2-24-107482/25 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest, Margit Jäätma

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 30. jaanuar 2026

Tsiviilasja number

2-24-107482

Tsiviilasi

AS-i ÜHISTEENUSED hagi Nele Hendriksoni vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

0 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 8. mai 2025. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS-i ÜHISTEENUSED apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (apellant) AS ÜHISTEENUSED

(registrikood

11052490), lepinguline esindaja Sigrid Rahkema

Kostja (vastustaja) Nele Hendrikson (isikukood

XXXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Kaili-Helena

Bull

RESOLUTSIOON

1. Jätta AS-i ÜHISTEENUSED apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu

Maakohtu 8. mai 2025. a otsus tsiviilasjas nr 2-24-107482 muutmata.

2. Jätta apellatsioonimenetluse kulud AS-i ÜHISTEENUSED kanda.

3. Määrata kindlaks Nele Hendriksonile ringkonnakohtus hüvitatavate

menetluskulude rahaline suurus ning mõista AS-lt ÜHISTEENUSED Nele

Hendriksoni kasuks välja apellatsioonimenetluse kulud 240 eurot

(käibemaksuta).

4. Välja mõista AS-lt ÜHISTEENUSED Nele Hendriksoni kasuks viivis

hüvitamisele kuuluvatelt apellatsioonimenetluse kuludelt võlaõigusseaduse § 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude suurust kindlakstegeva

kohtulahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. AS ÜHISTEENUSED (hageja) esitas 21. veebruaril 2024 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse Nele Hendriksonilt (kostja) 60 euro väljamõistmiseks. Pärnu

Maakohus lõpetas menetluse seoses kostja vastuväitega ning andis asja üle hagimenetluses

lahendamiseks Tartu Maakohtule.

Hagiavalduse kohaselt parkis kostja sõiduautot hageja poolt opereeritavas eraparklas

parkimiskorralduse nõudeid rikkudes. Hageja palus mõista kostjalt hageja kasuks välja

leppetrahvi 30 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise leppetrahvilt 9 eurot 7 senti,

edasiulatuva viivise alates hagiavalduse esitamisele järgnevast päevast kuni põhinõude 30

euro tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras ja sissenõudmiskulu

30 eurot.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle läbi vaatamata või rahuldamata ning

menetluskulud hageja kanda.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 8. mai 2025. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 42 eurot 72 senti (s.o leppetrahvi 30 eurot ja otsuse tegemise seisuga

sissenõutavaks muutunud viivise 12 eurot 72 senti) ning viivise põhivõlalt 30 eurolt

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 9. maist 2025 kuni

põhinõude täitmiseni. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda.

Pooled ei vaidle selle üle, et kostja parkis sõiduauto Škoda, registreerimisnumbriga

XXXXXXX, X. veebruaril 2021 kinnistul asukohaga XXXXXXX ning et kostja parkis

valesti, s.o osaliselt kõnniteele, parkimiskohtade kõrvale teele. Hageja väljastas kostjale

leppetrahvinõude summas 30 eurot. Kostja ei ole leppetrahvi tasunud.

Hageja nõue tuleneb tasulisel parkimisalal parkimiseks sõlmitud lepingust, mis vastab VÕS §

271 mõttes üürilepingu tunnustele. Hageja on leppetrahvinõuet tõendanud. Kuni 30 euro

suurune leppetrahv kõnealuse parkimisala puhul ei ole ebamõistlikult suur. Hageja nõue ei ole

aegunud. Kostjalt tuleb hagejale välja mõista leppetrahv 30 eurot. Hagiavalduse esitamise (30.

aprilli 2024. a) seisuga on tasumata viivis 9 eurot 7 senti. Kohtuotsuse tegemise seisuga on

sissenõutavaks muutunud viivis kokku 12 eurot 72 senti (kuni 30. aprillini 2024 viivis 9 eurot

7 senti, perioodi 1. mai 2024 – 30. juuni 2024 eest 63 senti, perioodi 1. juuli 2024 – 31.

detsember 2024 eest 1 euro 85 senti, perioodi 1. jaanuar 2025 – 8. mai 2025 eest 1 euro 17

senti). Hageja viivisenõue tuleb rahuldada.

Hageja nõue sissenõudmiskulude (30 euro) hüvitamiseks ei ole põhjendatud ja tuleb jätta

rahuldamata.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise

korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid

võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt

poolte endi kanda. Kuivõrd kohus rahuldab hagi umbes 50% ulatuses, on põhjendatud jätta

menetluskulud poolte endi kanda. Sellise jaotuse puhul puudub vajadus menetluskulude

rahaliseks kindlaksmääramiseks.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada osas, milles

maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda, ning määrata kindlaks hageja

menetluskulude rahaline suurus, s.o. riigilõiv 100 eurot ja õigusteenuse kulu 780 eurot 50

senti, ja mõista menetluskulud kostjalt hageja kasuks välja võrdeliselt hagi rahuldamise

ulatusega. Hageja palub jätta menetluskulud ringkonnakohtus kostja kanda ning mõista

kostjalt hageja kasuks välja väljamõistetud menetluskuludelt menetluskulude suurust

kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivis VÕS § 113 lõike 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses.

Maakohus on rikkunud kohtuotsuse tegemisel TsMS § 174 lg-t 1 ning § 436 lg-t 1, jättes

menetluskulud poolte endi kanda. Tartu Maakohus jaotas asja menetluskulud valesti TsMS §

163 lg 1 järgi ega arvestanud hageja hagi osalise rahuldamisega. Riigikohus on korduvalt

asunud seisukohale, et hagi osaliselt rahuldamise korral tuleb menetluskulude jaotamisel

lähtuda hageja rahaliste nõuete rahuldamise proportsioonist. Maakohus ei lähtunud

menetluskulude kindlaksmääramisel hageja rahaliste nõuete rahuldamise proportsioonist, vaid

jättis menetluskulud kindlaks määramata ja poolte endi kanda. Eeltoodust tulenevalt on

maakohtu otsus vastuolus Riigikohtu praktikaga ning maakohus on kohaldanud ebaõigesti

menetlusõiguse normi. Maakohus ei ole TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskulude poolte endi

kanda jätmist põhjendanud. Maakohtu otsus tuleb seega tühistada osas, millega maakohus

jättis menetluskulud poolte endi kanda, ning muuta maakohtu otsust selliselt, et määrata

kindlaks menetluskulude rahaline suurus ning jätta menetluskulud kostja kanda võrdeliselt

hagi rahuldamise ulatusele.

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata või alternatiivselt

muuta maakohtu otsuse resolutsiooni p 4 selliselt, et mõista kostjalt hageja kasuks välja

menetluskulu 440 eurot 25 senti ja hagejalt kostja kasuks menetluskulu 906 eurot,

tasaarvestada nõuded ja mõista tasaarvestuse tulemusel hagejalt kostja kasuks välja 465 eurot

75 senti. Kostja palub jätta poolte menetluskulud ringkonnakohtus hageja kanda.

Olukorras, kus saab nõustuda maakohtu poolt tooduga, et hagi rahuldati osaliselt (umbes 50%

ulatuses), sai kohus jätta menetluskulud poolte endi kanda, juhindudes TsMS § 163 lg-st 1.

Menetluskulude jaotuse määramine on kohtu kaalutlusotsustus ja madalama astme kohtu

kaalutlusotsustusse võib kõrgema astme kohus sekkuda vaid siis, kui eelmise astme kohus on

ületanud diskretsioonipiire ja eelkõige juhul, kui kohus jättis tähtsust omavad asjaolud

kaalumata või tegi seda ebapiisavalt.

Maakohus saanuks jaotada poolte menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega

poolte vahel, nii nagu soovis hageja apellatsiooni punktis 3.4. Sellisel juhul võinuks

maakohus menetluskulud määrata järgnevalt: nõue: 100% ((leppetrahv 30 + viivis) +

sissenõudmiskulu) 60 eurot; rahuldatud nõue: 50% (leppetrahv 30 eurot + viivised);

rahuldamata nõue: 50% (sissenõudmiskulu 30 eurot). Kostja menetluskulud olid 1812 eurot,

millest 50% on 906 eurot. Hageja menetluskulud olid 880 eurot 50 senti, millest 50% on 440

eurot 25 senti. Kokkuvõtteks, kui ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse, siis hageja

kohustuseks on kostjale hüvitada 465 eurot 75 senti (906–440,25) maakohtus kantud kuludest.

Nõustuda võib hagejaga, et maakohus ei lähtunud menetluskulude kindlaksmääramisel hageja

rahaliste nõuete rahuldamise proportsioonist, vaid jättis menetluskulud kindlaks määramata,

kuid oleks pidanud määrama, et hageja kohustub kostjale hüvitama 466 eurot.

Maakohus on menetluskulude jaotamist põhjendanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta

rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonimenetluse kulud tuleb jätta hageja

kanda.

7. Hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas. Praegusel juhul on

maakohus leidnud, et menetluskulud tuleb jätta TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda,

viidates hagi osalisele (u 50% ulatuses) rahuldamisele.

TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega

või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. TsMS § 163 lg 1

võimaldab seega jaotada menetluskulud erinevatel viisidel, arvestades kaasuse asjaolusid.

Kuigi rahaliste nõuete puhul on Riigikohtu praktikast tulenevalt põhjendatud hagi osalise

rahuldamise korral lähtuda menetluskulude jaotamisel hageja rahaliste nõuete rahuldamise

proportsioonist (vt RKTKo 29.11.2017, 2-14-56641, p 23.1; RKTKo 28.09.2020, 2-16-8751,

p 31; RKTKo 11.02.2022, 2-19-2497, p 28), mis tuleneb ka TsMS § 163 lg-st 1, ei ole ka

teistsugune menetluskulude jaotus, mida võimaldab TsMS § 163 lg 1, välistatud. See, millisel

viisil kohus menetluskulud hagi osalise rahuldamise korral jaotab, on kohtu diskretsiooniotsus

(vt RKTKo 29.11.2017, 2-14-56641, p 23.1; RKTKo 28.09.2020, 2-16-8751, p 31; RKTKo

11.02.2022, 2-19-2497, p 28). Õige on see, et maakohus peab menetluskulude jaotust aga

põhjendama (vt ka RKTKo 11.02.2022, 2-19-2497, p 28). Ringkonnakohus leiab, et

maakohus on põhjendanud, miks jätab menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi

kanda, viidates, et kuivõrd kohus rahuldab hagi umbes 50% ulatuses, on põhjendatud jätta

praeguses asjas menetluskulud poolte endi kanda. Asjas nähtub, et maakohus on rahuldanud

põhinõudena leppetrahvinõude 30 eurot + viivisenõude ning jätnud rahuldamata

sissenõudmiskulu nõude 30 eurot. Asjaolu, et lisaks leppetrahvinõudele 30 eurot on maakohus

rahuldanud kõrvalnõudena ka viivisenõude, ei tähenda, et maakohus ei võinud

menetluskulude jaotuse puhul jaotada menetluskulusid selliselt, et jätab menetluskulud poolte

endi kanda, arvestades mh lahendatud vaidlusküsimusi. Ringkonnakohtu hinnangul on

selliselt menetluskulude jaotuse määramine asjaolusid arvestades põhjendatud.

Eeltoodut arvestades ei anna hageja väited alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega

muutmiseks.

8. Kuivõrd apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS

§ 171 lg 1 alusel hageja kanda.

9. Ringkonnakohus määrab kindlaks TsMS § 177 lg 1 p 1 alusel ka menetluskulude rahalise

suuruse. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on kostjal kulunud õigusabile

ringkonnakohtus 4 tundi, tunnitasuga 175 eurot (käibemaksuta), seega kokku 700 eurot.

Ringkonnakohtu hinnangul on praegusel juhul, arvestades apellatsioonkaebust ja vastust ning

seda, et ringkonnakohtus vaieldakse vaid menetluskulude jaotuse üle ja kitsamalt vaid selle

üle, kas maakohus kohaldas õigesti TsMS § 163 lg-t 1, kui jättis menetluskulud poolte endi

kanda, põhjendatud ajakulu 2 tundi (4 tunni asemel). Riigikohus on varasemas praktikas

selgitanud, et TsMS § 175 lg 1 alusel esindatava huvides toimingu tegemisel kohaldatav

põhjendatud tunnitasu suurus sõltub eelkõige asja ja vastava toimingu keerukusest ja

mahukusest, samuti esindaja kvalifikatsioonist ja menetluse kestusest (vt RKTKm

24.01.2024, 2-21-9796, p 18). Eeltoodut arvestades peab ringkonnakohus põhjendatud

tunnitasuks praegusel juhul 175 euro asemel 120 eurot (käibemaksuta), arvestades mh kostja

lepingulise esindaja kvalifikatsiooni. Kostja viited Riigikohtu lahenditele (kostja viidatud

RKTKo 16.04.2021, 2-20-4817, p 20; RKTKo 03.04.2019, 2-16-3785, p 31.4; RKTKo

13.05.2020, 2-18-17536, p 18) selles osas, mis summas on Riigikohus pidanud lepingulise

esindaja tunnitasu põhjendatuks, puudutavad olukordi, kus lepinguliseks esindajaks on olnud

vandeadvokaadid/advokaadid. Eeltoodut arvestades on kostja põhjendatud menetluskulude

suurus ringkonnakohtus 240 eurot (käibemaksuta) (120 * 2), mis tuleb hagejalt kostja kasuks

välja mõista.

10. Vastavalt kostja taotlusele märgib ringkonnakohus TsMS § 177 lg 4 alusel, et

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks

tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt)