2-25-15877/41 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Iris Kangur-Gontšarov, Mati Maksing ja Kaija Piirmets

Määruse tegemise aeg ja koht

30.01.2026, Tallinn

Kohtuasja number

2-25-15877

Kohtuasi

Tallinna linn (Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti

kaudu) avaldus isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise

ravi kohaldamiseks kuni kuueks kuuks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 31.10.2025 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

S.T määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja Tallinna linn (Tallinna Sotsiaal- ja

Tervishoiuameti kaudu)

Puudutatud isik S.T (isikukood XXX), seaduslik esindaja

K.H, riigi õigusabi korras määratud esindaja

vandeadvokaat Mariann Tusti

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 31.10.2025 määrus ja teha uus määrus, millega jätta

rahuldamata Tallinna linna (Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti kaudu) avaldus

S.T paigutamiseks psühhiaatriakliinikusse tahtest olenematule ravile.

2. Rahuldada S.T määruskaebus.

3. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi

taotlusele esitada ka määruskaebus.

2-25-15877

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Harju Maakohtu 25.09.2025 määrusega kohaldati S.T (puudutatud isik) suhtes esialgse

õiguskaitse korras tahtest olenematut vältimatut psühhiaatrilist ravi. Sihtasutuse Tallinna

Lastehaigla (lastehaigla) Laste Vaimse Tervise Keskuse (LVTK) juhataja taotlusel pikendas

Harju Maakohus 26.09.2025 määrusega puudutatud isiku suhtes kohaldatud tahtest olenematu

psühhiaatrilise ravi tähtaega 40 päevani, st kuni 02.11.2025 kell 16.15. Maakohus märkis, et

annab loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite

rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta

ja/või ravimeetoditega ei nõustu.

2. Tallinna linn (Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti kaudu; avaldaja) esitas Harju

Maakohtule 23.10.2025 avalduse, paludes paigutada puudutatud isik tahtest olenematule

ravile kuni kuueks kuuks.

2.1. Avalduse kohaselt pöördus lastehaigla 15.10.2025 avaldaja poole puudutatud isiku suhtes

tahtest olenematu ravi jätkamiseks kuni kuueks kuuks. Avaldusele oli lisatud psühhiaatri

23.09.2025 otsus tahtest olenematu ravi kohaldamise kohta ja arst-residendi 24.09.2025

arvamus tahtest olenematu ravi kohaldamise põhjendatuse kohta. Viimati nimetatud arvamuse

kohaselt hospitaliseeriti puudutatud isik lastehaigla psühhiaatriakliiniku statsionaarsesse

osakonda 22.09.2025 kell 16.15 tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi otsuse alusel.

Puudutatud isik pöördus koos emaga lastehaigla erakorralise meditsiini osakonda 22.09.2025,

kuna viimase nädala jooksul oli esinenud hingamisraskusi ja valu rindkeres ning kõhus.

Läbivaatuse ja analüüside käigus selgus, et patsiendil on olulised nihked elulistes näitajates

ning ta hospitaliseeriti LVTK söömishäirete osakonda. Puudutatud isikul on varasemalt

diagnoositud söömishäire anorexia nervosa, ta on seetõttu korduvalt viibinud statsionaarsel

haiglaravil, viimati kevadel 2025. Seisund on vahepealsel ajal oluliselt halvenenud,

kehamassiindeks langenud 17.7-lt 12.7-ni. Lisaks on muutused südame löögisageduses

(samuti väga madal, 38x/min) ning vereanalüüsides olulistes parameetrites (elektrolüütide

nihked, maksaensüümide tõus), mis viitavad olulisele alatoitumusele ning muutustele

metabolismis. Patsiendil puudub haiguse suhtes kriitika ning ravita jäämisel kujutab ohtu oma

elule ja tervisele.

2.2. Lastehaigla 15.10.2025 taotluse kohaselt oli ravil puudutatud isiku seisund dünaamikas

vähesel määral paranenud, kaaluiive +1700 g. Hospitaliseerimisel esinenud nihked

analüüsides olid raviga korrigeeritud. Püsis ekstreemne alakaal (hetkel 34.7 kg, BMI 12.8)

ning sellega kaasnev häire funktsioneerimises – puudutatud isik ei omanud jätkuvalt

haiguskriitikat, ei mõistnud haiglaravi vajalikkust ega haiglasse sattumise põhjuseid.

Puudutatud isik ei suutnud teha koolitöid, varasemalt jõukohased ülesanded tundusid talle

liialt keerulised ning ta ei saanud iseseisvalt nendega hakkama. Jätkus puudutatud isiku

taastoitmine.

2.3. Avaldaja vestles 21.10.2025 puudutatud isiku ema K.Hga telefoni teel. K.H avaldas, et

tütar ei saa enda tõsisest terviseseisundist ja ravi vajadusest aru. Kodus ei oleks võimalik

praegusel juhul tütre ravi jätkumist ja järelevalvet tagada. Selletõttu toetas puudutatud isiku

ema haigla taotlust puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamiseks.

3. Puudutatud isikule määratud esindaja hinnangul püsib jätkuvalt oht puudutatud isikule

endale, kuna söömine ei lähe ka kontrollitud keskkonnas väga ladusalt. Määratud esindaja

2-25-15877

leidis, et siiski on taotletud ravi kohaldamise aeg liiga pikk aeg arvestades, et sellises

keskkonnas olemine iseenesest võib mõjuda depressiivselt.

4. Maakohus kuulas 30.10.2025 haiglas puudutatud isiku isiklikult ära. Puudutatud isik oli

vaikne, sõbralik, väga kõhn. Puudutatud isik avaldas kohtule küsimuste peale, et kaalus

haiglasse saabudes 32–33 kg, kuid praegu 36,2 kg. Kohtu küsimusele, mis oleks tema enda

hinnangul umbkaudne õige kaal arvestades pikkust ja vanust, vastas puudutatud isik, et 48–50

kg kanti oleks ilmselt õige. Haiglasse jäämise osas leidis puudutatud isik, et kuus kuud oleks

liiga palju, tahaks prooviks koju, sest ei ole ju kindel, et puudutatud isik kodus hakkama ei

saaks. Puudutatud isik on teinud omalt poolt selle aja jooksul maksimumi, ilusasti söönud ja

puhanud. Otseselt haiglas söömisega probleeme ei ole, aga isuga oli selline neutraalne, kui

kaua ei söö, siis puudutatud isik tunneb, et sooviks süüa. Muresid, või et mingeid toiduained

ei meeldi, ei ole. Puudutatud isik selgitas oma madalat kaalu sellega, et enda arvates ta sõi

enne haiglasse sattumist piisavalt (kolm korda päevas ja vahepalad), kuid ilmselt ei olnud see

piisava kalorsusega. Nüüd puudutatud isik jälgiks, et kaloreid oleks rohkem. Kõhnenemise ja

kaalu alandamise soovi ei olnud, keegi ei ole halvasti öelnud. Teab, et tervislikus kohas olla

on parem.

Maakohtu määrus ja põhjendused

5. Harju Maakohus rahuldas 31.10.2025 määrusega (vaidlustatud määrus) avalduse ja

paigutas puudutatud isiku tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse talle haiglaravi

kohaldamiseks kuueks kuuks kuni 02.05.2026 kell 16.15. Tahtest olenematu psühhiaatriline

ravi lugeda lõpetatuks 02.05.2026 kell 16.15 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on

teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste

äralangemisega. Maakohus andis loa puudutatud isikule psühhiaatriahaiglasse paigutamise

ajal tahtest olenematut psühhiaatrilise haiglaravi kohaldamiseks, sealhulgas vajadusel

tahtevastaselt ravimite manustamiseks.

5.1. Maakohus viitas määruse põhjendustes psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-le 1, §

13 lg-le 2 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 533 lg 1 p-le 1.

5.2. Maakohus määras 24.10.2025 kohtumäärusega ekspertiisi isiku viibimiskoha

psühhiaatriakliinikule. Isiku viibimiskoha psühhiaatrikliinik edastas kohtule 28.10.2025

pealelõunal teate, et neil puudub ressurss ekspertiisi teha. Kohus määras 29.10.2025

kohtumäärusega ekspertiisi läbiviimise ülesandeks sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla

(PERH) psühhiaatriakliinikule. PERH-i psühhiaatriakliinik keeldus 29.10.2025 ekspertiisi läbi

viimast, kuivõrd neil pole kliinikus eksperte, kes viiksid läbi ekspertiise tsiviilkohtumenetluse

raames alaealistele. Seejärgselt ei õnnestunud kohtul leida eksperti, kellel oleks võimalik enne

02.11.2025 saabumist ekspertiisi läbi viia. Kuivõrd TsMS § 537 lg 1 lubab kohtul

põhimenetluse raames samas paragrahvis nimetatud eksperdiarvamusena arvestada ka isikut

läbivaadanud psühhiaatri arvamust, siis leidis maakohus, et kohtule esitatud 24.09.2025

psühhiaatrite arvamus on antud juhul käsitletav eksperdiarvamusena TsMS § 537 lg 1

eelviimase lause tähenduses, mistõttu on käesolevat tsiviilasja võimalik lahendada.

5.3. Maakohus leidis esitatud arvamuste, seisukohtade ja isikliku ärakuulamisega tuvastatu

pinnalt, et isik võib praegusel ajal oma psüühilisest seisundist tulenevalt veel olla ohtlik

endale ja ümbritsevale ning vajab seega jätkuvalt ravile jäämist, et ravi kinnistuks ja avaldaks

püsivat mõju. Ärakuulamisel tuvastas kohus, et materjalides kirjeldatud asjaolud vastavad

tõele. Isiku väiteid selle kohta, et tal ei olnud otsest soovi kõhnuda ja et see juhtus kuidagi

kogemata, ei saa pidada tõsiseltvõetavaks, arvestades kui suures alakaalus isik oli (ja siiani

2-25-15877

on) ning arvestades, et tegemist ei ole esimese korraga. Puudub kindlus, et isik jätkab oma

kaalu kasvatamisega tervisliku tasemeni peale kontrollitud keskkonnast lahkumist, kuivõrd

isikul puudub tegelik haiguskriitika. Kontrollitud haiglakeskkonna ravita jäämisel võib

puudutatud isik oma psüühikahäire tõttu jälle kahjustada eelkõige iseennast. Isik vajab

psühhiaatrilise tahtest olenematu ravi jätkamist kontrollitud ravikeskkonnas, et mitte enam

iseendale ohtlik olla. Seega tuleb puudutatud isik paigutada tema tahte vastaselt

psühhiaatriahaiglasse talle haiglaravi kohaldamiseks täiendavalt kuni kuueks kuuks.

Maakohtu hinnangul ei ole tegemist liiga pika ajaga, kuivõrd arstid on sellist aega pidanud

eelduslikult vajalikuks ning seadus lubab tegelikult paigutamist kohaldada kuni üks aasta,

mistõttu on tegemist seaduses sätestatud maksimumist poole väiksema ajaga. Samuti jättis

maakohus raviasutusele võimaluse lõpetada tahtevastane ravi ka varasemalt.

Määruskaebus

6. Puudutatud isik esitas riigi õigusabi korras määratud esindaja vahendusel määruskaebuse,

milles palub vaidlustatud määruse tühistamist.

Määruskaebuse kohaselt on maakohus paigutanud puudutatud isiku tahtest olenematule ravile

ilma ekspertarvamuseta, mis on lubamatu. Oktoobri lõpu seisuga sisuliselt puudutatud isiku

seisundi, ravi vajaduse ja eeldatava kestvuse kohta eraldi arsti arvamust asjas edastatud pole.

Arsti seisukoht kajastub ainult avaldajale saadetud kirjas. Puudutatud isikule määratud

esindaja möönab, et kuivõrd täidetud on kõik PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimused on

lahend puudutatud isiku huvides, kuid tegemist on siiski isiku mitme põhiõiguse riivega.

Puudutatud isik on alaealine ja kinnisesse asutusse paigutamist pole võimalik kohaldada ilma

vastava meditsiinilise põhistuseta. Eriti tuleb märkida taotletud kuue kuu pikkust tähtaega,

mis on tavapärasest tahtest olenematu ravi kohaldamise praktikates erakordselt pikka aeg.

Menetlusosaliste seisukohad

7. Avaldaja leiab, et vaidlustatud määrus vastab puudutatud isiku huvidele.

8. Lastehaigla LVTK jäi eelnevalt esitatud seisukoha ja põhjenduste juurde, et puudutatud isik

vajab korduvat paigutamist psühhiaatriahaiglasse.

Menetluse edasine käik

9. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

10. Puudutatud isiku ema esitas 09.01.2026 seisukoha, mille järgi on puudutatud isik valmis

jätkama ravi ning tegema seda ravimeeskonnaga koostöös ka edaspidi, ilma et selleks oleks

vajalik kohtu poolt määratud sundmeede.

11. Ringkonnakohus palus 15.01.2026 lastehaiglal esitada psühhiaatrite kirjalik kinnitus selle

kohta, et nad vaatasid puudutatud isiku isiklikult läbi, kui andsid 24.09.2025 ja 15.10.2025

arvamused isiku tahtest olenematu ravi vajaduse kohta, lisaks palus põhjendada taotletud

tahtest olenematu ravi perioodi pikkust (kuni kuus kuud).

12. Lastehaigla LVTK juhataja vastas 20.01.2026, et lastepsühhiaater dr. EV tegi läbivaatuse

23.09.2025. Järgmisel päeval, 24.09.2025, tehtud taotluses tugines arst päev varem tehtud

läbivaatusele, samal päeval kogutud vaatlusandmetele, ülevaadatud objektiivsetele

terviseandmetele (kaal, pikkus, vereanalüüsid, EKG, vererõhk ja pulss), infole meditsiiniõelt,

2-25-15877

kliiniliselt psühholoogilt ja arst-resident dr. NKlt. Arst-resident dr. NK (juhendaja psühhiaater

dr. II) tegi läbivaatuse 24.09.2025 ja 15.10.2025 ning need olid superiviseeritud tema

juhendaja psühhiaatri dr. II poolt. Arst-resident dr. NK ei tööta alates 31.12.2025 lastehaiglas.

Lisaks põhjendati 20.01.2026 vastuses taotletud raviperioodi vajalikku pikkust.

13. Lastehaigla LVTK esitas 22.01.2026 maakohtule taotluse tahtest olenematu ravi

lõpetamiseks, kuna puudutatud isiku tervislik seisund on sedavõrd paranenud, et ta on

võimeline oma käitumisest aru saama ja seda juhtima ning ta ei ohusta enam iseenda ja teiste

elu, tervist ja julgeolekut ning ühtlasi saab aru ravi vajalikkusest.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

14. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada ja teha

uus määrus, millega jätta avaldus rahuldamata. Määruskaebus rahuldatakse.

15. Kuigi määruskaebuse lahendamise ajaks on lastehaigla taotlenud maakohtult tahtest

olenematu ravi lõpetamist, sest puudutatud isiku seisund on piisavalt paranenud, saab

ringkonnakohus ka tagantjärgi anda hinnangu maakohtu määruste seaduslikkusele ja

põhjendatusele. TsMS § 543 lg 3 järgi saab kõrgema astme kohus ka pärast isiku kinnisesse

asutusse paigutamise lõpetamist tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise määruse

seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse.

16. Kohus menetleb TsMS § 533 lg 1 p 1 järgi psüühiliselt haige isiku paigutamist tema

tahteta või tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse koos vabaduse võtmisega ja talle haiglaravi

kohaldamist isiku elukohajärgse valla- või linnavalitsuse avalduse alusel. Kui tegemist on

isiku paigutamisega haigla psühhiaatriaosakonda, tulenevad isiku kinnisesse asutusse

paigutamise tingimused PsAS § 11 lg-st 1. PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda

või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla

psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, ainult järgmiste asjaolude

koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma

käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire

tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole

küllaldane.

17. Avalduse esitas puudutatud isiku elukohajärgne linnavalitsus (PsAS § 13 lg 11), maakohus

oli enne vaidlustatud määruse tegemist puudutatud isiku isiklikult ära kuulanud. Maakohus oli

puudutatud isikule määranud riigi õigusabi korras esindaja (TsMS § 535 lg 1).

18. Määruskaebuse kohaselt tuleb maakohtu määrus tühistada, kuna puudutatud isiku

kinnisesse asutusse paigutamise eelduste kohta ei ole koostatud eksperdiarvamust.

Kolleegium nõustub sellega.

18.1. TsMS § 537 lg 1 sätestab, et kohus võib isiku kinnisesse asutusse paigutada üksnes

juhul, kui paigutamise eelduste kohta, muu hulgas isiku ohtlikkuse prognoosi kohta, on

olemas eksperdiarvamus, mille koostanud ekspert on isiku isiklikult läbi vaadanud või teda

küsitlenud. Ka Riigikohus on selgitanud, et kinnisesse asutusse paigutamise korraline

menetlus peab tagama, et asutusse ravile paigutatakse vaid need isikud, kelle puhul on

täidetud PsAS § 11 lg 1 p-des 1–3 sätestatud eeldused ning nende eelduste (raske

psüühikahäire, ohtlikkus, muu psühhiaatrilise abi ebapiisavus) kontrollimiseks tuleb kohtule

2-25-15877

TsMS § 537 lg 1 kohaselt esitada üldjuhul psühhiaatri koostatud eksperdiarvamus (RKTKm

14.10.2020, 2-20-2050, p 14).

Vaidlustatud määruse põhjenduste kohaselt ja toimikust nähtuvalt määras maakohus

puudutatud isikule kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi. Kuivõrd lastehaigla keeldus ekspertiisi

tegemisest, tegi maakohus 29.10.2025 määrusega ekspertiisi läbiviimise ülesandeks PERH-i

psühhiaatriakliinikule. PERH-i psühhiaatriakliinik teatas samal päeval, et kuna kliinikus ei ole

eksperte, kes viiksid läbi ekspertiise tsiviilkohtumenetluse raames alaealistele, ei saa nad

kohtumäärust täita. Järelikult ei olnud vaidlustatud määruse tegemise ajaks puudutatud isiku

suhtes läbi viidud ekspertiisi ega koostatud TsMS § 537 lg 1 esimeses lauses sätestatud

eksperdiarvamust.

18.2. TsMS § 537 lg 1 viies lause teeb üldreeglist erandi ning võimaldab samas paragrahvis

nimetatud eksperdiarvamusena arvestada isikut läbivaadanud psühhiaatri arvamust. Maakohus

leidiski, et kohtule esitatud 24.09.2025 psühhiaatrite arvamus on antud juhul käsitatav

eksperdiarvamusena TsMS § 537 lg 1 eelviimase lause tähenduses.

18.2.1. Kui kohus arvestab eksperdiarvamusena psühhiaatri arvamust, tuleb kohtul TsMS §

537 lg 1 viienda lause kohaselt mh kontrollida, kas arvamuse andnud psühhiaater on isiku

isiklikult läbi vaadanud. TsMS § 537 lg 1 viienda lause mõtteks on see, et enne isiku korralise

menetluse raames kinnisesse asutusse tahtevastasele ravile paigutamist vaatab psühhiaater

isiku üle ja annab hinnangu, kas tema kinnisesse asutusse tahtevastasele ravile paigutamine on

endiselt vajalik või on senine ravi olnud tulemuslik (RKTKm 03.02.2020, 2-19-6222, p-d

15.1-15.2). Hagita menetluses kehtib uurimispõhimõte ning TsMS § 5 lg 3, § 477 lg-te 5 ja 7

järgi on kohtul asjaolude selgitamise ning tõendite kogumise kohustus (vt ka RKTKm

19.12.2018, 2-18- 11917, p 21).

18.2.2. Maakohtu määrusest ei nähtu, et kohus oleks kontrollinud, kas 24.09.2025 arvamuse

andnud psühhiaater oli isiku isiklikult läbi vaadanud. Kuivõrd avaldus puudutatud isiku

tahtest olenematule ravile kuni kuueks kuuks paigutamiseks esitati 23.10.2025, ei olnud

õiguspärane tugineda üksnes 24.09.2025 esitatud arvamusele, mis oli antud puudutatud isiku

esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematule ravile paigutamise menetluse raames. Ka

õiguskirjanduses on märgitud, et piisav ei ole isiku suhtes esialgse õiguskaitse kohaldamise

taotluse esitanud arsti arvamus (TsMS III komm (2018), § 537, p 3.2.4). Ringkonnakohus

märgib, et äärmisel juhul võiks psühhiaatri arvamusena, mis on antud praeguses korralises

menetluses, käsitada lastehaigla LVTK juhataja lastepsühhiaater EV 15.10.2025 taotlust

avaldajale, milles on kirjeldatud puudutatud isiku seisundit taotluse esitamise aja seisuga.

Samas puudub nimetatud 15.10.2025 taotluses kirjeldatud asjaoludest puudutatud isiku

diagnoos, st milline raske psüühikahäire tal esineb, samuti milles seisneb puudutatud isiku

ohtlikkus. Lastehaigla LVTK juhataja 15.10.2025 taotlusele oli lisatud psühhiaatri 23.09.2025

otsus tahtest olenematu ravi kohaldamiseks ja arst-resident NK 24.09.2025 allkirjastatud

dokument pealkirjaga „teise psühhiaatri arvamus tahtest olenematu ravi kohaldamise

põhjendatuse kohta“. Nendest dokumentidest nähtub nii puudutatud isikul esinev raske

psüühikahäire kui ka tema iseendale ohtlikkuse põhjendus. Samas ei ole maakohus

põhjendanud, kas ja millistel tingimustel on psühhiaatri arvamusena käsitatav arst-residendi

antud arvamus, sh kas teda saab pidada psühhiaatriks TsMS § 537 lg 1 viienda lause

tähenduses. Kuivõrd välja oli selgitamata, kas arvamused andnud arstid olid puudutatud isiku

isiklikult läbi vaadanud, tegi ringkonnakohus 15.01.2026 lastehaiglale sellekohase päringu.

Lastehaigla LVTK juhataja lastepsühhiaater dr EV 20.01.2026 vastusest nähtub, et ta tegi

läbivaatuse 23.09.2025, kuid 15.10.2025 taotluse esitamisel tegi läbivaatuse arst-resident dr

NK. 15.10.2025 taotluse on esitanud ja allkirjastanud dr EV (dtl 57). Seetõttu järeldub

2-25-15877

20.01.2026 kirjast, et 15.10.2025 taotluse (milles sisaldub osaliselt ka puudutatud isiku

seisundi kirjeldus) koostanud psühhiaater dr EV ei olnud puudutatud isikut ise arvamuse

andmisele eelnevalt isiklikult läbi vaadanud.

18.3. Lisaks märgib kolleegium, et 15.10.2025 arvamus ei vasta eksperdiarvamusele

sätestatud tingimustele. TsMS § 537 lg 1 esimese lause järgsele eksperdiarvamusele kehtib

mh TsMS § 301 lg 1 teine lause, mille kohaselt peab eksperdiarvamus sisaldama uuringute

üksikasjalikku kirjeldust, uuringute tulemusel tehtud järeldusi ja põhjendatud vastuseid kohtu

küsimustele. Korralises menetluses tehtud ekspertiisiaktis peavad olema esitatud selles

sisalduvate järelduste põhjendused (vt RKTKm 03.02.2020, 2-19-6222, p 15.3). Ekspertiisi

tegeva eksperdi ülesandeks on isiku diagnoosimine, temal esineva häire olemuse hindamine

ning selle kirjeldamine, kuidas psüühikahäire konkreetse inimese käitumist mõjutab, mh isiku

ohtlikkuse prognoos. Ekspert peab sedastama, kas isikul esineb ravitav haigus ja kui mitte,

siis millisel eesmärgil tuleb talle siiski ravimeid manustada: nt agressiivsuse kontrollimiseks

või isikul esinevate somaatiliste sümptomite leevendamiseks (RKTKm 19.12.2018, 2-18-

11917, p-d 19 ja 21). Eksperdil tuleb põhjendada, kuidas ta on arvamuses esitatud järeldusteni

jõudnud, järelduste kujunemine peab olema ekspertiisiakti põhjal jälgitav.

Eksperdiarvamusele esitatavad nõuded kehtivad vähemalt põhilises osas ka TsMS § 537 lg 1

viienda lause alusel koostatud psühhiaatri arvamusele (RKTKm 14.10.2020, 2-20-2050, p

17.2).

Kolleegiumi hinnangul 15.10.2025 taotlus eelnimetatud tingimustele ei vasta. 15.10.2025

esitatud taotluses kirjeldatud asjaoludest puudub puudutatud isiku diagnoos, st milline raske

psüühikahäire tal esineb, samuti puudub põhjendus, milles seisneb puudutatud isiku ohtlikkus.

18.4. Järelikult puudus vaidlustatud määruse tegemise ajal nii TsMS § 537 lg 1 esimeses

lauses sätestatud eksperdiarvamus kui ka sama lõike viienda lause järgne eksperdiarvamusega

võrdsustatud psühhiaatri arvamus.

18.5. On mõistetav, et kuivõrd eksperdiarvamuse andmata jätmine ei sõltunud maakohtust,

sest maakohus oli vastavad määrused aegsasti teinud ning puudutatud isiku seisund oli arstide

antud arvamuste kohaselt ekstreemse alakaalu tõttu kriitiline, oli nähtavasti maakohtu

hinnangul puudutatud isiku haiglasse paigutamine tema huvides. Käesolevas asjas esitatud

arstide arvamuste kohaselt olid täidetud kõik PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused ning

20.01.2026 kohtunõude vastuses kirjutatud põhjendused on veenvad. Siiski on seaduses

sätestatud kinnisesse asutusse paigutatava isiku kaitseks menetluslikud tagatised, mille

rakendamisest ei saa isiku kahjuks loobuda. Kuna isiku kinnisesse asutusse paigutamise

menetluses otsustab kohus isikult vabaduse võtmise, on oluline, et isikule oleksid tagatud kõik

õigused, mis seadusandja on ette näinud, sh tuleb otsustus teha informatsiooni põhjal, mille on

eksperdiarvamuses andnud sõltumatu, objektiivne ja erapooletu ekspert. Kuivõrd praegusel

juhul eksperdiarvamus või sellega võrdsustatav psühhiaatri arvamus puudus, on puudutatud

isiku paigutamine tahtest olenematule ravile ilma psüühikahäiret kinnitava meditsiiniline

ekspertiisita menetlusõiguse normi oluline rikkumine, mille tõttu tuleb vaidlustatud määrus

tühistada. Puudutatud isiku suhtes on 22.01.2026 teatise kohaselt käesolevaks ajaks tahtest

olenematu ravi vajadus ka ära langenud.

19. Lisaks sellele, et maakohus rikkus menetlusõiguse normi eksperdiarvamusse puutuvalt, on

maakohus oluliselt rikkunud ka põhjendamiskohustust, kuivõrd vaidlustatud määruse

põhjendustest ei nähtu maakohtu tuvastatud asjaolud, sh kas ja milline raske psüühikahäire

puudutatud isikul esineb. Maakohus on algselt märkinud, et puudutatud isik võib praegusel

ajal oma psüühilisest seisundist tulenevalt veel olla ohtlik endale ja ümbritsevale, kuid hiljem

2-25-15877

on leidnud, et puudutatud isik on eelkõige ohtlik iseendale. Iseendale ohtlikkust ei ole

maakohus lähemalt põhjendanud. TsMS § 536 lg 2 p 1 sätestab, et enne isiku kinnisesse

asutusse paigutamist peab kohus ära kuulama mh isikuga koos elavate pereliikmete arvamuse.

TsMS § 536 lg 22 sätestab, et isiku enda ja teiste isikute ära kuulamata jätmist tuleb määruses

põhjendada. Maakohus ei ole vaidlustatud määrusest nähtuvalt kuulanud ära puudutatud isiku

ema ega ole põhjendanud tema ära kuulamata jätmist. Puudutatud isiku ema esitas enda

seisukoha alles ringkonnakohtule.

20. TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel määruses, millega hagita menetluse avaldus lahendatakse. Maakohtu

määrusest puudub menetluskulude jaotus, kuigi tegemist on lõpplahendiga. Kuivõrd

ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse, jäävad menetluskulud mõlemas kohtuastmes

TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.

21. TsMS § 543 lg 1 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

(allkirjastatud digitaalselt)