud maaüksuste kompaktsed õuemaad valdavalt (üle 50%) suuremad kui

2000 m². Kuigi kinnistu loodusliku rohumaa kõlvik on 1938 m2, kuid see on eraldatud

metsamaaga põhimõtteliselt kaheks lahusosaks. Seega oleks kinnistule ehitamisel õu võrreldes

küla traditsioonilise asustusstruktuuriga oluliselt väiksem ja kavandatav hoonestus seetõttu

vastuolus pärandkultuurmaastiku kaitse-eesmärgiga.

6.5. Virve-Nigula kinnistu ajalooline maakasutus on püsinud viimased 100 aastat suhteliselt

muutumatuna ning tegemist on I väärtusklassi loodusliku rohumaaga, mis esindab

pärandmaastikku. Seda ei väära ka helikopteriplatis olemasolu. Hooneid ei ole teadaolevalt

kinnistul asunud ning kunagine helikopteriplats (rajatis) ei ole argumendiks täna sellele alale

3 (7)

hoonestuse lubamiseks. Ajas sellised kasutusest väljas ehitised hävivad ja looduslikkus taastub.

Nagu ka kaebuses on toodud, paiknes see peamiselt naaberkinnistul ja on tänaseks rohtunud.

6.6. Elamumaa sihtotstarbest ning naaberkinnistu hoonestamisest ei järeldu ülekaalukat huvi

kinnistu hoonestamiseks. Kuigi kinnistule elamumaa sihtotstarbe määramine on küsimusi

tekitav, siis on pärast elamumaa sihtotstarbe määramist looduskaitseline avalik huvi kinnistu

osas muutunud. Kehtivas kaitsekorras on keelatud hoonete püstitamine piiranguvööndi

metsamaal, samuti on kinnistul inventeeritud kaitstav elupaigatüüp, mille kaitse on kogu

kaitseala ja ka Lahemaa piiranguvööndi eesmärgiks, samuti Lahemaa loodusala kaitse-

eesmärgiks.

6.7. KeA on viimaste aastate jooksul korduvalt vastanud pöördumistele kinnistul ehitusõiguse

saamise võimaluste kohta ning vastustaja ei ole seda võimalikuks pidanud. Arvestades müüdava

eseme kohta olulise teabe avaldamise kohustust, on kaheldav, et kaebaja seda infot mingilgi

kujul ei saanud. Kui kaebajal tõepoolest puudus informatsioon kehtivatest ehituspiirangutest, s.o

infot olenemata selle olemasolust ei edastatud, on see vastustaja hinnangul aluseks tsiviilnõuete

esitamisele kinnistu müüja vastu. Kaebajale lepingu esemega seotud olulise teabe avaldamata

jätmine ei saa õigustada kaitseala kaitse-eesmärkide kahjustamist ning teabe avaldamata jätmist

ei saa kompenseerida loodusväärtuste arvel.

KOHTU PÕHJENDUSED

7. Halduskohus võttis menetlusse kaebuse nõuetes tunnistada õigusvastaseks vastustaja

07.11.2024 seisukoht ning kohustada vastustajat uuesti seisukohta andma. Ajendatuna

haldusasjas nr 3-23-251 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu otsusest esitas vastustaja 12.01.2026

kohtuistungil taotluse jätta kaebus kohustamisnõudes läbi vaatamata, kuna vaidlustatud

07.11.2024 seisukoht ei ole menetlustoiming projekteerimistingimuste väljastamise menetluses,

vaid kohalik omavalitsus küsis üksnes eelhinnangut, et positiivse vastuse korral

projekteerimistingimused koostada ning need siis kooskõlastada. Kohus nõustus kohtuistungil

vastustaja taotlusega, misjärel esitas kaebaja kohtuistungil kohustamisnõudest loobumise

taotluse, mille kohus vastu võttis2.

8. Kohus leiab, et 07.11.2024 seisukoha õigusvastasuse tuvastamise nõudes ei ole kaebus

põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja 07.11.2024 seisukoht3, et LKS, kehtiv

kaitse-eeskiri ja kaitsekorralduskava4 ning selle lisad5 ei võimalda kaebaja kinnistut hoonestada,

on õiguspärane ning põhjendatud. Sarnaselt haldusasjale nr 3-23-251 saab kohus ka käesolevas

asjas anda hinnangu vastustaja 07.11.2024 seisukoha õiguspärasusele, kuid seda kitsalt

vastustajale esitatud küsimuste ja materjalide kontekstis6, st kas vastustaja sai konkreetselt

sellises kontekstis õiguspäraselt jõuda järeldusele, et kinnistu hoonestamine ei ole võimalik.

9. Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust, et:



kinnistu asub tervikuna Lahemaa rahvuspargi Lahemaa piiranguvööndis7, kus kehtivad

LKS-ist ja kaitse-eeskirjast tulenevad piirangud;

2 Kohtuistungi helisalvestis kell 00:000:57–00:07:56

3 Digitaalse kohtutoimiku lehekülg (edaspidi dtl) 19–24.

4 Dtl 58–356 (kaitsekorralduskava).

5 Dtl 357–567 (kaitsekorralduskava lisa 7 „Asustusstruktuur ja arhitektuur, kirjeldused ja ehitustingimused külade

kaupa“) ja dtl 567 (kaitsekorralduskava lisa 8 „Asustusstruktuuri ja arhitektuuri väärtused, ehitusalad ja -soovitused

(joonised külade kaupa ja kaardikihid).“, Virve küla)

6 Dtl 53.

7 Kaitse-eeskirja § 18 lg 2 kohaselt on piiranguvööndi katise-eesmärk pärandkultuurmaastiku, sealhulgas

pärandmaastiku, asustusstruktuuri, taluarhitektuuri, miljööväärtuste, ajaloolis-kultuurilise väärtusega hoonete ning

loodusdirektiivi elupaigatüüpide, kaitsealuste liikide ja nende elupaikade kaitse

4 (7)



kinnistul on osaliselt asunud helikopteri maandumisplats, kuid hoonestust ei ole seal

asunud;



kinnistu on elamumaa, mille kõlvikuline koosseis on looduslik rohumaa ja metsamaa;



kinnistu hoonestamist kavandati loodusliku rohumaa kõlviku osas;



kaebaja oli teadlik, et varasemalt on vastustaja kinnistu hoonestamisest keeldunud8, kuid

eeldas, et varasem omanik lihtsalt ei soovinud asjaajamisega lõpuni minna9;



kinnistul on toimunud pinnasetööd ning kaebaja kinnitusel on ta kuhjanud kinnistult

kokku kive;



kinnistu on Lahemaa rahvuspargi koosseisus hõlmatud ka Natura 2000 Lahemaa loodus-

ja linnuala koosseisu (loodusala kood EE0010173, linnuala kood EE0010173).

Lisaks on kinnistul Lahemaa rahvuspargi ja Lahemaa loodusala10 kaitse-eesmärgiks olev

elupaigatüüp aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niidud (6510)11 ning see on nähtav ka Maa-ameti

(alates 01.01.2025 Maa- ja Ruumiamet) looduskaitse kaardirakendusest12. Elupaigatüüp aas-

rebasesaba ja ürt-punanupuga niidud (6510) kuulub loodusdirektiivi lisasse I ehk tegemist on

ühenduse tähtsusega loodusliku elupaigatüübiga, mille säilitamine nõuab erikaitsealade

määramist. Loodusdirektiivi artikli 1 punkti l) kohaselt on erikaitseala ühenduse tähtsusega ala,

mille liikmesriik on määranud õigus- ja haldusaktide ja/või lepingu alusel ning kus kohaldatakse

vajalikke kaitsemeetmeid, et säilitada või taastada nende looduslike elupaikade ja/või liikide

populatsioonide soodsat kaitsestaatust, mille jaoks ala on määratud. Erikaitseala moodustamise

aluseks on kaitse-eeskiri.

10. Kaebaja seisukoht, et kinnistule tuleb ehitamine võimaldada ainuüksi põhjusel, et kaitse-

eeskiri ja kaitsekorralduskava seda otseselt ei välista, ei ole põhjendatud. Samuti ei ole

asjakohane väide, et kui inimtegevuse tagajärjel hävib kinnistul paiknev kaitse-eesmärgiks olev

väärtus, et sellisel juhul tuleks lugeda alal piirangud lõppenuks. Kas kinnistu hoonestamine on

võimalik või mitte tuleb hinnata kooskõlas LKS-ga, kaitse-eeskirjaga ning

kaitsekorralduskavaga ning pädevus seda teha on vastustajal. Seejuures on oluline, et LKS-ist

tulenevalt on üldine reegel, et ehitamine kaitseala piiranguvööndis, kus ka vaidlusalune kinnistu

asub, on keelatud, v.a kui kaitse-eeskiri teeb erandi (LKS § 31 lg 2 punkt 8). Kaitse-eeskiri

võimaldab ehitamist vastustaja nõusolekul (kaitse-eeskirja § 7 punktid 5 ja 6), mille vastustaja

võib anda, kui ehitamine ei kahjusta kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitseala

seisundit (kaitse-eeskirja § 8 lg 1). Seega peab vastustaja hindama ja välistama sellise tegevuse,

mis võiks eelnevat kahjustada.

11. Kohtu hinnangul on vastustaja seda teinud ning kaebaja ei ole esitanud väiteid, mis

vastustaja 07.11.2024 seisukoha ümber lükkaks. Asjaolu, et kaebaja omandas kinnisasja

eesmärgiga seda hoonestada ei tähenda, et kaebaja omandiõigus prevaleeriks

keskkonnakaitseliste eesmärkide ees. On üldteada, et Lahemaa rahvuspargis on ehitamine

oluliste piirangutega ning kuna kaebaja enda kinnitusel oli ta sellest ka teadlik, siis ta pidi

sellega ka arvestama. Samuti ei anna kaebajale õigust nõuda kinnistu hoonestamist asjaolu, et

tema või kinnistu eelneva omaniku tegevuse tulemusel on kinnistul kaitseala kaitse-eesmärgiks

olev niidukooslus kahjustunud (hävinud). Arvestades asjaolu, et kaitsekorralduskava kohaselt

on Lahemaa rahvuspargis loodusdirektiivi niiduelupaigatüüpide eesmärgiks 3542,2 ha13, millest

8 Dtl 611–646.

9 Kohtuistungi helisalvestis ajavahemikul 00:52:25–00:53:17.

10 Lahemaa loodusala on arvatud Natura 2000 võrgustiku alade hulka Vabariigi Valitsuse 05.08.2004 korraldusega

nr 615 „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri“ punkti 2 alapunktiga 167 ning

kaitstavaks elupaigatüübiks on mh aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niidud (6510).

11 Vastavalt kaitse-eeskirja § 1 punktile 2 on Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärk kaitsta mh elupaigatüüpe mida

loodusdirektiiv nimetab lisas I /…/ aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niidud (6510) /…/.

12 Dtl 20 (vaidlustatud 07.11.2024 seisukoha punktis 2 toodud joonis 2).

13 Dtl 178.

5 (7)

26.02.2025 seisuga oli täidetud 3280,97 ha14, siis nõustub kohus vastustajaga, et sellises

olukorras tuleb hinnata ja lugeda prioriteetseks kaitse-väärtuste taastamise/taastumise

võimalikkus (keskkonnavastutuse seadus § 7 lg 3). Praegusel juhul on vastustaja hinnanud, et

kahjustatud ala taastamine on võimalik ning kohtul ei ole alust selles hinnangus kahelda. Sel

põhjusel on põhjendatud ka vastustaja seisukoht, et kinnistu hoonestamine ei ole põhjendatud,

kuna välistab ala taastamise ja kaitse-eesmärkide saavutamise.

12. Vastustajaga saab nõustuda ka selles, et elamumaa sihtotstarve ei tähenda, et kinnistu

hoonestamine igal juhul võimalik, kuna pärast kinnistu moodustamist 1999. aastal ja sellele

elamumaa sihtotstarbe määramist on avalik huvi ning Lahemaa rahvuspargi kaitsekord oluliselt

muutunud. Seetõttu ei saa kaebajal olla kinnistusraamatusse kantud elamumaa sihtotstarbest

tulenevalt õiguspärast ootust, et seni hoonestamata kinnistu hoonestamine oleks igal juhul

võimalik. Alates 2004. aastast kuulub kinnistu Natura 2000 võrgustikku ning sellel on

inventeeritud Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärgiks olev elupaigatüüp. Seega on pärast 1999.

aastat asjaolud oluliselt muutunud. Kohtu hinnangul on kinnistu hoonestamisega seotud

küsimustele viidatud ka kinnistu ostu-müügilepingus15, kust nähtub, et kinnistu asub Lahemaa

rahvuspargi piiranguvööndis (punkt 1.3.2) ning notar on selgitanud, et kinnistu sihtotstarbest ei

saa järeldada, et selle hoonestamine on võimalik. Selle võimaluse üle otsustamisel tuleb mh

arvestada avaliku õiguse norme ja kaitse-eeskirja nõudeid, eelkõige, kui maa kõlvikulises

koosseisus on muu sihtotstarve (nt metsamaa või rohumaa) (punkt 7.8). Kaebaja õigustatud

ootuse elamumaa kinnistu hoonestamiseks välistab ka asjaolu, et ta oli teadlik

ehitamispiirangutest kinnistul, kuid eeldas, et eelmine maaomanik ei pingutanud piisavalt

ehitusõiguse saamiseks16. Kohus märgib, et kinnistule on ehitusõigust püütud saada korduvalt17

ning vastustaja ei ole hoonestamist võimalikuks pidanud. Ka nt Kuusalu valla üldplaneeringuga

sooviti kinnistule ehitusõiguse saamist, kuid vastustaja ei pidanud seda võimalikuks18. Seega on

vastustaja olnud läbivalt seisukohal, et kinnistu hoonestamine ei ole võimalik ning kohtule ei

nähtu selliseid muutunud asjaolusid, mille aluseks oleks vastustaja pidanud jõudma

teistsugusele järeldusele.

13. Ehkki vaidlust ei ole, et kinnistul on tehtud töid, mis on elupaigatüüpi kahjustanud19, siis ei

saa sellest järeldada, et vastustustaja peaks senised keelduvad seisukohad ümber vaatama ning

õigusvastase tegevuse tulemusel ehitamist võimaldama. See viiks olukorrani, kus iga

kinnistuomanik võiks kaitstavaid väärtusi ehitamise soovi tõttu hävitada ning seejärel väita, et

kuna kaitstavad väärtused on hävinud, siis tuleks piiranguid õgvendada. Kohus sellega ei nõustu

ning õige on vastustaja seisukoht, et lähtuda tuleb kaitse-eesmärgist tervikuna ning sellest, kas

kahjustunud (hävinud) kaitseväärtuse taastamine on võimalik.

14. Tähendust ei oma ka kaebaja kohtuistungil avaldatu, mille kohaselt tema jaoks kinnistul

kaitstavad väärtused puuduvad20. Vaidlust ei saa, et kinnistu omandamise ajal oli sellel

inventeeritud Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärgiks olev kaitstav elupaigatüüp ning asjaolu,

et kaebaja hinnangul ei olnud tegemist väärtusliku alaga, ei tähenda, et elupaik ei olnud selle

kahjustamise ajal ega ole ka pärast seda kaitset vääriv. Nagu kohus eelnevalt välja tõi, siis

kaitsekorralduskava kohaselt ei ole niiduelupaikade osas pindalaline kaitse-eesmärk täidetud,

mistõttu on asjakohane ka vastustaja seisukoht, et mistahes tegevusel, mille tulemusel

pärandniitude pindala veelgi väheneb, on oluline negatiivne mõju, kuna kaitsekorralduskavaga

14 Dtl 48 (vastustaja kaebuse vastuse punkt 12.3).

15 Dtl 666–674.

16 Kohtuistungi helisalvestis ajavahemikul 00:52:25–00:53:17.

17 Dtl 611–646.

18 Dtl 614–630.

19 Nt kinnitas kaebaja kohtuistungil, et tema kuhjas kinnistult kivid kokku (kohtuistungi helisalvestis ajavahemikul

00:18:29–00:19:11).

20 Kohtuistungi helisalvestis ajavahemikul 00:52:42–00:53:16.

6 (7)

seatud eesmärgi täitmine eeldab olemasolevate pärandniitude säilitamist ning kahjustatud

koosluste taastamist. Kuna vastustaja hindas, et hiljutised kahjustused (aia rajamine, pinnatööd,

kivid) ei välista ala taastamist, siis ei ole vähenenud ka ala kaitsevajadus. Ehitamine välistaks

aga ala taastamise täielikult. Seega nõustub kohus vastustajaga, et kinnistu hoonestamine oleks

vastuolus LKS ja kaitse-eeskirjaga.

15. Õigust kinnistut hoonestada või ootust ehitusõiguse saamiseks ei saa tuletada sellest, et

kinnistu naaberkinnistu on hoonestatud või et kaitsekorralduskava teatud juhtudel ehitamist

võimaldab. Kaitsekorralduskavas märgitakse, et uute õuealade loomisel ja hoonestuse

püstitamisel tuleb arvestada ajalooliste kruntide suurusi, kruntide paiknemist külateede suhtes,

külatüübile iseloomulikku õuealade omavahelist paiknemist ja kaugusi. Soovituslikud

ehitusalad on näidatud kaardil lisas 821. Ehkki lisa 8 kohaselt jookseb kinnistul väga väikeses

ulatuses ehitusala, siis ei ole vaidlust, et kaebaja soovitud ehitised ehitusalasse ei jää. Kohtu

hinnangul on vastustaja seisukoht kompaktse õueala moodustamise võimatusest samuti

asjakohane ning kaebaja ei ole neid seisukohti ümber lükanud.

16. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et 07.11.2024 seisukoht on õiguspärane ning kaebus ei ole

põhjendatud. Kaebus jääb rahuldamata.

Menetluskulud ja muud menetluslikud küsimused

17. Kuna kohustamisnõudes kaebaja kaebusest loobus ja tuvastamisnõudes jääb rahuldamata

ning vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud, jäävad menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda (HKMS 108 lg-d 1 ja 7 ja § 109 lg 1)

18. Kuna otsuse sisu mõistmiseks ei ole kaebaja nime avalikustamine vajalik, tuleb tema nimi

kohtuotsuse arvutivõrgus valdamisel HKMS § 175 lg 3 alusel initsiaalidega asendada.

(allkirjastatud digitaalselt)

21 Dtl 567.

7 (7)