2-24-140699/25 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Liisi Vernik

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. jaanuar 2026, Tallinn

Tsiviilasja number

2-24-140699

Tsiviilasi

Tsiviilasja hind

Aktiva Finance Group OÜ hagi M. S. vastu võla nõudes

2482,39 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479)

Hageja lepinguline esindaja: S. R.

Kostja: M. S. (isikukood XXX)

Menetluse liik

kohtuistung 16.10.2025, edasi kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada.

2. Välja mõista M. S.ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks põhivõlgnevus 1850,99

eurot, sissenõudmiskulu 50 eurot ja viivis seisuga 19.12.2024 summas 137,16

eurot.

3. Välja mõista M. S.ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks viivis määras 24% aastas

alates 20.12.2024 arvestatuna põhinõudelt (1850,99 eurolt) kuni põhinõude

tasumiseni.

4. Menetluskulud jätta M. S.i kanda.

5. Välja mõista M. S.ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks menetluskulud kokku

1060 eurot, s.o riigilõiv 350 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ning

lepingulise esindaja põhjendatud kulu 690 eurot.

6. Välja mõista M. S.ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks viivis väljamõistetud

menetluskulude tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese

astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus

menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab

ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kohus selgitab, et menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, võib teha tähtaja

viimasel päeval kuni kella 24.00-ni (TsMS § 62 lg 2).

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse

M. S. (kostja) vastu võla väljamõistmiseks. Kohus tegi kostjale makseettepaneku, millele kostja

esitas 18.11.2024 vastuväite. 03.12.2024 määrusega lõpetas kohtunikuabi maksekäsu

kiirmenetluse ja andis asja üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

19.12.2024 esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid Inbank Finance AS ja kostja 17.04.2024

Inbank „jaga osadeks“ makseviisi lepingu nr L89015945951, mille alusel sai kostja kauba

järelmaksuga, mille osamaksed olid jagatud kolmeks. Vastavalt lepingule soetas kostja kauba

maksumusega 1850,99 eurot. Hagiavaldusest nähtuvalt on slice internetipoes pakutav makseviis,

mis võimaldab kliendil jagada ostukorvi kolmeks kuiseks osamakseks ilma ühegi lisatasuta.

Antud juhul ei ole tegemist krediidilepinguga ning seda ei allkirjastata. Pärast makseviisi

valimist kaupmehe veebipoes tuleb end autentida kas Smart-ID, Mobiil-ID või ID kaardi PIN1-

ga. Seejärel täidetakse enda kontaktandmed ning siis saadetakse kliendi telefonile SMS 4-

kohalise koodiga, mille klient peab taotlusel selleks ettenähtud kohta sisestama. Kostja autentis

end ID-kaardi PIN1-ga. Kostja on end autentides kinnitanud ja nõustunud lepingust tulenevate

tingimustega. Hageja selgitab, et lepingut ei saa enne sõlmida, kui kostja on tingimustega

nõustunud. Kostja on 17.04.2024 kell 11:37:21 tingimustega nõustunud ning SMS-koodi abil

lepingu sõlminud.

Hageja selgitab, et kuivõrd sõlmitud lepingu puhul ei ole tegemist tarbijakrediidilepinguga ning

lisatasusid lepinguga ei kaasne, ei kontrollita seetõttu tarbija kohustuste mahtu, sissetulekut ning

ei tehta päringuid pensioniregistrisse. Klient autenditakse elektrooniliselt ning kliendi

krediidivõime hindamiseks tehakse päringud creditinfo.ee ja taust.ee registritesse. Hageja esitas

tõendina laenutaotluse ja maksehäireregistri väljavõtte. Krediidivõimelisuse hindamise protsessis

tegi esialgne võlausaldaja päringuid maksehäireregistrisse. Krediiditaotluse esitamise ajal

kehtivaid ega varasemaid maksehäireid kostjal polnud.

Kostja vastuväide, et tema pole lepingut sõlminud, on tõendamata. Kostja autentimise vahendeid

ehk PIN-koode on ilmselgelt kasutatud kas kostja enda poolt või on kostja neid avaldanud

kolmandatele isikutele. Kostja ei ole oma vastuses tõendanud, kuidas autentimise ja

allkirjastamise vahendid on kostja valdusest välja läinud. Kostja selgitus, et 30.09.2024 eesti.ee

keskkonda kontrollima minnes, selgus, et 17.04.2024 on tundmatu isik kasutanud tema

isikukoodi ja käinud tema andmeid vaatamas, on tõendamata. Riigikohus on kohtuasja nr 2-16-

124450 otsuse p-s 20 selgitanud, et juhul, kui isiku nimel antakse tahteavaldus PIN-koode

kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on PIN-koodid väljastatud.

Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema

tahteavaldust ei andnud. Tallinna Ringkonnakohus on 26.05.2023 tsiviilasja nr 2-22-101364

otsuse p-s 17 leidnud, et kui isik ei näita üles kohast hoolsust enda ID-kaardi paroolide

hoidmisel, vastutab ta samamoodi, nagu isik, kes annab paroolid vabatahtlikult kellegi kolmanda

kätte. Kostja poolt toodud väited, et kolmas isik sõlmis kostja nimel tehinguid on paljasõnalised

ja tõendamata. Isegi kui eeldada kostja vastuväidete õigsust, ei saa rääkida sellest, et kostja nimel

tehingute tegemiseks vajalikud elektroonilised vahendid oleks kostja valdusest välja läinud

kostja tahte vastaselt ja tema süüta. Juhul, kui kostja andis allkirjastamiseks vajalikud

elektroonilised vahendid vabatahtlikult välja, pidi kostja vähemalt möönma seda, et kolmas isik,

kelle kätte võivad allkirjastamiseks vajalikud vahendid sattuda, ei tarvitse piirduda selle

toiminguga, milleks olid allkirjastamise vahendid esialgselt antud. Seega jättis kostja olulisel

määral järgimata vajaliku hoole, selleks et kaitsta ennast kolmandate isikute tegevusest

tulenevate tagajärgede eest, sh kostja nimel tehingute sõlmimise eest.

Hageja selgitas, et kaup on väljastatud 24.04.2024 Ringtee postkontorist ning saajaks oli

märgitud U. V., XXX, XXX, +XXX. Samas märgib hageja, et kauba saajaks saab märkida

ükskõik kelle, samuti kauba kättesaamise asukoha. Kostja on mh 16.10.2025 toimunud

kohtuistungil kinnitanud, et ta elas aprillis 2024 aadressil XXX. Hageja märgib täiendavalt, et

hagejale kõlavad kostja poolt menetluses ja kohtuistungil esitatud väited ebausutavana ning

seega on hagejal tekkinud ka küsimus, kas kauba saajaks märgitud isik, s.o Uno Valk on kostjale

tundmatu isik. Kui kostja ID-kaart on kogu aeg olnud kostja valduses ja tema vahetus nägemises,

ei saanud kolmandad isikud kostja nimel lepingut sõlmida, vaid üksnes kostja ise.

Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu saatis esialgne võlausaldaja

05.08.2024 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse täiendava tähtajaga kohustuse täitmiseks.

Kostja oli võlgnevuses kolme järjestikuse osamaksega. 27.08.2024 saatis esialgne võlausaldaja

kostjale teatise lepingu lõpetamise kohta, kuna kostja ei tasunud enda võlgnevust ka täiendava

tähtaja jooksul. Inbank Finance AS loovutas 28.08.2024 kostja vastase nõude hagejale koos

õigusega nõuda kõrvalnõudeid.

Hageja nõuab põhiosa, viivist ning sissenõudmiskulu. Viivist nõuab võlausaldaja 24% aastas,

mis muuhulgas on Riigikohtu praktika kohaselt igati proportsionaalne. Riigikohus on seni

leidnud, et nt üürilepingute puhul kuni kolmekordses seadusejärgses määras viivise küsimine on

proportsionaalne ega ole tühine. Kostja ei ole seisukohas toonud välja asjaolusid, mis tõendaksid

viivise ebaproportsionaalsust. Kostja viivisenõue ei ületa välja mõistetud põhivõlga. Viivisemäär

on mõistlik ja tarbija suhtes kehtiv.

Eeltoodust tulenevalt palus hageja kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 1850,99 eurot,

sissenõudmiskulu 50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 137,16 eurot ja edasiulatuva viivise

24% aastas.

Kostja vastus

Kostja vaidles hagile vastu. Käesolevas asjas ei ole hageja tõendanud lepingu olemasolu, kostja

tahteavaldust, korrektset identifitseerimist ega tõendanud kauba üleandmist õigustatud isikule.

Kostja on seisukohal, et hageja peab tõendama, et kostja tegi antud tehingu ja et isik tuvastati

sobival viisil. Kostja leiab, et telefoninumber, e-postiaadress või arvuti ei ole piisavad isiku

tuvastamiseks. Digitaalse isikutuvastuse tõendamiseks on vaja sertifikaate, mis seovad kasutaja

isikuandmetega. Kui hageja leiab, et kostja nõustus tingimustega, siis tuleb esitada tõend, et

kostja andis digiallkirja või tuvastas end muul viisil.

Kostja selgitab, et avaldas oma ID-kaardi PIN1 koodi üksnes pärast 17.04.2024, st pärast seda,

kui kostja nimel sõlmisid tundmatud kolmandad isikud lepingu. Kostja avaldas selle info

riigiasutuste töötajatele, kes aitasid tal saada vajalikku teavet ja avada või välja trükkida

dokumente, mis on seotud käesoleva asjaga (nt sotsiaaltöötaja, panga töötaja), kuid mitte

eraisikutele. Kostja rõhutab, et ID-kaart on kogu aeg olnud kostja valduses ja tema vahetus

nägemises, ning seda ei ole mitte kunagi kellelegi üle antud ega kasutamiseks loovutatud.

Kostja leiab mh, et hagi on õiguslikult põhjendamatu, faktiliselt tõendamata ning vastuolus

kehtiva Eesti ja Euroopa Liidu õigusega, mistõttu tuleb see jätta täielikult rahuldamata. Kostja ei

ole sõlminud hagejaga ühtegi kehtivat lepingut, ei ole avaldanud tahet võtta endale

krediidikohustust, ei ole saanud hagejalt kaupa ega volitanud kolmandaid isikuid enda nimel

tegutsema. Käesolevas asjas puudub kostja tahteavaldus lepingu sõlmimiseks, kostja allkiri (sh

kvalifitseeritud elektrooniline allkiri) ning kostja poolt antud nõusolek kohustuse võtmiseks.

Käesolevas asjas puudub tõend kvalifitseeritud elektroonilise allkirja kasutamise kohta ja puudub

usaldusväärne identifitseerimine. Hageja esitatud andmed viitavad ebapiisavale või valele

autentimise viisile. Seega ei vasta väidetav tehing eIDAS nõuetele ega Eesti õiguses kehtestatud

elektroonilise tehingu standarditele. Kostja ei ole andnud nõusolekut krediidi võtmiseks, ei ole

saanud raha ega kaupa ning ei ole allkirjastanud krediidilepingut ega kinnitanud selle tingimusi.

Seega puudub igasugune õiguslik alus väita, et kostjal oleks tekkinud maksekohustus. Hageja

dokumentidest nähtub, et kaup anti üle kolmandale isikule, mitte kostjale, ning seda teises linnas

kui kostja elukoht. Kostja ei ole andnud kirjalikku ega suulist volikirja, lubanud kellelgi kaupa

vastu võtta ega kinnitanud kolmanda isiku tegevust. Sellest tulenevalt ei saa kauba üleandmist

kolmandale isikule lugeda kohustuse täitmiseks kostja suhtes.

Kostja leiab, et hageja nõuab temalt sissenõudmiskulusid suuremas summas kui seadus ette näeb.

Kostja on mh seisukohal, et kui leping kehtis perioodil 17.04.2024 kuni 27.08.2024, siis võib

viivist 24% aastas arvestada ainult selle perioodi eest. Kostja palub kohtul rakendada VÕS § 162,

et vähendada intressi- ja leppetrahvinõudeid, kuna kostja ei olnud nendega nõus ja need on

ebaproportsionaalselt suured.

Kohtu põhjendused

1. Kohus, tutvunud kohtule esitatud kirjalike materjalidega ning hinnanud tõendeid

kogumis, leiab, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele.

2. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte

esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on

pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber

lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude

põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1

kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad

tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud

väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu

eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet

selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

3. Kohus juhindub antud asja lahendamisel võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg-st 1, mis

sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 järgi

kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane

täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6 alusel kui võlgnik

on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse

täitmisega viivitamise korral viivist. Vastavalt VÕS § 108 lg 1 kui võlgnik rikub raha

maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

4. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Inbank Finance AS ja kostja 17.04.2024 Inbank „jaga

osadeks“ makseviisi lepingu nr L89015945951, mille alusel sai kostja kauba

maksumusega 1850,99 eurot järelmaksuga, mille osamaksed olid jagatud kolmeks. Kostja

on seisukohal, et hageja ei ole tõendanud lepingu olemasolu, sest puudub kostja

tahteavaldus lepingu sõlmimiseks, kostja allkiri ning kostja poolt antud nõusolek

kohustuse võtmiseks. Kostja on seisukohal, et puudub tõend kvalifitseeritud

elektroonilise allkirja kasutamise kohta ja puudub usaldusväärne identifitseerimine.

Kostja kinnitab, et ID-kaart on kogu aeg olnud tema valduses ja tema vahetus nägemises,

ning kostja ei ole seda mitte kunagi kellelegi andnud kasutamiseks.

Eeltoodust tulenevalt tuleb kohtul esmalt välja selgitada, kas Inbank Finance AS-i ja

kostja vahel oli 17.04.2024 sõlmitud kehtiv leping.

5. VÕS § 9 lg 1 järgi leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse

andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on

piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. VÕS § 16 lg 1 kohaselt

pakkumus (ofert) on lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja

väljendab pakkumuse esitaja (oferendi) tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise

korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud. Oferdi piisav määratletus väljendab

eelkõige tahet olla lepinguliselt seotud isikuga, kellele ettepanek tehakse ja kes selle

vastu võtab. Tavaliselt loetakse piisavaks, kui ofert sisaldab lepingu eset, kogust ja hinda

(vt selles osas ka Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, § 16; lk 109). Kohtu

hinnangul on hageja teinud kostjale VÕS § 16 lg 1 kohase pakkumuse. Kohtu hinnangul

on ofert piisavalt määratletud, s.o „jaga osadeks“ makseviisi lepingus on märgitud

tingimused (sh ostusumma, igakuiste osamaksete suurus, esimese makse kuupäev) ja

laenuandja ning laenusaaja andmed. Seega vastab laenuandja pakkumus laenulepingu

tunnustele. VÕS § 20 lg 1 järgi nõustumus (aktsept) on otsese tahteavaldusega või mingi

teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping. Kohtu hinnangul väljendab kostja nõustumust

enda autentimine ID-kaardi PIN1-ga, millega kostja kinnitas ja nõustus lepingust

tulenevate tingimustega ning sõlmis lepingu SMS-koodi abil (dtl 99-101, 115, 170-172,

209). VÕS § 9 lg 2 järgi pakkumusele nõustumuse andmisega on leping sõlmitud ajast,

mil pakkumuse esitaja nõustumuse kätte sai. Inbank Finance AS sai kostja nõustumuse

kätte 17.04.2024, kui saatis kostja e-mailile tellimuse kinnituse (dtl 115). Hageja on

selgitanud, et poolte vahel sõlmitud „jaga osadeks“ makseviisi lepingut ei allkirjastata.

VÕS § 11 lg 1 kohaselt lepingu võib sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus

vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. Seega on kostja viide

eIDAS määruse artiklile 26 asjakohatu, sest nimetatud artikkel toob välja nõuded

täiustatud e-allkirjale. Kõigest eeltoodust tulenevalt on seega leping Inbank Finance AS-i

ja kostja vahel sõlmitud 17.04.2024, kui Inbank Finance AS sai kätte kostja nõustumuse.

Kohtu hinnangul on Inbank Finance AS kostjaga sõlminud laenulepingu vastavalt VÕS

§-le 396. Kohtu hinnangul ei ole tegemist krediidiga, sest krediidileping on tasuline

(intressiga), samuti ei ole tegemist tarbijakrediidilepinguga. VÕS § 396 lg 1 kohaselt

eristab laenulepingut krediidilepingust tasulisus. VÕS § 396 lg 1 kohaselt annab üks isik

teisele laenu ning laenusaaja kohustub sama rahasumma tagasi maksma. Krediidilepingu

(VÕS § 401) korral annab samuti üks isik teise isiku kasutusse rahasumma, ent saaja

peab lisaks saadud rahasummale maksma ka tasu raha kasutamise eest. Antud juhul ei

olnud lepingus kokku lepitud intressi ehk tasu laenu kasutamise eest.

Kohus selgitab, et Riigikohus on oma lahendis nr 2-16-124450 p-s 22 märkinud, et juhul,

kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb

eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud.

Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud

ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud. Näiteks võib isik tõendada, et talle

väljastatud ID-kaart ja PIN-koodid läksid tema valdusest välja tema süüta, tema tahte

vastaselt. Kostja vastutab oma isikuandmete väärkasutamise eest ning juhul, kui isiku

nimel sõlmitakse leping tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et lepingu

on sõlminud isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. Eeltoodust tulenevalt

saab kohus eeldada, et tahteavalduse on andnud ID-kaarti ja PIN-koodi kasutades kostja.

Kostja ei ole tõendanud vastupidist. Ka on kostja ise kinnitanud, et ID-kaart on kogu aeg

olnud tema valduses ja ta pole seda kellelegi kasutamiseks andnud.

Kohus on seisukohal, et hageja selgitustest ja esitatud tõenditest tulenevalt saab

laenulepingu Inbank Finance AS-i ja kostja vahel lugeda sõlmituks. Käesoleval juhul ei

puutu asjasse, et kaup on antud kolmandale isikule, sest käesoleva vaidluse esemeks on

laenu andmine kauba ostmiseks, mitte müügilepingu ese. Müügileping on sõlmitud kostja

ja Kaup24 vahel.

6. Eeltoodust tulenevalt on kohus tuvastanud, et Inbank Finance AS ja kostja sõlmisid

17.04.2024 slice makseviisi lepingu nr L89015945951 (dtl 37-44, 99-101, 115, 170-172,

209), mille alusel ostis kostja kauba maksumusega 1850,99 eurot. Slice on internetipoes

pakutav makseviis, mis võimaldas kostjal jagada ostukorvi mitmeks osamakseks ilma

lisatasudeta. Kostjal oli lepingu järgi raha maksmise kohustus, mida kostja on rikkunud,

jättes hagejale maksmata kolm osamakset ajavahemikul 17.05.2024 kuni 17.07.2024

kokku summas 1850,99 eurot. Kostja rikkumine ei ole vabandatav, seega vastutust

välistavaid asjaolusid ei esine. Lähtudes eeltoodust on kohus seisukohal, et hageja

põhivõlgnevuse nõue on põhjendatud ning kostjalt kuulub välja mõistmisele

põhivõlgnevus suuruses 1850,99 eurot.

7. Hageja nõuab kostjalt ka võla sissenõudmiskulu tasumist.

Hageja palub kostjalt välja mõista VÕS § 1132 lg 2 p 3 alusel sissenõudmiskulu summas

50 eurot. VÕS § 1132 lg 2 p 1 kohaselt pärast lepingu lõppemist võib majandus- või

kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja

lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist

kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise

meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni

5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro.

Antud juhul on hageja nõue kostja vastu üle 1000 euro. Seega võis hageja nõuda kostjalt

võla sissenõudmiskuluna 50 euro hüvitamist. Kohus rahuldab hageja nõude kostja vastu

sissenõudmiskulude hüvitamiseks vastavalt VÕS § 1132 lg 2 p 3 ning mõistab kostjalt

hageja kasuks välja sissenõudmiskulu summas 50 eurot.

8. Hageja on palunud kostjalt välja mõista ka viivise.

VÕS § 101 lg 1 p 6 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja

rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt

rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult

viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase

täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub

kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

TsMS § 367 järgi viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et

taotletakse viivist, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud,

väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina

põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus

mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina

põhinõudest.

Hageja nõuab kostjalt viivist lepingu ülesütlemisele ülejärgnevast päevast alates

29.08.2024 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 19.12.2024 lepingus kokku lepitud

lepingujärgses viivisemääras 24% aastas. Kohus leiab, et viivisenõue on põhjendatud.

Arvestades, et kostja on olnud oma kohustuse täitmisega viivituses, on põhjendatud

kostjalt välja mõista viivis ajavahemikul 29.08.2024-19.12.2024 (k.a), mis on 137,16

eurot ja alates 20.12.2024 edasiulatuv viivis 24% aastas arvestatuna põhinõudelt (1850,99

eurolt) kuni põhinõude tasumiseni.

9. Kostja palub viivist vähendada VÕS § 162 lg 1 alusel.

Riigikohtu lahendi 3-2-1-162-12 punktist 20 tuleneb, et olulised põhimõtted viivise

vähendamise taotluse lahendamiseks tulenevad Riigikohtu 14. juunil 2005 tsiviilasjas nr

3-2-1-66-05 tehtud otsusest. Riigikohus leidis, et viivise alandamine on kohtu

diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes. Siiski

peavad kohtulahendist nähtuma ja olema kontrollitavad kohtu motiivid, miks viivist

vähendati. Arvestada tuleb ka üldist praktikat viivise väljamõistmisel, sest ka

lepingulistes suhetes osalejate jaoks peab üldjoontes olema ettenähtav, kas ja millises

ulatuses kohtud nende viivisenõudeid aktsepteerivad. Nimetatud lahendis jaotas

Riigikohus ka tõendamiskoormuse. Viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise

kohustus on sellel, kes taotleb viivise vähendamist. Seega on viivise

ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus kostjal.

Kolleegium märkis täiendavalt, et VÕS § 162 kasutab viivise kohta termineid

„ebamõistlikult suur" ja „mõistlik". Nende terminitega tähistatud mõisted ei ole

käsitatavad faktiliste asjaoludena, vaid hinnanguliste kategooriatena, seega pole neid

võimalik tõendada tsiviilkohtumenetluses kasutatava tõendamise mõiste kohaselt.

Tõendamine saab seega seisneda kohtule lepingu sõlmimise, täitmise, lepingu täitmata

jätmise tõttu tekkinud kahju ja muude oluliste asjaolude kohta info esitamises, mille

põhjal kohus kujundab siseveendumuse viivise mõistlikkuse või ebamõistlikkuse kohta.

Samas peab kohus lisaks poolte esitatud asjaoludele kaaluma viivise mõistlikkust ka

objektiivset kriteeriumit arvestades, lähtudes VÕS §-st 7. Seega võib viivise

ebamõistlikule suurusele viidata ainuüksi asjaolu, kui viivis ületab kordades põhinõuet.

VÕS § 7 lõigete 1 ja 2 kohaselt loetakse võlasuhtes mõistlikuks seda, mida samas

olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Mõistlikkuse

hindamisel arvestatakse võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- või

kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid.

VÕS § 113 lg 1 lause 3 kohaselt kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

Kohtu hinnangul ei ole viivisemäär 24% aastas ebamõistlik arvestades tegevusala ja

praktikat. Majandus- ja kutsetegevuses oleval juriidilisel isikul, kes tegeleb laenude

väljastamisega, on nimetatud viivisemäär mõistlik. Käesoleval juhul ei ületa

sissenõutavaks muutunud viivis põhinõuet ja hageja ei taotle ka edasiulatuva viivise

väljamõistmist üle põhinõude. Kohus peab vajalikuks täiendavalt mainida, et kostja pole

ka esitanud tõendeid, millest saaks järeldada, et kostja majanduslik seis on väga raske.

Kohus jätab kostja taotluse viivise vähendamiseks rahuldamata, kuna kostja ei ole

tõendanud VÕS § 162 eelduste olemasolu.

10. Eeltoodu alusel leiab kohus, et hageja nõue kuulub rahuldamisele. Kostjalt tuleb hageja

kasuks välja mõista põhivõlgnevus 1850,99 eurot, sissenõudmiskulu 50 eurot, viivis

137,16 eurot ning edasiulatuv viivis 24% aastas alates 20.12.2024 arvestatuna

põhinõudelt (1850,99 eurolt) kuni põhinõude tasumiseni.

Menetluskulud

11. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Vastavalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse

kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses kostja

kanda.

12. TsMS § 174 lg 2 sätestab, et maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine

ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.

13. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised

kulud. Kohtukulud on TsMS § 138 lg 2 kohaselt muuhulgas riigilõiv. TsMS § 144 p 1

kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Hageja

palub menetluskulude nimekirja kohaselt kostjalt välja mõista maksekäsu kiirmenetluse

kulu 20 eurot, lepingulise esindaja kulu 971,75 eurot, riigilõivu summas 350 eurot ning

viivise menetluskuludelt.

Kostja esitas hageja menetluskuludele vastuväite. Kostja on seisukohal, et 1 tunni

maksumus 169 eurot, millele lisandub käibemaks, on käesoleva tsiviilasja keerukust ja

mahtu arvestades oluliselt ülehinnatud. Kostja arvates ei tohiks tunnitasu ületada 120

eurot.

14. Riigilõivu tasumine nähtub e-toimikust (hageja tasus 82,63 eurot 12.11.2024 ja 267,37

eurot 19.12.2024) Tegemist on põhjendatud ja vajaliku kuluga ning see kuulub kostjalt

väljamõistmisele.

Hageja on esitanud kohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on hageja kokku

kandnud kulusid summas 971,75 eurot 5 tunni ja 45 minuti eest tunnihinnaga 169 eurot

järgnevalt: 1) täiendavate alusdokumentidega tutvumine ja nende analüüs; hagiavalduse

ettevalmistamine ja koostamine; lisade kogumine ja komplekteerimine; dokumentide

esitamine kohtule 2 tundi; 2) Harju Maakohtu 03.01.2025 määrusega tutvumine, ostja

18.02.2025 vastusega tutvumine, 04.03.2025 seisukoha koostamine, täiendavate tõendite

kogumine, dokumentide esitamine kohtule 1 tund; 3) kostja 14.04.2025 arvamusega

tutvumine, 19.05.2025 seisukoha koostamine, täiendavate tõendite kogumine,

dokumentide esitamine kohtule 1 tund; 4) kostja 30.06.2025 seisukohaga tutvumine,

istungiks ettevalmistus 30 minutit; 5) 16.10.2025 kohtuistungil lepingulise esindajana

osalemine 45 minutit; 6) 31.12.2025 lõpliku seisukoha ja menetluskulude nimekirja

koostamine, dokumentide esitamine kohtule 30 minutit.

Kohus leiab, et lepingulise esindaja kulu 971,75 eurot ei ole põhjendatud. Hageja

esindaja tunnihind on 169 eurot tunnis käibemaksuta. Võttes arvesse eelkõige hageja

esindaja kvalifikatsiooni (jurist), on kohtu hinnangul esindaja põhjendatud tunnitasu

suuruseks 120 eurot (käibemaksuta). Kohus märgib, et juristid osutavad üldjuhul

õigusteenust advokaatidest mõnevõrra madalama tasu eest. Kohtu hinnangul ei ole antud

juhul tegemist keerulise ega mahuka tsiviilasjaga. Küll aga leiab kohus, et osutatud

teenused ja ajakulu nendele on põhjendatud, arvestades esitatud menetlusdokumentide

sisu ja tõendite mahtu. Eelnevat arvestades on hageja põhjendatud ja vajalik esindajakulu

5 tunni ja 45 minuti eest, s.o 690 eurot.

TsMS § 4842 järgi maksekäsu kiirmenetluses määrab kohus maksekäsus või menetluse

lõpetamise määruses võla tasumise tõttu käesoleva seadustiku §-s 4881 ettenähtud juhul

lisaks menetluskulude jaotusele kindlaks ka hüvitatava riigilõivu rahalise suuruse ning

määrab 20 eurot avaldaja menetluskulude katteks. Muid avaldaja kantud menetluskulusid

maksekäsu kiirmenetluses ei hüvitata. Kohus leiab, et põhjendatud maksekäsu

kiirmenetluse kuluks on seega 20 eurot, mis kuulub kostjalt väljamõistmisele.

Seega on hageja põhjendatud menetluskulud kokku summas 1060 eurot (riigilõiv,

maksekäsu kiirmenetluse kulu ja lepingulise esindaja kulu), mis tuleb kostjalt hageja

kasuks välja mõista.

15. TsMS § 177 lg 4 alusel kohus märgib menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude

kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb

tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni

viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Hageja on vastava taotluse kohtule hagiavalduses esitanud. Seetõttu märgib kohus

menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni

tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (1060 eurolt)

viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/

Liisi Vernik

kohtunik