3-22-2397/31 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kristjan Siigur, Janar Jäätma ja Veiko Vaske

Otsuse tegemise aeg ja koht

23. jaanuar 2026, Tallinn

Haldusasja number

3-22-2397

Haldusasi

Valka valla kaebus Riigi Tugiteenuste Keskuse 17.06.2022

finantskorrektsiooni otsuse nr 12 ja 10.10.2022 vaideotsuse

nr 11.1-13/0995 tühistamiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – Valka vald, esindaja adv. Allar Laugesaar

Vastustaja – Riigi Tugiteenuste Keskus, esindaja Katri Oja

Kolmas isik – Valga vald, esindaja adv. Janar Kuus

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 18.03.2024 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Riigi Tugiteenuste Keskuse apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta Riigi Tugiteenuste Keskuse apellatsioonkaebus rahuldamata ning haldusasjas

nr 3-22-2397 tehtud Tallinna Halduskohtu 18.03.2024. a kohtuotsuse resolutsioon

muutmata, ent muuta halduskohtu põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse

põhjendustele.

2. Mõista Riigi Tugiteenuste Keskuselt apellatsioonimenetlusega seotud kulude

hüvitamiseks välja Valka valla kasuks välja 1253,64 eurot ning Valga valla kasuks

908 eurot. Muus osas jätta apellatsioonimenetlusega seotud kulud menetlusosaiste

endi kanda.

SELGITUSED

Jõustumisel avaldatakse kohtuotsus tervikuna selleks ettenähtud kohas arvutivõrgus

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 175 lg 1).

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt

23.02.2026

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).

Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul

kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või

ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

3-22-2397

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA HALDUSKOHTU OTSUS

1. Valka vald (Läti) ja Eesti Vabariik sõlmisid 13.11.2017 lepingu (rahastamisleping, dtl 553

jj, tõlge dtl 571 jj), mis nägi ette projekti „Est-Lat 51 „Valga-Valka kaksiklinna keskuse

arendamine“ (projekt) teatavas osas rahastamise Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERF)

vahenditest. Valka vald (juhtivpartner) ja Valga vald (teostuspartner) sõlmisid omavahel

lepingud projekti elluviimiseks ja kulude jagamiseks. Projekti elluviimiseks viis Valga vald läbi

riigihanke (viitenumber 206895), mille tulemusena sõlmiti ühe Eesti ehitusettevõtjaga

hankeleping kogumaksumusega 4 915 899,45 eurot. Hankelepingu esemeks olevad tööd

jagunesid kaheks osaks nii, et Valga vald pidi tasuma I osa eest 1 938 591,85 eurot ning Valka

vald II osa eest 2 977 307,60 eurot.

2. Riigi Tugiteenuste Keskus (RTK) tegi 17.06.2022 finantskorrektsiooni otsuse nr 12

(vaidlustatud FKO) (dtl 11–22, tõlge dtl 61–71), millega otsustas vaidlusaluse

hankemenetlusega seotud rikkumiste tõttu lugeda asjaomase hankelepingu kogumaksumusele

vastavad kulud 25% ulatuses abikõlbmatuteks, pani Valga vallale kohustuse tagastada 340

513,66 euro suurune ERF-i toetus juhtivpartneriks olnud Valka vallale ning Valka vallale

kohustuse tasuda eelnimetatud summa ning lisaks Valka vallale antud 353 257,56 suurune

toetus (kokku 693 771,22 eurot) 60 päeva jooksul Rahandusministeeriumi kontole.

Vaidlustatud FKO põhjendused on kokkuvõttes järgmised:

2.1.

Vaidlusaluse riigihanke hanketingimused sisaldasid riigihangete seaduse (RHS) § 100

lõikega 3 vastuolus olevat, ebaproportsionaalset ja konkurentsi piiravat hanketingimust, et

pakkuja ehituskäive peab olema viimase kolme majandusaasta jooksul keskmiselt vähemalt 6

mln eurot (HT käibenõue), võttes arvesse, et riigihange oli jagatud kaheks osaks, millest I osa

eeldatav maksumus oli 1,46 mln eurot ja II osa puhul 2,2 miljonit eurot.

2.2.

Hankelepingu pooled lükkasid lubamatult hanketingimustes sätestatud tööde lõpetamise

tähtpäeva edasi 3 kuu ehk 33% võrra.

2.3.

Vastuolus hankelepinguga, mis nägi ette lõppmaksete tegemise pärast kasutuslubade

andmist, tegi Valga vald I osa eest lõppmakse ligikaudu 2 kuud enne kasutusloa andmist ning

Valka vald tegi II osa eest lõppmakse enam kui 4 kuud lepingus lubatust varem.

3. RTK jättis 10.10.2022 vaideotsusega nr 11.1-13/0995 (vaideotsus) rahuldamata Valka valla

esitatud vaide.

4. Valka vald esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse vaidlusaluse FKO ja vaideotsuse

tühistamiseks, esitades kokkuvõttes järgmised põhjendused.

2(11)

3-22-2397

4.1.

HT käibenõue oli kooskõlas riigihangete seaduse (RHS) § 100 lõikega 3 ning

riigihangete direktiivi1 artikli 58 lõikega 3, kuna lähtuda tuleb hanke eeldatavast

kogumaksumusest 3,66 miljonit eurot ja võtta arvesse, et hanke osadeks jagamine oli tingitud

ainult sellest, et osa töödest toimus Eestis, osa Lätis. Potentsiaalne pakkuja oleks saanud

esitada pakkumuse ühele osale, millisel juhul ei oleks käibenõue talle laienenud.

4.2.

Hankelepingu täitmise tähtaega ei pikendatud, vaid lepingu täitmise algus viibis kuni

detsembrikuuni, samas kui kõik pakkujad olid arvestanud, et tööde alguses vajalikke

kaevetöid tehakse suvel ning detsembris ei ole neid töid tehnoloogiliselt võimalik samamoodi

teostada. Sellist ilmastikutingimustest tingitud tehnoloogilist pausi oleks rakendatud ükskõik

millise töövõtja suhtes.

4.3.

Kaebaja tegi lõppmakse viimase akti alusel, mis allkirjastati pärast seda, kui töövõtja oli

esitanud kasutusloa aluseks olevad dokumendid, mis olid korras. Kasutusloa väljastamise

viibimine ei ole lepingu muutmine. Kui kasutusluba menetleb hankija ise, siis olukorras, kus

kõik nõutud dokumendid olid üle antud ja kontrollitud, loeti kasutusloa nõue täidetuks.

4.4.

25%-line finantskorrektsiooni määr on asjaolusid arvestades igal juhul

ebaproportsionaalne.

4.5.

RTK on põhjendamatult lähtunud Eesti-Läti programmdokumendi lisast 6 „Juhised

finantskorrektsioonide tegemiseks“ (Est-Lat FK juhis), mille näol on tegemist tagasiulatuva

jõuga õigusaktiga, mis on vastuolus põhiseadusega ja tuleb seetõttu kohaldamata jätta.

5. RTK vaidles kaebusele vastu, esitades kokkuvõttes järgmised argumendid.

5.1.

HT käibenõue ei olnud kooskõlas RHS § 100 lõikega 3. Hanketingimustest ei tulenenud

üheselt, et HT käibenõue kehtib sellisena üksnes juhul, kui pakkuja esitab mõlemale osale

pakkumuse ja sõlmitakse üks hankeleping. RHS § 100 lõikes 3 sätestatud piiramäära ületav

käibenõue ei ole välistatud, ent seda tuleb riigihanke alusdokumentides põhjendada ja see

peab olema proportsionaalne.

5.2.

Hankelepingu täitmise aja osas muudeti lepingut vastuolus RHS §-ga 123.

Hanketingimuste kohaselt oli lepingu täitmise ajaks 9 kuud lepingu sõlmimisest, pakkumused

tuli esitada hiljemalt 03.07.2019 ja need pidid jõus olema vähemalt kaks kuud, st vähemalt

kuni 03.09.20219. Hankeleping sõlmiti 09.12.2019 ja selle kohaselt oli lepingu täitmise

tähtpäevaks 09.09.2020 ning hankelepingu lisas 1 kohaldasid pooled kolmekuulist tehnilist

pausi ja määrasid hankelepingu täitmise uueks tähtpäevaks 07.12.2020. Riigihanke

alusdokumentides ei olnud tehnilist pausi ega selle võrra lepingu täitmisaja pikenemist ette

nähtud, mistõttu pidid kõik hankest huvitatud isikud ja ka hankija lähtuma teadmisest, et

hankelepingu täitmise aeg võib jääda sügis-talvisesse heitlike ilmadega perioodi, mil mh

kaevetööd võivad osutuda keerukamaks või lausa võimatuks. Seega ei saa tehnilise pausi

pidamisele kohalduda RHS § 123 lg 1 punkt 2 ega punkt 4.

5.3.

Kuna viimased maksed töövõtjale tehti enne kasutuslubade andmist, siis rikuti

hanketingimustest tulenevat nõuet. Hanketingimuste kohaselt pidid kõik hankest huvitatud

isikud arvestama, et viimane makse toimub peale kasutusloa väljastamist ehk võib toimuda

oluliselt hiljem peale tööde teostamist. Ei ole välistatud, et taolise maksetingimuse tõttu võis

mõni isik jätta pakkumuse esitamata.

5.4.

Kuna rahastamislepingu punktis 12 osundatud programmdokumendi punkti 5.3 kohaselt

on projekti kulud abikõlblikud, kui nende puhul on järgitud riigihanke reegleid, siis ei olnud

vaidlustatud FKO õigusvastane hoolimata sellest, et programmdokumendi punktis 7.15 ei ole

1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26.02.2014. aasta direktiiv 2014/24/EL riigihangete kohta ja direktiivi

2004/18/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta.

3(11)

3-22-2397

korrektsiooni määrasid välja toodud. Rahastamislepingu sõlmimise ajal kehtinud Euroopa

Komisjoni 19.12.2013 otsusega C(2013) 9527 final vastu võetud suuniste (komisjoni 2013.

aasta suunised) punktis 2.1 esitatud tabeli alapunkti 9 kohaselt on õigusvastase või

diskrimineeriva valikukriteeriumi kehtestamise korral Euroopa Komisjoni poolt ootuspärane

rakendada minimaalselt 5%-list korrektsiooni ning punkti 2.3 alapunkti 22 kohaselt

õigusvastase olulise hankelepingu muudatuse korral 25%-list korrektsiooni. Kuigi

vaidlustatud FKO-s on viidatud komisjoni 14.5.2019 otsusega C(2019) 3452 (final) vastu

võetud suunistele (komisjoni 2019. aasta suunised), olid viimati nimetatud suunised

kõnealuste rikkumiste sisu ja oodatavate korrektsioonimäärade osas samasugused nagu

komisjoni 2013. aasta suunised.

5.5.

Väär on kaebaja seisukoht, et rahastamislepingu artiklist 1 tulenevalt on projekti suhtes

kohaldatavad vaid lepingu sõlmimise ajal programmi veebisaidil avaldatud

programmidokumendid. Rahastamislepingu artikli 6 punkti 7 kohaselt oli juhtivpartner

kohustatud kontrollima regulaarselt e-MSis ja programmi veebisaidilt (www.estlat.ee)

programmiga seotud dokumentide viimast ajakohastatud versiooni, et tagada vastavus

uuendustele. Lisaks kehtis vaidlusaluse hankemenetluse läbiviimise ajal Est-Lat FK

finantskorrektsioonide juhis, mis sidus korrektsioonimäärad komisjoni 2019. aasta suunistega.

5.6.

Isegi kui vastustaja pidanuks vaidlustatud FKO tegemisel lähtuma vaid

rahastamislepingu sõlmimise ajal kehtinud õigusnormidest, on vaidlustatud FKO-s piisavalt

põhjendatud, miks kohaldati vastavalt 5 ja 25%-list korrektsioonimäära. Olles analüüsinud

täiendavalt rikkumise olemust ja asjaolusid ning kaebaja väiteid väidetava finantsmõju

puudumise kohta, ei ole ühtegi argumenti, millega oleks põhjendatav HT käibenõude osas

väiksema kui 5%-lise korrektsiooni ja lepingumuudatuse osas väiksema kui 25%-lise

korrektsiooni tegemine.

6. Kolmas isik nõustus kaebaja põhjendustega ja palus kaebuse rahuldada, esitades

kokkuvõttes järgmised argumendid.

6.1.

Ebaproportsionaalne on suurima võimaliku ehk 25%-lise finantskorrektsiooni

kohaldamine olukorras, kus vastustaja ise möönab, et rahastust on kasutatud olulistes

aspektides sihipäraselt, mõistlikult ja otstarbekalt ning vastavalt rahastamislepingus ja

programmi juhendis sätestatud eesmärkidele ja nõuetele.

6.2.

HT käibenõue oli RHS § 100 lõikega 3 kooskõlas, kuna oli kehtestatud üldnõudena

hanke eeldatavat 3,6 mln euro suurust eeldavatavat kogumaksumust arvestades. Lisaks on

vastustaja taolise käibenõude põhjendatust aktsepteeritud oma 23.05.2019 kirjas.

6.3.

Hankelepingu tähtaja pikendamine oli kooskõlas seadusega. Arvestades

hankedokumentides sätestatud pakkumuste avamise aega 05.06.2019 ja pakkumuste

jõusoleku kahekuulist tähtaega, oli pakkujatel põhjus eeldada, et töödega saab alustada 2019.

aasta suvel ehk esimese kolme kuu jooksul tehtavad kaevetööd saab teha suvelõpukuudel,

mitte talvel. Üldteada on, et talvekuudel on kaevetööde teostamine oluliselt kallim ja

aeganõudvam kui suvekuudel. Seetõttu ei saa hankelepingu perioodi edasilükkamist pidada

pakkujale soodustuse andmiseks. Alternatiiv olnuks uue riigihanke läbiviimine, kuid sel juhul

oleks maksumus kujunenud ligikaudu 15–20% kallimaks.

6.4.

Lõppmakse tasumine enne kasutuslubade väljastamist ei ole käsitletav ühegi RHS § 123

lõikes 2 loetletud olulise muudatusena. Lõppmakse tasumise ajaks oli töövõtja esitanud

kolmandale isikule kasutusloa väljastamiseks vajalikud dokumendid, need olid korras ning

seetõttu ei saa lõppmakse tasumist enne kasutusloa väljastamist pidada oluliseks hankelepingu

muudatuseks. On väheusutav, et kui mõni potentsiaalne pakkuja oleks teadnud, et ta saab

lõppmakse kätte umbes 2 kuud enne kasutusloa väljastamist, siis oleks ta osalenud

4(11)

3-22-2397

hankemenetluses. Tegemist oli ilmselgelt hankija formaalse rikkumisega, mis ei andnud

pakkujale mingisugust eelist.

6.5.

Rahastamislepingu artikli 12 kohaselt sai vastustaja FKO tegemisel juhinduda üksnes

nendest programmi juhenditest, mis olid rahastamislepingu sõlmimise hetkel veebisaidil

www.estlat.eu avaldatud, mitte aga Est-Lat FK juhisest, mis võeti programmi seirekomitee

poolt esmakordselt vastu 2018. aasta detsembris. Rahastamislepingu artiklis 1 on toodud kõik

õiguslikud alused, millest tuli juhtivpartneril juhinduda, kuid selle loetelu hulgas pole ka

komisjoni 2013. aasta juhist.

7. Tallinna Halduskohus tegi 18.03.2024 kohtuotsuse, millega rahuldas kaebuse, tühistas

vaidlustatud FKO ning mõistis vastustajalt kaebaja ja kolmanda isiku kasuks välja

menetluskulud. Halduskohus leidis kokkuvõttes, et vaidlustatud FKO-s viidatud

finantskorrektsiooni määrade kohaldamiseks puudus õiguslik alus. Halduskohtu põhjendused

on kokkuvõttes järgmised.

7.1.

Vaidlustatud FKO-s on finantskorrektsiooni alusena viidatud esiteks struktuuritoetuse

seaduse 2014-2020 (STS2014–2020 ) § 57 lõikele 6, teiseks Eesti–Läti programmi 2014–

2020 finantskorrektsioonide suunistele, kolmandaks liidu üldeelarve suhtes kohaldatavate

finantseeskirjade2 artikli 2 punktile 59 ja artikli 186 punkti 3 alapunktile f, neljandaks määruse

(EL) 1303/2013[3] artikli 143 lõikele 2, viiendaks määruse (EL) nr 2988/95[4] artikli 4 lõikele 1

ja artikli 5 lõike 1 punktile d ning kuuendaks Eesti-Läti programmi 2014–2020 programmi

käsiraamatu peatükile 4.4 ja Est-Lat FK juhise peatükile 2.5. Üheski eelviidatud dokumendis

ei ole põhjalikumalt reguleeritud finantskorrektsioonide tegemise reeglistikku, sh ei ole

kehtestatud rakendatavaid finantskorrektsiooni määrasid. Neid määrasid ei olnud märgitud ka

rahastamislepingu sõlmimise ajal kehtinud programmdokumendi punktis 7.15.

7.2.

Finantskorrektsioon on avalik-õiguslik rahaline kohustus, mille osas kehtib põhiseaduse

(PS) § 3 lõike 1 esimeses lauses sätestatud üldine seadusereservatsiooni põhimõte (RKPSJKo

asjas nr 5-23-2 p 69). Rahastamislepingu sõlmimise, vaidlusaluse riigihanke läbiviimise ega

FKO otsuse tegemise ajal ei olnud kehtestatud riigisisest õigusakti, mis määraks kindlaks

rakendatavad finantskorrektsiooni määrad ja nende kohaldamise alused. Selliseid määrasid ei

ole kehtestatud ka määruses (EL) nr 1303/2013. Siinses asjas tuli STS § 54 lõike 6 kohaselt

FKO tegemisel aluseks võtta ETK programmis kehtestatud finantskorrektsiooni otsuse

tegemise kord. Ka Est-Lat FK juhises ei olnud korrektsioonimäärasid sätestatud.

7.3.

Komisjoni 2013. aasta juhis ei saa aga olla piisavaks õiguslikuks aluseks

finantskorrektsiooni rakendamisel, kuivõrd tegemist on üksnes soovitusliku juhisega, mida ei

ole kehtivale õigusaktile omaselt eesti keeles avaldatud ning mis puudutab lisaks komisjoni

enda tehtavaid finantskorrektsioone.

7.4.

Asjassepuutumatu on see, et vaidlusaluse riigihanke läbiviimise ajal kehtis juba Est-Lat

FK juhis, mis sidus korrektsioonimäärade leidmise komisjoni 2019. aasta suunistega. Toetuse

2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuli 2018. aasta määrus (EL, EURATOM) 2018/1046, mis käsitleb liidu

üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantsreegleid ja millega muudetakse määrusi (EL) nr 1296/2013, (EL)

nr 1301/2013, (EL) nr 1303/2013, (EL) nr 1304/2013, (EL) nr 1309/2013, (EL) nr 1316/2013, (EL) nr 223/2014

ja (EL) nr 283/2014 ja otsust nr 541/2014/EL ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EL, EURATOM)

nr 966/2012.

3 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17.12.2013. aasta määrus (EL) nr 1303/2013, millega kehtestatakse ühissätted

Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Euroopa

Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa

Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi

kohta ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1083/2006.

4 Nõukogu 18.12.1995. aasta määrus (EÜ, Euratom) nr 2988/95, Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta.

5(11)

3-22-2397

vähendamine on koormav õiguslik tagajärg (PS §-d 32, 113) ning toetuse taotlejal peab olema

võimalik toetuse saamisel sellega arvestada, sh juhul kui EL õigusest ei tulene riigisisese

reeglistiku kehtestamise kohustust. Käesoleval juhul kaebajal seda võimalik teha ei olnud.

Vastustaja ei saa nõuda kaebajalt ja kolmandalt isikult selliste reeglite järgimist, mida ei olnud

olemas rahastamislepingu sõlmise hetkel. Finantskorrektsiooni kohaldamisel saab vastustaja

juhinduda üksnes neist materiaalõiguse normidest, mis kehtisid talle toetuse andmise ajal.

7.5.

Kuivõrd vaidlustatav otsus on õigusvastane üksnes eeltoodud põhjustel, ei ole vajalik

analüüsida kaebaja ja kolmanda isiku teisi põhjendusi ja väiteid.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

8. RTK esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, mille põhjendusi täpsustas

15.12.2025 avalduses ning milles palub tühistada halduskohtu otsus ning saata asi uueks

läbivaatamiseks halduskohtule. Apellatsioonkaebuse põhjendused on kokkuvõttes järgmised.

8.1.

Eesti-Läti programmi puhul rakendatakse STS § 54 lg 6 esimest alternatiivi ehk

finantskorrektsioonide tegemisel lähtutakse programmi korrast ja selle lisadest. Õige on, et

rahastamislepingu sõlmimise ajal ei olnud täpseid finantskorrektsiooni määrasid veel

programmi seirekomitee poolt vastu võetud ning neid ei sisaldunud ka programmdokumendis.

Sellest ei järeldu aga, et puuduks üleüldse alus korrektsiooni tegemiseks. Rahastamislepingu

sõlmimise ajal kehtinud programmdokumendi punktidest 5.3, 5.5 ja 7.15 tulenes selgelt, et

projektis riigihankereeglite rikkumiste puhul, millel on finantsmõju Euroopa Liidu huvidele,

vähendatakse toetust, st kohaldatakse finantskorrektsiooni. Programmdokumendi

kohaldumisele viitas rahastamislepingu artikkel 1. Seega pidi kaebajale olema mõistetav, et

riigihankereeglite rikkumisel võib järgneda toetuse vähendamine, mistõttu tal ei saanud

tekkida õigustatud ootust, et finantskorrektsioone üldse ei tehta. Seda, kas

finantskorrektsiooni tegemise eeldused olid siinsel juhul täidetud ning millises määras

korrektsiooni saab rakendada, ei ole halduskohus aga üldse käsitlenud.

8.2.

Halduskohus leidis vääralt, et vastustaja kohaldas vaidlustatud FKO õigusliku alusena

komisjoni 2013. aasta suuniseid. Vastustaja selgitas üksnes, et programmdokumendi punkti

7.15 kohaselt käsitletakse rikkumisena riigihangete nõuete rikkumisi ning kuna

rahastamislepingu sõlmimise ajal kehtinud komisjoni 2013. aasta suunistes on välja toodud

need komisjoni riigihangete nõuete rikkumised, mille puhul finantsmõju eeldatakse, siis on

kõnealune juhis FKO tegemise vajaduse üle otsustamisel oluline suunaviit.

8.3.

Väär on halduskohtu järeldus, et riigisiseste või programmdokumendi tasandil

kehtestamata jäänud korrektsioonimäärade tõttu puudub üldse õigus FKO tegemiseks. Sellisel

juhul tuleb FKO teha ja määr leida kaalutlusõiguse alusel kooskõlas määruse (EL) nr

1303/2013 artikli 143 lõikega 2 (vt Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas C-465/10, punktid 34 ja

35). Kohtuasjas 5-23-2 tehtud otsuses (punkt 68) leidis ka Riigikohus, et riigisiseste

õigusaktide vastuvõtmine või täpsete finantskorrektsioonimäärade kehtestamine ei ole liidu

määrusest tuleneva kohustuse täitmise eelduseks.

8.4.

Siinsel juhul nähtuvad kaalutlused nii rikkumiste olulisuse kui ka finantsmõju ja

korrektsioonimäära osas vaidlustatud FKO-st. Ebaproportsionaalse HT käibenõude osas on

seal märgitud, et nõue piiras ettevõtjate ligipääsu hankele, kuid kuna hankes esitas vastava

pakkumuse mitu hankijat, siis kohaldatakse 5%-list määra. Hankelepingu muudatuse osas on

märgitud, et 25%-line korrektsioon on põhjendatud, kuivõrd lepingu täitmise perioodi ületati

33% ja lepingu viimased maksed tehti enne kasutuslubade kinnitamist.

8.5.

Halduskohus ei ole otsuse andmisel kaalunud avalikku huvi finantskorrektsiooni

tegemiseks. Kui korrektsioonimäärade kehtestamata jätmisest tingituna välistatakse

6(11)

3-22-2397

korrektsiooni tegemine ka kaalutlusõiguse alusel, riivatakse oluliselt avalikku huvi Euroopa

Liidu finantshuvide kaitse vastu. See avalik huvi kaalub üles kaebaja mistahes teoreetilise

õigustatud ootuse, et finantskorrektsioone Eesti-Läti programmis üldse ei tehta.

8.6.

Vastustaja eesmärk on saada esiteks selge seisukoht, kas FKO tegemine Eesti-Läti

programmis perioodil 2014-2020 on programmiga seotud õiguslikku regulatsiooni arvestades

üldse lubatud, teiseks kas juhul kui finantskorrektsioonide tegemine ei ole lubatav, siis kas

finantskorrektsioonide tegemata jätmine on kooskõlas Euroopa Liidu õiguse ja avaliku huviga

ning kolmandaks saavutada õiguskindlus piiriüleste programmide toimimises.

9. Kaebaja esitas seisukoha, mida täiendas 31.10.2025 avalduses, paludes jätta

apellatsioonkaebus rahuldamata, leides et halduskohtu otsus on õige ja nõuetekohaselt

põhjendatud. Kaebaja tõdeb, et finantskorrektsiooni tegemine on võimalik määruse (EL) nr

1303/2013 art 143 lg 2 alusel, ent siinsel juhul ei ole otsust nimetatud määruse alusel tehtud,

kuna määruses antud äärmiselt laia kaalutlusõigust ei ole teostatud, vaid RTK on vaidlustatud

FKO teinud komisjoni suunistes esitatud tabeli alusel. Lisaks leiab kaebaja, et isegi kui

vaidlustatud FKO ei oleks õigusvastane õigusliku aluse puudumise tõttu, oleks see

ebaproportsionaalne, kuna HT käibenõude lisati hanketingimustesse vastustaja 23.05.2019

kirjas antud soovitusest lähtudes, samuti ei ole proportsionaalsusega arvestatud ka lepingu

täitmise tähtaja küsimusega seoses ega kasutusloa väljastamise mõju hindamisel.

10. Kolmas isik esitas seisukoha, vaieldes apellatsioonkaebusele vastu ja olles üldjoontes

kaebajaga samadel põhjendustel seisukohal, et halduskohtu otsus on õige. Kolmas isik märkis,

et apellatsioonkaebusest ei selgu, millist materiaalõiguse normi on halduskohus vastustaja

arvates vääralt kohaldanud. Kolmanda isiku hinnangul leidis halduskohus õigesti, et vastustaja

sai vaidlustatud FKO tegemisel juhinduda üksnes rahastamislepingust ja nendest programmi

juhenditest, mis olid rahastamislepingu sõlmimise hetkel veebisaidil www.estlat.eu avaldatud,

samas kui komisjoni 2013. aasta suunised ei ole vastustajale, kaebajale ega kolmandale isikule

kohustuslikud. Kolmas isik on samuti seisukohal, et 25%-line finantskorrektsioon on igal juhul

ebaproportsionaalne.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Halduskohus on asja õigesti lahendanud, ent

ringkonnakohus muudab osaliselt halduskohtu põhjendusi vastavalt järgnevalt esitatud

põhjendustele. Halduskohus leidis kokkuvõttes õigesti, et vaidlustatud FKO on õigusvastane,

kuna isegi eeldusel, et vastustaja tuvastas riigihankereeglite rikkumise õigesti, on ta

põhjendamatult kohaldanud 25%-list finantskorrektsiooni määra. Ringkonnakohtu hinnangul

on halduskohtus vaidlustatud FKO põhjenduste pinnalt õigesti järeldanud, et sisuliselt lähtus

vastustaja finantskorrektsiooni määrade valikul komisjoni 2019. aasta suunistest (või

samasisulistest komisjoni 2013. aasta suunistest) nagu kehtivatest õigusnormidest, olgugi, et

selliste suuniste näol ei ole tegemist õigusnormidega, vaid komisjoni enese teenistustele

adresseeritud soovitustega.

12. Vastustaja argumendiga, et tegelikult teostas ta finantskorrektsiooni määra valikul

kaalutlusõigust ning juhindus komisjoni suunistest üksnes kui olulisest suunaviidast, ei ole

vaidlustatud FKO põhjendusi arvesse võttes võimalik nõustuda. Saab küll tõdeda, et väidetavalt

lubamatu kvalifitseerimistingimuse (HT käibenõue) kehtestamises seisnenud rikkumise eest

kohaldatava finantskorrektsiooni määra valimisel on vastustaja kaalunud vähemalt seda, kas

kohaldada 5, 10 või 25%-list määra ja pidanud õigeks neist madalaima määra kohaldamist.

Samas väidetavalt hankelepingu lubamatu muutmisega seotud rikkumise eest kohaldatava

25%-lise finantskorrektsiooni määra valikut on vastustaja vaidlustatud FKO-s põhjendanud

7(11)

3-22-2397

üksnes sellega, et selline määr on ette nähtud komisjoni 2019. aasta suunistes. Vaidlustatud

FKO-st ei nähtu, et vastustaja oleks sellega seoses arvesse võtnud konkreetse juhtumi

asjaolusid ja eelkõige hinnanud tehtava finantskorrektsiooni proportsionaalsust, võttes arvesse

eeskirjade eiramise olemust ja keerukust ning fondidele tekitatud (eeldatavatki) rahalist kahju

kooskõlas määruse (EL) 1303/2013 art 143 lõikega 2.

13. Rahastamislepingu alusel kaebajale antud toetuse näol on tegemist Euroopa

Regionaalarengu Fondist toetuse andmisega Euroopa territoriaalse koostöö eesmärgil

STS2014-2020 § 1 lg 1 p 2 tähenduses. Sedalaadi toetuse andmist, kasutamist ja

finantskorrektsioonide teel osalist või täielikku tagasi nõudmist reguleerivad eelkõige

STS20214-2020, määrus (EL) nr 1303/2013 ja määrus (EL) nr 1299/2013.

14. STS2014-2020 § 45 lõikest 1 tuleneb, et finantskorrektsiooni otsus toetuse

vähendamiseks või tühistamiseks tehakse määruse (EL) nr 1303/2013 artikli 143 alusel.

Viimati nimetatud määruse artikli 143 lõikest 2 tuleneb, et liikmesriigid teevad toetust saanud

tegevustes eeskirjade eiramisega seoses nõutavad finantskorrektsioonid, mis seisnevad toetuse

täielikus või osalises tühistamises, võttes seejuures arvesse eeskirjade eiramise olemust ja

keerukust ning fondidele tekitatud rahalist kahju ja kohaldavad proportsionaalseid

korrektsioone. Rahastamislepingu (tõlge dtl 571) artikli 12 „Rahastamiskõlbmatute kulude

tagasinõudmine“ lõikes 1 on sätestatud, et „[k]ui korraldusasutus peab mingeid kulusid

rahastamiskõlbmatuks […], algatatakse tagasinõudmismenetlus, mis põhineb programmi

juhendile lisatud finantskorrektsioonide suunistel.“ Poolte vahel ei ole vaidlust, et

rahastamislepingu sõlmimise ajal ei olnud programmi juhendile lisatud ühtki dokumenti, kus

oleks selgelt määratletud erinevat liiki või laadi rikkumiste (sh riigihankereeglite rikkumise)

korral kohaldatavad finantskorrektsiooni määrad. Ka apellatsioonkaebuses kinnitab vastustaja,

et rahastamislepingu sõlmimise ajal ei olnud täpseid finantskorrektsiooni määrasid programmi

seirekomitee poolt vastu võetud ning neid ei olnud ka programmdokumendis.

15. Mis puudutab Est-Lat FK juhist (tõlge dtl 185), siis sellega seoses tuleb esmalt märkida,

et sellest ei saa järeldada, et see näeb vääramatult ette finantskorrektsiooni tegemise tingimata

komisjoni 2019. aasta suunistes märgitud määras. Kõnealuses dokumendis on küll märgitud, et

see on kooskõlas komisjoni 2019. aasta suunistega, ent selles ei ole kuidagi omistatud

komisjoni soovituslikku laadi suunistes märgitule mingisugust õiguslikult siduvat iseloomu ega

nähtud ette, et teatavat laadi eeskirjade eiramise tuvastamisel kohaldatakse vääramatult just

komisjoni suunistes märgitud korrektsioonimäära.

16. Olukorras, kus Eesti seaduses või seaduses sätestatud selge volitusnormi alusel

kehtestatud määruses või konkreetse toetuse andmist käsitlevas kehtivas haldusaktis või selleks

sõlmitud lepingus ei ole üheselt sätestatud teatava kindla suurusega finantskorrektsiooni määra

kohaldamist teatavat liiki rikkumise korral, on finantskorrektsiooni tegemine võimalik määruse

(EL) nr 1303/2013 art 143 lõike 2 alusel ja selles sättes nimetatud kaalutlusõiguse eesmärki ja

piire arvesse võttes (vt ka Riigikohtu otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 5-23-2 p 65

ja seal viidatud kohtupraktika). Nagu eespool märgitud, peab finantskorrektsioon olema

proportsionaalne, võttes arvesse võtta rikkumise olemust ja keerukust ning toetuse allikaks

olnud fondile tekitatud rahalist kahju. Seda proportsionaalsust peab finantskorrektsiooni

tegemiseks pädev asutus hindama kaalutlusõiguse alusel ning seda veenvalt tehtavas FKO-s

põhjendama. Siinsel juhul ei sisalda vaidlustatud FKO ühtki veenvat põhjendust, miks on

vajalik ja mõõdukas kohaldada kogu hankelepingu maksumuse suhtes 25%-list

finantskorrektsiooni. Vastustaja on vaidlustatud otsuses üksnes viidanud komisjoni 2019. aasta

suunistele ning järeldanud sellest, et korrektsioonimäär on 25% ning märkinud, et

„[k]orraldusasutus on olukorda analüüsinud ja leiab, et 25% on asjakohane, kuna lepingu

täitmise periood ületas 33% ja lepingu viimased maksed tehti enne kasutuslubade kinnitamist“.

Eeltoodut ei saa käsitada nõuetekohase kaalumisena. Kuigi eeskirjade eiramise, sh

8(11)

3-22-2397

riigihankereeglite rikkumisega fondidele tekkinud kahju konkreetset suurust ei ole sellistel

juhtudel võimalik välja arvestada ning vastustaja ei pea tõendamata sellise kahju tekkimist,

vaid üksnes veenvalt põhjendama selle võimalikkust, tuleb sellise kaalutlusõiguse alusel

finantskorrektsiooni tegemisel jälgitavalt ära näidata, et eeskirjade eiramisega kaasnev

potentsiaalne kahjulik mõju liidu eelarvevahenditele on üldjoontes samaväärne või suurem kui

finantskorrektsiooni tulemusena tagasi nõutav summa. Vaidlusalune FKO sellekohast veenvat

põhjendust ei sisalda.

17. Finantskorrektsiooni tegemiseks pädeva organi kaalutlusõigust võib piirata seaduse või

selge volitusnormi alusel antud määrusega, nagu seda on tehtud STS2014-2021 § 1 lõike 1

punktides 1 ja 3 nimetatud rakenduskavade alusel antavate toetuse osas Vabariigi Valitsuse

01.09.2014 määrusega nr 143. Siinsel juhul on tegemist aga STS2014-2020 § 1 lõikes 2

nimetatud toetusega, mille suhtes finantskorrektsioonide tegemise täpsemat korda ega erinevate

eeskirjade eiramisega kaasnevaid korrektsioonimäärasid (kui rikkumise laadist tulenevalt ei ole

võimalik selle rahalise mõju suurust hinnata) määrusega kehtestatud ei ole. Põhjendamatu on

seejuures apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks halduskohus ette heitnud sellise määruse

puudumist. Halduskohus ei ole selles osas teinud mistahes etteheiteid, iseäranis mitte

vastustajale, vaid lihtsalt tõdenud, et määrust või muud riigisisest üldkohaldatavat õigusakti,

mis näeks vaidlustatud FKO-s nimetatud rikkumiste korral ette 25%-lise finantskorrektsiooni

tegemise, eelviidatud otsuse tegemise ajal ei kehtinud. Vaidlustatud FKO-s viidatud komisjoni

2019. aasta suuniste, samamoodi nagu varasemate ehk komisjoni 2013. aasta suuniste osas on

halduskohus varasemale kohtupraktikale viidates õigesti leidnud, et need suunised ei olnud

õiguslikult siduvad mitte kellelegi.

18. Kaalutlusõigust finantskorrektsiooni tegemisel saab piirata ka konkreetse toetuse

andmist käsitleva otsuse või lepinguga, samuti sellises otsuses või lepingus viidatud

dokumentides sisalduvates toetuse kasutamise tingimusi käsitlevates muudes dokumentides, nt

konkreetset programmi käsitlevates dokumentides. Võimalikuks ei saa siiski pidada selle

kaalutlusõiguse piiramist otsuste või dokumentidega, mis tehakse või koostatakse pärast toetuse

andmist käsitleva otsuse tegemist või vastava rahastamislepingu sõlmimist. Vastasel juhul

oleks tegemist avalik-õiguslikku laadi toetusega, mille kasutamise ja tagastamise tingimustega

ei ole toetuse saajal võimalik toetuse saamisel arvestada. Vastustaja on apellatsioonkaebuses

iseenesest õigesti osutanud sellele, et kaebajal ei saanud rahastamislepingust ja selle artiklis 1

viidatud õiguslikust raamistikust tulenevalt tekkida õiguspärast ootust, et toetusega

rahastatavate tegevuste elluviimiseks läbi viidatavates riigihankemenetlustes toime pandud

rikkumiste korral mistahes finantskorrektsiooni ei järgne. Küll aga sai kaebaja eeldada, et

finantskorrektsiooni tegemiseks pädeva asutuse kaalutlusõigust piiratavate üldnormide või

rahastamislepingust otseselt ja selgelt tulenevate sellekohaste piirangute puudumisel on

võimalik finantskorrektsiooni tegemine määruse (EL) nr 1303/2013 art 143 lõikes 2 osundatud

proportsionaalses ulatuses, mitte aga mingisuguses kindlas määras, mida vastustaja saab

kohaldada ilma põhjalikku kaalumist ja eelkõige tuvastatud rikkumise mõju hindamist läbi

viimata.

19. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjendatud apellatsioonkaebuse etteheide, et jättes

vaidlustatud FKO-s nimetatud rikkumistele hinnangu andmata, on halduskohus sisuliselt

vaidluse lahendamata jätnud. Halduskohus, olles asunud seisukohale, et vaidlustatud FKO on

õigusvastane pelgalt põhjusel, et selle tegemisel on põhjendamatult kohaldatud otsuses

nimetatud korrektsioonimäärasid, ei pidanud vaidluse lahendamiseks asuma analüüsima seda,

kas vastustaja on riigihankereeglite rikkumise õigesti tuvastanud. Kuigi finantskorrektsiooni

sanktsioneerivast laadist tingituna allub see halduskohtu ulatuslikule kontrollile (vt Riigikohtu

otsus kohtasjas nr 3-21-2607 p 29 ja seal viidatud kohtupraktika), ei olnuks halduskohtul

volitust teha vaidlustatud FKO-d muuta või kohaldada ise vastustaja asemel mingisugust muud

9(11)

3-22-2397

finantskorrektsiooni määra. Tõdedes, et korrektsioonimäära põhjendamatu kohaldamise tõttu

oli vaidlustatud FKO õigusvastane, ei olnud halduskohtul seega vaja kaebuse rahuldamiseks

asuda täiendavalt kontrollima, kas muud finantskorrektsiooni tegemise eeldused olid täidetud.

20. Täielikkuse huvides märgib ringkonnakohus siiski, et põhimõtteliselt tuleb nõustuda

vastustaja seisukohaga, et HT käibenõue oli ebaproportsionaalne. Vaidlust ei ole selles, et

vaidlusalune riigihange oli jagatud kaheks osaks ning kogu riigihanke eeldatav maksumus oli

3,66 mln eurot, mis jagunes selliselt, et I osa (Valga) eeldatav maksumus oli 1,46 mln eurot ja

II osal (Valka) 2,2 mln eurot. Osadeks jaotatud riigihanke puhul võis pakkumuse esitada ühele

osale, ent hanketingimustest ei saa järeldada, et HT käbenõue oleks laienenud üksnes sellisele

pakkujale, kes esitab pakkumuse mõlema osa realiseerimiseks. Vastustaja leidis vaidlustatud

FKO-s õigesti, et RHS § 100 lõikest 3 tulenevalt on hankelepingu kahekordset eeldatavat

maksumust ületava käibenõude esitamine kvalifitseerimistingimusena üldjuhul

ebaproportsionaalne, kui seda ei õigusta hankelepingu täitmisega seotud erilised riskid, milliste

korral tuleks kõrgemat käibenõuet hankedokumentides põhjenda. Kuna sellise käibenõude

seadmise eesmärk on tagada, et pakkujal oleks sõlmitava hankelepingu täitmiseks vajalik

majanduslik võimekus, tuleb RHS § 100 lõiget 3 mõista selliselt, et kui riigihange on jagatud

osadeks ja pakkumuse saab esitada ühe osa kaupa, peab kvalifitseerimistingimusena seatud

käibenõue olema vastavas proportsioonis selle ühe osa eeldatava maksumusega. Neil asjaoludel

tuleb möönda võimalust, et vaidlusalusest hankemenetlusest võisid kõrvale jääda pakkujad, kes

oleksid olnud huvitatud pakkumuse esitamisest hanke ühes osas, ent kes ei saanud seda teha,

kuna nende eelnevate aastate keskmine käive ei küündinud 6 mln euroni.

21. Seevastu ei saa nõustuda vaidlustatud FKO-s võetud seisukohaga, et asjaomast

hankelepingut on lubamatult muudetud. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebajale ette heidetud

muudatused ebaolulised ning ebauustav on, et hiljem tehtud muudatustele (st tööde teostamise

aja edasilükkamine 3 kuu võrra ning viimaste väljamaksete tegemine enne kasutusloa

väljastamist) vastavate algsete hanketingimuste korral oleks riigihankes osalenud rohkem

pakkujaid või kujunenud madalam lõpphind.

22. Hankelepingu muutmine on RHS § 123 kohaselt lubatav esiteks juhul, kui lepingus

tehtav muudatus ei ole sisult ehk kvalitatiivselt oluline (RHS § 123 lg 1 p 7). Selline muudatus

on lubatav sõltumata muudatuse väärtusest. Teiseks on vastavalt RHS § 123 lg 1 punktidele 1-6

lubatav teha ka kvalitatiivselt olulisi muudatusi, kui muudatuste kvantitatiivne väärtus ei ületa

RHS § 123 lg 1 punktis 1 sätestatud piirmäärasid (ehitustööde puhul 15% ehitustööde algsest

maksumusest) ning tingimusel, et ei muudeta hankelepingu üldist olemust (vt Riigikohtu otsus

haldusasjas nr 3-20-1150). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kahtlust, et hankelepingu täitmise

tähtaja alguse edasi lükkamine kolme kuu võrra ega ka lõppmaksete tegemine enne

kasutuslubade väljastamist ei ole käsitatav hankelepingu üldse olemuse muutmisena.

Hankelepingu üldise olemuse muutmise all peetakse silmas lepingu olemuse ulatuslikke,

läbivaid ja terviklikke, mitte mistahes muid sisulisi või lihtsalt silmatorkavaid muudatusi.

Samuti ei nähtu vaidlustatud FKO põhjendustest, et eelviidatud muudatuste väärtus kokku

võiks ületada 15% ehitustööde algsest maksumusest. Kui käsitleda neid muudatusi sellistena,

mille väärtust põhimõtteliselt ei ole võimalik välja arvestada, siis ei saa ringkonnakohtu

hinnangul kumbagi neist eraldivõetuna ega neid koosmõjus käsitada hankelepingu olulise

muutmisena RHS § 123 lg 2 mõistes.

23. Mis puudutab hankelepingu täitmise aja muutmist, siis ei ole poolte vahel iseenesest

vaidlust selles, et hankelepingu esemeks olevate tööde esimeses etapis oli vajalik teha

kaevetöid ega ka selles, et kaevetööde tegemine hankelepingu sõlmimisele järgneva kolme kuu

jooksul (detsembris, jaanuaris ja veebruaris) olnuks tehnoloogiliselt keerukam kui nende

tegemine soojemal aastaajal. Kaebaja ja kolmas isik on ka veenvalt põhjendanud, et võttes

arvesse hanketingimustes ette nähtud pakkumuste avamise aega ning pakkujatelt nõutud

10(11)

3-22-2397

pakkumuse jõusoleku aega, said kõik potentsiaalsed huvilised eeldada, et lepingukohasete

töödega saab alustada ja ilmastikutingimustest sõltuvad kaevetööd teostada enne 2019/2020

talve saabumist. Kuna lepingumuudatusega nähti ette üksnes tööde alustamise aja

edasilükkamine, ent selle tulemusena ei saanud töövõtja tööde teostamiseks kokkuvõttes

rohkem aega, siis ei saa seda muudatust pidada oluliseks lepingumuudatuseks, mille puhul

võiks eeldada, et sellisele muudatustele vastavate hanketingimuste korral oleks pakkujaid olnud

rohkem või et eduka pakkumuse hind kujunenuks madalamaks.

24. Mis puudutab töövõtjale viimaste väljamaksete tegemist enne kasutuslubade

väljastamist, siis ka seda saab pidada siinsel juhul ebaoluliseks muudatuseks. Kasutusluba on

haldusakt, mis antakse, kui ehitis on ehitatud nõuetekohaselt ja seda on võimalik otstarbele

vastavalt kasutada (ehitusseadustiku § 50). Kasutusloa andmine oli kohaliku omavalitsuse, st

siinsel juhul hankelepingu pooleks oleva tellija (vastavalt kaebaja ja kolmanda isiku) pädevuses.

Neil asjaoludel ei kätkenud kasutusloa väljastamine viimase makse tegemise tingimusena

töövõtja jaoks erilisi riske. Nii vastustaja kui kolmas isik on kinnitanud, et veendusid

hankelepingu esemeks olevate tööde nõuetekohasuses ning olid saanud kasutusloa väljastamiseks

vajalikud ja nõuetekohased dokumendid enne viimase makse tegemist. Vastustaja ei ole esitanud

ühtki argumenti, mis need selgitused mõistlikult kahtluse alla seaks. Selles olukorras ei saa asuda

seisukohale, et lepingujärgsete kohustuste tasakaal oleks märkimisväärselt muutunud töövõtjale

soodsamaks. Lepinguliste kohustuste vahekorra (lepingu majandusliku tasakaalu) muutumist ei

tingi iga vähimgi ettevõtjale soodne muudatus. Muudatused, mis kõiki poolte vastastikkusi

kohustusi arvesse võttes on ilmselgelt väikese kaaluga, ei muuda eelnimetatud tasakaalu. Hankija

ei ole loobunud põhimõtteliselt hankelepingust talle tulenevast õiguses viivitada viimase makse

tegemisega kuni projektile vastava töö nõuetekohases valmimises veendumiseni. Samuti ei saa

tõenäoliseks pidada, et tegelikult aset leidnud sündmuste käigu (st viimase osamaks tegemise

enne kasutusloa väljastamist) kajastamine algsetes hanketingimustes oleks muutnud

hankemenetluses osalejate ringi. Hankemenetluses, kus tellijaks on avalik-õiguslik isik, keda

töövõtja saab vähemat rahaliste kohustuste täitmise seisukohast pidada keskmisest turuosalisest

usaldusväärsemaks. Seetõttu ei saa usutavaks pidada, et mõni hankes osalemisest huvitatud

ning oma võimekuse poolest hankelepingut täita suutev ettevõtja loobus pakkumuse esitamisest

põhjusel, et hanketingimuse kohaselt oli viimase väljamakse tegemine seatud sõltuvusse

kasutusloa saamisest, mille andmise pädevus on hankijaks oleval haldusorganil endal (vt selle

kohta ka Tallinna Ringkonnakohtu otsus haldusasjas 3-22-889, p 19–20).

25. Kuna vastustaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, kannab menetluskulud vastustaja.

Kaebaja on palunud välja mõista apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulu 1253,64 eurot,

mis taotluse ja kuludokumentide (dtl 743) kohaselt vastab 9 tunnile ja 45 minutile advokaadi

tööle. Kolmas isik on palunud välja mõista õigusabikulu 908 eurot, mis vastab taotluse ja

kuludokumentide kohaselt 6 tunnile advokaadi tööle. Kaebaja ja kolmas isik kinnitavad, et neil

puudub alus sisendkäibemaksu maha arvamiseks asjaomaste õigusabiarvete alusel, mistõttu on

nad taotlenud õigusabikulude välja mõistmist koos käibemaksuga (sisaldub eelviidatud

summades). Ringkonnakohus leiab, et vaidluse keerukust, mahtu ning kaebaja ja kolmanda

isiku jaoks kaalul olevate hüvede väärtust arvestades ei ole õigusabikulu ülemäärane ning tuleb

täies ulatuses nende kasuks vastustajalt välja mõista.

26. HKMS § 175 lg 1 kohaselt avaldatakse jõustunud kohtuotsus selleks ettenähtud kohas

arvutivõrgus.

(allkirjastatud digitaalselt)

11(11)