2-24-2729/34 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Margit Jäätma, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 29. jaanuar 2026

Tsiviilasja number

2-24-2729

Tsiviilasi

Jüri Laumetsa hagi Alari Rebase vastu võla ja

viivise nõudes

Tsiviilasja

hind

apellatsioonikohtus

11 027 eurot 69 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 11. aprilli 2025. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Jüri Laumetsa apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Apellant (hageja): Jüri Laumets

(isikukood

XXXXXXXXXXXX), esindaja riigi õigusabi korras

vandeadvokaat Natalia Lausmaa

Vastustaja (kostja): Alari Rebane (isikukood

XXXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Ain

Laansalu

RESOLUTSIOON

1. Jätta Jüri Laumetsa apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Tartu Maakohtu 11. aprilli 2025. a otsuse resolutsioon muutmata.

Ringkonnakohus muudab osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.

3. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud Jüri Laumetsa kanda. Hüvitatavad

menetluskulud puuduvad.

4. Vabastada Jüri Laumets apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud

riigilõivu riigituludesse tasumise kohustusest.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Jüri Laumets (hageja) esitas 18. veebruaril 2024 Tartu Maakohtule hagi Alari Rebase

(kostja) vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista 9650 eurot ja sellelt

seadusjärgse viivise alates 29. detsembrist 2023 kuni kohustuse täitmiseni.

Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja 30. novembril 2019 kostjale kuuluva äriühinguga OÜ

Kuusepakk (registrikood 12961294) kasvava metsa ja võsa raieõiguse võõrandamise lepingu.

Raieõiguse eest kuulus hagejale tasumisele 12 442 eurot, sellest jäi tasumata 9650 eurot. OÜ-l

Kuusepakk on maksuvõlg ning alates 23. novembrist 2021 on osaühingul uus ärinimi OÜ

Bembe Malanga ja osaühingu uueks juhatuse liikmeks on Raul Pint. Hageja ja kostja sõlmisid

28. detsembril 2021 laenulepingu, mille kohaselt pidi kostja tasuma hagejalt laenatud (s.o

hagejale raieõiguse eest tasumata) summa 28. detsembriks 2023. Kuivõrd hageja kostjale raha

üle ei andnud, vaid selle pidi kostja juhitav äriühing hagejale raieõiguse eest üle andma, siis

kujutab laenuleping endast võlatunnistust, millega luuakse iseseisev kohustus, s.o kostja

kohustus maksta laenulepingus kokkulepitud tähtajaks hagejale 9650 eurot. Selleks tähtajaks

kostjalt hagejale ühtegi makset ei laekunud.

Hageja ei nõustu kostjaga, et 28. detsembri 2021. a laenulepingust ei ole kostjale kohustusi

tekkinud. Kostja kinnitab, et tema juhatuse liikmena tegi otsuse, et võtab üle äriühingu

rahalise kohustuse hageja ees ja allkirjastas laenulepingu, milles kohustus äriühingu

kohustuseks oleva summa 9650 eurot tasuma hagejale hiljemalt 28. detsembriks 2023.

Kuivõrd hageja seda lepingut omalt poolt ei allkirjastanud, siis kujutab 28. detsembri 2021. a

laenuleping endast võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg 2 kohast kirjalikku võlatunnistust, millega

kostja tunnistas kohustuse olemasolu ning andis lubaduse see kohustus lepingus märgitud

tähtajaks täita. Hilisem kirjavahetus hageja esindajaga, kes avaldas rahulolematust kostja

poolt nõude ülevõtmise suhtes, ei oma õiguslikku tähendust ega vabasta kostjat kohustuse

täitmisest.

Kostja 28. detsembril 2021 laenulepingu allkirjastamine ei ole käsitatav lepingu sõlmimise

ettepanekuna, mida hageja vastu ei võtnud. 28. detsembri 2021. a laenuleping on kostja

tahteavaldus, mille hageja sai kätte ja mis muutus kättesaamisega kehtivaks. Hageja kui

võlausaldaja oli nõus kostja poolt OÜ Kuusepakk kohustuse ülevõtmisega. Hageja esindaja ei

lükanud 3. jaanuari 2022. a kirjas kostja pakkumist tagasi. Hageja esindaja avaldas 3. jaanuari

2022. a kirjas kostjale, et „raha metsamaterjali eest on teie käes“, millega hageja nõustus OÜ

Kuusepakk kohustuse ülevõtmisega kostja poolt, samas aga nõudis hageja esindaja, et

kohustuse täitmine toimuks viivitamata, mitte laenulepingus märgitud tähtajaks.

2. Kostja vaidles hagile vastu.

Kostja ei vaidlusta asjaolu, et OÜ Kuusepakk sõlmis hagejaga kasvava metsa ja võsa

raieõiguse võõrandamise lepingu ning et OÜ Kuusepakk ei täitnud hageja ees täielikult sellest

lepingust tulenevaid kohustusi.

Kuivõrd kostja jaoks oli tegemist auvõlaga, siis tegi ta hagejale ettepaneku, et võtab ettevõtte

kohustuse üle ja nad vormistavad selle kohustuse ülevõtmise laenulepinguna kostja määratud

tingimustel. Kostja 28. detsembril 2021 allkirjastatud laenuleping oli kostja ettepanek lepingu

sõlmimiseks, mille hageja esindaja Harri Paabo 3. jaanuari 2022. a kirjas tagasi lükkas. Seega

lõppes kostja pakkumus VÕS § 19 lg 1 alusel pakkumuse tagasilükkamisega ning kostja poolt

28. detsembril 2021 allkirjastatud laenulepingust ei ole kohustusi tekkinud. Kuivõrd hageja ei

nõustunud võla ülekandmisega laenulepingu sõlmimise vormis, siis ei ole kostjal tekkinud ka

mingeid kohustusi hageja ees.

Kostja jaoks on mõistetamatud hageja väited selle kohta, et hageja nõustus kohustuse

ülevõtmisega, kuid mitte kostja pakutud tähtajaga. Kostja rõhutab, et tähtaeg oli kostja

tahteavalduse määrav osa – kohese tasumiskohustusega kohustuse ülevõtmisega poleks kostja

nõustunud. Pooled ei saavutanud kokkulepet kohustuse ülevõtmise olulistes tingimustes.

Seda, et hageja ja kostja vahel ei sõlmitud hageja jaoks kehtivat kokkulepet (võlatunnistust),

võib tuletada ka teatisest kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta nr 22760000027. Mõni

kuu peale laenulepingu projekti saatmist oli hageja seisukohal, et mitte ühtegi

tsiviilõiguslikult kehtivat kokkulepet (sh võlatunnistust) ei ole ning kostja olevat toime

pannud kelmuse ja/või omastamise. Hageja ei saa uuesti heaks kiita kostja pakkumust, mille

ta on selgelt juba tagasi lükanud – tagasilükkamisega kaotas pakkumus kehtivuse.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 11. aprilli 2025. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda ning mõistis hagejalt riigituludesse välja riigilõivu 740 eurot, mis tuli tasuda

igakuiste osamaksetena 148 eurot kuus viie kuu jooksul alates otsuse jõustumisest.

Kohus tegi poolte esitatu põhjal kindlaks alljärgnevad vaidlustamata asjaolud: hageja ja OÜ

Kuusepakk sõlmisid 30. novembril 2019 kasvava metsa ja võsa raieõiguse võõrandamise

lepingu, millega hageja andis OÜ-le Kuusepakk õiguse raiuda tema kinnistutel puitu

hinnanguliselt mahus 1100 tm, see ära vedada ja müüa ning OÜ Kuusepakk kohustus hagejale

tasuma lähtudes raiutud puidu kogusest vastavalt lepingu lisas kokku lepitud sortimentide

hinnale. OÜ Kuusepakk tegi 30. novembri 2019. a lepingu alusel hageja kinnistutel raie, aga

jättis täitmata hagejale lepingust tuleneva raha maksmise kohustuse 9650 eurot. Lepingu

sõlmimise ajal oli kostja OÜ Kuusepakk ainuke juhatuse liige. Kostja volitused osaühingu

juhatuse liikmena lõppesid 24. novembril 2021. Kostja oli osaühingu osanik alates 5. maist

2020 kuni 4. märtsini 2024. Osaühing on 4. märtsil 2024 registrist kustutatud. Kostja oli nõus

üle võtma OÜ Kuusepakk lepingust tuleneva kohustuse hageja ees ja allkirjastas 28.

detsembril 2021 laenulepingu, mille kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale 9650 eurot

tähtajaga 28. detsember 2023. Hageja laenulepingut ei allkirjastanud.

Hageja nõude õiguslikuks aluseks saab olla VÕS § 108 lg 1, mis näeb ette, et kui võlgnik

rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hageja tugineb nõude

alusena 28. detsembri 2021. a laenulepingule, millega kostja on võtnud kohustuse tasuda

hagejale 9650 eurot tähtajaga 28. detsember 2023.

VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse

andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt

selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe.

Vastavalt VÕS § 16 lg-le 1 on pakkumus (ofert) lepingu sõlmimise ettepanek, mis on

piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja (oferendi) tahet olla ettepanekule

nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud. Vastavalt VÕS § 20 lg-le

1 on nõustumus (aktsept) otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek

sõlmida leping. VÕS § 20 lg 2 järgi loetakse vaikimine või tegevusetus nõustumuseks üksnes

siis, kui see tuleneb seadusest, lepingupoolte kokkuleppest, pooltevahelisest praktikast või

nende tegevus- või kutsealal kehtivatest tavadest. VÕS § 19 lg 1 kohaselt pakkumus lõpeb,

kui sellele ei ole õigeaegselt nõustumust antud või kui pakkumuse esitaja on kätte saanud

pakkumuse tagasilükkamise teate.

Hageja peab tõendama lepingu sõlmimist ehk poolte vastastikuseid tahteavaldusi lepingu

sõlmimise, sh olulistes lepingutingimustes kokkuleppe saavutamise kohta. Kostja peab

tõendama oma vastuväiteid (TsMS § 230 lg 1).

Maakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud oma nõustumust (aktsepti) sõlmida kostjaga

leping kostja poolt 28. detsembril 2021 allkirjastatud laenulepingu (dtl 13) tingimustel.

Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et H. Paabo oli hageja volitatud esindaja. Kostja esitas

tõendina hageja 3. jaanuaril 2022 allkirjastatud volikirja, millega hageja on volitanud H.

Paabot pidama tema nimel läbirääkimisi OÜ-ga Kuusepakk ja kostjaga kasvava metsa

raieõiguse tasu kohtuvälise kättesaamise eesmärgil.

Kostja esitas tõendina H. Paabo poolt temale 3. jaanuaril 2022 saadetud e-kirja koos

manusega ja oma 29. jaanuari 2022. a kirja hageja esindajale H. Paabole.

Maakohus leidis, et hageja esindaja H. Paabo 3. jaanuari 2022. a kiri kostjale tõendab kostja

väiteid, et kostja 28. detsembril 2021 allkirjastatud laenulepingu tingimustel lepingu

sõlmimiseks pooled kokkulepet ei saavutanud ja hageja lükkas kostja poolt laenulepingu

pakkumuse tagasi. Kirjas avaldatakse selgelt, et hageja ei ole nõus OÜ Kuusepakk võlgnevust

vormistama kostja laenuna („Käesolevaga teatan, et minu volitaja ei ole nõus Teile raha

laenama“). Tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 115 lg-st 1 kehtib esindaja

tehtud tehing esindatava suhtes, kui esindaja tegi tehingu esindatava nimel ja esindajal oli

tehingu tegemiseks esindusõigus. Hageja on ka kohtumenetluses ise avaldanud, et ta ei olnud

nõus kostja poolt laenulepingus pakutud raha maksmise tähtaja edasilükkamisega kahe aasta

võrra, mis kinnitab, et lepingu olulistes tingimustes kokkulepet ei saavutatud.

Kuna hageja lükkas kostja laenulepingu pakkumuse tagasi, siis saab VÕS § 19 lg 1 alusel

lugeda, et kostja pakkumus lõppes ning lepingut ei sõlmitud.

Maakohus leidis, et kostja 28. detsembril 2021 allkirjastatud laenuleping ei ole käsitatav ka

kostja poolt OÜ Kuusepakk kohustuse ülevõtmise või konstitutiivse võlatunnistusena nagu

hageja seda väidab olevat.

VÕS § 175 lg 1 kohaselt võib kolmas isik võlausaldajaga sõlmitud lepingu alusel üle võtta

võlgniku kohustuse nii, et kolmas isik astub senise võlgniku asemele. VÕS § 30 lg 1 kohaselt

on võlatunnistus leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse

iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu.

Tulenevalt eelnimetatud sätetest on nii kolmanda isiku poolt võlgniku kohustuse ülevõtmiseks

kui ka iseseisva kohustuse loomiseks (võlatunnistus) vajalik leping kohustuse võtva isiku ja

võlausaldaja vahel, mida nagu kõiki lepinguid saab sõlmida vastastikuste tahteavalduste

vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe.

Hageja ei ole tõendanud, et pooled oleksid saavutanud kokkuleppe selles, et kostja võtab üle

OÜ Kuusepakk kohustuse hageja ees 9650 eurot ja luuakse kostja iseseisev kohustus tasuda

summa hagejale tähtajaga 28. detsember 2023. Kostja on 28. detsembril 2021 allkirjastatud

laenulepinguga teinud hagejale pakkumuse lepingu sõlmimiseks, kuid hageja volitatud

esindaja on 3. jaanuari 2022. a kirjas kostjale pakkumuse tagasi lükanud. Hageja ei ole

tõendanud poolte vastastikuseid tahteavaldusi kokkuleppe sõlmimise kohta. Poolte esitatud

asjaoludest ei ole ka tuvastatav poolte võlasuhe, s.o kostja raha maksmise kohustus ja hageja

õigus nõuda kohustuse täitmist, seaduse alusel.

Kuna hageja ei ole tõendanud, et poolte vahel oleks sõlmitud leping, millest tuleneb kostja

kohustus tasuda hagejale 9650 eurot, siis ei ole hageja nõude eeldused täidetud. Hageja ei ole

tõendanud kostjal kohustuse olemasolu ja seega ei saa esineda nõude eeldusena ka kostja

kohustuse rikkumist ning hagejal ei ole õigust kostjalt kohustuse täitmist nõuda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse

tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda või

poolte endi kanda.

Hageja ei rajanud oma haginõuet mitte VÕS § 175 lg-le 1, vaid käsitas kostja 28. detsembril

2021 allkirjastatud dokumenti VÕS § 30 lg 1 alusel võlatunnistusena. Maakohus ei

põhjendanud, miks dokumenti ei ole võimalik käsitada võlatunnistusena.

Maakohus omistab hageja esindaja pretensioonile, milles vaieldakse vastu sellele, et rahaline

kohustus täidetakse alles kahe aasta pärast, põhjendamatult sellise tähenduse, mis muudab

kostja endale võetud rahalise kohustuse kohtu hinnangul tühiseks vaatamata sellele, et

rahaline kohustus hageja ees oli olemas ning see jäi täitmata.

Riigikohus on mitmes lahendis, sh nt kohtuasjas nr 2-19-5601 märkinud, et võlatunnistuse

alusel esitatud nõude puhul tuleb kohtul tehingu tõlgendamisel juhinduda VÕS §-s 29

sätestatust ning tuvastada poolte tegelik tahe lepingu sõlmimisel. Seejuures pole oluline,

kuidas pooled on dokumendi pealkirjastanud. Riigikohus on rõhutanud, et võlgnik peab

võlatunnistuses märgitud kohustuse täitmisest vabanemiseks tõendama, et võlatunnistuses

märgitud rahalist kohustust ei ole olemas.

Maakohus tõlgendas ebaõigesti poolte tegelikku tahet lepingu sõlmimisel ning leidis, et

dokument kujutas endast ettepanekut sõlmida laenuleping. Tegemist on kostja poolt

digiallkirjastatud dokumendiga, milles kostja selgelt väljendab oma tahet võtta endale rahaline

kohustus tasuda hagejale 9650 eurot hiljemalt 28. detsembril 2023.

Maakohus jättis tähelepanuta, et kostja ei pidanud lepingueelseid läbirääkimisi, tema

digiallkirjastatud laenuleping saabus hageja postkasti esmakordse teatena selle kohta, et OÜ

Kuusepakk rahalise kohustuse hageja ees täidab kostja isiklikult tähtajaga 28. detsember

2023.

Kostja allkirjastatud dokument kujutab endast TsÜS § 69 lg 1 kohast kindlale isikule

suunatud tahteavaldust. Hageja nõustus tehingu sisuga, s.o sellega, et kostja võtab üle OÜ

Kuusepakk rahalise kohustuse hageja ees, kuid ei nõustunud tehingus pakutud täitmise

tähtaegadega, mis ei muuda seda tehingut tühiseks või kostja suhtes õiguslikult mittesiduvaks.

Kostja võlasuhe hageja eest tekkis kostja poolt allkirjastatud laenulepinguna vormistatud

tahteavaldusest, mis sisuliselt kujutas endast võlatunnistust. Võlatunnistus on VÕS § 30

kohaselt leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev

kohustus või millega tunnustatakse kohustuse olemasolu. Võlatunnistus ei pea olema

allkirjastatud võlausaldaja poolt, küll peab see olema kohustatud isiku poolt koostatud

kirjalikus vormis (VÕS § 30 lg 2).

Kostja deklareeris 28. detsembri 2021. a. dokumendis kirjalikult, et tal on rahaline kohustus

hageja ees 9650 eurot, mille tasumise tähtaeg on 28. detsember 2023. Sellist kirjalikku

digiallkirjastatud kinnitust ei saa tõlgendada pakkumusena lepingueelsete läbirääkimiste

käigus. Kostja tegelik tahe oli võtta võlgniku rahaline kohustus enda kanda ja hageja oli

sellega nõus. Hageja mittenõustumine kohustuse täitmise tähtajaga ei muuda seda kostja poolt

endale võetud rahalist kohustust tühiseks ega jäta hagejat ilma võimalusest nõuda selle

rahalise kohustuse täitmist.

Kostja juhitaval äriühingul oli rahaline kohustus hageja ees 9650 eurot ja et selle rahalise

kohustuse võttis endale täitmiseks kostja. Hagejal on õigus nõuda kostjalt endale võetud

rahalise kohustuse täitmist. Vastasel juhul jääks hageja õigused kaitseta ja tema vara

vähenemisest tekkinud kahju talle hüvitamata.

Laenulepinguga tekkis poolte vahel iseseisev õigussuhe, millega kostja võttis endale

kohustuse tasuda hagejale 9560 eurot tähtajaga 28. detsember 2023, hagejal aga tekkis õigus

selle alusel kohustuse täitmist kostjalt nõuda.

Hagi tulnuks rahuldada ja menetluskulud jätta kostja kanda. Kui hagi jääb rahuldamata, palub

hageja jätta menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda. Hageja arvates on

äärmiselt ebaõiglane kohustada hagejat lisaks sellele, et ta oma tegelikku olemasolevat

rahalist nõuet kostja vastu maksma panna ei saa, hüvitama vastaspoole menetluskulud.

Hageja on olulise puudega isik, kelle põhiliseks sissetulekuks on töövõimetuspension.

5. Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Kostja

palub jätta apellatsiooniastme menetluskulud hageja kanda.

Kostja 28. detsembril 2021 allkirjastatud dokument oli ettepanek lepingu sõlmimiseks, mille

hageja esindaja tagasi lükkas. Võlasuhe, mis tulenes kasvava metsa raieõiguse müügist, oli

hageja ja OÜ Kuusepakk vahel. Kostja ei nõustu, et tegelik rahaline kohustus hageja ees oli

olemas ning see jäi täitmata. Hageja nõue Kuusepakk OÜ vastu ei lõppenud. Hageja esindajad

on kinnitanud, et mingit raha pole kostja hagejalt saanud ning kogu hageja ja kostja järgnev

suhtlus seondub Kuusepakk OÜ poolt tasumata võlaga.

Hageja esindaja lükkas tagasi ettepaneku lepingu sõlmimiseks tingimusteta – hageja esindaja

ei olnud nõus, et võlasuhe kostja ja hageja vahel tekiks. Pakkumus lõppes VÕS § 19 lg 1

alusel pakkumuse tagasilükkamisega ning kohustusi sellest ettepanekust ei tekkinud.

Kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest nähtub, et hageja pole pidanud antud nn

võlatunnistust kehtivaks ja on süüdistanud kostjat kuriteos. Kui võlatunnistus olekski summa

ja maksetähtaja osas kehtiv, siis hagi esitati enne lepingu projektis märgitud tähtaja saabumist.

Kostja tegi kaastundest jms asjaoludest tulenevalt hagejale pakkumise, et ta võtab OÜ

Kuusepakk kohustuse üle ning see vormistatakse laenulepinguna. Õige on maakohtu

seisukoht, et kohustuse ülevõtmine eeldab VÕS § 175 lg 2 kohaselt võlausaldaja nõustumist.

Õige on apellatsioonkaebuses väljendatud seisukoht, et tuleb tuvastada poolte tegelik tahe

lepingu sõlmimisel. Kostja tahe oli suunatud sellele, et ta võtab kohustuse üle ning

määratakse selle kohustuse tähtaeg. Ilma tasumise tähtaega määramata, st kohese

tasumiskohustusega, poleks kostja teinud ettepanekut võla ülevõtmiseks. Tähtaeg oli

kohustuse ülevõtmise ettepaneku oluline osa. Hageja esindaja teatas 3. jaanuari 2022. a kirjas

selgelt, et ta ei ole nõus võla ülekandmisega. Vastulause esitati võlasuhte loomisele tervikuna.

Läbirääkimisi kohustuse täitmise tähtaegade osas ei järgnenud.

Kostja palub jätta tähelepanuta hageja väite, et kostja mingeid lepingueelseid läbirääkimisi ei

pidanud ja digiallkirjastatud laenuleping saabus hageja postkasti esmakordse teatena, et OÜ

Kuusepakk rahalise kohustuse hageja ees täidab kostja isiklikult tähtajaga 28. detsember

2023. Hageja väide on väär ning esitati esmakordselt apellatsioonkaebuses ilma selgituseta,

miks seda esimese astme kohtus ei esitatud. Kostja on jaanuaris 2025 esitatud

menetlusdokumendis viidanud Mustvee tanklas toimunud eelnevale kohtumisele. Kostja on

kirjeldanud esindajale, et kohtumisel kirjutati paberile (kuivõrd hageja on vaegkuulja-rääkija)

kõik probleemid ja võimalused nende lahendamiseks.

Kostjal oli 2021. a lõpus soov Kuusepakk OÜ kohustus üle võtta ja hageja probleem

lahendada tema pakutud ajagraafiku järgi. Kostjal oli ettekujutus, et sellest sai aru ka hageja.

Vaatamata sellele teatas hageja esindaja, et ta ei ole nõus kohustuse ülevõtmisega. Veelgi

enam, hageja ja tema esindaja pidasid kostjat kurjategijaks. Hageja kasutas 2022. a alguses

õigusteadmistega isiku abi. Hageja saavutas selle, et kostja ei ole nõus enam midagi ka

autundest tasuma.

Kuusepakk OÜ oli piiratud vastutusega äriühing ehk selle osanik ja juhatuse liige ei vastuta

iseenesest äriühingu kohustuste eest. 2021. a sügiseks oli ettevõte varatu. Hageja ja tema

esindaja ei mõistnud kostja kavatsusi ning tegid kõik kostja hea soovi lõppemiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu

otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse resolutsiooni

muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata, ringkonnakohus muudab osaliselt maakohtu

otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Ringkonnakohus jätab menetluskulud

ringkonnakohtus hageja kanda.

7. Hageja nõuab kostjalt võlgnevuse tasumist. Väidetav võlg tuleneb hageja ja kostjale

kuulunud ning tema poolt juhitud äriühingu vahel sõlmitud metsa ja võsa raieõiguse

võõrandamise lepingust. Hageja väitel on kostja andnud hagejale võlgnevuse osas

võlatunnistuse või alternatiivselt on kostja sõlminud hagejaga võlgnevuse tasumiseks

laenulepingu.

Ringkonnakohtus ei vaidle pooled maakohtu poolt tuvastatus, et hageja ja OÜ Kuusepakk

sõlmisid 30. novembril 2019 kasvava metsa ja võsa raieõiguse võõrandamise lepingu. OÜ

Kuusepakk tegi lepingu alusel raie, kuid jättis hagejale lepingu alusel tasumata 9650 eurot.

Lepingu sõlmimise ajal oli kostja OÜ Kuusepakk ainuke juhatuse liige, kostja oli osaühingu

osanik alates 5. maist 2020 kuni 4. märtsini 2024. Osaühing on 4. märtsil 2024 registrist

kustutatud.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult jätnud hageja nõude rahuldamata.

8. Ringkonnakohus leiab, et asjas ei ole tõendamist leidnud, et hageja nõue kostja vastu

tuleneks võlatunnistusest VÕS § 30 tähenduses. VÕS § 30 lg 1 järgi on võlatunnistus leping,

millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või

millega tunnistatakse kohustuse olemasolu.

Kostja saatis hagejale 28. detsembril 2021 allkirjastatud dokumendi, mis oli pealkirjastatud

„LAENULEPING 1/2021“ ja millega kostja kohustus tasuma hagejale laenusumma 9650

eurot. Hageja ei ole lepingut allkirjastanud. Hageja väitel on kostja andnud selle dokumendiga

hagejale iseseisva (konstitutiivse) võlatunnistuse.

Võlatunnistus on õiguskirjanduse kohaselt leping, mille sõlmimiseks peavad pooled avaldama

vastastikku tahet olla lepinguliselt seotud. Õiguskirjanduses lisatakse, et kuna konstitutiivne

võlatunnistus on ühepoolselt kohustav leping, mis antakse võlgniku poolt soorituse

lubamisega või kohustuse tunnustamisega, siis on lepingu sõlmituks lugemiseks reeglina

piisav võlgniku poolt tahteavalduse tegemine ja võlausaldaja nõustumist võib eeldada (vt P.

Varul jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2016, § 30 komm. 4.1.3).

Riigikohtu hinnangul ei ole võla olemasolu tunnistamiseks vaja kahe isiku allkirjaga

lepingudokumenti. Seda kinnitab ka VÕS § 30 lg 2, mille kohaselt kohustatud isiku poolt

antud võlatunnistus peab olema kirjalikus vormis. Õigustatud poole nõusolek võlatunnistuses

sisalduvaga võib seisneda nõude esitamises kohustatud poole vastu (RKTKo 19.10.2004, 3-2-

1-101-04, p 28). Õige on seega hageja apellatsioonkaebuse väide, et konstitutiivse

võlatunnistuse kehtivuse eelduseks ei ole üldjuhul see, et võlatunnistuse on allkirjastanud nii

võlgnik kui võlausaldaja. Samas ei saa sellest järeldada, et võlatunnistus oleks ühepoolne

tehing, mille kehtivuse suhtes ei ole teise poole (õigustatud isiku) tahteavaldusel üldse

tähendust.

9. Kostja väitel soovis ta täita hageja ees „auvõlga“(dtl 56), võlgnevust, mis oli tema poolt

juhitud äriühingul hageja ees. Kostja saatis sellel eesmärgil hagejale laenulepinguna

pealkirjastatud dokumendi, mida saab ringkonnakohtu hinnangu pidada siduvaks

pakkumuseks VÕS § 16 lg 1 mõttes sõlmida konstitutiivne võlatunnistus. Ringkonnakohus

leiab erinevalt maakohtust, et kostja tahe oli pakkumuses suunatud uue (abstraktse) võlasuhte

loomisele hageja ja kostja vahel.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole õiguslikult põhjendatud apellatsioonkaebuse väited selle

kohta, et kostja poolt saadetud dokumenti ei saa pidada pakkumuseks seetõttu, et kostja oli

selle digitaalallkirjastanud. Seadusest tulenevast vorminõudest nn tugevam vorm ei oma

pakkumuse õigusliku jõu suhtes tähendust.

Kostja soovile sõlmida konstitutiivne võlatunnistus viitab see, et kuigi pakkumusel oli küll

olemas alus (äriühingu võlg), ei viidanud sellele ükski lepingu punkt. Pakkumus ei kinnita

juba eksisteerivat võlgnevust, selle õiguslik alus oli teine, puudus soov muuta alussuhtest

tulenevaid vastuväiteid, pakkumuses ei ole viidet sellele, et äriühingu võlgnevus loetakse

laenu tagastamisega täidetuks. Laenusumma tagastamise tähtaeg oli 28. detsember 2023,

laenusumma tähtajaks tagastamisega viivitamise korral oli laenuandjal õigus nõuda laenajalt

just selle lepingu järgset viivist 0,2 % tasumata summalt päevas. Kui kostja ise oleks olnud

hageja ees võlgnevuses, võiks kostja pakkumust pidada sooviks kujundada võlasuhe ümber

(novatsioon). Praegusel juhul soovis kostja aga äriühingu võlgnevust kustutada.

Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et hageja sai kostja saadetud pakkumuse kätte. Nõustumus

on tahteavaldus, millele kehtib TsÜS §-s 69 sätestatu. VÕS § 9 lg 2 esimese lause järgi on

pakkumusele nõustumuse andmisega leping sõlmitud ajast, mil pakkumuse esitaja

nõustumuse kätte sai. Sama sätte teise lause järgi, kui nõustumus väljendub teos, mis ei ole

otsene tahteavaldus, on leping sõlmitud ajast, mil pakkumuse esitaja teost teada sai, välja

arvatud juhul, kui pakkumusest, lepingupoolte vahelisest praktikast või tavast tulenevalt

loetakse leping sõlmituks teo tegemisest. Nimetatu kehtib ka võlatunnistuse kui lepingu

suhtes, üldjuhul Riigikohtu seisukohta arvestades õigustatud isiku nõusolekut eeldatakse.

Ringkonnakohtu hinnangul ei saa aga lugeda konstitutiivset võlatunnistust hageja ja kostja

vahel sõlmituks. Kuigi Riigikohus on leidnud, et konstitutiivse võlatunnistuse kehtivuseks ei

pea üldjuhul olema õigustatud poole nõusolekut (seda üldjuhul eeldatakse), ei tähenda see

siiski seda, et õigustatud isiku nõusoleku eeldust ei saaks ümber lükata ning pakkumusele

sõlmida konstitutiivne võlatunnistus ei kehtiks VÕS § 19 lg 1, mille kohaselt lõppeb

pakkumus siis, kui sellele ei ole õigeaegselt nõustumust antud või kui pakkumuse esitaja on

kätte saanud pakkumuse tagasilükkamise teate. Vastupidine seisukoht tähendaks, et

õigustatud isik ei saagi võlatunnistuse sõlmimisest keelduda ning tema tahteavaldus ei oma

võlatunnistuse kui lepingu suhtes üldse õiguslikku tähendust (tal ei olegi võimalik seda tagasi

lükata). Samuti puuduks pärast pakkumuse tagasilükkamist kohustatud isikul õiguskindlus

selles, kas tema pakkumus kehtib edasi.

Praegusel juhul on maakohus õigesti leidnud, et hageja esindaja on kostja pakkumuse

võlatunnistuse sõlmimiseks tagasi lükanud. Hageja esindaja on pakkumuse saamise järel

üheselt arusaadavalt kostjale teada andnud, et ta ei soovi võlatunnistust sõlmida:

„Käesolevaga teatan, et minu volitaja ei ole nõus Teile raha laenama. Sellega seoses andke

mulle palun omaltpoolt teada, kas ja millal olete vabatahtlikult (kohtuväliselt) nõus Teie käes

oleva minu volitaja raha talle üle kandma (Teile teada olevale minu volitaja pangakontole).“

Kostja on hageja keeldumise kätte saanud ning sellele ka vastanud, et rohkem ta ei saa hagejat

aidata (dtl 59) ning loeb omavahelised suhted lõpetatuks. Hageja esindaja esindusõiguse üle

vaidlus puudub.

Ringkonnakohtu hinnangul ei saa hageja kostjale saadetud tahteavaldust tõlgendada nii, et

kostja oli küll nõus raha tasumisega, kuid ei olnud nõus tasumise tähtajaga, mistõttu tuleb

lugeda võlatunnistus sõlmituks. Hageja tahteavaldus oli üheselt arusaadav, hageja ei soovinud

kostja poolt pakutud viisil võlasuhet luua.

Isegi kui asuda seisukohale, et kostja oleks siiski hagejale nõustumuse saatnud, siis oli

tasumise tähtajaga mittenõustumine ringkonnakohtu hinnangul oluline muudatus.

Pakkumusega võrreldes olulisi muudatusi sisaldav vastus pakkumusele on pakkumuse

tagasilükkamine ja samal ajal uus pakkumus (VÕS § 21 lg 1).

10. Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole ka laenulepingu sõlmimist kostja ja hageja vahel

tõendanud. Maakohus on õigesti leidnud, et ka kohustuse ülevõtmine VÕS § 175 järgi eeldab

õigustatud isiku nõusolekut, mida praegusel juhul ei olnud.

Kohustusega ühinemine VÕS § 178 järgi iseenesest ei eelda võlausaldaja nõusolekut, kuna

kohustusega ühinemise korral senise võlausaldaja vastutus ei lõppe. Samas ei saa praegusel

juhul kostja pakkumust tõlgendada kui soovi olla senise võlgniku kõrval võlausaldaja ees

vastutavaks solidaarselt senise võlgnikuga samas ulatuses ja tingimustel kui senine võlgnik.

Kostja soovis tasuda äriühingu võlgnevust osade kaupa ja pikema ajavahemiku jooksul, seega

luua uus, iseseisev kohustus.

Kostja pakkumust ei saa tõlgendada ka kui soovi kohustusega ühineda tagatise andmise

eesmärgil. Selline leping loob tagatise andjale võlaõigusliku kohustuse vastutada selles

lepingus kokku lepitud tingimustel võlgniku kohustuste eest, praegusel juhul seda kostja

pakkumusest ei tulene. Kostja soovis võlgnevuse tasuda talle sobivatel tingimustel.

11. Apellatsioonkaebuses vaidlustatakse ka menetluskulude jaotust. Hageja palub jätta

menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda ka siis, kui hagi jääb rahuldamata.

Ringkonnakohtu hinnangul jättis maakohus hagi rahuldamata jätmist arvestades põhjendatult

menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks ei piisa

üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid kehtestatud on kõrgendatud standard, mille

järgi peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik menetluskulude väljamõistmine

poolelt, kelle kahjuks otsus tehti (RKTKm 27.11.2019, 2-17-18531/37, p 20; RKTKo

27.10.2021, 2-19-6689/47, p 13).

Ringkonnakohtu hinnangul puuduvad praeguses asjas TsMS § 162 lg 4 mõttes erandlikud

asjaolud, mis õigustaksid menetluskulude jätmist poolte endi kanda.

12. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1

alusel hageja kanda.

Kostja ei esitanud ringkonnakohtu määratud tähtpäevaks menetluskulude nimekirja. Seega

kostjal puuduvad kindlaksmääratavad menetluskulud.

Ringkonnakohus andis 3. juuni 2025. a määrusega hagejale menetlusabi ja vabastas hageja

apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 840 eurot tasumisest.

Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleks riigilõiv, mille tasumisest hageja oli

vabastatud, mõsta hagejalt TsMS § 190 lg 4 alusel riigituludesse välja. Arvestades hageja

majanduslikku olukorda, peab ringkonnakohus võimalikuks vabastada hageja TsMS § 190 lg

7 alusel apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõivu riigituludesse tasumise

kohustusest.

(allkirjastatud digitaalselt)