2-23-118173/17 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

Kohtunik

Meelis Eerik

Otsuse tegemise aeg ja koht

30.01.2026.a, Tallinn

Tsiviilasja number

2-23-118173

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479, asukoht

A.Weizenbergi 20 10150 TALLINN) hagi A K (isikukood xxx,

elukoht xxx) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks

Hagihind

Menetluse liik

4125,13 eurot

Lihtmenetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Välja mõista A Klt Aktiva Finance Group OÜ kasuks põhivõlgnevus 1368,38 eurot

ning sissenõutavaks muutunud viivis alates 11.08.2023 kuni 23.07.2025

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras summas 318,07 eurot.

3. Välja mõista A Klt Aktiva Finance Group OÜ kasuks viivis põhinõudelt (1368,38

eurolt) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates alates

24.07.2025 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni.

4. Jätta rahuldamata Aktiva Finance Group OÜ hagi A K vastu põhivõlgnevuse 964,26

euro, intressi 356,28 euro, sissenõudmiskulude 50 euro ja sissenõutavaks muutunud

viivise 134,62 euro ning edasiulatuva viivise määras 40,02% aastas, väljamõistmiseks.

5. Määrata kindlaks Aktiva Finance Group OÜ menetluskulud summas 1060 eurot

(riigilõiv 490 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ja õigusabikulud 550

eurot). Ülejäänud osas jätta menetluskulude kindlaksmääramise taotlus rahuldamata.

A Kl kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

6. Jätta Aktiva Finance Group OÜ menetluskulud 52% ulatuses A K kanda ja 48%

ulatuses Aktiva Finance Group OÜ kanda.

7. Välja mõista A Klt Aktiva Finance Group OÜ kasuks põhjendatud ja vajalik

menetluskulu 551,20 eurot.

8. Välja mõista A Klt väljamõistetud menetluskuludelt menetluskulude suurust

kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivis võlaõigusseaduse § 113

lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses tasumata summalt.

9. Otsus kuulub viivitamata täitmisele.

Edasikaebamise kord

Kohus ei anna luba edasikaebamiseks. Lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse

Tallinna Ringkonnakohtus menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba

edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud

materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti

hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit (TsMS § 637 lg 21). Apellatsioonkaebuse

võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest.

Asjaolud ja kohtu põhjendused

Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lõikele 1 „menetleb kohus hagi oma

õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud

üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat,

mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole.“

Kuna käesolev hagi mahub eelpool sätestatud piirmäära, menetleb kohus antud asja lihtmenetluses.

Hageja on taotlenud asja menetlemist ilma kohtuistungit pidamata kirjalikus menetluses. Kostja on

nõustunud asja kirjaliku menetlusega. Kohus peab võimalikuks asja arutada ilma istungita.

TsMS § 405 lg 1 p 9 võib kohus teha otsuse lihtsustatud korras.

TsMS § 444 lg 1 ja 2 järgi „kohus võib otsuse kirjeldavas osas jätta märkimata nõuete kohta esitatud

väited, vastuväited ja esitatud tõendid, samuti riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse seisukoha.

Kui kohus menetleb käesoleva seaduse § 405 lõikes 1 nimetatud hagi lihtmenetluses, võib ta

kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud

kohtu järeldused, märkimisega.“

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude

ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja

võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool

määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid

tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad

tema nõuded ja vastuväited. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised.

Hagiavaldusest nähtuvalt sõlmisid kostja ja xxx OÜ krediidikonto lepingud nr XXX. Lepingutes

lepiti kokku intressi määras 40,02% aastas. Lepingu krediidi kulukuse määraks oli 49%.

Hagiavalduse kohaselt saatis xxx OÜ kostjale 10.07.2020 lepingu nr XXX ülesütlemise hoiatuse,

milles anti kostjale vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. Kuivõrd

hoiatusest hoolimata kostja oma võlgnevust ei likvideerinud, ütles xxx OÜ lepingu üles 25.07.2020.

xxx OÜ loovutas 28.07.2020 kostja vastase nõude OÜ-le Aktiva Finance Group koos õigusega

nõuda kõrvalnõudeid.

Hagiavaldusest nähtuvalt on kostja võtnud välja krediiti summas 3200 eurot. Kostja kohustus

krediiti tagastama arvete alusel. Kostja on teostanud laenuandjale makseid põhiosa katteks summas

227,36 eurot. Lisaks on kostja teostanud makseid hagejale summas 640 eurot. Tulenevalt eeltoodust

on kostjal põhivõlg summas 2332,64 eurot. Lepingu alusel kohustus kostja tasuma intressi

maksegraafikute alusel. Kostjal on intressi võlgnevus alates 10.04.2020 osamaksest kuni

ülesütlemisele eelnenud osamakseni 10.07.2020 summas 356,28 eurot. Kostja intressi tasunud ei

ole. Laenuandja ja hageja on kohtuvälises menetluses saatnud korduvalt kostjale

maksemeeldetuletusi, kuid vaatamata meeldetuletusele ei ole kostja võlgnevust likvideerinud.

Hageja sissenõudekulude summa on 50 eurot. Hageja nõuab viivist põhivõla summalt 2332,64

eurolt kostja poolt viimati teostatud makse kuupäevale järgnevast päevast, so alates 12.01.2023 kuni

hagi esitamiseni 07.07.2023 määras 40,02% aastas. Hageja nõuab viivist summas 452,69 eurot.

Edaspidi nõuab hageja viivist põhinõudelt kuni sellekohase tasumiseni alates 08.07.2023

lepingujärgse intressimääraga võrdses määras, so 40,02% aastas.

Kostja on esitanud vastuse hagile, milles tõi välja, et kostja hagiga ei nõustu ja vaidleb sellele täies

ulatuses vastu. Kostja leidis, et lepingud on tühised, hageja ei ole kostja võlausaldaja, rikutud on

vastutustundliku laenamise põhimõtet, uut graafikut pole koostatud ega kostjale edastatud,

tarbijakrediidilepingu sätteid ei ole järgitud, lepingus ei ole avaldatud krediidi kogukulu, lepingutest

ei tekkinud intressi tasumise kohustust, nõue on põhjendamatult suur, ebaselge ja tõendamata,

viivise määra kokkulepe on tühine. Kostja taotleb viivise ja sissenõudmiskulude vähendamist.

Kostja hinnangul on hageja sissenõudmiskulude nõue põhjendamatu ning hageja menetluskulud on

samuti põhjendamatud ja ülepaisutatud.

Kostja selgitas, et laenulepingute sõlmimise ajal oli kostja finantsraskustes ja krediidivõimetu.

Kostja oli pereinimene, kostja ülalpidamisel olid kaks alaealist väikelast. Kostja viibis

vanemapuhkusel ning kostja igakuiseks sissetulekuks olid vanemahüvitis ja peretoetus. Peretoetust

ei saa kostja hinnangul arvestada kostja sissetulekuna, kuna see on mõeldud laste jaoks. Kostjal oli

hulgaliselt varasemalt sõlmitud tarbijakrediidilepingutest, sh nn kiirlaenudest tulenevaid kohustusi,

mille täitmisega kostja oli raskustes.

Kostja tõi vastuses välja, et lepingutes puuduvad krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatud

andmed ja eeldused. Eeltoodust tulenevalt on kostja hinnangul kostjaga sõlmitud lepingud tühised.

Seega laenulepingute tühisuse korral ei ole hagejal kostja vastu nõuet ja hageja ei ole kostja

võlausaldaja. Sel juhul tuleb hagi jätta rahuldamata. Kostja lisas, et krediidi kulukuse määr ületab

kolmekordsest lepingu sõlmimise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmisest tarbimislaenude

määra. Kostja märkis lisaks, et hageja ei ole põhistanud ega tõendanud laenusumma väljamaksmist

kostjale. Kostja esitab seega vastuväite põhivõla nõudele, vaidlustab laenusumma kättesaamise ja

sellest tulenevalt ka kõrvalnõuded. Hageja nõuete arvestus on kostja arvamuse kohaselt ebaselge.

Kostja selgitas, et kostja sissetulek oli laenu taotlemise hetkedel igakuiselt erinev, mis tulenes ka

sellest, et kostja sissetulekut vähendati seoses COVID-19 pandeemiaga ja kostja viibis enne

töötamist vanemapuhkusel. Viimane arvestatav töökoht laenulepingu sõlmimisel oli kostjal xxx-s

alates 01.03.2019. Aprillis 2019 maksti kostjale töötasuna 516,96 eurot, millest tuli kostjal tasuda

hagejale ning üleval pidada enda alaealisi lapsi ja kanda muid igakuiseid püsikulutusi. Kostja märkis

vastuses, et juhul kui kohus otsustab hagi rahuldada ja kostjalt viivise välja mõista, palub kostja

kohtul viivist vähendada võimalikult suures ulatuses ja lisaks piirata viivist selliselt, et kõrvalnõuded

kokku ei ületaks väljamõistetud põhivõlga. Lisaks vaidles kostja vastu hageja sissenõudmiskuludele

ja õigusabikuludele.

Hageja on esitanud seisukoha kostja vastusele, milles hageja selgitas, et lepingu euroteabelehe

kohaselt põhineb krediidi kulukuse määra arvestus eeldustel, et krediidilimiit võetakse kasutusele

viivitamata ja täies ulatuses lepingus kokkulepitud tingimustel. Tähtajatu leping tähendab, et leping

ei lõppe krediidi täieliku tagastamisega, vaid tegemist on krediitkaardiga, mille alusel on võimalik

krediiti korduvalt kasutusele võtta. Hageja tõi välja, et esialgne võlausaldaja on selgitanud, et

kahjuks ei ole võimalik edastada pangakinnitust laenusumma ülekandmise kohta, kuivõrd vastav

konto on tänaseks suletud. Kostja on laenuandjaga lepingu sõlminud ja asunud lepingut täitma.

Kostja on teostanud lepingu alusel makseid, millega on tunnistanud laenulepingu sõlmimist ja

laenusumma kättesaamist. Samuti on kostja võlgnevust tasunud hagejale üle kahe ja poole aasta.

Hageja hinnangul ei ole eluliselt usutav, et kostja tasuks nii endisele võlausaldajale kui ka hagejale

nõude aluseks oleva lepingu võlgnevust, kui ta ei oleks laenusummat kätte saanud. Hageja selgitas,

et kostja on lepingu kestel krediiti kasutusele võtnud summas 3200 eurot ning teinud esialgsele

laenuandjale tagasimakseid kokku summas 1191,62 eurot. Hagejale on kostja tagasimakseid teinud

summas 640 eurot, mille hageja on arvestanud põhiosa katteks. Hageja selgitas, et laenuandja on

väljastanud kostjale laenu vastutustundliku laenamise põhimõtteid järgides. Hageja lisas, et kui

taotluse täitmisel esitas kostja laenuandjale ebaõigeid andmeid, ei saa laenuandjale ette heita

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist. Laenuandja ei saa eeldada, et temale esitatud

andmed ei ole õiged. Hageja on seisukohal, et hagis nõutud viivisemäär (40,02% aastas) ei saa olla

liiga suur. Kokkulepe kohaldatava intressi- ja viivisemäära suhtes paikneb krediidikonto lepingu

põhitingimustes. Hageja leidis, et hagiavalduses esitatud viivisenõue lepingus kokkulepitud

intressimäära järgi on mõistlik ja seadusega kooskõlas, mistõttu puudub alus viivisemäära

vähendamiseks. Kostja on taotlenud viivise vähendamist. Hageja ei nõustu viivise vähendamisega.

Nõude loovutamise osas selgitas hageja, et nõude loovutamiseks on vajalik vaid üksnes senise ja

uue võlausaldaja vaheline kokkulepe ja loovutamine toimub sõltumata võlgniku tahtest ja võlgniku

õiguslik seisund loovutamise tõttu ei halvene.

Kostja on esitanud vastuse hageja seisukohale. Kostja teavitas kohut, et ta pidas hageja esindajaga

läbirääkimisi kompromissile jõudmiseks, kuid hageja keeldumise tõttu kompromissini ei jõutud.

Kostja selgitas, et kui leping on jäänud sõlmimata või on tühine või on rikutud vastutustundliku

laenamise põhimõtet või muul põhjusel ei olnud kostjal kohustust tasuda kõrvalnõudeid, st ka

intressi, sh põhjusel et kohaldub seaduslik intressimäär 0% aastas, ei ole kostjal muud kohustust kui

tegelikult saadud summa tagastada. Seejuures leidis kostja, et hageja ei ole lepingu sõlmimata

jäämise või tühisuse korral tema võlausaldaja, kuid omapoolse järeleandmisena oli kostja valmis

teda aktsepteerima võlausaldajana. Kostja esitas vastuväite põhivõla nõudele, vaidlustas

laenusumma kättesaamise ja sellest tulenevalt ka kõrvalnõuded. Kostja ei ole teinud tahteavaldust

hagi aluseks oleva konkreetsete tingimustega laenulepingu sõlmimiseks. Kostja märkis, et kui kostja

oleks sellises vormis tahteavalduse teinud, saaks hageja selle kohtule esitada ja elulise usutavuse

argument ei tõusetuks üldse. Kostja lisas, et asjaolu, et hageja ei ole tõendina esitanud kostja

kirjalikult taasesitavas vormis tahteavaldust lepingu sõlmimiseks, kinnitab, et sellist tahteavaldust ei

ole tehtud. Asjaolu, et hageja nõuab viivist intressimääraga võrdse määra alusel, on siiski kostjat

ebamõistlikult kahjustav. Hageja ei ole kontrollinud ega arvestanud laenutaotluse rahuldamisel

laenuandja poolt teiste laenulepingute sõlmimise raames kogutud informatsiooni kostja

finantskohustuste ja maksekäitumiste kohta. Eeltoodu alusel palub kostja jätta hagi rahuldamata ja

menetluskulud täies ulatuses hageja kanda.

04.06.2025 kohtukirjaga andis kohus hagejale tähtaja VÕS § 403⁴ lg 7 järgse ümberarvestuse

esitamiseks.

Hageja on esitanud kohtule täiendava seisukoha, milles tõi välja, et hageja tegi kostjale

kompromissettepaneku, millega kostja ei nõustunud. Hageja selgitas, et poolte vahel sõlmitud

laenuleping on sõlmitud sidevahendi abil, mistõttu toimub andmesidevahetus kliendi ja

administraatori vahel iseteenindusportaalis. Kostja oli läbinud ka isiku tuvastamise. Hageja lisas, et

hageja on selgitanud juba eelnevalt laenusummade väljamaksmist. Hageja selgitas, et hageja on oma

menetlusdokumentides viidanud krediidilimiidile 3000 eurot. Krediiti on aga korduvalt kasutusele

võetud ning tagasi makstud. Hageja märkis, et hagiavalduse lisast 1 nähtub, et kostja on krediiti

kasutusele võtnud kogusummas 3200 eurot. Hageja lisas, et on esitanud tõendid selle kohta, et

nõude loovutamise teade on kostjale edastatud. Hageja selgitas juba 22.04.2024 detailselt

vastutustundliku laenamise põhimõtet ning esitas eelneva kinnitamiseks ka tõendid.

Hageja täitis ka kohtunõude, mille kohaselt kohus kohustas hagejat esitama nõude ümberarvestuse.

Hageja tõi välja, et kostja võttis krediiti kasutusele kogusummas 3200 eurot ning on teinud

esialgsele laenuandjale tagasimakseid kokku summas 1191,62 eurot. Hagejale on kostja

tagasimakseid teinud summas 640 eurot. Eeltoodust tulenevalt juhul kui kohus leiab, et laenuandja

on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis tuleb kostjal tagastada lepingu alusel saadud

summa 1368,38 eurot. Hageja selgitas, et arvestades kõik kostja maksed põhinõude katteks, ei saaks

sellisel juhul lugeda lepingut 25.07.2020 kehtivalt üles öelduks, kuna selleks hetkeks ei olnud kostja

osamaksetega viivituses. Viimase tagasimakse tasumise tähtpäev oli 10.08.2023. Seega saabus

lepingu lõpptähtpäev 10.08.2023. Hageja selgitas, et juhul kui kohus leiab et vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimist on rikutud tuleb kostjalt välja mõista tagastamata põhivõlg 1368,38

eurot, sissenõudmiskulud 50 eurot ja viivis aastase intressi määraga võrdses viivisemääras põhiosalt

1368,38 eurolt alates 11.08.2023 kuni 23.07.2025. Hageja nõuab edasiulatuvat viivist

põhivõlgnevuselt 1368,38 eurot alates seisukoha esitamisele järgnevast päevast, so 24.07.2025

aastase intressi määraga võrdses viivisemääras. Hageja lisas, et hageja menetluskulud on

põhjendatud ning tuleb kostjalt välja mõista.

09.12.2025 kohtunõudega tegi kohus pooltele ettepaneku lahendada käesolev tsiviilasi kompromissi

sõlmimise teel ning teavitada kohut hiljemalt 16.12.2025 kompromissi sõlmimise võimalikkusest ja

esitada eelviidatud tähtajaks kompromissleping. Kohus selgitas, et juhul kui pooled kompromissi ei

saavuta, määrab kohus pooltele lõplike seisukohtade esitamise tähtajaks 16.12.2025 ning

vastaspoole esitatule vastamise tähtajaks 22.12.2025.

Hageja esitas kohtule 15.12.2025 lõpliku seisukoha koos menetluskulude nimekirjaga. Hageja tõi

välja, et hageja ja kostja on pidanud kompromissläbirääkimisi, kuid ei suutnud kompromissini

jõuda. Hageja avaldas, et kostja poolt pakutud kompromissiga hageja nõustuda ei saa, kuna pakutud

summa on põhjendamatult väike ning kahjustab hageja huve. Hageja lisas, et põhjendatud ei ole

kostja nõuet vähendada selliselt nagu seda soovib kostja. Krediidikonto lepingu alusel sai kostja

kasutada krediiti. Kostjal oli kohustus saadud laen tagastada. Laenult tuleb maksta intressi. Seega on

põhiosa ja intressi nõue põhjendatud. Kuna kostja ei ole täitnud oma kohustusi korrapäraselt ja on

korduvalt rikkunud lepingu tingimusi, on hageja õigustatud nõudma viivist ja sissenõudmisega

seotud kulusid. Hageja avaldas, et hageja jääb hagis esitatud nõude juurde. Hageja on nõudnud

seaduslikult ja õigesti võlga ning sellega kaasnevaid kulusid. Hageja nõue on põhjendatud ning

kuulub rahuldamisele. Kokku on hageja kandnud menetluskulusid summas 2031 eurot (so riigilõiv

490 eurot ja õigusabikulud 1541 eurot). Hageja palub hagi täies ulatuses rahuldada, mõista kostjalt

välja kõik hagis nõutud summad ning menetluskulud jätta kostja kanda.

Kostja esitas lõpliku seisukoha 16.12.2025. Kostja tõi välja, et kostja jääb kõikide oma kirjalike

seisukohtade juurde ja ei hakka neid uuesti välja tooma. Kostja hinnangul on hageja nõude

kujunemine täies ulatuses ebaselge. Kostja märkis, et ebaselget nõuet ei või rahuldada. Hagist ei

selgu ega ole tõendatud, millise summa ja kuidas krediidiandja kostjale välja maksis või milliseid

kinnipidamisi kokkulepitud laenusummast tegi. Laenusumma tegelik väljamaksmine on aluseks

kogu hageja nõudele. Kostja jääb endiselt selle juurde, et krediidiandja rikkus vastutustundliku

laenamise kohustust ja ei hakka varem esitatud kirjalike seisukohti kordama. Hageja ei ole kostja

sõnul tõendanud, et kostja on loovutamise teate kätte saanud, üksnes märkimine, et dokument on

saadetud kostjale lepingus märgitud e-postile või Rahvastikuregistri järgsele aadressile ei tõenda

kostja hinnangul kuidagi dokumendi kättesaamist kostja poolt. Kostja jääb viivise osas varem

kirjalikult esitatud seisukoha juurde. Viivisemäär, mida nõuab hageja on ebamõistlikult kõrge ja

kostjat kahjustav. Kostja palub viivisemäära vähendada, kuna kostjal ei ole vara, mille arvelt

võlgnevust tasuda. Kostja esitas vastuväited hageja menetluskuludele juba vastuses hagiavaldusele

ning jääb kõigi esitatud seisukohtade juurde.

22.12.2025 esitas kostja täiendava seisukoha hageja 15.12.2025 seisukohale ja menetluskulude

nimekirjale. Kostja tõi veelkordselt välja, et hageja ei ole tõendanud laenusumma väljamaksmist

kostjale. Hageja nõue on ebaselge. Kostja on seisukohal, et krediidiandja rikkus laenutaotluse

rahuldamisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja ei nõustu hageja menetluskulude

nimekirjas märgitud tunnitasu määraga, kuna see on ebamõistlikult kõrge ja vastab kvalifitseeritud

õigusabi osutaja, so advokaadi tunnitasu määrale. Eeltoodut arvesse võttes palub kostja jätta hagi

rahuldamata ja menetluskulud täies ulatuses hageja kanda.

Kohus asub seisukohale, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt.

Kohus hindab käesolevalt üksnes asjas tähtsust omavaid poolte vastuväiteid ning kujundab

seisukoha all-laotuvalt.

Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel kohaldub lisaks siseriiklikule õigusele

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nr 2008/48. Kohus lähtub asja lahendamisel lisaks

siseriiklikule õigusele sellest direktiivist ja asjakohastest Euroopa Kohtu lahendites väljendatud

põhimõtetest. See tähendab, et kohus hindab omal algatusel, kas krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei pea tarbija selleks

esitama menetluses vastuväidet ega seda sisustama (Euroopa Kohtu 05. märtsi 2020 otsus asjas nr

C-679/18, p-d 20-23).

TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes

nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja

vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma

nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1

kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema

nõuded ja vastuväited.

Hageja on esitanud kostja vastu nõuded tulenevalt kostja ja xxx OÜ vahel sõlmitud

krediidikontolepingust nr XXX.

Kohtu hinnangul on hageja tõendanud, et kostja ja xxx OÜ vahel oli sõlmitud tarbijakrediidileping

võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 mõttes. xxx OÜ oli oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev

krediidiandja, kes andis krediiti kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei seondunud

tema majandus- ega kutsetegevusega (VÕS § 1 lg 5). Hageja on esitanud kohtule

krediidikontolepingu, mille alusel võimaldati kostjale krediiti. Kostja vaidles hagile vastu täies

ulatuses. Kostja leidis, et lepingud on tühised, hageja ei ole kostja võlausaldaja, rikutud on

vastutustundliku laenamise põhimõtet, uut graafikut pole koostatud ega kostjale edastatud,

tarbijakrediidilepingu sätteid ei ole järgitud, lepingus ei ole avaldatud krediidi kogukulu, lepingutest

ei tekkinud intressi tasumise kohustust, nõue on põhjendamatult suur, ebaselge ja tõendamata,

viivise määra kokkulepe on tühine. Kostja taotles viivise ja sissenõudmiskulude vähendamist,

kuivõrd sissenõudmiskulude nõue on põhjendamatu ning hageja menetluskulud on ülepaisutatud.

VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel

nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma

kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus

kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised

varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju.

VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva

krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase

kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam

kui kolm korda. xxx OÜ ja kostja vahel sõlmitud krediidikontolepingu nr XXX puhul oli

krediidikulukuse määraks 49%. Tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 30.04.2019 lepingu

sõlmimise ajal oli 20,01%. Kolmekordne määr oleks seega 60,03%. Hageja poolt väljatoodud

krediidi kulukuse määr ei ületa lepingu krediidi kulukuse määra rohkem kui kolm korda krediidi

andmise ajal Eesti Panga avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud

tarbimislaenude kulukuse määra. Seega ei ole leping tühine VÕS § 406² lõike 1 alusel ning kostja

vastuväited lepingu tühisusele on asjakohatud.

Kostja on vaielnud vastu nõude loovutamisele. Kostja on märkinud, et tema ei ole nõude

loovutamise teadet kätte saanud. Kohus selgitab, et laenuandja on õigustatud nõuet loovutama. VÕS

§ 164 sätestab, et võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel

tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõude loovutamiseks ei ole vajalik

kohustatud isiku, so võlgniku nõusolek. Hageja esitatud loovutamise teatises on selgelt toodud kes,

kellele ja millise nõude on loovutanud. Laenuandja loovutas hagejale lepingust tuleneva nõude,

millest teavitati ka kostjat, edastades temale loovutamise teate. Uus võlausaldaja on 28.07.2020

teavitanud nõude loovutamisest ja menetluse alustamisest kostjat e-kirja teel, millele kostja on

vastanud ning soovinud sõlmida maksekokkulepet. Kohtu hinnangul näitab asjaolu, et kostja on

pärast nõude loovutamist teinud hagejale tagasimakseid, seda, et kostja oli loovutamisest teadlik.

Kohus asub seisukohale, et nõue on loovutatud hagejale kehtivalt.

Kostja on vaielnud vastu laenusummade kättesaamise kohta. Kostja on väitnud, et ta ei ole laenu

saanud. Esialgne võlausaldaja on selgitanud, et kahjuks ei ole võimalik edastada pangakinnitust

laenusumma ülekandmise kohta, kuivõrd vastav pangakonto on tänaseks suletud. Hageja poolt

esitatud tõenditest nähtuvalt on kostja teinud pikema aja jooksul laenu tagasimakseid nii esialgsele

võlausaldajale kui ka hagejale, kellele nõue loovutati. Kostja on võlgnevust tasunud hagejale üle

kahe ja poole aasta. Kohus leiab, et kostja väide, et ta ei ole krediidikonto lepingu alusel

laenusummasid kätte saanud, ei vasta tõele ning ei ole eluliselt usutav. Tagasimaksete tegemine

kinnitab, et kostja oli krediidikonto lepingu olemasolust teadlik ning, et kostja on raha saanud.

Lisaks on kostja vaielnud vastu krediidilimiidile summas 3200 eurot, kuivõrd lepingu alusel pidi

kostja saama krediiti summas 3000 eurot. Hageja on selgitanud, et krediidilimiit summas 3200 eurot

tulenes sellest, et krediit on kostja poolt korduvalt kasutusele võetud ning ka tagasi makstud. Lisaks

nähtub hagiavalduse lisast 1, et kostja on krediidi kasutusele võtnud kogusummas 3200 eurot (so

200+100+50+100+50+50+500+200+150+300+200+150+1000+50+50+50). Eelnevast tulenevalt

peab kohus põhjendamatuks kostja vastuväiteid laenu mittesaamise ja krediidilimiidi summa kohta.

Lisaks märkis kostja, et kostja ei ole teinud tahteavaldust hagi aluseks oleva konkreetsete

tingimustega laenulepingu sõlmimiseks. Hageja on selgitanud, et poolte vahel sõlmitud laenuleping

on sõlmitud sidevahendi abil, mistõttu toimus andmesidevahetus kliendi ja administraatori vahel

iseteenindusportaalis, kuhu sisenemiseks oli kostjal vaja ennast identifitseerida. Hageja on esitanud

kohtule lepingu kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. VÕS § 404 lg 1 reguleerib, et tarbija

tahteavaldus peab olema tehtud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, millest on laenuandja

lähtunud. VÕS § 410 lg 1 kohaselt käesoleva seaduse § 404 lõikes 1 nimetatud vorminõue ei välista

tarbijakrediidilepingu sõlmimist sidevahendi abil. Sidevahendi abil tarbijakrediidilepingu sõlminud

tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. VÕS §

4031 lg 9 kohaselt sidevahendi abil sõlmitava tarbijakrediidilepingu puhul loetakse krediidiandja

käesoleva seaduse § 541 lõigetes 1 ja 3 sätestatud teabele esitatavad nõuded täitnuks, kui ta on

esitanud tarbijale Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe käesolevas paragrahvis nimetatud

teabega ja lisateabega finantsteenuste kaugturustuse kohta. Kohtule esitatud dokumentidega on

tõendatud, et kostjale on edastatud lepingudokumendid koos Euroopa Tarbijakrediidi infolehega e-

posti teel. Kostja isik on tuvastatud ID-kaardiga. Kohus asub seisukohale, et kostja on esitanud

tahteavalduse lepingu sõlmimiseks ning leping on sõlmitud kehtivalt sidevahendi abil.

Kohus selgitab, et kohtul on kohustus omal algatusel kontrollida tarbijaõiguse teatavate sätete

võimalikku rikkumist (Euroopa Kohtu otsus C-679/18 p 18, C-495/19 p 17).

Kohus märgib, et laenuandja peab muuhulgas hindama tarbija sissetuleku allikat ja selle olemust

(KAVS § 49 lg 3). Kohtule esitatud dokumentidest nähtuvalt on krediidiandja kontrollinud kostja

maksevõimet avalikest andmebaasidest ning kostja esitatud andmete ja kostja pangakonto väljavõtte

alusel. Hageja poolt esitatust nähtub, et kostja sissetulekud olid üksnes minimaalses määras.

Kostjale on makstud Sotsiaalkindlustusameti poolt vanemahüvitist summas 1006,14 eurot kuus ja

peretoetust summas 110 eurot kuus. Krediidiandja tuvastas muuhulgas kostja kohustused järgmiselt:

xxx - 102 eurot, xxx - 220 eurot, xxx AS - 50 eurot, xxx AS - 200 eurot, xxx - 10 eurot, xxx AS -

64,71 eurot. Hageja lisas, et automaatsüsteem on võtnud arvesse kostja majapidamiskuludeks

kohustusliku miinimumi summas 150 eurot. Kostja on toonud välja, et kostja sissetulek oli laenu

taotlemise hetkedel igakuiselt erinev, mis tulenes ka sellest, et kostja sissetulekut vähendati seoses

COVID-19 pandeemiaga ja kostja viibis enne töötamist vanemapuhkusel. Viimane arvestatav

töökoht laenulepingu sõlmimisel oli xxx-s alates 01.03.2019. Aprillis 2019 maksti kostjale

töötasuna 516,96 eurot, millest tuli kostjal tasuda hagejale ning üleval pidada enda alaealisi lapsi ja

kanda muid igakuiseid püsikulutusi. Kohus on tutvunud kostja pangakonto väljavõtetega, millelt

nähtub, et kostja maksekäitumine kostja krediidivõimelisust ei kinnita. Kohus asub seisukohale, et

krediidiandja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet vajaliku hoolsusega. Kohus

möönab, et kostja oli kohustatud laenu taotlemisel esitama krediidiandjale õiged andmed oma

sissetulekute ja kohustuste kohta. Samas nähtub hageja poolt esitatust, et krediidiandja ei ole

arvestanud, et kostjal oli 2 alaealist ülalpeetavat ning suures mahus laenukohustused teiste

krediidiandjate ees. Kohtu hinnangul ei saanud kostja olla isikuks, kes oleks võimeline laenu

teenindama.

Eelneva põhjal asub kohus seisukohale, et krediidiandja ei kogunud vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimiseks vajalikku teavet ega hinnanud tarbija krediidivõimet nõuetekohase

hoolsusega. VÕS § 4034 lg 7 kohaselt kui krediidiandja rikub vastutustundliku laenamise

põhimõtet, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud

intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija

krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.

Hageja on esitanud kohtule nõude ümberarvestuse juhuks kui kohus leiab, et vastutustundliku

laenamise põhimõtteid on rikutud. Sellisel juhul palub hageja kostjal tagastada lepingu alusel saadud

summa 1368,38 eurot (so 3200 - 1191,62 - 640). Hageja selgitas ümberarvestuses, et arvestades

kõik kostja maksed põhinõude katteks, ei saaks sellisel juhul lugeda lepingut 25.07.2020 kehtivalt

üles öelduks, kuna selleks hetkeks ei olnud kostja osamaksetega viivituses. Lepingu kohaselt oli

krediidi tagastamise periood 48 kuud. Krediit võeti kostja poolt esmakordselt kasutusse 30.04.2019.

Esimese tagasimakse tasumise tähtpäev oli 10.08.2019 ja selles tulenevalt viimase tagasimakse

tasumise tähtpäev 10.08.2023. Seega on lepingu lõpptähtpäev saabunud 10.08.2023. Hageja märkis

ümberarvestuses, et juhul kui kohus leiab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist on

rikutud tuleb kostjalt välja mõista tagastamata põhivõlg 1368,38 eurot, sissenõudmiskulud 50 eurot

ja viivis lepingujärgses viivisemääras, so 40,01% aastas põhiosalt 1368,38 eurolt alates 11.08.2023

kuni seisukoha esitamiseni, so 23.07.2025 ning edasiulatuv viivis alates 24.07.2025 lepingujärgses

viivisemääras kuni võla tasumiseni.

Kohus rahuldab hagi osaliselt. Kostja kasutas krediiti summas 3200 eurot. Kostja on teinud

tagasimakseid kokku summas 1831,62 eurot. Arvestades kõik kostja maksed põhiosa katteks, siis on

kostja põhivõlg hageja ees summas 1368,38 eurot (so 3200 - 1831,62).

Kuivõrd kohus tuvastas, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet,

mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse summas 1368,38 eurot.

VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tulenevalt võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise

korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise

korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt,

et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist

kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude

täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni

otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

Hageja nõuab viivist põhivõla summalt 1368,38 eurot alates 11.08.2023 lepingujärgses

viivisemääras 40,01% aastas kuni 23.07.2025 ja edasiulatuvat viivist lepingujärgses määras alates

24.07.2025 kuni võlgnevuse tasumiseni. Kohus leiab, et hageja viivisenõue on põhjendatud

osaliselt. Kohus selgitab, et VÕS § 4034 lg 7 kohaselt kui krediidiandja rikub vastutustundliku

laenamise põhimõtet, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94

sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Hageja nõuab

viivist määras 40,01% aastas. Kohus tuvastas, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Eelnevast tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise

põhivõlgnevuselt 1368,38 eurolt seadusjärgses määras alates 11.08.2023 kuni 23.07.2025 summas

318,07 eurot ja edasiulatuva viivise seadusjärgses määras alates 24.07.2025 kuni võlgnevuse

tasumiseni. Kostja on palunud kohtul vähendada viivist seadusjärgse määrani. Kohus vähendas

viivist seadusjärgse määrani, kuivõrd kohus tuvastas, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku

laenamise põhimõtet.

Lisaks nõuab hageja ümberarvestuse kohaselt sissenõudmiskulusid summas 50 eurot. Kohus jätab

sissenõudmiskulud kostjalt välja mõistmata, kuivõrd kohus tuvastas, et krediidiandja on rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet ning sel juhul muid tasusid kostja hagejale ei võlgne.

Kooskõlas TsMS § 163 lg 1 hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei

jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.

Menetluskulude osas märgib kohus järgmist. Hageja palub mõista välja kostjalt riigilõiv summas

490 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu summas 20 eurot ja õigusabikulud summas 1521 eurot,

arvestusega 9 tundi tunnihinnaga 169 eurot. Kostja on vaielnud vastu hageja õigusabikulude

suurusele. Kohus nõustub siinkohal osaliselt kostja poolt väljatooduga ja vähendab hageja

õigusabikulusid ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud mõistlikus ja põhjendatud

ulatuses.

Kohus leiab, et riigilõivukulu summas 490 eurot ja maksekäsu kiirmenetluse kulu summas 20 eurot

on põhjendatud kulud, mis tuleb vastavalt seadusele kostjalt hageja kasuks välja mõista. Hagejat

esindas menetluses TsMS § 218 lg 1 p 2 tingimustele vastav lepinguline esindaja (jurist). Tallinna

Ringkonnakohus on 28.02.2023 otsuses tsiviilasjas nr 2-21-10648 punktis 57 märkinud, et

mitteadvokaadist esindaja põhjendatud tunnitasuks on senises praktikas peetud 60-100 eurot, millele

vajadusel lisandub käibemaks. Sellest kõrgemad juristi tunnitasud on pigem erandlikud (vt

Ringkonnakohtu lahend nr 2-19-110078, punkt 19). Kohus on seisukohal, et hageja esindaja

märgitud tunnitasu summas 169 eurot ilma käibemaksuta tuleb käesolevas asjas lugeda

ebamõistlikult kõrgeks. Arvestades käesoleva tsiviilasja olemust, vaidluse keerukust ja hageja

lepingulise esindaja kvalifikatsiooni, on esindaja taotletud tunnitasu suurus kohtu hinnangul üle

paisutatud. Kuna hageja taotleb menetluskulude hüvitamist ilma käibemaksuta, on hageja

põhjendatud tunnihind 100 eurot ilma käibemaksuta. Kohus leiab, et menetluskulude nimekirjas

märgitud õigusabitoimingud on osaliselt põhjendatud ja hageja esindamiseks kohtumenetluses

vajalikud. Kohus peab põhjendatuks hagiavalduse koostamisele, komplekteerimisele ja esitamisele

kulunud aega 3 tunni ulatuses, hageja 22.04.2024 seisukoha koostamisele ja esitamisele kulunud

aega 1 tunni ulatuses, hageja 24.07.2024 seisukoha koostamisele ja esitamisele kulunud aega 1 tunni

ulatuses ning hageja 15.12.2025 seisukoha koostamisele ja esitamisele kulunud aega 0,5 tunni

ulatuses. Arvestades lepingulise esindaja õigusteenuse põhjendatud tunnihinda, on hageja

põhjendatud õigusabikulu kokku 550 eurot ilma käibemaksuta (5,5 tundi × 100 eurot). Kohus loeb

hageja põhjendatud menetluskuludeks 1060 eurot, millest 490 eurot on riigilõiv, 20 eurot on

maksekäsu kiirmenetluse kulu ja 550 eurot on lepingulise esindaja kulu. Kohus jätab menetluskulud

kostja kanda vastavalt hagi rahuldamise protsendile.

Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale

edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega

määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates (TsMS § 178 lg 1). Menetluskulude

kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või

menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot

(TsMS § 178 lg 2).

Vastavalt TsMS § 637 lg 2’ „käesoleva seadustiku § 405 lõikes 1 nimetatud asjas esitatud

apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba

edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud

materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti

hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.“

Maakohus edasikaebamise luba ei anna.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Meelis Eerik

Kohtunik