3-23-1498/22 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

02.02.2026, Tallinn

Haldusasja number

3-23-1498

Haldusasi

D.F-i kaebus Sotsiaalkindlustusameti 06.03.2023

otsuse nr P26O-2023-17717 ja 01.06.2023 vaideotsuse

nr 5.2-3/14422-5 tühistamiseks ning vastustaja

kohustamiseks vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi

Menetlusosalised

Kaebaja – D.F

Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, esindaja Livia

Kask

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 03.12.2024 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

D.F-i apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata D.F-i taotlused tema vande all üle kuulamiseks ja ekspertiisi

korraldamiseks.

2. Võtta asja materjalide juurde D.F-i 08.01.2026 taotluse lisad (dtl 425˗427).

3. Jätta D.F-i apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 03.12.2024

otsus haldusasjas nr 3-23-1498 muutmata.

4. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

5. Avaldada kohtuotsus tervikuna, asendades kaebaja nime tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 04.03.2026 (HKMS §

212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

3-23-1498

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. D.F (kaebaja) esitas 20.05.2019 Sotsiaalkindlustusametile (SKA) taotluse puude

raskusastme tuvastamiseks ja puuetega inimeste sotsiaaltoetuste saamiseks.

2. SKA tegi 06.03.2023 otsuse nr P26O-2023-17717, millega ei tuvastanud kaebajal puuet,

ei määratud puudega tööealise inimese toetust ega väljastatud puudega isiku kaarti. SKA

kaasas puude raskusastme tuvastamise ekspertiisiks ekspertarst JA. Otsuse kohaselt on taotleja

kaebuseks lülisamba valu ning aeg ajalt esinevad lihaste krambid. Reumatoloogi hinnangul

taotleja liigub ja siirdub iseseisvalt, spondülartropaatia on baasravi foonil kontrollitud, valu

vähenenud. Retseptikeskuse andmetel ei ole püsivat haiguse baasravi kasutamise vajadust

esinenud. Neuroloogi sissekande alusel oli isikul 2014. a-l kaebuseks peavalu. Eriarst ei

kinnita objektiivses staatuses püsivat krambisündroomi ega liikumispiirangute olemasolu ning

taotleja on loobunud piltuuringutest kaebuse leevenemise tõttu. Taotleja nägemisteravus on

prillidega korrigeeritud ja piisav igapäevatoimingutega (hügieenitoimingud, liikumine,

riietumine, suhtlemine ja söömine) hakkamasaamiseks. 24.04.2019 erakorralise meditsiini

arsti epikriisis on fikseeritud taotleja kaebused lihaste tõmbluste ja kukkumise järgselt

tekkinud teadvuskao kohta. Läbivaatuse ajal oli isik teadvusel, igati orienteeritud ning

neuroloogilise ärajäämanähtudeta. Ühegi arsti epikriisis ei ole objektiivselt kinnitatud püsivate

lihastõmbluste ega krampide esinemist ning seisundist tingitud püsivate piirangute esinemist

igapäevatoimingute sooritamisel raskusastmes, mis põhjustaks eakohasest suuremat kõrvalabi

vajadust. Isik ei ole oma tervisliku seisundi tõttu vajanud haiglaravi ega sagedast või

regulaarset erakorralist abi. Maanteeameti andmete alusel on taotlejale väljastatud

maksimaalseks ajaperioodiks mootorsõidukijuhi tervisetõend, mille olemasolu kinnitab, et

isikul ei saa olla püsivat või regulaarselt esinevat teadvusetuse seisundit ega motoorsete

funktsioonide piiratust.

3. Kaebaja esitas SKA 06.04.2023 otsusele vaide, mis jäeti SKA 01.06.2023 vaideotsusega

nr 5.2-3/14422-5 rahuldamata. Vaidemenetluse käigus küsis SKA täiendavat selgitust

ekspertarst FJlt, kelle selgituse kohaselt ei ole alust olemasolevate terviseandmete põhjal

arvamust muuta. Otsus puude raskusastme osas on korrektne ja muutmist ei vaja.

4. Kaebaja esitas 03.07.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 28.10.2024) SKA

06.03.2023 otsuse nr P26O-2023-17717 ja 01.06.2023 vaideotsuse nr 5.2-3/14422-5

tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi.

Kaebaja vaidlustas haldusasjas nr 3-21-2872 SKA 2020. a otsust ja vaideotsust ning kaebus

rahuldati. SKA on jätnud viidatud asjas kohtute antud selgitused tähelepanuta. Vaide mitmed

olulised küsimused on jäetud vaideotsuses tähelepanuta või on selgitused puudulikud.

Puuduvad selged ja konkreetsed vastused igale kaebaja küsimusele. Arusaamatu on, millise

konkreetse info kogumisele kulus SKA-l täiendav menetlusaeg 30 päeva. Vastustaja viide

2(8)

3-23-1498

puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadusele (PISTS) ei ole asjakohane, sest keskmine puue ei

ole selline kõrvalekalle, mis vajab pidevat järelevalvet ohutuse tagamiseks inimese suhtes, kes

oma tegevuse või tegevusetusega võib tekitada kahju iseenda või teiste inimeste elule,

tervisele või varale. Söömise, hügieenitoimingute, riietumise, liikumise või suhtlemisega

esinevad küll raskused, aga tegemist ei ole äärmusliku ehk eluohtliku olukorraga, nagu võib

juhtuda raske või sügava puude korral. Vastustaja ei teinud ka varasemas menetluses

erinevatel puuetel selget vahet. Vastustaja on selgitanud, et kaebaja juhtumi osas oli puue

korduvalt tuvastatud ekslikult, kuid jättis põhjendamata, milles konkreetselt seisnes ekspertide

eksimus. Tegemist võib olla erapoolikusega.

Kaebaja praegune terviseseisund ning liikumis- ja tegutsemisvõime on veelgi halvenenud

liigese ja kõõluse jäädava kahjustuse tõttu mõlemas käes (mis ei ole arstide kinnitusel enam

ravitav). Kaebaja vajab eakohasest suuremat kõrvalabi hügieenitoimingutel, söömisel,

riietumisel, liikumisel ja suhtlemisel. Kõrvalabi maht ja sagedusvajadus vastab keskmisele

puudele. Puude raskusastme tuvastamiseks on olemas raviarstide poolt objektiivsed uuringud

ja läbivaatused ning diagnoosiga kinnitatud haigusseisundid. Kaebaja käib arstide juures

õhtupoolikul, mil selg ja muud kehaosad pole nii kanged ja valulikud nagu öösiti-hommikuti

või ravimite mõju all. Seetõttu ei ole liikumisraskused mõnikord märkimisväärsed. Samas ei

tähenda see, et olulised liikumisraskused üldse puuduvad ööpäevaringselt ja igapäevaselt.

Vastustaja on mitmeid olulisi ja aktuaalsed terviseandmeid moonutanud või jätnud

tähelepanuta. Õigusakte (sh PISTS) on ebaõigesti tõlgendatud.

5. SKA palus jätta kaebuse rahuldamata.

SKA kaasas puude raskusastme tuvastamise ekspertiisiks ekspertarst JA. Ekspertarsti

ekspertiisidokumendis on poolik lause: „Terviseolukorrast tingituna vajab D.F eakohasest

suuremat“ seetõttu, et SKAIS2 süsteem kuvab pooliku lause juhul, kui puude raskusaste pole

tuvastatav. Kaebaja puhul polnud puude raskusaste tuvastatav. Vaidemenetluses kaasas SKA

täiendava ekspertarst FJ, kes leidis, et otsus puude raskusastme osas on korrektne ja muutmist

ei vaja. Seega on mõlemad ekspertarstid leidnud, et kaebaja kaebused püsiva

krambisündroomi osas ja liikumispiirangute olemasolu kohta vähemalt keskmist puude

raskusastet põhjustavas ulatuses ei ole objektiivsetele terviseandmetele tuginedes

tuvastatavad. Kohtu poolt SKA puude raskusastme tuvastamata jätmise otsuse tühistamine

haldusasjas nr 3-21-2872 ei tähenda, et kohus oleks öelnud, milline puude raskusaste tuleks

tuvastada.

Ekspertiis on leidnud, et kaebajat on uuritud igakülgselt, ühtegi kõrvalekallet, mis krampe

võiks põhjustada, ei ole leitud. Püsipiiranguid ei ole leitud. Igapäevast ravi vajavat

tervisehäiret ei ole samuti avastatud. Pidevat kõrvalabi vajadust põhjustavat tervisehäiret ei

ole tuvastatud. Valuravimeid on vajanud paar korda aastas. Enamik soovitatud ja

väljakirjutatud ravimiretsepte on annulleeritud. Keerulisi raviprotseduure kaebaja tegema ei

pea. Puudub reaalne oht ravi katkemisel elule ja funktsioonihäire süvenemisele. Kui digilugu

koos uuringutega kaebaja juttu ei kinnita, siis järelikult kaebaja väidetavaid piiranguid ei

esine. Puude raskusastet ei saa tuvastada üksnes kaebaja jutu põhjal, kui piiranguid ei kinnita

ükski objektiivne dokumentaalne tõend.

Asjaolu, et varem oli kaebajal tuvastatud keskmine puude raskusaste, ei oma tähtsust, kuna iga

puude raskusastme ekspertiis on eraldiseisev ja tugineb aktuaalsetele terviseandmetele. Kuna

puude raskusastme tuvastamise kestus on ajaliselt piiratud ning puude raskusaste on ka varem

tuvastatud tähtajaliselt, ei saa isikul tekkida õiguspärast ootust, et puude raskusaste

tuvastatakse ka edaspidi.

3(8)

3-23-1498

Puude raskusastme tuvastamata jätmine ei tähenda, et kaebaja on terve või tal puudub üldse

puue. Iga puude puhul ei pruugi olla alust puude raskusastet tuvastada. Vastustaja tuvastab

puude raskusastme, kui puudeline seisund küündib vähemalt keskmise puude raskusastme

tuvastamiseks vajaliku lävendini. SKA ei tuvasta PISTS-i järgi sellest lävendist allapoole

jäävaid puudelisi seisundeid.

Puude raskusastme tuvastamise/mittetuvastamise otsus ei ole kaalutlusotsus. Kui ekspert on

ekspertarvamuses leidnud, et puude raskusastme tuvastamiseks pole alust, siis vastustaja ei

saa asuda vastupidisele seisukohale. Kui kaebaja seisundis on toimunud vahepeal muutusi, on

tal võimalik esitada vastustajale uus taotlus puude raskusastme tuvastamiseks.

Isiku enesehinnang oma tervisele üldmõistes ei ole otseselt üle kantav puude raskusastme (sh

puude liigi) tuvastamiseks. Kaebaja ei too esile, milline osa olulisest terviseinfost on jäetud

tähelepanuta. Kui kaebaja leiab, et ta vajab suuremat kõrvalabi hügieenitoimingutel, söömisel,

riietumisel, liikumisel ja suhtlemisel, peab ta ise need asjaolud taotluses esile tooma ja need

omakorda peavad leidma kinnitust tema TIS-i andmetes. TIS-i kandeid teevad pere- ja

raviarstid, kelle sissekannete õigsust eeldatakse. Digiloo andmestik ei kirjelda kaebajal

igapäevaste põhitoimingute sooritamises piiranguid vähemalt keskmise puude raskusastme

ulatuses.

6. Tallinna Halduskohus jättis 03.12.2024 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda.

Vaidlustatud otsuse ja vaideotsuse põhjendused on kooskõlas PISTS § 2 lg 11 p-ga 3. SKA on

pädev hindama puude raskusastet (PISTS § 23 lg 1) ning kaasatud on arstiõppe läbinud

ekspertarst JA (PISTS § 23 lg 1). Ekspertarst on selgitanud, et lähtudes TIS sissekannetest ei

ole kaebaja puude raskusastet tuvastatud. Samuti on vastustaja vaidemenetluse raames

küsinud seisukohta ekspertarst FJlt, kes nõustus eeltoodud hinnanguga. Tallinna

Ringkonnakohtu 31.01.2023 otsuse nr 3-21-2872 p-s 25.1 on märgitud, et arstiõppe läbinud

isikul on õigus tutvuda andmetega puuet taotleva isiku ambulatoorsete visiitide ja haiglas

viibimise ning ravimite kohta (PISTS § 23 lg 3), kusjuures nende tervist käsitlevate andmete

alusel annab arstiõppe läbinud isik oma arvamuse selle kohta, kas puude raskusastme taotleja

terviseseisund on selline, mis mõjutab tema igapäevast elukorraldust ja iseseisvat

hakkamasaamist, arvestades seejuures PISTS § 23 lg-s 6 nimetatud tingimusi. Veel on

selgitatud, et ekspertarst ei pea oma arvamuses kõiki andmeid, mida ta on läbi töötanud, eraldi

kirjalikult kajastama. Seonduvalt ekspertarsti hinnangu blanketil olnud pooliku lausega

nõustus ringkonnakohus vastustaja selgitusega, et tegemist oli infosüsteemi tõttu tekkinud

veaga, mille oleks pidanud kõrvaldama, kuid mis ei muuda ekspertarsti arvamust iseenesest

ebausaldusväärseks (p 25.2). Otsuse p-s 22 on välja toodud, et vastavalt SKA-le esitatud

taotlusele, TIS-st kogutud andmetele ja ekspertarsti arvamusele tuli SKA-l vaidlustatud

otsuses analüüsida, kas kaebaja anatoomia ja füsioloogia struktuur või funktsioon on

vähenenud ja sellest tingituna vajab ta regulaarset kõrvalabi või juhendamist väljaspool oma

elamiskohta vähemalt korra nädalas (PISTS § 2 lg 11 p 3 ja § 2 lg 2).

SKA 06.03.2023 otsuses nr P260-2023-17717 on kokkuvõtvalt asutud seisukohale, et puude

raskusaste jäi tuvastamata, sest terviseseisundist tulenevalt puudus kaebajal vajadus

kõrvalabile, juhendamisele või järelevalvele (PISTS § 23 lg 6 p 3). Eelnimetatu ei ole

vastuolus kaebaja 20.05.2019 avalduse kolmandas alajaotuses (terviseseisundist tingitud

kõrvalabi, juhendamine ja järelevalve vajadus) märgituga, millest nähtuvalt ei ole

juhendamist, järelevalvet ega teatavate toimingute (söömine, riietumine, liikumine,

suhtlemine) tegemise juurde kõrvalabi vajatud. Samas on SKA 06.03.2023 otsuses nr P260-

4(8)

3-23-1498

2023-17717 juhitud tähelepanu võimalusele taotleda uut puude raskusastme tuvastamist, kui

terviseseisundis ilmnevad muutused.

Kuigi kaebaja hinnang oma terviseseisundile on oluline taotluse lahendamisel, peavad kaebaja

hinnangut toetama objektiivsed terviseandmed. Sellise olukorraga praegusel juhul tegemist ei

ole. Vastustaja ja ekspertarstid on viidanud, et TIS-s olevad andmed ei kinnita kaebajal

terviseseisundist tulenevaid tegutsemispiiranguid, mis vastaksid vähemalt keskmise puude

raskusastmele (PISTS § 2 lg 11 p 3). Kohus ei saa hinnata ekspertarvamustes esitatud

meditsiinilise sisuga aspekte sisuliselt.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. Kaebaja esitas 02.01.2025 apellatsioonkaebuse (täiendatud 08.01.2026), milles palub

Tallinna Halduskohtu 03.12.2024 otsus tühistada.

Halduskohus ei ole võtnud arvesse kaebaja väiteid ja esitatud tõendeid, mis kinnitavad, et

vastustaja jättis tähelepanuta olulised andmed kaebaja tervise kohta (eelkõige põhidiagnoosi

osas) ning keskendus ebaolulistele detailidele. Kaebajale jääb arusaamatuks, miks pidas

halduskohus vastustaja andmeid automaatselt usaldusväärseks. Kaebaja palus korduvalt, et

halduskohus kaasaks olemasolevate terviseandmete hindamiseks Eesti Kohtuekspertiisi

Instituudi (EKEI) ekspertarste ja jääb selle taotluse juurde ka apellatsioonimenetluses. SKA

eksperdid ei ole erapooletud. Kui kohus leiab, et SKA ja kaebaja tõendid on vastuolulised või

ebapiisavad, siis taotleb kaebaja enda vande all ülekuulamist.

Halduskohtu otsus ei ole õiguspärane muu hulgas seetõttu, et see tugineb PISTS § 2 lg 11 p-le

1, mis on vastuoluline. Viidatud sätte kohaselt on keskmine puue inimese anatoomilise,

füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, millest

tingituna vajab isik regulaarset kõrvalabi või juhendamist väljaspool oma elamiskohta

vähemalt korra nädalas. Kaebaja palus vastustaja selgitust, kuidas toimub keskmise puude

tuvastamine juhul, kui isik on tervislikel põhjustel koduse eluviisiga ega käi seetõttu nädalate

viisi väljas. Vastustaja ja kohus on jätnud selle selgitamata.

Kohtuotsus ei ole piisavalt põhjendatud. Halduskohus on 17.06.2019 otsuses haldusasjas nr 3-

19-1619 sarnastele andmetele tuginedes kaebaja kaebuse rahuldanud. Kaebuse rahuldamata

jätmine võib tekitada kaebaja tervisele märkimisväärset kahju. Kaebajal on esinenud

teadvusekaotus üks kord elus ja teatud asjaolude kokkulangemisel. Lihaskrambid ei esine

kunagi katkematult ööpäevaringselt. Juhtimisõiguseks vajaliku tervisetõendi olemasolu ei

kinnita automaatselt, et selle omanik on terve ja tal ei ole puuet.

Vastustaja on täiendavaid selgitusi ja tõendeid küsinud ebapiisavalt.

Kohus märkis, et ekspertarst ei pea oma arvamuses kõiki läbi töötatud andmeid eraldi

kirjalikult kajastama. Kaebaja leiab, et peab küll. Andmete kajastamata jätmise tõttu puuduvad

olulised andmed kaebaja põhidiagnoosi kohta.

8. SKA palub 05.02.2025 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

EKEI ei tuvasta puude raskusastet, seda teeb SKA. Seega ei anna EKEI puude raskusastme

tuvastamise kontekstis terviseandmetele hinnanguid. Kaebaja osas on rohkem kui üks

ekspertarst jõudnud puude raskusastet hinnates ühesugusele tulemusele, tema terviseandmed

on põhjalikult läbi vaadatud. Piirang on hinnatud kergeks ning kerget puuet ei tuvastata.

5(8)

3-23-1498

PISTS § 2 lg 11 p 1 ei ole ebaselge ega vastuoluline. Kui isik on tervislikel põhjustel koduse

eluviisiga, siis on tegemist kas tervishoiuteenuse vajadusega või selle raskendatud

kättesaadavusega, sh võib tõenäoliselt olla isikul ka abivajadus kohaliku omavalitsuse üksuse

poolt korraldatavate sotsiaalteenuste osas. Kummalgi juhul ei ole tegemist puude

raskusastmega.

Kaebaja viidatud teadvusekaotus üks kord elus ei ole piisav alus, tuvastamaks püsipiiranguid

puude kontekstis. Juhtimisõigust andva arstitõendi olemasolu ei tähenda, et isikul ei ole ühtegi

haigust, kuid kui puuduvad viited liiklusvahendi kohandamise vajadusele või nõudele või

erimärgistusele, ei saa vastustaja ekspertiis järeldada, et tegemist on puudega isikuga.

Kaebaja ei ole viidanud ühelegi täiendavale tõendile, mida vastustaja oleks otsuse tegemisel

saanud veel arvesse võtta. Täiendavaid selgitusi ja tõendeid küsitakse siis, kui ekspertarstil

tekib olemasolevate andmete põhjal põhjendatud kahtlus, et andmed on ebapiisavad või

puudulikud. Kaebaja puhul sellist kahtlust ei esinenud. Ka kaebajal endal on tõendite

esitamise kohustus (sotsiaalseadustiku üldosa seaduse § 21 lg 1 p-d 1 ja 3) ning kui kaebajale

teadaolevalt oli TIS-i andmetele lisaks täiendavaid tõendeid, mis oleks võinud mõjutada asja

otsustamist, siis oleks tulnud need esitada.

Ekspertarsti arvamus ei ole ümberjutustus kaebaja kõigist TIS-i andmetest, sh diagnoosidest.

Seega kõiki läbitöötatud andmeid ekspertarst eraldi kirjalikult kajastama ei pea.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Kaebaja on ringkonnakohtule esitanud taotluse kuulata ta vande all üle ja korraldada

kaebaja puude raskusastme kindlaks määramiseks EKEI ekspertiis. Need taotlused jäävad

rahuldamata. Praeguse menetluse eesmärk on selgitada välja, kas SKA viis puude raskusastme

määramise menetluse läbi õiguspäraselt. Puude raskusastme määramine toimub õigusliku

hinnangu teel ja seda teeb SKA, mitte EKEI, tuginedes ekspertarsti arvamusele. EKEI ei saa

SKA asemel õiguslikke hinnanguid anda. Menetluses on arvamuse avaldanud kaks

ekspertarsti. Seega ei viida puude raskusastme tuvastamiseks läbi EKEI ekspertiisi ning sellise

ekspertiisiga ei saa ka ümber lükata SKA otsust puude määramise või määramata jätmise

kohta. SKA otsuse õiguspärasuse hindamiseks on alust kaaluda kolmanda pädeva ekspertarsti

arvamuse küsimist, kui kaks eelnevat ekspertarsti on puude määramise aluseks olevad

asjaolusid hinnanud vastuoluliselt. Sellise olukorraga siinsel juhul tegemist ei ole. Järelikult ei

ole taotlus asjakohane. Puudub ka vajadus kaebaja vande all üle kuulamiseks. Jättes kõrvale

asjaolu, et menetlusseadustik ei võimaldagi isikul endal taotleda enda vande all üle kuulamist

(HKMS § 64 lg 1), ei ole taotlus põhjendatud ka sisuliselt. Kuna puude raskusastme

määramine on eelkõige dokumendipõhine menetlus ja kaebaja on lisaks saanud esitada oma

selgitused kohtumenetluses, puudub tema vande all üle kuulamiseks vajadus. Siinses vaidluses

ei ole kesksel kohal mitte küsimus, millisena hindas kaebaja ise enda terviseseisundit ning

sellest tulenevaid piiranguid ja abivajadust, vaid selles, kas SKA ekspertarstid võtsid oma

ekspertarvamuste andmisel nõuetekohaselt arvesse kõiki kättesaadavaid kaebaja

terviseandmeid ning kujundasid nende pinnalt põhjendatud seisukoha, mille alusel sai SKA

otsustada, et kaebajal puude määramiseks ei ole alust.

10. Ringkonnakohus võtab asja õigemaks lahendamiseks HKMS § 198 lg 3 alusel toimiku

materjalide juurde kaebaja 08.01.2026 taotluse lisad (dtl 425˗427).

11. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Vastuseks

apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

6(8)

3-23-1498

12. Puude raskusastme määramise eesmärk on aidata puudega isikul kompenseerida

sotsiaaltoetuste kaudu tema kõrvalabi, juhendamise või järelevalve vajadust. PISTS § 2 lg 11 p

3 kohaselt on keskmine puue inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või

funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, millest tingituna vajab isik regulaarset kõrvalabi või

juhendamist väljaspool oma elamiskohta vähemalt korra nädalas. Sõltumata sellest, et viidatud

säte märgib regulaarset abivajadust väljaspool elamiskohta ja ringkonnakohtul ei õnnestunud

ka seaduse eelnõu seletuskirja (eelnõu 159 SE1) uurides leida vastust küsimusele, miks see

peaks oluline olema, kas inimene vajab abi vähemalt korra nädalas kodus või väljaspool seda

(sügava ja raske puude puhul sellist klauslit pole), ei ole ekspertarstid ega SKA sellele

klauslile ka tähelepanu pööranud, vaid on keskendunud küsimusele, kas kaebaja vajab oma

terviseseisundist tulenevalt kõrvalabi või juhendamist vähemalt korra nädalas. Seetõttu ei oma

asja lahendamisel määravat tähendust kaebaja arutelu teemal, kas kodusel inimesel, kes

nädalas korra väljas ei käigi, ei võigi olla keskmist puuet.

13. Ringkonnakohus nõustub SKA järeldusega, et keskmisele puudele omistatavat regulaarse

kõrvalabi või juhendamise vajadust kaebaja terviseandmetest ei nähtu. Kõrvalabi või

juhendamine on abi osutamine inimesele, kes ei tule iseseisvalt toime söömise,

ravitoimingute, hügieenitoimingute, riietumise, liikumise või suhtlemisega (PISTS § 2 lg 2).

Kaebaja arutleb kohtule esitatud menetlusdokumentides põhjalikult küll oma tervisemurede

teemal, kuid ei märgi, millist konkreetset kõrvalabi või juhendamist ta regulaarselt korra

nädalas vajaks. Ka tema 20.05.2019 taotlusest (dtl 58 jj) nähtub, et kaebaja on märkinud, et ta

ei vaja abi hügieenitoimingutel, söömisel, riietumisel, liikumisel, suhtlemisel; ei vaja ka

juhendamist ega järelevalvet. Kaebaja on täpsustanud, et „vajab abi jalgsi liikumise ohutuse

tagamiseks, haiguse ägestumise ennetamiseks ning valude vaigistamiseks kodutöödel ja

muudel tegevustel, sh magamisel. Samas on vajalik abi või toetus püsiva internetiühenduse

saamiseks.“ PISTS § 23 lg 6 p-de 3 ja 4 kohaselt võetakse puude raskusastme tuvastamisel mh

arvesse kõrvalabi, juhendamise ja järelevalve vajadust, mis on suurem inimese eakohasest

abivajadusest; kõrvalabi ja juhendamise vajadust, mis esineb inimesel tehniliste abivahendite

kasutamisele vaatamata (vt ka määruse nr 18 § 5 lg 11 p 4). Vastavalt määruse nr 18 § 4 lg-le 2

arvestab ekspertarst arvamuse andmisel puude raskusastet taotleva isiku tegutsemisvõimet

parandavate või säilitavate abivahendite kasutamist ja määratud ravi järgimist. Kaebaja oli

taotluse esitamise ajal 20.05.2019 63-aastane ja vanaduspensioniealine. Abivahendi või

valuvaigistite väljakirjutamiseks saab kaebaja pöörduda oma perearsti poole, kuid pelgalt

abivahendi või valuravi vajadus ei tingi vastavalt eelnevalt viidatud normidele puude

määramist. SKA on selgitanud, et kaebaja terviseseisundist tulenev puue on kerge, kuid kerget

puude raskusastet kindlaks ei määrata.

14. Puude raskusastme taotluse esitamise päevaks loetakse päev, millal taotlus esitatakse

SKA-le (PISTS § 22 lg 5). Puue tuvastatakse taotluse esitamise päeva seisuga (PISTS § 23 lg

10). Kaebaja esitas taotluse SKA-le 20.05.2019 ja järelikult tuli küsimus, kas kaebajal esineb

puue või mitte, tuvastada selle kuupäeva seisuga, võttes arvesse sellele kuupäevale eelneva 5

aasta terviseandmeid (määruse nr 18 § 3). Ekspertarstide arvamustest (dtl 137 jj ning 171 jj)

nähtub, et nii on ka toimitud, kusjuures arvesse on võetud ka juuni 2019 terviseandmeid, sest

mõned epikriisid võisid kanduda TIS-i hilinemisega. Järelikult ei saa praeguse vaidluse

lahendamisel arvestada neid terviseandmeid, mis on TIS-i kantud pärast 2019. a juunit ja need

tuleb jätta tähelepanuta. Kui kaebaja abivajadus on sellest ajast saadik muutunud, on tal õigus

esitada SKA-le uus taotlus puude raskusastme kindlaksmääramiseks.

15. Kaebaja väidetav abivajadus liikumisel on tema terviseandmete põhjal seostatav üksnes

talle pandud põhidiagnoosiga, s.o anküloseeriv e liigesejäikuslik lülipõletik e spondüliit. Asja

1 Eelnõu - Riigikogu

7(8)

3-23-1498

materjalidest nähtuvalt on ekspertarstid analüüsinud põhjalikult kaebaja terviseandmeid, sh

pööranud erilist tähelepanu tema kaebustele seoses lihaskrampidega. Taotluse esitamise ajaks

oli kaebajal dokumenteeritult esinenud üks episood 23.04.2019, kus ta Riias olles väidetavalt

reietõmbluste tõttu kukkus ja kaotas teadvuse. Järgmisel päeval EMO-s tuvastati, et

neuroloogiliselt oli kõik korras, peas traumaatilised muutused puudusid ja tuvastati väike

verevalum vasakus põlves (dtl 200 jj). Vaidemenetluse ekspertarst dr FJ järeldas kaebaja TIS-

st nähtuvatele terviseandmetele tuginedes, et „terviseandmed ei kinnita püsivat

krambisündroomi ega liikumispiirangute olemasolu sellises ulatuses, mis võimaldaks

taotlejale vähemalt keskmise puude raskusastme tuvastamist. Ühegi arsti epikriisis ei ole

objektiivselt kinnitatud püsivate lihastõmbluste ega krampide ilmnemist ning seisundist

tingitud püsivate piirangute esinemist igapäevatoimingute sooritamisel raskusastmes, mis

põhjustaks eakohasest suuremat kõrvalabi vajadust. Terviseandmete alusel regulaarset

kõrvalabi ega juhendamise vajadust vähemalt ühel korral nädalas taotlejal ei esine.“

Ekspertarstide arvamustest ei nähtu, et mõni oluline TIS-i sissekanne või epikriis oleks jäänud

tähelepanuta. Seejuures nähtus reumatoloog dr TP perioodi 06.08.2018˗07.03.2019 epikriisist

(dtl 230 jj), et kaebaja põhidiagnoos ˗ anküloseeriv e liigesejäikuslik lülipõletik e spondüliit ˗

tuleks üldse üle vaadata, sest diagnoos on ebamäärane ja veenva aluseta, adekvaatset MRI

kinnitust sellele ei ole. Nagu öeldud, kui kaebajal on seoses krampide ja tõmblustega pärast

taotluse esitamist 20.05.2019 sagenenud kukkumise oht ja tervise olukord halvenenud, saab ta

teha SKA-le uue taotluse puude raskusastme kindlaksmääramiseks.

16. Ringkonnakohus jääb oma 31.01.2023 otsuse nr 3-21-2871 p-s 25.1 esitatud seisukohale,

et ekspertarst ei pea oma arvamuses kõiki andmeid, mida ta on läbi töötanud, eraldi kirjalikult

kajastama. Praegusel juhul on ekspertarstide järeldused kokkuviidavad järelduse aluseks olnud

TIS-i andmetega. Kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses ka ära näidanud, millised olulised TIS-i

andmed on jäänud tähelepanuta ja kuidas see saanuks mõjutada ekspertarstide või SKA

järeldusi.

17. Eelnevast tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata

(HKMS § 200 p 1). Menetlusosaliste apellatsiooniastme kulud jäävad nende endi kanda

(HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1). Kaebaja eraelu kaitseks tuleb kohtuotsuse avaldamisel

asendada kaebaja nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

8(8)