1-25-2093/35 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-25-2093

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. jaanuar 2026. a Tallinn

Kohtuasja number

1-25-2093

Kohtukoosseis

eesistuja Orvi Koik, liikmed Janika Kallin ja Sten Lind

Kohtuistungi sekretär

Kea Lemming

Kohtuasi

Ants Kassi süüdistuses KarS § 294 lg 2 p 1 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 25. novembri 2025. a otsus üldmenetluses

Apellatsiooni esitaja

kaitsja vandeadvokaat Aivar Pilv

Prokurör

Käroli Tiirik

Süüdistatav

Ants Kass isikukood: 35103270309; elukoht: XXX;

kodakondsus: Eesti Vabariigi; emakeel: eesti keel;

kõrgharidus; töökoht: XXX; e- posti xxx, kriminaal- ega

väärteokorras karistamata.

Tõkendit ei ole kohaldatud.

Kaitsja

vandeadvokaat Aivar Pilv

RINGKONNAKOHUS OTSUSTAB:

Jätta Harju Maakohtu 25. novembri 2025 otsus kriminaalasjas nr 1-25-2093 muutmata.

Kaitsja vandeadvokaat Aivar Pilve apellatsioon jätta rahuldamata.

Menetluskulud 1182,13 eurot jätta süüdistatava kanda.

Edasikaebe kord

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult

teatavakstegemisest.

Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 25. novembri 2025 kohtuotsusega üldmenetluses tunnistati Ants Kass

süüdi KarS § 294 lg 2 p 1 järgi ja mõisteti karistuseks vangistus 2 aastat. KarS § 68 lg 1 alusel

arvati Ants Kassi karistusaja hulka tema eelvangistuses viibimise aeg 18. juuni 2021 s.o üks

päev ning lõplikuks ärakandmata karistuseks mõisteti 1 aasta 11 kuud ja 29 päeva vangistust.

Kohaldati KarS § 73 sätteid ning määrati, et vangistust ei pöörata täitmisele, kui Ants Kass ei

pane 2 aasta 1 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

1.1 Sama otsusega lahendati ka konfiskeerimise ja menetluskuludega seonduv.

2. Ants Kass anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 294 lg 2 p 1 järgi selles, et tema ametiisikuna

pani toime altkäemaksu võtmise korduvalt vara vastuvõtmise vastutasuna tema ametiseisundi

kasutamise eest.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Aivar Pilv.

3.1 Kaitsja taotleb tühistada Harju Maakohtu 25. novembri 2025 otsus kriminaalasjas nr 1-25-

2903 ja lõpetada kriminaalmenetlus Ants Kassi suhtes mõistliku menetlusaja möödumise tõttu

KrMS § 2742 lg 1 alusel. Alternatiivselt taotleb kaitsja vabastada isik mõistetavast karistusest

või kergendada temale mõistetavat karistust KrMS § 306 lg 1 p 61 ja 7 alusel. Kaitsja leiab, et

kriminaalmenetluse lõpetamise korral mõistliku menetlusaja möödumise tõttu tuleb tühistada

Harju Maakohtu 25. novembri 2025 otsus kriminaalasjas nr 1-25-2903 ja Harju Maakohtu 23.

detsembri 2021 määrus kriminaalasjas nr 1-21-8137 ja tagastada Ants Kassile temalt

arestitud/konfiskeeritud sularaha summas 70 000 eurot.

3.2 Kaitsja esitas alternatiivse taotluse ja palub tühistada Harju Maakohtu 25. novembri 2025

otsus kriminaalasjas nr 1-25-2093 tervikuna ja mõista Ants Kass temale esitatud süüdistuses

õigeks. Ühtlasi taotleb kaitsja tühistada Harju Maakohtu 23. detsembri 2021 määrus

kriminaalasjas nr 1-21-8137 ja tagastada Ants Kassile temalt arestitud/konfiskeeritud sularaha

summas 70 000 eurot.

3.3 Lisaks taotleb kaitsja alternatiivselt tühistada Harju Maakohtu 25. novembri 2025 otsus

kriminaalasjas nr 1-25-2093 ja teha uus otsus, millega mõista Ants Kass süüdi KarS § 294 lg

1 (alternatiivselt KarS § 4023 lg 1) järgi ning mõista süüdistatavale kergem karistus arvestades

kriminaalasjas kogutud tõendeid ja süüdistava isikut. Ühtlasi taotleb kaitsja tühistada Harju

Maakohtu 25. novembri 2025 otsus kriminaalasjas nr 1-25-2093 Ants Kassilt sularaha

konfiskeerimise osas summas 70 000 eurot ja Harju Maakohtu 23. detsembri 2021 määrus

kriminaalasjas nr 1-21-8137 ning jätta rahuldamata prokuröri taotlus 70 000 euro laiendatud

konfiskeerimiseks. Kaitsja palub määrata kindlaks menetluskulude jaotus ja välja mõista kõik

Ants Kassi menetluskulud Eesti Vabariigilt.

4. Kaitsja leiab, et kriminaalmenetlus tuleb lõpetada Ants Kassi suhtes KrMS § 2742 lg 1

alusel seoses mõistliku menetlusaja möödumisega, sest Ants Kass peeti kahtlustatavana kinni

2(17)

18. juunil 2021, mistõttu hakkas mõistlik menetlusaeg tema suhtes kulgema samal päeval ja

see on kulgenud käesoleva apellatsioonkaebuse esitamise aja seisuga ca 4 aastat ja 6 kuud.

4.1 Arvestades teise astme kohtus kriminaalasjade lahendamisele keskmiselt kuluvat aega

võib prognoosida, et menetlus ringkonnakohtus kestab minimaalselt ca 6 kuni 8 kuud.

Järelikult on teise astme kohtu otsuse tegemise ajaks menetlus Ants Kassi suhtes kestnud juba

ca 5 aastat või enamgi (ca 5 aastat 2 kuud). Sellele järgneb võimalus esitada

kassatsioonkaebus Riigikohtusse, milles menetlusse võtmise otsustamiseks kulub

kohtupraktikat arvestades prognoositavalt ca 4 kuni 6 kuud. Seega oleks selleks ajaks

kriminaalmenetlus kestnud ca 5 aastat ja 4 kuud kuni 5 aastat ja 9 kuud. Kui Riigikohus

otsustab kassatsioonkaebuse menetlusse võtta, siis pikeneb menetlusaeg veel 3 kuni 6 kuud.

Seega menetluse kestus ületab igal juhul oluliselt 5 aastast perioodi. Arvestades kirjeldatud

asjaolusid on selge, et puudub perspektiiv kriminaalasja lõplikuks lahendamiseks 1 kuni 6 kuu

vältel.

4.2 Kaitsja hinnangul on menetluse ebamõistlikult pikk kestus olnud tingitud eelkõige

kriminaalasja kohtueelse menetluse põhjendamatult aeglasest uurimisest. Käesolevas

kriminaalasjas kulus Ants Kassi kinnipidamisest 18. juuni 2021 kuni 15. aprillil 2025

süüdistusakti kohtusse saatmiseni 3 aastat ja 10 kuud. Kohtu alla anti Ants Kass ca 4 aastat

peale tema kahtlustatava kinni pidamist. Samas on teadaolevalt kriminaalasi algselt algatatud

KarS § 300 lg 2 kahtluse tunnustel juba 29. septembril 2020 ehk ca 8,5 kuud enne Ants Kassi

kinnipidamist. Seega on kõnesoleva kriminaalasja menetlus käesolevaks ajaks kestnud kokku

juba 5 aastat ja 3 kuud.

4.3 Tegemist ei ole keeruka ega mahuka kriminaalasjaga, mille kohtueelseks menetluseks

oleks olnud põhjendatud kulutada kokku ca 4 aastat ja 7 kuud. Ants Kassile on esitatud

süüdistus kokku kolmelt isikult altkäemaksu võtmise osas ja kriminaalasja toimik ei ole

mahukas. Süüdistus rajaneb peamiselt jälitustegevuse käigus kogutud tõenditele ja

tunnistajate ütlustele, mille kogumine ei võtnud aega aastaid. Seejuures on tähelepanuväärne,

et jälitustegevust on suures mahus läbi viidud ajavahemikus 22. oktoober 2020 kuni 22. juuni

2021 ehk KarS § 300 lg 2 tunnustel algatatud kriminaalasjaga seotud kahtlustuste

kontrollimiseks ja tuvastamiseks. Samas on jälitustegevuse protokollidest, mida on kokku 5

tk, koostatud nendest 4 tk alles veebruaris 2025 (10. veebruar 2025, 11. veebruar 2025 14.

veebruar 2025, 7. märts 2025) ehk ca 3,5 aasta hiljem, mis ei ole kindlasti mõistlik

menetlusaja kasutamine riigi poolt. Samuti ei olnud nende sisu niivõrd mahukas või keerukas,

et nende analüüsile oleks pidanud kuluma väga pikk ajaperiood.

4.4 Kriminaalasja kohtueelses menetluses on võimalik tuvastada selgeid tegevusetuse

perioode, mille vältel ei ole tehtud ühtegi menetlustoimingut või on neid vaid mõned üksikud,

mis ei ole olnud ajamahukad (järelepärimised jms). Kriminaalasja toimikutest nähtub selline

periood alates juunist-juulist 2022 kuni juuli-augustini 2024 ehk ca 2 aasta vältel, mis on

selgelt ebamõistlik aeg ja põhjendamatult pikk ajavahemik, kus menetlus on sisuliselt olnud

peatatud seisundis. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et selleks oleks olnud mingi mõjuv

põhjus (takistus). Kindlasti ei ole Ants Kass vähimalgi määral põhjustanud kriminaalasja

menetluse venimist või tõrkeid selles.

4.5 Pikk menetluse kestvus on Ants Kassi jaoks vaimselt olnud väga koormav, sest ta on

pidanud olema ca 3 aastat ja 10 kuud teadmatuses milliseks kujuneb selle tulemus. Kaitsja

hinnangul on täidetud kõik eeldused KrMS § 2742 lg 1 alusel kriminaalmenetluse

3(17)

lõpetamiseks mõistliku menetlusaja nõude rikkumise tõttu või alternatiivselt isiku karistusest

vabastamiseks või karistuse kergendamiseks.

5. Kaitsja tõstatab küsimuse, kas kaitsealune oli PERH-i kirurgiakliiniku ortopeediakeskuse

III ortopeedia-osakonna vanemarst-konsultandina oma ametiseisundilt ametiisikuks KarS §

288 lg 1 mõttes. Kaitsja hinnangul on vaieldav see, kas Ants Kass eriarstina oma

tööülesannete raames täitis ka avalikku ülesannet avalik õigusliku juriidilise isiku haigekassa

(Tervisekassa) ja eraõigusliku juriidilise isiku PERH-i kui tervishoiuteenuse osutaja vahel

sõlmitud RRL 2019 (ravi rahastamise lepingu) alusel. Kõnesoleva lepinguga võttis haigekassa

ajavahemikul 1. jaanuar 2019 kuni 31. detsember 2023 üle PERH-i poolt kindlustatud isikule

osutatud tervishoiuteenuse eest tasu maksmise kohustuse õigusaktides, RRL 2019-s ja selle

lisades ettenähtud tingimustel ja korras.

5.1 Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 4 kohaselt on tervishoiuteenuse

osutaja tervishoiutöötaja või tervishoiuteenuseid osutav juriidiline isik. Tervishoiuteenuse

osutamise lepingut ja sellega seotud põhimõtteid reguleerib VÕS ehk eraõigus. Patsientide

ravimine toimub VÕS § 758 lg 1 kohaselt eraõigusliku suhte alusel (22. september 2025

kohtuvaidluse teesid p-d 65-67). VÕS § 758 lg 1 mõttes ei saa käsitleda patsiendile

tervishoiuteenuse osutamist selleks õigustatud isiku poolt kui avaliku ülesande täitmist. VÕS

§ 761 kohaselt tuleb maksta kehtestatud, kokkulepitud või tavalist tasu, sellise tasu

puudumisel aga mõistlikku tasu. Patsiendilt võib tasu nõuda niivõrd, kuivõrd

tervishoiuteenuse osutamise kulusid ei kata ravikindlustus või muu isik. Vaatamata eeltoodule

ei muuda tervishoiuteenuse osutamisega seotud kulude katmine ravikindlustuse kaudu avalik-

õigusliku juriidilise isiku haigekassa poolt tervishoiuteenust oma olemuselt automaatselt

avalik-õiguslikuks suhteks.

5.2 Maakohus on põhjendamatult mittenõustunud kaitsjaga ja leidnud, et Ants Kassi tuleb

käsitleda ametiisikuna KarS § 288 lg 1 mõttes. Kaitsja tugineb kohtupraktikale, milles on

jõutud järeldusele, et patsiendile tervishoiuteenuse osutamine toimub tema ja

tervishoiuteenuse osutaja vahel sõlmitud lepingu (VÕS § 758 jj) alusel eraõigusliku suhte

raames (Tartu Ringkonnakohtu lahend nr 1-18-3843/66 p 60; Riigikohtu erikogu 8. detsembri

2016. a määrus asjas nr 3-2-4-1-16, p 7 ja halduskolleegiumi 8. oktoobri 2014. a määrus asjas

nr 3-3-1-50-14, p-d 11–12). Lahendist tuleneb, et arsti poolt patsiendile tervishoiuteenuse

osutamine ei ole käsitatav avaliku ülesande täitmisena ega anna arstile ametiseisundit KarS §

288 lg 1 mõttes. Seda järeldust ei muuda ka see, kui tervishoiuteenuse osutaja, kelle juures

arst töötab, on sõlminud Eesti Haigekassaga ravi rahastamiseks halduslepingu.

Perearstikeskuses töötanud arst ei täitnud tervishoiuteenust osutades avalikku ülesannet

sõltumata ravi rahastamise halduslepingu olemasolust. Sellist kaitsja seisukohta toetab ka

Riigikohtu Erikogu lahend nr 3- 2-4-16 (p 8) ja Riigikohtu lahend nr 3-3-1-50 (p11), milles

kokkuvõtvalt rõhutati, et isegi vanglas tervishoiuteenuse osutamisel on tegemist eraõigusliku

mitte avalik-õigusliku õigussuhtega. Riigikohtu lahendites nr 3-2-4-1-16 ja 3-3-1-50 on

muuhulgas leitud tervishoiuteenuse osutamise kohta, et tegemist on eraõigusliku suhtega.

Seda isegi siis, kui vastavat teenust osutatakse isikule vanglas, kes täidavad samas avalik-

õiguslikku ülesannet ning kasutavad oma ülesannete täitmiseks riigieelarvelisi vahendeid.

Seega ei muuda riigi poolt määratud ülesannete täitmine ning selleks riigieelarvest rahaliste

vahendite eraldamine tervishoiuteenuse osutamist ka vanglas avalik-õiguslikuks suhteks (22.

septembri 2025 kohtuvaidluse teesid p-d 70-71). Apellant jääb jätkuvalt seisukohale, et kui

kohus loeb Ants Kassi süü tõendatuks, siis tuleb tema tegevuse ümber kvalifitseerida KarS §

4023 lg 1 järgi.

4(17)

6. Apellant ei nõustu, et süüdistatava Ants Kassi ja tunnistaja H.K ütlused on osaliselt

ebausaldusväärsed. Kaitsja hinnangul sisustas ja hindas kohus asjaolusid moonutatult ja elulisi

asjaolusid arvestamata. Kohus ei tuvastanud ühtegi fakti või asjaolu, mis kummutaks Ants

Kassi ja H.K ütlused laenu andmise kohta. Kaitsja hinnangul on kohtu käsitlus süüdistatava ja

tunnistaja H.K ütlustes laenu elulise ebausutavuse kohta täiesti põhjendamatu ning ei haaku

ühegi asjas kogutud tõendiga. Kohus on ise asunud oletuslikult tegema järeldusi kõnesoleva

laenu võimaliku kasutuse ja sihtotstarbe ning elulise vajaduse kohta haiglas. Seejuures eirab

kohus ka kohtumenetluses tõendite kontrollimisel tuvastatud fakti, et alates kriminaalasja

kohtueelsest uurimisest on H.K andnud eelnevas kohtueelses menetluses korduvalt (neljal

korral) kokkulangevaid ütlusi Ants Kassile 20. jaanuaril 2021 tema kabinetis üleantud

sularaha summa 150 eurot ja Makita akude kohta. Tunnistaja H.K on oma ütluste juurde

jäänud ka 18. juunil 2025 toimunud kohtuistungil, kus ta on kirjeldanud oma tutvust ja

suhtlust Ants Kassiga alates 1990-ndatest ja pikaajalisi terviseprobleeme (18. juuni 2025

istungi prk, lk 15- 32). Viidatud ütlustes ei esine vasturääkivusi ega olulisi sisulisi erinevusi

ning kogutud pole teisi tõendeid, mis nii tunnistaja H.K kui ka Ants Kassi ütluseid laenu

andmise kohta ümber lükkaksid.

6.1 Kaitsja hinnangul on ka kohtu järeldused oletuslikku laadi, mis puudutab

jälitustegevusega tuvastatud 20. jaanuari 2021 Ants Kassi ja H.K kohtumist ning nende

omavahelist vestlust. Kohtu järeldused ei tugine ümberlükkamatutele tõenditele, millele võiks

kohus oma siseveendumuses tugineda. Kui isegi kohtule tervikuna jäi kahtlus, et H.K poolt

Ants Kassile üleantud raha on vastutasu arsti poolt oma ametiseisundi kasutamise eest, siis ei

ole see piisav isiku süü tuvastamiseks ja tõendamiseks.

6.2 Kaitsja leiab lisaks, et kohtu viidatud järeldused on põhjendamatud ning ainuüksi folkloori

kasutamine omavahelises vestluses ei ole piisav väitamaks, et pooled pidasid omavahelises

telefonivestluses silmas nn ekvivalentsussuhet altkäemaksu küsimise/andmise (sellega

nõustumise) mõttes. Kaitsja hinnangul eirab kohus fakti, et jälitustegevuse käigus on kogutud

märkimisväärselt tõendeid Ants Kassi ja H.K omavahelise suhtluse kohta ning sellest ei

nähtu, et pooled oleksid pidanud silmas, rääkinud või mõista andnud, et patsiendile osutataks

tervishoiuteenust arsti poolt vara või muu soodustuse saamise eest. Lisaks ei nähtu, et Ants

Kass ja H.K oleks püüdnud omavahelises suhtluses n-ö käitumismustri (altkäemaksu

kokkuleppe) varjamiseks kasutada kahemõttelist, varjatud sõnastust ja väljendeid.

6.3 Kaitsja leiab jätkuvalt, et kohtu hinnangud ja järeldused on tuvastatud asjaolude alusel

põhjendamatud (vt kaitsja teesid 22. september 2025 p-d 97-99). Kohtu poolt viidatud

jälitustegevuse protokollidest ei saa järeldada, et Ants Kass on nõustunud Makita akude

vastuvõtmisega nende eest tasumata. Kohus on olulistes küsimustes tuginenud oletustele,

spekulatsioonidele ja hinnangutele ilma nende aluseks kontrollitavaid tõendeid omamata ning

kaitsealuse seisukohti ja ütlusi kontrollitavalt ja veenvalt ümber lükkamata. Kohus on seeläbi

eiranud KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud põhimõtet, mille kohaselt tõlgendatakse kõrvaldamata

kahtlus süüdistatava süüdiolekus tema kasuks. Ants Kassi tegevuses ei ole tõendamist leidnud

KarS § 294 lg 2 p-s 1 kirjeldatud süüteo objektiivse ja subjektiivse koosseisu tunnused.

7. Kaitsja jääb K.Rga seotud 50 euro sularaha kohta maakohtus kohtuvaidlustes avaldatud

seisukohtade ja põhjenduste juurde ning palub ringkonnakohtul nendega arvestada ka

apellatsioonkaebuse läbivaatamisel (vt kaitsekõne teesid p-d 150-165). Põhjendamatu on

maakohtu järeldus, mille kohaselt on Ants Kass ja K.R andnud teadvalt ebaõigeid ütlusi ja

need on ebausaldusväärsed ning tuleb tõendite kogumist välja jätta otsuse tegemisel. Kaitsja

hinnangul ei ole põhjust lugeda kaitsealuse ja tunnistaja ütlusi ebausaldusväärseks põhjusel, et

5(17)

Ants Kassile kingituse tegemine pikaajaliste tuttavate poolt oli mõeldud tavapärasest erinevalt

moel ja see oli ka veel pärast tegelikku sünnipäeva lõpuni kooskõlastamata ja üle andmata.

Üldistest käitumismustritest erinev mõtlemine, tegutsemine on käesoleval ajal

inimestevahelises suhtluses siiski suhteliselt sageli esinev ning see ei anna alust käsitleda

selliste asjaolude esinemist, kirjeldamist ebatõenäolise või - usaldusväärsena. Seega ei ole

põhjendatud Ants Kassi ja K.R ütluste tõendite kogumist välja ja hindamata jätmine

kaitsealuse süü küsimuse tõendatuse hindamisel. Kaitsja on seisukohal, et maakohus rikkus

süüdistuse aluseks olevate tõendite hindamisel oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339

lg 2 tähenduses ja kohaldas seetõttu otsuse tegemisel ebaõigesti ka materiaalõigust, kui leidis,

et Ants Kass on 18. mail 2021 K.Rlt tervishoiuteenuse osutamise eest vastu võtnud

altkäemaksuna 50 eurot. Ka selles süüdistuses ei ole Ants Kassi tegevuses tõendamist leidnud

KarS § 294 lg 2 p-s 1 kirjeldatud süüteo objektiivse ja subjektiivse koosseisu tunnused.

8. Apellant märgib, et Ants Kass ei avaldanud 31. mail 2021 oma käitumisega vähimalgi

määral tahet saada H.Hlt osutatava tervishoiuteenuse eest vastutasuna altkäemaksu. Asjaolu,

et H.H poolt töölauale jäetud ümbrikus on sularaha summas 100 eurot ilmnes alles pärast arsti

tagasitulekut töökabinetti. Kaitsja hinnangul tuleb täiendavalt kontrollida, kas tuvastatud

asjaolude alusel on tuvastatav Ants Kassi tegevuses vähemalt kaudse tahtluse olemasolu KarS

§ 294 lg 2 p-s 1 kirjeldatud süüteo subjektiivse koosseisu mõttes. Maakohus ei ole kogutud

tõendite alusel põhjendanud, miks H.H poolt avaldatud tänu Ants Kassile tema pikaajalise

tulemusliku ravi eest (millele viitab 10. veebruari 2025 jälitustegevuse protokolli alusel 31.

mai 2021 kohtumisel H.H kui ka tunnistaja J.K oma ütlustes) ei ole käsitletav kui patsiendi

tänuavaldus, millel on emotsionaalne kaal ning millega antakse tagasisidet arsti eelnevale

tegevusele ning mida seetõttu ei saa käsitleda kui vastutasu süüdistatava poolt oma

ametiseisundi ärakasutamise eest. Samuti on küsitav, kas kirjeldatud asjaolude alusel oli Ants

Kassil ja H.Hl ühine ettekujutus, et patsiendi poolt arsti töölauale jäetud ümbrikus olev

rahasumma on vastuteene ametialase teo eest. Kaitsja ei saa nõustuda kohtu järeldusega, et

„vahetegu, kas tegemist on altkäemaksu või tänuavalduse ja vastuvõtmisega algab sellest, kas

inimene saabub eriarsti vastuvõtule haigekassa järjekorra/registreerimise alusel või väljaspool

seda.“ (otsuse p 285). Ainuüksi selle alusel, et arst on pikaajalise patsiendi vastu võtnud

väljaspool ravijärjekorda, ei saa automaatselt teha järeldust välistamaks H.H tegevust kui tänu

avaldamist kaitsealusele. Ants Kass ei ole toime pannud KarS § 294 lg 2 p-s 1 kirjeldatud

süütegu.

9. Kaitsja on käesolevas kriminaalasjas koostatud jälitustegevuse protokolle (kokku viis) ning

nende tõenduslikku tähendust käsitlenud 22. septembril 2025 kohtuvaidluse teesides (p-d 176-

190) ning jääb kõikide esitatud seisukohtade juurde ning palub neid arvestada ka

apellatsioonkaebuse läbivaatamisel kõigis vaidlusalustes küsimustes. Vaatamata äärmiselt

ulatuslikule ja pikaajalisele jälitustegevusele (kaheksa kuud) on tuvastatud vaid kolm fakti,

sündmust, mille alusel on tekkinud kahtlus ning isikule esitatud kahtlustus altkäemaksu

korduvas võtmises KarS § 294 lg 2 p 1 alusel. Ainuüksi sellel põhjusel ei ole tuvastatud

asjaolude, kogutud tõenditega kooskõlas kohtu järeldused, mille kohaselt on Ants Kassi

tegevuses tervishoiuteenuse osutamisel tegemist väljakujunenud süsteemse

„käitumismustriga.“ Lisaks eeltoodule on ka kõnesolevas kolmes episoodis tegemist äärmiselt

vaieldavate tõlgenduste ja sellega kaasnevate õiguslikele hinnangutega. Seega ei saa kaitsja

nõustuda ka kohtu järeldusega, mille kohaselt valitses Ants Kassi ja nimetatud isikute vahel

„vaikiv üksmeel“ selles, et huve (raha, akud) on vastuteene tehtud ametialase teo eest

(eriarstivastuvõtt jms, otsuse p 284).

6(17)

10. Kaitsja ei nõustu jätkuvalt maakohtu järeldustega selle kohta, et laiendatud

konfiskeerimine KarS § 832 lg 1 alusel oleks antud juhul põhjendatud summas 70 000 eurot.

Seda isegi siis, kui ringkonnakohus leiab, et Ants Kassi süü on talle inkrimineeritud kuriteos

täielikult tõendamist leidnud.

10.1 Kaitsja hinnangul ei saa 70 000 euro konfiskeerimist KarS § 832 lg 1 alusel põhjendada

ainuüksi asjaoluga, et Ants Kass ei ole oma pangakontolt pika ajavahemiku jooksul välja

võtnud sularaha, millest tuleneb ka erinevus tema sissetulekute ja elatustaseme ning kulutuste

vahel. Siinjuures on ikkagi oluline ja väga kaalukas fakt, et Ants Kassi ei ole eelnevalt

kriminaalkorras karistatud ning puuduvad igasugused viited sellele, et isik võiks omada

ebaseaduslikke sissetulekuid. See oli ka muide põhjuseks, miks Ants Kass tema elukohas 18.

juunil 2021 toimunud läbiotsimise käigus andis pärast menetlejate poolt teostatud

läbiotsimiste lõpetamist ise vabatahtlikult välja sularaha summas 70 000 eurot. Eluliselt on

ebausutav, et kui isik teadvalt omab kuritegelikul teel saadud rahalisi vahendeid, siis avaldab

ta valmisolekut ise need menetlejale välja anda olukorras, kus neid läbiotsimise käigus ei

leitud.

10.2 Kohtule peaks olema mõistetav ja ka eluliselt usutav, et Ants Kass, töötades Soome

Vabariigis ning ära kasutades Eestis valitsenud äärmiselt keerulist majanduskeskkonda, oli tal

võimalik teenida märkimisväärselt rahalisi vahendeid erinevate elektroonikaseadmete

(televiisorid, video- ja kassettmakid, CD plaadimängijad, arvutid ja koopiamasinad jms) ning

väiksemat mõõtu köögitehnika Eestisse toomise ja selle müügiga. Sama puudutas Eesti kunsti

müüki Soome Vabariigis. Asjade ost- müük toimus mitmekordsete, kohati 10 kordsete

hinnavahedega. Ants Kass on andnud ütlusi sellise tegevuse kohta oma töötamise ajal Soome

Vabariigis ning neid ei ole kohus kahtluse alla seadnud. Kõik need tehingud toimusid

vastavalt sellel ajal kujunenud arusaamistele ja tingimustele ning see toimus üldiselt

teadaolevalt sularahas (1. juuli 2025 istungi prk, lk 36-38). Neil põhjustel ei ole ka Ants

Kassil võimalik esitada oma ütlusi kinnitavaid tõendeid ca 35-40 aastat tagasi toimunud

tehingutest ja sissetulekutest. Kuid see ei anna alust kohtu poolt neid asjaolusid üldse mitte

arvesse võtta ning neid oma järelduste kujundamisel paljasõnalisteks hinnata. Lisaks on

kaitsealune kohtule selgitanud ja tõendanud nii palju kui võimalik elukondlikke tehinguid

hilisematest aegadest (erinevate autode, suvila ja kunsti müük). Lisaks oli Ants Kassi ütluste

kohaselt tema Soome Vabariigis ortopeedina töötamise ajal selle aja kohta väga kõrge palk

(12 000 FIM kuus) võrdluses Eesti keskmise (ja rublades makstava) töötasuga (22. september

2025 kohtuvaidluse teesid p-d 201-204). Samuti on ebaõige ja Ants Kassi ütlusi ja selgitusi

moonutav kohtu väide, mille kohaselt pärinevad Ants Kassi sissetulekud 30 aasta tagusest

ajast (otsuse p 372). Süüdistatav on selgitanud, millised on tema sissetulekud olnud alates 35-

40 aasta tagusest (alates Soome Vabariigis töötamisest) ajast kuni käesoleva ajani (erinevaid

elukondlikke tehinguid kirjeldanud – suvila ja autode ost-müük jms). Seega on isik

kirjeldanud pikemat ajaperioodi ja sellega seonduvaid võimalikke täiendavaid sissetulekuid,

mitte ainult 30 aastat tagasi toimunud tegevust.

10.3 Puuduvad ka igasugused muud vihjed, kahtlused või tõendid kaitsealuse kriminaalse

eluviisi kohta, millele KarS § 822 lg 1 kohaldamise eeldusena on viidatud Riigikohtu lahendis

nr 3-1-1-10-16 (punktis 40). Isiku püsiva kriminaalse eluviisi eeldusele kui kõnesoleva sätte

kohaldamisele on viidanud Riigikohus lahendis nr 1-18-437/725 ja ajaliselt värskemas

lahendis ka Harju Maakohus lahendis nr 1-23-4154/56 (vt 22.09.2025 kohtuvaidluse teesid p-

d 210-214, 216). Riigikohus on selgitanud, et alati ei olegi süüdistataval objektiivselt

võimalik ümberpööratud tõendamiskoormuse täitmine, seda eriti nendel juhtudel, kui tegemist

on pikema aja jooksul teenitud tuluga, mida on tagantjärgi raske tõendada. Oluline on ka

7(17)

Riigikohtu lahendis nr 1-20-2133/99 märgitu. Ainuüksi need asjaolud peaksid vähemalt

osaliselt kummutama kohtu põhjendamatu järelduse, mille kohaselt on Ants Kassi elukohast

isiku enda poolt väljaantud sularaha näol, summas 70 000 eurot, tegemist nn kriminaaltuluga

ehk mida ei saa mingilgi määral seostada tema poolt kohtumenetluses antud selgituste selle

legaalse päritolu kohta.

10.4 Juhul, kui kohus peab lisaks süüteoga saadud vara (summas 585 eurot) suhtes

konfiskeerimise asendamisele KarS § 84 alusel põhjendatuks ka kodust ära võetud

rahasumma (70 000 eurot) suhtes laiendatud konfiskeerimist KarS § 832 lg 1 alusel, siis oleks

põhjendatud hinnata, millises ulatuses on see mõistlik ja põhjendatud, mitte isikut

ebamõistlikult koormav. Kui kohus peaks üldse põhjendatuks selle rahasumma osas

laiendatud konfiskeerimise kohaldamist, siis oleks see süüdimõistva kohtuotsuse korral kaitsja

hinnangul proportsionaalne ja mõistlik kuni summani 5000 eurot. See summa hõlmaks

täielikult ka jälitustegevusega tuvastatud episoode (14-l korral) kaitsealuse poolt raha

lugemisest oma kabinetis. Nende episoodidega on seotud A. Kassi ja tunnistaja J.L ütlused

auto ostu-müügi eest selle hinna osamaksetena tasumise kohta.

10.5 Kaitsja on jälitustegevusega tuvastatud nn raha lugemise episoode, Ants Kassi ja J.L

poolt antud ütlusi, põhjalikult analüüsinud ja käsitlenud 22. septembri 2025 kaitsekõne

teesides ja jääb kõikide eelnevalt avaldatud seisukohtade juurde (vt 22. septembri 2025

kaitsekõne teesid p-d 227-244). Kohus ei ole kogutud tõendite alusel ümber lükanud, et Ants

Kassi ja J.L vahel ei saanud kohtumisi PERH-s kõnesolevatel kuupäevadel toimuda.

Vaatamata samadel kuupäevadel telefonisuhtluse puudumisele on ümber lükkamata asjaolu,

mille kohaselt Ants Kass ja J.L ikkagi kohtusid PERH-s auto-müügilepingu osamaksete

tasumiseks. Kui kohtul on tekkinud kõrvaldamata kahtlus süüdistuse tõendatuse osas, siis

tuleb see KrMS § 7 lg 3 alusel tõlgendada süüdistatava kasuks. Sellest põhimõttest peab

kohus juhinduma ka KarS §-de 832 lg 1 ja 84 kohaldamisel.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

11. Riigiprokuratuur esitas ringkonnakohtu nõudel andmed kohtueelses menetluses tehtud

toimingute kohta ajalises järjestuses.

12. Ringkonnakohtu istungil jäi kaitsja apellatsioonis toodu juurde. Süüdistatav toetas kaitsja

apellatsiooni.

Prokurör ei toetanud kaitsja apellatsiooni ja taotles jätta apellatsioon rahuldamata ning

maakohtu otsus muutmata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

13. Kolleegium, tutvunud kohtuasja materjalide ja esitatud apellatsiooni väidetega ja

kuulanud ära kohtumenetluse pooled, asub alljärgnevale seisukohale.

14. Kohtupraktika kohaselt, kui kaitsja apellatsioonis on esitatud taotlus kriminaalmenetluse

lõpetamiseks mõistliku aja möödumise tõttu KrMS § 2742 lg 1 alusel, siis tuleb kohtul

lahendada see küsimus esmajärjekorras, sõltumata sellest, kas kaitsja taotleb lisaks menetluse

lõpetamisele ka süüdistatava õigeksmõistmist (vt RKKKm nr 1-17-10050, p 11). Seega

lahendab kolleegium kõigepealt kaitsja esitatud taotluse lõpetada kriminaalmenetlus seoses

mõistliku menetlusaja möödumisega.

8(17)

14.1 Maakohtus kaitsja kriminaalmenetluse lõpetamist mõistliku aja möödumise tõttu ei

taotlenud ning maakohus seda küsimust ei lahendanud. Ka ei viidanud kaitsja maakohtus, et

kohtueelsel uurimisel oleks olnud põhjendamatuid seisakuid. Kolleegiumil tuleb märkida, et

kohtupraktika kohaselt tuleb kõrgema astme kohtus kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS §

2742 lg 1 alusel üldjuhul kõne alla vaid siis, kui tuvastatakse vajadus saata kriminaalasi uueks

arutamiseks esimese või teise astme kohtule (vt RKKKm nr 1-21-3063, p 19). Midagi sellist

kaitsja apellatsioonis ei taotle ning kolleegium ka ei tuvastanud asjaolusid, mis tingiksid

vajaduse saata kriminaalasi uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Vaatamata eeltoodule

kohustas ringkonnakohus Riigiprokuratuuri esitama ringkonnakohtule

kriminaalasja

kohtueelses menetluses tehtud toimingute nimekirja kronoloogilises järjestuses.

14.2 Kolleegium peab vajalikuks märkida kaitsja väidete kohta järgnevat.

Kaitsja märgitud ajavahemik, kui kaua käesolev menetlus süüdistatava suhtes on kestnud, ei

ole midagi sellist, mille pinnalt saaks juba üheselt jaatada ebamõistlikku aega ja mis tooks

kaasa menetluse lõpetamise seoses mõistliku aja möödumisega kaebemenetluses. Mõistliku

menetlusaja hindamisel ei lähtuta sellest, millal kriminaalmenetlust alustati, vaid sellest,

millal menetlus hakkas isikut mõjutama. Üheselt on tuvastatud, et Ants Kass peeti

kahtlustatavana kinni 18. juunil 2021 ning sellele viitab ka kaitsja. Seega hakkas

kriminaalmenetlus oluliselt mõjutama Ants Kassi 18. juunist 2021. Kriminaalasja alustamise

fakt 29. septembril 2020 ehk ca kaheksa ja pool kuud enne Ants Kassi kinnipidamist, ei

mõjutanud süüdistatava olukorda, sest ta ei teadnud menetluse alustamisest.

14.3 Kaitsja apellatsioonist ega kohtule esitatud kronoloogilisest järjestusest ei nähtu, et

süüdistatav Ants Kass oleks ametlikult uurimisest teada saanud enne tema kahtlustatavana

kinni pidamist või oleks uurimine teda oluliselt mõjutama hakanud juba varasemast ajast,

mistõttu pole süüdistatava Ants Kassi puhul alust arvestada menetluse kestust enne tema

kahtlustatavana kinnipidamist 18. juunil 2021. Ka isiku teadlikkust kuriteoteate esitamisest ja

kriminaalmenetluse alustamisest ei saa võrdsustada tema ametliku teavitamisega, et ta on

väidetavalt toime pannud kuriteo (vt nt RKKKo nr 3-1-1-63-14, p 8.2).

14.4 Kolleegiumi hinnangul oli algselt tegemist mahukama kriminaalasjaga, sest

kahtlustatavate ring oli lai. Samas ei saa sedastada, et kriminaalasi oleks õiguslikult või

tõenduslikult väga keerukas. Hinnates aega, mil kriminaalmenetlus süüdistatavat Ants Kassi

mõjutama hakkas, tuleb möönda, et kohtueelsele menetlusele kulunud aeg on tavapärasest

pikem, kuid see aeg ei ole ebamõistlikult pikk. Küll tuleb aga tõdeda, et kohtueelse

menetlejate (eelkõige prokuratuuri) tegevus oleks võinud olla menetlusaja mõistlikkusest

hoolivam, sest nähtuvad kaks seisakut (9 kuud ajavahemikus 14. detsember 2022 kuni 18.

september 2023 ning pea 5 kuud ajavahemikus 28. detsember 2023 kuni 12. mai 2024). Seega

seisakud kokku pea 1 aasta ja 2 kuud.

14.5 Ringkonnaohtu istungil märkis riigiprokurör, et üheksa-kuulise seisaku ajal olid

toimikud prokuratuuris ning menetlust juhtiv prokurör tutvus toimikutega ja otsustas edasise

menetluse käigu. Teise seisaku aeg oli kohtueelne uurimine lõppenud ning toimikud olid

prokuratuuris ning prokurör tutvus toimikutega ja otsustas menetluse jätkamise või mingis

osas lõpetamise. Kolleegium asub seisukohale, et prokuratuur ei ole üksikasjalikku ajalist

kirjeldust prokuratuuris tehtud toimingute sisu kohta esitanud. Seega ei ole prokuratuuris

tehtud toimingud tegelikkuses kohtu poolt kontrollitavad. Selge on aga see, et menetlust

juhtival prokuröril on vaja tutvuda kohtueelsel uurimisel kogutud tõenditega ning selleks

kulub kindlasti aega, mis toob kaasa viivituse ja seda aega ei saa pidada täiesti

9(17)

põhjendamatuks. Kolleegium saab asuda seisukohale, et kindlasti põhjustasid sellised

seisakud liigset ajakadu, kuid süüdistatava õiguste riivet on ilmselgelt vähendanud ka asjaolu,

et tema suhtes ei ole kohaldatud tõkendit, ta ei ole viibinud vahi all (oli peetud kinni üheks

päevaks). Kaitsja ei ole viidanud sellele, et läbiotsimine süüdistatava elukohas ning arestitud

vara oleks oluliselt suurendanud süüdistatava õiguste riivet. Pikaleveninud menetluse mõju

Ants Kassile on kaitsja hinnanud suureks üksnes põhjusel, et Ants Kass oli prokuratuuri

tegevusetuse tõttu menetluse käigust kaua teadmatuses.

14.6 Apellatsioonist ei nähtu sedagi, et maakohtu menetluses oleks esinenud mingeid

põhjendamatuid seisakuid või pause. Kaitsja argumendid, et lõpplahendini jõudmine võtab

aega ning isikule ei saa ette heita siseriikliku õigusega tagatud õiguskaitsevahendite täielikku

ärakasutamist, ei päde, sest süüdistatava jaoks pole olnud kaalul midagi sellist, mis kõneleks

tema õiguste väga olulisest riivest menetluse jätkamise korral kaebemenetluses. Vähemalt ei

ole seda apellatsioonis märgitud.

14.7 Kolleegium leiab kokkuvõtvalt, et kuigi tuvastatud on kaks pikemat seisakut kohtueelsel

uurimisel, ei anna need alust asuda seisukohale, et mõistlik aeg kriminaalasja menetlemiseks

on möödunud ning õigust mõistlikule menetlusajale on rikutud ulatuses, mis riivab

süüdistatava õigusi ülemäära ning seda tuleks heastada menetluse lõpetamisega või karistusest

vabastamise või karistuse kergendamisega nagu leiab kaitsja. Sellistel viivitusel ei ole nii

suurt kaalu ja tähendust, mis vajaks tingimata kompensatsioonimeedet, arvestades menetluse

kogukestust. Ühtlasi kaitsja prognoos, et kaebemenetlus ringkonnakohtus võtaks aega

ülemäära kaua, st lausa 6 kuni 8 kuud, ei osutunud õigeks. Ringkonnakohtu menetlus kestis

alla 1 kuu ning seegi kompenseerib kohtueelse menetluse põhjendamatuid seisakuid.

15. Järgnevalt lahendab kolleegium süüdistatava Ants Kassi süüküsimuse ja annab seisukoha

kaitsja apellatsioonis toodud väidetele. Esitatud apellatsioonis korratakse peamiselt samu

väiteid, mida esitati esimese astme kohtuistungil ning millele kohus on juba oma hinnangu

andnud. Kolleegium, nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea KrMS §

342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks neid täies mahus korrata, vaid piirdub

hinnangu andmisega apellatsioonis esitatud peamistele väidetele.

15.1 Kolleegium ei nõustu kaitsjaga, et süüdistatav Ants Kass, olles PERH-i kirurgiakliiniku

ortopeediakeskuse III ortopeedia-osakonna vanemarst-konsultant, ei olnud ametiisikuks KarS

§ 288 lg 1 mõttes. Kolleegium nõustub maakohtuga, et Ants Kass oli ametiisikuks KarS § 288

lg 1 mõttes, sest süüdistatav Ants Kass suunas isikuid teiste PERH-i eriarstide vastuvõttudele,

uuringutele, võttis ise ambulatoorselt isikuid eriarstina vastu, määras uuringuid (analüüse) ja

kirjutas välja ravimite retsepte.

15.2 Kolleegium ei nõustu kaitsjaga, et maakohus jättis analüüsimata ja tähelepanuta

kohtupraktika. Maakohus on üheselt viidanud Tartu Ringkonnakohtu lahendile nr 1-18-3843,

p 58-63, mille kohaselt on arstil teatud juhul avaliku ülesande täitmiseks ametiseisund ja

tegemist on ametiisikuga KarS § 288 lg 1 mõttes (III kd, tl 250p). Ka on maakohus tõdenud,

et üldjuhul on tõepoolest arsti puhul tegemist eraõigusliku isikuga, kuid siiski esineb olukordi,

mil arst on avalikku ülesannet täites ametiisik (nt uuringutele saatmine, eriarsti vastuvõtt).

Seega ei jäänud maakohtul tähelepanuta kaitsja poolt märgitud Tartu Ringkonnakohtu lahendi

nr 1-18-3843 p 60, mis omakorda viitab kaitsja poolt toodud kohtupraktikale. Seejuures viitas

maakohus ka ise kohtupraktikale, milles leitud, et pelgalt arsti poolt patsiendile

tervishoiuteenuse osutamine ei ole käsitatav avaliku ülesande täitmisena ega anna arstile

ametiseisundit KarS § 288 lg 1 mõttes.

10(17)

15.3 Kolleegium nõustub iseenesest Tartu Ringkonnakohtu lahendi 1-18-3843, p-s 60

märgituga, et tervishoiuteenuse osutamine on käsitatav ka eraõigussuhte raames toimuva

lepingu täitmisena juhul, kui tervishoiuteenuse osutaja, kelle juures arst töötab, on sõlminud

Eesti Haigekassaga ravi rahastamiseks halduslepingu ja ravikindlustusega patsiendile osutatud

tervishoiuteenuse eest tasub Eesti Haigekassa. Seega ei tähenda fakt, et PERH-il oli leping

haigekassaga, tõepoolest automaatselt seda, et arst on ametiisik. Kohtupraktikas on ka

märgitud, et olukorras, kus avaliku ülesande täitmine on delegeeritud halduslepinguga

eraõiguslikule isikule, saab selle ülesande täitmisena käsitada ennekõike eraõigusliku isiku

niisuguseid otsused ja toiminguid, mis mõjutavad kas ülesande delegeerinud avaliku võimu

kandja või puudutatud kolmandate isikute huve (vt RKKKo nr 1-21-8803, p 61).

15.4 Kolleegium asub seisukohale, et arstil on avaliku ülesande täitmiseks ametiseisund ja

tegemist on ametiisikuga KarS § 288 lg 1 mõttes kindlasti siis, kui arst väljastab tervisetõendi,

mida on vaja juhi- või relvaloa saamiseks, samuti siis, kui arst tuvastab joobe

korrakaitseseaduse alusel, väljastab töövõimetuslehe, koostab tervisekirjelduse

(tervisekaardi), kui sel on tõendi otstarve ning kui sellest tekib õigussuhe isikuga, kellel on

õigus nõuda ülesande täitmist riigilt või kohalikult omavalitsuselt, hindab isiku töövõimet

vms (vt nt RKHKm nr 3-18-1273, p 13). Kindlasti ei saaks käsitleda arsti ametiisikuna, kui ta

paneb diagnoosi ja määrab ravi, kuid sellega ei kaasne retseptiravimi väljakirjutamist, või kui

arst vaatab lihtsalt patsiendi läbi.

15.5 Kolleegium leiab, et käsiloleval juhul olid süüdistatava Ants Kassi toimingud sellised,

mis mõjutasid haigekassa huve. Olukorras, kus arst paneb diagnoosi ja kirjutab patsiendile

välja retsepti, millest sõltub soodustuse saamine, saab arsti käsitada ametiisikuna. Seega

ravimi (retsepti) väljakirjutamisel on tegemist avaliku ülesandega (vt nt mõnevõrra teistel

asjaoludel RKHKo nr 3-3-1-19-14, p 11) ning arst vastab ametiisiku tunnustele. Ka patsiendi

saatmisel uuringutele, mille eest patsient ise ei tasu, saab arsti käsitada ametiisikuna.

Süüdistatav Ants Kass tegutses ametiisikuna, sest ta osutas teenust, mis andis patsiendile

õiguse suhetes riigiga ning tekitas kohustuse avalikku ülesannet täitvale asutusele, st kohustus

tasuma raviarvet. Seda, et süüdistatav Ants Kass vastab ametiisiku tunnustele teatud

toimingute tõttu, kinnitab ka Riigikogu menetluses olev korruptsioonivastase seaduse (KVS)

muutmise seaduse 442 SE eelnõu, millega soovitakse kaasajastada KVS-i. Eelnõu

seletuskirjast nähtub üheselt, et eelnõuga soovitakse lahendada küsimused, mis puudutavad

tervishoiutöötajaid ning nende rolli ametiisikuna. Seletuskirjast nähtub seegi, et kehtiva

regulatsiooni järgi vastab arst või muu tervishoiutöötaja ametiisiku tunnustele retsepti

väljakirjutamisel või patsiendi uuringule saatmisel. Ka avalikult leitavas õiguskantsleri 17.

veebruari 2020 nr 7-4/200233/2000830 seisukohas märgitakse, et avalikuks ülesandeks tuleks

lugeda kõik sellised otsused ja toimingud, mis nõuavad Eesti Haigekassa rahastust.

Tervishoiutöötaja tegutseb ametiisikuna siis, kui ta osutab teenuseid, mis annavad patsiendile

mingi õiguse või kohustuse suhetes riigiga. Tervishoiutöötajat ei tuleks käsitada ametiisikuna

näiteks siis, kui ta paneb diagnoose ja määrab ravi (kui ei kaasne retseptiravimit) või suunab

uuringutele (kui uuringute eest tasub patsient ise). Seega maakohtu järeldus, et süüdistatav

Ants Kass vastab ametisiku tunnustele, on õige.

16. Maakohus on oma otsuses analüüsinud süüdistatava ja tunnistajate ütlusi tervikuna,

hinnanud, kas ütlused on järjepidevad, kas ütlustes on lahknevusi teiste ütlustega või teiste

kogutud tõenditega ning kas ütlused on eluliselt usutavad, kas riimuvate tõendite kogum

suurendab kajastatava asjaolu tõenäosust või mitte. Sellised isikulise tõendiallika

11(17)

usaldusväärsuse hindamise kriteeriumid on kooskõlas kohtupraktikaga (vt RKKKo nr 3-1-1-

10-17, p 8). Kolleegium ei tuvastanud tõendite usaldusväärsuse hindamisel mingeid minetusi.

16.1 Maakohtu järeldused süüdistatava ja tunnistaja H.K ütluste ebausaldusväärsuse

hindamise osas on loogilised ja jälgitavad. Maakohtu otsuses on veenvalt põhistatud

süüdistatava ja tunnistaja ütluste osalist ebausaldusväärsust (III kd, tl 254-255) ning

kolleegium nõustub maakohtuga. Kaitsja ei ole maakohtu poolt viidatud tõendeid hinnanud

kogumis, nagu maakohus on seda teinud. Kaitsja on süüdistatava ja tunnistaja H.K ütlustest

toonud välja vaid üksikud repliigid, kuid jätnud tähelepanuta need tõendid, millele maakohus

on viidanud ja mis näitavad nende ütluste osalist ebausaldusväärsust.

16.2 Süüdistatav ja tunnistaja ütlused on vastuolus maakohtu poolt viidatud uuringuaktis

märgitud ekspertarvamusega, mille kohaselt anti tunnistaja poolt süüdistatavale 21. jaanuaril

2021 PERH-s toimunud kohtumise käigus üle kolm saja eurost pangatähte (III, tl 254p). See

välistab süüdistatava ja tunnistaja versiooni, et üle anti 150 eurot ja tegemist oli tagastatud

laenuga. Seega on maakohus kummutanud süüdistatava ja tunnistaja versiooni kevadel 150

euro laenu andmise ja hiljem selle tagastamise kohta. Ühtlasi jätab kaitsja tähelepanuta, et

süüdistatava ja tunnistaja ütlused, miks oli tunnistajal vaja laenu saada, ei haaku ning

maakohus on sellele üheselt viidanud, sh on maakohus hinnanud ütluste elulist usutavust (III

kd, tl 254p). Sel põhjusel ei saa kaitsjaga nõustuda, et maakohus on hinnanud asjaolusid

moonutatult ja elulisi asjaolusid arvestamata.

16.3 Kaitsja eirab ka maakohtu poolt viidatud tõendeid, millest saab teha ühese järelduse, et

üle antud raha oli tänuavaldus terviseteenuse eest, mitte laenu tagastamine (III kd, tl 254p-

255). Kolleegium asub seisukohale, et kui tegemist olnuks laenuga, siis puudunuks vajadus

rääkida mõistujuttu. Tunnistajal puudunuks vajadus märkida, et tal on ka üks kiri

süüdistatavale ja tänada teda ning panna paberileht, mille vahel rahakupüürid, süüdistatava

lauale. Laenu tagastamise teemal oleks saanud rääkida avatult, arusaadavalt ja konkreetselt,

kuid sellisest vestlusest tuleneb üheselt, et raha ei olnud seotud mingi varasema laenuga.

Kolleegium tutvus põhjalikult ka videosalvestistega. Hinnates videosalvestiselt nähtuvat koos

vestlusega, ei ole võimalik asuda seisukohale, et tegemist oli laenu tagastamisega (20. jaanuar

2021 kell 13.50.11 kuni 13.51.30).

16.4 See, et tunnistaja H.K on andnud neljal korral kokkulangevaid ütlusi ja jäänud nende

ütluste juurde ka kohtumenetluses, ei tähenda seda, et tema ütlusi ei saaks tunnistada osaliselt

ebausaldusväärseks. Samamoodi nagu tõde, võib ka vale olla järjepidev. Ütluste järjepidevus

on ainult üks kriteerium, mille pinnalt hinnata ütluste usaldusväärsust. Kui järjepidevad

ütlused on vastuolus teiste ütlustega või muude tõenditega ning ei ole eluliselt usutavad, on

võimalik asuda seisukohale, et tegemist on ebausaldusväärsete ütlustega. Seega ainuüksi fakt,

et H.K on andnud järjepidevalt samaseid ütlusi, ei kummuta maakohtu järeldust tõendi, st

tunnistaja H.K

ütluste osalisest ebausaldusväärsusest ning maakohus ei ole

kriminaalmenetlusõigust oluliselt rikkunud KrMS § 339 lg 2 mõttes.

16.5 Kaitsja jätab tähelepanuta kohtupraktika, mille kohaselt süüdistuse ajalistest piiridest

väljapoole jäänud käitumisel saab olla tähendust süüdistuse tõendatuse hindamise seisukohalt.

Kuriteo toimepanemine on ajaliselt piiritletud käitumisakt, mis on samas seotud süüdlase

käitumisega nii enne kui ka pärast kuriteosündmust. Süüdlase käitumine kuriteosündmusele

eelnenud või sellele järgnenud ajal võib anda kaudset teavet, mis aitab tuvastada ka seda,

milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse ajal (vt RKKKo nr 3-1-1-16-04, p 9). Selliselt on

maakohus 12. mai 2021 vestlust süüdistatava ja tunnistaja H.K vahel ka käsitlenud (I kd, tl

12(17)

175) ning leidnud õigustatult, et see viitab teatud käitumismustrile (III kd, tl 255). Kolleegium

asub üheselt seisukohale, et maakohus võis arvestada 12. mai 2021 vestlust kaudse teabena,

mis aitas tuvastada süüdistatava käitumist kuriteosündmuse ajal. Kaitsja sellekohane kriitika

jääb tagajärjetuks.

16.6 Sellise vestluse aset leidmine süüdistatava ja tunnistaja H.K vahel- asetab ka eelneva

raha andmise ja hilisema Makita akude andmise teistsugusesse konteksti. Märkimist väärib

seegi, et selline ajaline seos ei jää kaugele esitatud süüdistuse ajalisest piirist. Süüdistuse

kohaselt toimus raha andmine 20. jaanuaril 2021 ning Makita akude andmine 31. mail 2021

ning vestlus, mis üheselt viitab kestvale ekvivalentsussuhtele toimus 12. mail 2021. Sellina

väike ajaline vahe näitab ilmekalt süsteemsust ja selle kaudu on võimalik luua tervikpilt

süüdistatava kuritegelikust käitumisest läbi ajalise telje, sh süüdistuses märgitud kuupäevadel.

16.7 Isegi kui käsitada süüdistatava Ants Kassi öeldut naljana, siis kindlasti ei nähtu midagi

naljakat selle vastuses, mida ütles ja mõistis H.K. H.K vastusest nähtub üheselt, et ta ei võta

öeldut „kõige puhtama naljana,“ nagu kaitsja märgib, vaid lisab vastusele, et: “saab ikka, ei

ole probleemi. Sa oled täiesti õigustatud.“ Tunnistaja jaatab üheselt, et Ants Kass on oma

tegevusega, mida ta osutab terviseteenusena ära teeninud täiesti õigustatult hüve. Sel põhjusel

saab nõustuda üheselt maakohtuga, et põhjendused folkloorist ja omavahelisest žargoonist ei

päde. Süüdistatava ja tunnistaja vahel öeldut saab mõista nii nagu seda öeldi, et väikese raha

eest saab kõike ja rahaga ei ole probleemi, sest Ants Kass on selle oma tegevusega õigustatult

ära teeninud.

16.8 Kolleegium ei nõustu kaitsjaga, et süüdistataval oli tahe akude eest tasuda. Kui süveneda

kabinetis toimunud vestlusesse, siis tunneb Ants Kass lihtsalt üldiselt huvi, mis need akud

üldse maksavad. Edasi ütleb tunnistaja H.K, et toob akud, millega süüdistatav nõustub ja

märgib, et tunnistaja talle hinna ütleks (II kd, tl 27). Selle küsimusele vastab tunnistaja

üheselt, et „ei-ei, mis hind. Ma toon sulle.“ Süüdistav sellisele tunnistaja seisukohale vastu ei

vaidle. Tunnistaja lubab akud ära tuua ning Ants Kass uurib, mis see hind on, mille peale

tunnistaja vastab üheselt, et ei ole midagi, kõik on korras (II kd, tl 29). Süüdistav ka sellisele

tunnistaja seisukohale vastu ei vaidle. Sellistest süüdistatava vastustest ei saa küll üheselt

välja lugeda tema tahet akude eest tasuda või tunnistaja soovi saada akude eest raha. Nii ei

vasta tõele kaitsja poolt märgitu, et H.K jättis akud Ants Kassi kabenetti olukorras, kus Ants

Kass rääkis telefoniga ning ei saanud temaga suhelda. Seda, et Ants Kassil puudus soov akude

eest tasuda kinnitab ilmekalt ka videosalvestiselt nähtuv. Tõepoolest siseneb H.K kabinetti

ajal, mil Ants Kass telefoniga räägib, kuid jääb ootama kõne lõppu. Kõne lõppedes toimub

suhtlus ning alles siis lahkub H.K kabinetist (vt 31. mai 2021 kell 14.14.56 kuni 14.16.17).

Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et juttu ei ole hiljem tasumisest, vaid selgelt tuleb

välja, et tasuda ei ole üldse vaja (III kd, tl 255p). Maakohus on oma järeldust piisavalt

põhistanud ning kolleegium nõustub sellega ning apellatsioonis toodu seda järeldust ei

kummuta.

16.9 Maakohus on ammendavalt analüüsinud ja vastanud ka kaitseversioonile, mis puudutab

tunnistaja H.K toetamist Ants Kassi poolt, mis oli seotud maja põlenguga (III kd, tl 255p).

Kolleegium nõustub maakohtuga ega pea vajalikuks sellel küsimusel pikemalt peatuda.

Mingeid uusi argumente võrreldes maakohtuga ei ole kaitsja esitanud ning pelgalt enda

versiooni kordamine edu ei too.

17. Kolleegium ei tuvastanud ka tõendite usaldusväärsuse hindamisel mingeid minetusi

kuriteos, mis on seotud K.Rga. Ka selle kohta toodud kaitseversiooni on maakohus

13(17)

ammendavalt analüüsinud ja sellele ka vastanud (III kd, tl 256-256p). Taaskord kaitsja

mingeid uusi argumente võrreldes maakohtuga esile ei too, kordab vaid kohtuvaidlustes

avaldatud seisukohti, mille maakohus on veenvalt kummutanud. Kolleegium nõustub

maakohtuga ning peab vajalikuks märkida vaid seda, et kui tegemist oleks olnud

sünnipäevaks mõeldud kingitusega, siis kindlasti ei oleks seda topitud sel moel kitlitaskusse

(vt videosalvestis 20. jaanuar 2021 kell 13.50.11 kuni 13.51.30). Seejuures süüdistatava

vastus sellisele käitumisele ei kinnita seda, et nii oli kingituse tegemine eelnevalt kokku

lepitud. Süüdistatava vastus „ole nüüd“ ja tunnistaja kinnitus „ja, ja, kõik on hästi“- sellist

versiooni veenvalt ei kinnita. Seega maakohtu lõppjäreldus, et 50 eurot oli tasu vastuvõtu ja

sellega kaasnenu eest, on õige.

18. Tuleb märkida, et üksnes kohus saab võtta seisukoha tõendite

usaldusväärsuse/ebausaldusväärsuse kohta hinnates tõendeid nende kogumis. Kolleegium

mingeid rikkumisi ütluste usaldusväärsuse hindamisel, mis puudutab süüdistatavat ja

tunnistajat H.Hd, ei tuvastanud. Sel põhjusel ei ole võimalik süüdistatava Ants Kassi ütlustele

viitamisega apellatsioonis kummutada maakohtu järeldust Ants Kassi ütluste

ebausaldusväärsuses.

18.1 Seda, et ümbriku andmist mõisteti mõlemapoolselt just vastutasuna osutatud

tervishoiuteenuste eest, et väära ka kaitsja poolt märgitu, et nii süüdistatav kui ka tunnistaja

J.K on kinnitanud, et süüdistatav ei ole küsinud raha H.Hlt vastuvõtu, uuringule suunamise

ning ravimi retsepti väljakirjutamise eest. Hinnates taaskord videosalvestiselt nähtuvat koos

vestlusega, ei ole võimalik asuda maakohtust erinevale seisukohale (31. mai 2021 kell

11.13.00 kuni 11.13.23). Arvestades sündmuste tervikpilti tuleb kolleegiumil asuda

seisukohale, et ümbriku andmist, milles raha mõisteti mõlemapoolselt just vastutasuna

tervishoiuteenuste eest. Kaitsja jätab tähelepanuta, et altkäemaksu kokkulepe võib aga ei pea

olema sõnaselge, see võib olla ka konkludentne, kuid peab olema objektiivselt tajutav.

Käsiloleval juhul on 31. mail 2021 selline konkludentne kokkulepe üheselt objektiivselt

tajutav ja sellele on maakohus ka viidanud (III kd, tl 257-257p). Maakohus on taaskord

ammendavalt käsitlenud kaitseversiooni, mis puudutab süüdistatava seisukohta, et ta ei

saanud aru, et ümbrikus on raha. Kolleegium nõustub maakohtuga ning ei pea vajalikuks seda

üle korrata ega midagi lisada.

19. Kaitsja ei ole viidanud mitte ühelegi tõendile, sh jälitustoimingu protokollile, mille pinnalt

saaks teha järelduse, et tutvuse kaudu registratuuriväliselt Ants Kassi vastuvõtule tulnud

patsiendid Ants Kassile raha ei maksnud. Kuigi ses osas ei ole süüdistatavale süüdistust

esitatud, on maakohus täiendavalt viidanud tunnistaja A.K ütlustele, mille kohaselt pääses ta

süüdistatava vastuvõtule tuttava kaudu registratuuriväliselt ning jättis pärast vastuvõttu

süüdistatava lauale ümbriku sularahaga, kuna see on tavapärane (II kd, tl 96). Seda, et selline

tegevus tunnistaja poolt toimus 10. veebruaril 2021, kinnitab ka jälitustoimingu protokoll (II

kd, tl 11-12). Tutvudes videosalvestisega, saab üheselt asuda seisukohale, et ümbrikusse

vaadates sealt raha leidmine Ants Kassi ei üllatanud (vt 10. veebruar 2021 kell 10.15.36 kuni

10.23.54). Mingit üllatust või kohmetust raha leidmisel või soovi raha tagastada selle

leidmisel-tõenditest ei nähtu. Arvestades, et süüdistatava sarnane tegevus leidis aset korduvalt

ja seda juhul, mil tegemist oli tuttavate või tutvuse kaudu saadud registratuuri väliste

visiitidega, siis ei ole selles tõepoolest midagi juhuslikku, vaid tegemist oli käitumismustriga.

Ka ei ole tuvastatav, et süüdistatav oleks ümbrikute avamisel või valge paberilehe avamisel

üllatunud, et seal on erinevates summades rahakupüürid. Pigem nähtub tema käitumisest, et

selles ei ole midagi üllatuslikku, st raha loetakse üle, pannakse rahakotti ning tehakse kanne

märkmikku.

14(17)

Võttes arvesse kõike eeltoodut, leiab kolleegium, et süüdistatava Ants Kassi käitumine on

õigesti kvalifitseeritud KarS § 294 lg 2 p 1 järgi. Kuna kolleegium nõustus maakohtuga, siis ei

ole võimalik süüdistatava teo ümberkvalifitseerimine KarS § 294 lg 1 ega ka KarS § 4023 lg 1

järgi või mõista süüdistatavat õigeks temale inkrimineeritud kuriteos.

20. Kaitsja apellatsioonis taotletakse Eesti Vabariigi põhiseaduse § 22 lg-st 2 tulenevalt ja

KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõtet aluseks võttes tõlgendada tekkinud

kahtlused süüdistatavate kasuks ning kohtul tuleks igal juhul lähtuda kriminaalmenetluses

kohaldatavast in dubio pro reo põhimõttest.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on üheselt lahendis nr 3-1-1-77-15 märkinud, et oluline on

silmas pidada, et nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses) peab

kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus. Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata

kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise

aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki

kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees

peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga.

Kolleegium asub seisukohale, et käesolevas asjas ei haaku esitatud kaitseteesid kriminaalasjas

kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga, mistõttu on ainetu rääkida isiku süüküsimust

puudutavast põhjendatud kahtlusest.

21. Apellant nõuab sisuliselt seda, et maakohtu otsus peaks olema motiveeritud selliselt, et

seal olevatele kohtu järeldustele puuduks võimalus esitada vastuväiteid ning otsus oleks

ümberlükkamatu. Maakohtu otsus ei tugine oletustele, vaid on kooskõlas üldiste

loogikareeglite ning ka kriminoloogiliste seaduspäradega ning maakohtu poolt on jälgitavalt

esitatud seisukoht, et olemasolevad tõendid lubavad väita, et kriminaalmenetluse esemeks

olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just

sellisel moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendikogumist. Selline maakohtu otsus on

kooskõlas kohtupraktikaga (vt RKKKo nr 1-20-1301, p 20).

22. Karistusega seonduvalt peab kolleegium esmalt vajalikuks märkida, et süüdistatavale

mõistetud karistuse muutmine ringkonnakohtus on lubatav, kui tuvastatakse, et esimese astme

kohtu poolt mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isikule või kui

tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti seadust.

22.1 Kaitsja leiab, et süüdistatava teo ümberkvalifitseerimisel tuleks süüdistatavale mõista

kergem karistus.

Kuivõrd kolleegium ei nõustunud süüdistatava Ants Kassi teo ümberkvalifitseerimisega KarS

§ 294 lg 1 ega ka KarS § 4023 lg 1 järgi, siis ei kuulu rahuldamisele ka kaitsja taotlus

karistuse kergendamiseks.

KarS § 294 lg 2 p 1 sanktsiooni keskmine määr on 5 aastat 6 kuud vangistust. Maakohus ei

ole karistusmäära valikul materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning maakohus on jälgitavalt

põhjendanud karistusmäära valiku aluseks olevaid asjaolusid. Maakohus on mõistnud Ants

Kassile vangistuse 2 aastat, mis on sisuliselt sanktsiooni alammääras. Nii on maakohus

arvestanud karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, süüdlase

iseloomustavaid andmeid, samuti üld- kui ka eripreventiivseid eesmärke. Maakohus ei ole

jätnud tähelepanuta asjaolu, et süüdistatav on varasemalt kriminaalkorras karistamata.

Kolleegium nõustub maakohtu põhistatud järeldustega.

15(17)

23. Kaitsja ei nõustu maakohtu argumentidega, millega kohaldati laiendatud konfiskeerimist

KarS § 832 lg 1 ja § 294 lg 4 alusel ja konfiskeeriti Ants Kassilt tema elukoha läbiotsimisel

leitud 70000 eurot.

23.1 Menetleja on KarS § 832 kohaldamise eeldusena tõendanud faktilised asjaolud, mis

annavad aluse eeldada, et Ants Kass on saanud vara, mida ta ei ole saanud menetleva

kuriteoga, kuid on saadud kuriteo toimepanemise tulemusena. Seega läheb ka

tõendamiskoormus KarS § 832 lg 1 alusel üle toimepanijale, kes peaks laiendatud

konfiskeerimise või selle asendamise vältimiseks tõendama oma vara legaalset päritolu. Seda

kaitsja ja süüdistatav teha ei ole suutnud.

23.2 Kolleegium nõustub maakohtuga, et aluse arvata, et isiku vara pärineb täielikult või

osaliselt toimepanija kuritegelikust käitumisest, võib anda kuriteo olemus, isiku legaalse

sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevus vm põhjus. Kohtupraktika

kohaselt on seaduse loetelu alternatiivne ega ole ammendav (vt nt RKKKm nr 1-18-437, p

60). See, et Ants Kass ei ole varasemalt kriminaalkorras karistatud ei välista laiendatud

konfiskeerimise kohaldamist. Süüdistatavat Ants Kassi süüdistatakse sularahas altkäemaksu

saamises. Seega on juba kuriteo olemusest alust eeldada, et süüdistatav võis elatuda teatud

määral kriminaalsest tegevusest. Ühtlasi kinnitavad vaatlusprotokollid ja selle

alusdokumendid elatustaseme erinevust, mille kohaselt on Ants Kass teinud märkimisväärses

summas sularahaga makseid, kuid ei nähtu sularaha väljavõtmist. Tõepoolest on süüdistatava

suhtes teostatud jälitustoiminguid, kuid see, et menetleja ei suutnud tuvastada või tõendada

rohkem kui 3 kuriteo fakti, ei tähenda seda, et süüdistatav ei elatunud kriminaalsest

tegevusest. Seda, et Ants Kassi suhtes ei teostatud kogu perioodi jooksul jälitustoiminguid

PERH-i hoones liikumise ajal, on menetleja kinnitanud (III kd, tl 144). Samas on maakohus

üheselt tõenditele tuginevalt tuvastanud, et 14 korral on Ants Kass sisenenud enda kabinetti

ning avanud temaga kaasas olnud valge ümbriku/paberilehe ning seal on olnud sularaha

kupüürid (III kd, tl 262p-263p). Selliste andmete põhjal võib eeldada, et süüdistatav elatus

osaliselt kriminaalsest tegevusest.

23.3 Maakohus on ka veenvalt ja äärmise põhjalikkusega kummutanud kaitseversiooni kodust

leitud sularaha päritolu kohta (III kd, tl 260p-266). Seejuures ei ole maakohus süüdistatava

ütlusi moonutanud, mis puudutab Ants Kassi elukohast leitud 70000 eurot pärinemist 30 aasta

tagusest ajast. Süüdistatav on ise andnud ütlusi, et kodust leitud sularaha on põhimõtteliselt

seotud selle ajaga, kui käis Soomes tööl 1989-1992 (III kd, tl 104). Selgitusest ei nähtu kaitsja

väidet, et süüdistatav pidas silmas sissetulekuid 35-40 aasta tagusest ajast kuni käesoleva

ajani. Hilisema aja kohta on süüdistatav selgitusi andnud eraldi ning ei ole seostanud neid

konkreetselt leitud 70000 euroga. Seega ei ole iseenesest vale maakohtu arvutuskäik, kuigi

tegemist on hüpoteetilise arvutusega, mis tõepoolest võib ajas muutuda. Samas ei ole kaitsja

esitanud enda arvutuskäiku, mis kummutaksid maakohtu arvutused või võetud lähteandmed ja

teostamise metoodika. Pelgalt seisukoht, et majanduskeskkond, keskmine elatustase ja

sissetulekud võivad ajas muutuda ei kummuta maakohtu hüpoteetilist järeldust. Maakohus on

tegelikkuses näitlikult näidanud ära selle, miks ta ei pea usutavaks süüdistatava ütlust selle

kohta, et 70000 eurot pärineb juba ajast, mil isik käis Soomes tööl ja tegeles n-ö äriga

(televiisorid, videomakid, arvutid, koopiamasinad jms müük) ning on seda raha säästnud

senini. Seejuures ei ole maakohus toetunud ainult hüpoteetilisele järeldusele. Ka süüdistatav

ise on andnud vastuolulisi ütlusi selle kohta, kas leitud 70000 eurot on olnud puutumata alates

1992. aastast või on seda ikka kasutatud. Nii on süüdistatav märkinud, et sularaha makseid

tegi ikka samadest sissetulekutest (III kd, tl 105), seega tunnistas süüdistatav ise, et kasutas

seda raha, mida väidetavalt on säästnud alates ajast, mil Soomes töötas. Ühtlasi on maakohus

16(17)

näidanud ära ka selle, et süüdistatav on andnud prokurörile ristküsitlusel vastuolulisi ütlusi

leitud sularaha kohta, mis puudutab raha saamist L.lt (III kd, tl 262). Seega maakohtu

järeldus, et süüdistatava ütlustes on vastuolud, need ei ole eluliselt usutavad ega osaliselt

usaldusväärsed, on õige.

23.4 Kolleegium nõustub kaitsjaga, et Riigikohtu praktika (vt RKKKo nr 1-20-2133, p 56)

kohaselt ei saa nõuda süüdistatavalt, et ta asuks tõendama negatiivset asjaolu, s.t varasematel

aastatel legaalselt saadud suurema summa sularaha oma arvele kandmata või ka kulutamata

jätmist. Käsiloleval juhul ei ole aga tegemist olukorraga, millele viitas Riigikohus. Viidatud

lahendis esitas süüdistatav peale enda ütluste ka kohtule tõendid, mis kinnitasid tema ütlusi

teatud asjaolude kohta ning prokuratuur ei esitanud omakorda tõendeid, mis kinnitaksid saadu

ärakulutamist või mittesäilimist. Süüdistatav Ants Kass ei ole selliseid tõendeid, mis tema

väiteid kinnitaksid esitanud. Ants Kassi väited on aga sellised, mille õigsuse maakohus

veenvalt kummutas, sest need olid ilmselgelt põhjendamatud ning otsitud (nt auto müümine

sularaha eest J.Lle, palga saamine sularahas Soomes töötades, sõiduki, suvila ja garaaži

müügist saadud raha, rahavahetuse teema, jutt usaldamatusest pankade vastu jms). Seejuures

esitas ka prokuratuur täiendavad tõendid, mis süüdistatava versiooni ei kinnitanud. Maakohus

jõudis ka põhjendatult järeldusele, et isegi kui arvestada Ants Kassi ütlusi, siis ainuüksi neid

ütlusi arvestades ei ole võimalik sellise summas sularaha kogumine, sest auto, suvila ja

garaaži eest saadu on kordades väiksem summa (kokku 9834,69 eurot), kui tema kodust leiti

(III kd, tl 264p).

23.5 Olukorras, kus süüdistatav on teinud märkimisväärses summas sularahaga makseid, kuid

ei nähtu sularaha väljavõtmist, ning kodus on olnud äärmiselt suur summa sularaha, siis saab

eeldada, et süüdistatav elatus osaliselt kriminaalsest tegevusest ning 70000 euro

konfiskeerimine KarS § 832 lg 1 alusel on igati proportsionaalne.

24. Viimasena peatub kolleegium apellatsioonimenetluse kuludel.

Ants Kassi kaitsja Aivar Pilv esitas ringkonnakohtule taotluse hüvitada süüdistatavale

1182,13 (sh käibemaks) eurot apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.

KrMS § 185 lg 2 kohaselt jäävad menetluskulud, kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS §

337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, selle isiku kanda, kelle huvides on apellatsioon

esitatud. Kuna kolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse muutmata ja kaitsja apellatsioon oli

esitatud süüdistatava huvides, siis jäävad menetluskulud süüdistatava kanda.

25. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1; § 342 lg 3 p 1 jätab kolleegium Harju

Maakohtu 25. novembri 2025. a otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/

17(17)