3-26-159/6 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-26-159

Määruse kuupäev

27. jaanuar 2026

Kohtunik

Juhan Siider

Kohtuasi

Q ja Y kaebus Viljandi valla tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks, valla kohustamiseks anda sotsiaalabi ning

ehitusjärelevalvega seonduva tegevuse õigusvastasuse

tuvastamiseks

RESOLUTSIOON

1. Tagastada Q ja Y kaebus.

2. Jätta kaebajate esitatud esialgne õiguskaitse taotlus rahuldamata.

3. Asendada kohtulahendi avaldamisel kaebajate ja nende esindaja nimed

tähemärkidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul

määruse kättesaamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, § 204

lg 1 ja § 252 lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Q, Y (kaebajad) ning nende seaduslik esindaja X elavad alates 1. augustist 2025 aadressil

Vana-Võidu pst 7-1, Viljandi vald. X esitas 7. jaanuaril 2026 Viljandi valla (vastustaja)

ehitusspetsialistile taotluse algatada ehitusjärelevalve ning teostada aadressil Vana-Võidu pst

7, Vana-Võidu küla asuva hoone ülevaatus ja fikseerida fassaadi avariiline seisukord. X

selgitas, et hoone välisfassaad on avariilises seisus ning korteris nr 1 on tekkinud hallitus. X

pöördus täiendavalt 13. jaanuaril ja 14. jaanuaril 2026 jätkukirjaga ehitusspetsialist poole

ehitusjärelevalve teostamiseks.

2. X pöördus 8. jaanuaril 2026 Viljandi valla laste heaolu spetsialist poole ning selgitas, et

korteris on tekkinud ulatuslik niiskus- ja veekahjutus. Hallitus on tekkinud kohas, kus

välisseinas on fassaadiava. Kirjas kirjeldatakse laste tervislikku seisundit ja soovitakse

olukorra ametlikku fikseerimist ning juhiseid edasiseks tegutsemiseks. Viljandi valla laste

heaolu spetsialist fikseeris 9. jaanuaril 2026 olukorra STAR programmis ning valla pakutava

eluruumiga seoses soovitas pöörduda sotsiaaltöö spetsialisti poole.

3-26-159

3. Kaebajate esindaja esitas 12. jaanuaril 2026 Viljandi valla sotsiaaltöö spetsialistile

pöördumise uurides sotsiaaleluruumi kasutamise võimalusi. Sotsiaaltöö spetsialist vastas

pöördumisele 15. jaanuaril 2026 ning selgitas, et sotsiaalruume, kuhu koos lemmikloomaga

elama asuda, hetkel pole. Täiendavalt uuris sotsiaaltöö spetsialist teavet praeguse eluruumi

kohta ning kas eluruumi on otsitud vabalt üüriturult. Kaebajate esindaja vastas 15. jaanuaril

2026 sotsiaaltöö spetsialistile, et eluruumi tagamine on kohaliku omavalitsuse kohustus ning

ta on pöördunud kohtusse. Kaebajate esindaja hinnangul on vald jätnud tähelepanuta laste

õigused ja huvid. Kogu perekonna isiklik vara on muutunud tervisele ohtlikuks ja

kasutuskõlbmatuks.

4. Kaebajad esitasid 20. jaanuaril 2026 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles paluvad

tuvastada Viljandi valla ehitusjärelevalve teostamata jätmise õigusvastasuse, kohustada

Viljandi valda vältimatu sotsiaalabi korras tagama eluruum ning elementaarsed hädavajalikud

uued esemed ning hüvitada mittevaraline kahju summas 15 000 eurot kummagi kaebaja eest.

Kaebajad esitasid ka esialgse õiguskaitse taotluse.

5. Tartu Halduskohus kohustas 20. jaanuaril 2026 kohtunõudega Viljandi valda esitama

teave ning seonduvad dokumendid kaebajate või Xe esitatud taotluste ning haldusmenetluste

kohta. Lisaks palus kohus teavet, kas vastustaja on seotud kaebajate praeguse eluruumi

üürimise või kasutusse andmisega.

6. Viljandi vald selgitas 23. jaanuaril 2026 vastuses kohtunõudele, et kaebajad ega nende

seaduslik esindaja ei ole valla sotsiaalosakonna menetlusandmete ja dokumendihalduse

kohaselt esitanud kirjalikke taotlusi vältimatu sotsiaalabi saamiseks ega eluruumi tagamise

teenuse saamiseks. Viljandi vald teatas, et ei ole seotud kaebajate eluruumi üürimise ega

kasutusse andmisega ning ei ole abistanud perekonda praeguse eluruumi leidmisel. X pöördus

Viljandi valla poole 8. jaanuaril 2026 ning kirjeldas üürikorteris avastatud kahjustusi,

perekonna terviseriski ning palus olukorra ametlikku fikseerimist ning juhiseid edasiseks

tegutsemiseks. 12. jaanuaril 2026 pöördus kaebajate esindaja sotsiaaltöö spetsialist poole ning

selgitas pere olukorda ning uuris valla pakutavate eluruumide kohta. 15. jaanuaril 2026

teavitas sotsiaaltöö spetsialist kaebajate esindajat, et vallal ei ole pakkuda sellist

sotsiaaleluruumi, kuhu oleks võimalik koos lemmikloomaga kohe elama asuda. Sotsiaaltöö

spetsialist küsis kaebajate esindajalt täpsustavaid küsimusi.

KOHTU SEISUKOHT

7. HKMS § 120 lg 1 p 1 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus välja vaidluse

eseme. Kohus tõlgendab esitatud kaebust HKMS § 2 lg-st 4 tulenevalt kaebaja tegelikust

tahtest lähtudes. Kaebuse kohaselt nõuab Y mittevaralise kahju hüvitamist, sest tal on

tekkinud eluaegse tervisekahjustusena astma eluohtliku elukeskkonna tõttu. Kohus mõistab, et

Y nõuab HKMS § 37 lg 2 p 4 alusel Viljandi valla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist

summas 15 000 eurot seoses tervisekahjustuse tekkimisega. Kaebuse kohaselt tekkis Qle

mittevaraline kahju hingelistest läbielamistest ja sekkumisest era- ja perekonnaellu, mis oli

põhjustatud teraapiliselt tuttava ja turvalise keskkonna hävimisest, sealhulgas oli kahjustada

saanud ainus allesjäänud mälestusese varalahkunud isast. Kohus mõistab, et Q nõuab HKMS

§ 37 lg 2 p 4 alusel Viljandi valla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 15 000

eurot seoses tervisekahju ning era- ja perekonnaellu sekkumisega. Kohtu hinnangul nõuavad

kaebajad lisaks HKMS § 37 lg 2 p 6 alusel Viljandi valla tegevusetuse tuvastamist

ehitusjärelevalve teostamata jätmisel. Viimaseks nõuavad kaebajad HKMS § 37 lg 2 p 2

alusel Viljandi valla kohustamist tagada vältimatu sotsiaalabi raames tervisenõuetele vastav

3-26-159

eluase ning elementaarsed hädavajalikud uued esemed. Koos kaebusega esitasid kaebajad

esialgse õiguskaitse taotluse.

8. Kohus otsustab esmalt kaebuse tagastamise lähtuvalt esitatud nõuetest ning lahendab

seejärel esialgse õiguskaitse taotluse.

9. HKMS § 121 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui

kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. HKMS § 45 lg 2 kohaselt võib

tuvastamiskaebuse esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid.

Hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus ei anna õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks.

Kohus on seisukohal, et kaebus kuulub tuvastamisnõude osas kaebeõiguse puudumise tõttu

tagastamisele, sest HKMS § 45 lg-st 2 tulenevad eeldused tuvastamiskaebuse esitamiseks ei

ole täidetud.

10. Tuvastamiskaebuse esitamine on lubatav, kui isikul esineb selleks põhjendatud huvi.

Tuvastamisnõude esitamine ei ole lubatud üksnes haldusorgani tegevuse õiguspärasuse

abstraktseks kontrolliks, kui kaebuse rahuldamine ei tooks kaasa kaebaja õigusliku positsiooni

paranemist. Tuvastamisnõude esitamisel preventiivsel eesmärgil peab esinema reaalne oht, et

haldusorgan võib isiku suhtes ka edaspidi õigusvastaselt käituda ning õiguste rikkumise

kõrvaldamine või heastamine tavapärase järelkontrolli vormis peab olema võimatu või

ebamõistlikult raske. Üksnes abstraktne oht, et Viljandi vald võib tulevikus sarnaselt

tegutseda, ei ole preventiivsel eesmärgil tuvastamisnõude esitamiseks piisav (Riigikohtu

halduskolleegiumi 9. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-32-10, p 12; 2. aprilli 2009. a määrus

asjas nr 3-3-1-101-08, p 28; 4. novembri 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-48-15, p 10; 14. oktoobri

2020. a määrus asjas nr 3-19-882, p 23.1). Tuvastamiskaebus on väheefektiivne

õiguskaitsevahend, arvestades, et isegi kui kohus menetleks sisuliselt kaebajate esitatud

tuvastamisnõuet ning tuvastaks Viljandi valla tegevuse õigusvastasuse, siis ei kohustaks see

vastustajat tulevikus ehitusjärelevalvet läbi viima. Käesoleval juhul on kaebajate õiguste

kaitse tagamiseks efektiivsem esitada kohustamisnõue Viljandi valla kohustamiseks algatada

kaebajate eluaseme suhtes ehitusjärelevalve. Kohus ei pea vajalikuks kaebajaid sellise nõude

esitamisele ja kaebuse muutmisele siiski suunata, sest kohtu hinnangul kuuluks ka selline

kohustamisnõue hetkel tagastamisele HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel.

11. HKMS § 44 lg 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma

õiguse kaitseks. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole isikutel subjektiivset õigust

nõuda haldusorganilt järelevalve menetluse algatamist või konkreetse meetme rakendamist

kolmanda isiku suhtes, kui järelevalvet sätestavad õigusnormid näevad järelevalveorganile

ette kaalutlusõiguse nii järelevalvemenetluse algatamiseks kui ka järelevalvemeetme

rakendamiseks. Isik, kelle õigusi võib kolmanda isiku õigusvastane tegevus rikkuda, võib aga

nõuda, et järelevalveorgan otsustaks järelevalvemenetluse algatamise või järelevalvemeetme

rakendamise üle kaalutlusvigadeta, kui järelevalvet sätestav õigusnorm kaitseb ka tema

õigushüve (Riigikohtu halduskolleegiumi 1. aprilli 2021. a otsus asjas nr 3-18-1442, p 16 ja

seal viidatud kohtupraktika). Isikul on subjektiivne õigus kohaliku omavalitsuse õiguspärase

menetluse läbiviimisele, sealhulgas taotluse nõuetekohasele vastamisele. Ehitusseadustik ei

näe ette tähtaega riikliku järelevalve algatamise otsustamiseks. Seega peab Viljandi vald

taotlusele vastama mõistliku aja jooksul alates taotluse esitamisest. Isiku õiguste rikkumisega

oleks tegemist juhul, kui Viljandi vald satuks vastamisega viivitusse. Kaebajate esindaja

pöördus Viljandi valla poole ehitusjärelevalve algatamise taotlusega 7. jaanuaril 2026 ning

kaebuse esitamise ajal 20. jaanuaril 2026 ei olnud Viljandi vald taotlusele vastanud ning

taotluse esitamisest oli möödunud 13 päeva. Kohtumääruse tegemise ajaks on möödunud 20

3-26-159

päeva. Kohtu hinnangul ei ole kohalik omavalitsus käitunud ehitusjärelevalve otsustamisel

õigusvastaselt, sest ehitusjärelevalve algatamise taotluse lahendamiseks ning taotlusele

vastamiseks mõistlik tähtaeg ei ole veel möödunud. Seega ei ole vastustaja viivituses ning

kaebajate õigusi ei ole rikutud. Seega puuduks kaebajatel praegu ka kohustamiskaebuse

esitamiseks kaebeõigus.

12. Eeltoodust tulenevalt ei juhi kohus kaebajaid kaebuse nõuet muutma. Kohus tagastab Q ja

Y kaebuse, milles nõutakse Viljandi valla õigusvastase tegevuse tuvastamist seoses

ehitusjärelevalve algatamata jätmisega, HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse puudumise

tõttu.

13. Kaebajad nõuavad Viljandi valla kohustamist tagada vältimatu sotsiaalabi raames

tervisenõuetele vastav eluase ning elementaarsed hädavajalikud uued esemed. HKMS § 44 lg

1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks.

Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg 1 kohaselt võib isik nõuda haldusakti andmist või

toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu

sooritama ja see puudutab isiku õigusi.

14. Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 14 lg 1 kohaselt kehtestab kohaliku omavalitsuse

üksus sotsiaalhoolekandelise abi andmise korra, mis peab sisaldama vähemalt sotsiaalteenuste

ja -toetuste kirjeldust ja rahastamist ning nende taotlemise tingimusi ja korda. SHS § 41 lg-st

1 tulenevalt on eluruumi tagamine kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatav sotsiaalteenus,

mille eesmärk on eluruumi kasutamise võimaluse kindlustamine isikule, kes ei ole

sotsiaalmajanduslikust olukorrast tulenevalt võimeline enda ja oma perekonna vajadustele

vastavat eluruumi tagama. Kaebajad on pöördunud Viljandi valla poole sooviga saada

sotsiaalhoolekandelist abi. Vastavalt Viljandi Vallavolikogu 30. jaanuari 2019. a määruse nr

62 „Eluruumi tagamise teenuse osutamise kord“ § 2 lg-le 2 tuleb esitada eluruumi tagamise

teenuse saamiseks nõuetekohane taotlus Viljandi Vallavalitsusele. Kaebajad on

kohustamiskaebusega pöördunud halduskohtusse ennatlikult, sest eluruumi tagamise teenuse

saamiseks ei ole nad Viljandi vallale vormikohast taotlust esitanud, vaid on piirdunud

sotsiaaleluruumi saamise võimaluste uurimisega. Kui lugeda siiski taotlus esitatuks, siis on

tegemist puudustega taotlusega, sest puudub täpne teave kaebajate majandusliku seisundi

kohta ja ka muud eluruumi tagamise teenuse saamiseks olulised asjaolud ei ole selged.

Kohtule ei nähtu, et Viljandi vald oleks praeguseks keeldunud kaebajatele eluruumi tagamast

ehk puudub valla keelduv otsus, mis saaks kohustamisnõude aluseks olla. Sotsiaaltöötajate

vastustest ja kohtule esitatud materjalidest ei nähtu siduvaid otsuseid sotsiaalabi andmise

küsimuses, vald on üksnes teinud menetlustoimingud kaebajate olukorra kaardistamiseks.

Kohtu hinnangul on kaebajad pöördunud seega kohtusse ennatlikult ning kaebajatel puudub

hetkel kaebeõigus nõuda Viljandi valla kohustamist tagada eluruum.

15. Viljandi Vallavolikogu 27. juuni 2018. a määruse nr 36 „Sotsiaaltoetuste taotlemise,

määramise ja maksmise kord“ § 2 p 3 kohaselt vältimatu sotsiaalabi on piisavate

elatusvahenditeta isiku olukorrale vastavad hädavajalikud sotsiaalhoolekandelised abinõud,

mis tagavad vähemalt toidu, riietuse, ravimid ja ajutise peavarju. Selleks on ette nähtud

vältimatu sotsiaalabi toetus (Viljandi Vallavolikogu määrus nr 36 § 3 lg 1 p 3 ja § 6 lg 1).

Vältimatu sotsiaalabi toetus määratakse isiku põhjendatud taotluse alusel. Kohus ei

tuvastanud, et kaebajad oleksid Viljandi vallale vastavasisulise taotluse esitanud. Seega on

kaebajad pöördunud vältimatu abi saamiseks halduskohtu poole ennatlikult. Kaebajad peavad

esmalt pöörduma kohaliku omavalituse poole selge taotlusega abi saamiseks. Seega ei ole

kaebajate õigusi hetkel rikutud ning kaebajatel puudub kaebeõigus ka selles osas.

3-26-159

16. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel Q ja Y kaebuse osas,

milles nõutakse Viljandi valla kohustamist tagada vältimatu sotsiaalabi raames tervisenõuetele

vastav eluase ning selle raames elementaarsed hädavajalikud uued esemed.

17. Kohtu hinnangul ei esine alust ka kahjunõude menetlemiseks. HKMS § 121 lg 2 p 21

kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega kaitstava

õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine

ebatõenäoline.

18. Kaebuse kohaselt on kaebajatel tekkinud mittevaraline kahju tervisekahjustustest, mis olid

põhjustatud elukeskkonnast ning selle hävinemisest. Lisaks sekkuti kaebajate era- ning

perekonnaellu tuttava elukeskkonna hävimisega. Kuigi üldjuhul tervisekahju riivab isiku

õigusi oluliselt, siis praegusel juhul tuleb riivet pidada väheintensiivseks. Kaebajad seostavad

kahju tekkimist Viljandi valla tegevusetusega ehitusjärelevalve algatamisel ning sotsiaalabi

andmisel. Kohus leidis eelnevalt, et nii ehitusjärelevalve algatamata jätmisega kui sotsiaalabi

andmata jätmisega on kaebajad kohtusse pöördunud ennatlikult. Sellises olukorras ei saa

vastustaja tegevus kahju tekkimisel kaebajate huvi olulisel määral mõjutada ning õiguste

riivet ei saa käsitleda intensiivsena. Kohtu hinnangul ei ole kaebajatele tekkiv tagajärg

oluline, sest vastustaja tegevus ei ole veel kaebajate õigusi rikkunud ning kohus ei näe muid

Viljandi valla tegevusi, mille tulemusena võiks eeldada kaebajatele kahju tekkimist. Kohtu

hinnangul on suurem osa kaebajate väidetavast tervisekahjust seotud hoopis üürieseme

puuduste ja korrashoiuga, mis on olemuslikult seotud eraõigusliku suhtega mitte avalik-

õigusliku suhtega. Seega vastustaja võimalik tekitatud kahju avalik-õiguslikus suhtes riivab

kaebajate õigusi vähem intensiivselt. Lisaks juhib kohus tähelepanu, et kaebuses viidatud

pildialbum ei ole pöördumatult kahjustunud või hävinud ning kaebajate võimalus mälestada

oma isa on üksnes raskendatud, mitte võimatu. Seega ei ole perekonnaellu sekkumise riive

praegu teadaolevaid asjaolusid arvestades intensiivne. Kohtu hinnangul on väide teraapiliselt

tuttavast keskkonnast väheusutav, sest kaebajad on elanud praeguses elukohas vähem kui pool

aastat ning tegu ei ole perekonna pikaajalise koduga. Kohtule ei ole usutav, et just praegune

elukoht on muutunud sedavõrd oluliseks paigaks võrreldes võimalike varasemate

elukohtadega. Seega ei saa kaebajatel seoses elukohaga olla tekkinud sedavõrd suuri hingelisi

läbielamisi, mis riivaks kaebajate era- ja perekonnaelu intensiivselt.

19. Kohtu hinnangul on kahju hüvitamise nõuete rahuldamine vähetõenäoline. RVastS § 7 lg

1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-

õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud

võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud

viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kahju hüvitamise eelduseks on põhjuslik seos

õigusvastase tegevuse ja tekkinud kahju vahel (Riigikohtu halduskolleegiumi 4. juuli 2025. a

otsus asjas nr 3-22-491, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Kohtu hinnangul ei ole kaebajate

väidetav mittevaraline kahju põhjuslikus seoses Viljandi valla tegevusega. Kaebajale tekkis

astma elukeskkonna tõttu üürikorteris, mille omanik ega üürileandja ei ole kohalik

omavalitsus ning mille leidmisel ei ole vastustaja osalenud. Üüriesemel tekkiva puuduse eest

vastutab üürileandja (võlaõigusseadus § 276 lg 1). Üürieseme puudusest tekkinud kahju on

olemuslikult eraõiguslik, mitte avalik-õiguslik. Kohalik omavalitsus ei vastuta eraõiguslikust

suhtest tekkinud kahju eest, kui kohalik omavalitsus ei ole selle suhte pooleks. Seega on

kaebajatele tekkinud kahju seotud üürileandja tegevuse, mitte kohaliku omavalitsuse

tegevusega. Ühel kaebajal tekkinud astma tuvastati juba novembris 2025, kuid Viljandi valla

poole pöördusid kaebajad jaanuaris 2026. Seega on ilmselgelt kahju tekkinud enne Viljandi

3-26-159

valla tegevust. Asja materjalidest ei nähtu ühtegi vastustaja muud tegevust, mille tagajärjeks

oleks kaebajate väidetav tervisekahju. Niiskus- ja hallituskahjustus korteris tuvastati

detsembris 2025 enne Viljandi valla poole pöördumist ning seega ei ole kahju seotud Viljandi

valla tegevusega ehitusjärelevalve algatamata jätmisel või sotsiaalabi andmata jätmisel. Seega

puudub ilmselgelt põhjuslik seos valla tegevuse ja tekkinud kahju vahel, mistõttu on

kahjunõuete rahuldamine ebatõenäoline.

20. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel Q ja Y kaebuse osas,

milles nõutakse mittevaralise kahju hüvitamist. Kuna kaebajate kõik nõuded kuuluvad

tagastamisele, tagastab kohus kaebuse tervikuna. Vastavalt HKMS § 43 lg-le 2 ei võta

kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse ning kaebuse tagastamisel loetakse, et

kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.

21. Kaebajad paluvad lisaks esialgse õiguskaitse korras HKMS § 251 lg 1 p 3 alusel

kohustada Viljandi valda hiljemalt 3 tööpäeva jooksul tagama kaebajatele tervisenõuetele

vastav eluase kuni põhimenetluses lahendi jõustumiseni või ohu äralangemiseni ning

kohustada Viljandi valda tasuma vältimatu sotsiaalabi rahalise meetmena 3 000 eurot

hiljemalt 3 tööpäeva jooksul. HKMS § 249 lg 1 esimese lause kohaselt võib kohus kaebaja

põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja

õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega

osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. HKMS § 249 lg 3 esimese lause kohaselt

arvestab kohus esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku

õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid

tagajärgi. Kohtu hinnangul puudub esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamiseks alus. Esialgse

õiguskaitse kohaldamisel peab isikut ähvardama tagajärg, mille kõrvaldamine põhiasjas

tehtava hilisema lahendiga on võimatu või ebamõistlikult raske (Riigikohtu halduskolleegiumi

27. juuni 2017. a määrus asjas nr 3-3-1-19-17, p 15). Kohtu hinnangul taotlejaid sellised

tagajärjed ei ähvarda ning neil puudub esialgse õiguskaitse vajadus.

22. Kaebajad põhjendavad esialgse õiguskaitse vajadust sellega, et vajalik on viivitamatult

soetada aegkriitilised, vältimatud ning tervisekahju süvenemist takistavad esemed. Esialgse

õiguskaitse vajadus tähendab ennekõike ohtu, et esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel

saabuvad taotleja jaoks pöördumatud või hiljem raskesti kõrvaldatavad tagajärjed. Senist

menetlust arvestades ei nähtu kohtule hetkel, et kaebajatel võiksid tekkida sedavõrd rasked

tagajärjed, mis õigustaks kohest esialgse õiguskaitse rakendamist. Kohus leidis eelnevalt, et

kaebajad ei ole esitanud Viljandi vallale taotlust vältimatu sotsiaalabi saamiseks, samuti ei ole

ehitusjärelevalvega seotud pöördumisega vald veel viivituses. Kohus ei saa võimude lahususe

põhimõttest lähtuvad asuda kohaliku omavalitsuse asemel otsustama esimese astmena

isikutele sotsiaalabi andmise ja ehitusjärelevalve algatamise üle. Kaebajatel on võimalik

uuesti kohtusse pöörduda, kui vastustaja keeldub abi andmisest ning ehitusjärelevalve

teostamisest. Lisaks tuleb silmas pidada, et tuvastamis- ja hüvitamiskaebuse korral ei ole

esialgse õiguskaitse rakendamine võimalik, kuivõrd HKMS § 251 lg 1 ei näe ette võimalust

tuvastada esialgse õiguskaitse korras haldusorgani tegevuse või tegevusetuse õigusvastasust

ega määrata ajutiselt hüvitist (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 6. oktoobri 2025. a määrus asjas 3-

25-2742). Eeltoodust tulenevalt ei ole kaebajatel esialgse õiguskaitse vajadust ning kohus

jätab kaebajate esialgse õiguskaitse rahuldamata.

23. Kohtulahendi avaldamisel asendab kohus kaebajate ja nende esindaja nimed tähemärgiga

(HKMS § 175 lg 3 ja § 178 lg 3).

3-26-159

(allkirjastatud digitaalselt)

Juhan Siider