2-25-112138/20 · Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Viru Maakohus

Kohtunik

Nele Teelahk

Otsuse tegemise aeg ja koht

23. jaanuar 2026, Jõhvi

Tsiviilasja number

2-25-112138

Kohtuasi

Ramirent Baltic AS-i hagi X vastu võla

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

2077,36 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Ramirent Baltic AS (registrikood

10199349), lepinguline esindaja Carlo Kask

Kostja: X (isikukood XXX)

Kohtuistungi aeg

11. november 2025

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Ramirent Baltic AS-i hagi X vastu osaliselt.

2. Mõista Xlt Ramirent Baltic AS-i kasuks välja põhivõlg 1635,50 eurot,

ajavahemikul 1. aprillist 2024 kuni 23. jaanuarini 2026 sissenõutavaks

muutunud viivis 336,13 eurot.

3. Mõista Xlt Ramirent Baltic AS-i kasuks välja viivis põhivõlalt (1635,50

eurot) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 24.

jaanuarist 2026 kuni põhivõla tasumiseni, kuid mitte enam kui 48 028,37

eurot.

4. Jätta menetluskulud X kanda.

5. Mõista Xlt Ramirent Baltic AS-i kasuks menetluskulude katteks välja 1330

eurot.

6. Mõista Xlt Ramirent Baltic AS-i kasuks välja viivis menetluskuludelt (1330

eurot) võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras alates

menetluskulude rahalist suurust kindlaksmäärava lahendi jõustumisest

kuni selle täitmiseni.

7. Jätta rahuldamata X taotlus kohtulahendi täitmise korra

kindlaksmääramiseks.

8. Toimetada otsus kätte pooltele.

Edasikaebamise kord

Pooled võivad esitada otsuse peale Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30

päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu

möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Lihtmenetluses asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui

maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel

on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud

menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt

mõjutada lahendit (TsMS § 637 lg 21). Maakohus ei anna edasikaebamiseks luba.

Kui menetlusosaline taotleb kaebuse või taotluse koostamiseks menetlusabi, peab ta

selle menetlustoimingu tegema (eelkõige esitama kaebuse) seaduses sätestatud tähtaja

jooksul. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil (TsMS §

187 lg 6).

ASJAOLUD

1. Ramirent Baltic AS (hageja) esitas 25. aprillil 2025 Pärnu Maakohtule

maksekäsu kiirmenetluse avalduse Xlt (kostja) 1722,27 euro saamiseks. Kostja esitas

nõudele vastuväite. Pärnu Maakohus lõpetas 9. mail 2025 maksekäsu kiiremenetluse

ning andis asja üle menetlemiseks Viru Maakohtule.

2. Hageja esitas 27. mail 2025 (täiendatud 20. juunil 2025) hagiavalduse, milles

palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 1635,50 eurot, sissenõutavaks

muutunud viivise 224,50 eurot ja sissenõudmiskulu 35 eurot. Samuti palub hageja

mõista kostjalt hageja kasuks välja viivise tasumata põhivõlalt alates hagi esitamisele

järgnevast päevast kuni põhivõla täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras. Menetluskulud koos lisanduva viivisega palub hageja jätta

kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja (rendileandja) ja HPS Ehitus OÜ (rentnik,

põhivõlgnik) 22. juulil 2020 kliendilepingu nr 200722-03. Kliendilepinguga reguleeriti

tööriistade, seadmete, masinate ja muu vara kostjale rendile andmise tingimused.

Kliendilepingu p 5.2 järgi kuulub renditasu tasumisele rendileandja väljastatava arve

alusel. Kliendilepingu p 5.11 kohaselt on rentnik kohustatud tasuma makse tasumisega

viivitamisel viivist 0,5% tähtaegselt tasumata summalt iga viivitatud päeva eest.

Hageja ja kostja sõlmisid 24. septembril 2020 käenduslepingu, millega kostja käendas

põhivõlgniku kohustusi hageja ees maksimumsummaga 50 000 eurot. Kostja käendas

käenduslepingu p 1 kohaselt põhivõlgniku kohustusi, mis tulenesid hageja ja

põhivõlgniku vahel kliendilepingu alusel sõlmitavast igast konkreetsest seadme

rendilepingust.

Hageja esitas põhivõlgnikule ajavahemikul 29. veebruar 2024 kuni 15. märts 2024

kaheksa arvet kokku 1635,50 eurot. Põhivõlgnik ei ole arveid tasunud. Sellest tulenevalt

on hagejal nõue kostja vastu käenduslepingu alusel. Hageja palub kostjalt põhivõla

käenduslepingu alusel välja mõista.

Kuni hagiavalduse kohtusse esitamiseni toimus kostjalt võla sissenõudmine

Creditreform Eesti OÜ inkassomenetluses. Inkassotasuks oli 35 eurot.

Inkassomenetluses käigus tehti toiminguid kostja kontaktandmete otsimiseks ja õigsuse

kontrollimiseks ning kohtuväliste lahenduste pakkumiseks ja maksekokkulepete

sõlmimiseks.

Hageja esindaja on toimetanud hagejale teadaolevale kostja aadressile xxx: 10.

veebruaril 2025 tasulise meeldetuletuskirja maksumusega 25 eurot ja 1. aprillil 2025

tasulise meeldetuletuskirja maksumusega 5 eurot ning 23. aprillil 2025 tasulise

meeldetuletuskirja maksumusega 5 eurot. Seega on hageja kandnud võla sissenõudmisel

reaalseid kulusid. Juhindudes VÕS § 113² lg 2 p-st 3 on hagejal õigus nõuda kostjalt

sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas 35 eurot. Võttes arvesse inkassomenetluse

käigus tehtud toiminguid, on sissenõudmiskulude hüvitis 35 eurot põhjendatud.

Hageja nõuab kostjalt viivist tasumata põhisummalt 1635,50 eurot alates 1. aprillist

2024 kuni 26. maini 2025 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, s.o 224,50

eurot. Tegemist on põhivõlgniku viivitusest tuleneva nõudega. Samuti palub avaldaja

mõista kostjalt hageja kasuks välja viivise alates 27. maist 2025 kuni põhivõla

tasumiseni.

KOSTJA SEISUKOHT

3. Kostja palub jätta hagi läbi vaatamata, lõpetada asjas menetlus ja jätta

menetluskulud hageja kanda.

Kostja asutas 2019. aastal ettevõtte, mille müüs 2022. aastal maha. Kostja vormistas

ettevõtte nimel erinevaid käendus- ja krediidilepinguid. Kostja sõlmis 24. septembril

2020 käenduslepingu, millega käendas põhivõlgniku kohustusi hageja ees. Kostja

eeldas, et põhivõlgniku juhatusest lahkumise ja registris andmete muutmisega, lõppevad

ka kohustused hageja ees.

Enne Pärnu Maakohtu maksekäsuosakonnalt maksekäsu kiirmenetluse avalduse saamist

ei olnud hageja kostjat võlgnevusest teavitanud. Kostja elukoha aadress oli

käenduslepingus (xxx). Käenduslepingu p 1 kohaselt kliendilt võlgnevuse

sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja juhul, kui talle anti

sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Hageja

ei ole seda punkti täitnud.

Kostja elukoha aadress ja kõik sidevahendid on samad, mis käenduslepingu sõlmimise

ajal. Creditreformi olemasolust sai kostja teada esmakordselt kohtumenetluse käigus.

Toimiku materjalidest nähtub, et kirjad on kostjale edastatud xxx. Korteri number on

aadressist puudu. Telefoninumber, kuhu helistati, ei kuulu kostjale ning e-posti aadress

on samuti vale. Kostjal puudus seetõttu enda õigusi kaitsta, asja lahendada ning olukorra

tekkimist vältida.

Kostja palub kinnitada võlg üksnes summas 1635,50 eurot ja anda maksetähtajaks 12

kuud. Kostja palub hageja viiviste nõue rahuldamata jätta. Menetluskulud palub kostja

hageja kanda jätta.

KOHTU SEISUKOHT

4. Kohus rahuldab hagiavalduse osaliselt.

5. Hageja nõue kostja vastu tuleneb hageja ja põhivõlgniku vahel sõlmitud

kliendilepingust ja selle alusel sõlmitud rendilepingutest ning hageja ja kostja vahel

sõlmitud käenduslepingust.

VÕS § 145 lg 1 sätestab, et kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja

käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et

käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu

rahuldada.

VÕS § 145 lg 2 sätestab, et käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses.

Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja

leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või

lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult

sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti

sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida.

Eeltoodust tulenevalt on käenduslepingust tuleneva nõude eeldused järgmised: on

olemas kehtiv käendusleping, on olemas käendusega tagatav nõue ning on saabunud nn

käendusjuhtum, st eeldused, mille alusel võib hageja esitada nõude käendaja vastu.

6. Kohus leiab, et hageja ja kostja vahel 24. septembril 2020 sõlmitud (dtl 128)

käendusleping (dtl 49) kehtib.

VÕS § 143 lg 1 kohaselt on tarbijakäendusleping käendusleping, kus tarbijaks on

käendaja. Kostja sõlmis käenduslepingu tarbijana sõltumata sellest, et ta oli sel ajal

põhivõlgniku juhatuse liige (dtl 39). Õiguskirjanduse kohaselt on tarbijakäenduse

andnud isikuteks ka juriidiliste isikute juhtorganite liikmed (vt Võlaõigusseadus I.

Kommenteeritud vlj, § 143, p 3.1.1). Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-166-14

käsitleb käenduslepingut, mis on sõlmitud enne 5. aprilli 2011 jõustunud VÕS § 143

lg-t 1.

Seega on tarbijakäenduslepingu kehtivuse eelduseks, et selles oleks kokku lepitud

vastutuse piirmääras (VÕS § 143 lg 2). Käenduslepingu p-s 1 on kokku lepitud, et

käendaja vastutab kliendi kohustuste täitmise eest täies mahus, kuid kokku mitte

suuremas summas kui 50 000 eurot. Samuti on leping kirjalikus vormis (VÕS § 144 lg

2).

7. Käenduslepingu p 1 järgi vastutab käendaja põhivõlgniku (lepingus „klient“)

rahaliste kohustuste, sh renditasud, renditud seadmetele kasutamise käigus tekkinud

kahju, teenuste ja vara müük, teenustasud, viivised ja leppetrahvid, täitmise eest hageja

(lepingus „kreeditor“) ees, mis tulenevad hageja ja kostja vahel sõlmitud kliendilepingu

nr 200722-03 alusel sõlmitavast igast konkreetsest seadme rendilepingust.

Põhivõlgnikult võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja

juhul, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid

kulusid vältida.

Käenduslepingu p 2.7 kohaselt, kui käendajaks on tarbija, kehtib leping viis aastat alates

selle sõlmimisest. Järelikult vastutab kostja kuni 23. juulini 2025 tekkinud põhivõlgniku

kohustuste eest.

Vaidlust ei ole ja kohus tuvastab, et põhivõlgnik ja hageja sõlmisid 22. juulil 2020

kliendilepingu nr (dtl 32-26), millele käenduslepingu p 1 viitab. Kliendilepingu p 2.1.

kohaselt on lepingu eesmärgiks on reguleerida tööriistade, seadmete, masinate ja muu

vara põhivõlgnikule rendile andmise raam- ja eritingimused, sh makse- ja

allahindlustingimused, konkreetsete rendilepingute sõlmimise põhimõtte ning fikseerida

põhivõlgniku volitatud isikute ring.

8. Samuti ei ole vaidlust ja kohus tuvastab, et põhivõlgnik ja hageja sõlmisid

eelviidatud kliendilepingu alusel järgmised rendilepingud (mille alusel väljastas hageja

põhivõlgnikule arved, arvete koond dtl 42):

-

27. jaanuari 2024 rendileping nr RC378727 (dtl 96), mille alusel on väljastatud

arve 423,55 eurot (dtl 97);

-

2. veebruari 2024 rendileping nr RC379801 (dtl 105), mille alusel on väljastatud

arve 372,34 eurot (dtl 98);

-

27. veebruari 2024 rendileping nr RC383584 (dtl 106), mille alusel on

väljastatud arve 27,35 eurot (dtl 99);

-

5. märtsi 2024 rendileping nr RC384822 (dtl 104), mille alusel on väljastatud

arved 374,66 eurot (dtl 100) ja 9,99 eurot (dtl 103);

-

7. märtsi 2024 rendileping nr RC385487 (dtl 93), mille alusel on väljastatud arve

166,12 eurot (dtl 101);

-

2. veebruari 2024 rendileping nr RC379844 (dtl 89), mille alusel on väljastatud

arve 308,33 eurot (dtl 102).

Kostja ei ole põhivõlale vastu vaielnud. Kostja on põhivõlga tunnistanud ja nõustunud

tasuma põhivõla 1635,50 eurot (dtl 132). Nõuded on tekkinud käenduslepingu kehtivuse

ajal. Seega on olemas käendusega tagatav nõue. Eelviidatud nõuded on tagatud

käenduslepinguga selle p 1 kohaselt.

9. Järgmisena kontrollib kohus, kas on saabunud nn käendusjuhtum, s.o sündmus,

mis tekitab käendaja vastutuse. VÕS § 145 lg 1 kohaselt tekib käendaja vastutus

automaatselt juhul, kui põhivõlgnik rikub käendavat kohustust.

Kuna VÕS § 145 lg 1 järgi tekib käendaja vastutus solidaarsena põhivõlgniku vastutuse

kõrvale, siis võib võlausaldaja käenduslepingust tuleneva nõude käendaja vastu esitada

kohe pärast põhivõlgniku poolset täitmata jätmist. Võlausaldaja saab seaduse järgi seega

valida, millise solidaarselt vastutava isiku vastu ta nõude esitab.

Hageja väidab ja kostja ei vaidle vastu, et põhivõlgnik ei ole oma kliendilepingust ja

eelviidatud rendilepingutest tulenevaid kohustusi täitnud. Seega on saabunud n-ö

käendusjuhtum ning hagejal on õigus nõuda kostjalt põhivõlgniku kohustuste täitmist

käenduslepingu alusel.

10. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõla 1635,50 eurot. Hageja tugineb

eelviidatud rendilepingute alusel esitatud arvetele. Hageja on tõendanud, et kõik nõuded

on muutunud põhivõlgniku suhtes sissenõutavaks (VÕS § 82 lg 2 ja kliendilepingu p

5.2) arvetel märgitud maksetähtaegadel. Kostja ei ole põhivõlale vastuväiteid esitanud.

Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus hagejalt kliendilepingu, rendilepingute ja

käenduslepingu ning VÕS § 108 lg 1 alusel välja põhivõla 1635,50 eurot.

11. Lisaks palub hageja mõista kostjalt välja viivise 224,50 eurot VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras. Hageja on viivist arvestanud 1635,50 eurolt alates 1.

aprillist 2024 kuni põhivõla tasumiseni. Vastavalt hageja esitatud arvetele olid kõik

põhivõlgniku nõuded 1. aprilliks 2024 sissenõutavaks muutunud (hiliseim maksetähtaeg

on 29. märts 2024).

Kostja on vaielnud hageja kõrvalnõuetele vastu põhjendusel, et talle ei antud õigel ajal

võimalust võla tasumiseks. Käenduslepingu p 1 teise lause kohaselt vastutab käendaja

võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest juhul, kui talle anti

sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida.

Kohus leiab, et käendusleping (p 1 ega muud punktid) ei välista viivisenõude esitamist

ega kohusta hagejat esitama käendaja vastu nõuet kohe, kui põhivõlgnik maksetega

hilineb. Viivisenõude puhul ei ole sissenõudmiskuluga. Hageja ei tugine viivisenõude

esitamisel mitte käendaja ehk kostja viivitamisele, vaid põhivõlgniku viivitamisele.

Käenduslepingu p 1 esimene lause näeb ette, et käendaja vastutab ka põhivõlgniku

viiviste eest.

Kliendilepingu p-s 5.11 on viivisemäära kokkulepe 0,5% tähtaegselt tasumata summalt

päevas. Hagimenetluses on nõue hageja kujundada ning kohus on sellega seotud.

Hagejal ei ole keelatud nõuda viivist lepinguga kokkulepitust väiksemas määras.

Seega kuulub hageja viivisenõue rahuldamisele. Kohtuotsuse tegemise seisuga (23.

jaanuar 2026) on hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõue 336,13 eurot (arvutatud

viivisekalkulaator.ee abil, viivitatud päevade arv 663), mis tuleb kostjalt hageja kasuks

välja mõista.

Samuti kuulub osaliselt TsMS § 367 alusel rahuldamisele hageja taotlus mõista kostjalt

välja viivis põhivõlalt alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhivõla tasumiseni.

Käenduslepingust tulenevalt on käendaja vastutus piiratud 50 000 euroga.

Käenduslepingu alusel mõistab kohus kostjalt välja juba põhivõla 1635,50 eurot ja

otsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 336,13 eurot. Seega määrab

kohus, et edasiulatuv viivis kuulub kostjalt väljamõistmisele mitte enam kui 48 028,37

euro ulatuses (50 000 – 1635,50 – 336,13).

12. Hageja palub kostjalt välja mõista võla sissenõudmiskulud 35 eurot. Hageja

tugineb VÕS § 1132 lg 2 p-le 3, s.o pärast lepingu lõppemist tekkinud

sissenõudmiskuludele. Hageja selgitas, et kuni kohtusse pöördumiseni toimus kostjalt

võla sissenõudmine nn inkassomenetluses, mida viis läbi Creditreform Eesti OÜ

(volikiri, dtl 26). Creditreform Eesti OÜ toimetas hagejale teadaolevale kostja aadressile

xxx: 10. veebruar 2025 tasulise meeldetuletuskirja maksumusega 25 eurot (dtl 59) ja 1.

aprill 2025 tasulise meeldetuletuskirja maksumusega 5 eurot (dtl 29) ning 23. aprillil

2025 tasulise meeldetuletuskirja maksumusega 5 eurot (dtl 24).

Kohus märgib, et VÕS § 1132 lg-s 2 on sätestatud hüvitise ülempiirid, mitte fikseeritud

ning tegelikust kahjust sõltumatu hüvitisemäär. Hageja viitas istungil, et

sissenõudmiskulude nõudmise õigus tuleneb käenduslepingu p-s 2.5.

Kohus kordab, et käenduslepingu p 1 teise lause kohaselt vastutab käendaja võla

sissenõudmiskuludega seotud kulude hüvitamise eest juhul, kui talle anti sissenõudmise

kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Käenduslepingu p 2.5

kohaselt kohustub käendaja täitma põhivõlgniku kohustused 10 päeva jooksul hagejalt

vastavasisulise nõude kättesaamisest. Nõue loetakse käendaja poolt kätte saaduks, kui

see on hageja poolt edastatud tähitult käenduslepingus näidatud käendaja aadressile ning

kirja postitamisest on möödas 5 (viis) kalendripäeva. /…/ Muuhulgas kohustub käendaja

tasuma kõik tekkinud viivised ning nõude sissenõudmisega seotud kulud.

Hageja ei ole tõendanud, et ta on andnud käendajale võimaluse sissenõudmiskulusid

õigeaegselt vältida. Hageja meeldetuletuskirjadest nähtub, et need on edastatud

aadressile „xxx“. Kostja on selgitanud, et see ei ole tema aadress, vaid selleks on nii

kliendi- kui käenduslepingus märgitud xxx. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et

kostja aadress oleks tegelikult xxx (st ilma korteri numbrita). Hageja esitas tõendid, et

on võla meeldetuletused saatnud põhivõlgnikule (dtl 143-147), kuid mitte kostjale.

Eeltoodust tulenevalt ei ole hagejal õigus nõuda kostjalt sissenõudmiskulu 35 eurot ning

kohus jätab sissenõudmiskulude osas hagi rahuldamata.

Lisaks ei ole hageja tõendanud, et hageja ja kostja vahel oli meeldetuletuskirja eest tasu

nõudmise osas eraldi kokkulepe, mis sätestaks sissenõudmiskulude suuruse. Seega

tulnuks hagejal eraldi tõendada, et tal tekkis 35 euro ulatuses kahju VÕS §-de 115, 127-

140 alusel. Hageja ei ole sellekohaseid tõendeid esitanud. Hageja esitatud n-ö

toimingute logi (dtl 60) ei tõenda selliste toimingute tegemist ega kahju suurust.

13. Eeltoodut arvestades rahuldab kohus hagi osaliselt ning mõistab kostjalt hageja

kasuks välja põhivõla 1635,50 eurot ja 1. aprillist 2024 kuni 23. jaanuarini 2026

sissenõutavaks muutunud viivise 336,13 eurot ning viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras alates 24. jaanuarist 2026 kuni põhivõla tasumiseni, kui mitte enam

kui 48 028,37 eurot.

14. Kostja palus määrata maksetähtajaks 12 kuud (dtl 152). Kohus selgitas kostjale

2. detsembril 2025, et juhul, kui kostja taotleb otsuse täitmise korra kindlaksmääramist,

tuleb tal seda täpsustada ja vastavat taotlust põhjendada. Kostja ei ole seda teinud.

Kohus jätab kostja taotluse TsMS § 445 lg 1 lausel otsuse täitmise korra ja tähtaja

kindlaksmääramiseks rahuldamata, sest see on põhjendamata.

15. Kuivõrd hagiavaldus kuulus valdavas (s.o üle 98%) osas rahuldamisele, on

põhjendatud jätta menetluskulud täies ulatuses kostja kanda (TsMS § 163 lg 1).

16. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude jaotuse alusel

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vajalikus ja põhjendatud ulatuses.

Hageja esitas 28. novembril 2025 menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on hageja

menetluskulud kokku 1930 eurot, mis koosneb riigilõivust 350 eurot, maksekäsu

kiirmenetluse kuludest 20 eurot ja esindajakuludest 1560 eurot (ilma käibemaksuta).

17. Kohus leiab, et hagiavalduselt tasutud riigilõiv 350 eurot on põhjendatud ja

vajalik menetluskulu ning tuleb kostjalt välja mõista (TsMS § 139 lg 2,

riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1). TsMS § 144 p 7 kohaselt on kohtuvälised kulud

mh maksekäsu kiirmenetluse kulud, mistõttu kohus rahuldab hageja taotluse maksekäsu

kiirmenetluse kulu 20 eurot kindlaksmääramiseks (TsMS § 172 lg 9, § 4842).

18. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava lahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Tulenevalt TsMS § 174 lg-st 8 määrab kohus esindajakulud menetluskuludena kindlaks

hagita menetluse sätete kohaselt, st uurimisprintsiibist lähtudes. Riigikohus on

rõhutanud, et kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja keerukuse

hindamise osas. TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus (RKTKm

10.02.2016, 3-2-1-177-15, p 13).

Hagejat esindas lepinguline esindaja Carlo Kask tunnitasuga 120 eurot (ilma

käibemaksuta). Kohus leiab, et tunnitasu ei ületa oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse

eest makstavat tasu (vt ka RKTKm 11.02.2015, 3-2-1-115-14, p 14).

19. Hageja esindaja osutas õigusabi järgmiste toimingutena:

-

tõendite kogumise ja korrastamise, hagiavalduse koostamise, ülevaatamise ja

kohtule edastamise eest (4 tundi)

-

kliendi 17. septembri 2025 seisukoha koostamine ja redigeerimine (6 tundi),

-

11. novembri 2025 kohtuistungiks ettevalmistumine ja osalemine (1 tund);

-

28. novembri 2025 kliendi lõplike seisukohtade koostamine, redigeerimine ja

esitamine sh menetluskulude nimekirja koostamine (2 tundi).

Kokku on hageja esindaja ajakulu 13 tundi.

20. Kohtu hinnangul oli tsiviilasi keskmiselt väiksema keerukuse ja mahukusega,

arvestades hageja nõude alust ning kostja väheseid vastuväiteid ja tõendeid. Kohus

leiab, et hageja esindaja ajakulu on seda arvestades põhjendatud osaliselt. Hagejal on

oluline ajakulu läinud 17. septembri 2025 seisukoha koostamisele, mis oli oma

olemuselt hagiavalduse täiendamine vajalike seisukohtade ja tõenditega. Kohus ei pea

põhjendatuks jätta vastaspoole kanda tervikuna kõiki kulusid, mille hageja põhjustas

algse puuduliku hagiavalduse esitamisega. Samuti on hageja 28. novembri 2025

seisukoht valdavalt varasemate seisukohtade kordamine või kokkuvõtmine.

Eeltoodust tulenevalt peab kohus hageja esindaja ajakulu põhjendatuks 8 h ulatuses.

Kohtu hinnangul vastab see asja vähesele keerukusele ja mahule, asjas tehtud

toimingutele ja peetud istungile. Hageja põhjendatud ja vajalik esindajakulu on seega

960 eurot (8 h × 120 eur).

Hageja põhjendatud ja vajalik menetluskulu on kokku 1330 eurot (350 eur + 20 eur +

960 eur).

21. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 1330 eurot. Kohus rahuldab

hageja taotluse mõista kostjalt menetluskulud välja koos lisanduva viivisega VÕS § 113

lg 1 teises lauses märgitud ulatuses (TsMS § 177 lg 4).

22. Kohus selgitab, et pooltel on TsMS § 430 lg 1 järgi kuni otsuse jõustumiseni

endiselt võimalik ja mõistlik sõlmida kompromiss. Edasikaebetähtaja jooksul, aga enne

kaebuse esitamist, lahendab kompromissi kinnitamise avalduse lahendi teinud kohus,

kes võib kompromissi kinnitamisel oma lahendi ise tühistada (TsMS § 431 lg 2).

Sellisel juhul on veel võimalik tagastada pool hagi esitamisel tasutud riigilõivust (TsMS

§ 150 lg 2 p 1 ja lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)