4-25-2776/53 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

4-25-2776

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. jaanuar 2026, Tallinn

Väärteoasja number

4-25-2776 (2317,24,010707)

Kohtukoosseis

Sten Lind, Janika Kallin ja Orvi Koik

Kohtuistungi sekretär

Kea Lemming

Väärteoasi

Georg-Markus Mitassovi väärteoasi LS § 201 lg 1 ja §

230 lg 1 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 18. detsembri 2025 otsus

Kohtuistungi toimumise aeg

15. jaanuar 2026

Apellant

menetlusalune isik Georg-Markus Mitassov (ik

39811240235, elukoht XXX)

Kohtuistungile ilmunud isikud

kohtuvälise menetleja esindajad Ivan Moskaljov ja

Triin Lindau, menetlusalune isik

RINGKONNAKOHUS OTSUSTAB:

1. Tühistada Harju Maakohtu 18. detsembri 2025 otsus Georg-Markus Mitassovi

süüdimõistmises KarS § 201 lg 1 järgi ning talle mõistetud aresti osas.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega:

2.1.

tunnistada, et Georg-Markus Mitassov ei ole LS § 201 lg 1 järgi süüdi;

2.2.

mõista Georg-Markus Mitassovile LS § 230 lg 1 järgi karistuseks rahatrahv 90

trahviühikut, s.o 720 eurot;

2.3.

lugeda mõistetud karistus täidetuks Georg-Markus Mitassovi 13.28. novembril

2025 kantud arestiga.

3. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata.

4. Apellatsioon rahuldada.

OTSUSE VAIDLUSTAMISE KORD

4-25-2776

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30

päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsiooni esitamise õigus on

menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist

esindajal.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohus tunnistas 13. augusti 2025 otsusega Georg-Markus Mitassovi süüdi

LS § 201 lg 1 ja § 230 lg 1 järgi ning karistas teda KarS § 63 lg 1 alusel 15-päevase arestiga.

Kohus määras, et aresti peab ära kandma kahe kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.

Georg-Markus Mitassov esitas apellatsiooniteate 29. augustil 2025, väites, et otsus toimetati

talle kätte 27. augustil 2025. Maakohus põhistatud kohtuotsust ei koostanud, leides, et

apellatsiooniteade oli esitatud hilinenult.

Harju Maakohtu 13. augusti 2025 otsuse resolutiivosa peale esitas Georg-Markus Mitassov

13. oktoobril 2025 apellatsiooni, milles taotles väärteoasja uuesti läbivaatamist.

Apellatsiooni alusel tegi Tallinna Ringkonnakohus 28. oktoobril 2025 määruse, millega

tühistas Harju Maakohtu 13. augusti 2025 otsuse ja saatis väärteoasja tagasi Harju Maakohtu

samale kohtukoosseisule VTMS §-s 108 nimetatud küsimuste lahendamiseks ja otsusele

VTMS § 110 kohase põhiosa koostamiseks, s.o uue kohtuotsuse tegemiseks. Ringkonnakohus

leidis, et apellatsiooniteade ei olnud esitatud hilinenult.

2. Harju Maakohus tegi põhistatud otsuse 18. detsembril 2025.

Kohus kordas, et tunnistab Georg-Markus Mitassov süüdi LS § 201 lg 1 ja § 230 lg 1 järgi

ning mõistab talle LS § 201 lg 1 alusel karistuseks 15 päeva aresti, mis tuleb ära kanda kahe

kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Kohus lisas, et kui menetlusalune isik ei ole

mõistetud aresti tähtaegselt ära kandnud, kohaldatakse tema suhtes sundtoomist ning aresti

ärakandmist arvestatakse alates menetlusaluse isiku kinnipidamisest ja toimetamisest

karistuse kandmisele.

Uue otsustusena võrreldes 13. augusti 2025 otsusega lisas maakohus, et jätab

süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluse läbi vaatamata.

Otsuse kohaselt pani G.-M. Mitassov toime LS § 201 lg 1 ja § 230 lg 1 järgi kvalifitseeritavad

väärteod. Nimelt juhtis G.-M. Mitassov 29. novembril 2024 kell 15.49 Tallinnas 4. Väo

ühendusteel, suunaga Tallinna ringtee, Lagedi tee 26 suunas mootorsõidukit Mercedes Benz

(reg-nr XXXXXX), omamata selleks vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust, ning

sooritas vasakult poolt möödasõidu pärisuunas otseliikuvatest sõidukitest teepeenra kaudu.

2.1.

Maakohus leidis, et G.-M. Mitassov on toime pannud LS § 201 lg 1 järgi

kvalifitseeritava väärteo. LS § 90 lg 1 kohaselt ei tohi mootorsõidukit juhtida isik, kellel ei ole

vastava kategooria või alamkategooria mootorsõiduki juhtimisõigust.

4-25-2776

Kohus märkis, et vaidlust ei ole asjaolus, et G.-M. Mitassov juhtis 29. novembril 2024 kell

15.49 Tallinnas 4. Väo ühendusteel, suunaga Tallinna ringtee, Lagedi tee 26 suunas

mootorsõidukit Mercedes Benz (reg-nr XXXXXX).

G.-M. Mitassovi väitel oli tal aga kehtiv Soome juhiluba, mille kinnituseks oli ta esitanud 2.

detsembril 2024 Traficomilt saadud ingliskeelse vastuse. Selle dokumendi jättis maakohus

tõendikogumist välja põhjendusega, et VTMS § 2 ja KrMS § 10 lg 3 kohaselt peavad kõik

dokumendid, mille lisamist väärteoasja- või kohtutoimikusse taotletakse, olema eestikeelsed

või tõlgitud eesti keelde. Tõlkimata võõrkeelsetele dokumentidele tuginemine otsuse

tegemisel on kohtupraktika kohaselt oluline menetlusõiguse rikkumine.

Lisaks märkis kohus, et kehtiva juhiloa olemasolu ei saa samastada juhtimisõiguse

olemasoluga. Transpordiameti liiklusregistri väljavõtte andmetel puudus G.-M. Mitassovil

juhtimisõigus. Seda kinnitas lisaks Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju

politseijaoskonna liiklussüütegude menetlusgrupi uurija ning Politsei- ja Piirivalveameti

rahvusvahelise operatiivinfo büroo vaheline kirjavahetus, millest nähtuvalt oli G.-M.

Mitassovile väljastatud Soomes juhiluba 2017120100045094 kehtivusajaga 21. märts 2017 –

21. märts 2032, mis andis talle õiguse juhtida sõidukeid AM/120, AM/121, B ja T, kuid isikule

oli alates 14. märtsist 2022 kehtestatud juhtimisõiguse keeld.

Eeltoodust tulenevalt asus maakohus seisukohale, et tõenditest nähtuvalt puudus G.-M.

Mitassovil mootorsõiduki juhtimise õigus ning ta on seega rikkunud LS § 90 lg 1 p-s 1

sätesatud keeldu juhtida mootorsõidukit selleks vastava kategooria või alamkategooria

mootorsõiduki juhtimisõigust omamata.

2.2.

Maakohus leidis, et G.-M. Mitassov on toime pannud ka LS § 230 lg-s 1 sätestatud

väärteo, s.o rikkunud möödasõidunõudeid.

LS § 52 lg 2 p 3 kohaselt ei tohi pärisuunavööndis juht mööda sõita teepeenra kaudu, välja

arvatud juhul, kui sõidetakse paremalt mööda sõidukist, mis on vasak- või tagasipöördel.

Kohtuvälises menetluses antud ütluste kohaselt tunnistas G.-M. Mitassov, et on teo toime

pannud, ning seda kinnitasid ka tunnistaja HJ ütlused ja HJ politseile antud salvestis.

2.3.

Harju Maakohus mõistis G.-M. Mitassovile LS § 201 lg 1 ja § 230 lg 1 järgi

kvalifitseeritavate väärtegude eest KarS § 63 lg 1 alusel karistuseks 15 päeva aresti.

Maakohus tõi välja, et karistusregistri andmetel ei olnud G.-M. Mitassovil liiklusalaste

rikkumiste eest ühtegi väärteokaristust. Samuti puudusid menetlusaluse isiku käitumises

raskendavad asjaolud. Karistust kergendava asjaoluna arvestas kohus G.-M. Mitassovi

avaldatud kahetsust.

Kohus võttis arvesse, et G.-M. Mitassov pani samaaegselt toime kaks väärtegu. Kuivõrd G.-

M. Mitassov osales liikluses juhina ja juhtis sõidukit keset tööpäeva Tallinnas ühe suurema

liiklustihedusega teel, ohustades sellega paljusid liiklejaid, oli kohtu hinnangul tema süü

keskmisest suurem.

4-25-2776

Lisaks pidas maakohus oluliseks, et G.-M. Mitassov ründas teo toimepanemise järel

füüsiliselt HJ, tekitas tema sõidukile vigastusi ning helistas korduvalt hädaabinumbrile,

avaldades häirekeskuse töötaja, Eesti riigi ning politsei kohta arvamust valimatute ja

ebatsensuursete sõnadega.

Kokkuvõttes näitas G.-M. Mitassovi käitumine ükskõikset ja üleolevat suhtumist ühiskonnas

kehtivatesse normidesse ning seda, et ta ei olnud mõistnud oma teo tõsidust ega saanud aru

selle ohtlikkusest. Neist asjaoludest tulenevalt oli kohtu hinnangul põhjendatud kohaldada

G.-M. Mitassovile karistusena aresti.

Aresti mõistmist pidas maakohus põhjendatuks üldpreventiivsetel kaalutlustel. Selleks, et

mõjutada G.-M. Mitassovi väärtushinnanguid ning saavutamaks karistuse üld- ja

eripreventiivseid eesmärke, pidas maakohus põhjendatuks 15-päevast aresti. Kohus märkis, et

range karistuse kohaldamine annab üldpreventiivsetest eesmärkidest tulenevalt ühiskonnale

signaali, et mootorsõiduki juhtimist ilma juhtimisõigust omamata ja möödasõidu reeglite

rikkumist ei tolereerita.

Kohus selgitas, et arest tuleb ära kanda kahe kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest

Tallinna Vanglas ning aresti tähtaegselt kandmata jätmisel kohaldatakse menetlusaluse isiku

suhtes sundtoomist.

2.4.

Kohus märkis, et G.-M. Mitassov on esitanud pärast 13. augusti 2025 istungit uusi

tõendeid. Kohus selgitas, et jätab need tähelepanuta, kuivõrd VTMS §-st 2 ja KrMS § 15

lg-st 1 tulenevalt saab maakohus otsust tehes tugineda tõenditele, mida kohtulikul arutamisel

suuliselt esitatakse ja vahetult uuritakse ning protokollitakse.

G.-M. Mitassovi süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks esitatud taotluse jättis

maakohus läbi vaatamata. Kohus märkis, et SKHS § 18 lg 1 kohaselt esitatakse väärteoasjas

maakohtule taotlus kahju hüvitamiseks kohtumenetluse kestel enne kohtuliku uurimise

lõpetamist. Seda G.-M. Mitassov teinud ei olnud.

3. Maakohtu 18. detsembri 2025 otsuse vaidlustamise tähtaja jooksul esitas G.-M.

Mitassov kohtule kaks apellatsiooni pealkirja kandvat pöördumist.

Neist esimeses märkis G.-M. Mitassov, et on karistuse ära kandnud ning soovib selle kohta

kohtult kinnitust.

Teises taotleb G.-M. Mitassov kohtuotsuse tühistamist mootorsõiduki juhtimisõiguseta

juhtimist puudutavas osas, juhiloa olemasolu kinnitava dokumendi ja selle eestikeelse tõlke

arvesse võtmist, otsusest menetlusaluse isiku hoiakute ja suhtumise kohta antud hinnangute

väljajätmist ning selle tuvastamist, et talle mõistetud arest on ära kantud ning karistuse korduv

või täiendav kohaldamine ei ole lubatav.

Apellatsioonis märgitakse, et arest on ära kantud ajavahemikus 13.  28. november 2025.

Samuti selgitab G.-M. Mitassov, et esitas kohtule ametliku dokumendi juhiloa olemasolu

kohta ning see jäeti arvestamata üksnes keelelise vorminõude tõttu. Ta leiab, et üksnes

formaalse põhjendusega ei saa sisulist tõendit tähelepanuta jätta ning lisab, et esitab

4-25-2776

kaebusega dokumendi ja selle eestikeelse tõlke ning palub selle arvestamist. Sellest tõendist

lähtuvalt

palub

G.-M. Mitassov talle juhtimisõiguseta mootorsõiduki juhtimise eest mõistetud karistuse

tühistamist.

Veel palub G.-M. Mitassov maakohtu otsusest eemaldada viited tema isiklikele omadustele,

hinnangud tema suhtumisele ja muud väited, millega teda on põhjendamatult püütud süüstada

või teda negatiivselt iseloomustada. Kaebaja leiab, et kohus peab lähtuma üksnes faktilistest

asjaoludest ja tõenditest, mitte oletustest ega isiku kohta antud hinnangutest.

4. Tallinna Ringkonnakohus võttis 7. jaanuari 2026 määrusega G.-M. Mitassovi

apellatsioonikaebuse menetlusse ning määras asja läbivaatamisele suulises menetluses, s.o 15.

jaanuaril 2026 toimuval kohtuistungil.

Määrusega tegi ringkonnakohus kohtuvälise menetleja osavõtu istungist kohustuslikuks,

leides, et apellatsioonikaebuses vaidlustatud LS § 201 lg 1 väärteo toimepanemisega seoses

on vaja tõendeid vahetult uurida, et saada selgust, millised tõendid kohtuvälise menetleja

hinnangul juhtimisõiguseta juhtimist tõendavad ja kuidas Soome Vabariigilt andmed saadi.

5. Ringkonnakohtu istungil jäi menetlusalune isik oma apellatsiooni juurde.

Kohtuväline menetleja soovis ringkonnakohtule esitada kaks tõendit: väljavõtte selle kohta, et

G.-M. Mitassovil on talle maakohtu otsusega mõistetud arest kantud, ning Soome

ametivõimudele G.-M. Mitassovi juhtimisõiguse ja seda tõendavate dokumentide staatuse

kohta tehtud täiendava päringu koopia. Esimese võttis ringkonnakohus vastu. Teist kohus asja

juurde ei võtnud, kuivõrd tegemist oli tõendiga, mille esitamine oli tulenevalt kohtueelses

menetluses tekkinud vastuolu tõttu võimalik juba maakohtu menetluses ja see kinnitas juba

kohtul olemasolevat teavet.

Kohtuväline menetleja oli seisukohal, et maakohtu otsus G.-M. Mitassovi süüdimõistmise on

seaduslik ja põhjendatud. Menetleja möönis, et Soome andmetel oli G.-M. Mitassovi

juhtimisõigus 14. märtsist 2022 taastunud, ent leidis, et kuivõrd menetlusalusel isikul ei olnud

juhtimisõigust tõendavat dokumenti ei olnud (see oli kadunud), puudus tal 29. novembril

2024 tulenevalt LS § 96 lg-test 1 ja 2 juhtimisõigus. Kohtuvälise menetleja esindajad leidsid,

et menetlusaluse isiku esitatud andmebaasi väljavõte juhtimisõiguse tõendamiseks piisav ei

ole. Apellatsioonikaebuse väidet, et talle mõistetud aresti on G.-M. Mitassov ära kandnud,

pidas kohtuvälise menetleja esindajad põhjendatuks, nentides, et maakohtu otsuse jõustudes

aresti uuesti kandma asuda ei ole vaja.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Maakohtu otsus tuleb tühistada G.-M. Mitassovi LS § 201 lg 1 järgi süüdimõistmise ja

talle mõistetud karistuse osas. Maakohus on rikkunud menetlusõigust, mis viis vale

kohtuotsuse tegemiseni.

4-25-2776

7. G.-M. Mitassov vaidlustab apellatsioonis tema süüdi tunnistamist LS § 201 lg-s 1

järgi, leides, et ei ole väärtegu toime pannud, sest tal oli Soome Vabariigis antud

juhtimisõigus. Tõendi, mis G.-M. Mitassovi väitel seda kinnitas (Soome transpordi ja

kommunikatsiooniameti (Traficomi) dokument Extract from the register of transport affairs,

Right-to-drive details; tl. 6–8), jättis maakohus tähelepanuta, kuna see oli inglise keeles ja

sellel polnud eestikeelset tõlget. Maakohtu otsuses öeldust nõustub ringkonnakohus sellega, et

VTMS § 2 ja KrMS § 10 lg-st 3 tulenevalt peavad toimikusse lisatavad tõendid olema eesti

keeles või eestikeelse tõlkega. Kohtukolleegiumi hinnangul tegi maakohus aga vea, kui leidis

otsust tehes, et toimikus olev ingliskeelne dokument tuleb jätta tähelepanuta.

Ringkonnakohus osutab, et KrMS § 10 lg 3, millele maakohus tugines, räägib dokumendi

toimikusse lisamisest. See tähendab, et kontroll, kas tõend vastab KrMS lg 3 nõuetele, tuleb

teha siis, kui otsustatakse, kas tõend toimikusse lisada, st tõendi vastuvõtmisel selle esitajalt.

Ka maakohtu viidatud Riigikohtu otsuses on öeldud, et kui tõendid ei ole eestikeelsed või

eesti keelde tõlgitud, puudub kohtul alus nende toimikusse lisamiseks (Riigikohtu 17. märtsi

2020 otsus asjas nr 4-19-2526, p 12). Eelnev tähendab, et KrMS § 10 lg 3 paneb kohustuse

hoolitseda selle eest, et võõrkeelne dokument esitatakse koos eestikeelse tõlkega, mitte ainult

dokumendi esitajale, vaid ka menetlejale. Tõsi küll, väljakujunenud kohtupraktika kohaselt

võib kohus jätta kõrvale ka juba vastu võetud tõendi, kui jõuab otsuse tegemisel järeldusele, et

esineb asjaolu, millest tulenevalt ei ole tegemist lubatava tõendiga. Kohtukolleegium on aga

seisukohal, et kohtu õigus sellisel moel võõrkeelseid dokumente kõrvale jätta on piiratud ja

seda hoolimata maakohtu otsuses viidatud Riigikohtu praktikast. Ringkonnakohus osutab, et

kuigi maakohtu otsuses viidatud otsustes juhtis Riigikohus maakohtu tähelepanu sellele, et

otsuse tegemisel ei või tugineda võõrkeelsele tõlkimata tõendile, ei ole Riigikohus kummalgi

juhul seda ise menetlusalust isikut halvemasse olukorda seadvalt rakendanud – ühel juhul

tühistas Riigikohus maakohtu otsuse ja lõpetas väärteomenetluse (17. märtsi 2020 otsus asjas

nr 4-19-2526), teisel juhul (7. aprilli 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-22-14) saatis asja

maakohtule uueks arutamiseks, mis andis võimaluse esitada kohtule dokumendi tõlge.

Juba vastuvõetud tõendite lubamatuks tunnistamist on kohtupraktikas ringkonnakohtu

arusaama kohaselt aktsepteeritud eeskätt põhjusel, et tõendi lubatavus võib olla vaieldav ja

vajada põhjalikku kaalumist. See, kas tõend on eesti keeles või mitte, on aga lihtsalt

tuvastatav. Lisaks on võõrkeelse dokumendi vastuvõtmist välistav asjaolu – tõlke puudumine

– lihtsalt kõrvaldatav. Seega on küsimus, kas KrMS § 10 lg 3 tingimused on täidetud,

küsimus, mis tuleb reeglina lahendada tõendi vastuvõtmise otsustamisel. Praegusel juhul on

toimikust näha, et kõnealuse tõendi on G.-M. Mitassov esitanud kohtuvälisele menetlejale – ta

mainib tõendit oma kohtuvälises menetluses antud ütlustes ning kõnealune tõend paikneb

toimikus menetlusaluse isiku ülekuulamise protokolli järel. Seega oleks pidanud kohtueelne

menetleja kontrollima, kas dokumendi, mille menetlusalune isik esitas, saab vastu võtta. Nagu

näha, ei ole kohtuväline menetleja keeldunud võõrkeelset tõlketa dokumenti vastu võtmast,

vaid on lisanud selle toimikusse. Seega rikkus kohtuväline menetleja KrMS § 10 lg-t 3.

Menetlusalusel isikul, kes ei pea tundma väärteomenetlusõigust, oli aga alust eeldada, et kui

ta tõend vastu võeti, siis see vastab nõuetele. Olukorras, kus kohtuväline menetleja ei olnud

menetlusalust isikut teavitanud, et tema tõendil on kõrvaldamist vajav puudus – see oleks

tulnud lasta tõlkida –, vaid tema esitatud dokument oli võetud toimikusse, karistas kohus

4-25-2776

otsuse tegemisel tõendi kõrvale jätmisega piltlikult öeldes menetlusalust isikut kohtuvälise

menetleja tehtud vea eest. Ringkonnakohus leiab, et kui menetlusalust isikut ei teavitata

sellest, et tema esitatud dokumendil on kõrvaldatav puudus, ja jäetakse siis tõend otsuse

tegemisel kõrvale, rikutakse sellega menetlusaluse isiku kaitseõigust.

Eelnev ei tähenda siiski, et kohus peab väärteomenetluses igal juhul tuginema võõrkeelsele

dokumendile, mis on juba toimikule lisatud. Vastupidi, eespool nimetatud Riigikohtu praktika

järgi ei tohiks kohus seda teha. On selge, et dokumendist, mis on keeles, mida kohus ei valda,

ei saagi kohus järeldusi teha. Samas peaks võõrkeelse dokumendi tõlke puudumine olema

asjaolu, mis ilmneb kohtu jaoks hiljemalt kohtulikul uurimisel. Ringkonnakohus on

seisukohal, et kui väärteoasja kohtulikul uurimisel selgub, et KrMS § 10 lg-t 3 rikkudes on

toimikusse lisatud menetlusaluse isiku esitatud võõrkeelne tõend, mis on tõlkimata, tuleb

menetlusalusele isikule anda kaitseõiguse tagamiseks võimalus lasta tõend tõlkida või

erandjuhul isegi (nt juhul, kui tõlkida laskmine viivitaks menetlust ebamõistlikult) lasta ise

tõend tõlkida. Toimikust ei nähtu, et enne seda, kui maakohus otsustas tõendi kõrvale jätta,

oleks kohus informeerinud menetlusalust isikut, et kohus saab võõrkeelsele tõendile tugineda

ainult juhul, kui sellele on lisatud tõlge, ja andnud menetlusalusele isikule võimaluse esitada

lisaks originaaldokumendile selle tõlge. Sellega rikkus kohus menetlusaluse isiku kaitseõigust

ning kuna tõendikogumist tõendi välja jätmine võib mõjutada tehtavat järeldust, on tõendi

alusetu tõendikogumist välja jätmine oluline menetlusõiguse rikkumine VTMS § 150 lg 2

tähenduses.

Tegemist on menetlusõiguse rikkumisega, mis on võimalik ringkonnakohtul ise kõrvaldada.

Selleks lasi ringkonnakohus kõnealuse ingliskeelse dokumendi tõlkida ja hindab tõendeid

kogumis, võttes arvesse ka tõlgitud Soome transpordi ja kommunikatsiooniameti (edaspidi

Traficom) tõendit.

8. Väärteoprotokolli kohaselt juhtis G.-M. Mitassov 29. novembril 2024 M1 kategooria

mootorsõidukit Mercedes Benz vastava kategooria juhtimise õiguseta. Selle üle, et

G.-M. Mitassov autot juhtis, vaidlust pole, vaidluse all on juhtimisõiguse puudumine.

Maakohus luges selle, et G.-M. Mitassovil ei olnud juhtimisõigust, tuvastatuks Eesti

liiklusregistri väljavõtte (tl. 14) ning Politsei- ja Piirivalveameti rahvusvahelise operatiivinfo

büroo e-kirja alusel (tl. 15). Viimase kohaselt oli G.-M. Mitassovile antud küll Soomes

juhtimisõigus, kuid talle oli kehtestatud juhtimiskeeld alates 14. märtsist 2022. See info on

vastuolus Traficomi tõendiga, mille maakohus jättis tähelepanuta. Traficomi registri väljavõtte

kohaselt ei ole G.-M. Mitassovilt 14. märtsil 2022 juhtimisõigust ära võetud, vaid siis hoopis

taastati juhtimisõigus, mis oli ajutiselt peatatud 3. veebruaril 2022. Ringkonnakohtu istungil ei

esitanud kohtuvälise menetleja esindajad argumente, mis seaks Traficomi tõendis olevad

andmed kahtluse alla, ning ringkonnakohtul ei ole alust kahelda, et see tõend kajastab õigesti

Soome registri andmeid.

Omavahel vastuolus olevatest tõenditest on alust pidada usaldusväärsemaks just Traficomi

registri väljavõtet. Tegemist on Soome transpordi ja kommunikatsiooniameti enda andmetega,

mis sisaldavad piisavalt detailseid andmeid nii juhtimisõiguse peatamise kui ka selle

taastamise kohta. Samas tõend selle kohta, et G.-M. Mitassovilt oli 14. märtsil 2022

juhtimisõigus ära võetud, on PPA-sisene e-kirjavahetus, milles edastatakse „Soome

4-25-2776

ametivõimudelt laekunud informatsiooni“, st tegemist on vahendatud infoga. Sellele e-kirjale

ei ole lisatud mingit Soome ametivõimude vastust päringule, andmebaasi väljatrükki või

muud tõendit, milles kajastuks Soome vastus Eesti päringule ja mille põhjal saaks kontrollida,

mida täpselt Soome ametivõimud 14. märtsi 2022 kohta väitsid. Märkimata ei saa jätta, et

väärteoasja toimikus on tehtud G.-M. Mitassovi juhitud auto kohta päring andmebaasist

European Car and Driving License Information System (tl. 11); kuigi tegemist on nimest

tulenevalt tegemist nii autosid kui ka juhtimisõigust puudutava infosüsteemiga, ei nähtu

toimikust, et selle abil oleks kontrollitud G.-M. Mitassovi juhtimisõiguse olemasolu.

Ringkonnakohus leiab, et kui tõenditest üks kajastab vahendatud teavet, teine aga vahetult

info valdaja enda esitatud teavet, tuleb teavet vahetumalt kajastavat tõendit pidada

usaldusväärsemaks. Nimelt kaasneb info vahendamisega selle moondumise oht ning

vahendatud info autentsust on keerulisem kontrollida (ringkonnakohus juhib tähelepanu, et

KrMS § 66 lg 21 kohaselt ei ole tunnistaja ütlused selle kohta, mida ta on teiselt inimeselt

kuulnud, reeglina üldse tõendina kasutatavad). Seega loeb ringkonnakohus tõendatuks, et

Soome transpordiohutusamet oli andnud G.-M. Mitassovile 21. märtsil 2017 juhtimisõiguse,

mis oli küll ajutiselt peatatud kuni 14. märtsini 2022, mitte aga 14. märtsist 2022. Ka seda, et

pärast 14. märtsi 2022 oleks G.-M. Mitassovi taas juhtimisõigus taas peatatud või ära võetud,

Traficomi tõendist ei nähtu. Seega 29. novembril 2024 G.-M. Mitassovi Soomes antud

juhtimisõigus kehtis. Jättes Traficomi tõendi kõrvale ja tuginedes kohtuvälise menetleja e-

kirja – Traficomi tõendi valguses ekslikele – andmetele, asus maakohus alusetule seisukohale,

nagu oleks G.-M. Mitassov püüdnud „kehtiva juhiloa jutuga vaid menetlejat eksitada ja sel

moel vabaneda vastutusest“.

9. Ringkonnakohtu istungil asusid kohtuvälise menetleja esindajad seisukohale, et Eestis

kehtivat juhtimisõigust G.-M. Mitassovil siiski polnud, sest Traficomi registri väljavõtte

kohaselt oli G.-M. Mitassovi juhiluba kaotatud, Eestis oleks Soome juhtimisõigus kehtinud

ainult juhul, kui G.-M. Mitassovil oleks olnud esitada juhiluba. Selle seisukoha aluseks

olevate normidena nimetasid kohtuvälise menetleja esindajad LS § 96 lõikeid 1 ja 2. See

seisukoht on ekslik. LS § 96 kannab pealkirja „Juhtimisõigust tõendav dokument“ ning ei

reguleeri juhtimisõiguse olemasoluga, vaid üksnes selle tõendamisega seonduvat.

Juhtimisõiguse ja seda tõendava dokumendi olemasolu on eri asjad, juhiloa puudumine ei

muuda olematuks isikule omistatud juhtimisõigust. Riigikohus on selgitanud, et

juhtimisõiguse mõiste määratleb LS § 94 lg 1, mille kohaselt võib mootorsõidukit juhtida isik,

kellel on vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigus ning kelle juhtimisõigust ei ole

peatatud, ära võetud või kehtetuks tunnistatud või keda ei ole juhtimiselt kõrvaldatud. Seega

kui isikule on omistatud juhtimisõigus ja seda ei ole peatatud, ära võetud või kehtetuks

tunnistatud ning teda ei ole ka juhtimiselt kõrvaldatud, siis ei ole ta LS § 94 lg 1 ja § 201 lg 1

tähenduses juhtimisõiguseta (RKKKo 4-24-1323, p 7, 12). Seejuures puudutab ka kõnealune

otsus olukorda, kus isikule oli väljastatud teises Euroopa Liidu riigis juhiluba, kuid see polnud

kehtiv. Niisiis on kohtuvälise menetleja esindajate ringkonnakohtu istungil väljendatud

seisukoht vastuolus Riigikohtu praktikaga.

Ringkonnakohus möönab, et ülaltoodu valguses võib tekkida küsimus, mis mõte LS § 88 lg-st

1 ja § 96 lg-st 1 tuleneval kehtiva juhiloa olemas ja kaasas olemise nõudel on – võib jääda

4-25-2776

mulje, justkui ei tõendaks juhtimisõigust tõendav dokument midagi. Ringkonnakohtu

hinnangul on vastuolu siiski üksnes näilik. LS §-s 96 reguleeritud juhtimisõiguse tõendamise

regulatsiooni mõte on ringkonnakohtu arusaamist mööda juhtimisõiguse tõendamine

liiklusjärelevalve raames. Sellest tuleneb, et see juhul, kui liikluses osalev juht ei suuda

kontrollimisel LS §-s 96 sätestatud korras tõendada, et tal on juhtimisõigus, on

liiklusjärelevalve teostajal õigus eeldada, et juhtimisõigus puudub, ja rakendada vastavaid

õigusjärelmeid (nt kõrvaldada isik sõiduki juhtimiselt). Seda, et G.-M. Mitassovit oleks 29.

novembril 2024 liikluses kontrollitud ja ta oleks selle raames pidanud oma juhtimisõigust

tõendama, väärteoasja materjalidest ei nähtu. Isegi, kui seda oleks tehtud, ei tähenda see, et

G.-M. Mitassovil ei oleks olnud süüteomenetluses õigust tõendada, et tal siiski on

juhtimisõigus. Nimelt ei kehti LS § 96 regulatsioon süüteomenetluses – VTMS § 31 lg-st 1 ja

KrMS § 61 lg-st 1 tulenevalt ei ole väärteomenetluses ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud

jõudu, mis tähendab ühtlasi seda, et väärteomenetluses võib tõendamiseks kasutada kõiki

KrMS § 63 lg-le 1 vastavaid tõendeid. Kohtumenetlust reguleerivate seaduste vastuvõtmiseks

on PS § 104 p-st 14 tulenevalt Riigikogu koosseisu häälteenamust. Seetõttu on

menetlusseadustikud normihierarhias tavaseadusest kõrgemal ning nendes sätestatust ei saa

tavaseadusega erandeid teha. Sellest tulenevalt võib väärteomenetluses tõendada

juhtimisõiguse olemasolu mistahes tõendiga, seega ka dokumendiga, mis kinnitab, et isikul on

teises riigis omistatud juhtimisõigus, mida pole peatatud, ära võetud või kehtetuks tunnistatud.

Eespool nimetatud Traficomi tõend kinnitabki, et G.-M. Mitassovile oli Soomes omistatud

juhtimisõigus ja seda ei olnud peatatud, ära võetud ega kehtetuks tunnistatud.

Eelnev tähendab, et G.-M. Mitassovil oli 29. novembril 2024 juhtimisõigus olemas, mistõttu

tunnistas maakohus ta alusetult LS § 201 lg 1 järgi süüdi mootorsõiduki juhtimises

juhtimisõigust omamata ja karistas teda 15-päevase arestiga. Praegusel juhul ei anna toimiku

materjalid alust ka seisukohaks, et G.-M. Mitassovi tegu tuleks ümber kvalifitseerida LS §

242 lg 1 järgi: toimikust ei nähtu, et G.-M. Mitassovi juhtimisõigust oleks liiklusjärelevalve

raames kontrollitud ja ta oleks selle käigus jätnud juhiloa esitamata, rikkudes LS § 88 lg-t 1.

Seega tuleb VTMS § 151 lg 1 p 2 alusel tühistada maakohtu otsus osaliselt ja teha uus otsus,

millega tunnistada, et menetlusalune isik ei ole LS § 201 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärteos

süüdi.

10. Lisaks LS § 201 lg-le 1 tunnistas maakohus G.-M. Mitassovi süüdi ka LS § 230 lg 1

järgi. Ses osas pole maakohtu otsust vaidlustatud ja ses osas jääb maakohtu tehtud

süüdimõistev otsus jõusse. Oluline on aga see, et kohus mõistis G.-M. Mitassovile KarS § 63

lg 1 alusel mõlema väärteo eest ühe karistuse, lähtudes LS § 201 lg 1 sanktsioonist. Erinevalt

LS

§

lg-st 1 ei näe LS § 230 lg 1 karistusena ette aresti – selle väärteo eest on karistusena ette

nähtud vaid kuni 100 trahviühiku suurune rahatrahv. Seetõttu tuleb tühistada maakohtu otsus

G.-M. Mitassovi 15-päevase arestiga karistamise osas ja G.-M. Mitassovile tuleb LS § 230 lg

1 alusel mõista uus karistus.

Ringkonnakohus peab põhjendatuks maakohtu hinnangut, et G.-M. Mitassovi süü on suur.

Seejuures märgib ringkonnakohus, et süü suuruse hindamisel tuleb arvestada ka teo

toimepanija suhtumist oma teosse, mille kohta annavad teavet ka nii tema väljendatud

4-25-2776

seisukohad, tema tegu iseloomustavad objektiivsed asjaolud kui ka käitumine enne ja pärast

teo toimepanemist. Seega on maakohus õigustatult toonud välja menetlusaluse isiku suhtumist

ja hoiakuid iseloomustavaid asjaolusid. Toimikus oleva teise auto pardakaamera salvestise

kohaselt

tegi

G.-M. Mitassov möödasõitu teepeenra kaudu ühe sõidurajaga ja tiheda liiklusega teel (sõitis

mööda ringristmikule sõitmise võimalust ootavast autorivist). Selline käitumine on teisi

liiklejaid mitteaustav ja neid ka ohtu seadev. Seejuures puutuski ta vastu ühe veoki (auto,

mille pardakaamera salvestisele on eespool viidatud) ratast. G.-M. Mitassov on avaldanud

selle teo pärast kahetsust. Maakohus on pidanud seda siiraks ja arvestanud karistust

kergendava asjaoluna. Ringkonnakohtul ei ole alust asuda maakohtust erinevale seisukohale.

Eelnevast tulenevalt pole alust karistada G.-M. Mitassovit sanktsiooni ülemmäärale vastava,

küll aga selle lähedase rahatrahviga. Ringkonnakohus mõistab G.-M. Mitassovile LS § 230 lg

1 alusel karistuseks 90 trahvimäära (720 euro) suuruse rahatrahvi.

Mõistetud karistus tuleb aga lugeda kantuks. Nimelt leidis ringkonnakohtu istungil

tõendamist, et G.-M. Mitassov on talle maakohtu otsusega mõistetud 15-päevase aresti juba

ära kandnud: nagu eespool asjaolude kokkuvõttes märgitud, tegi maakohus asjas esimest

korda otsuse 13. augustil 2025, karistades teda 15-päevase arestiga ja kohustades selle kahe

kuu jooksul ära kandma. Kuigi G.-M. Mitassov vaidlustas maakohtu otsuse, kandis ta aresti

ära. KarS § 72 lg 2 kohaselt vastab rahatrahvi kümnele trahviühikule üks päev aresti. See

tähendab, et 15-päevane arest katab täielikult 90 trahvimäära suuruse rahatrahvi ja kõnealune

karistus tuleb lugeda täies ulatuses kantuks.

11. Eeltoodust tulenevalt ning VTMS § 147 lg 1 p-st 4, § 148 p-st 3 ja § 151 lg 1 p-st 2

juhindudes rahuldab ringkonnakohus esitatud apellatsiooni, tühistab Harju Maakohtu 18.

detsembri 2025 otsuse osas, millega maakohus tunnistas G.-M. Mitassovi süüdi LS § 201 lg 1

järgi ja mõistis talle KarS § 63 lg 1 ja § 201 lg 1 alusel karistuseks 15 päeva aresti. Ses osas

teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega tunnistab, et G.-M. Mitassov ei ole LS § 201 lg 1

järgi süüdi ning mõistab LS § 230 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest

karistuseks rahatrahvi 90 trahviühikut. Selle karistuse loeb ringkonnakohus G.-M. Mitassovi

ajavahemikus 13.  28. november 2025 kantud arestiga täidetuks.

Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata.

Allkirjastatud digitaalselt