2-24-133207/12 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

Kohtunik

Kohtujurist

Meelis Eerik

Maris Adamson-Särgava

Otsuse tegemise aeg ja koht

03.02.2026.a, Tallinn

Tsiviilasja number

2-24-133207

Tsiviilasi

B2 Impact OÜ (registrikood 11542046, asukoht Mustamäe tee 16

10617 TALLINN) hagi X (isikukood XXX, elukoht xxx) vastu

võla nõudes

Hagihind

2999,55 eurot

Menetluse liik

Lihtmenetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta B2 Impact OÜ hagiavaldus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud B2 Impact OÜ kanda.

Edasikaebamise kord

Kohus ei anna luba edasikaebamiseks. Lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse

Tallinna Ringkonnakohtus menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba

edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud

materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti

hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit (TsMS § 637 lg 21). Apellatsioonkaebuse

võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest.

Asjaolud ja kohtu põhjendused

Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lõikele 1 „menetleb kohus hagi oma

õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud

üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat,

mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole.“

Kuna käesolev hagi mahub eelpool sätestatud piirmäära, menetleb kohus antud asja lihtmenetluses.

Hageja on taotlenud asja menetlemist ilma kohtuistungit pidamata kirjalikus menetluses. Kostja on

nõustunud asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohus peab võimalikuks asja arutada ilma

istungita.

TsMS § 405 lg 1 p 9 võib kohus teha otsuse lihtsustatud korras.

TsMS § 444 lg 1 ja 2 järgi „kohus võib otsuse kirjeldavas osas jätta märkimata nõuete kohta esitatud

väited, vastuväited ja esitatud tõendid, samuti riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse seisukoha.

Kui kohus menetleb käesoleva seaduse § 405 lõikes 1 nimetatud hagi lihtmenetluses, võib ta

kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud

kohtu järeldused, märkimisega.“

Hagiavaldusest nähtuvalt sõlmisid kostja ja IPF Digital OÜ krediidikonto lepingu nr 4530401

limiidiga kuni 1800 eurot. Taotluses esitas kostja andmed järgmiselt: sissetulek summas 500 eurot,

majapidamiskulud summas 100 eurot, ülalpeetavaid 0, töökoht puudub - isik saab invaliidsus

pensioni. Hageja tõi välja, et taotlus aktsepteeriti manuaalprotsessis. Hageja tõi välja, et tarbija

sissetuleku andmeid kontrolliti pangakonto väljavõtte andmete alusel. Pangakonto väljavõtte

andmetest nähtuvalt oli tarbija keskmine netosissetulek 427 eurot kuus. IPF Digital AS tegi

31.08.2019 päringu Creditinfo andmebaasi, kontrollimaks avalike maksehäirete olemasolu. Päringu

vastusest nähtuvalt ei olnud laenu taotlemise hetkel tarbija kohta avaldatud aktiivseid maksehäireid

ega ametlikke teadaandeid.

Hagiavaldusest nähtuvalt sõlmisid kostja ja IPF Digital AS 24.03.2021 krediidikonto lepingu nr

5028084, mille järgi on kostja kasutanud limiiti kuni 2500 eurot. Viidatud lisa puhul oli tegemist

väljavõttega kostja taotlusest krediidikonto suurendamiseks. Taotluses esitas kostja andmed

järgmiselt: sissetulek summas 800 eurot, majapidamiskulud summas 100 eurot, ülalpeetavaid 0,

töökoht puudub - kostja on töövõimetuspensioni saav isik. Taotlus aktsepteeriti manuaalprotsessis.

Hageja lisas, et tarbija sissetuleku andmeid kontrolliti pangakonto väljavõtte andmete alusel.

Pangakonto väljavõtte andmetest nähtuvalt oli tarbija keskmine netosissetulek 1045 eurot kuus. IPF

Digital AS tegi 24.03.2021 päringu Creditinfo andmebaasi, kontrollimaks avalike maksehäirete

olemasolu. Päringu vastusest nähtuvalt ei olnud laenu taotlemise hetkel tarbija kohta avaldatud

aktiivseid maksehäireid ega ametlikke teadaandeid.

Hagiavalduse kohaselt oli krediidikontolepingu nr 5028084 krediidi kulukuse määr 59,84% aastas,

mis on arvestatud eeldusel, et kogu krediidilimiit võetakse kasutusse viivitamata ja täies mahus ühe

väljamaksega ning makstakse tagasi võrdsetes osamaksetes 12 kuu jooksul, intressimäär oli 47,16%

ja igakuine kontohaldustasu 0 eurot. Krediidiandja teatas, et alates 21.01.2023 kohaldub kostja

krediidikontolepingule nr 5028084 intressi- ja viivisemäär 37,68% aastas. Intressimäära muutmise

tõttu korrigeeriti ka lepingu krediidi kulukuse määra, mis on 45,67%. Hageja selgitas, et

krediidikonto on kliendile avatav limiit, mille raames saab klient raha vabalt kasutusse võtta, seda

tagastada ja uuesti kasutusse võtta. Krediidiandja on teinud perioodil 01.09.2019 – 08.03.2023

kostja arvelduskontole väljamakseid kogusummas 3236,25 eurot. Vastavalt laekumiste arvestusele

sai kostja seega krediiti kogusummas 3236,25 eurot ning lepingu kehtivuse ajal tasus krediidisumma

katteks 942,63 eurot. Lähtudes eeltoodust on kostja põhivõlgnevus hageja ees hagi esitamise seisuga

summas 2293,62 eurot (so 3236,25 – 942,63). Hageja palub vastava summa kostjalt välja mõista.

Lisaks nõuab hageja intressi summas 281,55 eurot, sissenõutavaks muutunud viivist summas 108,41

eurot ja sissenõudmiskulusid summas 35 eurot.

Kostja on esitanud vastuse hagile, milles tõi välja, et kostja ei nõustu hagiga ning vaidleb sellele

vastu täies ulatuses. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja

hinnangul on hageja nõue ebaselge, lepingus toodud intressi ja viivise päevamäär ei ole vastavuses

aastamääraga, hageja ei ole tõendanud laenu väljamaksmist, lepingus toodud krediidi kogusumma

on ebaõige jne. Kostja leidis lisaks, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise

põhimõtet.

Kohus, analüüsinud hagiavaldust ning hagiavaldusele lisatud tõendeid, leiab, et hagiavaldus tuleb

jätta rahuldamata.

TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes

nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja

vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma

nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1

kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema

nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja

tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool

ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka

poole muudest avaldustest.

VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on

krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab

hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma

(edaspidi krediidivõimelisus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust. VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab

krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija

krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud,

mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel,

sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate

maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku

suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu

tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele.

Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -

vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja

lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu

sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis

analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt

tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse

korral krediidiandja. KAVS § 49 lg 2 kohaselt peab krediidiandja sise-eeskirjas krediidi andmise

kohta olema sätestatud: 1) krediidisumma ja krediidi tagatisvara suhe ning krediidi põhiosa ja

intressimakse ning tarbija sissetuleku suhe; 2) krediidi maksimaalne tähtaeg; 3) metoodika, mille

põhjal analüüsida tarbija võimet täita krediidilepingust tulenevaid kohustusi intressi muutumise

korral. KAVS § 50 lg 3 kohaselt peab krediidiandja või -vahendaja tegema mõistlikke pingutusi, et

kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud

nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale

teabele.

Riigikohus on selgitanud (vt RKTKm, 24.11.2023.a, 2-21-13098, p-d 17-18), et kohtul on kohustus

kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus

tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on

krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline

(teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise

kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi

teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe

saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse

korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet

koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate

maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku

suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija

kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-

7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta

omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:

1)

tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest,

üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

2)

tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse

korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad

regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS

§ 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

3)

tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p

3);

4)

tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav

teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb

krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4

järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui

muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole

tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on

piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohta on hageja märkinud, et hageja omandas teabe tarbija

varalise seisundi, regulaarse sissetuleku ja teiste varaliste kohustuste kohta laenutaotlusele esitatud

andmete, avalikest registritest saadud info ning arvelduskontode väljavõtte alusel.

Kohus leiab hageja poolt esitatud andmete ja tõendite põhjal, et laenuandja on rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohtul ei ole võimalik asuda seisukohale, et laenuandja oleks

üles näidanud vajalikku hoolsust VÕS § 4034 lg 2 mõttes tarbija laenuvõime kontrollimisel. Hageja

on esitanud kohtule kostja konto väljavõtted, millelt nähtub, et kostjal olid kohustused ka teiste

krediidiandjate ees. Kostjale maksti Eesti Töötukassa poolt töövõimetuspensioni ca 427 eurot kuus

ja Sotsiaalkindlustusameti poolt sotsiaaltoetust ca 34 eurot kuus. Kohtu hinnangul ei saanud kostja

olla isikuks, kes on võimeline võetud laene teenindama. Seega on laenuandja eiranud VÕS § 4034

lg-s 2 ning KAVS § 50 lg-s 3 ja 4 sätestatud hoolsus- ja kontrollikohustust tarbijale

vastutustundlikult krediidi võimaldamise osas. Laenuandja on eiranud VÕS §-s 4034 lg-s 6

sätestatud kohustust, kuna esitatud asjaolude alusel ei saa teha järeldust, et laenuandja oleks tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks andmete kogumis analüüsi teostanud.

VÕS § 4034 lg 7 kohaselt, kui krediidiandja rikub VÕS § 4034 lõikes 6 sätestatut, loetakse

tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem

varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.

Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude

vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Seega on tarbijakrediidilepingud tühised intressi

ja muude krediidiga seotud tasude osas ning intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäär.

Hageja on hagiavalduse lisana esitanud tabeli, millest nähtub, et krediidiandja on võimaldanud

kostjale krediiti summas 3236,25 eurot. Kostja on teinud tagasimakseid summas 5455,69 eurot,

millest 942,63 eurot on arvestatud põhivõlgnevuse katteks, 4502,65 eurot intressi katteks, 5 eurot

teenustasude katteks ja 5,41 eurot viivise katteks. Kostja on edastanud kohtule lõpliku seisukoha,

milles on toonud välja, et kostja on saanud laenuks kokku 3535,25 eurot ning teinud tagasimakseid

summas 5754,69 eurot. Kostja esitas kohtule eelnevat tõendavad arvelduskonto väljavõtted. Kohtu

arvestuse kohaselt nähtub, et kostja on kasutanud limiiti summas 3236,25 eurot nagu hageja märkis,

sest maksed summas 299 eurot on tagastatud krediidiandjale selgitusega „viitenumber puudub või

on väär“. Kohtu arvutuste kohaselt on kostja teinud laenu katteks tagastusi krediidiandjale summas

5329,06 eurot.

Kohus, tuvastanud, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning arvestanud

kostja tagasimaksed põhivõlgnevuse katteks, asub seisukohale, et kostja on võlgnevuse hagejale

tasunud. Kohus jätab hagiavalduse rahuldamata, kuivõrd hagejal puudub nõue kostja vastu.

TsMS § 173 lg 1 kohaselt tuleb asja menetlenud kohtul otsustada ka menetluskulude jaotuse üle

menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks

otsus tehti. Kohus jätab hagi rahuldamata, seega poolte menetluskulud tuleb jätta hageja kanda.

TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel

vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses

kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui

menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude

nimekirja või tsiviilasja materjalid.

Kostja kohtule menetluskulude nimekirja esitanud ei ole.

TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses

menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude

rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva

seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. TsMS § 177 lg 2 alusel, kui kohus ei määranud

menetluskulude rahalist suurust kindlaks vastavalt käesoleva paragrahvi lõike 1 punktile 1, määrab

tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja

jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.

Vastavalt TsMS § 637 lg 2’ „käesoleva seadustiku § 405 lõikes 1 nimetatud asjas esitatud

apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba

edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud

materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti

hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.“

Maakohus edasikaebamise luba ei anna.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Meelis Eerik

Kohtunik