3-24-2108/24 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Kaire Orion ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. jaanuar 2026, Tartu

Haldusasja number

3-24-2108

Haldusasi

J.S.-i kaebus Maksu- ja Tolliameti vastu kahju

hüvitamiseks seoses 27. jaanuaril 2024 Koidula

piiripunktis toimunuga

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 27. juuni 2025. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

J.S.-i apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja J.S.

Vastustaja Maksu- ja Tolliamet

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 27. juuni 2025. a

otsus muutmata

2. Jätta kaebaja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 26. veebruar 2026.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja esitas halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse, milles taotles Maksu- ja

Tolliameti tegevusega Koidula piiripunktis 27. jaanuaril 2024 kaebajale põhjustatud

varalise kahju 224 ja mittevaralise kahju 800 eurot hüvitamist.

Kaebuse kohaselt on kaebaja XXX Vabariigi kodanik. Kaebaja soovis liikuda Koidula

piiripunkti kaudu Vene Föderatsiooni. Kaebajal oli kaasas sularaha 715 eurot. Kaebajal ei

lubatud Venemaale raha välja viia. Kuna tal ei olnud reisi rahastamiseks muud valuutat, pidi ta

reisist loobuma.

Varaline kahju tekkis majutuskuludest (164 eurot) 27. kuni 29. jaanuarini 2024. Lisaks kulutas

kaebaja 60 eurot transpordile, sest piiripunktist Värskasse ja tagasi sai sõita ainult taksoga.

Mittevaraline kahju tekkis seetõttu, et vastustaja piiras õigusvastaselt kaebaja liikumisvabadust ja

alandas tema väärikust.

2. Vastuses kaebusele vaidles MTA kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Vastustaja selgitas, et eurodes nomineeritud pangatähtede eksport Eestist Venemaale pole

lubatud vastavalt määruse (EL) nr 733/2014 art 5i lg-le 1. Määruse art 5i lg 2 punkt a sätestab

erandi, mille kohaselt keeldu ei kohaldata, kui rahasumma on vajalik Venemaale reisiva füüsilise

isiku isiklikuks kasutuseks. Kaebaja ei ole tõendanud, et ta kandis kaasas olnud sularahaga

reisikulu või kavatses seda teha. Ta kinnitas läbivaatuse aktil, et suundus Venemaale ilma

pagasita, mis objektiivselt hinnates ei viita kuidagi eesmärgile sihtkohas pikemalt viibida.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

3. Tartu Halduskohus 27. juuni 2025. a otsusega jättis kaebuse rahuldamata.

4. Halduskohus sedastas, et pooled ei vaidle selle üle, et keeld eksportida

Venemaale/Venemaal kasutamiseks euro pangatähti kehtis. Kaebaja väidab, et tema

puhul oli tegemist määruse 833/2014 artikli 5i lg-s 2 sätestatud olukorraga ehk

rahasumma oli vajalik tema kui Venemaale reisiva füüsilise isiku isiklikuks kasutuseks.

Vastustaja lähtus õigesti sellest, et kaebaja kavatseb viibida Venemaal mõned päevad. Keskmine

mõistlik isik ei reisi ligikaudu kuuks ajaks riiki, kus tal ei ole elukohta, töökohta, lähedasi vms

nii, et tal ei ole kaasas mingit pagasit peale raamatu. Selles olukorras hindas vastustaja õigesti, et

715 euro kaasavõtmine isiklikeks vajadusteks ei olnud põhjendatud.

Pooled on eri meelt selles, kas tollipunktis oleks olnud võimalus valuuta vahetamiseks – kaebaja

väitel seda võimalust ei olnud, vastustaja väitel pakuti kaebajale võimalust vahetada eurod Vene

rubladeks või USA dollariteks. Sellel asjaolul ei ole ka määravat tähtsust, kuna võimalust valuuta

vahetamiseks kas ei olnud või kaebaja ei kasutanud seda.

See tähendab, et ka juhul, kui kaebajal oleks lubatud teatud rahasumma eurodes kaasa võtta,

oleks kaebajal sel päeval tulnud piiripunktist lahkuda ning naasta pärast seda, kui ta on

korraldanud ülejäänud rahasumma hoiule andmise või vahetamise.

See, et kaebajale ei olnud eelnevalt teada, millises ulatuses euro rahatähti on tal võimalik

Venemaale kaasa võtta, on osa praeguses olukorras Venemaale reisimisega seotud paratamatust

riisikost. Kaebajal oli võimalus seda riski vältida, võttes sularaha kaasa vääringus, mille ekspordi

suhtes piiranguid ei ole.

Kokkuvõttes puudub kohtu hinnangul vastustaja õigusvastane tegevus. Sel juhul ei ole

hüvitamiskaebuse rahuldamine võimalik varalise ega mittevaralise kahju osas.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

5. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse

tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

Kaebaja hinnangul jättis halduskohus tähelepanuta, et kaebaja ei vaidlusta mitte seda, et tal ei

lubatud kogus summat Vene Föderatsiooni kaasa võtta, vaid seda, et tal ei lubatud üldse eurosid

kaasa võtta. Vastustaja leidis, et kahepäevaseks reisiks Petserisse ilma pagasita raha vaja ei ole

ning seetõttu on eurode eksport Venemaa Föderatsiooni täielikult keelatud. Kohus hindas

hüpoteetilist olukorda, kus kaebajal väidetavalt lubati välja viia osa eurodest, ehkki mitte

konkreetset summat. Sel juhul saanuks kaebaja jätta osa rahast Koidulas sõbra kätte ja jätkata

reisi.

Kaebaja palub hinnata tegelikult asetleidnud olukorda ja kaebus rahuldada.

6. Vastuses apellatsioonkaebusele vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja

palub jätta see rahuldamata.

Vastustaja selgitab, et Euroopa kohtu otsuse C-246/24 p 27 kohaselt tuleb määruse nr 833/2014

art 5i lg 2 p-i a tõlgendada kitsalt ning kaebaja viidatud erand kehtib üksnes olukorras, kus

eurodes nomineeritud pangatähtedega tasutakse Venemaale reisiva isiku ja temaga koos reisivate

lähisugulaste reisi- ja elamiskulude eest.

Venemaale reisiv isik peab olema vajadusel valmis põhjendama, miks pangatähtede väljavedu

on konkreetsel juhul vajalik ja see põhjendus ei saa olla pelgalt paljasõnaline, sest see tooks

kaasa art 5i lg 2 punkti a sisutühjaks muutumise.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

Halduskohus on arusaadavalt selgitanud, miks tuleb vastustaja tegevust pidada

õiguspäraseks ning seega ei ole kaebajal tekkinud õigust nõuda vastustajalt varalise ega

mittevaralise kahju hüvitamist. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ja

jätab põhjendused kordamata vastavalt HKMS § 201 lg-le 4.

Vastuseks apellatsioonkaebusele selgitab ringkonnakohus järgnevat.

8. Apellatsioonimenetluses leiab kaebaja jätkuvalt, et vastustaja tegevus oli õigusvastane

põhjusel, et kui kaebajal kaasas olnud sularaha Vene Föderatsiooni viimine ei olnud

lubatav, pidi vastustaja määrama, milline on lubatav summa, et kaebaja saanuks reisi

jätkata. Kuna vastustaja seda ei teinud, siis rikkus ta kaebaja õigusi.

Ringkonnakohus kaebaja seisukohaga ei nõustu.

9. Vaidlust ei ole, et 27. jaanuaril 2024 soovis kaebaja Koidula piiripunkti kaudu lahkuda

Vene Föderatsiooni ning tal oli pangatähtedena kaasas 715 eurot. Vastustaja keeldus

lubamast viia sularaha Vene Föderatsiooni tuginedes määruse EL 833/2014 art 5i lg-le 1,

mille kohaselt on keelatud müüa, tarnida, üle kanda või eksportida eurodes nomineeritud

pangatähti Venemaale või Venemaal asuvale füüsilisele või juriidilisele isikule, üksusele

või asutusele, sealhulgas valitsusele ja Venemaa Keskpangale, või Venemaal

kasutamiseks. Kaebaja heidab vastustajale ette, et see ei rakendanud määruse (EL) art 5i

lg 2 p-s a sätestatud erandit, mille järgi keeldu ei kohaldata muu hulgas sularaha viimisel

Vene Föderatsiooni Venemaale reisivate füüsiliste isikute või nendega koos reisivate

lähisugulaste isiklikuks kasutuseks.

10. Vastustaja osutas asjakohaselt Euroopa Kohtu otsusele asjas C-246/24, kuna selles

asjas Euroopa Kohus selgitas määruse (EL) 833/2014 art 5i lg-te 1 ja 2 kohaldamist.

Kokkuvõtvalt leidis Euroopa Kohus, et määruse (EL) 833/2014 art 5i lg 2 p-s a sätestatud

erandit üldisest keelust tuleb tõlgendada kitsalt. Füüsiliste isikute Vene Föderatsiooni

reisimisega seoses on kitsas tõlgendus samuti põhjendatud ja toetab selliselt nii üldist

keeldu kui ka isikute õigust reisida Vene Födratsiooni. Konkreetselt tuleb erandit mõista

selliselt, et lubatud on sularaha kaasavõtmine vahetult reisimisega seotud kulutuste

kandmiseks. Viidatud asjas asus Euroopa Kohus seetõttu seisukohale, et vaidlusaluse

sätte tähenduses ei ole isiklik kasutus tasu ravi eest, mida isik soovib saada kolmandas

riigis (Vene Föderatsioonis).

11. Ringkonnakohus mõistab määruse (EL) 833/2014 art 5i lg-d 1 ja 2 koostoimes

Euroopa Kohtu selgitustega selliselt, et erandina üldisest keelust on lubatud sularaha

kaasa võtta vahetult reisimisega seotud kulude tasumiseks, kuid mitte näiteks sisseostude

tegemiseks või reisil meelelahutuse eest tasumiseks.

12. Nendel asjaoludel jagab ringkonnakohus vastustaja arusaama, et erandi

kohaldamiseks pidi kaebaja selgitama oma reisiplaani ja sedagi, milliseid kulutusi tuleb

tal reisiga seoses kanda Vene Föderatsioonis. Vastustajal neid andmeid ei ole. Seetõttu ei

saanud vastustaja ametnikud otsustada, et lubada kaebajal viia kaasas olnud sularaha

Vene Föderatsiooni määruse (EL) 833/2014 art 5i lg p-s a sätestatud erandit kohaldades.

Nõustuda ei kaebajaga, nagu pidanuks vastustaja ametnikud määrama kindlaks ja teatama

kaebajale, millise summa sularaha kaasavõtmine on lubatud. Kaebaja omakäelisest seletusest

läbivaatuse aktil (dtl 2) ja kirjavahetuses vastustajaga (dtl 4) nähtub, et kaebaja seletas vastustaja

ametnikele, et kavatseb viibida Vene Föderatsioonis umbes kuu aega. Samas ei olnud tal kaasas

muud pagasit peale ühe raamatu. Pagasita reisimine ei ole tavapärane. Pagasi puudumine viitab

pigem kavatsusele viibida riigis lühiajaliselt. Seetõttu ei ole kaebaja väide reisi kavandatava

kestuse kohta täiendavate selgitusteta eluliselt usutav. Vastustaja ametnikud ei pidanud ka

uurimispõhimõttest tulenevalt ainuüksi kaebaja väite põhjal asuma hindama, millised võivad olla

kaebaja reisimisega seotud kulud Vene Föderatsioonis. Kaebaja ise saanuks esitada täpsema

reisiplaani, osutades muu hulgas sellelegi, kuidas ta kavatses Vene Föderatsioonis toime tulla

pagasi puudumist silmas pidades. Ringkonnakohus mõistab regulatsiooni selliselt, et eelkõige

reisile suunduv isik, kes soovib erandi kohaldamist, peab avaldama andmed ja seeläbi vähemalt

põhistama, et kaasasolev sularaha on vajalik just isiklike kulude katteks. Olukorras, kus kaebaja

seda ei teinud, ei ole vastustajale etteheidetav, et ta ei asunud oletama, kas ja millises ulatuses

võiks kaebajal kaasas olnud sularaha Vene Föderatsiooni viimine siiski lubatav olla.

13. Seega ei lükka kaebaja apellatsioonkaebuse väited ümber halduskohtu järeldust, et

vastustaja tegevus 27. jaanuaril 2024 Koidula piiripunktis kaebajal kaasas olnud sularaha

Vene Föderatsiooni viimise takistamisel oli õiguspärane. Vastavalt ei ole täidetud

RVastsS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 järgi varalise ning mittevaralise kahju hüvitamise kohustuse

tekkimise eeldus, puudub vastustaja õigusvastane tegu. Seetõttu ei ole kaebajal õigust

nõuda vastustajalt kaebajal väidetavalt tekkinud kahju hüvitamist.

14. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et halduskohtumenetluses esitatud väidete ja

tõendite pinnal ei saa järeldada kaebajal varalise ega rahaliselt hüvitatava mittevaralise

kahju tekkimist, mis iseenesest tooks kaasa kaebuse rahuldamata jätmise sõltumata

hinnangust vastustaja tegevuse õiguspärasusele.

Esmalt, nagu märkis ka halduskohus, ei ole kaebaja tõendanud transpordikulu tekkimist.

Menetlusosalisel tuleb tõendada neid faktilisi asjaolusid, millele tuginevad tema väiteid (HKMS

§ 59 lg 1). Tõendite puudumise korral ei saa eeldada asjaolu esinemist ega seda kaebaja kasuks

tuvastatuks lugeda. Majutus- ja toitlustuskulu kindlakstegemisel tuleb rakendada

diferentsihüpoteesi (RVastS § 7 lg 4, võlaõigusseaduse § 127 lg-d 1 ja 5), s.t kaebaja kahjuna

tuleb arvesse tema vara vähenemine võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui ta

27. jaanuaril 2024 lahkunuks Koidula piiripunkti kaudu Vene Föderatsiooni. Kuna ei ole alust

eeldada, et majutus ja toit olnuks kaebajale tasuta kättesaadavad Vene Föderatsioonis, siis ei saa

ainuüksi kaebaja poolt Eestis majutuskulu kandmisest järeldada, et kahju on tekkinud.

Eeldatavalt tulnuks sarnased kulud kanda ka reisi jätkamisel.

Kaebuse asjaoludel ei ole selge seegi, kas Eestis majutuskulude tekkimist saab pidada vastustaja

tegevuse vahetuks tagajärjeks olukorras, kus vastustaja ei takistanud kaebajal Eestist lahkumast,

vaid jõustas õigusloova aktiga kehtestatud sularaha Vene Föderatsiooni viimise keeldu.

Kaebuses ja sellele lisatud tõenditest nähtuvatel asjaoludel on raske näha sedagi, et kaebaja

RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud põhiõigusi oleks riivatud sedavõrd intensiivselt, et oleks alus jaatada

kaebajale rahaliselt hüvitatava mittevaralise kahju tekkimist. On ilmne, et isegi kui vastustaja

tegevus viis selleni, et kaebaja otsustas Vene Föderatsiooni kavandatud reisist loobuda, ei ole

tegemist kaebajalt vabaduse võtmisega. Liikumisvabaduse piiramist, mida kaebaja ise esile toob,

ei ole RVastS § 9 lg-s 1 loetletud iseseisva õigushüvena, mille õigusvastase riive korral tuleks

mittevaraline kahju rahas hüvitada. Samuti ei nähtu asjaoludest, et tegemist saaks olla kaebaja

inimväärikuse alandamisega. Nii siseriikliku kui ka rahvusvahelise väljakujunenud kohtupraktika

järgi kvalifitseerub iniväärikuse alandamisena üksnes teatud tasemest intensiivsem isiku

põhiõiguste riive. Selle lävendi ületamiseks ei piisa ainuüksi sellest, kui haldusmenetluse mõni

aspekt on õigusvastane. Kõige üldisemalt on inimväärikuse kaitset mõtestatud keeluna kohelda

inimest avaliku võimu objektina. Sellest keelust üleastumisele viitavaid asjaolusid ei ole kaebaja

aga esile toonud.

15. Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

16. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks asi

lahendatakse. Seega jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole

esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Seetõttu menetluskulusid

kaebaja kasuks välja ei mõisteta (HKMS § 109 lg 1 ls 4).

(allkirjastatud digitaalselt)