2-24-134237/15 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtukoosseis

Kohtunik Laura-Liis Sarapuu

Otsuse tegemise aeg ja koht

20.01.2026.a, Tallinn, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-24-134237

Tsiviilasi

Placet Group OÜ hagi X vastu võlgnevuse, intressi,

viivise ja sissenõudmiskulude hüvitise nõudes

Hagihind

5 281,95 eurot

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja: Placet Group OÜ (registrikood 11198910)

Hageja esindaja: Darina Koivunen (e-post xxx)

Kostja: X (isikukood XXX, e-post xxx)

Asja läbivaatamine

kirjalik menetlus (TsMS § 404)

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Välja mõista Xlt tagastamata krediidisumma 2 488,23 eurot ja viivis 78,28 eurot Placet

Group OÜ kasuks.

3. Välja mõista Xlt Placet Group OÜ kasuks viivis käesoleva kohtuotsuse resolutsiooni p-s 2

nimetatud põhivõlgnevuselt (s.o 2 488,23 eurolt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras alates 28.12.2024 kuni põhivõlgnevuse täitmiseni.

4. Jätta rahuldamata Placet Group OÜ nõuded Xlt intressivõlgnevuse ja sissenõudmiskulu

hüvitise välja mõistmiseks.

5. Menetluskulud jätta 45,64% ulatuses Placet Group OÜ ja 54,36% ulatuses X kanda.

6. Välja mõista Xlt menetluskulu 404,98 eurot Placet Group OÜ kasuks.

7. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb Xl tasuda kohtuotsuse jõustumisest

alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud

määras.

Edasikaebamise kord ja selgitused

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates

otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja

hinnast ja kaebuse ulatusest.

Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei

taotle selle lahendamist istungil.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude

kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on

seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hageja esitatud väited ja nõue

1. Placet Group OÜ ja kostja sõlmisid 26.08.2021 sidevahendi teel tähtajatu krediidikonto lepingu nr

KK3710887, mille alusel sai kostja kasutada krediiti summas 2 000 eurot, intressimääraga 29,90%

aastas. 31.05.2022 sõlmisid hageja ja kostja lepingu nr KK3710887 põhitingimuste muutmise

kokkuleppe, mille alusel suurendati kostja krediidilimiiti 4 000 euroni, intressimäär jäi samaks.

Kostja kohustus täitma lepingust tulenevad kohustused krediidiandja esitatud makseteatiste alusel.

Kostja oli viivituses 2024.a mai, juuni, juuli ja augusti maksetega, mida krediidiandja pidas

ülesütlemise aluseks. Sellega seoses saatis krediidiandja 08.08.2024 kostjale lepingu ülesütlemise

hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks kuni 22.08.2024 ning

hoiatati, et võlgnevuse tasumata jätmisel võib võlausaldaja lepingu üles öelda. Kuna kostja

võlgnevust ei tasunud, ütles hageja lepingu 24.09.2024 üles. Kostja võttis krediiti korduvalt

kasutusse ja tegi tagasimakseid. Lepingu ülesütlemise seisuga oli kostjal saadud krediidist

tagastamata 3 915,38 eurot ja tasumata intress 577,50 eurot. Hageja on arvestanud viivist

põhivõlalt 3 915,38 eurolt määraga 29,90 % aastas perioodi 25.09.2024 – 27.12.2024 eest kokku

294,44. Seoses maksemeeldetuletuste saatmisega on tekkinud kulu 15 eurot.

Krediidiandja järgis lepingu nr KK3710887 ja selle põhitingimuste muutmise kokkuleppe

sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Nii enne esialgse lepingu sõlmimist kui enne

krediidilimiidi suurendamist tuvastati Maksu- ja Tolliametisse tehtud päringute põhjal kostja

keskmiseks sissetulekuks vastavalt 1 876,75 eurot ja 1 207,99 eurot. Maksehäirete registrite

(Creditinfo.ee ja Taust.ee) kohaselt kostjal maksehäireid ei olnud ning maksuameti andmetel

puudusid kostjal ka maksuvõlgnevused. Majapidamiskuludena arvestati krediidiandja sise-

eeskirjades sätestatud määra 225 eurot. Ülalpeetavaid kostjal ei olnud.

Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevuse 3 915,38 eurot,

intressivõlgnevuse 577,50 eurot, sissenõudmiskulude hüvitise 15 eurot, hagi esitamise ajaks (so

27.12.2024 seisuga) sissenõutavaks muutunud viivise 294,44 eurot ning täiendava viivise

põhivõlalt 3 915,38 eurolt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 28.12.2024 kuni

põhivõla tasumiseni.

Juhul kui kohus asub seisukohale, et lepingu sõlmimisel rikuti vastutustundliku laenamise

põhimõtet, palub hageja kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 2 663,38 eurot, intressi 13,48 eurot ja

viivise põhivõlalt 2 663,38 eurolt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 28.12.2024

kuni põhivõla tasumiseni.

Kostja seisukohad

2. Hagimaterjalid on kostjale kättetoimetatud avalikult 08.02.2025. Kostja vastas 10.03.2025, et raha

tal ei ole.

Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja kohtuotsuse põhjendused

3. Hageja on esitanud 26.08.2021 krediidikonto lepingu nr KK3710887 (dtl 49), 26.08.2021

maksekaardi lepingu nr KK3710887-20210826 (dtl 50-55) ning 31.05.2022 krediidikonto lepingu

põhitingimuste muutmise kokkuleppe (dtl 48). Samuti esitas hageja isikusamasuse tuvastamise

ankeedi, mille alusel tuvastati kostja isik 17.01.2012 AS-i Eesti Post postkontoris (dtl 42-43).

Lepingutel poolte allkirju ei nähtu. Tulenevalt VÕS (võlaõigusseadus) § 404 lg 1

tarbijakrediidilepingu puhul peab tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku

taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbija tahteavalduses peab olema selgelt ja kokkuvõtlikult

märgitud VÕS § 404 lg 2 loetletud teave. VÕS § 410 lg 1 kohaselt VÕS § 404 lõikes 1 nimetatud

vorminõue ei välista tarbijakrediidilepingu sõlmimist ka sidevahendi abil. Sidevahendi abil

tarbijakrediidilepingu sõlminud tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia

püsival andmekandjal. Selle vorminõude rikkumisega kaasneb VÕS § 408 lg 1 järgne lepingu

tühisuse tagajärg.

4. Hageja selgituste kohaselt (dtl 29-30) esitas kostja 26.08.2021 taotluse lepingu sõlmimiseks Placet

Group OÜ kodulehe www.smsraha.ee vahendusel, kasutades sisselogimiseks Mobiil-ID-d.

Taotluse sai esitada alles pärast seda, kui kostja oli täitnud ankeedi oma andmetega, tutvunud

lepingutingimustega ning need kinnitanud. Taotluse esitamisel küsis süsteem nii PIN 1 kui ka PIN

2. Selliselt toimus ka 31.05.2022 krediidilimiidi suurendamise taotluse esitamine. Kõik

laenulepingu dokumendid edastati kostja taotluses märgitud e-posti aadressile xxx. Kohtule on

esitatud e-kirjad (dtl 45-47, 62, 71), mis on saadetud esialgse lepingu ja selle põhitingimuste

muutmise kokkuleppe sõlmimise päeval kostja taotluses märgitud e-posti aadressile, saatjaks on

klienditugi@placetgroup.ee. Hageja on esitanud ka e-kirjadega edastatud failid (dtl 41, 44, 48-61,

69-70). Kohus loeb tõendatuks, et kostja tegi 26.08.2021 tahteavalduse krediidiandjalt laenu

saamiseks ja 31.05.2022 tahteavalduse krediidilimiidi suurendamiseks ning et krediidiandja edastas

kostjale lepingudokumendid püsival andmekandjal (e-kirjaga elektrooniliste failidena), kuid

tõendamata on kostja tahteavalduste sisu. Hageja on viidanud kostja taotluste osas hagiavalduse

lisale 6 (dtl 78 ja 82), millelt nähtuvad taotluste andmed selgelt VÕS § 404 lg 2 loetletud mahus

teavet ei sisalda.

5. Kui tarbija tahteavaldus ei sisaldanud kõiki VÕS § 404 lõikes 2 loetletud andmeid, muutub

krediidileping tulenevalt VÕS § 408 lg 2 siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab

krediiti kasutama. Nähtuvalt hageja esitatud maksekorraldustest (dtl 87-88) kandis krediidiandja

21.12.2022 kostja arvele 4 000 eurot selgitusega „Väljamakse krediidikonto lepingu KK3710887

alusel“ ning 21.12.2023, 17.02.2024, 09.04.2024 vastavalt 954 eurot, 160 eurot ja 80 eurot

selgitusega „Kanne krediidikonto lepingu KK3710887 alusel“, so kokku 5 194 eurot. Kohus

tuvastab maksekorralduste alusel, et kostja on laenu kätte saanud.

6. Kohus loeb tõendatuks, et hageja ja kostja sõlmisid 26.08.2021 krediidikonto kokkuleppe ja

31.05.2022 selle põhitingimuste muutmise kokkuleppe, mille alusel võimaldas hageja kostjale

alates 31.05.2022 krediidi kuni 4 000 eurot kasutamist intressiga 29,90% aastas. Lepingus

märgitud krediidikulukuse määr oli 34,42% aastas (leping dtl 48, Euroopa tarbijakrediidi

standardinfo teabeleht (dtl 69-70). Samuti sõlmisid pooled 26.08.2021 maksekaardi lepingu

nimetatud krediidikonto lepingus kokkulepitud krediidilimiidi kasutamiseks, mille kohaselt sai

kostja kasutada krediiti kaupade või teenuste eest tasumiseks.

7. VÕS § 402 lg 1 kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või

kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

8. Kohus ei saa lahendada asja lepingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnusta (3-2-

1-32-06, p 14), mistõttu kontrollib kohus omal algatusel tarbijakrediidilepingu kehtivust.

Tulenevalt VÕS § 4062 lg 1 tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse

määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist

tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Nimetatud määr oli 31.05.2022 lepingu

sõlmimise ajal 16,95%. Kohus leiab, et lepingus märgitud krediidikulukuse määr 34,42% aastas

vastab tegelikkusele ning vastav määr VÕS § 4062 lg 1-järgset piirmäära ei ületanud.

9. VÕS § 4034 lg 1 p 1-2 järgi krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on

krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud:

-

omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus

kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja

-

hindama tarbija krediidivõimelisust.

10. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul,

kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

11. Riigikohus on selgitanud, et kohtul on tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste

lahendamisel sõltumata menetlusliigist kohustus ka omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja

on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (2-21-13098, p 13, 17). Sama lahendi p 18 järgi

teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt

järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:

-

tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest,

üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3

p 1);

-

tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse

korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad

regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena

(KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

-

tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p

3);

-

tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).

12. Tulenevalt KAVS (krediidiandjate ja -vahendajate seadus) § 50 lg 3 krediidiandja või -vahendaja

peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas

seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes

võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 järgi krediidiandja või -

vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes

võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole

piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui krediidiandja ei ole

tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on

piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (2-21-13098, p 18).

13. Tulenevalt KAVS § 49 lg 3 p 1-2 tuleb krediidiandjal tarbija krediidivõimelisuse hindamisel mh

arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad ning vastavate sissetulekute laekumise

regulaarsus, võttes sj aluseks piisava ajavahemiku. Riigikohus on selgitanud, et laenusaaja

krediidivõime hindamisel saab arvestada selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult

ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (2-14-21710, p 29.2).

Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt

esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab

krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet (2-21-13098, p 21).

14. Hageja selgituste kohaselt (dtl 32 jj) hindas krediidiandja krediidikonto lepingu nr KK3710887

põhitingimuste muutmise kokkuleppe sõlmimisel kostja krediidivõimelisust kostja laenutaotluses

esitatud andmete ning avalikest andmebaasidest (Maksu- ja Tolliamet, rahvastikuregister,

kinnisvararegister, Ametlikud Teadaanded, taust.ee ja creditinfo.ee) saadud andmete alusel.

Seejuures teavitas kostja oma sissetulekuks 1 500 eurot, finantskohustusteks 284,67 eurot ja

majapidamiskuludeks 200 eurot. Krediidiandja tuvastas 23.03.2022 tehtud Maksu- ja Tolliameti

päringu väljavõttelt, et kostja keskmine sissetulek perioodil nov 2021 – veebr 2022 oli 1 207,99

eurot. Krediidiandja lähtus lepingu sõlmimisel tegelikust tuvastatud sissetulekust. Lisaks arvestas

krediidiandja kostja finantskohustusteks kokku 464,34 eurot (284,67 eurot laenutaotluselt + 179,67

eurot igakuine osamakse) ning majapidamiskuludeks arvestati krediidiandja sise-eeskirjades

kehtestatud määr 225 eurot.

15. Hageja esitatust ei nähtu, et ta oleks enne 26.08.2021 lepingu ega selle 31.05.2022 muutmise

kokkuleppe sõlmimist küsinud kostjalt konto väljavõtet. Kohtu hinnangul võivad päringud

avalikesse registritesse anda alust täiendava teabe küsimiseks tarbijalt, kuid need ei ole piisavad

tema majandusliku seisundi, sh kohustuste, välja selgitamiseks tervikuna. Krediiditoimikust

nähtuvalt (dtl 83) pärineb kostja sissetuleku tuvastamiseks Maksu- ja Tolliametile esitatud päring

enne 31.05.2022 kokkuleppe sõlmimist kaks kuud varasemast ajast, kui viidi läbi krediidianalüüs,

mistõttu ei ole välja selgitatud ega arvesse võetud sissetulekuandmeid taotluse esitamise aja

seisuga. Kostja 2022.a märtsi sissetulek oli päringu vastuse kohaselt 0 eurot. Sellele järgneva kahe

kuu kohta andmeid kogutud ei ole. Esitatust ei nähtu, et ei enne 26.08.2021 ega 31.05.2022 oleks

kindlaks tehtud juba olemasolevate kohustuste põhiosa ja intresside suurust, lepingute kestust ning

sellest tulenevalt ka kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju kostja

maksevõimele, samas kui kostja märkis esialgses laenutaotluses (dtl 78) juba olemasoleva

kohustuse smsmoney.ee ees ning muudatuse taotluses (dtl 82) juba kolm olemasolevat kohustust:

smsmoney.ee, smsraha.ee, tarbijalaen/väikelaen. Välja on selgitamata ka kostja tegelikud kulutused

esmavajalikule (nn majapidamiskulutused), taotlustest ei nähtu, et nimetatu kohta oleks kostjalt

andmeid kummalgi juhul isegi küsitud.

16. Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja kohustuseks on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust

piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda

jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks

laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma

uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (2-14-21710, p 25.3). Kohus leiab, et

teabe kogumine eelnevalt tuvastatud viisil ja ulatuses vastava kohustuse täitmiseks piisav ei olnud.

Kohus asub seisukohale, et krediidiandja rikkus nii 26.08.2021 lepingu kui selle 31.05.2022

muudatuse sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet.

17. VÕS § 4034 lg 7 järgi kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse

tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei

ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul

ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude

kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei

kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3

ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija

krediidivõimelisust valesti. Kohus leiab, et andmete ebapiisav kogumine ja kontrollimine kostjale

etteheidetav ei ole ning kohaldub VÕS § 4034 lg 7 I lauses sätestatud tagajärg.

18. VÕS § 94 lg 1 järgi kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on

intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele

kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga

ei ole ette nähtud teisiti. Õiguskirjanduses selgitatu kohaselt tuleb krediidiandjal tagasimaksed

uuesti määrata lepingu sõlmimise aja seisuga (VÕS II komm (2019), § 4034, p 3.3.a.aa, lk 617), st

lepingule kohaldub intressimäär lepingu sõlmimise aja seisuga. 31.05.2022 oli VÕS § 94-järgne

intressimäär 0%.

19. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult

või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on

andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks

koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles

ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist

võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.

20. Kohtule on esitatud nõude ümberarvestus (dtl 242 jj) ning selle täpsustus (544 jj). 19.12.2025

menetlusdokumendi lisa 1 kohaselt teostas kostja krediitkaardiga makseid kokku 1 123,87 eurot

(viimati 02.05.2022) ning krediidiandja maksis kostja arvele kokku 5 194 eurot (viimane

väljamakse 09.04.2024), st kostja sai enda kasutusse kokku 6 317,87 eurot. Samas esitatud

laekumiste andmete kohaselt maksis kostja kokku tagasi 3 829,64 eurot, st tagastamata on 2 488,23

eurot.

21. Kohus leiab, et kumbki hageja esitatud ümberarvestustest ei ole nõuetekohane ning VÕS § 4034 lg

7 tingimustele ei vasta. 19.12.2025 menetlusdokumendi lisas 1 (tööleht 2) esitatud tagasimaksete

graafikus ei ole määratud kõiki tagasimakseid kuni krediidi tagastamiseni. Viimane hageja poolt

esitatud graafikujärgne osamakse on 15.09.2024, kuid hageja on märkinud, et ümberarvestuse

korral sattus kostja makseviivitusse alates 16.09.2024 ning ülesütlemise eeldused said vastavalt

tagasimaksete ümberarvestusele täidetuks 16.12.2024. Samuti ei lähtu ümberarvestus

seadusjärgsest intressimäärast lepingu sõlmimise aja seisuga.

22. Leping oli tähtajatu. Kohus leiab, et maksete ümberarvestamisele kohaldub analoogia alusel VÕS §

4062 lg 3-järgne regulatsioon, mille kohaselt tähtajatu tarbijakrediidilepingu alusel saadu

tagasimaksmise tingimuste määratlemisel kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 4061 sätestatud

eeldusi. VÕS § 4061 lg 4 p 1-3 järgi kui tegemist ei ole arvelduskrediidiga, loetakse tähtajatu

tarbijakrediidilepingu korral krediidi kulukuse määra arvutamisel, et krediit on antud üheks aastaks

alates krediidi esimesest kasutusse võtmisest ning viimase maksega tasub tarbija kogu järelejäänud

põhisumma, intressi ja muud tasud, kui neid on; kasutusse võetud krediit makstakse tagasi

kaheteistkümne võrdse tagasimaksena võrdsete ajavahemike järel alates kuu aja möödumisest

esimesest krediidi kasutusse võtmisest; intressi ja muid tasusid arvestatakse tarbijakrediidilepingu

kohaselt kasutusse võetud krediidilt ning intressi ja muid tasusid makstakse koos põhisumma

tagasimaksetega.

23. Kohus arvestab maksed ümber alates viimasest korrast, mil tarbija krediidilimiiti kasutusse võttis,

so alates 09.04.2024. Pärast nimetatud kuupäeva tasus kostja esitatu kohaselt veel kaks makset

kogusummas 200 eurot, st ümberarvestuse aja seisuga tagastamata krediit oli 2 688,23 eurot.

Kostjal tuli seega tagastada krediit 09.05.2024-09.04.2025 perioodil igakuiste osamaksetena

224,02 eurot, viimane osamakse 224,01 eurot. Kostja tasus 18.06.2024.a. 100 eurot ja

11.08.2024.a. 100 eurot, rikkudes osaliselt esimese ja täielikult kõigi järgnevate osamaksete

tasumise kohustust.

24. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult

või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on

andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks

koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles

ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist

võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.

25. Kohtule on esitatud teade (dtl 124), millest nähtuvalt andis hageja kostjale 08.08.2024 täiendava

tähtaja võlgnevuse tasumiseks kuni 22.08.2024, avaldades ühtlasi, et kui kostja võlga selleks ajaks

ei tasu, ütleb krediidiandja lepingu üles. Hageja saatis teate kostjale e-postiga 08.08.2024 kostja

lepingus märgitud e-posti aadressil xxx (dtl 125). Hageja märkis, et üldtingimuste p 14.3.3 järgi

loetakse teade kättesaaduks selle saatmisel e-postiga, kui teate saatmisest on möödunud 1

kalendripäev. Hageja saatis kostjale e-posti teel 24.09.2024 teate lepingu lõppemisest (dtl 127).

Kohus leiab, et leping on kehtivalt üles öeldud alates 25.09.2024.

26. VÕS § 195 lg 2 järgi kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda,

vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust

kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Tulenevalt VÕS § 108 lg

1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

27. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Kuna lepingud on üles öeldud, on kostja õigus

krediidi kasutamiseks lõppenud. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja tagastamata

krediidisumma 2 488,23 eurot. Kuna VÕS § 94-järgne intressimäär oli lepingu sõlmimise ajal 0,

jääb nõue intressi välja mõistmiseks täies ulatuses rahuldamata.

28. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda

võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase

täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele

lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

29. Hageja on arvestanud põhivõlgnevuselt perioodi 25.09.2024-27.12.2024 eest viivist 294,44 eurot.

Kuivõrd intressimäära kokkulepe on tühine, on hagejal õigus saada viivist VÕS § 113 lg 1 II lauses

sätestatud määras. Kohus rahuldab nõude 78,28 euro osas vastavalt järgmisele arvestusele:

30. Kohus mõistab välja viivise alates 28.12.2024 põhivõlgnevuselt VÕS § 113 lg 1 II lauses

sätestatud määras kuni põhikohustuste täitmiseni.

31. Hageja on esitanud nõude kostjalt mh hüvitise välja mõistmiseks seoses meeldetuletuskirjade

saatmisega 15 eurot. Riigikohus on selgitanud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise

korral välistab VÕS § 4034 lg 7 teine lause tarbijalt erinevate tasude nõudmise ka kahjuhüvitisena;

vastasel juhul võimaldaks laenuandja nõude „maskeerimine“ kahju hüvitamise nõudeks vältida

seadusest tulenevat keeldu nõuda tarbijalt muid tasusid peale seadusjärgse intressi (2-21-13098, p

24). Juhindudes nimetatud seisukohast jätab kohus nõude sissenõudmiskulude hüvitamiseks täies

ulatuses rahuldamata.

Menetluskulud

32. TsMS (tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral

kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt

hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Hageja esitas hagi hinnaga 5 281,95 eurot. Kuna kohus rahuldas hagi ulatuses, mis oleks vastanud

hagihinnale 2 871,32 eurot, jagab kohus menetluskulud vastavalt hagi rahuldamise ulatusele

selliselt, et hageja kanda jääb 45,64% ja kostja kanda 54,36% menetluskuludest.

33. Hagiavalduse kohaselt tekkis hagejal menetluskulu 745 eurot, millest 595 eurot on hagi esitamiselt

tasutud riigilõiv ja 150 eurot õigusabikulu. Nähtuvalt kohtute infosüsteemist on riigilõiv tasutud.

34. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava

kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab

kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist

menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.

35. Hageja õigusabile märgitud kulu kohtu hinnangul keskmist võrreldava õigusteenuse hinda

(mitteadvokaadist esindaja, nõuded tarbijakrediidilepingust) ei ületa. Hüvitamisele kuuluv

menetluskulu kokku on 745 eurot.

36. Kostja menetluskulude nimekirja ei esitanud ning menetluses sisuliselt ei osalenud, mistõttu ei

saanud tal ka kulusid tekkida. Kohus asub seisukohale, et kostjale hüvitamisele kuuluvaid

menetluskulusid ei ole.

37. Kohus mõistab vastavalt menetluskulude jaotusele kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu

404,98 eurot (745 x 54,36%).

38. TsMS § 177 lg 4 alusel märgib kohus vastavalt hageja taotlusele, et kostjal tuleb tasuda

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

39. TsMS § 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata

menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui

vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/

Laura-Liis Sarapuu

kohtunik