4-25-4216/8 · Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Viru Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

2. veebruaril 2026 Jõhvis

Väärteoasja number

4-25-4216 (244025006042)

Kohtunik

Inna Kirsipuu (kirjalikus menetluses)

Väärteoasi

U. V. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri

12.11.2025 otsusele väärteoasjas nr 244025006042,

millega U. V. tunnistati süüdi liiklusseaduse § 227 lg 2

järgi ja karistati rahatrahviga 50 trahviühikut summas 400

eurot

Menetlusalune isik

U. V., sünd. XXX, XXX kodakondsus XXX Vabariik,

elukoht XXX, e-post XXX

RESOLUTSIOON

VTMS § 120, § 132 p 1, § 133 - § 135, § 155, § 156, kohus

OTSUSTAS:

Jätta U. V. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri 12.11.2025 kiirmenetluse otsusele

väärteoasjas nr 244025006042 rahuldamata.

Kohtuotsuse ärakirjad edastada menetlusalusele isikule ja kohtuvälisele menetlejale.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on õigus esitada kassatsioon Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates

otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest Viru Maakohtule

kirjalikult teatama seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest ehk

hiljemalt 09.02.2026

Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või

tema advokaadist esindajal.

Kohtuotsuse terviktekst on kohtu kantseleis kättesaadav 02.02.2026

Kohtuotsus jõustub alates kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavusest 30-päevase tähtaja möödumisel

(ehk 05.03.2026) juhul kui ükski menetlusepool ei ole kassatsiooni esitanud.

1 / 10

MENETLUSE KÄIK

Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna patrullpolitseinik E. M. koostas

15.10.2025 väärteoprotokolli väärteoasjas nr 244025006042, mille kohaselt Alutaguse vald, Ida-

Virumaa, Jõhvi-Tartu-Valga mnt 32-l kilomeetril juhtis menetlusalune isik mootorsõidukit

(Volkswagen Touareg registreerimismärgiga XXX) asulavälisel teel kiirusega 124 +/- 4 km/h,

suurim lubatud kiirus antud teelõigul 90 km/h, seega ületas lubatud kiirust mitte vähem kui 30

km/h..

Otsuse kohaselt rikkus menetlusaluse isik liiklusseaduse (LS) § 15 lg 1 p 1 sätet ja rikkumine

kvalifitseeriti LS § 227 lg 2 järgi. Kohtuvälise menetleja 12.11.2025 tehtud otsuse kohaselt karistust

kergendavaks asjaoluks on süü tunnistamine ja kehtivate karistuste puudumine, raskendavad

asjaolud puuduvad ning karistuseks on määratud rahatrahv 50 trahviühikut, s.o 400 eurot.

Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitas 19.11.2025 Viru Maakohtu Jõhvi kohtumajale kaebuse

menetlusalune isik U. V.. Kaebuse esitaja palub, et kohus kas tühistaks otsuse või vähendaks temale

määratud rahatrahvi.

Istungimenetlust isik ei taotle, samuti ei esita isik uusi tõendeid ega taotle tõendite uurimist

kohtuistungil.

Kaebuses väidab isik, et ta pidi suurendama kiirust selleks, et vältida liiklusõnnetust, kuna tema

taga olev sõiduk käitus liikluses agressiivselt, vilgutas ja sõitis ohtlikult lähedal. Seega tegutses ta

hädaseisundis.

Kohtuväline menetleja andis kirjaliku seisukoha kaebuse osas.

Kohtuväline menetleja Ida prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna patrullitalituse liiklusgrupi

eriasjade uurija A. M. on nõus U. V. poolt Viru Maakohtule esitatud

kaebust 12.11.2025. a kohtuvälise menetleja otsusele väärteoasjas nr 2440,25,006042

lahendama kirjalikus menetluses vastavalt VTMS § 120 lg 1, esitades oma seisukoha kaebuse

osas.

Kohtuväline menetleja on seisukohal, et antud väärteo toimepanemine on tõendatud

väärteomenetluse raames kogutud tõenditega, menetlusalune isik on toime pannud temale

inkrimineeritud väärteo ning puuduvad väärteomenetlust välistavad asjaolud ja alused (VTMS

§ 29 ja 30 mõistes). Kaebuse esitaja tunnistab oma süüd väärteo toimepanemises kohtuvälise

menetluse raames antud ütlustes. Samal ajal palub kaebuse esitaja kaebuses vähendada

kohtuvälise menetleja otsusega talle määratud rahatrahvi või lõpetada tema suhtes

väärteomenetluse, esitades selleks omapoolsed argumendid. Mille osas annab kohtuväline

menetleja oma seisukoha.

Kohtuvälise menetleja seisukohast menetlusaluse isiku kaebus rahuldamisele ei kuulu.

Menetlusaluse isiku poolt esitatud argumendid ei ole sellised, millega oleks kohtuvälise

menetleja vastuvõetud otsuse muutmine põhjendatud.

Kohtuväline menetleja ei nõustu kaebuse esitaja väitega, et otsuse tegemisel ei võetud arvesse

asjaolu, et väärtegu pandi toime hädaseisundis KarS § 29 lg 1 tähenduses (tegu ei ole

õigusvastane), mistõttu tulnuks määrata oluliselt väiksem karistus või väärteomenetlus õpetada.

Kaebuse esitaja väidab, et ta ületas kiirust liiklusõnnetuse vältimiseks, kuna tema taha

sõitnud sõiduki juht käitus agressiivselt, sõites ohtlikult lähedale ja vilgutades esitulesid.

Kohtuväline leiab, et esiteks ei ole menetlusalune isik oma väite kinnitamiseks esitanud ühtegi

2 / 10

tõendit, vaid piirdunud paljasõnalise väitega nii ütlustes kui ka kaebuses. Väärteomenetluse

käigus kogutud teised tõendid (tunnistaja ütlused ja kiirusmõõturiga LaserCam4 nr LE0400

tehtud videosalvestis) ei kinnita menetlusaluse isiku kirjeldatud olukorda.

Teiseks, isegi juhul kui kaebuse esitaja kirjeldatud olukord vastab tõele, ei ole tegemist

hädaseisundiga KarS § 29 lg 1 tähenduses. Hädaseisund eeldab, et tegu ei ole õigusvastane, kui

isik paneb selle toime, et kõrvaldada vahetut või vahetult eesseisvat ohtu enda või teise isiku

õigushüvedele, tema valitud vahend on ohu kõrvaldamiseks vajalik ning kaitstav huvi on

kahjustatavast huvist ilmselt olulisem. Huvide kaalumisel arvestatakse eriti õigushüvede

olulisust, õigushüve ähvardanud ohu suurust ning teo ohtlikkust.

Käesoleval juhul ei ole tuvastatud, et kaebuse esitaja oleks viibinud nimetatud vahetus või

vahetult eesseisvas ohus, mille kõrvaldamiseks olnuks vältimatult vajalik kiiruse ületamine.

Ainuüksi asjaolu, et taga sõitnud sõiduki juht sõitis lähedal ja vilgutas esitulesid, ei tõenda

vahetut liiklusõnnetuse ohtu KarS § 29 mõttes. Menetlusalusel isikul oli võimalik olukorda

lahendada õiguspäraselt, näiteks näidates suunatuld ja peatudes, võimaldades sellega teisel

tema väite kohaselt ohtliku sõidustiiliga juhil temast mööduda. Seega ei olnud ohu

kõrvaldamine seotud vältimatu vajadusega ületada lubatud sõidukiirust. Lisaks ei vasta tegu

proportsionaalsuse nõudele, kuna lubatud sõidukiiruse ületamine suurendab ise liiklusõnnetuse

riski ja ei ole seega sobiv ega mõõdukas abinõu kirjeldatud olukorra lahendamiseks.

Tulenevalt eeltoodust ei ole täidetud hädaseisundi koosseisulised tunnused, mistõttu ei ole alust

lugeda kaebuse esitaja tegu õigusvastasust välistavaks KarS § 29 lg 1 mõttes ega võtta seda

alusena karistuse kergendamiseks või väärteomenetluse lõpetamiseks.

Riigikohtu kohtupraktikas kujunenud seisukoha kohaselt ning vastavalt KarS § 56 lg 1 sätte

põhimõtetele lähtutakse karistuse määramisel või mõistmisel väärteokoosseisus ette nähtud

sanktsiooni keskmisest määrast. Seejärel, arvestades süü suurust, karistust kergendavaid ja

raskendavaid asjaolusid ning üld- ja eripreventiivseid kaalutlusi, määratakse konkreetne

karistus.

Kohtuväline menetleja on seisukohal, et mida suurem on vahe menetlusaluse isiku juhitud

mootorsõiduki tegeliku ja suurima lubatud sõidukiiruse vahel, seda suurem on menetlusaluse

isiku süü.

Otsuse vastuvõtmisel karistust kergendava asjaoluna arvestati menetlusaluse isiku poolt süü

tunnistamist ning kehtivate karistuste puudumist. Kohtuvälise menetleja seisukohast

väärteomenetluse käigus karistust raskendavaid asjaolusid KarS § 58 alusel tuvastatud ei ole.

Menetlusalusele isikule on kohtuväline menetleja määranud

karistuseks rahatrahvi 50 trahviühikut s.o 400 eurot ehk sanktsiooni keskmises määras.

Kohtuväline menetleja on seisukohal, et määratud karistuse viis ja määr on vastavuses nii teo

raskusega kui ka isiku süüga.

Kohtuväline menetleja jääb tehtud otsuse juurde ning juhindudes VTMS § 120 lg 1 ja §

132 p 1 palub Viru maakohtul jätta menetlusaluse isiku kaebus karistuse määramise osas

rahuldamata ning otsus muutmata.

3 / 10

KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA PÕHJENDUSED

Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies

ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise

aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

Kohus analüüsib esitatud tõendeid ja tuvastab faktilised asjaolud, seejärel annab kohus faktilistele

asjaoludele kogumis õigusliku hinnangu.

Väärteoprotokollis heidetakse menetlusalusele isikule ette LS § 15 lg 1 p 1 nõuete rikkumist ning LS

§ 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemist. Liiklusseaduse § 15 lg 1 p 1 sätestab, et

suurim lubatud sõidukiirus asulavälisel teel on 90 kilomeetrit tunnis. Liiklusseaduse § 227 lg 2 näeb

ette vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21 – 40

kilomeetrit tunnis.

Käesolevas väärteoasjas puudub vaidlus selle üle, et kohtuvälise menetleja otsuses märgitud ajal ja

kohas otsuses kirjeldatud tegu aset leidis.

Väärteo toimepanemine on tõendamist leidnud menetlusaluse isiku ja tunnistaja ütlustega, samuti

kohtule esitatud salvestisega.

Tunnistaja T. R. selgitas 15.10.2025 antud ütlustes, et olles politseipatrullis, teostasid koos E. M.

liiklusjärelevalvest Jõhvi-Tartu- Valga mnt 32-l kilomeetril. Kl 15:21 ta nägi, kuidas valvet värvi

WV sõitis kiirusega 124 km/h ala ( laiendmääramatud 4 km/h - kohtu märkus), kus lubatud on 90

km/h. Sõiduk liikus Jõhvi suunas. Näha oli, et tegemist on välisriigi registreerimisnumbriga. E. M.

oli mõõtja. Koos läksid patrullautosse ja vaatasid fikseeritud videolõiku kiiruse ületamisest. Pärast

seda peatati sõiduk 26-l kilomeetril. E. M. selgitas isikule asjaolusid ja näitas isikule videot. Isik

suhtles vene keeles, rikkumisega nõus ei olnud. Mõõtmine toimus LaserGam seadmega.

U. V. andis menetlusaluse isikuna ütlusi, et ta sõitis tegelikult lubatud kiirusega, kuid tema taga

liikuv sõiduk vähendas järsult pikivahet, vilgutas esitulesid ja tekitas sellega ohtu otsasõiduks.

Liiklusõnnetuse vältimiseks pidi menetlusalune isik kiirendama ja sõitis kiiruse ületamisega

lühiajaliselt ja kui olukord paranes, vähendas ta kiirust lubatud piirini.

Kohus on tutvunud esitatud salvestisega. Sellest nähtub, et liigub VW sõiduk, salvestis algab kl

15:21:34, VW sõiduki kiirus laserseadme tablool 124 km/h, sõiduki taga liikumas teine sõiduk.

Salvestise alguses on pikivahe lühike, visuaalselt vähem kui paari sõiduauto pikkust. Pikivahe VW

ja teise sõiduki vahel suureneb sujuvalt, VW mõõdetud kiirus tablool püsib 123-124 km/h.

Mõõdetud on kuni 15:21:50 ehk 16 sek kestel, salvestis lõpeb. Tagaplaanile jääv teine sõiduk liigub

sujuvalt, kiirust ei suurenda, tuledega signaale ei anna ega soorita manöövreid.

Kohus leiab, et tunnistaja ja menetlusaluse isiku ütlustega, samuti salvestisega on tuvastatud, et

Alutaguse vallas, Ida-Virumaal, Jõhvi-Tartu-Valga mnt 32-l kilomeetril juhtis menetlusalune isik

mootorsõidukit (Volkswagen Touareg registreerimismärgiga XXX) asulavälisel teel kiirusega 124

4 / 10

+/- 4 km/h, suurim lubatud kiirus antud teelõigul 90 km/h, seega ületas lubatud kiirust mitte vähem

kui 30 km/h..

Eeltooduga rikkus menetlusalune rikkus LS § 15 lg 1 p 1 sätet, et asulavälisel teel suurim lubatud

kiirus on 90 km/h.

Kohus leiab, et subjektiivsest küljest on menetlusalune isik pannud väärteo toime otsese tahtlusega

KarS § 16 lg 3 mõttes. Isik teadis, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ehk ületab lubatud

kiirust – seal, kus lubatud on 90 km/h, sõitis isik vähemalt 120 km/h. Sellele osutavad isiku enda

väited. Menetlusalune isik avaldab kaebuses ja sama positsioonil oli ta ütluste andmisel kohtueelsel

uurimisel, et taga olev sõiduk sõitis liiga lähedal ja menetlusalune isik otsustaski lühiajaliselt

suurendada kiirust. Seega, isik soovis sõita lubatud kiiruse ületamisega.

Tegu vastab LS § 227 lg 2 järgi ettenähtud väärteokoosseisule.

Õigusvastasus

Käesoleva kohtuasja lahendamine taganeb küsimusele, kas isiku toimepandud tegu, kiiruse

ületamine, on õigusvastane või esinevad teo õigusvastasust välistavad asjaolud.

Menetlusalune isik väidab kaebuses, et tema tegu ei ole õigusvastane, sest ta tegutses hädaseisundis

KarS § 29 mõttes, vältides liiklusõnnetusse sattumist. Isiku ütluste kohaselt, taga olev sõiduk oli

agressiivse sõidustiiliga, vilgutas ja lähenes järsult. Menetlusalune isik otsustas suurendada kiirust

kuni liiklusolukord normaliseerus.

Seega menetlusalune isik tugineb faktilisele asjaolule, et liiklusõnnetuse oht oli vahetult eesseisev

ja tal oli karta vahetut liiklusõnnetuse ohtu, sest pikivahe oli lühike. Ta kiirendas kuni pikivahe

taastus, muutus ohutuks.

Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja poolt kirjalikus seisukohas väljendatud sündmuse käsitlus

on õiguslikult põhjendatud ja tuleneb korrektselt tuvastatud faktilistest asjaoludest. Oma poolt

märgib kohus järgmist.

Riigikohtu praktika, 3-1-1-18-17, selgitab hädaseisundi mõistet ja sisuliselt ka sedagi, mida kohus

peab kontrollima hädaseisundi analüüsimisel:

“7. KarS § 29 sätestab, et tegu ei ole õigusvastane, kui isik paneb selle toime, et kõrvaldada vahetut

või vahetult eesseisvat ohtu enda või teise isiku õigushüvedele, tema valitud vahend on ohu

kõrvaldamiseks vajalik ning kaitstav huvi on kahjustatavast huvist ilmselt olulisem. Kohtupraktikas

omaksvõetud seisukoha järgi tuleb hädaseisundi kontrollimisel eristada hädaolukorda (s.o ohtu

õigushüvele) ja koosseisupärast tegu (s.o päästmistoimingut), mida oli vaja ohu kõrvaldamiseks või

vähendamiseks. Oht on olukord, kus on põhjust tõsiselt karta õigushüve kahjustumist, ning

päästmistoiming on tegu, millega täidetakse mõne õigusrikkumise koosseis, kuid mis on ohu

kõrvaldamiseks või vähendamiseks objektiivselt vajalik ja mis subjektiivselt on kantud

päästmistahtest. Hädaseisundi korral on õigushüve päästmistoiming õigustatud üksnes siis, kui hüve

päästmiseks ei olnud muud võimalust. Hädaseisundit aga ei ole, kui isikul oli võimalus abi kutsuda.

Ohu kõrvaldamiseks valitud vahend peab olema ka sobiv ja kahjustatud hüve jaoks säästvaim.

5 / 10

Lisaks peab kaitstav huvi olema kahjustatud huvist ilmselt olulisem (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-60-16, p 9).”

Seega sündmuse hindamisel peab kohus kontrollima:

-kas esines vahetu või vahetult eesseisev oht menetlusaluse isiku õigushüvedele ( antud juhul oht

sattuda liiklusõnnetusse);

-kas tal oli põhjust tõsiselt karta õigushüve kahjustamist;

-kas isiku koosseisupärane tegu ( kiiruse ületamine) on päästmistoiming, mis on objektiivselt

vajalik ohu kõrvaldamiseks või vähendamiseks ja mis on subjektiivselt tuletatav päästmistahtest;

-kas päästetoiming on ainuke tegevuse viis ohu kõrvaldamiseks ja muud võimalust ei olnud;

-kas valitud tegevus on sobiv ja säästvam.

Kohus vastab ülaltoodud küsimustele järjekorras.

Menetlusalune isik selgitas, et, tema taga olev sõiduk käitus agressiivselt ehk vilgutas tulesid ja

lähenes järsul nii et pikivahe oli liiga lühike.

Lubatud kiirus teelõigul on 90 km/h ja tegemist on riigimaanteega. Kohus võib nõustuda sellega, et

menetlusaluse isiku kirjeldatud teise sõiduki sõidustiil võib tekitada teisele liiklejale kahtlust

liikluse ohutuses. Kohtule esitatud salvestisest nähtub, et menetlusaluse isiku sõiduki taga sõidab

teine auto ja pikivahe on lühike, visuaalselt meetrites või läbimise sekundites pikivahe mõõdetav ei

ole. Salvestisel ei ole nähtav, et teise sõiduki stiil oleks agressiivne ( et oleks vilgutanud tulesid või

oleks lähenenud järsult). Ka ülekuulatud politseinikest tunnistaja selgitas, et nähti lähenevat

sõidukit, millel on välismaa registreerimisnumber ( menetlusaluse isiku sõiduauto), laserseadmega

mõõdeti kiirust. Tunnistaja ütlustest ei nähtu, et oleks täheldatud teise sõiduki häirivat sõidustiili.

Rääkimata sellest, et politseinikest tunnistaja oleks näinud liiklusõnnetuse eelset liiklusolukorda.

Menetlusaluse isiku ütlused ei leia kinnitust salvestise ega tunnistaja ütlustega. Kohus märgib, et ka

loogiliselt on raske aru saada, miks sujuvalt 90 km/h sõitev teine sõiduk peaks järsult lähenema

menetlusaluse isiku autole ( mis isiku sõnul sõitis ka lubatud kiirusega 90 km/h) ja hakkama

vilgutama tulesid. Sellisel isiku kirjeldatud situatsioonil puudub eluline usaldusväärsus.

Kohus märgib, et iseenesest ei ole välistatud, et selline teise sõiduki häiriv ohtu tekitav stiil oleks

esinenud enne kui tunnistaja nägi autosid ja enne salvestamist.

Samas, eluliselt on usutav ka muu reaalne liiklusolukord – selline menetlusaluse isiku sõiduki ja

teise sõiduki paiknevus teel ( mis on nähtav salvestiselt), mil pikivahe on lühike ja menetlusaluse

isiku auto on ees, võis tekkida juhul, kui menetlusaluse isiku sõiduk sooritaks vahetult enne

olukorda möödasõitu teisest sõidukist, mis liikus teel 90 km/h lubatud kiiruse piirides. Sel juhul ongi

menetlusalune isik pidanud sõitma oluliselt suurema kiirusega, et tema taga jääv sõiduk ei peaks

järselt pidurdama. See on kohtu hüpotees, mis kohtu arvates on eluliselt usutavam, kui

menetlusaluse isiku selgitused teise sõiduki agressiivse sõidustiili kohta.

Kohus leiab, et menetlusaluse isiku väide, et tegemist oli liiklusõnnetusele eesseisva ehk vahetult

eesseisva ohu olukorraga, ei vasta tuvastatud faktilistele asjaoludele. Salvestisel on selgelt

tuvastatav, et teine sõiduk sõidab tegelikult sujuvalt ühe kiirusega ega soorita arusaamatuid või

ohtlikke tegusid. Salvestise algul kl 15.21.35 on nähtav et menetlusaluse isiku sõiduk on ees ja

sõidab edasise 16 sekundi kestel jätkuvalt 123-124 km/h ( 4 km laiendmääramatus, kohtu märkus),

VW ja teise sõiduki pikivahe suureneb, mis tähendab, et teine sõiduk liigub lubatud kiiruse piirides.

6 / 10

Kohus leiab, et miski ei osuta reaalsele liiklusõnnetuse ohule ja tegemist on menetlusaluse isiku

kinnitamata väitega.

Mis on reaalselt tuvastatud - see on salvestiselt nähtav pikivahe, mis on visuaalselt mõõdetav

kasvõi paari sõiduauto pikkusega.

Kohus märgib, et lühikesest ( nõuetele mittevastavast) pikivahest tulenevat ohtu ei saa pidada

automaatselt vahetult liiklusõnnetuse ohuks. LS § 2 p 31 sätestab, et liiklusoht on olukord, mis

sunnib liiklejat ohu vältimiseks järsult muutma liikumissuunda või -kiirust või peatuma. Samas,

lühike pikivahe võib olla liiklusoht, sest selle tagajärjel võib tekkida vajadus järsult kas muuta

kiirust, suunda või hoopis peatuda; samas lühikese pikivahe puhul võib peatuda või muuta kiirust

ka sujuvalt, mitte järsult ehk liiklusohu olukorras puudumisel. Lühike pikivahe tõttu ei ole välistatud

kahju tekitamine liiklejale näiteks järsul pidurdamisel ja selle tagajärjel sõidukite kokkupõrkel. LS

§ 46 lg 2 kohaselt pikivahe asulavälisel teel peab olema vähemalt 3 sekundit. Lubatud kiiruse 90

km/h juures on see pikivahe vähemalt 75 meetrit. Salvestisest nähtub, et visuaalselt menetlusaluse

isiku ja teise sõiduki vahel on oluliselt vähem kui 75 m.

Tõepoolest, lühikesest pikivahest tulenev liiklusolukord sai kõrvaldatud – menetlusaluse isiku auto

kaugenes teisest sõidukist. Liiklusohtlik olukord ( mis on laiem kui liiklusõnnetuse oht), kohtu

arvates, võib teatud puhkudel olla vahetult eesseisev oht KarS § 29 mõttes. Kohtu arvates, tuleb

sellistel puhkudel hinnata liiklusohu realiseerimise prognoosi. Liiklusohu realiseerimise prognoos

peab baseeruma andmetel, mis annaksid juhile alust karta tõsiselt õigushüvede kahjustamist.

Teisesõnu, kohus hindab, kas nõuetele mittevastav pikivahe kujutas ennast sellist liiklusohtu, mida

võimalik käsitleda KarS § 29 mõttes vahetuks või vahetult eesseisvaks ohuks.

Samas, kohus leiab, et ainult lühikese nõuetele mittevastava pikivahe esinemist ei saa antud juhul

pidada eesseisvaks vahetuks ohuks KarS § 29 mõttes, mille puhul on juhil alust karta tõsiselt tema

õigushüvede kahjustamist ja mida tuleb hakata kõrvaldama hädaolukorras koosseisupärase teoga

ehk ületades kiirust. Muidu tuleks tunnistada, et kehtestatud pikivahe rikkumine annab juhile

automaatse õiguse kiiruse ületamiseks. LSs sellist regulatsiooni ei ole.

Kohus leiab, et menetlusalusel isikul ei olnud tõsist alust arvata, et tema õigushüve saab vahetult

kahjustada liiklusohtliku olukorra realiseerimisel. Isegi kui eelnevalt teine sõiduk vilgutas tulesid

ja lähenes järsult menetlusaluse isiku sõidukile, ei tingi selline olukord suure tõenäosusega

liiklusohtu realiseerimist. See olukord ei tekkinud ju hetkeliselt, et menetlusalune isik oleks pidanud

otsustama pikivahe suurendamist sekundiga - teise sõiduki lähenemine ja vilgutamine kestis igal

juhul siiski teatud aega. Ka kõrvaltvaataja seisukohalt tuledega signaali andmine ja lähenemine

rikkudes pikivahet on liiklusolukorras tähelepanuväärt tegevus, kuid üldjuhul ei saa olla õigustuseks

teiste juhtide poolt liiklusreeglite rikkumisel, sest reaalset liiklusohtu, mida tuleb karta ja hakata

kohe kõrvaldama rikkudes liiklusnõudeid, kirjeldatud juhtumis ei ole.

Kohus leiab, et kiiruse ületamine menetlusaluse isiku poolt ei ole antud juhul KarS § 29 mõttes

päästmistoiming, mis oleks olukorra lahendamiseks objektiivselt vajalik. Objektiivselt, lühikese

pikivahe suurendamiseks oleks kiiruse vastav suurendamine üks võimalikest teguviisidest, kui

kiirus oleks jäänud lubatu piiridesse. Kui kiirus on 90 km/h ( ehk sellel teelõigul kiiremini ei tohi),

on juhil kasutada muid võimalusi lühenenud pikivahe suurendamiseks. Kui taga olev sõiduk

liigub lubatud kiirusega liiga lähedal, on mõistlik ja võimalik anda signaali tagatuledega, vajutades

kergelt pidurile, või avariituledega, mis liikluspraktikas on rakendatav liikluse sujuvuse viisakaks

reguleerimiseks ja hoiatamiseks. Näidates tuld, võib alustada peatamist võttes paremale. See on

7 / 10

oleks säästvam ja sobivam viis olukorra lahendamiseks ja ei peaks kiirust ületama ehk toime

panema koosseisupärast tegu.

Õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad.

Puuduvad isiku süüd välistavad asjaolud.

KARISTUS

KarS § 56 lg 1 ja lg 2 kohaselt, karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või

määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid,

võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise

huvisid. Vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada

kergema karistusega. Kui käesoleva seadustiku eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval

mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama.

Kohtupraktikas on välja kujunenud seisukoht, millest kohus lähtub karistuse määra valimisel.

Riigikohtu otsuse nr. 1-17-1629/44 p 28 järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks

karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü

suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse

süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt isikule

karistuse mõistmisel arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, so võimalust mõjutada

süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Kohtupraktika on karistuse mõistmise küsimuses järjepidev.

Riigikohtu lahend 1-19-4150 p 26: „Kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta

lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse

süüdistatava süü suurus (KarS § 56 lg 1 ) ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille

põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Andes hinnangu süü suurusele, tuleb

esmajoones lähtuda süüteo asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning

süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki. Nii võivad süü suurust mõjutada koosseisupärase käitumise

süstemaatilisus, tagajärje raskus, aga samuti kannatanu isik ja tema käitumine. (Vt lähemalt nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. aprilli 2020. a otsus nr 1-18-2232/179, p 71; 11. juuni 2018. a

otsus nr 1-17-1629/44, p 28; 17. juuni 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-58-13, p 8; 12. oktoobri 2012. a

otsus asjas nr 3-1-1-76-12, p 7; 15. märtsi 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-11-10, p 6.1; 16. mai 2007. a

otsus asjas nr 3-1-1-14-07, p 6.)“

Riigikohtu lahendis 4-24-2633/15 on märgitud karistuse individualiseerimisest:

„7. Karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel tuleb arvestada kergendavaid ja

raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest

ja õiguskorra kaitsmise huvisid (karistusseadustiku (KarS) § 56 lg 1). Tulevaste süütegude

vältimiseks kohase karistuse valikule aitab kaasa teave isiku varasematest süütegudest (arv, iseloom,

raskus, teo toimepanemisest möödunud aeg) ja nende eest mõistetud karistustest. Menetlejale on

seejuures antud lai kaalutlusruum isiku süüle vastava ning üld- ja eripreventsiooni arvesse võtva

karistuse leidmiseks (nt RKKK 23.10.2024, 4-24-1237/24, p-d 9 ja 13). …“

8 / 10

Menetlusaluse isiku karistust raskendavaid asjaolusid ei ole.

Kuigi isik tunnistab tegu ega vaidle kiiruse ületamise faktile, ei väljenda ta isegi sõnaliselt

puhtsüdamlikku kahetsust. Kuigi KarS § 57 lg 1 p 3 sätestab karistust kergendava asjaoluna

puhtsüdamliku kahetsuse, on kohtupraktikas asutud seisukohale, et karistuse kergendamiseks ei

piisa paljasõnalisest kahetsuse avaldamisest, vaid kahetsus peab olema siiras ja kajastuma ka

süüdistatava hoiakus tema poolt toimepandud teo suhtes (vt RKKKo 3-1-1-18-14, p 11). Veel on

Riigikohus 05.06.2018 otsuses kohtuasjas 1-17-105 märkinud, et teatud juhtudel võib toimunus oma

rolli kaalukuse vähendamine seada kahetsuse siiruse kahtluse alla.

Seega ei näe kohus U. V. suhtes ühtegi karistust kergendavat asjaolu.

Isiku süü on LS § 227 lg 2 järgi toimepandud rikkumises keskmine. LS § 227 lg 2 näeb ette

vastutuse kiiruse ületamise eest 21-40 km/h vahemikus, isik ületas 30 km/h võrra. Tegemist on

üheepisoodilise ohudeliktiga, tagajärge ei ole tekkinud. Süütegu on toime pandud otsese tahtlusega.

Kohtu arvates on karistuse individualiseerimisel oluline KarS § 56 lg 1 järgi ettenähtud

karistamise eesmärgipõhine toime, et isik hoiduks uute süütegude toimepanemisest- ehk kas teda on

vaja mõjutada karistuslikult ja kui vaja mis määral. Samuti oluline, et õiguskord saaks kaitstud.

Viimane karistuse eesmärkide aspekt on antud juhul täidetav isikule karistusmeetme

kohaldamisega.

Kohtuväline menetleja on U. V.le määranud LS § 227 lg 2 alusel karistuseks rahatrahvi 50

trahviühikut, s.o 400 eurot, mis on karistuse sanktsiooni keskmisel määral.

Lisaks isiku süüle on oluline hinnata ka karistuse üld- ja eripreventiivset eesmärki.

Üldpreventiivse poole pealt sedastab kohus, et igasugune kiiruseületamine, ei ole aktsepteeritav

( välja arvatud kui esinev seaduses ettenähtud teo õigusvastasust välistav asjaolu). Käesoleval juhul

seadis menetlusalune isik aga piirkiiruse ületamisega ohtu kaasliiklejate elu, tervise ja vara. Isiku

süü konkreetses teos ei ole väike. Sellistele rikkumistele tuleb reageerida anda ühiskonnale signaal,

et rikkumised on taunitavad. Selle kaudu on võimalik mõjutada liiklusalaste õigusaktide nõuetest

kinnipidamist ja õigeid liiklusharjumusi.

Samuti arvestab kohus karistuse mõistmisel eripreventiivseid kaalutlusi ehk lähtub sellest, kuidas on

võimalik isikut mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. U. V. on varem karistamata

isik, millest kohus järeldab, et menetlusalune isik on siiani vähemalt Eesti Vabariigis viibides olnud

seaduskuulekas ja ta on liikluses suutnud osaleda eeskujulikult.

Kohus arvestab eripreventsiooni kohaldades, et menetlusaluse isiku hoiakud ja tema suhtumine

liiklusreeglitesse väärib sekkumist ja korrigeerimist. Kahjuks, ei saanud menetlusalune isik aru ka

peale karistuse saamist, et konkreetses liiklusolukorras võttis ta vastu vale otsustuse ja käitus

liikluses rikkudes seadust - ületades kiirust.

Kohtuvälise menetleja poolt määratud rahatrahv 50 trahviühikut ongi sanktsiooni keskmine määr

(50 trahviühikut). Arvestades menetlusaluse isiku süü suurust (keskmine), üld- ja eripreventiivseid

kaalutlusi ( rikkuja isik) ning karistust kergendavate- ja raskendavate asjaolude puudumist, on kohtu

hinnangul kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus seaduslik (ehk karistuse määramisel

arvestati kõiki karistust mõjuda võivaid asjaolusid), proportsionaalne ja igati põhjendatud.

9 / 10

Karistuse kergendamiseks kohus aluseid ei näe. Menetlusalune isik ei esitanud kohtule ühtegi

tõsiseltvõetavat argumenti, millel saaks kohus kaaluda karistuse kergendamist. Väärteoasja

materjalidest kohus ei näe ka karistust kergendada võivaid asjaolusid.

KOHTU MEETMED

U. V. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri 12.11.2025 kiirmenetluse otsusele

väärteoasjas nr 244025006042 tuleb jätta rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Inna Kirsipuu

kohtunik

10 / 10