1-24-3218/75 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium

Kohtuotsuse tegemise aeg ja koht

29. jaanuar 2025, Tallinn

Kriminaalasja number

1-24-3218

Kohtukoosseis

eesistuja Sten Lind, liikmed Janika Kallin ja Orvi

Koik

Istungisekretär

Kea Lemming

Kriminaalasi

Rain Elmiku süüdistuses KarS § 141 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtuotsus

Harju Maakohtu 7. mail 2025 üldmenetluses tehtud

otsus

Apellandid

kaitsjad

Süüdistatav

Rain Elmik (ik: 36810010213)

Kaitsjad

vandeadvokaadid Meelis Masso ja Ene Mõtte

Prokurör

ringkonnaprokurör Rita Siniväli

Kannatanu

A.Z

RINGKONNAKOHUS OTSUSTAB:

Jätta apellatsioon rahuldamata ja Harju Maakohtu 7. mai 2025 otsus muutmata.

Taotlused hüvitada Rain Elmikule apellatsioonimenetluse õigusabikulu jätta

rahuldamata.

OTSUSE VAIDLUSTAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse

Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on

võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav ja kannatanu saavad esitada

kassatsiooni üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohus tegi 7. mail 2025 kohtuotsuse, millega tunnistas Rain Elmiku süüdi

KarS § 141 lg 1 järgi ja mõistis talle karistuseks 4 aastat vangistust.

Maakohus mõistis Rain Elmiku süüdi selles, et ta astus 13. novembril 2022 kella 02.39 ja

09.50 vahelisel ajal oma elukohas Tallinnas XXX asuvas korteris A.Z tahte vastaselt temaga

suguühendusse, kasutades ära A.Z tugevast joobest põhjustatud uneseisundit, mille tõttu ei

olnud A.Z võimeline toimunust aru saama ega vastupanu osutama.

Kohus luges tuvastatuks järgmise sündmuste käigu. A.Z läks 12. novembri 2022 õhtul koos

sõbranna Qga ööklubisse Hollywood. Nad tarvitasid alkoholi nii enne ööklubisse minekut kui

ka ööklubis. Ööklubis tutvusid nad Rain Elmiku tuttavate C ja Yga, kes neile jooke välja

tegid. Lõpuks kutsus C Q ööklubist endaga kaasa, viimane kutsus kaasa A.Z . C kutsus neile

autoga järele Rain Elmiku ja koos sõitsid nad Rain Elmiku kasutuses olevasse korterisse. Nii

A.Z kui ka Q olid ööklubist lahkudes purjus. Korteris jäi A.Z ühte magamistuppa magama ja

Rain Elmik vägistas ta.

Tõendite kohaselt oli korteris neli inimest: Rain Elmik, C, Q ja A.Z. Neist A.Z ega Q Rain

Elmiku korterisse minekut ega seda, mis seal kuni hommikuni toimus, ei mäleta (kannatanu ei

mäletanud ööklubist väljumistki). Nende ütlused puudutavad korteris ärkamist, sealt

lahkumist ja sellele järgnenut. Mõlema ütluste kohaselt magas A.Z hommikul üksi ühes

korteri magamistoas. Ta ärkas, kui Q läks ja ta üles ajas. Mõlema ütluste kohaselt ei olnud

A.Z-il hommikul jalas pikki pükse. Kannatanu ütluste kohaselt oli tal särk seljas, kuid selja

tagant avatav rinnahoidja selle all oli lahti. A.Z ja Q lahkusid korterist koos ja läksid Q juurde.

Mõlemad on andnud ütlusi, et kannatanu hakkas hommikul kahtlustama, et temaga on

„toimunud midagi ebasündsat“. Kannatanu ütluste kohaselt tundis ta kipitust ja

ebamugavustunnet alakõhus. Ka tunnistaja Q ütluste kohaselt kurtis kannatanu seda.

Kannatanu sõnul läks ta Q juures olles tualetti ja tundis valu intiimpiirkonnas, ta nägi WC-

paberil verd ja sai aru, et teda on vägistatud.

A.Z pöördus 13. novembril 2022 kell 16.37 Lääne-Tallinna Keskhaigla naistekliiniku

seksuaalvägivalla kriisiabikeskusesse. Läbivaatusel tuvastati kannatanul tupeesiku alumises

osas, väikeste häbememokkade ühinemiskohas ja selle vahetus läheduses lahkliha poole kolm

niiske pinnaga rebendit. Lisaks fikseeriti lillakas hematoom kannatanu vasaku käsivarre

siseküljel ja lillakas-punakas hematoom parema käsivarre siseküljel.

Kohus leidis, et kannatanule günekoloogilise läbivaatuse teinud naistearst VS ütlustega on

kummutatud võimalus, et vigastused võis endale tekitada kannatanu ise.

Süüdistatava poolt kannatanu A.Z-iga suguühtesse astumist tõendas maakohtu hinnangul ka

DNA-ekspertiisi akt nr 22E-GE1204. Kohus tõi välja, et eksperdiarvamuse kohaselt saadi

kannatanu A.Z rinnahoidja vasaku korvi seest võetud proovi Y-kromosoomi DNA analüüsil

ühelt meesisikult pärinev haplotüüp, mis on kokkulangev Rain Elmiku haplotüübiga ning

kannatanu pikkade pükste jalgadevaheliselt osalt võetud proovidest ühest saadi mitmelt

meesisikult pärinev haplotüüp, milles eristuv peamine haplotüüp on kokkulangev Rain

Elmiku haplotüübiga. Rain Elmiku haplotüüpi kui peamist eristuvat haplotüüpi leiti lisaks

kannatanu pikkadelt pükstelt põlve, värvli ja reie sisekülgedelt võetud proovidelt ning pluusilt

erinevatest piirkondadest võetud proovidelt. Samuti leiti Rain Elmiku haplotüübile vastavat

DNA-d kannatanu keha pinnalt võetud proovidelt – kannatanu rinnalt, kõhult, paremalt käelt

ja jalgadelt. Lõpuks tõi kohus välja, et A.Z-ilt günekoloogilisel läbivaatusel

häbememokkadelt, tupe kesk- ja tagaosast ning perianaalpiirkonnast võetud proovidest saadi

Y-kromosoomi analüüsil ühelt meesisikult pärinev haplotüüp, mis on kokkulangev Rain

Elmiku haplotüübiga.

Rain Elmiku ütlused, milles ta eitas igasugust sugulist kontakti A.Z-iga , luges kohus

ebausaldusväärseks, leides, et need on vastuolus tunnistaja C ütlustega. Vastuolud algasid

kohtu hinnangul sellest, kas A.Z ja Q said korterisse omal jalal või kanti sinna. Samuti

erinesid süüdistatava ja tunnistaja ütlused kohtu hinnangul osas, mis puudutas kannatanu

oksendamist WC-s ning seda, kas Rain Elmik ajas öösel C ja Q üles, et minna ise magama

tuppa, kus nemad magasid, või tulid C ja Q ise sest toast ära, kui kuulsid, kuidas A.Z teises

toas valjult ei ütles.

2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni Rain Elmiku kaitsjad, kes taotlevad

maakohtu otsuse tühistamist täies ulatuses ja Rain Elmiku KarS § 141 lg 1 järgi

õigeksmõistmist.

Kaitsjad leiavad, et vägistamine ei ole tõendatud ning maakohus rikkus oluliselt

menetlusõigust sellega, et ei järginud süütuse presumptsiooni põhimõtet. Samuti kohaldas

maakohus ebaõigesti materiaalõigust, kui mõistis Rain Elmiku KarS § 141 lg 1 järgi süüdi.

Isegi kui kannatanut seksuaalselt väärkoheldi, siis kohtuotsuses ei ole veenvalt jälgitavad

kohtu järeldused, mille kohaselt vägistamine toimus süüdistatava kodus süüdistuses nimetatud

ajal. Enne süüdistatava koju sattumist viibis kannatanu mitmeid tunde ööklubis, kus ta ei

olnud koguaeg koos oma sõbrannaga. Kannatanu tarvitas alkohoolseid jooke ega olnud

sündmuste ajal kaine.

Maakohus ei pidanud usutavaks süüdistatava ütlusi, et kannatanul hakkas tema juures halb

ning kannatanu oksendas tema WC-s. Kohus märkis, et seda väidet kinnitavaid tõendeid pole.

Maakohus jättis aga tähelepanuta, et süüdistatava kodu ei ole sündmuskohana vaadeldud ega

sealt mingeid proove võetud. See, et kannatanu riietelt ei leitud okse jälgi, ei näita, et

kannatanu ei oksendanud. Kaitsjate hinnangul on võimalik, et kannatanu või süüdistatav pesi

kannatanu riideid. Sellele viitab asjaolu, et kannatanu sokid olid märjad. Kui kohus jõudis

järeldusele, et puuduvad tõendid süüdistatava selgituste toetamiseks, oleks kohus pidanud

süüdistatava väited tõlgendama KrMS § 7 lg 3 alusel süüdistatava kasuks.

Kohus jättis arvestamata sellega, et günekoloogiaekspertiisi teinud kohtuarsti ja isiku

günekoloogilist läbivaatust teostanud LTK naistekliiniku SAK-i naistearsti arvamused

kannatanu suguelunditel esinenud vigastuste võimaliku tekkemehhanismi kohta erinevad. Kui

asjatundja väitel ei saanud kannatanu endale ise neid vigastusi tekitada, siis eksperdiarvamuse

kohaselt ei ole kannatanul tuvastatud vigastuste ise tekitamine kohtumeditsiiniliste

meetoditega määratav, kuid kuna inimesel on endal võimalik vigastatud piirkonda käega

puudutada, ei saa seda võimalust ka täielikult välistada. Kaitsjate hinnangul oleks sellest

tulenevalt pidanud kohtul tekkima küsimus, kas kannatanut vägistati.

Kohus on teinud kannatanu günekoloogilise läbivaatuse teinud naistearsti ütlustest eksliku

järelduse, et kannatanul olid neitsinahal vigasused, mis viitavad eseme jõulisele tuppe

viimisele. Isiku läbivaatuse protokollis on märgitud, et kannatanu neitsinahk on vigastusteta,

kaks niiske pinnaga rebendit asus tupeesiku alumises osas ja selle vahetus läheduses lahkliha

poole ning kolmas rebend väikeste häbememokkade ühinemiskohast hüümeni poole.

Asjatundja ütlustest kohtuistungil nähtub, et neitsinaha vigastustest rääkis viimane

hüpoteetiliselt.

Maakohus ei ole asja lahendamisel arvestanud kannatanu emotsionaalse ja psüühilise

seisundiga hommikul ärgates. See, et kannatanu hakkas tundma alakehas valu alles pärast

seda, kui oli teemat sõbrannaga arutanud, viitab sellele, et tegemist võis olla

psühhosomaatilise reaktsiooniga. Kaitsjad leiavad, et kui kannatanut oleks vägistatud, siis ta

oleks tundnud valu juba hommikul ärgates, mitte ei oleks seda hiljem tundma hakanud.

Samuti ei saa kaitsjate arvates välistada, et kannatanu sattus sõbrannaga asja arutades

paanikasse ning kontrollis tualetti minnes ise oma seisundit, katsudes sõrmedega tupe

piirkonda. Selle käigus võis ta end kogemata vigastada, mille tagajärjel märkas hiljem

pühkimisel tualettpaberil verd. Apellandid osutavad, et kannatanu hakkas ütlusi andes

kahtlema, kas tema aluspükstel oli verd. Ka ekspertiisidel ei ole aluspükstel verekahtlast

määrdumist tuvastatud. Kui süüdistatav oleks kannatanut vägistanud, oleks kaitsjate

hinnangul pidanud ka aluspüksid tõsiselt verega määrdunud olema.

Asjaolu, et kannatanu günekoloogilisel läbivaatusel tema häbememokkadelt, tupe kesk- ja

tagaosast ning perianaalpiirkonnast võetud proovidelt saadi Y-kromosoomi analüüsil ühelt

meesisikult pärinev haplotüüp, mis on kokkulangev Rain Elmiku haplotüübiga, on

apellatsiooni kohaselt seletatav sellega, et kannatanu magas voodis, millest süüdistatav oli

äsja magamast tõusnud. DNA-ekspert ei välistanud selgelt sellist DNA ülekandumist.

Kaitsjad osutavad, et kannatanu pikkade pükste jalgevaheliselt osalt võetud kolmest proovist

ühel saadi mitmelt meesisikult pärinev haplotüüp. Apellatsiooni kohaselt „mitmelt meesisikult

pärinev haplotüüp kinnitab kahtlusi seoses alkoholijoobes kannatanu võimalike tegevustega

ööklubi tualettruumides“.

Kokkuvõttes leiavad kaitsjad, et süüdistatava käitumises ei saa sedastada KarS § 141 lg-s 1

sätestatud süüteokoosseisu objektiivseid ega subjektiivseid tunnuseid. Maakohtu otsuses

puuduvad põhjendused ka selle kohta, kas vägistamine kui tegu üldse toimus. Maakohtu

otsuses ei ole jälgitav see, kuidas jõudis kohus järeldusele, et vägistamine leidis aset

süüdistatava kodus. Lisaks puuduvad põhjendused, kuidas saab süüdistatavat pidada isikuks,

kes võis kannatanuga olla tema tahte vastaselt suguühenduses.

3. Ringkonnakohtu istungil toetas süüdistatav kaitsjate apellatsiooni ja kaitsjad jäi

esitatud apellatsiooni juurde. Kaitsjad esitasid taotluse Rain Elmikule apellatsioonimenetluse

õigusabikulu hüvitamiseks.

Prokurör leidis, et apellatsioon tuleks jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

4. Kohtukolleegium leiab, et apellatsiooni argumendid ei sea kahtluse alla sündmuste

käiku puudutavaid maakohtu järeldusi ja seega ka järeldust, et Rain Elmik vägistas A.Z.

Erinevalt kaitsjatest on ringkonnakohus seisukohal, et asjas ei ole selliseid kõrvaldamata

kahtlusi, mis tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Kaitsjate tõstatatud kahtlused on

kõrvaldatavad tõendeid vastavalt KrMS § 61 lg-le 2 kogumis hinnates.

5. Apellandid on seadnud kahtluse alla selle, kas kannatanu üldse vägistati.

5.1

Apellatsioonis on osutatud, et kuigi kohus on otsuses rääkinud kannatanu neitsinaha

vigastustest, ei nähtu selliseid vigastusi tõenditest. Vastupidi, seksuaalvägivalla ohvri

läbivaatuse protokolli kohaselt oli kannatanu neitsinahk vigastusteta. Kõnealuse protokolli

kohaselt olid kannatanul kaks rebendit tupeesiku alumises osas ja selle vahetus läheduses

lahkliha poole ning kolmas rebend väikeste häbememokkade ühinemiskohast hüümeni poole.

Samuti on apellandid avaldanud arvamust, et valu ja ebamugavustunne, mida kannatanu

järgmisel hommikul pärast Rain Elmiku korteris ärkamist tundis, olid psühhosomaatilised ja

tingitud sellest, et kannatanu ei mäletanud, mis öösel juhtus. Kaitsjad leiavad, et

günekoloogilisel läbivaatusel tuvastatud vigastused suguelunditel võis kannatanu endale ise

tekitada.

Ringkonnakohus tõdeb, et maakohus on otsuse punktis 51 rääkinud vigasustest neitsinahal,

öeldes, et „vigastused neitsinahal kella 5, 6 suunas viitavad jõulisele eseme sisestamisele

tuppe“. Tõsi on ka see, et ühestki tõendist seda, et kannatanu neitsinahk oleks olnud

vigastatud, ei nähtu. Nagu ka maakohtu otsuse punktis 48 märgitud, räägib kella 5 ja 6 suunal

olevatest vigastustest seksuaalvägivalla ohvri läbivaatuse protokoll, mille kohaselt olid kella 5

ja 6 suunal kaks niiske pinnaga rebendit tupeesiku alumises osas ja selle vahetus läheduses

lahkliha poole. Seega on maakohtu väide, justkui viitaksid eseme jõulisele tuppe sisestamisele

kannatanu neitsinaha vigastused, ekslik. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole aga see, et

maakohus on otsuses ühes kohas ajanud vigastuste asukoha sassi, toonud kaasa ebaõigeid

järeldusi.

Maakohtu eksitus ei muuda vääraks maakohtu järeldust, et kannatanuga oli astutud

suguühtesse. Nimelt on naistearst-resident VS, kes kannatanu läbi vaatas ja tuvastas nii

eespool nimetatud rebendid kui ka selle, et kannatanu neitsinahk ei ole vigastatud, avaldanud

seisukohta, et kõnealused vigastused viitavad sellele, et kannatanu tuppe on jõuga sisestatud

näpp või peenis. Võimalusega, et see on vigastuste tekkemehhanism, on nõustunud

günekoloogilise ekspertiisi aktis ka kohtuarst-ekspert (eksperdiarvamuse p 2). Seega ei ole

see, et kannatanu neitsinahk on vigastusteta, olnud asjatundja ega eksperdi jaoks asjaoluks,

mis välistaks suguühte. Ka ei anna maakohtu otsuse põhjendused alust järelduseks, et

maakohus oleks lugenud selle, et Rain Elmik astus A.Z-iga – viimase abitusseisundit ära

kasutades – suguühtesse, tõendatuks, lähtudes just ekslikult arusaamast, et kannatanu

neitsinahal olid vigastused. Maakohus on lugenud muu hulgas tuvastatuks selle, et A.Z-ilt

günekoloogilisel läbivaatusel häbememokkadelt, tupe kesk- ja tagaosast ning

perianaalpiirkonnast võetud proovidelt saadi Y-kromosoomi analüüsil ühelt meesisikult

pärinev haplotüüp, mis on kokkulangev Rain Elmiku haplotüübiga. Niisiis tuvastati DNA-

ekspertiisiga, et kannatanu tupes oli Rain Elmiku bioloogilist materjali.

5.2

Seda, et kannatanu tupest võetud proovides tuvastati ühelt meesisikult pärinev

haplotüüp, mis on kokkulangev R. Elmiku omaga, apellatsioonis vaidlustatud pole. Ka ei ole

DNA-ekspertiisi tulemuste usaldusväärsust kuidagi kahtluse alla seatud. Apellatsioonis on

eespool nimetatud leidu selgitatud sellega, et süüdistatava DNA võis kannatanule sattuda, kui

kannatanu magas süüdistatava voodis, samuti võis see juhtuda, kui kannatanu ennast hiljem Q

juures tualetis olles sõrmedega kontrollis.

Ringkonnakohus nendib, et DNA-eksperdi maakohtus antud ütluste kohaselt on

põhimõtteliselt võimalik, et kui inimene magab teise inimese voodis, võib talt leida väheses

koguses teise inimese DNA-d (12. detsembri 2024 istungi protokoll, lk 6). Hüpoteesi, et

praegusel juhul sattus Rain Elmiku DNA-sellisel moel A.Z suguelunditele, ei toeta aga miski.

Esiteks saab DNA selliselt üle kanduda pindade omavahelisel kokkupuutel. DNA-ekspert

selgitas ülekandumist nii: „No oletame, et üks ese on hästi palju teise isiku DNA-ga koos, eriti

kui tal on see vedelik ja siis sellega niiöelda… Seda katsub teine isik, siis jah, see DNA, mida

oli hästi palju sellel teisel esemel, võib sattuda sellele, kes seda katsus.“

Kannatanu ja Q ütluste kohaselt ei olnud kannatanul hommikul jalas pikki pükse, küll aga olid

tal jalas aluspüksid. Tegemist oli küll stringidega, kuid sellistegi pükste puhul ei puutu voodis

magaja intiimpiirkond voodipesuga vabalt kokku, mistõttu ei selgita see, et kannatanu magas

voodis, kus oli varem maganud süüdistatav, seda, et süüdistatava bioloogilist materjali leiti nii

kannatanu suurtelt kui ka väikestelt häbememokkadelt võetud proovidest. Sellise

ülekandumise muudab veelgi ebausutavamaks asjaolu, et Rain Elmiku bioloogilist materjali

leiti mujaltki kannatanu keha rõivastega kaetud kohtadest. Rain Elmiku haplotüübiga

kokkulangev oli muu hulgas kannatanu rinnalt ja kõhult võetud proovide Y-kromosoomi

analüüsil saadud haplotüüp. Kannatanu ütluste kohaselt olid tal ärgates seljas nii särk kui ka

rinnahoidja (mis oli küll tagant lahti). Eksperdiarvamuse (II kd tl 50-55) kohaselt saadi ka

kannatanu rinnahoidja vasaku korvi seest võetud proovi Y-kromosoomi DNA analüüsil ühelt

meesisikult pärinev haplotüüp, mis on kokkulangev Rain Elmiku omaga (arvamuse p 1.1.1).

DNA ülekandumise hüpotees ei selgita, kuidas sai süüdistatava DNA kannatanu kehale läbi

kahe rõivakihi ning kuidas sai see särgi all olnud rinnahoidja siseküljele. Arvestades eespool

tsiteeritud DNA-eksperdi ütlusi, kohtukolleegium seda, et see toimus ülekandumise teel,

võimalikuks ei pea.

Samuti peab ringkonnakohus täiesti alusetuks kaitsjate arvamust, et kannatanu tupe kesk- ja

tagaosast leitud Rain Elmiku haplotüübiga kokku langev Y-kromosoomi analüüsil saadud

haplotüüp võis sinna sattuda, kui kannatanu end sõrmega kontrollis. Seda, et selline

„kontrollimine“ oleks aset leidnud, ei kinnita ükski tõend.

Ringkonnakohus osutab, et kohus lähtub kooskõlas KrMS § 60 lg-ga 1 tõendatuks loetud

asjaoludest. Praegusel juhul on olemas tõend, millele kohus saab tugineda selle tuvastamisel,

kas selline „kontrollimine“, millest kaitsjad räägivad, leidis aset. Nimelt on kannatanu andnud

ütlusi selle kohta, kuidas ta end 13. novembri 2022 hommikul tundis ja mida ta tegi.

Kannatanu on oma ütlustes maininud vaid seda, et tundis Q juures WC-s käies

intiimpiirkonnas kipitust ja pühkis end WC-paberiga, mis sai veriseks. Seda, et kannatanu

oleks end veel kuidagi kontrollinud, rääkimata sellest, et ta oleks selleks sisestanud sõrmi

tuppe, kannatanu öelnud ei ole. Kui ka kaitsjal oli kahtlus, et kannatanu võis seda teha, ei ole

kaitsja selle kohta küsimusi esitanud. See tähendab, et kannatanu ütlused, mis on ainus tõend

selle kohta, mida ta hommikul tegi, ei toeta kuidagi kaitsjate väiteid „kontrollimise“ kohta.

Nii see, et kannatanul ei olnud ärgates jalas pikki pükse ja tema rinnahoidja oli küll seljas,

kuid avatud, kui ka see, et kannatanu rinnalt, mujal kehalt, välissuguelunditelt ja tupest leiti

Rain Elmikuga seostatavat bioloogilist materjali, annavad alust järelduseks, et Rain Elmik

astus ajal, kui kannatanu magas, temaga suguühtesse.

5.3

Toodud järeldust toetavad veelgi kannatanu läbivaatusel tal tuvastatud vigastused.

Nagu eespool märgitud, olid kannatanul kaks rebendit tupeesiku alumises osas ja selle vahetus

läheduses lahkliha poole ning kolmas rebend väikeste häbememokkade ühinemiskohast

hüümeni poole. Kannatanu seksuaalvägivalla kriisiabikeskuses läbi vaadanud arst-residendi

maakohtus antud ütluste kohaselt on sellised vigastused seksuaalvägivallale iseloomulikud.

Asjatundja ütluste kohaselt olid vigastused spetsiifilises, seksuaalvägivalla jaoks hästi

tüüpilises kohas. Ta selgitas, et sellised vigastused suunaga tupe esikusse tekivad tavaliselt

siis, kui on üritatud lükata mingit eset jõuga sissepoole. (12. detsembri 2024 kohtuistungi

protokolli lk 11) Kohtukolleegiumi hinnangul pole alust kahelda, et asjatundjal on kogemus,

mille põhjal selliseid väiteid esitada. Kuigi asjatundja tunnistas maakohtus ütlusi andes, et

töötab naistearstina 2024. aastast, selgitas ta ühtlasi, et naistekliinikus töötas ta alates 2017.

aastast.

Apellandid rõhutavad, et kohtuarst-ekspert pole – erinevalt asjatundjast – välistanud siiski

võimalust, et kannatanu võis rebendid endale ise tekitada. Kohtuistungil toonitas kaitsja Ene

Mõtte, et asjatundja oli pelgalt arst-resident. Sellesse puutuvalt tuletab ringkonnakohus

meelde, et vastavalt KrMS § 61 lg-le 1 ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. See

tähendab, et eksperdi seisukohal ei ole eelispositsiooni teiste tõendite ees. Samuti tähendab

see, et ainuüksi see, et kannatanule günekoloogilise läbivaatuse teinud VS oli arst-resident, ei

tähenda, et pelgalt tema staatus muudaks tema ütluste kaalu väiksemaks. Kohtuarst-ekspert on

eksperdiarvamuses öelnud, et vigastuse tekitamine enese poolt pole kohtumeditsiiniliste

meetoditega määratav, kuid võttes arvesse „vigastatud piirkondade kättesaadavust kannatanu

enda käele“ ehk teisisõnu seda, et kannatanu ulatab oma käega vigastatud piirkonda

puudutama, ei saa seda võimalust ka täielikult välistada. On tõsi, et kuigi asjatundja ei

pidanud võimalikuks, et kannatanu võinuks ise käega endale need rebendid põhjustada, ei ole

ta kohtuarst-eksperdi põhjendust, miks seda välistada ei saa, ümber lükanud. Samas on

ringkonnakohtu hinnangul vastuolu asjatundja ja eksperdi seisukohtade vahel vaid näiline.

Kuigi asjatundja kinnitas, et tema meelest on kannatanul tuvastatud vigastuse ise tekitamine

välistatud, näitab ta enda selgitus seda, et ta pidas kõnealuste vigastuste ise tekitamist

keeruliseks ja ebatõenäoliseks – asjatundja leidis, et sõrmega oleks „üsna raske sellist suunda

tekitada ja siis sellise jõuga“. Eksperdiarvamusest väärib tähelepanu, et kohtuarst-eksperdi

hinnangul ei saa kannatanul olnud vigastuste ise tekitamist täielikult välistada. Selline

sõnastus näitab, et ka kohtuarst-ekspert pidas selle tõenäosust väikseks.

Eelnevast tulenevalt on tuvastatud vigastuste ise tekitamine on põhimõtteliselt võimalik, kuid

ka eksperdiarvamus ei ütle, et kannatanu tekitaski vigastused ise. Ringkonnakohtu hinnangul

ei ole tegemist ka olukorraga, kus tuleks KrMS § 7 lg-t 3 kohaldades lähtuda versioonist, et

kannatanu tekitas vigastused ise. Riigikohus on korduvalt väljendanud seisukohta, et

kõrvaldamata kahtluse süüdistatava kasuks tõlgendamise nõue ei tähenda kindlasti seda, et

kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim

versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. oktoobri 2015 otsus asjas nr 3-1-1-77-15, p-d 17‒20 ja 9.

novembri 2016 otsus asjas nr 3-1-1-64-16, p 11). Praegusel juhul on kaitsjate versioon, et

kannatanu vigastas end ise, kui vägistamist kahtlustades end käega intiimpiirkonnast katsus,

puhtalt oletuslik ja kannatanu ütlusi eirav. Nagu eespool juba märgitud, ei anna kannatanu

ütlused alust järelduseks, nagu oleks ta enda kontrollimiseks sisestanud sõrme tuppe, nagu

oletasid kaitsjad. Kannatanu ütlused ei anna alust ka järelduseks, et ta oleks tekitanud endale

enda intiimpiirkonda katsudes endale ise läbivaatuse protokollis kirjeldatud vigastused.

Kannatanu ütlustest ei nähtu üldse, et kannatanu oleks püüdnud end sõrmedega katsudes

kontrollida, kas teda on vägistatud. Kannatanu ütluste kohaselt ta 13. novembri 2022

hommikul Rain Elmiku korteris WC-s ei käinud, nad lahkusid korterist koos Qga kohe, kui

viimane oli ta üles ajanud, ja läksid Q juurde. Ka sellele, et kannatanu oleks seal mingeid

tekkinud kahtlusi kontrollides end intiimpiirkonnast vigastanud, ei viita miski. Kannatanu

ütluste kohaselt arutasid nad Q juures seda, et nad kumbki ei mäleta, mis juhtus. Kannatanu

ütlustest ei tulene aga, et kannatanul oleks sellest tulenevalt tekkinud mingi kahtlus, mida ta

enda intiimpiirkonda katsudes kontrollima oleks hakanud. Kannatanu ütluste kohaselt läks ta

Q juures küll WC-sse, aga kannatanu ei ole oma ütlustes sidunud seda aruteluga, et nad

möödunud ööst midagi ei mäleta, vaid ütles, et tal oli lihtsalt vaja WC-sse minna. Nii

prokurörile kui ka kaitsjale vastates andis ta ütlusi, et valu ja kipitust hakkas ta tundma WC-s.

Ka seksuaalvägivalla ohvri läbivaatuse protokolli kohaselt tundis kannatanu kipitust ja

ebamugavustunnet urineerides. Seega on kannatanu selle, millal ja miks just siis ta valu ja

ebamugavustunnet tundma hakkas, sidunud konkreetse asjaoluga, mistõttu on alusetu kaitsjate

apellatsioonis esitatud oletus, et kui kannatanu oleks vägistatud, oleks ta pidanud valu tundma

varem.

Ühtlasi nähtub kannatanu ütlustest vaid see, et ta pühkis end WC-paberiga, millel nägi siis

verd. Seda, et ta oleks end eelnevalt intiimpiirkonnast veel kuidagi katsunud, kannatanu

maininud ei ole. Seejuures tuleneb asjatundja ütlustest ja kohtuarst-eksperdi arvamusest, et

tuvastatud vigastuste põhjuseks ei saanud olla lihtsalt puudutamine, vaid selliste vigastuste

tekitamiseks tuli rakendada jõudu. Nagu eespool mainitud, seadis asjatundja selle, et

vigastused võis tekitada kannatanu ise, kahtluse alla põhjendusega, et „üsna raske sellist

suunda tekitada ja siis sellise jõuga“. Asjatundja selgitas, et tegemist polnud pelgalt

marrastustega, vaid haavadega, mis hõlmasid nii naha pealispinda kui ka nahaalust kudet (12.

detsembri 2024 protokolli lk 10). Asjatundja hinnangut, et vigastuste tekitamiseks tuli

rakendada jõudu, toetab ka kohtuarst-eksperdi arvamus, et vigastused välissuguelundite

piirkonnas on tekitatud tömbi vägivalla toimel (kd II; tl. 87). Seisukoht, et vigastused on

tekitatud tömbi vägivallaga, kummutab ka kaitsjate spekulatsioonid, et kannatanu võis end

vigastada küünega.

Kannatanu ütluste kohaselt jõudis ta järelduseni, et teda on vägistatud, just selle tulemusel, et

tundis WC-s olles valu ja kipitust ning nägi WC-paberil verd. Niisiis ei tulene kannatanu

ütlustest, et ta oleks hakanud valu tundma ja/või avastanud, et tal tuleb intiimpiirkonnast verd,

selle peale, et ta oleks hakanud kontrollima kahtlust, et teda on vägistatud, vaid vastupidi –

see kahtlus oli tingitud sellest, et ta hakkas tundma valu ja avastas end WC-paberiga

pühkides, et see läks veriseks.

Olukorras, kus kaitsjate versioon, et kannatanu tekitas endale vigastused ise, on oletuslik ega

lähtu kannatanu enda ütlustest, annab eespool käsitletud asjatundja ütlus, et tuvastatud

vigastused on seksuaalvägivallale iseloomulikud, alust pidada nende vigastuste põhjuseks just

seda, et kannatanu suhtes on kasutatud seksuaalvägivalda.

Viimast versiooni ei lükka ümber kaitsjate argument, et kannatanu möönis, et aluspükstel ta

ilmselt verd ei märganud. Kaitsjate väide, et kui kannatanul oleks tekkinud rebendid

vägistamise tulemusel, „siis oleks ilmselgelt need aluspüksid ka tõsiselt verega määrdunud

olnud“ ei tugine taas ühelgi tõendil. Ei kannatanu ütlustest (3. detsembri 2024 kohtuistungi

protokoll, lk 8), kannatanu läbi vaadanud arst-residendi ütlustest (12. detsembri 2024

kohtuistungi protokoll, lk 10) ega kannatanu läbivaatuse protokollist (kd I; tl 71) ei tulene, et

rebenditest oleks tulnud rohkelt verd. Veelgi enam, selles, et tegemist ei olnud vigastustega,

millest oleks tulnud rohkelt verd, on võimalik veenduda vigastustest tehtud foto põhjal

(ekspertiisiakti lisaks olev fotolt 3: kd II; tl. 92) Seejuures pole tõendatud, et kannatanu

aluspükstel üldse verd ei olnud. Kannatanu riiete vaatlust kajastavast asitõendi

vaatlusprotokollist ei nähtu, et vaatluse raames oleks riietelt verd otsitud (kd II; tl. 68–82).

Enne kannatanu riiete vaatlust oli riietelt võetud proovid DNA-ekspertiisi jaoks (asitõendi

vaatlusprotokollist nähtuvalt olid proovide võtmise kohad tähistatud). DNA-ekspertiisi akti

kohaselt tehti proovi võtmise kohtadele tõesti eeltestid, kuid ekspertiisiaktist nähtuvalt on

seda, kas DNA-proovi võtmise kohas on verd, kontrollitud vaid ühe aluspükstelt võetud

proovi (H230020) puhul (kd II; tl. 48).

Arvestada tuleb sedagi, et lisaks rebenditele välissuguelundite piirkonnas tuvastati kannatanu

läbivaatusel tal enam-vähem sümmeetriliselt mõlemal küünarvarrel olevad verevalumid, mis

olid kohtuarst-eksperdi hinnangul värsked – tekkinud kuni üks ööpäev enne nende

fotografeerimist. Kannatanu läbi vaadanud naistearst-residendi ütluse kohaselt olid

hematoomid nende suurust ja kuju arvestades tekitatud sõrmeotsasuuruse esemega (11.

detsembri 2024 kohtuistungi protokoll, lk 11). Ka kohtuarst-ekspert on kinnitanud, et sellised

verevalumid võivad tekkida muu hulgas haaramisest või sõrmedega vajutamisest. Apellantide

pakutud versioon nende verevalumite teket ei selgita. Ringkonnakohtu istungil leidsid

kaitsjad, et kannatanu enda ütlustest nähtuvalt ei ole need verevalumid võimaliku

vägistamisega seotud. Kohtukolleegium sellega ei nõustu. Kannatanu ütlustest nähtub, et ta

avaldas arvamust, et need verevalumid ei ole juhtunuga seotud, kuid tegelikult ei olnud

kannatanu kindel, et need verevalumid oleks tal olnud juba varem, ning kannatanu ei teadnud,

kuidas ta need verevalumid saanud on. Kannatanu ütles, et ta „ei ole kindel, et need seotud

sellega, mis oli juhtunud“ ja et ta „ei arva, et see on seotud just tolle ööga“. Ta selgitas, et tal

tekivad sinikad kergesti, need on tema jaoks tavalised ja ta ei pööra oma kehal olevatele

sinikatele tähelepanu. (3. detsembri 2024 kohtuistungi protokoll, lk 9–10) Seega ei anna

kannatanu ütlused mingit teavet selle kohta, millal ja kuidas ta verevalumid sai. Kuivõrd need

verevalumid sõrmedega pigistamisele iseloomulikud ja kannatanu läbivaatuse seisuga

värsked, nõustub ringkonnakohus prokuröriga, et needki on seostatavad kannatanu

vägistamisega, täpsemalt viitavad need kohtu hinnangul kannatanu paigal hoidmisele temaga

suguühtesse astumise ajal.

Kõike eelnevat arvesse võttes ei põhine kaitsjate versioon tõenditel ning esitatud

spekulatsioon, mille kohaselt kannatanu tekitas endale suguelunditele vigastused ise ning viis

ise süüdistatava DNA enda tuppe, ei anna alust KrMS § 7 lg 3 kohaldamiseks.

5.4

Ringkonnakohtu hinnangul ei toeta DNA-ekspertiisi akt kuidagi ka kaitsjate

seisukohta, et kui kannatanu vägistatigi, võis see juhtuda juba ööklubis, sest osa klubis

veedetud aja kohta kannatanul mälestused puuduvad ja tema pükstelt võetud proovidest leiti

Y-kromosoomi analüüsil mitmelt meesterahvalt pärit haplotüüp. On tõsi, et mitmetest

kannatanu riietelt võetud proovidest leiti mitmelt meesterahvalt pärit haplotüüp. Samas ei saa

jätta tähelepanuta, et kaitsjate endi osutatud prooviski oli peamine haplotüüp kokkulangev

Rain Elmiku haplotüübiga. Lisaks leiti Rain Elmiku haplotüübile vastavat haplotüüpi paljudes

proovides, kusjuures lisaks riietelt võetud proovidele ka kannatanu eri kehaosadelt võetud

proovidelt. Ka kannatanu suurtelt ja väikestelt häbememokkadelt ning tupe kesk- ja

tagumisest osast võetud proovidest leiti Y-kromosoomi analüüsil ühelt meesisikult pärinev

haplotüüp, mis on kokkulangev Rain Elmiku haplotüübiga.

6. Käsitletud tõendite kogumiga on vastuolus süüdistatava ütlused, milles ta kannatanu

vägistamist eitab. Ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta, et süüdistatava ütlused on

ebausaldusväärsed. Kohtukolleegiumi hinnangul annab nende kõrvale jätmise aluseks juba

see, et need on vastuolus teiste, omavahel kokkusobivate tõenditega, mis osutavad sellele, et

kannatanu langes 13. novembril 2022 vägistamise ohvriks. Ringkonnakohus nõustub aga

maakohtuga, et lisaks sellele on süüdistatava ütlused sel ööl toimunu kohta vastuolus

tunnistaja C ütlustega ning süüdistatava ütlustes endis on ebakõlad.

Süüdistatava ütluste kohaselt istusid nad esialgu tüdrukutega suures toas. Kui A.Z soovis WC-

sse minna, siis aitas süüdistatav ta sinna. Umbes pool tundi hiljem avastas süüdistatav, et WC

uks on endiselt kinni. Seejärel läks teine tüdruk magama välisuksest vasakul asetsevasse kõige

kaugemasse tuppa. Süüdistatava väitel ajas ta veel Cga juttu ja kui C ka teise tüdruku juurde

tuppa läks, läks ta uuesti WC-sse. Selgus, et WC oli täis oksendatud, A.Z oli aga läinud

tuppa, kus Rain Elmik ise enne klubisse minekut magas. Rain Elmiku sõnul koristas okse ära

ja siis tahtis A.Z üles ajada, et ta ära läheks, kuid viimane ei saanud midagi aru. Rain Elmiku

väitel võttis ta kannatanu sülle, et too jalad alla võtaks ning selle peale karjus kannatanu ei.

Selle peale läks Rain Elmik ja ajas üles C ja Q ning käskis neil minna suurde tuppa, sest tahtis

ise tagumises toas magada, kuna tema voodi oli täis oksendatud. Maakohus tõi peamise

asjaoluna, mis süüdistatava ütlused kahtluse alla seab, välja, et muud tõendid ei kinnita

süüdistatava väiteid selle kohta, kuidas kannatanu oli tema korteris oksendanud. Kohus

märkis, et arvestades süüdistatava kirjeldusi selle kohta, kuidas kannatanu oli kõik täis

oksendanud, pidanuksid olema kannatanu enda riided vähemalt mingilgi määral määrdunud

oksega, kuid selle kohta tõendeid pole.

Kaitsjad vaidlevad sellele vastu argumendiga, et süüdistatava kodu ei ole sündmuskohana

vaadeldud ega sealt mingeid proove võetud. See, et kannatanu riietelt ei leitud okse jälgi, ei

näita kaitsjate hinnangul, et kannatanu ei oksendanud – apellandid peavad võimalikuks, et

kannatanu või süüdistatav pesi kannatanu riideid. Need seisukohad ei lükka maakohtu

järeldusi ümber. On tõsi, et korterit pole vaadeldud ega sealt proove võetud, küll on vaadeldud

kannatanu riideid. Kohtukolleegium jagab maakohtu seisukohta, et kui kannatanu oleks

oksendanud nii, nagu süüdistatav seda kirjeldas, peaksid olema oksesed ka tema riided.

Tähelepanu tuleb pöörata sellele, et – nagu maakohtu otsuseski välja toodud –, ei oksendanud

A.Z Rain Elmiku väitel täis mitte ainult tema WC-d, vaid ka voodi, kuhu A.Z oli magama

läinud. Nimelt põhjendas Rain Elmik seda, miks ta tahtis minna magama tuppa, kus olid C ja

Q, just sellega, et A.Z olevat ka teises toas olnud voodi täis oksendanud: Rait Elmiku sõnade

kohaselt läks ja ajas ta C üles ja selgitas, et „kuule, et ma tahan nagu selles toas magada, et

see hulluke on oksendanud selle voodi täis ja asjad, et ma ei saa seal magada“ (13. märtsi

2025 kohtuistungi protokolli lk 5). Kuivõrd Rain Elmik väitis sedagi, et sel ajal, kui ta püüdis

A.Z-i üles ajada, oli too täiesti riides, peab ringkonnakohus põhjendatuks maakohtu

seisukohta, et sellisel juhul oleks pidanud ka kannatanu riided oksesed olema, mida aga nende

vaatlust kajastavast asitõendi vaatlusprotokollist näha pole. Kui süüdistatava väitel oli voodi

täis oksendatud, on raske ette kujutada, et selles voodis magava ja seal oksendanud inimese

riided saaksid puhtaks jääda. Kaitsjate oletust, et kannatanu või süüdistatav võis okseseks

saanud riided ära pesta, ei pea kohtukolleegium tõsiseltvõetavaks. Kaitsjate väitel viitab

sellele võimalusele asjaolu, et kannatanu sokid olid hommikul märjad. Kohtukolleegium

nendib, et selle kohta, et ükski teine riideese oleks olnud märg, andmeid ei ole. Lisaks sellele

ärkas kannatanu hommikul nendes riietes voodis, mille ta olevat Rain Elmiku ütluste kohaselt

täis oksendanud.

Kokkuvõttes nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et süüdistatava ütlused ei ole

usaldusväärsed ja tema kirjeldatud sündmuste käik ei ole tõendatud. Eespool käsitletud

tõendid, millega süüdistatava ütlused on vastuolus, tõendavad kogumis, et Rain Elmik

vägistas 13. novembril 2022 Rain Elmiku kasutuses olevas korteris tugevas alkoholijoobes

olles magama jäänud A.Z.

7. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et apellatsiooni argumentidest ei nähtu, et

maakohus oleks teinud mõne KrMS §-s 338 nimetatud vea, mistõttu teeb ringkonnakohus

KrMS § 337 lg 1 p-le 1 vastava otsuse, jättes maakohtu otsuse muutmata.

8. Mõlemad kaitsjad on esitanud taotluse hüvitada Rain Elmikule

apellatsioonimenetluses tekkinud õigusabikulu. Seoses sellega juhib ringkonnakohus

tähelepanu, et KrMS § 175 lg 2 kohaselt arvatakse juhul, kui süüdistataval on mitu kaitsjat,

menetluskulude hulka neile makstud tasu suuruses, mis ei ületa ühele kaitsjale tavapäraselt

makstavat mõistliku suurusega tasu. Seega saaks maksimaalne hüvitatav õigusabikulu olla

ühe kaitsja töö eest makstav mõistlik tasu. Kuna aga praegusel juhul jääb apellatsioon

rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata, jäävad taotlused hüvitada Rain Elmikule tema

apellatsioonimenetluse õigusabikulu KrMS § 185 lg-st 2 lähtuvalt täies ulatuses rahuldamata.

Allkirjastatud digitaalselt