3-25-688/14 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja

Kristjan Siigur

Määruse tegemise aeg ja koht

21. jaanuar 2026, Tallinn

Haldusasja number

3-25-688

Haldusasi

N.O kaebus Viru Vangla 12. veebruari 2025. a otsuse

nr 1-9/3-25/94-3 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 25. aprilli 2025. a määrus

Menetlusosalised

Kaebaja – N.O

Vastustaja – Viru Vangla

Menetluse alus ringkonnakohtus

N.O määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse N.O määruskaebus Tallinna Halduskohtu 25. aprilli 2025. a

määruse peale haldusasjas nr 3-25-688.

2. Jätta N.O määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 25. aprilli 2025. a

määruse haldusasjas nr 3-25-688 resolutsioon muutmata, kuid asendada

halduskohtu määruse põhjendused käesoleva määruse põhjendustega.

3. Määruse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (HKMS § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kinnipeetav N.O esitas Viru Vanglale 17.06.2020 kahjunõude nr 6-16/94-1, milles

palus hüvitada 180 eurot, et ta saaks osta vangla poolt lõhutud televiisori asemele uue. Viru

Vangla rahuldas 06.10.2020 otsusega nr 6-16/94-2 taotluse osaliselt ja otsustas taotlejale

tekkinud kahju kõrvaldada vangla kulul uue teleri ostmisega.

2. N.O esitas Tartu Halduskohtule 23.08.2020 kaebuse Viru Vangla tekitatud kahju

hüvitamiseks summas 220 eurot seoses televiisori lõhkumisega (haldusasi nr 3-21-2749, mis

eraldati Tartu Halduskohtu 22.11.2021 otsusega haldusasjast nr 3-20-1596). Tartu

Halduskohus jättis 28.02.2023 otsusega N.O kaebuse rahuldamata, leides, et televiisori

asendamiseks ei olnud täidetud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 11 lg 3 eeldused, kuivõrd

3-25-688

ekspertiisiga tuvastati, et rikke kõrvaldamise kulud (45–95 eurot) ei oleks olnud suuremad kui

tagajärgede kõrvaldamise kulud (119,90 eurot). Kuna ekspertiisiga ei tuvastatud, et televiisori

rikke võis põhjustada vastustaja õigusvastane tegevus, siis ei ole alust tekkinud kahju

hüvitada. Halduskohus selgitas lisaks, et kuna teleri asendamiseks ei olnud alust ja kaebaja ei

ole sellega ka nõustunud, siis on vanglal õigus tunnistada 06.10.2020 otsus kehtetuks ja see

tagasi täita, s.o võtta asenduseks ostetud televiisor tagasi. Tartu Ringkonnakohus jättis

18.04.2024 otsusega N.O apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata.

Riigikohus jättis 10.09.2024 määrusega N.O kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata.

3. Viru Vangla tunnistas 12.02.2025 otsusega nr 1-9/3-25/94-3 oma 06.10.2020 otsuse nr

6-16/94-2 tagasiulatuvalt kehtetuks ning otsustas selle tagasi täita, võttes asendusteleri e-Star

kinnipeetavalt ära ja tagastades selle Viru Vanglale. Ühtlasi otsustati tagastada kinnipeetavale

teler Schaub Lorenz ja edastada see Tallinna Vangla isiklike asjade lattu. Otsuse põhjenduste

kohaselt tuvastasid kohtud haldusasjas nr 3-21-2749, et kaebajal puudus õigus saada vanglalt

asendusteleviisor, mistõttu tuleb kahju hüvitamise otsus tunnistada haldusmenetluse seaduse

(HMS) § 68 lg 2 alusel tagasiulatuvalt kehtetuks ning nõuda HMS § 69 lg 1 ja

võlaõigusseaduse § 1027 ja § 1028 lg 1 alusel asenduseks antud teler kinnipeetavalt tagasi.

N.O kannab karistust Tallinna Vanglas ja Viru Vanglale kuuluv teler e-Star asub Tallinna

Vangla isiklike asjade laos. Ühtlasi Viru Vangla tagastab N.O-le tema teleri Schaub Lorenz,

mis asub Viru Vangla isiklike asjade laos.

4. N.O esitas Tartu Halduskohtule 17.03.2025 kaebuse (Tartu Halduskohus on 20.03.2025

määrusega edastanud kaebuse lahendamiseks Tallinna Halduskohtule) Viru Vangla

12.02.2025 otsuse nr 1-9/3-25/94-3 tühistamiseks. Pärast haldusasja nr 3-21-2749 menetluse

lõppemist nõudis kaebaja vanglalt tagasi oma vana televiisorit, mis oli väidetavalt parandatud,

kuid vangla keeldus selle tagastamisest, leides, et talle on asenduseks antud televiisor e-Star ja

vangla ei hakka oma 06.10.2020 otsust muutma. Kaebaja paigutati 13.02.2024 ümber Tallinna

Vanglasse, kuid ka ümberpaigutamisel teatati talle, et televiisori asendamine oli lõplik ja

keegi ei hakka seda muutma. Nüüd, kui kaebaja kohtuasi jõudis kohtuliku arutamiseni, muutis

vangla oma seisukohta ja tunnistas 06.10.2020 otsuse kehtetuks. Sellega tahetakse vastutusest

pääseda. Vanglal ei ole õigust tunnistada varasemat otsust viis aastat hiljem kehtetuks

olukorras, kus ta on alates 2023. a-st korduvalt keeldunud kaebaja televiisorit tagastamast.

Vanglal tulnuks see küsimus lahendada enne kaebaja üleviimist teise vanglasse. Kuna otsust

ei tehtud õigeaegselt, siis on see õigusvastane ja tuleb tühistada. Viru Vangla tegevuse tõttu

viibis kaebaja vanglas kaks aastat katkise televiisoriga. Kui vangla tahab varasema otsuse

kehtetuks tunnistada, siis tuleb kaebajale kompenseerida tekitatud kahju.

5. Viru Vangla selgitas 24.04.2025 vastuses, et kaebaja sai vangla 12.02.2025 otsuse

kätte 14.02.2025, kuid ei ole esitanud Viru Vanglale otsuse peale vaiet, mistõttu on tal

kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata.

6. Tallinna Halduskohus tagastas 25.04.2025 määrusega kaebuse HKMS § 121 lg 1 p 4

alusel läbivaatamatult. Kaebaja ei ole läbinud vangistusseaduse (VangS) § 11 lg-tes 5 ja 8 ette

nähtud kohustuslikku kohtueelset menetlust (HKMS § 47 lg 1), sest ta ei ole esitanud vanglale

vaiet 12.02.2025 otsuse tühistamiseks ega ka taotlust kahju hüvitamiseks.

7. N.O palub 12.05.2025 määruskaebuses tühistada halduskohtu 25.04.2025 määrus.

Viru Vangla 12.02.2025 otsuses nr 1-9/3-25/94-3 on märgitud, et seda saab vaidlustada

halduskohtus. Kaebaja toimiski vastavalt vangla juhisele. Halduskohus on ignoreerinud seda,

et vangla on kaebajat eksitanud. Lähtudes sellest, et vangla on kasutanud ära kaebaja

juriidilist kogenematust, tuleb kohtueelne menetlus lugeda läbituks. Seejuures on oluline, et

2(5)

3-25-688

Viru Vangla 12.02.2025 otsus ei vasta formaalselt HMS-s esitatud nõuetele ja

vaidlustamisviide on ebaõige, millega on rikutud HMS §-i 1 ja § 5 lg-t 2. Seega on

vaidlustatud otsus algusest peale tühine.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse

esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 121 lg 4), määruskaebus on tähtaegne

(HKMS § 204 lg 1) ning vastab sisulist läbivaatamist võimaldaval määral HKMS §-de 52–54

ja 205 nõuetele. Haldusasjas määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1;

riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).

9. Halduskohus tagastas 25.04.2025 määrusega kaebuse HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel, sest

kaebaja ei ole läbinud VangS § 11 lg-tes 5 ja 8 ettenähtud kohustuslikku kohtueelset

menetlust. Viru Vangla tunnistas 12.02.2025 otsusega nr 1-9/3-25/94-3 tagasiulatuvalt

kehtetuks Viru Vangla 06.10.2020 otsuse nr 6-16/94-2, millega oli N.O 17.06.2020 kahju

hüvitamise taotlus osaliselt rahuldatud. Riigikohus on 17.06.2021 otsuses nr 3-19-1416 (p 17)

selgitanud, et RVastS § 18 lg 2 ei võimalda esitada kahju hüvitamise taotluse kohta

kohtueelses menetluses tehtud otsuse tühistamise nõuet, vaid see nõue on hõlmatud kahju

hüvitamise nõudega. Sellest saab teha järelduse, et kahju hüvitamise taotluse kohta tehtud

otsus on küll haldusakt, kuid erandina ei eelda kahju hüvitamise taotluse kohta antud

haldusakti õigusjõu murdmine selle formaalset tühistamist, vaid tegemist on

hüvitamiskaebuse rahuldamisega vältimatult kaasneva tagajärjega. Järelikult oli Viru Vanglal

12.02.2025 otsusega iseenesest võimalik tunnistada Viru Vangla 06.10.2020 otsus

tagasiulatuvalt kehtetuks ja lahendada N.O 17.06.2020 taotlus sisuliselt uuesti, võttes aluseks

Tartu Halduskohtu 28.02.2023 otsuses nr 3-21-2749 (jõustus Riigikohtu 10.09.2024

määrusega) toodud seisukohad, et Viru Vangla tegevusega kaebajale kahju tekitamine ei ole

tõendatud ja seega ei olnud kahju hüvitamiseks alust.

10. Viru Vangla 12.02.2025 otsusega on tunnistatud kaebaja 17.06.2020 taotluse kohta

tehtud 06.10.2020 otsus tagasiulatuvalt (algusest peale) kehtetuks ning otsustatud selle

tagasitäitmine. Tunnistades kaebaja 17.06.2020 kahju hüvitamise taotluse kohta varem tehtud

otsuse algusest peale ning tervikuna kehtetuks, on Viru Vangla samas jätnud 12.02.2025

otsuses tegemata uue otsuse kaebaja 17.06.2020 taotluse kohta. Kuigi võib eeldada, et Tartu

Halduskohtu 28.02.2023 otsusest nr 3-21-2749 tulenevalt soovis vangla jätta kaebaja

17.06.2020 taotluse rahuldamata, sellist otsustust haldusaktist ei nähtu. Kaebaja kahjunõude

rahuldamata jätmine ei ole tuletatav ka pelgalt 06.10.2020 otsuse tagasitäitmisest, sest see ei

välista kuidagi kahju hüvitamist muul viisil ja tagasitäitmine oleks vajalik kahjunõude

põhjendatusest sõltumata, kuna halduskohtu jõustunud otsuse kohaselt ei olnud rahalise

hüvitise asemel uue televiisori andmiseks täidetud RVastS § 11 lg-s 3 sätestatud tingimused.

Järelikult on kaebaja 17.06.2020 taotlus Viru Vangla 12.02.2025 otsuse tagajärjel sisuliselt

lahendamata.

11. Kuna Viru Vangla 12.02.2025 otsus on arusaadavalt tehtud kaebaja 17.06.2020 taotluse

kohta, siis oli kaebajal võimalik esitada selle peale halduskohtule VangS § 11 lg 8 ja RVastS §

18 lg 2 alusel hüvitamiskaebus, mis hõlmab ka 12.02.2025 otsuse tühistamise nõude. Samale

on viidatud ka 12.02.2025 otsuses toodud vaidlustamisviites. Kuna kahju hüvitamise taotluse

kohta tehtud otsuse peale ei saa esitada eraldi tühistamiskaebust (sh ei oleks põhjendatud

lubada eraldi tühistamiskaebuse esitamist osaliselt – vrd Riigikohtu 12.11.2011 määrus nr 3-

3-1-52-11, p 22), siis ei ole halduskohtu viide VangS § 11 lg-le 5 asjassepuutuv. Kuigi kaebaja

pöördus halduskohtusse tühistamiskaebusega, ei saanud kaebust HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel

3(5)

3-25-688

tagastada, vaid halduskohtul tulnuks kaebajale selgitada, et Viru Vangla 12.02.2025 otsust on

võimalik vaidlustada üksnes hüvitamiskaebusega, mis hõlmab ka otsuse tühistamise nõude.

VangS § 11 lg-s 8 sätestatud kahju hüvitamise taotluse oli kaebaja esitanud juba 17.06.2020

ning tal puudus vajadus ja ka võimalus läbida kohustuslik kohtueelne menetlus uuesti.

Kaebuse tagastamine HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel oli seega õigusvastane.

12. Eelnevale vaatamata ei ole määruskaebuse rahuldamiseks alust, sest kaebuse

tagastamine oli kokkuvõttes põhjendatud, kuigi selle õiguslikuks aluseks pidanuks olema

HKMS § 121 lg 2 p 21. Viidatud sätte kohaldamiseks peavad esinema kaks kumulatiivset

tingimust: riive vähene intensiivsus ja kaebuse rahuldamise vähene tõenäosus (nt Riigikohtu

26.05.2022 määrus nr 3-21-1411, p 12). Mõlemad kriteeriumid on siinsel juhul täidetud.

Varaliselt hinnatava hüve puhul on riive üldjuhul väheintensiivne, kui kaitstava hüve väärtus

ei ületa 1000 eurot (HKMS § 133 lg 1 teine lause). Haldusasja nr 3-21-2749 (eraldatud

haldusasjast nr 3-20-1596) materjalidest nähtuvalt oli nii kaebajale kuulunud kui ka temale

asenduseks antud televiisori turuväärtus juba uuena alla 200 euro. Olukorras, kus Tartu

Halduskohtu 28.02.2023 otsusega nr 3-21-2749 on tuvastatud, et puudus vastustaja

õigusvastane tegu, mis võiks olla põhjuslikus seoses kaebajale tekkinud kahjuga, ei oleks

hüvitamiskaebuse rahuldamine kuigi tõenäoline, sõltumata sellest, et Viru Vangla 12.02.2025

otsus on mitmete puudustega.

13. Nagu ringkonnakohus eespool märkis, on 12.02.2025 otsuses jäetud kaebaja 17.06.2020

taotlus selgelt lahendamata. Lisaks ei nähtu otsusest, et Viru Vangla oleks 06.10.2020 otsuse

kehtetuks tunnistamisel üldse arvestanud kaebaja usaldust haldusakti kehtima jäämise suhtes.

Sellest, et Tartu Halduskohus viitas 28.02.2023 otsuses (p 18) võimalusele tunnistada varasem

otsus kehtetuks, ei tulenenud vastustajale õigust kalduda kehtetuks tunnistamise otsustamisel

kõrvale HMS § 66 lg 1 ja § 67 nõuetest. Samuti ei saanud Viru Vangla haldusaktiga otsustada

asendusteleri kaebajalt äravõtmist, sest HMS § 69 lg 1 ja RVastS § 22 lg 3 kohaselt saab see

toimuda üksnes eraõiguses alusetu rikastumise kohta kehtivate sätete kohaselt (s.o eraõiguses

sätestatud alustel ja korras – vrd Riigikohtu 28.03.2016 otsus nr 3-2-1-178-15). Viru Vangla

06.10.2020 otsuse alusel vangla poolt ostetud asendusteleviisor anti kaebaja omandisse, mitte

pelgalt kaebajale kasutada (nt kohtumenetluse ajaks).

14. Ringkonnakohtu hinnangul on määravaks siiski see, et jõustunud kohtuotsusest lähtudes

tunnistati tagasiulatuvalt kehtetuks õigusvastane haldusakt, kuna kahju hüvitamiseks ei olnud

alust. Kuivõrd Viru Vangla 12.02.2025 otsusega on kaebajale ühtlasi otsustatud tagastada

tema algne televiisor Schaub Lorenz (mis Tartu Halduskohtu 28.02.2023 otsuse kohaselt

hakkas ka tööle pärast seda, kui ekspert oli puhastanud mõningad kontaktid ja pani teleri

uuesti kokku), siis ei ole kaebaja faktiline ja õiguslik olukord varasemast sisuliselt erinev.

Kaebaja usalduse kaitset vähendab seejuures asjaolu, et Tartu Halduskohtu 30.05.2025

otsusest haldusasjas nr 3-22-1025 (jõustumata, haldusasja menetlus on pooleli Tartu

Ringkonnakohtus) nähtuvalt oli ka 06.10.2020 otsuse täitmiseks antud asendusteleviisor e-

Star selleks ajaks katki (väidetavalt Viru Vangla poolt lõhutud ajavahemikul 23.10.2021–

04.11.2021).

15. Eelneva põhjal jääb N.O määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu

25.04.2025 määruse resolutsioon muutmata, kuid halduskohtu määruse põhjendused tuleb

asendada ringkonnakohtu määruse põhjendustega.

16. HKMS § 175 lg 3 ja § 179 lg 4 alusel tuleb jõustunud määruse arvutivõrgus avaldamisel

asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

4(5)

3-25-688

(allkirjastatud digitaalselt)

5(5)