2-24-136274/66 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kairi Piirisild, Ele Liiv, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. jaanuar 2026, Tallinn

Kohtuasja number

2-24-136274

Kohtuasi

O.B hagi O.E vastu elatise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 1. juuli 2025. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

O.E apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

2589,48 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja: O.B (isikukood XXX), seaduslik esindaja X.I

, riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat

Marje Mängel

Kostja: O.E (isikukood XXX), riigi õigusabi korras

määratud esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov

Istungi toimumise aeg

7. jaanuar 2026. a

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 1. juuli 2025. a otsus muutmata.

2. Jätta O.E apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta apellatsioonimenetluse kulud O.E kanda. Hüvitatavad menetluskulud

puuduvad.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

2-24-136274

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. O.B (hageja) esitas 08.10.2024 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse

O.E (kostja) vastu 287,72 euro saamiseks. Seoses kostja vastuväitega lõpetati maksekäsu

kiirmenetlus ja nõue anti üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

2. Hageja esitas 15.11.2024 (täpsustatud 26.11.2024 ja 24.03.2025) Harju Maakohtule

hagiavalduse, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista:

-

elatise tagasiulatuvalt 01.03.2024 kuni 07.10.2024 eest 2053,78 eurot;

-

elatise 08.10.2024 kuni 31.03.2025 eest 1649,60 eurot;

-

elatise alates 01.04.2025 kuni hageja täisealiseks saamiseni miinimummääras 301,74 eurot

kuus, mis muutub iga aasta 1. aprillil, lähtudes baassumma indekseerimisest ja

brutokuupalga muutusest vastavalt perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg-tele 3 ja 4 ning

lapsetoetuse (kehtiva perehüvitiste seaduse (PHS) § 17 lg 3 esimene lause) suuruse

muutumisest.

2.1. Hagiavalduse kohaselt on hageja kostja laps. Hageja vanemate kooselu lõppes ja hageja

elab alates märtsist 2024 koos isaga. Kostja rikub hageja ülalpidamiskohustust. Kostja ei täida

ülalpidamiskohustust ka vahetult, sest hageja ei viibi kostja juures ühtegi päeva kuus. Hageja

seaduslik esindaja saab hageja eest lapsetoetust 80 eurot kuus.

Kostja vastuväited

3. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda.

3.1. Hageja ei ela alates märtsist 2024 isaga. Tõendamata on väide, et kostja hageja elus ei

osale. Hageja elas kostjaga 2024. a koolivaheajal mitu nädalat. Hageja elas kostjaga poole

ajast ja kostja pidas hagejat üleval. Isa takistab hagejal kostjaga suhtlemist ja kohtumist

eesmärgiga nõuda suuremat elatis, mis ei ole lubatud.

3.2. Kostja töötab X OÜ-s graafiku alusel ja tema netopalk on 977 eurot. Kostjal kulub

eluasemele 495 eurot kuus ja halduskuludele 198,43 eurot kuus.

3.3. Isegi, kui tagasiulatuva elatise nõue on põhjendatud, tuleb arvestada, et hageja veetis

kostjaga 14 päeva kuus. Nii kujuneks elatis järgmiselt: 01.04.2024 kuni 31.03.2025 eest 19,19

eurot, 01.01.2024 kuni 31.03.2024 eest 17,36 eurot ja 01.04.2023 kuni 31.12.2023 eest 17,36

eurot.

3.4. Hageja ei ole enne kohtusse pöördumist kostjalt elatist nõudnud. Seega ei ole usutav, et

hageja igapäevased vajadused on jäänud rahuldamata. Tagasiulatuva elatise väljamõistmine

paneks kostja raskesse olukorda ja oleks tema jaoks ebamõistlikult koormav.

Maakohtu otsus ja põhjendused

4. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja elatise

tagasiulatuvalt ajavahemiku 01.08.2024 kuni 07.10.2024 eest 640,41 eurot, alates hagi

2-24-136274

esitamisest 08.10.2024 kuni 31.03.2025 287,72 eurot kuus ja alates 01.04.2025 kuni hageja

täisealiseks saamiseni 301,74 eurot kuus. Maakohus määras, et elatise määr muutu iga aasta 1.

aprillil vastavalt PKS § 101 sätestatule. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda.

4.1. Maakohus tuvastas, et hageja seaduslik esindaja ja kostja on alaealise hageja vanemad.

Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ei ole tasunud hageja seaduslikule esindajale elatist rahas.

4.2. Kostja ei toonud selgesõnaliselt esile, et tema majanduslik seisund ei võimalda nõutavas

määras elatist tasuda. Üksnes ebapiisav töötasu või selle puudumine ei vabasta töövõimelist

vanemat elatise maksmisest.

4.3. Kostja ei toonud esile, et hageja kulud võiksid olla väiksemad kui seadusjärgne

miinimummääras elatis seda eeldab. Kostja ei vaidlustanud seega hageja kulude olemasolu

või koosseisu.

4.4. Kostja ei tõendanud, et hageja viibib tema juures määral, mis annaks aluse elatise

vähendamiseks perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg 6 alusel. Kostja ei tõendanud, et vanemate

vahel oleks kehtiv suhtluskorra kokkulepe, mis näeks ette lapse võrdse viibimise mõlema

vanema juures. Kostja esitatud kirjavahetus ei puuduta vaidlusalust küsimust ning pärineb

valdavalt perioodist, millel puudub haginõudega ajaline seos.

4.5. Kostja ei tõendanud, et ta oleks tasunud igakuiselt miinimummääras elatist lapse isa

arvelduskontole. Samuti ei ole tõendanud, et vanemate vahel oleks kokkulepe

ülalpidamiskohustuse täitmiseks muul viisil, kui rahas. Seega rikkus kostja hageja

ülalpidamiskohustust.

4.6. Hageja tagasiulatuva elatise nõue on põhjendatud osaliselt. Kuna hageja nimel nõuti

kostjalt miinimumelatise tasumist esmakordselt alles 2024. a juuli lõpus, tuleb tagasiulatuv

elatis välja mõista alates 01.08.2024. Ajavahemiku 01.08.2024 kuni 07.10.2024 eest on elatise

nõue 640,41 eurot. Selles ulatuses tagasiulatuva elatise väljamõistmine on paremini kooskõlas

ka kostja majandusliku olukorraga.

Apellatsioonkaebus

5. Kostja palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi rahuldati, ja teha uue otsuse,

millega jätta hagi rahuldamata. Alternatiivselt saata asi tagasi maakohtule uueks

läbivaatamiseks. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

5.1. Kaebuse kohaselt on maakohtu otsuse põhjendused ning faktiliste asjaolude hindamine

puudulikud.

5.2. Maakohus jättis arvestamata, et menetlus hageja hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja

suhtluskorra määramiseks on pooleli (tsiviilasi nr 2-24-19348). Elatise suurus sõltub

kindlaksmääratavast suhtluskorrast.

5.3. Samuti jättis kohus arvestamata, et hageja isa ei võimaldanud kostjal hageja suhelda. Kui

isa võimaldaks kostjal hagejaga suhelda, oleks elatis oluliselt väiksem või ei tuleks seda üldse

maksta. Vanematel oli varem kokkulepe, et hageja elab võrdse aja kummagi vanema juures.

Elatise nõuet ei saa rahuldada, kui hageja isa rikub suhtluskorra kokkulepet.

5.4. Kohus ei analüüsinud kostja panust hageja vahetule ülalpidamisele.

2-24-136274

5.5. Hageja vajadused on isa poolt kunstlikult loodud. Hageja ei peaks käima erakoolis.

5.6. Tagasiulatuva elatise väljamõistmine ei ole põhjendatud. Kohus ei arvestanud, et kostja

ostis hagejale asju. Miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab arvestada ka

lapse kulude jooksvat katmist. Võttes arvesse, et hageja viibis kostja juures ja kostja täitis

ülalpidamiskohustust vahetult, on tagasiulatuva elatise väljamõistmine kostjat ebamõistlikult

koormav. Tõendatud ei ole, et hageja vajadused jäid rahuldamata.

5.7. Kostja tõendas, et ta ei ole võimeline elatist nõutud ulatuses tasuma. Kohus sellega ei

arvestanud. Kohus ei tuvastanud, millises ulatuses on kostja võimeline elatist tasuma.

Vastustaja seisukoht

6. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §

657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

8. Kostja vaidlustab maakohtu otsuse, millega kohus rahuldas hageja hagi kostjalt kui tema

emalt igakuise elatise väljamõistmiseks. Maakohus mõistis kostjalt elatise välja seaduses

sätestatud määras alates hagi esitamisest, samuti tagasiulatuvalt kahe kuu ja ühe nädala eest

enne hagi esitamist. Ringkonnakohus lähtub TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel asja lahendamisel

maakohtu poolt tuvastatud asjaoludest (vt käesoleva otsuse p 4.1). Maakohus ei ole nende

asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme ja ringkonnakohus ei pea nende uut

tuvastamist vajalikuks.

9. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse väidete ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et

maakohus ei ole asja lahendamisel materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ega jätnud mõnda

asjakohast õigusnormi kohaldamata. Samuti ei ole maakohus hinnanud ebaõigesti tõendeid

ega rikkunud menetlusõiguse norme. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu

otsuse tühistamiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks või asja maakohtule uueks

läbivaatamiseks saatmiseks, nagu palub kostja. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse

põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6 alusel neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebuse

väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

10. Kuigi iseenesest on õige, et elatise suurus sõltub muuhulgas ka sellest, milline on lapse ja

lahuselava vanema vaheline suhtlemise kord, on ekslik arusaam, nagu oleks maakohus siinses

menetluses pidanud arvestama asjaoluga, et vanematel on pooleli kohtumenetluses lapse

hooldusõiguse ja suhtluskorra üle. Kuna lahend hooldusõiguse asjas ei ole jõustunud ja

suhtluskorra asjas ei ole lahendit veel tehtud, ei saanud maakohus nende asjaoludega

arvestada.

11. Eeltoodust ei järeldu siiski, nagu ei omanuks asja lahendamisel tähtsust see, kas ja kui

palju hageja kostjaga aega veedab. Nimelt sätestab PKS § 101 lg 6, et kui laps viibib

kohustatud vanema juures aasta jooksul keskmiselt seitse kuni viisteist ööpäeva kuus,

vähendatakse elatise summat proportsionaalselt kohustatud vanemaga koos veedetava ajaga.

See, kui palju laps lahuselava vanema juures viibib, peab nähtuma suhtluskorda reguleerivast

kohtulahendist või kokkuleppest, samuti saab kohus sellega arvesta siis, kui vanemad selle

2-24-136274

asjaolu üle ei vaidle. Kui kohustatud vanema ja lapse suhtlemine on reguleeritud kohtulahendi

või kokkuleppega, lähtutakse kohtulahendist või kokkuleppest, kui seda vaidlustav vanem ei

tõenda, et tegelik elukorraldus ei vasta kokkuleppes märgitule (RKTKo 13.06.2025, 2-23-

8691/35, p 12–13).

12. Siinsel juhul ei ole ema ja lapse suhtlemine reguleeritud kohtulahendiga. Maakohus leidis

õigesti, et kostja ei ole ka tõendanud, et vanemate vahel oleks kehtiv kokkulepe, mis näeb ette

lapse võrdse viibimise mõlema vanema juures. Kuigi kostja on sellele maakohtu järeldusele

vastu vaielnud, ei ole ta apellatsioonkaebuses viidatud ühelegi tõendile, mille alusel saaks

ringkonnakohus jõuda maakohtust erinevale järeldusele. Menetlusosalise enda selgitus ei ole

seejuures tõend tsiviilkohtumenetluse seadustiku tähenduses (vt TsMS § 229 lg 2) ega

seetõttu piisav kostja väidetud asjaolu tuvastamiseks. Kostja väidetud asjaolu ei kinnita ka

ringkonnakohtu istungil viidatud tõendid (vt 07.01.2026 kohtuistungi protokoll, ajamärge

00:41:26 ja 00:48:43). Kostja 26.02.2025 esitatud menetlusdokumendi lisast 9.10 (28.01.2025

kiri, dtl 465–466, tõlge dtl 489–490) nähtub vastupidiselt kostja väidetule, et isa jaoks oli ema

soov võtta laps kaheks nädalaks enda juurde ootamatu. Kokkuleppe olemasolu ei nähtu ka

kostja 29.05.2025 menetlusdokumendi lisadest. Ka selles kirjavahetuses on lapse isa

märkinud, et vanematel ei ole kokkulepet, et laps viibib järgmised kaks nädalat emaga ja isa ei

ole sellise korraldusega nõus (dtl 573–577). Ema poolt lastekaitsetöötajale saadetud kirjast ja

kohtule esitatud suhtluskorra kindlaksmääramise avaldusest ei saa kokkuleppe olemasolu

tuvastada (dtl 569–572 ja 578).

13. Olukorras, kus vanemate kokkuleppe olemasolu on tõendamata, ei oma tähtsust kostja

väide, nagu oleks isa väidetavat kokkulepet rikkunud ja takistanud lapse ja kostja suhtlemist.

Need ei mõjuta siinse asja lahendust ja ringkonnakohus neile eraldi hinnangut ei anna. Lapse

ja lahuselava vanema vahelist suhtlust puudutav vaidlus tuleb lahendada selleks algatatud

eraldi tsiviilasjas. Vajadusel saab pärast hooldusõigust ja/või suhtluskorda puudutava lahendi

tegemist kostjalt hageja kasuks väljamõistetud elatise suurust TsMS § 459 sätestatud alustel ja

korras muuta. Kohus ei saa siinse asja lahendamisel lähtuda ainuüksi kostja soovist, et lapsel

oleks vahelduv elukoht.

14. Sõltumata kokkuleppe olemasolu tõendamatusest, oli emal siiski võimalik esile tuua ja

tõendada, et laps siiski viibib tema juures aastas keskmiselt seitse kuni viisteist ööpäeva kuus.

Maakohus leidis õigesti, et ema ei ole ka seda tõendanud. Lapse isa kinnitas

ringkonnakohtule, et laps küll kohtub emaga, kuid üksnes kolm või neli päeva kuus

(07.0.1.2026 kohtuistungi protokoll, ajamärge 00:29:29). Kostja lapse isa hinnanguga ei

nõustunud, kuid ei ole esile toonud andmeid ega esitanud tõendeid, mis võimaldaksid

tuvastada, et laps viibib emaga aasta jooksul keskmiselt vähemalt seitse päeva kuus. Seejuures

pööras kohus juba 12.05.2025 määruses kostja tähelepanu kohustusele tuua selgelt esile ja

tõendada PKS § 101 lg-s 6 nimetatud asjaolud.

15. Lahuselava vanemaga üksnes kolm kuni neli päeva kuus viibimine ei anna aga iseseisvalt

alust vähendada elatise ulatust alla seaduses sätestatud määra. Kostja viide Riigikohtu

22.06.2022 otsusele nr 2-19-19160/42 on seejuures ekslik, kuna Riigikohus täpsustas ja

ühtlustas varem PKS § 101 lg 6 ja § 102 lg 2 kohta avaldatud seisukohti 13.06.2025 otsuse nr

2-23-8691 p-s 12–13 ja 29.10.2025 otsuse nr 2-21-16458 p-s 14, öeldes, et elatist

vähendatakse PKS § 101 lg 6 järgi proportsionaalselt kohustatud vanemaga koos veedetava

ajaga siis, kui kohtumenetluses selgub, et laps viibib kohustatud vanema juures aasta jooksul

keskmiselt seitse kuni viisteist ööpäeva. Samuti selgitas Riigikohus viimasena viidatud

lahendites seda, et lähtuda tuleb mitte ainult minevikusündmustest, vaid hinnata ka seda, kui

palju veedab laps kohustatud vanemaga koos aega elatise kohta tehtava lahendi eeldatava

2-24-136274

jõustumise ajal ja ettenähtavas tulevikus. Siinses asjas esile toodud asjaoludel ei ole alust

arvata, et laps asuks mõistlikus lähitulevikus suhtlema emaga keskmiselt seitse kuni viisteist

päeva kuus. Vanematel on lapse hooldusõiguse ja lapsega suhtlemise korra üle vaidlus, mille

kohta on algatatud kohtumenetlused. Eeltoodust tulenevalt on õige maakohtu järeldus, et PKS

§ 101 lg 6 kohaldamise eeldused on täitmata, mistõttu ei anna kohustatud vanema ja lapse

suhtlemine alust väljamõistetud elatise vähendamiseks.

16. Õige ei ole etteheide, nagu ei oleks maakohus arvestanud kostja väidetega tema

majandusliku olukorra kohta. Maakohus hindas kostja väiteid ja selgitas õigesti, et üksnes

ebapiisav töötasu või selle puudumine ei vabasta iseenesest töövõimelist vanemat elatise

maksmisest. Kostja ei vabane oma alaealise lapse ülalpidamiskohustusest ainuüksi seetõttu, et

tema sissetulek on väike. Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma lapse vajaduste

rahuldamiseks vajalikud vahendid ja teha selleks kõik endast olenev (vt nt RKTKo

24.10.2012, 3-2-1-118-12, p 15 ja RKTKo 07.02.2018, 2-16-118651/31, p 18).

17. Iseenesest võib kohus PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi mõjuval põhjusel vähendada

elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra, kuid selleks peab kohustatud vanem esile

tooma ja tõendama mõjuva põhjuse olemasolu. PKS § 102 lg 2 neljanda lause järgi võib

mõjuvaks põhjuseks olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine

laps, kes miinimumelatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist

saav laps. Tegemist on näidisloeteluga, mistõttu saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid

arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise

väljamõistmiseks või mitte (RKTKo 28.10.2015, 3-2-1-124-15, p 15 ja ka RKTKo

22.06.2022, 2-19-19160, p 15.2). Kuna kostja ei tuginenud asjaoludele, mis annaksid alust

elatise vähendamiseks alla PKS §-s 101 sätestatud määra ega tõendanud neid, ei pidanud

maakohus tuvastama, millises ulatuses võimaldavad kostja tänased sissetulekud elatist tasuda.

18. Kostja etteheide, et lapse vajadused on isa poolt kunstlikult loodud, kuna laps ei pea

käima erakoolis, on siinses vaidluses asjakohatu. Nimelt nõuab hageja elatise väljamõistmist

PKS §-s 101 sätestatud määras. PKS § 101 lg 1 kohaselt ei või igakuine elatis ühele lapsele

olla väiksem kui sama paragrahvi alusel arvutatud summa (miinimumelatis). Seejuures

eeldatakse, et lapse vajaduste rahuldamiseks kulub kahekordne miinimumelatis ning selles

ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses

tõendada (RKTKo 07.02.2018, 2-15-15909/124, p 12). Seega ei pidanud hageja oma

konkreetseid kulutusi liigi ega ulatuse kaupa esile tooma. Maakohus ei pidanud elatise

põhjendatud ulatust eraldi tuvastama ja võis lähtuda seaduses sätestatud eeldusest. Kui suur

on lapse erakooli õppetasu ja kas see kulu vastab lapse tavalisele elulaadile PKS § 99

tähenduses, ei oma seega tähtsust.

19. Õige ei ole etteheide, et maakohus ei analüüsinud kostja panust hageja vahetule

ülalpidamisele. Kostja ei ole ümber lükanud maakohtu järeldust, et tõendamata on

vanematevaheline kokkulepe ülalpidamiskohustuse täitmiseks muul viisil, kui raha

tasumisega lapsega kooselavale vanemale. PKS § 100 lg 1 kohaselt antakse ülalpidamist

üldjuhul raha perioodilise maksmisega. Kuna laps vajab regulaarset ja perioodilist elatist, ei

saa kohustatud vanem asendada elatise rahas maksmise kohustust lapsele aegajalt asjade

ostmisega selles teise vanemaga eraldi kokku leppimata (vt ka PKS § 100 lg-d 1 ja 3).

20. Maakohus rahuldas õigesti ka tagasiulatuva elatise nõude. Maakohus mõistis kostjalt PKS

§ 108 alusel välja elatise tagasiulatuvalt enne hagi esitamist alates 01.08.2024 kuni

07.10.2024, s.o kahe kuu ja ühe nädala eest 640,41 eurot. Maakohus märkis seejuures, et

selline summa on (võrreldes hagis taotletud 2053,78 eurot) paremini kooskõlas kostja

2-24-136274

majandusliku olukorraga. Seega ei ole õige etteheide, nagu ei oleks maakohus kostja

majandusliku olukorraga arvestanud. Apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks hageja olnud

sellel ajal kostja ülalpidamisel, on tõendamata. Samuti ei ole õige väide, nagu ei oleks hageja

enne kohtusse pöördumist kordagi kostjalt elatist nõudnud. Maakohus tuvastas õigesti, et isa

nõudis kostjalt miinimumelatise tasumist esmakordselt 2024. a juuli lõpus (dtl 69) ja lähtus

sellest tagasiulatuva elatise nõude ulatuse määramisel. Nimelt väljendas lapse isa oma

30.07.2024 kirjas selgelt, et kostjal tuleb tasuda elatist 272,76 eurot kuus alates märtsist kuni

kirja saatmiseni. Seega oli kostjale teada, et hageja nõuab elatise maksmist ja pidi sellega

arvestama.

21. Kostja viide sellele, et lapse vajadused on osaliselt kaetud peretoetusega, on küll õiged,

kuid ei muuda siinse asja lahendust. Maakohus on kooskõlas PKS § 101 lg-ga 5 peretoetused

elatise suuruse määramisel arvesse võtnud.

22. Ema kinnitas ringkonnakohtule, et ei ole lapsele rahas elatist maksnud, sh pärast

maakohtu otsuse tegemist. Seega on ta rikkunud lapse ülalpidamiskohustust. Maakohus on

hagi õigesti rahuldanud ja ringkonnakohtul ei ole alust seda muuta. Ainuüksi sellest, et kostja

maakohtu seisukohtadega ei nõustu, ei saa järeldada, et maakohus oleks rikkunud materiaal-

või menetlusõiguse norme. Maakohtu otsus jääb seega muutmata ja apellatsioonkaebus

rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

23. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad apellatsioonimenetluse kulud

TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Kuna maakohus andis nii hagejale (22.01.2025 määrus),

kui kostjale (13.02.2025 määrus) riigiõigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja

kulud, puuduvad siinses menetluses nii hagejale kui ka riigile hüvitatavad menetluskulud.

(allkirjastatud digitaalselt)