3-25-1517/8 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Reelika Lind

Otsuse tegemise aeg ja koht

23. jaanuar 2026, Tallinn

Haldusasja number

3-25-1517

Haldusasi

X.X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 19.02.2025 otsuse nr

4.2-1/968-1 ja 22.04.2025 vaideotsuse nr 4.2-1/968-4

tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X.X, volitatud esindaja Indrek Põder

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja

Irina Punko

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X.X kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Kohtuotsus avaldatakse jõustumisel tervikuna.

Avaldatavas kohtuotsuses asendatakse kaebaja nimi tähemärkidega.

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 23.02.2026 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellat-

sioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS §

184).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X.Xle (kaebaja) oli väljastatud relvaluba kehtivusega kuni 01.12.2028 erinevate relvade

kasutamiseks jahipidamise ja sportimise otstarbel.

2. Keskkonnaamet karistas 23.11.2024 kiirmenetluse otsusega (dtl 32) kaebajat jahiseaduse

(JahiS) § 58 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest. Otsuse kohaselt hoidis kaebaja

jahil osaledes vintraudset jahitulirelva mootorsõidukis püssikotis laetuna. Relvas oli kolm

padrunit. Sellega rikkus ta keskkonnaministri 28.05.2013 määruse nr 32 „Jahieeskiri“

3-25-1517

(jahieeskiri) § 7 lg-te 2 ja 3 ning § 6 lg 1 p 7 nõudeid. Karistusregistri andmetel jõustus otsus

10.12.2024 (dtl 33).

3. Politsei- ja Piirivalveamet (vastustaja) tunnistas 19.02.2025 otsusega nr 4.2-1/968-1 (dtl

9–12) kaebaja relvaloa kehtetuks. Lisaks relvaseadusele (RelvS) on tulirelva käitlemiskord

sätestatud ka teistes õigusaktides, antud juhul jahieeskirjas. Kaebaja rikkus jahieeskirjas

sätestatud nõudeid ja teda karistati selle eest. Seega esinevad RelvS § 43 lg 3 p-s 2 ja § 36 lg 1

p-s 7 sätestatud alused relvaloa kehtetuks tunnistamiseks. Vastustajal puudub

kaalutlemisõigus.

4. Kaebaja esitas 19.02.2025 otsuse peale 21.03.2025 vaide (dtl 42–46).

5. Vastustaja jättis 22.04.2025 vaideotsusega nr 4.2-1/968-4 (dtl 13–16) vaide

rahuldamata. Vastustaja on kohustatud RelvS-i järgi reageerima relvaloa omanike rikkumiste

suhtes. Kaebaja poolt JahiS-i rikkumine on RelvS § 36 lg 1 p 7 kohaselt relvaloa omamist

välistav asjaolu ja RelvS § 43 lg 3 p 2 kohustab vastustajat tunnistama relvaloa kehtetuks, kui

relvaloa omaja suhtes esineb RelvS § 36 lg 1 p-s 7 nimetatud asjaolu. Vastustajal puudus

kaalutlusõigus rikkumise osas ja võimalus muude meetmete kohaldamiseks. Vastustaja on

kohustatud tagama, et relvaluba on ainult seadusi järgivatel isikutel, ning õigusrikkumiste

toimepaneku korral sekkuma, rakendama õiguspäraseid meetmeid ja teatud juhtudel

tunnistama relvaloa kehtetuks. JahiS § 26 sätestab nõuded jahitulirelvale ja reguleerib relva

kasutamist ning viitab otsesõnu, et jahitulirelv on tulirelv, mis on omandatud RelvS-i alusel

jahipidamise otstarbel. JahiS § 32 alusel on kehtestatud ohutusnõuded jahipidamisel

jahieeskirjas, mille §-des 6–8 sätestatakse jahipidamisele kehtivad ohutusnõuded, sh

jahiohutuse nõuded jahirelva transportimisel ja hoidmisel. Seega leiab kaebaja ekslikult, et

RelvS § 36 lg 1 p-s 7 on silmas peetud ainuüksi RelvS-i nõuete rikkumist relva ja laskemoona

hoidmisel ja kasutamisel. Seadusandja on sätte sõnastamisel kehtestanud järgmised asjaolud:

„relva, tulirelva olulise osa või laskemoona soetamist, hoidmist, kandmist, vedu või

kasutamist reguleeriv õigusakt“, mis tähendab, et on laiendatud väljapoole RelvS-i

kehtestatud nõuete rikkumise eest kaasnev tagajärg. Kui seadusandja oleks piirdunud ainult

RelvS-i alusel määratud väärteokaristusega, siis oleks seda ka otsesõnu väljendatud, nagu nt

on seda tehtud RelvS § 43 lg 3 p 9 sõnastuses: „käesoleva seaduse või selle alusel antud

õigusakti nõudeid“. Kaebaja on pikaaegne relvaloa omanik ja pidi olema teadlik, et eksides

JahiS-i nõuete vastu, järgneb sellele järelevalvemenetlus ka RelvS-i kohaselt.

6. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse vastustaja 19.02.2025 otsuse ja

22.04.2025 vaideotsuse tühistamiseks. Põhjendused:

6.1. Kaebajat karistati JahiS-i, mitte RelvS § 891 lg 1 alusel. JahiS § 58 ei reguleeri relva

käitlemise nõuete rikkumist, vaid jahipidamise korra rikkumist. JahiS-i alusel karistamisel ei

ole hinnatud kaebaja ohtlikkust relva kasutamisel ja laskemoona hoidmisel. Keskkonnaametil

puudub pädevus menetleda väärtegusid seoses tulirelva olulise osa või laskemoona kandmise,

hoidmise, üleandmise või käitlemise muude nõuete rikkumisega. Seega ei karistatud kaebajat

RelvS-i nõuete rikkumise eest ja relvaluba ei saanud tunnistada kehtetuks. Kaebajale määrati

trahv, mis näitab, et tema tegu hinnati tühiseks, ja sellisel juhul võinuks menetluse lõpetada ka

hoiatusega. Siis ei oleks kaebajalt relvaloa ära võetud. JahiS-i alusel karistatud tegu ei tohiks

automaatselt kaasa tuua RelvS § 36 lg 1 p 7 kohaldamist, kuna JahiS § 58 alusel võib saada

trahvi ka sellise teo eest, mis ei ole üldse tulirelvaga seotud. Karistusnorme tuleb tõlgendada

kitsendavalt.

6.2. Vastustaja ei kasutanud diskretsiooni õiguspäraselt. Relvaloa kehtetuks tunnistamine ei

ole proportsionaalne ega mõõdukas, sest toob kaasa relvade ja laskemoona võõrandamise

kohustuse, mis riivab omandiõigust ja eneseteostuse õigust. Kaebajat võinuks hoiatada, teda

2(7)

3-25-1517

täienduskoolitusele saata, relvaloa ajutiselt peatada. Juhtumit tulnuks individuaalselt hinnata.

Praegusel juhul kaasneb ükskõik kui tühise rikkumisega (nt järelevalveta ununenud padrun

taskus) maksimaalne karistus. Kaebaja rikkumine oli formaalne ega põhjustanud mingit kahju.

6.3. RelvS § 36 lg 1 p 7 rikub õiguskindluse põhimõtet, kuna on üldsõnaline ja nõuab

adressaatidelt laiaulatuslikku õigusteadmist. See, et jahipidamise reegli rikkumine viib

automaatselt relvaloa kaotuseni, on üllatuslik, seega vastuolus mh Euroopa Liidu õigusega.

Euroopa Liidu põhiõiguste harta nõuab, et omandist ilmajätmine toimuks õiglastel tingimustel

ja avalikes huvides ning et piirangud oleksid proportsionaalsed. Samuti nõuab harta isiku

ärakuulamist. Kaebajat ei kuulatud ära, sest tema põhjendusi ei arvestatud.

6.4. Kaebaja varasem relvakäitumine oli laitmatu. Konkreetne tegu ei näita üles

pahatahtlikkust, hoolimatut suhtumist või agressiivsust, mis võiksid viidata isiku ohtlikkusele.

Kui iga väikese eksimuse puhul kohe eeldada isiku üldist sobimatust, siis kaotaks süsteem

igasuguse paindlikkuse. Inimlik eksimus on vältimatu, oluline on õppida vigadest ja neid mitte

korrata. Kaebaja on väljendanud kahetsust, seega on ta jätkuvalt vastutustundlik.

6.5. Keskkonnaamet ei hoiatanud kaebajat, et karistusega kaasneb relvaloa kaotus. Kaebajal ei

olnud võimalik end väärteomenetluses selle eest kaitsta. Haldusmenetluses ei olnud võimalik

vaielda väärteomenetluse üle.

6.6. Haldusakti pole motiveeritud. Põhiõiguste riive jäeti individuaalselt põhjendamata.

7. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja jäi varem välja toodud

põhjenduste juurde, lisades järgmised põhjendused:

7.1. Väärteootsus on jõustunud. Järelikult on teo toimepanemise ja karistamise asjaolud

muutunud vaieldamatuks (väärteomenetluse seadustiku (VTMS) §-d 199 ja 200). Kriitika

väärteomenetluse kvaliteedile on asjakohatu, kuna neid küsimusi saab lahendada vaid

kohtuvälise menetleja toimingu või väärteootsuse vaidlustamise teel väärteomenetluses

(VTMS §-d 76 ja 114). VTMS ei näe ette, et kohtuväline menetleja peab karistuse määramisel

kaaluma kaebaja sobivust relvaomanikuna RelvS-i alusel. Rikkumise mõju relva omamise

õigusele tuvastab ja otsustab vastustaja, mitte Keskkonnaamet. Ja vastupidi. Kui väärteo eest

on määratud karistus, siis ei hinda vastustaja RelvS-i alusel läbi viidavas haldusmenetluses

enam väärteo asjaolusid, sh teo ohtlikkust või süü suurust. Vastustajal ei ole pädevust hinnata

Keskkonnaameti poolt läbi viidud väärteomenetluse asjaolusid.

7.2. RelvS ei seo relvaomaja õiguskuulekat käitumist üksnes RelvS-i enda nõuete täitmisega.

Nt RelvS § 36 lg 1 p 11 viitab liiklusseaduse või karistusseadustiku (KarS) mõnedele

koosseisudele, sama lõike p 111 viitab narkootiliste ainete käitlemise regulatsioonile. Relva-

omanik peab tundma seadust. Kaebaja pidi relvaeksami sooritanuna vähemalt möönma, et

eksimine relva käsitsemist reguleerivate normide vastu võib mõjutada relva omamise õigust

ega tohiks tulla temale ootamatusena.

7.3. Vastustaja peab täitma kehtivat seadust ja tal puudub võimalus seda põhiseadusevastaseks

tunnistada. Riigikohus pidas 18.06.2019 otsuses asjas nr 5-19-26 RelvS § 36 lg 1 p 7 põhi-

seaduspäraseks.

KOHTU PÕHJENDUSED

8. RelvS § 43 lg 3 p 2 kohaselt tunnistab Politsei- ja Piirivalveamet soetamisloa või relvaloa

kehtetuks, kui loa omaja ei vasta enam sama seadusega kehtestatud nõuetele või kui esineb

sama seaduse § 36 lg 1 p-s 17, 9 või 10 või § 40 lg-s 1 nimetatud asjaolu.

3(7)

3-25-1517

RelvS § 36 lg 1 p 7 kohaselt ei anta soetamisluba ega relvaluba füüsilisele isikule, kes on

väärteomenetluse korras karistatud relva, tulirelva olulise osa või laskemoona soetamist,

hoidmist, kandmist, vedu või kasutamist reguleerivas õigusaktis sätestatud nõude rikkumise

eest.

JahiS § 58 sätestab, et jahipidamise nõuete rikkumise eest jahipidamise vahendite kasutamisel

või jahiohutuse nõuete rikkumise eest karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.

Jahieeskirja § 6 lg 1 p 7 järgi on jahiohutuse tagamiseks keelatud panna käest ära laetud

jahirelva. Jahieeskirja § 7 lg 2 kohaselt peab transpordivahendis jahirelv olema laadimata ning

püssikotis või kabuuris, välja arvatud jahipidamisel paadist ning vahetult enne lasu sooritamist

metsseajahil seisva mootoriga mootor- või maastikusõidukist. Sama paragrahvi lg 3 järgi

loetakse laadimata jahirelvaks relva, millel ei ole padruneid rauas ega relvale kinnitatud

salves.

9. Vaidlust ei ole selle üle, et Keskkonnaamet karistas 23.11.2024 kiirmenetluse otsusega

väärteoasjas kaebajat väärteo toimepanemise eest. Kaebaja hoidis mootorsõidukis püssikotis

laetud tulirelva. Sellega rikkus kaebaja jahieeskirja § 6 lg 1 p 7 ja § 7 lg-t 2.

10. Samuti ei vaielda selle üle, et kaebaja ei vaidlustanud väärteootsust ja see on jõustunud.

Kaebaja vaidleb praeguses menetluses vastu ka kiirmenetluse otsusele, leides, et kuna tema

käitumine ei tekitanud ohtu ja rikkumine oli väheoluline, siis võinuks menetleja menetluse

lõpetada või piirduda kaebaja hoiatamisega. Samuti leiab kaebaja, et väärteomenetluses rikuti

kaebaja õigusi, kuna talle ei selgitatud väärteokorras karistamise õiguslikke tagajärgi – relva-

loast ilmajäämise riski. Kohus märgib, et käesoleval juhul on vaidluse all vastustaja otsus,

millega tunnistati kaebaja relvaluba kehtetuks. Väärteomenetlus ja selle otsus ei ole praeguse

vaidluse esemeks ning nende õiguspärasuse üle ei saa praeguses asjas vaielda. Vastustajal ei

ole pädevust menetleda jahipidamise süütegusid ja halduskohtu pädevuses ei ole hinnata

väärteo süütegusid ega väärteomenetluse õiguspärasust. Kaebajal oli võimalus esitada

väärteoasjas tekkinud vastuväited väärteomenetluses ja väärteootsust kohtus vaidlustada.

Seetõttu jätab kohus kaebaja väited, mis puudutavad väärteomenetlust, tähelepanuta.

11. Kohus nõustub vastustajaga, et RelvS § 43 lg 3 p 2 ja § 36 lg 1 p 7 kohustasid vastustajat

antud juhtumil kaebaja relvaloa kehtetuks tunnistama. Viidatud normid ei anna vastustajale

kaalumiseõigust, seetõttu ei ole kaebaja etteheited diskretsiooni kohaldamata jätmise kohta

asjakohased.

12. Otsitud on kaebaja põhjendus, et RelvS § 36 lg 1 p 7 ei võimalda JahiS-is sätestatud relva

käsitlemise nõuete rikkumise eest relvaluba kehtetuks tunnistada. RelvS § 36 lg 1 p 7 toob

selgelt välja, et relvaluba ei anta isikule, kes on väärteomenetluse korras karistatud relva,

tulirelva olulise osa või laskemoona soetamist, hoidmist, kandmist, vedu või kasutamist

reguleerivas õigusaktis sätestatud nõude rikkumise eest. See norm ei ütle, et tegemist peab

olema RelvS-is sätestatud nõuete rikkumisega. RelvS § 36 lg 1 p 7 regulatsiooni alla mahuvad

kõik õigusaktid, mis reguleerivad relvade või laskemoona soetamist, hoidmist, kandmist, vedu

või kasutamist.

13. Jahieeskiri on kehtestatud JahiS-i alusel ja sätestab mh ohutusnõuded jahipidamisel (JahiS

§ 32, jahieeskirja §-d 6–8). Jahiohutuse tagamiseks sätestatakse nõuded relvade hoidmisele,

kandmisele, veole ja kasutamisele. Nõuded, et laetud relva ei tohi käest ära panna ja et

mootorsõidukis peab relv olema laadimata, on kehtestatud ohutuse tagamiseks. Kuigi

vaidlusalusel juhul ei tekkinud kaebaja rikkumise tagajärjel kahju, oli tegemist kahju

tekkimise potentsiaalse ohuga. Kui relv oleks ootamatult lahti läinud, võinuks see kaebajat

ennast või teist inimest kahjustada. See, et vaidlusalusel juhul jäi kahju tekkimata, oli vaid

4(7)

3-25-1517

õnnelik juhus, mis ei sõltunud kaebajast endast. Kaebaja pidi jahipidajana tundma JahiS-is ja

jahieeskirjas kehtestatud nõudeid ning neid järgima. Kui kaebaja neid nõudeid ei tunne või ei

järgi, siis ei ole ta relvaomanikuna usaldusväärne, sest võib oma käitumisega tuua kaasa ohu

enda või teise inimese elule või tervisele või varale (nt jahikoerale). Kuna kaebaja tegu

võinuks kaasa tuua olulise tervisekahju või ka surma, siis ei olnud tegemist vähese tähtsusega

rikkumisega, mis ei saa õigustada relvaloa äravõtmist. Kaebaja toodud näide padruni

unustamisele taskusse ei ole kaebaja toime pandud rikkumisega võrreldav.

14. Samasugustest ohutuse tagamise eesmärkidest lähtub ka RelvS, kehtestades nõuded,

millele relvaloa taotleja või omanik peavad vastama, ning nõuded, mida peab relvade käitle-

misel järgima. Ka RelvS § 45 lg 3 kohustab hoidma tulirelva tühjaks laetuna. RelvS § 50 lg 2

teise lause järgi ei tohi kantava tulirelva, välja arvatud revolvri padrunipesas olla padrunit.

Seega kehtestab RelvS samadel eesmärkidel samasugused nõudeid. Kaebaja relvaloa omani-

kuna pidi RelvS-is sätestatud nõudeid tundma ja olema mh teadlik, millistel juhtudel võidakse

relvaluba kehtetuks tunnistada. RelvS-i ja relvakäsitsemise reeglite mitte tundmine on ohtlik

nii relva kasutajale kui ka kõrvalistele isikutele. Inimene ei saa vabandada enda käitumist

seaduse mittetundmisega.

15. Samuti on otsitud kaebaja väide, et relvaloa kehtetuks tunnistamine on põhjendamatu

olukorras, kus isik rikub JahiS-i nõudeid, mis ei seondu tulirelvade kasutamisega. Praegusel

juhul tunnistati kaebaja relvaluba kehtetuks just tulirelva kasutamisnõuete rikkumise tõttu.

RelvS § 43 lg 3 p 2 ja § 36 lg 1 p 7 ei näe ette, et relvaloa saaks tunnistada kehtetuks ükskõik

millise JahiS-i nõude rikkumise tõttu. Seega on kaebaja argumentatsioon asjakohatu.

16. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et vaidlusalused normid on õigusselgusetud. RelvS

§ 36 lg 1 p 7 ei jäta muljet, et selle regulatsiooni alla mahuvad üksnes RelvS-is sätestatud

väärteod, vaid viitab selgelt relvade käitlemist reguleerivate õigusaktide nõuete rikkumisele.

Järelikult on aru saadav, et relvaloa võib jätta andmata ka juhul, kui isik rikub muus kui

RelvS-is sätestatud relva käitlemise nõudeid. Karistusõiguses on tavapärane, et

väärteokoosseisud sätestatakse erinevates eriseadustes. Relvaomanik peab igas olukorras

järgima relvade käitlemisele ette nähtud nõudeid, sh ka relvaga jahil osaledes. Kaebaja pidi

relvaomanikuna olema kursis nii RelvS-i, JahiS-i kui ka jahieeskirjaga. Nii RelvS kui ka

jahieeskiri kehtestasid sarnased nõuded, seega ei saanud kaebajale jääda põhjendatud

arusaama, et samasuguse rikkumise toimepanemise eest jahil jääb talle relv alles, kuigi muus

olukorras tulnuks relvaluba kehtetuks tunnistada. Kaebaja ei ole sellist põhjendamatut erinevat

kohtlemist millegagi põhjendanud. Kaebaja väide, et Keskkonnaamet ei selgitanud relvaloa

äravõtmise võimalust, ei ole asjakohane. Keskkonnaamet ei pidanudki seda tegema, sest

relvaloa kehtetuks tunnistamise üle otsustamine ei ole tema pädevuses. Küll aga pidi kaebaja

relvaomanikuna teadma, et relva käitlemise nõuete rikkumise eest karistamise korral

tunnistatakse tema relvaluba RelvS-i alusel kehtetuks.

17. Kohus ei nõustu ka kaebaja seisukohaga, et RelvS § 36 lg 1 p 7 või § 43 lg 3 p 2 oleksid

põhiseadusevastased. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 18.06.2019

otsuses asjas nr 5-19-26 kontrollinud RelvS § 43 lg 3 p 2 ja § 36 lg 1 p 7 põhiseaduspärasust

ning leidnud, et need ei ole Eesti Vabariigi põhiseadusega (PS) vastuolus. Riigikohus leidis, et

viidatud normides sätestatu puhul on tegemist vaba eneseteostuse õiguse sobiva ja vajaliku

piiranguga. Viidatud Riigikohtu lahendis pani isik toime väärteo, mille puhul Riigikohus

möönis, et rikkumine polnud raske ja isik rikkus nõudeid pelgalt hooletusest ning seega ei

olnud eriti suur ka tema süü. Riigikohus hindas samuti seda, et relvaloa kehtetuks

tunnistamisega sekkutakse omandivabadusse, sest relvad ja laskemoon tuleb anda politseile

hoiule ja võõrandada, ning pärast karistusandmete karistusregistrist kustutamist relvaluba

uuesti taotledes kaasneb isiku jaoks aja- ja rahakulu. Riigikohus leidis, et vaidlusalused

5(7)

3-25-1517

normid tagavad olukorra tasakaalustatud käsitlemise ka ilma haldusorganile kaalutlusõiguse

ettenägemise vajaduseta. Seadusandjal on õigus kehtestada selliseid regulatsioone, kus relva

soetamisloa või relvaloa andjal ei ole kaalutlusõigust. Riik saab usaldada relva ja laskemoona

üksnes sellisele isikule, kelle puhul ta on veendunud, et see isik tunneb ja täidab kehtestatud

käitlemisnõudeid ning ei kasuta relvi süütegude toimepanemiseks. Isiku teadmisi relvade ja

laskemoona käitlemise nõuete kohta kontrollitakse enne relvaloa väljaandmise otsustamist

relvaeksamil (RelvS § 35 lg 5). Kui isik relva või laskemoona käitlemise nõudeid rikub, võib

see olla märgiks, et ta kehtivaid nõudeid ei tunne või ei suhtu nende järgimisse vajaliku

hoolsusega. Sel juhul on preventiivsetel kaalutlustel põhjendatud relvaloa kehtetuks

tunnistamine ja isiku teadmiste uus kontrollimine relvaloa väljastamisel (Riigikohtu

18.06.2019 otsus asjas nr 5-19-26).

18. Käesoleval juhul ei esine selliseid asjaolusid, mis erineksid viidatud Riigikohtu

menetluses tuvastatust viisil, et õigustaksid uue põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse

algatamist. Kohus leiab, et kaebaja rikkumine ei olnud ebaoluline, sest see võinuks kaasa tuua

potentsiaalselt tervisekahju või surma.

19. Kaebaja viide n-ö Reiljani kaasusele ei ole asjakohane. Villu Reiljan tunnistati süüdi

KarS § 293 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi aususe kohustuse rikkumisega seotud kuriteos, mis seisnes

ametiisikuna suures ulatuses pistise nõudmises. Kuna tegemist ei olnud relvade käitlemise

nõuete rikkumisega ega ka teise inimese tervist või elu ohustava käitumisega, siis ei pidanud

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 14.12.2010 otsuses asjas nr 3-4-1-10-10

Villu Reiljani relvaloa kehtetuks tunnistamist proportsionaalseks meetmeks. Praeguse juhtumi

asjaolud erinevad viidatud juhtumist, sest kaebaja rikkus relva käitlemise nõudeid ja tema

rikkumine tekitas potentsiaalse ohu teise inimese tervisele või elule. Riigikohus on asjas nr 5-

19-26 leidnud, et isik, keda on relva või laskemoona käitlemise nõuete rikkumise eest

kriminaal- või väärteo korras karistatud, on seetõttu alati tekitanud vähemalt abstraktse ohu

isikute elule ja tervisele, riigi julgeolekule ja avalikule korrale. Ohtu ei muuda iseenesest

olematuks rikkumise vähene tähtsus, isiku väike süü või muud sarnased asjaolud. Vähetähtsa

väärteo korral on menetlejal võimalus menetlust mitte alustada ja piirduda hoiatamisega või

väärteomenetlus lõpetada. Halduskohus nõustub Riigikohtu eeltoodud seisukohaga. Kui

väärtegu oleks olnud vähetähtis, oleks Keskkonnaametil olnud võimalus väärteomenetlust

mitte alustada ja piirduda hoiatamisega või väärteomenetlus lõpetada. Seda ei tehtud. Samuti

oli kaebajal võimalus esitada oma vastuväited väärteomenetluses või väärteootsus kohtus

vaidlustada. Kui karistuse määramine väärteo eest on jõustunud, siis haldusorgan RelvS-i

alusel läbi viidavas haldusmenetluses enam väärteo asjaolusid, sh teo ohtlikkust või süü

suurust hinnata ei saa. Kuna praegusel juhul karistas väärteomenetleja kaebajat väärteo korras,

siis ei saa kaebaja rikkumist pidada väheoluliseks. Seetõttu oli relvaloa kehtetuks tunnistamine

praegusel juhtumil asjakohane ja proportsionaalne meede.

20. Vastustajal ei olnud seaduse järgi võimalust muude meetmete kohaldamist kaaluda ja

sellise kaalumise võimaluse andmata jätmist on Riigikohus pidanud asjas nr 5-19-26 põhi-

seaduspäraseks. Seetõttu ei ole põhjendatud ka kaebaja etteheited teiste meetmete kaalumata

jätmise osas. Pealegi peab relvaomanik juba olema kursis relva käitumise nõuetega, mitte ei

pea teda alles hakkama selles valdkonnas koolitama. Kaebaja puudulikud teadmised näitavad,

et ta ei sobi relva kasutama.

21. Kohus ei nõustu ka sellega, et kaebaja omandiõigust oleks ebaproportsionaalselt riivatud.

Kaebajal on võimalik relvad ja laskemoon endale sobiva hinnaga võõrandada (RelvS § 44 lg

6).

6(7)

3-25-1517

22. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 1 kohaselt peab haldusorgan enne haldusakti

andmist andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas

vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Vaidlust ei ole, et kaebaja edastas 16.02.2025

e-kirjaga (dtl 35–36) oma seisukohad. Lisaks sai kaebaja esitada kirjalikud seisukohad vaide-

ja kohtumenetluses. Kaebaja ei ole esitatud seisukohti, mis oleksid võinud vastustaja otsuse

õiguspärasust mõjutada. See, et kaebaja asjakohatute seisukohtadega ei saa otsuse tegemisel

arvestada, ei tähenda, et teda ei oleks ära kuulatud.

23. Vastustaja otsus on piisavalt põhjendatud ja sellest on aru saada, millistest faktilistest

asjaoludest ja õiguslikust alusest lähtudes kaebaja relvaluba kehtetuks tunnistati.

24. Keskkonnaamet karistas kaebajat rahatrahviga. Rahaline karistus kustutatakse karistus-

registri seaduse § 24 lg 1 p 1 alusel registrist, kui rahatrahvi tasumisest on möödunud üks

aasta. Pärast karistuse kustutamist on kaebajal võimalus taotleda uuesti relvaluba.

25. Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et vastustaja otsus, millega tunnistati kaebaja relva-

luba kehtetuks, on põhjendatud ja õiguspärane. Samadel põhjendustel on õiguspärane ka

vaideotsus. Kohus jätab kaebuse terves ulatuses rahuldamata.

26. Kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, seepärast jäävad menetluskulud kaebaja kanda

(HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole taotlenud tema menetluskulude väljamõistmist kaebajalt

ega ole esitanud kohtule enda menetluskulusid tõendavaid dokumente, mistõttu jäävad tema

võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/

7(7)