3-22-2312/17 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kristjan Siigur, Janar Jäätma ja Veiko Vaske

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. jaanuar 2026, Tallinn

Haldusasja number

3-22-2312

Haldusasi

X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti otsuse nr 15.3-

3.2/860-1 tühistamise ja 17.02.2022 elamisloa taotluse uuesti

läbivaatamiseks kohustamise nõuetes

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – X ,

esindaja Reimo Mets;

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet,

esindaja Kristiina-Marita Alliksoo

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 08.04.2024 kohtuotsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Kaebaja apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ning haldusasjas nr 3-22-2312 tehtud

Tallinna Halduskohtu 08.04.2024. a kohtuotsus muutmata.

2. Jätta apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

3. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

SELGITUSED

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt

02.03.2026

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).

Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul

kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või

ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

3-22-2312

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA HALDUSKOHTU OTSUS

1. Kaebaja on 1998. aastal sündinud Venemaa Föderatsiooni kodanik, kes elas Venemaal ja

esitas 17.02.2022 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) taotluse tähtajalise elamisloa saamiseks

välismaalaste seaduse (VMS) § 118 p 2 alusel. Taotluse esitamise ajal elasid Eestis

tähtajaliste elamislubade alusel kaebaja ema, isa ja vend. Kaebaja soovis tähtajalist

elamisluba, et asuda elama oma isa juurde ning põhjendas seda kokkuvõttes sellega, et põeb

epilepsiat ning vajab oma terviseseisundi tõttu pidevat lähedase järelevalvet ja vajadusel

abistamist ega ole suuteline iseseisvalt toime tulema.

2. PPA keeldus 18.10.2022 otsusega nr 15.3-3.2/860-1 (vaidlustatud otsus) kaebajale

tähtajalise elamisloa andmisest VMS § 123 punktide 2 ja 3 alusel, leides kokkuvõttes, et

kaebaja väited terviseseisundist tingitud pideva abivajaduse kohta ei ole tõendatud ega

usutavad. PPA võttis arvesse esiteks seda, et kaebaja ei esitanud pidevat abi- või

järelevalvevajadust kinnitavaid meditsiinidokumente; teiseks seda, et epilepsiat põdeva ja

kohast ravi saava täisealisena on kaebaja varem suutnud õppida ja töötada ning Instagrami

kontolt nähtuvalt elanud aktiivset elu; kolmandaks seda, et kaebaja vanemad olid kaebaja

tervislikust seisundist teadlikud juba enne Eesisse elama asumist, mis tähendab et nende

elukorraldus oli juba siis selline, et kaebaja sai iseseisvalt hakkama.

3. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, paludes tühistada vaidlustatud otsuse ja

kohustada PPA-d tähtajalise elamisloa taotluse uueks läbivaatamiseks. Kaebuse põhjendused

olid kokkuvõttes järgmised.

3.1.

PPA leiab leidis ekslikult, et abivajadust saab jaatada üksnes liikumisvõimetu inimese

puhul. Kaebajal on 2017. aastal diagnoositud epilepsia ja ta on sestpeale olnud järjepidevalt

arsti jälgimise all. Haigushoo tekkides võib ta kukkuda ja end vigastada, mistõttu on vaja, et

lähedal oleksid lähedased, kes saavad talle abi osutada. Venemaal ei ole kaebajal ühtki

sellist isikut, kes teda sel moel aidata saaks. PPA hindas tõendeid valikuliselt ega arvestanud

tõendit, mille kohaselt on kaebajal diagnoosi järgi tuvastatud osaline töövõime ja soovitatud

tal mitte üksi elada. Soovitus mitte üksi elada tähendabki kõrvalise abi vajadust.

3.2.

Vaidlustatud otsusega kiusatakse kaebajat taga rahvuse tõttu. Vaidlustatud otsus riivab

intensiivselt kaebaja õigust saada oma perekonnaliikmetelt ülalpidamist ja hoolitsust ning

sellega sekkutakse oluliselt kaebaja pereautonoomiasse.

3.3.

Põhjendatud ei ole elamisloa andmisest keeldumine põhjusel, et kabeaja ei ole

esitanud siseministri 12.01.2017 määruse nr 7 „Tähtajalise elamisloa ja selle pikendamise

ning pikaajalise elaniku elamisloa ja selle taastamise taotlemise kord ning legaalse

sissetuleku määrad“ (SiM määrus nr 7/2017) § 10 lõikes 3 nimetatud dokumenti, kuna

kaebajal ei ole võimalik sellist dokumenti esitada. Eelviidatud säte võib olla vastuolus

põhiseadusega.

4. PPA vaidles kaebusele vastu, jäädes vaidlustatud otsuses esitatud põhjenduste juurde ning

esitades halduskohtule kokkuvõttes järgmised argumendid.

2(7)

3-22-2312

4.1.

Kaebajale pandud diagnoos ei tähenda automaatselt, et kaebaja ei tule iseseisvalt toime

ja vajab oma vanemate hooldust. Vaidlustatud otsuse tegemisel võeti arvesse kõiki

asjaolusid kogumis – lisaks arstitõendile võeti arvesse kaebaja senist iseseisvat toimetulekut

ja elukorraldust. Kaebaja töötas Venemaal elades ja asus tööle ka Eestis. See, et tema kõrval

olevad isikud peaksid teadma tema haigusest, et vajadusel abi anda, ei tähenda, et kaebaja ei

ole võimeline iseseisvalt toime tulema.

4.2.

PPA ei ole kaebaja terviseseisundit hinnanud subjektiivselt, vaid tuginenud

arstiteaduslikule erialakirjandusele. Seadusandja eesmärk VMS § 118 punkti 2 ja VMS §

150 lõike 1 punkti 2 sätestamisel ei olnud see, et kõik välismaalased, kellel on tõendatud

haigus, kvalifitseeruvad automaatselt täisealiseks abivajavaks lapseks. Kaebaja

terviseseisundist tingitud abivajadus ei ole tõendamist leidnud. Lisaks on ilmnenud, et pärast

Eestisse saabumist on kaebaja korduvalt üksi käinud Venemaal ja viibinud seal pikemat

aega, mis seab täiendavalt kahtluse alla vajaduse elada koos oma vanematega.

4.3.

SiM määruse nr 7/2017 § 10 lg 3 põhiseaduspärasuse kontrollimine ei ole vajalik,

kuna selles sättes ei nõuta mingisuguses kindlas vormis arstitõendi esitamist.

5. Tallinna Halduskohus tegi 08.04.2024 kohtuotsuse, millega jättis kaebuse rahuldamata,

nõustudes vaidlustatud otsuse põhjendustega (HKMS § 165 lg 2). Halduskohus leidis, et PPA

on kõiki menetluse käigus saadud andmeid piisava põhjalikkusega analüüsinud ning SiM

määruse nr 7/2017 § 10 lõikes 3 nimetatud tõendit, mis kinnitaks, et kaebaja ei ole

terviseseisundi või puude tõttu suuteline iseseisvalt toime tulema, ei ole esitatud. Halduskohus

märkis viimasega seoses, et kaebaja ei ole ka PPA-lt uurinud, milline peaks see vajalik tõend

olema ning ei nähtu, et kaebaja oleks midagi teinud sellise tõendi saamiseks. Kaebaja

vastavust VMS § 150 lg 1 punktis 2 sätestatud tingimusele ei tõenda halduskohtu hinnangul

ka Eesti Töötukassa 11.03.2024 otsus, millega tuvastati kaebaja osaline töövõime, kuna selle

otsuse kohaselt on kaebajal lähtuvalt epilepsia diagnoosist mõõdukad tegutsemispiirangud,

kusjuures piirangud väljas käimisel ei leidnud kinnitust, nagu ka piirangud õppimise ja

tegevuste sooritamise ning suhtlemise valdkondades ega ka ravimite kõrvaltoimete osas. Ka

asjaolu, et kaebaja on pärast Eestisse saabumist aktiivselt Venemaal käinud, viitab

halduskohtu arvates sellele, et kaebaja saab ise hakkama. Viimaks leidis halduskohus, et SiM

määruse nr 7/2017 § 10 lg 3 osas põhiseaduslikkuse järelevalve algatamine ei ole vajalik.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. Kaebaja esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada

halduskohtu otsuse ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse

põhjendused on kokkuvõttes järgmised.

6.1.

Halduskohus leidis vääralt ja kaebajale üllatuslikult, et poolte vahel ei ole vaidlust

vaidlustatud otsuse punktis 17 kajastatud asjaoludes. PPA on vaidlustatud otsuse nimetatud

punktis kaebaja Instagrami fotode ja osalise koormusega töötamise fakti pinnalt vääralt

järeldanud, et kaebaja saab iseseisvalt hakkama.

6.2.

Halduskohus on vääralt käsitlenud SiM määruse nr 7/2017 § 10 lõikes 3 nimetatud

tõendiga seonduvat, kuna tõendit, mis tõendaks, et isik ei saa iseseisvalt hakkama, ei saa

meditsiiniasutus sisuliselt väljasta, sest abstraktne hakkama saamine on hinnanguline väide,

mitte tõenduspõhine meditsiinile dokument, kuna hakkama saamine on igast inimesest ja

tema enda tervisest sõltuv. On arusaamatu, millist ja kelle väljastatud dokumentaalset

tõendit isiku ilma kõrvalise abita hakkama saamise osas PPA soovib saada. Kuna kaebaja

põhjendas kohtule, miks tal ei ole võimalik SiM määruse nr 7/2107 § 10 lõikes 3 nimetatud

tõendit hankida ega esitada, oleks asjaomase tõendi pidanud koguma halduskohus ise.

3(7)

3-22-2312

6.3.

Halduskohus on jätnud tähelepanuta selle, et epilepsia on seotud regulaarse äkilise

teadvusekaotusega, mis toob kaasa inimese tahtele allumatu kukkumise ning sel ajal ja

pärast seda vajab inimene hooldust, kuni taastumiseni, mis võib kesta kuni mitu tundi.

Kaebaja ema on oma kogemuse pinnalt võimeline aru saama, kui kaebajale krambihoog

peale tuleb ning saab teda seetõttu ennetavalt toetada või istuma suunata, et kukkumist

vältida. Halduskohus on põhjendamatult arvesse võtmata jätnud kaebaja poolt esitatud

tõendeid, sh video, mis kinnitavad, et tema epilepsia esineb krambihoogudega, need on

jätkuva iseloomuga ning ravimid ei välista epilepsiahooge täielikult. Halduskohus ei ole

arvestanud sellega, et võimalus töötada, kõndida või reisida ei tähenda automaatselt

täielikku iseseisvust. Alates epilepsiahoogude tekkimisest 2017. aastal ei ole kaebaja kunagi

öösel üksi koju jäänud. Halduskohus on vale järelduse teinud kaebaja töötamisega seotud

asjaoludest – kaebaja ei tööta, reisi ega matka kunagi üksi, vaid temaga koos on alati teised

inimesed.

6.4.

Vaidlustatud otsus ei ole kooskõlas perekonnaseaduse eesmärkidega ega kaebaja

õigusega perekonnaelu puutumatusele. Kaebaja vanemad on need, kellelt ta on õigustatud

saama ülalpidamist. Ükski sõber ega tuttav ei saa talle pakkuda ööpäevaringselt tuge, nagu

seda teevad tema vanemad. Oht kukkumiseks on kaebajal eriti suur hilisõhtusel ja

hommikusel ajal, mil üksi olles ei saaks ta abi kutsuda. Seetõttu ongi arst andnud talle

soovituse mitte üksi elada.

6.5.

Halduskohus rikkus HKMS § 157 lõiget 2, kui võttis vastu PPA esitatud tõendid

kaebaja piiriületuste kohta, kuna neis kajastuvatele asjaoludele ei ole vaidlustatud otsuses

tuginenud. Pealegi ei tõenda need, et kaebaja ei vaja kõrvalist abi. Kaebaja ei reisinud

kunagi üksi ning liiati oli eemal vaid mõne ükskiku päeva.

6.6.

Halduskohus leidis vääralt, et osalise töövõime tuvastamine ei tõenda kaebaja

hooldus- ja kõrvalise abi vajadust.

6.7.

Halduskohus ei ole sisuliselt lahendanud kaebaja taotlust põhiseaduslikkuse

järelevalve menetluse algatamiseks.

7. Vastustaja esitas seisukoha, milles palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja

jääb halduskohtule esitatud seisukohtade juurde ning esitab järgmised põhjendused.

7.1.

Halduskohus leidis õigesti, et vaidlustatud otsuse punktis 17 kajastatud asjaoludes ei

ole vaidlust, kuna apellatsioonkaebuses esitatud etteheited ei puuduta mitte asjaolude

tuvastamist, vaid nende pinnalt tehtud järeldusi. Ka asjaomased järeldused on halduskohus

teinud õigesti.

7.2.

Halduskohus ei rikkunud selgitamis- ega uurimiskohustust. PPA selgitas

haldusmenetluses kaebajale, et viimane ei ole esitanud tõendit, mis tõendaks taotletud

elamisloa saamise aluseks oleva asjaolu esinemist. Selliste asjaolude tõendamise kohustus

on elamisloa taotlejal. Halduskohus märkis ka kohaselt, et ei nähtu, et kaebaja oleks ise

uurinud, milline võiks vajalik tõend olla või teinud midagi sellise tõendi saamiseks. Kaebaja

on nimelt alati olnud seisukohal, et meditsiinilise diagnoosi järgi tuvastatud osaline

töövõime ja soovitus mitte üksinda elada viitavad kõrvalise abi vajadusele.

7.3.

Kaebajal on diagnoositud epilepsia ning epilepsia korral esineb regulaarseid äkilisi

teadvusekaotusi, mis toob kaasa inimese tahtele allumatu kukkumise, mille ajal ja mille järel

vajab inimene hooldust. Eelnev ei tähenda automaatselt, et kaebaja ei oleks oma

terviseseisundi või puude tõttu suuteline iseseisvalt toime tulema. Kaebaja väited iseseisva

toimetuleku osas on vastuolulised – ühelt poolt väidab ta, et vajab pidevat hooldust ja

järelevalvet, teisalt märgib, et tema võimalus töötada, kõndida või reisida ei tähenda

täielikku iseseisvust. On usutav, et kaebaja ei tööta, reisi ega matka üksinda, ent selliste

4(7)

3-22-2312

tegevustega tegelemine veenab siiski, et kaebajal on võimalik iseseisvalt hakkama saada.

Küsimus ei ole selles, kas apellandi tervislik seisund soosib või ei soosi üksi hakkama

saamist, vaid apellandi poolt taotletud tähtajaline elamisluba eeldab, et täisealine laps ei ole

oma terviseseisundi või puude tõttu suuteline iseseisvalt toime tulema.

7.4.

On tõsi, et halduskohus ei ole hinnanud kaebaja 21.02.2024 esitatud tõendeid, ent

need tõendid ei saaks muuta lõppjäreldust.

7.5.

Mis puudutab kaebaja ja tema ema piiriületuste andmeid, siis nendega ei ole PPA

soovinud kohtumenetluses vaidlustatud otsust täiendavalt põhjendada, vaid üksnes lükata

ümber kaebaja poolt halduskohtule 21.02 ja 13.03.2024 esitatud uutele tõenditele tuginevat

väidet, et ta ei tule terviseseisundist tingituna iseseisvalt toime. Samas on halduskohus

vaidlustatud otsuse põhjendatust kontrollinud selles otsuses esitatud põhjenduste pinnalt ega

ole kaebust rahuldamata jätnud piiriületuste andmetele tuginedes.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub kokkuvõttes halduskohtu

ja PPA hinnanguga, et vaidlustatud otsuse tegemise ajal ei vastanud kaebaja, kes taotles

tähtajalist elamisluba VMS § 118 p 2 alusel, VMS § 150 lg 1 punktis 2 sätestatud tingimusele.

Seetõttu võis PPA õiguspäraselt keelduda tähtajalise elamisloa andmisest VMS § 123 punkti 2

alusel.

9. VMS § 150 lg 1 p 2 kohaselt võib täisealisele lapsele anda tähtajalise elamisloa elama

asumiseks Eestis elava vanema juurde, kui laps ei ole terviseseisundi või puude tõttu suuteline

iseseisvalt toime tulema. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb seda sätet tõlgendada kitsalt, kuna

eesmärgiks on vältida ohtu Eesti riigi julgeolekule ja avalikule korrale ning koormust

sotsiaalsüsteemile (vt ka RKPJKo 5-23-6, p 65 jj). Suutmatusena iseseisvalt toime tulla ei

peeta selle sätte tähenduses silmas mitte igasugust abivajadust, vaid selliseid olukordi, kus

asjaomane täiskasvanud laps ei ole terviseseisundist tingituna suuteline hakkama saama

igapäevatoimingutega ning vajab selliste toimingutega toimetulemiseks pidevat abi,

hooldamist või järelevalvet. Diagnoositud haigusseisundist tingitud äkilise terviserikke

tekkimise oht ning sellega kaasnev vajadus kiire kõrvalise abi järele ei tähenda seda, et

inimene ei oleks suuteline iseseisvalt toime tulema VMS § 150 lg 1 p 2 tähenduses. Iseseisvalt

toime tulemise suutlikkuse puudumine ei ole samastatav ootamatu sündmuse korral piisava

turvalisuse puudumisega üksi jäädes.

10. Vastustaja märgib apellatsioonkaebusele vastates õigesti, et poolte vahel ei ole vaidlust

vaidlustatud otsuses nimetatud üksikutes faktilistes asjaoludes, vaid nende pinnalt tehtud PPA

järelduse õigsuses. Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust selles, et kaebajal on diagnoositud

epilepsia, ega ka selles, et üldiselt iseloomustavad selle haiguse kulgu muu hulgas ootamatud

krambihood ja teadvusekaotus, mille korral on haigel oht kukkuda ja end vigastada, samuti

lämbuda. Iseenesest ei ole alust kahelda selles, et kaebajal on turvalisem elada kellegagi koos,

kuna oht jääda haigushoo tekkimise korral vajaliku abita on iseäranis suur üksi kodus

viibides. Vaidlust ei ole ka selles, et kaebaja saab ravi. Alust ei ole kahelda ka kaebaja väites,

et arsti välja kirjutatud ravimite nõuetekohase manustamise korral ei ole krambihoo tekkimine

ja sellest põhjustatud kukkumine ja võimalike kaasnevate vigastuste saamine siiski täielikult

välistatud. Vaidlustatud otsuse tegemisele eelnenud menetluse käigus esitas kaebaja PPA-le

oma haigusseisundi kohta Venemaal OOO-s Algoritm tegutseva arsti tõendid (dtl 64, 65, 67,

75; tõlked dtl 91-93, 98), samuti AS-i Arstikeskus Confido 26.07.2022 ambulatoorse epikriisi

(dtl 79). Lisaks on kaebaja PPA-le esitatud vastuväidetes osutanud neuroloog dr ÜL

vastuvõtule, mis toimus 12.08.2022. Ringkonnakohus nõustub, et neist tõenditest nähtub

5(7)

3-22-2312

epilepsia diagnoos, samuti krambihoogude esinemine, ent need ei kinnita, et kaebaja ei suuda

iseseisvalt toime tulla. OOO Algoritm arst on seejuures 04.11.2021 tõendis (dtl 67, tõlge dtl

93) andnud kaebajale soovituse mitte elada üksi. Sama arst on 13.05.2022 tõendis (dtl 75,

tõlge dtl 98) märkinud järgmist: „[a]lates 2017. aasta suvest olid esimesed haigusehood

kõneautomaatika tüüpi, seejärel 2017. aasta oktoobris ja novembris – bioteraalsed toonik-

klopilised. Esinevad mittesüsteemse pearingluse hood. Edasised kahepoolsed toonilis-

kloonilised krambid järjestikused (2–3 hoogu) üks kord 3–4 kuu jooksul, fokaalsed

automatismidega üks-kaks 2–3 kuu jooksul, fokaalsed vegetatiivsed kaks-kolm kuus.

[kaebaja] ei suuda elada üksi […]etteootamatute haigushoogude tõttu.“ Eesti arstitõenditest,

mis on koostatud 26.07.2022 ja 12.08.2022 (dtl 79, dtl 8) saab järeldada, et nende tõendite

koostamisele eelnenud viimane haigushoog oli kaebajal 2022. aasta veebruaris. Eeltoodud

tõendid koosmõjus PPA tuvastatud asjaoluga kinnitavad, et kaebaja on epilepsia diagnoosile

vaatamata suutnud õppida ja töötada ning elanud Instagrami postitustest nähtuvalt tavapärast

aktiivset elu. Seetõttu saab järeldada, et kaebaja oli suuteline iseseisvalt toime tulema. OOO

Algoritm arsti 13.05.2022 tõendis antud hinnang, et kaebaja ei suuda elada üksi, ei ole

määrav. Tõendist selgub üheselt, et see suutmatus on tingitud ootamatu haigushoo ohust.

Nagu aga eespool märgitud, ei ole selline oht asjaoluks, mis kinnitaks suutmatust iseseisvalt

toime tulla VMS § 150 lg 1 p 2 tähenduses.

11. Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga, et tõendid, mille kaebaja esitas

halduskohtule 21.02.2024, ei lükka PPA otsuses tehtud järeldusi ümber. Halduskohus, võttes

kaebaja esitatud tõendid vastu, oleks pidanud neile ka hinnangu andma. On siiski ilmne, et

selle hinnangu andmata jätmine ei saanud siinsel juhul kaasa tuua asja vale lahendamist.

Esiteks tuleb silmas pidada, et kuivõrd halduskohus pidi hindama vaidlustatud otsuse

õiguspärasust selle otsuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2 teine lause), ei saanud

vaidlustatud otsuse õiguspärasuse kontrollimise seisukohast tähtsust omada need tõendid, mis

kajastasid kaebaja terviseseisundi arenguid pärast vaidlustatud otsuse tegemist. Teiseks

nähtub hilisematest terviseandmetest küll, et kaebajal on esinenud ka pärast vaidlustatud

otsuse tegemist krambihoogusid, sh vähemalt ühel korral tänaval viibides. Kuid seeei

tähenda , et kaebaja kuuluks VMS § 150 lg 1 punkti 2 kohaldamisalasse. Suutlikkust

iseseisvalt toime tulla tuleb hinnata igapäevatoimingute ja nende tegemisega seotud pideva

abivajaduse alusel, mitte lähtudes sellest, et aeg-ajalt võivad esineda ja esinevadki

haigushood, mille korral ei saa haige endale ise abi kutsuda ega täiendavate vigastuste

tekkimist vältida. Ringkonnakohus nõustub ka vastustaja ja halduskohtu seisukohaga, et

osalise töövõime tuvastamine ei anna alust väita, et kaebaja ei ole suuteline iseseisvalt toime

tulema.

12. Seoses kaebaja etteheitega, et halduskohus on põhjendamatult jätnud käsitlemata SiM

määruse nr 7/2017 § 10 lõike 3 põhiseaduspärasuse küsimuse, tõdeb ringkonnakohus, et kuigi

halduskohtu sellekohane põhjendus on napp, ei ole mõistlikku kahtlust eelviidatud normi

põhiseaduspärasuses. Viidatud sättest tuleneb, et elamisloa taotlemisel täisealisele lapsele

esitatakse lisaks muudele dokumentidele „pädeva asutuse välja antud dokument, mis tõendab,

et taotleja ei ole terviseseisundi või puude tõttu suuteline iseseisvalt toime tulema“. Selles

sättes ei ole piiratud nimetatud asjaolu tõendamiseks lubatavate tõendite liiki ega sätestatud

üksikasjalikumalt, millist asutust saab käsitada pädevana selle sätte tähenduses. Sisuliselt on

selle sättega täpsustatud üksnes seda, et täisealise lapse suutmatus iseseisvalt toime tulla on

asjaolu, mille tõendamiseks peab tõendi(d) esitama tähtajalise elamisloa taotleja.

Tõendamiskoormuse selline jaotus on välismaalasele tähtajalise elamisloa andmise üldist

loogikat arvesse võttes mõistlik ja põhjendatud. Kuivõrd suveräänsel riigil on õigus otsustada,

millistel tingimustel välismaalasi riiki lubada, tuleb vastava loa saamise aluseks olevad

asjaolud tõendada seda luba saada soovival välismaalasel. Kui välismaalane ei esita veenvaid

6(7)

3-22-2312

tõendeid, ei pea PPA ega PPA otsuse peale esitatud kaebust läbi vaatav halduskohus asuma

ise selliseid tõendeid koguma. SiM määruse nr 7/2017 § 10 lg 3 ei piira seejuures tähtajalise

elamisloa taotleja võimalusi tõendada enda suutmatust mistahes tõenditega. PPA ei keeldunud

siinsel juhul kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest mitte põhjusel, et kaebaja jättis

esitamata mõne konkreetses vormis oleva tõendi, vaid põhjusel, et kaebaja ei esitanud

mistahes veenvaid tõendeid, mis kinnitaks seda, et ta ei ole suuteline iseseisvalt toime tulema.

Nagu eespool märgitud, siis kaebaja esitatud tõendid, mis kinnitavad epilepsia diagnoosi,

krambihoogude esinemist ning soovitust mitte elada üksi, ei tõenda sisuliselt seda, et kaebaja

ei oleks suuteline iseseisvalt toime tulema. Toimetulek VMS § 150 lg 1 p 2 tähenduses

tähendab tavapärast hakkamasaamist enda ülalpidamise ja igapäevatoimingutega, mitte aga

olukorda, kus võimaliku ootamatu haigushoo tekkimisel on täielikult või piisavalt maandatud

risk, et inimene ei jää üksioleku tõttu hätta. SiM määruse nr 7/2017 § 10 lõiget 3 tuleb mõista

nii, et seal peetakse silmas eelkõige arstitõendeid, puudest või terviseseisundist tingitud

kõrvalise abivajaduse tuvastamist käsitlevaid haldusotsuseid ja kõiki muid selliseid

dokumente, mis kinnitavad, et asjaomane täisealine laps vajab igapäevaelus toime tulemiseks

abistamist ja hoolt ligilähedaselt samamoodi, nagu vajab ülalpidamist ja hoolt alaealine laps.

13. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega, et vaidlustatud otsus piirab

ebaproportsionaalselt kaebaja õigust perekonnaelu puutumatusele. Perekonnapõhiõiguse

kaitsealas on eelkõige abikaasade ja elukaaslaste ning vanemate ja alaealiste laste suhted.

Kaebajal välisriigi kodanikuna ei ole subjektiivset õigust saada elamisluba elama asumiseks

Eestis elava täiskasvanud vanema juurde. Juhul kui kaebaja ja tema vanemad peavad oluliseks

elada kaebaja turvalisuse ja heaolu tagamiseks koos, saavad nad seda teha nende ühises

kodakondsusriigis.

14. HKMS § 175 lg 1 kohaselt avaldatakse jõustunud kohtuotsus selleks ettenähtud kohas

arvutivõrgus. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt võib kohus omal algatusel asendada

avaldamisele kuuluvas kohtuotsuses sisalduvad isikut tuvastada võimaldavad andmed

initsiaalide või tähemärgiga. Kohtuotsuse põhjenduste mõistmise seisukohast ei ole kaebaja

nime avaldamine vajalik ning võib eeldada, et kaebaja seda ei soovi. Seetõttu tuleb kaebaja

nimi kohtuotsuse avaldamisel asendada tähemärgiga. Muude kohtuotsuses kajastatud andmete

alusel ei ole kaebaja piisavalt identifitseeritav.

15. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja vastustaja ei ole taotlenud

menetluskulude väljamõistmist, siis jäävad menetluskulud poolte endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

7(7)