3-25-2264/7 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Tiia Nurm

Otsuse tegemise aeg ja koht

04.02.2026, Tallinn

Haldusasja number

3-25-2264

Haldusasi

X. Xi kaebus Sotsiaalkindlustusameti 22.04.2025 otsuse

nr P26-2025-290089, 22.04.2025 otsuse nr P26-2025-

290090 ja 10.06.2025 vaideotsuse nr 5.2-3/14432-2

tühistamiseks ning Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks

vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi

Menetlusosalised

Kaebaja – X. X, volitatud esindaja Jana Kitter

Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, volitatud esindaja

Anastassia Grigorjeva

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta vastu võtmata kaebaja poolt 26.01.2026 esitatud tõend ja tagastada see kaebajale.

2. Rahuldada kaebus. Tühistada Sotsiaalkindlustusameti 22.04.2025 otsus nr P26-2025-

290089, 22.04.2025 otsus nr P26-2025-290090 ja 10.06.2025 vaideotsus nr 5.2-3/14432-2.

Kohustada Sotsiaalkindlustusametit vaatama X. Xi 08.02.2024 taotlus puude

raskusastme tuvastamiseks uuesti läbi.

3. Mõista Sotsiaalkindlustusametilt X. Xi kasuks välja menetluskulud 1178 eurot (sh

käibemaks).

4. Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärgiga.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 06.03.2026.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X. X (kaebaja) esitas 08.02.2024 Sotsiaalkindlustusametile (SKA) taotluse puude raskusastme

tuvastamiseks vanaduspensioniealisele inimesele ja puudega vanaduspensioniealise inimese

toetuse maksmiseks.

2. SKA ei tuvastanud 03.04.2024 otsusega nr P26-2024-64591 kaebajal puude raskusastet.

Samal päeval jättis SKA otsusega nr P26-2024-64592 kaebajale määramata puudega

vanaduspensioniealise inimese toetuse. SKA jättis 22.05.2024 vaideotsusega nr 5.2-3/13481-2

kaebaja vaide rahuldamata.

1(13)

3. Kaebaja esitas 12.06.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse eelmises punktis nimetatud

haldusaktide tühistamiseks ning SKA kohustamiseks tegema kaebaja tervisliku seisundi

hindamiseks uue arstliku ekspertiisi ning tuvastama puude raskusastme. Kaebus registreeriti

haldusasjana nr 3-24-1759.

4. Tallinna Halduskohus rahuldas 26.02.2025 otsusega nr 3-24-1759 kaebaja kaebuse, tühistas

SKA otsused ning kohustas SKA-d vaatama kaebaja taotluse puude raskusastme tuvastamiseks

uuesti läbi. Kohtuotsus jõustus 29.03.2025.

Kokkuvõtvalt leidis kohus haldusasjas nr 3-24-1759 tehtud otsuses, et kaebaja puhul koostatud

eksperdiarvamus ja vaidlustatud SKA otsused ei vastanud normidele, mille alusel pensioniealise

inimese puuet tuvastatakse. SKA ei põhjendanud, miks kaebajal ei ole taotluses kirjeldatud

vajadust kõrvalabi järele. Asjaolu, et kohalik omavalitsus on leidnud, et kaebaja vajab

koduteenust, võis kohtu hinnangul kaebaja abivajadust kinnitada. Kohus tühistas SKA otsuse

metoodiliste vigade ja põhjendamispuudujääkide tõttu. Vastustajal tuli kaebaja taotlus uuesti

lahendada, selgitades tema terviseseisundist tulenevat kõrvalabi vajadust. Sealjuures märkis

kohus, et piiranguid kompenseeriva asjaoluna saab arvestada tehnilisi abivahendeid. Sellest, kui

inimene saab abi oma lähedastelt või kohalikust omavalitsusest, ei saa aga järeldada, et tal

puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (PISTS) tähenduses kõrvalabi vajadust pole ja et puude

raskusastet pole alust tuvastada. Kohus märkis, et ei saa arvestada kaebaja väiteid ja tõendeid selle

kohta, et tema terviseseisund on pärast vaidlustatud otsuste tegemist halvenenud. SKA saab uusi

andmeid vajaduse korral arvesse võtta kaebaja taotlust uuesti läbi vaadates.

5. SKA ei tuvastanud 22.04.2025 otsusega nr P26-2025-290089 kaebajal puude raskusastet.

Otsuses on kokkuvõtlikult märgitud, et taotleja elab sotsiaalmajas üksi korteris. Jaanuaris 2024

kinnitab taotleja närviarstile, et tuleb igapäevaselt toime iseseisvalt, kasutab põrandapesuks

teenust, kuid tolmuimejaga tegutseb ise. Vaatamata piirangute esinemisele on taotleja iseseisev

puude raskusastme kontekstis hinnatavates igapäevategevustes nagu iseseisev söömine, lihtsamad

hügieenitoimingud, riietumine, liikumine ja suhtlemine. Keerukaid ravitoiminguid taotleja ei vaja.

Määratud ravimite kasutamisel kõrvalabi või ka järelevalve vajadust terviseandmed ei kinnita.

Arvestades haiguste senist kulgu ja tuginedes aktuaalsetele terviseandmetele on haigused raviga

ohjatavad ning puudub alus keskmise, raske või sügava puude tuvastamiseks sõltumata sellest,

milline puude raskusaste on eelnevalt tuvastatud.

6. SKA otsustas

22.04.2025 otsusega nr P26-2025-290090

kaebajale puudega

vanaduspensioniealise inimese toetust mitte määrata.

7. Kaebaja esitas 22.05.2025 SKA 22.04.2025 otsustele vaide.

8. SKA jättis 10.06.2025 vaideotsusega nr 5.2-3/14432-2 kaebaja vaide rahuldamata. Vaide

lahendamisel tugines SKA vaidele, kaebaja taotlusele, tervise infosüsteemi andmetele, ekspertarst

dr A. A arvamusele ja ekspertarst dr L. Li täiendavale selgitusele. Vaideotsuses leiti

kokkuvõtlikult, et vaatamata kompenseerivatele meetmetele jäävad püsima teatavad piirangud,

mis on eeskätt seotud pikema vahemaa läbimisega väljaspool kodu, kuid ei ole asjakohane

eeldada, et need põhjustaks vähemalt keskmisele puude raskusastmele vastavat kõrvalise abi,

juhendamise või järelevalve vajadust.

9. Kaebaja esitas 09.07.2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse SKA 22.04.2025 otsuse nr P26-

2025- 290089, 22.04.2025 otsuse nr P26-2025-290090 ja 10.06.2025 vaideotsuse nr 5.2-3/14432-2

tühistamiseks. Samuti palus kaebaja SKA kohustamist viia läbi kaebaja tervisliku seisundi

hindamiseks uus arstlik ekspertiis ja kanda ekspertiisi kõiki kaebaja terviseandmeid alates 2007.

aastast ning SKA kohustamist tuvastada kaebaja puude raskusaste õiguspäraselt.

10. Kohus tõlgendas kaebust selliselt, et kaebus on esitatud SKA 22.04.2025 otsuse nr P26-2025-

290089, 22.04.2025 otsuse nr P26-2025-290090 ja 10.06.2025 vaideotsuse nr 5.2-3/14432-2

2(13)

tühistamiseks ning SKA kohustamiseks vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi. Kohus võttis

22.07.2025 määrusega kaebuse menetlusse.

11. Kohus määras 24.11.2025 kaebuse läbivaatamiseks kirjalikus menetluses.

12. Kaebaja esitas 26.01.2026 kohtule taotluse tõendi asja juurde lisamiseks. Kaebaja selgitab, et

tal ei olnud võimalik esitada ambulatoorset epikriisi nr 2634957 kohtu määratud ajaks 05.01.2026,

sest kaebaja pääses arsti plaanilisele vastuvõtule 22.01.2026.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja seisukohad kaebuses ja 05.01.2026 täiendavates seisukohtades

13. Kaebaja leiab, et kaebajal puude olemasolu või mitteolemasolu väljaselgitamiseks oli vajalik

läbi viia, kas konsultatsioon või ekspertiis neuroloogiga, mida SKA teinud ei ole. Kaebaja on

seisukohal, et L. L tugines oma puude tuvastamise eitava vastuse koostamisel ainult nendele

faktidele, mis olid temale mugavamad ega saanud täielikult aru, mida on kirjutatud kaebaja

meditsiinilistes dokumentides.

14. SKA jättis 22.04.2025 eitava otsuse tegemisel arvestamata nii kohtumenetluse ajal kaebaja

poolt esitatud osutatavate teenuste lepingu (kaebuse lisa 6), mis tõendab kaebaja abivajadust

igapäevase elu korraldamisel. Samuti ei pöördunud SKA linna sotsiaaltöötajate poole nii nagu

juhendas halduskohus. Seega puudub SKA-l igasugune tahe kaebaja tegeliku tervisliku seisundi

väljaselgitamiseks.

15. Kuna kaebajal on epilepsia, mis on ravimatu haigus, siis kaebaja puue ei kao ära

vanaduspensioni saabumisega. Nimetatud haigusega inimesed on elu lõpuni pideva arstliku

kontrolli all. Raske epilepsiahoog võib haiget tabada ükskõik millisel hetkel. Ööpäevaringset

kontrolli ja järelevalvet teostatakse kaebaja ja teiste üle sotsiaalmajas, kus kaebaja käesoleval ajal

elab. Kaebaja on seisukohal, et ekspert oleks pidanud märkama, et kaebaja epilepsia haigushood

süvenevad aja jooksul, mitte ei lähe kergemaks ega üle.

16. Hügieenitoiminguid saab kaebaja ainult siis teha, kui keegi aitab vanni siseneda ja väljuda,

sest kaebaja võib libiseda ja ennast eluohtlikult ära lüüa. Kaebajat tuleb pesemise ajal jälgida ja

vajadusel pesemisel ka abistada, et tal peapööritust või epilepsiahoogu ei tuleks, mille tagajärjeks

võib olla uppumissurm. Koristaja käib 2 korral nädalas, sest kaebaja enam ise koristada ei saa.

Hügieeni pidamise seisukohast peaks igale inimesele olema selge, milleks on vaja ennast pesta ja

oma eluruumi lasta koristada, kui ise seda enam ei suuda.

17. Iga kord, kui kaebajal on vaja väljuda kodust, on vajalik kutsuda takso arstide külastuseks,

sest kaebajal ei ole võimalik siseneda ega väljuda ohutult ühistranspordist ilma kõrvalise abita.

Eriti hull on olukord talvel, kui on ka veel libe. Kaebajal on taksot vaja ka ametiasutuste

külastamiseks, panga külastamiseks, juristi juures konsultatsioonidel käimiseks.

18. Kaebaja tervislik seisund halveneb pidevalt. Kaebajale ei ole teada, milline on tema peaaju

seisund praegu, kuid võrreldes 23.11.2021 on kaebaja tervis oluliselt halvenenud ja see ei ole

seotud kaebaja pensioniea saabumisega. Kaebaja nägemise halvenemine algas peale 2007. aasta

rasket peatraumat, mitte vanaduspensioniea saabumisega. Kaebaja peab pidevalt soetama uusi,

tugevamaid prille. Liikumiseks kasutab kaebaja keppi, mille sai sotsiaaltöötajalt septembris 2024.

Ekspertidel, kes määravad puuet, on ligipääs andmetele selle kohta, millist kõrvalist abi kaebaja

vajab ja selles nimekirjas on käimiskepp.

19. Kaebaja juhib vastaspoole tähelepanu asjaolule, et abivahendite kasutamine ei kompenseeri

kaebaja probleeme liikumisel. Kaebaja võib komistada ja kukkuda, siin ei aita jalutuskepp ega

rulaator. Kaebaja kukub perioodiliselt otse seistes. Nendele probleemidele viitavad ka

neuroloogid, kuid eksperdid neuroloogide epikriisidele otsuse tegemisel tuginenud pole. Igal

hetkel võib kaebajat tabada raske epilepsiahoog, mistõttu kaebaja, kui seisab, kukub maha ja võib

3(13)

saada ka füüsilisi vigastusi, millele SKA eksperdid pole tulnud, tunnistades kaebaja kaks korda

järjest puudeta inimeseks.

20. Arst M. M koostas 03.01.2018 epikriisi nr. 1001780660 V7, milles arst diagnoosis G31.2

(alkoholi jäljed), kuid nimetatud diagnoosil ei ole ühtegi uuringut ega tõendit, mis kinnitaks G31.2

diagnoosi. Nimetatud epikriisi püüdis vastustaja kasutada kaebaja vastu ka haldusasjas nr 3-24-

1759, kuid juba siis juhtis kohus tähelepanu asjaolule, et vastustaja vihjed sellele pole

asjakohased. Alkohoolse geneesiga ataksiale viitamist (kuigi see ei mahu viimase 5 aasta hulka)

jätkasid nii A. A kui L. L oma arvamustes.

21. SKA tugines puude raskusastme tuvastamise menetluses ekspertarst A. A arvamusele.

Tegelikkuses ei ole teada, kes selle üldse koostas, sest sellel puudub koostaja allkiri või digitaalne

allkiri, mis tõesti kinnitaks, arvamuse on andnud SKA ekspertarst A. A. Lisaks eeldaks kaebaja, et

SKA tugineb oma puude määramise või mittemääramise tegemisel ekspertiisile, mitte arvamusele.

22. Kaebaja selgitab vastustajale, et kuna kaebaja ei suuda iseseisvalt väljapool kodu eriti liikuda,

siis ta ei tule toime iseseisva liikumisega toidupoodi, majapidamistarvete poodi, liikuda iseseisvalt

ühistranspordi peatuseni, ühistransporti ja sealt tagasi oma koju, selleks, et käia arstil või vajalikes

ametiasutustes. Kaebaja liikumise võime halveneb pidevalt. Viimasel ajal on ta kahel korral

kukkunud kodus. Enda pesemine on hügieenitoiming, mida kaebaja ilma kõrvalise abita teha ei

saa. Koristamine kuulub ka hügieenivaldkonda ja sellega kaebaja üldse enam toime ei tule.

Kaebajale jääb arusaamatuks, mis on need toimingud, mida vanaduspensioniealisele inimesele

puude määramisel ei arvestata, kuigi enne vanaduspensioniea saabumist oli kaebajale määratud

raske puue.

23. Kaebajale jääb arusaamatuks, kuidas saab kaebaja regulaarset kõrvalabi või juhendamist

väljaspool elukohta regulaarselt, vähemalt kord nädalas saada, kui kaebaja ei ole võimeline

peaaegu väljaspool elukohta üldse liikuma. Arvamuses on jätkatud, „kui isik ei tule iseseisvalt

toime söömise, ravitoimingute, hügieenitoimingute, riietumise, liikumise või suhtlemisega.

Kõrvalabi ja/või juhendamise vajadus peab olema vähemalt ühes neist tegevustest püsivalt ja

vähemalt kord nädalas, et vastata keskmisele puude raskusastmele“. Kaebaja juhib veelkord

vastustaja tähelepanu asjaolule, et liikumise ja hügieenitoimingute püsiv abivajadus on kaebajal

olemas, mis on tõendatud juba haldusasjas nr 3-24-1759. Vastustaja on pidevalt toonitanud, et

kaebaja ei ole vajanud abivahendeid liikumiseks ja see näitavat vastustaja arvates, et kaebajal on

liikumisega kõik korras, kuid ei ole. Kohalik omavalitsus aitab puudega inimesi ka

abivahenditega, mis võimaldavad puudega inimestel liikuda. Praegu on kaebajal veel mingi jõud

kätes, et kas või istesse tõusta ja liikumisel mööblile (ka seintele) toetuda.

24. Kaebaja juhib tähelepanu asjaoludele, et puudub vaidlus (puudus ka haldusasjas nr. 3-24-

1759), et kaebaja esitas ja allkirjastas omakäeliselt 08.02.2024 puude raskusastme tuvastamise

taotluse vanaduspensioniealisele inimesele (vastustaja 21.08.2025 vastuse lisa 1). Küll aga tekitab

küsimusi, millisel eesmärgil esitas vastustaja 21.08.2025 lisa 2, väitega, et tegemist on kaebaja

taotlusega puude raskusastme tuvastamiseks. Lisas 2 märgitakse, et kaebaja on esitanud taotluse

20.02.2024.

25. SKA tugines puude raskusastme tuvastamise menetluses ekspertarst A. A arvamusele.

Kaebaja on seisukohal, tegelikkuses ei ole teada, kes selle arvamuse koostas, sest sellel puudub

koostaja allkiri. L. Li 09.06.2025 arvamus on allkirjastamata. Vastustaja poolt 21.08.2025 esitatud

digitaalallkirjade kinnituslehel sisaldab L. Li arvamuse faili pealkiri viidet 09.06.2025 esitatud

vaidele, kuigi tegelikkuses esitas kaebaja vaide 22.05.2025.

26. Vastustaja ei väsi kordamast, kuidas vanaduspensioniealise puuet otsustatakse 5 viimase aasta

haigusloo põhjal. Kaebaja tervisemured ei alanud 2019. aasta alguses (avaldus SKA-le esitatud

08.02.2024), vaid 2007. aastal rängas õnnetusest, mis põhjustasid kaebajale kõik haigused ja

haigustest tingitud probleemid, mis progresseeruvad kiiresti. Vastustustaja leiab, et kõrvalabi

määra selle teenuse saamiseks hinnatakse inimese tegevusvõime ja elukeskkonna alusel kohaliku

4(13)

omavalitsuse poolt. Sellisel juhul on kaebajal õigustatud küsimus, milleks SKA-d ülse vaja on.

SKA-lt tuleks puude määramine üle võtta kohalikel omavalitsustel, sest nemad teavad tegelikke

andmeid.

27. Tallinna Halduskohtu 26.02.2025 kohtuotsuse nr 3-24-1759 punkis 24.2. juhib kohus

tähelepanu: “Kohus hindab vaidlustatud otsuse õiguspärasust nende tegemise aja seisuga (HKMS

§ 158 lg 2 teine lause). Seega ei saa kohus arvestada kaebaja väiteid ja tõendeid selle kohta, et

tema terviseseisund on pärast vaidlustatud otsuste tegemist halvenenud. SKA saab uusi andmeid

vajaduse korral arvesse võtta kaebaja taotlust uuesti läbi vaadates.“ Otse loomulikult ei olnud

SKA huvitatud sellest, et arvestada kaebaja tegelike terviseandmete ja abivajadustega, sest siis

oleks tulnud kaebajale puue määrata.

Vastustaja seisukohad 21.08.2025 vastuses ja 19.01.2026 täiendavates seisukohtades

28. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata.

29. Vastustaja on seisukohal, et koduteenuste vajaduspõhine osutamine KOV-i poolt ei saa olla

iseenesest aluseks puude raskusastme tuvastamisele ega ole omakorda sõltuvuses puude

raskusastme tuvastamisest. Kõrvalabi vajaduse määra selle teenuse saamiseks hinnatakse inimese

tegevusvõime ja elukeskkonna alusel KOV-i poolt. Nähtuvalt kaebusele lisatud koduteenuste

osutamise lepingust ja selle lisadest osutatakse kaebajale abi koduabiteenusena eluruumi

korrastamisel ja isikuabiteenusena abi pesemisel. Liikumisel kaebaja abi ei ole soovinud.

Terviseabi korraldamisega abistatakse vastavalt vajadusele, samuti asjaajamisel. Toiduaineid ja

majapidamistarbeid tellib kaebaja ise ja riideid peseb samuti ise. KOV-i poolt kaebajale

osutatavad koduteenused ei anna vastustaja hinnangul alust puude raskusastme tuvastamiseks

30. Kaebaja esindaja toob kaebuses välja peamise probleemina piirangud liikumisel. Kaebajal

puude raskusastme tuvastamisel arvamuse andnud ekspertarst A. A on märkinud, et piirangu saab

hinnata kergeks, kui inimene suudab liikuda ilma teise inimese kõrvalabita elukoha lühiümbruses.

Abivahendi kasutamine ei ole piirangut võimendav, kui see tagab iseseisva liikumise. Ekspertarsti

hinnangul on terviseandmetest nähtuvalt kaebajal liikumisel piirangud ajas vähenenud,

objektiivsed hinnangud kinnitavad kaebaja iseseisvat liikumisvõimet, tugiraami praeguse

kasutamise kohta terviseandmed puuduvad.

Vaidemenetluses arvamuse andnud ekspertarst L. Li sõnul on terviseandmetele tuginedes

peamiseks liikumist takistavaks asjaoluks tasakaaluhäired. Sellele vaatamata on taotleja suuteline

liikuma toa piires iseseisvalt ja väljaspool kodu lühikest maad läbida abivahendit kasutades ning

abivahendi kasutamine seega kompenseerib püsipiiranguid. Taotleja on võimeline siirduma,

hoidma ja muutma keha asendit ning nimetatud liigutuste sooritamisel käte abi kasutamine ei ole

püsipiiranguid võimendav asjaolu. L. L märgib, et liikumist võib teataval määral piirata üldise

jõudluse vähenemine ja seda eeskätt pikema vahemaa läbimisel ning liikumisel erinevatel

tasapindadel, nagu trepid, kuid liikumisfunktsiooni puudutavaid terviseandmeid üldkogumis

hinnates ei ole nimetatud asjaolu piisava kaaluga, et sellest lähtuvalt tuvastada

vanaduspensioniealisel isikul liikumise valdkonnas puude raskusastme olemasolu. Lisaks märgib

ekspertarst L. L, et vajadus kasutada taksot liikumisvahendina arsti visiidile jõudmiseks ei ole

käsitletav kui puude raskusastet põhjustav asjaolu, sest võttes arvesse senist arstiabi sagedust ja

taotleja tervisehäirete iseloomu ei ole mõistlik eeldada, et tema tervislik seisund tingib sellise

sagedusega arstivisiitide vajaduse, mis täidab keskmise puude raskusastme kriteeriumid.

31. Vastustaja leiab lisaks, et ka kaebaja esindaja kirjeldatud olukordadest, milles kaebaja peab

füüsiliselt minema kohale ametiasutustesse, panka või juristi konsultatsioonile ning kasutama

selleks taksoteenust, ei järeldu regulaarselt vähemalt kord nädalas vajaminevat kõrvalabi või

juhendamist, mis on keskmise puude raskusastme tuvastamise eelduseks. Samuti ei nähtu

taotlusest, kaebaja terviseandmetest ega kaebusest, et kaebaja vajab kõrvalist abi liikumisel

taksosse ja taksost väljudes vajalikku sihtkohta.

5(13)

32. Vastustaja leiab, et ühel korral nädalas vanaduspensioniealise inimese abistamine vannis

käimisel ei ole puude raskusastme tuvastamiseks määrava tähendusega kõrvalabi vajadus.

Abivajadus vanni astumisel ja sealt väljumisel seondub samuti eelkõige raskustega liikumisel ning

mõningane kõrvalabi vajadus liikumisel oma elukohas keerulisemates olukordades, mis ei ole

igapäevased, ei too kaasa puude raskusastme tuvastamist. Piiranguid hügieenitoimingutel

hinnatakse sellistes igapäevategevustes nagu käte ja näo pesemine, hammaste pesemine,

tualetitoimingud. Sellistes tegevustes ei ole piiranguid tuvastatud. Ekspertarst L. L märgib, et

neuroloogi sissekandest nähtuvalt on taotleja üleni pesemisel istuvas asendis, millest järeldub, et

sobivat kehaasendit kasutades on taotleja võimeline hügieenitoiminguid läbi viima.

33. Ekspertarst A. A hinnangul on kaebajal epilepsiahood ravi tõhustamisega aastatega

vähenenud. Ravi muutmist ega tõhustamist ei ole kaebaja viimaste terviseandmete järgi epilepsia

osas vajanud. Ekspertarst L. Li arvamusest nähtuvalt on kaebajal (vaide lahendamise aja seisuga)

esinenud viimane epileptiline hoog 2025 aasta jaanuaris ning keskmine hoogude esinemissagedus

on neuroloogi sissekande põhjal üks hoog 3-4 kuu järel. Kirjeldatud sagedusega esinevaid

epilepsiahoogusid ei ole asjakohane pidada vanaduspensioniealiste isikute puude hindamise

kontekstis igapäevategevusi oluliselt piiravaks asjaoluks ning seda vaatamata sellele, et üldiselt on

epilepsiasse haigestumise korral võimalik ka sagedaste ja raskete sümptomitega avalduvate

epilepsiahoogude esinemine, kuid mille esinemist taotleja terviseandmed ei kinnita.

Vastustaja leiab, et ka võimalik vajadus olla kaebaja läheduses kogu vannis oleku ajal ei samastu

järelevalve vajadusega igal ööpäeval, mis on järelevalve vajaduse sageduse kriteerium puude

raskusastme tuvastamisel. Samuti ei suurenda see märkimisväärselt vannis käimisega seotud

abivajadust, arvestades seda, et kaebaja vajab abi nii vanni sisse astumisel kui ka välja tulemisel.

34. Õigusaktidest ei tulene, et puude raskusastme tuvastamiseks oleks vastustajal kohustus kaasata

konsultatsiooniks või ekspertiisiks eriarst. Puude raskusastme tuvastamiseks küsib vastustaja

arstiõppe läbinud isiku (ekspertarsti) arvamuse, kellel on juurdepääs tervise infosüsteemis

olevatele puude raskusastme tuvastamiseks vajalikele andmetele. Arsti väljaõppega isikul on

eelduslikult piisavad teadmised ja oskused, et orienteeruda terviseandmetes, lugeda praktiseerivate

ravi- ja eriarstide ehk tervishoiuteenuse osutajate tehtud sissekannetest välja vajalik teave ning

koostada puude raskusastme hindamiseks arvamus. Tallinna Halduskohus on 26.02.2025 otsuses

asjas nr 3-24-1759 selgitanud, et ekspertarst ei pea olema selle valdkonna eriarst, milles taotlejal

on terviseprobleemid.

35. Tallinna Halduskohus tühistas asjas nr 3-24-1759 vastustaja otsuse metoodiliste vigade ja

põhjendamispuuduste tõttu. Vastustaja leiab, et on kohtu leitud põhjendamispuudused taotluse

uuesti läbivaatamisel kõrvaldanud. Vastustaja hinnangul on ekspertarstid võtnud arvesse kõiki

asjakohaseid terviseandmeid, mille alusel saab anda hinnangu kaebajal esinevatele

tegutsemispiirangutele ning nendest tulenevale kõrvalabi, juhendamise või järelevalve vajadusele.

36. Sotsiaalkaitseministri 29.02.2016 määruse nr 18 „Puude raskusastme tuvastamise tingimused

ja kord ning puudega tööealise inimese toetuse tingimused“ § 5 lg 1 kohaselt tuvastab

Sotsiaalkindlustusamet kuni 16-aastase lapse ja vanaduspensioniealise inimese puude raskusastme,

võttes aluseks arstiõppe läbinud isiku arvamuse ning vajaduse korral muud asjasse puutuvad

andmed. Seega määrusest tulenevalt koostab ekspertarst arvamuse, kohustust koostada

ekspertiisakti ekspertarstil ei ole.

37. Antud juhul ei oma tähendust, et ekspertarsti arvamusel puudub digitaalallkiri. Ekspertarst

koostab hinnanguid sotsiaalkaitse infosüsteemis, mistõttu puudub vajadus hinnangut täiendavalt

digitaalselt allkirjastada. SKA kinnitab ekspertarsti antud hinnangu õigsust.

38. Ekspertarst A. A 21.04.2025 arvamusest nähtuvalt on ekspertarst leidnud: „Arvestades, et

taotleja alkoholi pikka aega ei tarbi, tugiraami praeguse kasutuse kohta terviseandmed puuduvad,

kõik objektiivsed hinnangud kinnitavad iseseisvat liikumisvõimet, on piirangud ajas vähenenud“.

6(13)

Seetõttu jääb vastustajale arusaamatuks kaebaja etteheide seoses alkoholi tarbimise mainimisega

ekspertarstide arvamustes.

39. Vastustaja hinnangul ei saa pidada usutuvaks, et materjalidega tutvumiseks ja kaebuse

koostamiseks kulus kaebaja esindajal 6,5 tundi. Kaebaja esindaja ei ole esitanud kohtule

menetluskulude kandmist tõendavaid dokumente. Kohtule esitatud arvetelt ei nähtu, et kaebaja

oleks neid vastu võtnud (puudub kaebaja allkiri). Samuti ei ole lisatud panga maksekorraldusi

õigusabiteenuse tasumise kohta.

KOHTU PÕHJENDUSED

40. Esmalt lahendab kohus kaebaja 26.01.2026 taotluse võtta asja juurde täiendava tõendina

22.01.2026 kuupäevaga ambulatoorne epikriis. Kohus määras 24.11.2025 määruses täiendavate

tõendite esitamise tähtajaks 05.01.2026. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 62 lg 1

sätestab, et kohus annab menetlusosalistele eelmenetluses tähtaja tõendite esitamiseks ja nende

kogumise taotlemiseks, selgitades neile, milliste konkreetsete asjaolude kohta tuleb tõendeid

esitada. Kui tõendit ei ole määratud tähtaja möödudes esitatud või tõendite kogumist taotletud,

võib hiljem tõendile tugineda üksnes HKMS § 51 lg-s 4 sätestatud tingimustel. HKMS § 51 lg 4

sätestab, et kui menetlusosaline esitab avalduse pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist

või sama paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatut rikkudes, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui see ei

põhjusta kohtu arvates menetluse viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli

mõjuv põhjus. Kuna tõend esitati 9 päeva enne kohtuotsuse avalikult teatavakstegemist ja

vastustajal ei ole olnud võimalust tõendi osas seisukohta avaldada, põhjustaks tõendi vastuvõtmine

menetluse viibimise. HKMS § 62 lg 2 esimene lause sätestab, et kohus võtab vastu ainult sellise

tõendi ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Kaebaja

esitatud tõend tekkis 22.01.2026 ehk pärast praeguses asjas vaidlustatud haldusaktide tegemist,

mistõttu see ei saaks nende õiguspärasust mõjutada (HKMS § 158 lg 2 teine lause). Seega jätab

kohus vastu võtmata kaebaja poolt 26.01.2026 esitatud tõendi ja tagastab selle kaebajale.

41. Kohus leiab, olles tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja

vastastikuses seoses, et kaebus tuleb rahuldada.

42. SKA lahendas praeguses haldusasjas vaidlustatud otsustega kaebaja 08.02.2024 puude

raskusastme tuvastamise ja toetuse maksmise taotlust juba teist korda.

SKA jättis taotluse esmakordsel lahendamisel 03.04.2024 otsusega nr P26-2024-64591 kaebajal

puude raskusastme tuvastamata. Sama päeva otsusega nr P26-2024-64592 jättis SKA kaebajale

määramata puudega vanaduspensioniealise inimese toetuse ja 22.05.2024 vaideotsusega nr 5.2-

3/13481-2 jäi otsuste peale esitatud vaie rahuldamata. Kõik SKA 2024. aasta haldusaktid tühistati

Tallinna Halduskohtu 26.02.2025 kohtuotsusega haldusasjas nr 3-24-1759. SKA-d kohustati

kohtuotsusega kaebaja 08.02.2024 taotlust puude raskusastme tuvastamiseks uuesti läbi vaatama.

Taotluse uuesti läbivaatamise tulemuseks oli see, et SKA ei tuvastanud kaebajal puude raskusastet

ega määranud puudega vanaduspensioniealise inimese toetust.

43. Vaidlus puudub selles, et kaebaja on vanaduspensioniealine isik, kellel oli enne pensioniea

saabumist tuvastatud raske puue. Vaidlus puudub ka selles, et kaebaja elab sotsiaalmaja korteris

üksinda.

44. Pooled vaidlevad selle üle, kas taotluse teistkordse läbivaatamise tulemusel tehtud SKA

22.04.2025 otsus nr P26-2025-290089, 22.04.2025 otsus nr P26-2025-290090 ja 10.06.2025

vaideotsus nr 5.2-3/14432-2 on õiguspärased.

45. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 sätestab, et haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud

pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas,

proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.

7(13)

46. Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (PISTS) § 2 lg 1 sätestab, et puue on inimese

anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, mis

koostoimes erinevate suhtumuslike ja keskkondlike takistustega tõkestab ühiskonnaelus osalemist

teistega võrdsetel alustel. PISTS § 2 lg 1¹ sätestab, et PISTS alusel tuvastatakse kuni 16-aastasel

lapsel ning vanaduspensioniealisel inimesel lähtuvalt kõrvalabi, juhendamise või järelevalve

vajadusest sügav, raske või keskmine puude raskusaste. Sama lõike alapunktides on puude

raskusastmed defineeritud järgnevalt: 1) sügav puue on inimese anatoomilise, füsioloogilise või

psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, millest tingituna vajab isik pidevat

kõrvalabi, juhendamist või järelevalvet ööpäevaringselt; 2) raske puue on inimese anatoomilise,

füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, millest tingituna

vajab isik kõrvalabi, juhendamist või järelevalvet igal ööpäeval; 3) keskmine puue on inimese

anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle,

millest tingituna vajab isik regulaarset kõrvalabi või juhendamist väljaspool oma elamiskohta

vähemalt korra nädalas.

47. PISTS § 2 lg 2 sätestab, et kõrvalabi või juhendamine on abi osutamine inimesele, kes ei tule

iseseisvalt toime söömise, ravitoimingute, hügieenitoimingute, riietumise, liikumise või

suhtlemisega. Järelevalve on ohutuse tagamine inimese suhtes, kes oma tegevuse või

tegevusetusega võib tekitada kahju iseenda või teiste inimeste elule, tervisele või varale.

48. Praegusel juhul on SKA asunud seisukohale, et kaebaja seisukord ei vasta isegi keskmise

puude määratlusele ja jättis temal puude raskusastme tuvastamata. Pooled vaidlevad selle üle, kas

kaebaja puhul on õigesti hinnatud kõrvalabi vajamise küsimust ehk kas kaebajat saab pidada

isikuks, kes ei tule iseseisvalt toime söömise, ravitoimingute, hügieenitoimingute, riietumise,

liikumise või suhtlemisega. Vähemalt keskmise puude raskusastme tuvastamine eeldab, et kaebaja

vajab kõrvalabi väljaspool oma elukohta vähemalt korra nädalas.

49. Esmalt märgib kohus, et kuna tööealise ja pensioniealise inimese puude raskusastet hinnatakse

erinevate põhimõtete järgi, ei saa tööealisena puude raskusastmega olnud isik eeldada, et tal ka

vanaduspensioniealisena puude raskusaste tuvastatakse. Küll aga peab puude raskusastme

tuvastamata jätmine olema kooskõlas vanaduspensioniealise inimese puude raskusastme

tuvastamist reguleerivate õigusaktidega.

50. Sotsiaalkaitseministri 29.02.2016 määruse nr 18 „Puude raskusastme tuvastamise tingimused

ja kord ning puudega tööealise inimese toetuse tingimused“ (edaspidi määrus nr 18) § 3 lg 1

sätestab, et SKA teeb päringu tervise infosüsteemi sinna viimase viie aasta jooksul andmeid

esitanud arstide ees- ja perekonnanimede saamiseks viie päeva jooksul arvates puude raskusastme

tuvastamiseks piisavate andmetega taotluse saamise päevast. Seega polnud SKA-l kohustust

analüüsida kaebaja terviseandmeid, mis olid pärit varasemast ajast kui viimased viis aastat enne

taotluse esitamist. SKA otsustest nähtub, et kaebajal diagnoositud haigused ei ole tähelepanuta

jäänud üksnes selle tõttu, et SKA ei hinnanud kaebaja terviseandmeid alates kaebaja 2007. aasta

peatraumast. SKA on teinud viiteid 2018. aastal diagnoositud alkohoolse geneesiga ataksiale, mis

on varasem kui viis aastat enne puude raskusastme tuvastamise taotluse esitamist (2024). Samas

on SKA 22.04.2025 otsuse põhjendustes välja toonud, et kaebaja alkoholi pikka aega ei tarbi.

Seega puude raskusastme tuvastamise taotluse lahendamist konkreetne diagnoos otsustavalt ei

mõjutanud.

51. PISTS § 2³ lg 1 sätestab, et puude raskusastme tuvastab SKA, kaasates vajaduse korral

arstiõppe läbinud isikuid. Kohtul puudub kahtlus selles, et puude raskusastme tuvastamise

menetlusse ja vaidemenetlusse olid ekspertarstidena kaasatud isikud, kes on arstiõppe läbinud (dr

A. A ja dr L. L). Vastustaja on 21.08.2025 vastuses kaebusele avaldanud, et L. L on lõpetanud

Tartu Ülikooli arstiteaduse erialal aastal 2020. Vastustaja avaldas kaebajale ka L. Li diplomi

numbri. Kaebaja on saanud selle infoga tutvuda ega pole esitanud tõendeid, mis vastustaja väited

ümber lükkaks. Vastustaja on õigesti märkinud, et ekspertarst ei pea olema selle valdkonna eriarst,

8(13)

milles taotlejal on terviseprobleemid. Seega ei pidanud SKA ekspertarstina tingimata neuroloogi

menetlusse kaasama.

52. Kehtivas õiguses ei ole kehtestatud nõuet, et ekspertarst peab oma arvamuse allkirjastama,

mistõttu ei saa SKA otsust ja vaideotsust lugeda õigusvastaseks selle tõttu, et dr A. A ja dr L. Li

arvamused on allkirjastamata. Kohtul puudub ka põhjus arvata, et nende nime kandvad arvamused

ei ole tegelikult nende koostatud (dtl 99-100, 112-118).

53. Kaebaja on viidanud mitmetele valedele kuupäevadele, mida SKA dokumendid sisaldavad

(vale taotluse või vaide esitamise kuupäev). Tegemist on ebatäpsustega, mis puude raskusastme

tuvastamise taotluse sisulist lahendamist ei mõjutanud. Seega ei mõjuta need vaidlustatud

haldusaktide õiguspärasust.

54. Praeguses asjas on oluline see, et vastustaja pidi arvestama Tallinna Halduskohtu

kohtuotsusega haldusasjas nr 3-24-1759.

55. Tallinna Halduskohtu 26.02.2025 otsuses nr 3-24-1759 leidis kohus, et vastustaja toonases

puude raskusastme tuvastamise otsuses puudusid põhjendused selle kohta, miks kaebajal ei ole

taotluses kirjeldatud vajadust kõrvalabi järele. Kohus selgitas otsuse punktis 18 kõrvalabi vajaduse

kohta järgnevat: „Kõrvalabi vajadus peab olema põhjendatud inimese objektiivsete

terviseandmetega, kuid see ei tähenda, et kõrvalabi vajadus ise peaks inimese objektiivsetes

terviseandmetes kajastuma. Hinnangu eakohasest suurema abivajaduse olemasolule ja ulatusele

annab SKA. Inimese abivajaduse kohta saavad seejuures vajaduse korral anda infot ka teised

spetsialistid, praegusel juhul näiteks kaebajaga tegelenud linna sotsiaaltöötajad. Selline info ei pea

kajastuma ega saagi kajastuda TIS-is.“ Kohus jätkas punktis 19: „Inimese kõrvalabi, juhendamise

ja järelevalve vajaduse hindamiseks ei ole tingimata vaja meditsiinilisi eriteadmisi. Eriteadmised

on eeskätt vajalikud TIS-i alusel selle tuvastamiseks, millised on inimese objektiivsetest

terviseandmetest nähtuvad tegutsemispiirangud. Piirangutest tingitud abivajaduse hindamine

sarnaneb aga otsustega, mida SKA ja KOV-ide ametnikud peavad tegema ka näiteks

sotsiaalhoolekandelise abi andmist otsustades.“ Täiendavalt märkis kohus otsuse punktis 22.3:

„Asjaolu, et KOV on leidnud, et kaebaja vajab koduteenust, võib praegusel juhul kaebaja

abivajadust kinnitada.“

56. Eeltoodust tulenevalt peab kohus kontrollima, kas SKA on kaebaja kõrvalabi vajadust piisava

põhjalikkusega hinnanud ja võtnud arvesse asjaolu, et kaebaja vajab koduteenust.

57. Kaebuse lisana 6 on esitatud 03.09.2024 koduteenuste osutamise leping Lasnamäe

sotsiaalkeskuse ja kaebaja vahel (dtl 63-66). Lepingu esemeks on koduteenused, mida osutatakse

vastavalt hoolduskavale kliendi elukohas. Lepingu lisa 1 on lepingu muutmise kokkulepe, mis

sõlmiti arvestades kaebaja terviseseisundi halvenemist alates 21.10.2024. Muutmiskokkuleppe

kohaselt on hoolduskava järgnev: eluruumi korrastamine 1 kord nädalas, toiduained ja

majapidamistarbed tellib kaebaja ise Barborast, terviseabi korraldamine ja ühekordne asjaajamine

toimuvad vastavalt vajadusele, abistamist liikumisel kaebaja ei soovi, abistamine pesemisel 1 kord

nädalas ja riideid peseb kaebaja ise.

58. SKA on 22.04.2025 otsuses kõrvalabi vajamise kohta märkinud, et kõrvalabi ja/või

juhendamise vajadus peab esinema söömisel, ravitoimingutel, hügieenitoimingutel, riietumisel,

liikumisel või suhtlemisel ning kõrvalabi ja/või juhendamise vajadus peab olema vähemalt kord

nädalas, et vastata keskmisele puude raskusastmele. SKA märkis, et kaebajal esinevad

liikumisraskused, aga liikumine, siirdumine, seismine ja istumine on siiski iseseisev ning

kõrvalabi vajadust nendel tegevustel terviseandmed ei kinnita. SKA viitas kaebaja poolt jaanuaris

2024 närviarstile antud kinnitusele, et ta tuleb igapäevaselt toime iseseisvalt, kasutab

põrandapesuks teenust, kuid tolmuimejaga tegutseb ise. Otsuse kohaselt on kaebaja vaatamata

piirangute esinemisele iseseisev puude raskusastme kontekstis hinnatavates igapäevategevustes

nagu iseseisev söömine, lihtsamad hügieenitoimingud (näo-kätepesu, WC kasutamine jne),

9(13)

riietumine, liikumine ja suhtlemine. Määratud ravimite kasutamisel kõrvalabi või ka järelevalve

vajadust terviseandmed ei kinnita.

59. SKA 10.06.2025 vaideotsus tugineb valdavas osas ekspertarstide dr A. A ja dr L. Li

arvamustele, kelle hinnangul tuleb kaebaja toime ilma keskmise puude raskusastmele vastava

kõrvalabita.

60. SKA 22.04.2025 otsuses ega 10.06.2025 vaideotsuses pole otseselt mainitud asjaolu, et

kaebajale osutatakse koduteenust ega analüüsitud, kas koduteenuse saamine kinnitab kaebaja

puhul kõrvalabi vajadust. SKA 22.04.2025 otsuses on märgitud vaid seda, et

vanaduspensioniealise isiku puude tuvastamise kontekstis ei kuulu hindamisele isiku võimekus

sooritada erinevaid majapidamistöid nagu poes käimine, koristamine, toidu valmistamine jne.

Üheski õigusnormis pole sätestatud, et võimekust sooritada erinevaid majapidamistöid ei saa

kõrvalabi vajaduse hindamisel arvesse võtta. PISTS § 2 lg-s 2 nimetatud hügieenitoimingute ja

liikumisega on majapidamistööde iseseisvalt tegemise võimekus seostatav. Kui inimene ei tule

täielikult iseseisvalt toime näiteks koristamise, pesemas käimise ja poes käimisega, võib eeldada,

et see on seotud raskustega liikumisel ja hügieenitoimingute tegemisel.

61. SKA on küll kohtumenetluses avaldanud, et kohaliku omavalitsuse poolt kaebajale osutatavad

koduteenused ei anna vastustaja hinnangul alust puude raskusastme tuvastamiseks, kuid

vaidlustatud otsuses ja vaideotsuses on koduteenuste seos kaebaja kõrvalabi vajadusega jäänud

kohtu hinnangul siiski sisulise analüüsita ja see võis mõjutada asja otsustamist. Lisaks märgib

kohus, et vastustajal oleks olnud asjakohane pöörduda Lasnamäe sotsiaalkeskuse sotsiaaltöötajate

poole, et saada täiendavat infot kaebaja tegeliku seisukorra kohta iseseisval liikumisel ja

hügieenitoimingute tegemisel. Vastustajal on selleks õiguslik alus olemas. Seda soovitas kohus

vastustajale juba haldusasjas nr 3-24-1759. Määruse nr 18 § 5 lg 1 kohaselt tuvastab SKA

vanaduspensioniealise inimese puude raskusastme, võttes aluseks arstiõppe läbinud isiku

arvamuse ning vajaduse korral muud asjasse puutuvad andmed. Kuna vastustajal tuleb hinnata

kaebaja kõrvalabi vajadust ja kaebaja on isik, kellele osutatakse lepingu alusel koduteenust, on

kaebajaga tegelevatelt sotsiaaltöötajatelt saadav info asjassepuutuv.

62. Sotsiaalhoolekande seaduse § 17 lg 1 sätestab, et koduteenus on kohaliku omavalitsuse üksuse

korraldatav sotsiaalteenus, mille eesmärk on täisealise isiku iseseisva ja turvalise toimetuleku

tagamine kodustes tingimustes, säilitades ja parandades tema elukvaliteeti. Lõige 2 sätestab, et

koduteenuse osutamisel abistatakse isikut toimingutes, mida isik terviseseisundist, tegevusvõimest

või elukeskkonnast tulenevatel põhjustel ei suuda sooritada kõrvalabita, kuid mis on vajalikud

kodustes tingimustes elamiseks, nagu kütmine, toiduvalmistamine, eluruumi ja riiete korrastamine

ning väljaspool eluruumi toiduainete ja majapidamistarvete ostmine ja muu asjaajamine.

63. Kohus leiab, et juba asjaolu, et kaebaja vajab koduteenust, viitab sellele, et tal võib olla

kõrvalabi vajadus ka puude raskusastme tuvastamise kontekstis. Seega oleks kaebuse lisana

esitatud koduteenuste osutamise lepingut pidanud puude raskusastme tuvastamise taotlust

lahendades ja kõrvalabi vajadust hinnates selgelt ja arusaadavalt analüüsima. Koduteenuste

osutamise lepingust nähtuvalt abistatakse kaebajat üks kord nädalas eluruumi korrastamisel ja

enda pesemisel. Liikumisel abistamist ei ole kaebaja lepingu järgi küll soovinud, aga sellest ei saa

järeldada, et kaebaja seda ei vajaks, kui muu teadaolev info viitab vastupidisele. Kaebaja on oma

seisukohtades märkinud, et ta ei ole võimeline väljaspool elukohta peaaegu üldse liikuma. Kaebaja

väidab, et iga kord, kui tal on vaja kodust väljuda, on vajalik kutsuda takso arstide külastuseks,

sest kaebajal ei ole võimalik siseneda ega väljuda ohutult ühistranspordist ilma kõrvalise abita.

Eriti hull on olukord talvel, kui on veel libe. Puude raskusastme tuvastamise taotluses märkis

kaebaja, et liikumine on vaevaline, jalad aeg-ajalt ei tööta, toas liigub seinast kinni hoides ja väljas

liikumisel tuleb pidevalt puhata. Üle 100 meetri ilma puhkamata liikuda ei saa. Kaebaja

terviseandmetest nähtubki, et kaebajal tasakaalu ei ole, mistõttu kaebaja ise väljas ei käi, kuid õues

suudab kepiga lühikest maad kõndida (nt 08.05.2025 neuroloogi epikriis, vastus kaebusele lisa 6,

dtl 168). Seega on kaebaja liikumine isegi abivahendit kasutades piiratud lühikese maaga, mistõttu

10(13)

jääb arusaamatuks vastustaja seisukoht, et liikumise piirang on abivahendiga kompenseeritud.

Üldjuhul suudavad kaebajaga samas vanuses inimesed (otsuse tegemise ajal on kaebaja 66-

aastane) iseseisvalt väljas käia, pikka maad liikuda ja ühistransporti kasutada. Kohus saab aru, et

kuna väljas liikumine on kaebaja jaoks tasakaaluhäirete tõttu nii keeruline, siis ta ilma vältimatu

vajaduseta väljas ei liigugi ja kui liigub, siis väga vähesel määral, läbides suurema osa vajalikust

distantsist taksos. Sisuliselt on tegemist olukorraga, kus kaebaja ühiskonnaelus osalemine teistega

võrdsetel alustel on tema tervise tõttu takistatud, mis on PISTS § 2 lg-st 1 tulenevalt puude

olemus.

64. Hügieenitoiminguid saab kaebaja ainult siis teha, kui keegi aitab vanni siseneda ja väljuda,

sest kaebaja võib libiseda ja ennast eluohtlikult ära lüüa. Kaebajat tuleb pesemise ajal jälgida

(vajadusel pesemisel ka abistada), et tal peapööritust või epilepsiahoogu ei tuleks, mille

tagajärjeks võib olla uppumissurm. Koduteenuste osutamise leping kinnitab, et kaebaja saab abi

enda pesemisel üks kord nädalas. Tegemist ei ole küll väljaspool kaebaja elamiskohta saadava

regulaarse kõrvalabiga, kuid tulenevalt hügieenitoimingute olemusest, ei saagi see väljaspool

elukohta toimuda, mistõttu ei saa regulaarset abi pesemisel kohtu hinnangul kõrvalabi vajaduse

hindamisel täielikult kõrvale jätta.

65. SKA on 22.04.2025 otsuses teinud viite sellele, et kaebaja andis jaanuaris 2024 närviarstile

kinnituse, et tuleb igapäevaselt toime iseseisvalt, kasutab põrandapesuks teenust, kuid

tolmuimejaga tegutseb ise. Samas nähtub pärast jaanuari 2024 fikseeritud terviseandmetest, et

kaebaja tervis halveneb kiiresti, tasakaalu kaebajal ei ole, mistõttu ta ise väljas ei käi ja kaebajat

abistatakse koristamisel (25.07.2024 ja 08.05.2025 neuroloogi epikriis, dtl 168-169). Seega on

SKA tuginenud oma otsuse põhjendamisel terviseandmetele, millele hilisemad terviseandmed

vastu räägivad. Dr L. L on vaidemenetluses antud arvamuses märkinud, et hiljutistes

terviseandmetes on dokumenteeritud taotleja tervise halvenemine viimasel ajal, kuid väide on

ebamäärane ega ole seostatav ühegi konkreetse terviseprobleemiga ega püsiva funktsioonihäirega

ning ei kajastu neuroloogi poolt kirjeldatud neuroloogilises leius. Dr L. L leiab kokkuvõtlikult, et

neuroloogide sissekannete põhjal ei ole taotleja liikumisvõime viimastel aastatel oluliselt

halvenenud (SKA vastus kaebusele, lisa 4, dtl 115). Ebamääraseks nimetatud väide kaebaja tervise

halvenemise kohta pärineb ilmselt neuroloog dr E. Ee 25.07.2024 ja 08.05.2025 sissekannetest.

Kui terviseandmed viitasid kaebaja tervise halvenemisele, kuid olemasolev info oli ebamäärane,

oleks vastustaja pidanud asjaolusid täpsemalt uurima, mitte jätma info kaebaja tervise halvenemise

kohta täielikult kõrvale. Haldusorgan on kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise

tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel (haldusmenetluse

seaduse § 6). Määruse nr 18 § 4 lg 3 sätestab, et arstiõppe läbinud isik täpsustab vajaduse korral

andmeid taotlusel nimetatud arstidelt ja muudelt spetsialistidelt. Kohus leiab, et praegusel juhul oli

selline vajadus olemas. Puude raskusastme tuvastamise taotluses on neuroloog dr E. E ära

märgitud, kellelt SKA ekspertarstid oleks saanud paluda täiendavat infot kaebaja tervise kohta.

Lisaks ei pea kohus asjakohaseks argumenti, et kaebaja liikumisvõime ei ole viimastel aastatel

oluliselt halvenenud. Puude raskusastme tuvastamiseks ei pea inimese olemasolevad

terviseprobleemid aja jooksul oluliselt halvenema.

66. Eeltoodust tulenevalt ei saa kohtu hinnangul välistada, et kaebajal siiski on kõrvalabi vajadus

sellisel määral, et saaks tuvastada puude raskusastme. Kohus tühistab SKA 22.04.2025 otsuse nr

P26-2025-290089, sest SKA on jätnud kaebajale koduteenuse osutamise asjaolu kõrvalabi

vajaduse hindamisel sisuliselt analüüsimata ja on ekslikult lähtunud sellest, et erinevate

majapidamistööde sooritamise võimekust ei saa kõrvalabi vajaduse hindamisel arvestada. Kohus

tühistab otsuse ka sellepärast, et SKA on kaebaja terviseandmetest nähtuva asjaolu (info tema

tervise halvenemise kohta) ilma seda täiendavalt uurimata kõrvale jätnud. Tegemist on

puudustega, mis võisid mõjutada asja otsustamist.

67. PISTS § 7¹ lg 1 kohaselt on puudega vanaduspensioniealise inimese toetuse maksmise

esmaseks eelduseks see, et isikul on tuvastatud puude raskusaste. Kuna kohus tühistab SKA

11(13)

22.04.2025 otsuse nr P26-2025-290089, millega puude raskusastet ei tuvastatud, tuleb tühistada ka

selle tagajärjel tehtud SKA 22.04.2025 otsus nr P26-2025-290090, millega jäeti kaebajale puudega

vanaduspensioniealise inimese toetus määramata. Vastustajal tuleb kaebaja puude raskusastme

tuvastamise taotlus uuesti läbi vaadata. Taotluse uue läbivaatamise tulemusel otsustatakse ka

toetuse määramise küsimus uuesti.

68. Kuna SKA 10.06.2026 vaideotsusega nr 5.2-3/14432-2 jäeti SKA 22.04.2025 otsuste peale

esitatud vaie rahuldamata, tuleb ka vaideotsus õigusvastaseks lugeda ja see tühistada.

69. Vastustajal tuleb kaebaja taotluse uuel läbivaatamisel analüüsida kaebaja kõrvalabi vajadust

ka koduteenuse osutamise asjaolu arvestades ja pöörduda Lasnamäe sotsiaalkeskuse

sotsiaaltöötajate poole, et saada täiendavat infot kaebaja tegeliku seisukorra kohta iseseisval

liikumisel ja hügieenitoimingute tegemisel. Lisaks tuleb täiendavalt uurida neuroloogi 25.07.2024

ja 08.05.2025 sissekannetes fikseeritud väidet, et kaebaja tervis halveneb viimasel ajal kiiresti,

täpsustades andmeid kaebajat ravinud neuroloogilt.

70. Kokkuvõttes rahuldab kohus kaebuse ja tühistab SKA 22.04.2025 otsuse nr P26-2025-290089,

22.04.2025 otsuse nr P26-2025-290090 ja 10.06.2025 vaideotsuse nr 5.2-3/14432-2 ning kohustab

SKA-d vaatama kaebaja 08.02.2024 taotluse puude raskusastme tuvastamiseks uuesti läbi.

71. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus on

tehtud vastustaja kahjuks. Nähtuvalt kaebaja poolt kohtule esitatud arvetest nr 07-1206, 08-1446 ja

12-2239 palub kaebaja mõista vastustajalt välja kantud õigusabikulud 1426 eurot (sh käibemaks).

Kaebaja esindaja on ise märkinud taotletavaks summaks 1496 eurot, kuid arvete summasid kokku

liites tuleb kokku 1426 eurot. Kohus leiab vastupidiselt vastustajale, et kaebaja ei ole läinud

vastuollu menetluskulude kantuse põhimõttega. Tsiviilkohtumenetluses on pikalt rakendatud

põhimõtet, et menetluskulude kantus ei tähenda mitte kohtulahendi tegemise ajaks nende tasumist,

vaid nende tasumise kohustuse tekkimist. Puuduvad mõistlikud põhjused, mis õigustaksid

halduskohtumenetluses erisuse säilitamist võrreldes tsiviilkohtumenetlusega. Seega

menetlusosalise esindaja kulude puhul on kuludokumendiks esindaja poolt kliendile tasumiseks

esitatud arve (nt advokaadibüroo arvete puhul Tallinna Ringkonnakohtu seisukoht 23.01.2020

otsuses nr 3-18-2156, p 18). Praegusel juhul on kohtule kuludokumentidena esitatud kaebajale

tasumiseks esitatud Stabimer Õigusbüroo arved nr 07-1206 (806 eurot), 08-1446 (124 eurot) ja 12-

2239 (496 eurot).

HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Kohus leiab, et menetluskulud ei ole täies mahus põhjendatud. Arve nr 07-1206 kohaselt kulus

kaebaja esindajal juriidiliseks konsultatsiooniks, vaideotsusega tutvumiseks, materjalide

komplekteerimiseks ja kaebuse koostamiseks halduskohtule 6,5 tundi. Kui võtta arvesse, et

kaebaja ja vastustaja vahelise puude raskusastme tuvastamise vaidluse põhilised asjaolud olid

kaebaja esindajale teada juba haldusasja nr 3-24-1759 kaudu ja kaebuses on suures ulatuses

kasutatud kopeeritud teksti haldusasjas nr 3-24-1759 tehtud kohtuotsusest, peab kohus kaebuse

ettevalmistamiseks vajalike toimingute puhul põhjendatuks ajakulu 4,5 tundi. Ühe tunni hind on

100 eurot. Seega on 4 tunni hind 450 eurot, mis on koos käibemaksuga 558 eurot.

Põhjendatud õigusabikulud on seega 1178 eurot (558+124+496). 1178 eurot (sh käibemaks) tuleb

vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista.

72. HKMS § 175 lg 3 sätestab, et andmesubjekti taotlusel või kohtu algatusel asendatakse

avaldatavas kohtuotsuses andmesubjekti nimi initsiaalide või tähemärgiga ning ei avaldata tema

isikukoodi, sünniaega, registrikoodi, aadressi ega muid andmeid, mis võimaldavad teda üheselt

identifitseerida. Riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse, avalik-õigusliku juriidilise isiku või

muu avaliku võimu kandja andmeid kohtulahendis ei varjata. Kohus asendab avaldatavas

kohtuotsuses omal algatusel kaebaja nime tähemärgiga, sest kohtuotsus sisaldab kaebaja

terviseandmeid.

12(13)

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiia Nurm

13(13)