3-23-869/38 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Einar Vene, Tiina Pappel

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

20.01.2026, Tartu

Haldusasja number

3-23-869

Haldusasi

X.X.-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 27.02.2023.

a otsuse nr 15.3-3.2/92-1 tühistamiseks ning Politsei-

ja Piirivalveameti kohustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 23.04.2025. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X.-i apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja X.X.

Esindaja v.adv. Keijo Lindeberg

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet

RESOLUTSIOON

1. Jätta X.X.-i apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 23.04.2025. a

otsus muutmata.

2. Jätta kaebaja menetluskulud (riigilõiv) ringkonnakohtus Eesti Vabariigi kanda.

3. Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja ja tema abikaasa nimed tähemärkidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 19.02.2026 (k.a) (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X.X. esitas 07.12.2022 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) tähtajalise elamisloa taotluse.

2. PPA keeldus 27.02.2023. a otsusega nr 15.3-3.2/92-1 X.X.-ile tähtajalise elamisloa

andmisest, võttes aluseks välismaalaste seaduse (VMS) § 124 lg 1 p-d 1 ja 5 ning lg 2 p-d 7 ja

9 (p 1); tegi väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 7² lg 2 p 4 alusel

ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks Venemaa Föderatsiooni väljasaatmisega, mis

kuulub sundtäitmisele pärast vanglast vabanemist (p 2) ning VSS § 74 lg 2 alusel kohaldas

sissesõidukeeldu 3 aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest (p 3). Otsuse põhjendused:

X.X. on Venemaa Föderatsiooni kodanik. Tema tähtajaline elamisluba kehtis kuni

29.11.2022. Teda on karistatud kriminaalkorras 8-l korral, millest kehtivad on 3 ning väärteo

korras 9-l korral, millest kehtivad on 3. Vanglakaristust kannab 5-ndat korda. X.X. lõi mitmel

korral reaalse ohu avalikkusele ja kannatanutele, mis realiseerusid järjepidevates eriilmelistes

kuritegudes, milleks on olnud vargused, joobes juhtimised, lähisuhtevägivald, ähvardamine,

röövid ja raskete tervisekahjustuste tekitamine. Kuriteod on muutunud ajas raskemaks. X.X.-

ist tulenev oht õigushüvedele on piisavalt tõsine. Täidetud on VMS § 124 lg 1 p-de 1 ja 5

ning lg 2 p-de 7 ja 9 eeldused tähtajalise elamisloa andmisest keeldumiseks.

X.X.-i sotsiaalvõrgustiku moodustavad vanemad, vanaema ja 2 venda. X.X.-il on pojad (sünd

xxx ja xxx, Venemaa Föderatsiooni kodanikud) ja tütar (sünd xxx, Eesti Vabariigi kodanik).

Perekonnaliikmetena saab käsitleda tema alaealisi lapsi. Isik kohtus tütrega vangistuse ajal

viimati 2018. a. Alaealise pojaga ei elanud X.X. enne vangistust koos ega ole vangistuse ajal

lapsega suhelnud. Laste osas on perekonnaelu puutumatuse riive, kuid see on

proportsionaalne. Eestist lahkumise korral säilib võimalus suhelda lastega telefonitsi ja e-kirja

teel. Eraelupuutumatuse riive tingib see, et isikul elavad Eestis lähedased. Neil on võimalik

isikut Venemaal külastada. X.X.-ist lähtuv oht on suurema kaaluga kui otsusega kaasnev

perekonna- või eraelu riive. Tal on kõik eeldused edukaks hakkamasaamiseks Venemaa

Föderatsioonis.

Eestis sündimine ja soov elamist jätkata Eestis ei ole asjaoludeks, mis tingiksid erandina

tähtajalise elamisloa andmise VMS § 125 alusel. Varasemad karistused, tööoskuste

omandamine, laste sünd ega kriminaalhooldused ei ole avaldanud X.X.-i kuritegelikule

käitumisele mingisugust mõju. Toimepandud kuritegudest on olemuselt raskeimad raskete

kehavigastuste tekitamine ja röövimine ning neid tuleb pidada avaliku korra seisukohalt

äärmiselt ohtlikuks kuriteoliigiks ning selliste kuritegude eest karistatud isikule Eestis

erandina tähtajalise elamisloa andmiseks peaksid olema väga kaalukad põhjused, mida antud

hetkel ei esine. Isikust lähtuv oht on jätkuv ja reaalne ning ei esine muutunud asjaolusid, mis

tingiksid X.X.-ile erandina tähtajalise elamisloa andmist.

Täidetud on VSS § 7² lg 2 p 4 eeldused, kuna PPA tuvastas X.X.-ist tuleneva reaalse ja

tegeliku ohu Eesti Vabariigi avalikule korrale.

Sissesõidukeeld kestusega 3 aastat on proportsionaalne. PPA ei tuvastanud humaanseid

kaalutlusi, et jätta sissesõidukeeld kohaldamata.

3. PPA jättis 17.03.2023. a vaideotsusega nr 15.3-3.6/37 X.X.-i vaide PPA 27.02.2023. a

otsuse peale rahuldamata.

4. X.X. esitas 20.04.2023 halduskohtule kaebuse, milles ta palus tühistada PPA 27.02.2023. a

otsus nr 15.3-3.2/92-1 ja kohustada PPA-d kaebaja tähtajalise elamisloa taotlust uuesti läbi

vaatama. Kaebuse põhjendused:

Ainuüksi kriminaal- ja väärteokaristustest ei ole võimalik teha järeldust, et kaebaja on ohtlik

avalikule korrale. PPA jättis kaebaja edusammud tähelepanuta. Arhiveeritud

karistusandmetele tuginemine ei ole lubatud. Kaebajale on määratud eluaegne ravi, mille

raames ta tarvitab tablette, mida Venemaa Föderatsioonis ei ole. Laste huvides on, et nende

kasvatamises osalevad mõlemad vanemad. Kaebajal puudub Venemaal tugivõrgustik, tal ei

ole seal lähedasi, töökohta ega vara. Lahkumisettekirjutuse tegemine on ebaproportsionaalne.

Kaebajast tulenevaid asjaolusid ja ohtu avalikule korrale kaaludes ei saa jõuda otsusele, et

kaebajast tulenev oht on nii suur, et tema puhul ei ole võimalik anda vabatahtliku lahkumise

tähtaega. Sissesõidukeeld ei ole proportsionaalne, arvestades et kaebaja ei näe sel juhul 3

aasta jooksul oma lapsi.

5. PPA palus 10.11.2023. a vastuses jätta kaebus rahuldamata.

6. X.X. esitas 31.03.2025. a avalduse lisana abielutunnistuse, millest nähtuvalt ta sõlmis xxx

abielu Y.Y.-iga (varem I).

7. PPA teatas 31.03.2025. a seisukohas, et kaebaja suhtes alustati 05.05. ja 18.06.2024

kriminaalmenetlused. PPA hinnangul ainuüksi see, et isik abiellus Eesti kodanikuga, ei muuda

kaebajast tulenevat ohtu.

8. Tartu Halduskohus jättis 23.04.2025. a otsusega kaebuse rahuldamata ning menetluskulud

kaebaja kanda ja menetluskulud PPA kasuks välja mõistmata. Otsuse põhjendused:

1) Vaieldav on, kas tähtajalise elamisloa andmine erandina on võimalik, kui isiku suhtes

esinevad mitmes VMS § 125 lg 1 alapunktis sätestatud asjaolud. Sel juhul ei saa öelda, et ei

esine muid VMS §-s 124 nimetatud ohu tõttu avalikule korrale ja riigi julgeolekule elamisloa

andmisest keeldumise aluseid. Kui erandi tegemine on ka selles olukorras võimalik, siis

põhjendas PPA piisavalt, miks kaebaja puhul erandi tegemiseks alust ei ole.

2) Kaebaja karistusregistri andmed kogumis näitavad, et kaebajat on kuritegude eest süüdi

mõistetud üle 20 aasta pikkuse ajavahemiku jooksul regulaarselt ning vangistuses viibimisele

ei ole järgnenud seda, et kaebaja elab seaduskuulekalt ega kujuta ohtu avalikule korrale.

3) Kaebajat ei saa käsitleda süüdi olevana kuritegudes, milles kahtlustatavana ta vahistati

kohtuasjas nr 1-24-3614 ja milles talle esitati süüdistus kohtuasjas nr 1-24-6415. Eeltoodut

saab arvestada tõendina selle kohta, millisena on kohtud erinevatel ajahetkedel prognoosinud

kaebajast lähtuda võivat võimalikku ohtu (vt otsuse p 12 kolmandat lõiku).

4) PPA prognoosis õigesti, et kaebajast lähtub oht avalikule korrale ja see oht on kõrge.

Karistusregistri andmetest nähtub, et kaebaja võimalikud head kavatsused ei ole teostunud.

Vähese kaaluga on kaebaja kinnitused, et ta on ennast muutnud ja kavatseb elada

õiguskuulekalt. Ka ei kaalu ohtu üles kaebaja hea käitumine vangistuses.

5) Kaebajal on pärast tema väljasaatmist sissesõidukeelu kehtivuse ajal võimalik suhelda

alaealiste lastega kirja ja elektrooniliste sidevahendite teel. Olukorras, kus kestab Venemaa

Föderatsiooni sõda Ukraina vastu, ei pruugi tütre reisimine Venemaale kaebajaga

kohtumiseks olla teostatav või mõistlik. Alaealise poja suhtes kaebajal hooldusõigust ei ole ja

pojaga suhtlemise kord on kohtulahendiga kindlaks määratud, kuid see ei ole teostatav, kui

kaebaja ei ela Eestis. Eeltoodu ei ole piisav, et õigustada PPA otsuse tühistamist. Poeg ei

elanud kaebajaga koos ja puuduvad tõendid, et kaebaja oleks pojaga kohtunud. Tütrega ei

elanud kaebaja koos alates 2016. a ning ta kohtus vangistuse ajal tütrega harva, viimati 2018.

a (dtl 172). Kaebaja praeguse abikaasa kinnitusel kohtus kaebaja tütrega pärast vabanemist,

kuid andmed selle kohta on väga ebamäärased, s.h ei ole välja toodud kokkusaamiste aegu või

kestusi. PPA välja toodud asjaolude ja esitatud tõendite põhjal ei saa PPA otsuse mõju

kaebaja ja tema alaealiste laste suhetele pidada sedavõrd intensiivseks, et see kaaluks üles

kaebaja prognoositava ohtlikkuse avalikule korrale.

6) Kaebaja suhted teiste lähedastega (s.h täisealine laps, vanemad, vennad) ei ole kaalult

võrdsustatavad kaebaja ja tema alaealiste laste suhetega. Muid isikuid ei käsitleta kaebaja

perekonnaliikmetena VSS § 29 lg 4 tähenduses. Teistel lähedastel on võimalik suhelda

kaebajaga kirja ja elektrooniliste sidevahendite teel.

7) PPA otsuse õiguspärasuse hindamisel ei saa arvesse võtta, et kaebaja on pärast otsuse

tegemist sõlminud uue abielu. Isegi kui seda asjaolu arvestada, siis kaebaja abikaasa sõlmis

abielu ajal, mil kaebaja suhtes oli juba kehtestatud lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld,

ning ta pidi abielu sõlmides nende asjaoludega arvestama.

8) Kaebaja ei tõendanud väidet, et Venemaal ei ole talle kättesaadav vajalik ravi ning see

ohustab tema elu või võib oluliselt kahjustada tema tervist. Kaebaja esitatud tõend, mille

13.03.2023 andis Viru Vangla õde (dtl 62), eelnimetatut ei tõenda.

9) Kaebaja puhul esinesid VMS § 124 lg 2 p-des 7 ja 9 sätestatud imperatiivsed alused

tähtajalise elamisloa andmisest keeldumiseks ning PPA leidis kohastel põhjendustel ja

kaalutlusreegleid rikkumata, et tähtajalise elamisloa andmine kaebajale erandina (VMS § 125

lg 1 alusel) ei ole võimalik. Määravat tähtsust ei ole, et PPA tugines ka VMS § 124 lg 1 p-

dele 1 ja 5. Kohus nõustus vastavate seisukohtadega ja halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 165 lg 2 alusel ei korranud neid.

10) Kuna kaebajal puudus tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise tõttu viibimisalus, siis

tuli VSS § 7 lg 1 alusel teha kaebajale lahkumisettekirjutus. PPA on kohaselt ja piisavalt

põhjendanud, miks tehti kaebajale koheselt sundtäidetav lahkumisettekirjutus.

11) Proportsionaalne on määrata sissesõidukeelu kestuseks 3 aastat. Kohtuasja asjaoludel ei

nähtu alust jätta sissesõidukeeld kohaldamata humaansetel alustel (VSS § 74 lg 4).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

9. X.X. esitas 30.04.2025 apellatsioonkaebuse, milles ta palub anda talle riigi õigusabi, sest

ta ei taha jääda ilma perekonnast ja lastest. Kaebaja väitel on ta sõja vastu, millise fakti najal

ei tohiks teda riigist välja saata.

10. X.X. esitas 22.05.2025 täiendava seisukoha, milles ta palub otsust muuta ja jätta ta

perekonna juurde.

11. X.X.-i esindaja esitas 23.05.2025 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu

Halduskohtu otsus ja teha uus otsus, milles tühistada PPA 27.02.2023. otsus või saata asi

halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

1) Karistusregistri seaduse (KarRS) § 5 lg 2 p 1 lubab arhiveeritud karistustele tugineda, kuid

ei luba tugineda kõigile arhiveeritud karistustele. Menetleja peab vaatama, millised andmed

on jätkuvalt relevantsed. Kohus ei võinud teha järeldusi kaebaja isiku kohta seoses tema

suhtes käimasoleva süüteomenetlusega.

2) Kaebaja ei leia, et enam kui kahe VMS § 125 lg 1 alapunkti täituvus välistaks tähtajalise

elamisloa andmise VMS § 125 alusel. Seadusandja nägi ette vajadust lubada teatud juhtudel

tähtajalise elamisloa andmist neile välismaalastele, kelle puhul on täidetud enam kui üks VMS

§ 125 lg 1 alapunkti koosseis.

3) Kaebajale VMS § 125 alusel tähtajalise elamisloa mitteandmine tingib lubamatult

intensiivse õiguste riive. Kohus andis põhjendamatult vähe kaalu sellele, kuidas kaebaja riigist

väljasaatmine ja talle elamisloa mitteandmine riivab kaebaja ja tema pereliikmete – 2 alaealise

lapse ja abikaasa – põhiseaduse (PS) §-dest 26 ja 27 tulenevaid õigusi. Ka asjaolud, et kaebaja

ei ole tütrega 2016. aastast koos elanud või et poja ainuhooldusõigus kuulub viimase emale, ei

väära peresuhete olulisust elamisloa andmise kohta otsuse tegemisel. Kaebaja on lastega

korduvalt suhelnud ja kohtunud nii vanglas kui ka vabaduses viibides. Viimast tõendab

kaebaja abikaasa e-kiri. Kaebajale ei saa seada ebamõistlikku tõendamiskoormust ja eeldada,

et ta suudaks tõendada kuupäeva ja kellaaja täpsusega minevikus aset leidnud kohtumisi

lastega. Ei nõustu kohtuga, et psühholoogi või lastekaitsespetsialisti arvamus on kohane või

kaalukas tõend hindamaks laste ja isa vahelise suhtluse olulisust või seda, milline mõju on

kaebaja väljasaatmisel tema peresuhetele. Kaebaja väljasaatmisel on takistatud suhtlus

abikaasa ja lastega. Kaebaja on elanud Eestis kogu elu (sündis Eestis), tal ei ole Venemaal

lähedasi, tuttavaid, tööd, elukohta ega tugivõrgustikku. Kaebajale etteheidetavate süütegude

eest on ta karistuse kandnud. Kaebaja pani viimati süüteo toime 2016. a. Vanglas viibides ei

ole ta toime pannud ühtegi distsiplinaarsüütegu. Kuna kaebajal ei ole Venemaal ravi ja

tugivõrgustikku, on tal seal viibides sissetuleku hankimine raskendatud.

4) Kohus ja PPA ei pööranud tähelepanu Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikas

väljakujunenud kriteeriumitele. Lahendites Ejimson

vs

Saksamaa ja Unane

vs

Ühendkuningriik toodud kriteeriumid räägivad selle kasuks, et käesoleval juhul kaasneb

elamisloa tühistamisega, riigist väljasaatmise ja 3-aastase sissesõidukeelu kehtestamisega

väga intensiivne õiguste riive.

5) Kuna sissesõidukeeld raskendab kaebaja ja tema pereliikmete olukorda ja võimalusi

pereelu korraldada, oleks proportsionaalne sissesõidukeeld kestusega oluliselt vähem kui 3

aastat.

12. PPA palub 16.06.2025. a vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse

põhjendused:

1) Karistusregistri andmed on asjakohased isiku varasema elukäigu arvesse võtmiseks. Jätkuv

kuritegude toimepanemine annab tunnistust, et PPA prognoos kaebaja ohtlikkuse osas on

õige. Käesolevaks hetkeks on kaebaja Viru Maakohtu 30.05.2025. a otsusega nr 1-24-6415

süüdi tunnistatud ning talle on mõistetud karistuseks 8 aastat vangistust. Kohus võis otsuse

tegemisel iseloomustava materjalina arvesse võtta kaebaja suhtes käimasolevat

süüteomenetlust.

2) PPA põhjendas piisavalt, miks kaebaja puhul erandi tegemiseks alust ei ole.

3) Kaebaja ei saanud lastega soovitud määral suhelda tema enda eluviisi ja tegevuse

tagajärjel. PS §-dest 26 ja 27 tulenevad õigused perekonna ja eraelu puutumatusele ei ole

absoluutsed. Nõustuda ei saa kaebaja väidetava käitumise parandamise väitega. Kaebaja

viibib taas vanglas.

4) 3-aastane sissesõidukeeld on proportsionaalne.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. Kaebaja esitas ringkonnakohtule 30.04.2025 apellatsioonkaebuse ja samuti esitas kaebaja

esindaja ringkonnakohtule 23.05.2025 apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohus märkis

26.05.2025. a määruses (dtl 346-349), et kohus käsitleb kaebaja ja tema esindaja esitatut ühtse

apellatsioonkaebusena. Lisaks märkis ringkonnakohus, et kohtu arusaamise kohaselt

vaidlustab kaebaja apellatsiooniastmes halduskohtu otsust täies ulatuses (HKMS § 2 lg 4).

Kaebaja ei ole ringkonnakohtule teatanud enda teistsugusest arusaamast.

14. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS

§ 201 lg 4). Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning

selle tühistamiseks puudub alus. Apellatsioonkaebuses esitatakse mõneti samased väited,

millele halduskohus on vaidlustatud otsuses juba põhjalikult vastanud ning ringkonnakohus ei

korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuses väidetule märgib ringkonnakohus järgmist.

15. VMS §-s 124 on sätestatud tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise alused avaliku

korra ja riigi julgeoleku tagamise ning rahva tervise kaitse kaalutlustel. PPA keeldus

27.02.2023. a otsusega (dtl 14-37) kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest VMS § 124 lg 1

p-de 1 ja 5 ning lg 2 p-de 7 ja 9 alusel. VMS §-s 124 on sätestatud tähtajalise elamisloa

andmisest keeldumise kaalutlusõigust võimaldavad (lg 1) ja imperatiivsed (lg 2) alused.

Kohtupraktika1 järgi tuleb VMS § 124 lg 2 p-des 7 ja 9 sätestatud eelduste täidetus korral

arvestada VMS § 125 lg-ga 1, mis näeb ette, et kui välismaalase suhtes ei esine muid

elamisloa andmisest keeldumise aluseid VMS §-s 124 nimetatud ohu tõttu avalikul korrale ja

riigi julgeolekule, tuleb VMS § 125 lg 1 p 2 alusel elamisloa andmist siiski igal üksikjuhtumil

kaaluda, võttes arvesse isikust lähtuvat ohtu ja seda, kas õigus era- ja perekonnaelu

puutumatusele kaalub selle ohu üles või mitte. Seega erandina tähtajalise elamisloa andmine

eeldab niisuguste erandlike asjaolude esinemist, mis kaaluvad üles ohu Eesti julgeolekule ja

avalikule korrale. Halduskohus asus otsuses (vt põhjenduste p 7 viimane lõik) seisukohale, et

1 RKHKo 13.04.2016, 3-3-1-2-16, p 22.

PPA on piisavalt põhjendanud, miks kaebaja puhul erandi tegemiseks alust ei ole.

Ringkonnakohtu hinnangul leidis halduskohus õigesti, et kaebaja tähtajalise elamisloa taotluse

menetlemisel ei tuvastanud PPA põhjendatult selliseid erandlikke asjaolusid, mis tingiksid

kaebajale erandina tähtajalise elamisloa andmise. Kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud

väited ei anna ringkonnakohtule alust asuda halduskohtust erinevale seisukohale.

16. Kaebaja väitel ei pööranud halduskohus ja PPA tähelepanu EIK praktikas väljakujunenud

kriteeriumitele, hindamaks väljasaatmise mõju välismaalase perekonnaelu puutumatusele.

Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu. Kohtupraktika2 kohaselt tuleb kaaluda järgmisi

asjaolusid: kaebaja poolt toime pandud süüteo olemus ja raskusaste; kaebaja viibimise kestus

riigis, kust ta välja saadetakse; süüteo toimepanemise ajast väljasaatmise otsuseni kulunud aeg

ja isiku käitumine sellel perioodil; erinevate puudutatud isikute kodakondsus; kaebaja

perekondlik olukord, nt abielu kestus; kas abikaasa teadis abiellumise ajal süüteost; kas

abielust on sündinud lapse ning kui on, siis nende vanus; võimalikud raskused abikaasa

sisenemisel riiki, kuhu kaebaja saadetakse; laste parimad huvid ja heaolu ning vastuvõtjariigi

ja sihtkohariigiga olemasolevate ühiskondlike, kultuuri- ja peresidemete tugevus.

Ringkonnakohus on seisukohal, et PPA on vaidlustatud otsuses kaebajaga seotud asjaolusid

põhjalikult kaalunud ning asjakohaselt leidnud, et kaebaja tähtajalise elamisloa taotluse

rahuldamata jätmine kui kaebaja era- ja perekonnaelu riivav meede on avaliku korra kaitseks

proportsionaalne. Halduskohus asus otsuses (põhjenduste p-d 13-15) põhjendatult

seisukohale, et PPA välja toodud asjaolude ja asjas esitatud tõendite põhjal ei saa vaidlustatud

otsuse mõju kaebaja ja tema alaealiste laste suhetele pidada sedavõrd intensiivseks, et see

kaaluks üles kaebaja prognoositava ohtlikkuse avalikule korrale. Apellatsioonkaebuses toodud

etteheited halduskohtule seonduvalt kaebaja alaealiste lastega on samasisulised juba

halduskohtule esitatuga, millele halduskohus otsuses põhjalikult vastas, mistõttu

ringkonnakohus ei pea vajalikuks midagi täiendavalt lisada. Ringkonnakohus üksnes selgitab

kaebajale, et õigus perekonnaelu puutumatusele ei ole absoluutne õigus, sest selle õiguse

kasutamisel peab iga isik järgima ka seadust ning austama ja arvestama teiste inimeste õigusi

ja vabadusi. Eeltoodut ei väära kaebaja viide PS §-dele 26 ja 27. Nimelt on PS § 26 teises

lauses sätestatud kvalifitseeritud seadusereservatsioon, mis lubab eraelu riivata seadusega või

seaduse alusel ja § 26 teises lauses kindlaks määratud põhjustel.3 PS § 27 lg 1 sätestab

perekonna ja perekonnaelu erilise kaitseõiguse ilma seadusereservatsioonita, milleta tagatud

põhiõigused ei ole piiramatud, nende piirangu põhjuseks võib olla mõni teine sama kaaluga

õigusväärtus. Piirangu põhjustena saab arvesse võtta teiste isikute põhiõigusi ja vabadusi või

põhiseaduse norme, mis kaitsevad kollektiivseid hüvesid.4 PPA on veendumusel, et kaebaja

kujutab ohtu avalikule korrale ning kaitsta tuleb Eesti kodanikke ja teisi Eestis elavaid ja

ajutiselt viibivad isikuid ja nende vara. PPA hindas kokkuvõttes, et kaebajale tähtajalise

elamisloa andmisest keeldumine, kui era- ja perekonnaelu riivav meede, on proportsionaalne

ühiskondliku turvalisuse ja avaliku korra kaitseks. Ringkonnakohus nõustub, et käesoleval

juhul õigustab kaebaja perekonna- ja eraelu riivet see, et kaebaja viibimine Eestis kujutab

reaalset ja tõsist ohtu avalikule korrale tulevikus. Seega on kaebaja õiguste riive

proportsionaalne ja riive kaalub üles avalik kord kui avalik hüve.

17. Kaebajal on selge side Venemaa Föderatsiooniga – kaebajal on Venemaa Föderatsiooni

kodakondsus ja ta räägib emakeelena vene keelt. Asjaolu, et kaebajal ei ole Venemaal

lähedasi, tuttavaid, tööd, elukohta ega tugivõrgustikku, ei välista kaebajale tähtajalise

elamisloa andmisest keeldumist. Kaebaja väited ei anna alust asuda seisukohale, et tema eluga

toimetulek Venemaa Föderatsioonis oleks võimatu. Tegemist on ikkagi kaebaja

2 RKHKo 13.04.2016, 3-3-1-2-16, p 16 ning seal viidatud kohtupraktika.

3 Eesti Vabariigi PS, kommenteeritud väljaanne, Juura 2012, lk 347.

4 Eesti Vabariigi PS, kommenteeritud väljaanne, Juura 2012, lk 349-350.

kodakondsusjärgse riigiga. EIK on aktsepteerinud eri riikides elavate sugulaste suhtlust nii

telefonitsi kui ka e-kirja teel ning seda isegi juhul, kui isikul on alaealised lapsed, kellega ta

koos ei ole elanud. Ka EIK on leidnud, et isegi olukorras, kus isikul otsesed ja lähedased

kontaktid oma päritoluriigiga puuduvad ning isik on riigist üle 30 aasta eemal olnud, aga ta

valdab riigi keelt, siis ei tohiks tal olla väga suuri raskusi seal kohanemisega.5 Riigil on õigus

välismaalasest kurjategija välja saata, olenemata sellest, kas isik sündis vastavas riigis või

mitte.6 Ringkonnakohtu hinnangul asjaolu, et kaebaja on elanud kogu elu Eestis, ei kaalu üles

temast lähtuvat ohtu.

18. Asjakohatu on kaebaja väide, et talle etteheidetavate süütegude eest on ta karistuse

kandnud. Kaebajat on korduvalt kriminaalkorras karistatud, kuid ta on sellele vaatamata

jätkanud kuritegude toimepanemist. Ka viimatise, 05.07.2023 vanglast vabanemise järgselt on

kaebaja taaskord Viru Maakohtu 30.05.2025. a otsusega kriminaalasjas nr 1-24-6415 süüdi

tunnistatud ja talle on mõistetud karistuseks 8 aastat vangistust. Eeltoodust ilmneb, et kaebaja

ei suudad vabaduses viibides vältida uute kuritegude toimepanemist. Kaebaja on korduvalt

toime pannud raskeid õigusrikkumisi ja jätkanud süütegude toimepanemist hoolimata

eelnevatest karistustest, s.h vanglas läbitud erinevatest sotsiaalprogrammidest, mis tähendab,

et ta on avalikule korrale ohtlik ning tema Eesti Vabariigis viibimise õiguse piiramine on

vajalik, sobiv ja proportsionaalne vahend avaliku korra tagamiseks. Ka kaebaja poolt välja

toodu, et ta ei ole vanglas viibides toime pannud ühtegi distsiplinaarsüütegu, ei muuda

järeldust kaebajast lähtuva ohu kohta.

19. Kaebaja ei nõustu halduskohtu hinnanguga, kuidas tema riigist väljasaatmine ja talle

elamisloa andmata jätmine riivab tema abikaasa õigusi. Halduskohus nõustus otsuses

(põhjenduste p 15) asjakohaselt PPA seisukohaga, et kaebaja abikaasa sõlmis abielu ajal, mil

kaebaja suhtes oli juba kehtestatud lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld, ning ta pidi abielu

sõlmides nende asjaoludega arvestama. Seega ei ole kaebaja abiellumine asjaolu, mis kaaluks

üles avaliku huvi keelduda kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest. Kaebajal ja tema

praegusel abikaasal ei ole ühiseid lapsi, kelle õigustega tulnuks eraldi arvestada.

Ringkonnakohus on samuti seisukohal, et käesoleval juhul ei ole kaebaja abiellumine selliseks

asjaoluks, mis looks aluse talle erandina tähtajalise elamisloa andmiseks. Kaebaja viidatud

EIK lahendites Ejimson vs Saksamaa ja Unane vs Ühendkuningriik kirjeldatud juhtumid

erinevad oluliselt käesolevast juhtumist. Seega ei ole eelnimetatud EIK lahenditele

tuginemine asjakohane.

20. Kaebaja väitel ei ole Venemaal talle ravi. Kaebaja väide on paljasõnaline.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga (otsuse põhjenduste p 16), et kaebaja ei

ole tõendanud enda väidet ning kaebaja esitatud tõend (dtl 62) tema väidet ei tõenda. Ka

apellatsiooniastmes ei ole kaebaja enda väidet tõendanud.

21. Kaebaja väitel ei luba KarRS § 5 lg 2 p 1 menetlejal tugineda valimatult kõikidele

arhiveeritud karistustele. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu. KarRS § 5 lg 2 p 1 kohaselt

registrist kustutatud ja arhiivi kantud andmetel on õiguslik tähendus KarRS § 20 lg 1 p-s 4

nimetatud seadustes sätestatud menetluste läbiviimisel ja § 20 lg 1 p-s 5 nimetatud asjaolude

kontrollimisel isiku karistatuse ja kuriteo korduvuse arvestamisel. KarRS § 20 lg 1 p 4

kohaselt registri arhiivis asuvaid andmeid on õigus saada Vabariigi Valitsusel,

Siseministeeriumil, politseiasutusel ning Kaitsepolitseiametil kodakondsuse seaduses,

välismaalaste seaduses, väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses ning välismaalasele

5 EIK otsus asjas nr 10606/07, 05.06.2009, Grant vs Ühendkuningriik.

6 EIK otsus asjas nr 46410/99, 18.10.2006, Üner vs Holland; EIK otsus asjas nr 52178/10, 03.07.2012

Samsonnikov vs Eesti.

rahvusvahelise kaitse andmise seaduses sätestatud menetluste läbiviimiseks. KarRS § 5 lg 2 p

1 ei sätesta ühtegi piirangut arhiveeritud andmetele tuginemisel PPA poolt käesolevas

haldusasjas vaidlustatud otsuse tegemisel. Ka kohtupraktika7 kinnitab seisukohta, et PPA-l oli

õigus kasutada kaebajast lähtuva ohu kindlakstegemisel karistusregistri arhiveeritud andmeid.

Kaebajast lähtuvat ohtu kinnitab kahtlemata tema korduv karistatus.8 Kuriteo toimepanemine

ja selle asjaolud on üheks minevikusündmuseks, mis on olulise tähtsusega ka isikust lähtuva

jätkuva ohu olemasolu üle otsustamisel.9 Seega võis PPA kaebajast lähtuva ohu hindamisel

arvestada kõiki karistusregistri arhiveeritud andmeid. Need andmed on igati asjakohased

kaebaja varasema elukäigu arvesse võtmiseks. Kaebaja karistuste kronoloogia põhjal saab

järeldada, et karistused ei ole suunanud kaebajat õiguskuulekalt käituma, vaid ta on jätkanud

süütegude toimepanemist. Kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses välja toonud, et andmed,

millele PPA hinnangu andmisel tugines, oleksid ebaõiged.

22. Kaebaja viide Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15.02.2023. a määrusele nr 1-15-1446 ei

ole ringkonnakohtu hinnangul asjakohane. Viidatud lahendis lahendas Riigikohus küsimust,

kas arhiveeritud karistusi võib arvesse võtta ennetähtaegse vabastamise küsimuse vaagimisel.

Eelviidatud lahendis muutis kolleegium kogu koosseisus enda varasemat arusaama, mille

järgi oli vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise otsustamisel keelatud tugineda

karistusregistri arhiivi kantud andmetele. Riigikohus küll tõdes, et kohus peab

karistusandmetesse n-ö sisse vaatamata, kuid samas ka märkis, et uute kuritegude ohule

võivad mõnikord osutada ka sellised varasemad süüteod, mida ühendab uue kuriteoga mingi

suuremale retsidiivsusriskile osutav faktor (isiku hoiakud, isiklikud suhted, sõltuvus vmt).

Seega Riigikohus ei ole eelmainitud lahendis välistanud PPA õigust kasutada kinnipeetavast

lähtuva ohu kindlakstegemisel karistusregistri arhiveeritud andmeid.

23. Kaebaja väitel ei võinud halduskohus teha järeldusi tema isiku kohta seoses tema suhtes

käimasoleva süüteomenetlusega, sest isikut iseloomustavaks saab olla vaid jõustunud

väärteootsus või süüdimõistev kohtuotsus. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu. Arvestades,

et kaebaja puhul tuvastas PPA isikust lähtuva ohu avalikule korrale, siis sai halduskohus

arvesse võtta kaebajat iseloomustavate andmetena ka asjaolu, et kaebaja taas vahistati ja talle

esitati süüdistus. Kaebaja jätab tähelepanuta halduskohtu selgituse (kohtuotsuse põhjenduste p

12), millest nähtuvalt pidas halduskohus võimalikuks eeltoodut arvestada tähenduses, et need

andmed näitavad PPA otsuses tehtud prognoosi õigsust kaebajast lähtuda võiva ohu osas.

Ringkonnakohtu hinnangul võis halduskohus kaebajat iseloomustava materjalina arvesse

võtta viimase suhtes käimasolevat süüteomenetlust. Jätkuv kuritegude toimepanemine annab

tunnistust, et PPA prognoos ohtlikkuse osas on õige.

24. Ringkonnakohtule ei nähtu, et halduskohus oleks lahkumisettekirjutuse osas kohtuotsuse

tegemisel materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud või eksinud tõendite hindamisel, leides, et

PPA otsus on lahkumisettekirjutuse osas õiguspärane. Kohtupraktikas10 on leitud, et kohtul

on lahkumisettekirjutuse õiguspärasust kontrollides kohustus välja selgitada ja hinnata, kas

lahkumisettekirjutuse tegemisest alates on asjaoludes toimunud olulisi muutusi, mille

tagajärjel on isikust lähtuv oht avalikule korrale või julgeolekule oluliselt muutunud.

Käesolevas asjas ei ole esitatud tõendeid, mis kinnitaksid, et kaebajast lähtuv oht on pärast

lahkumisettekirjutuse tegemist ära langenud või oluliselt muutunud.

7 RKHKo 26.01.2022, 3-20-915, p 18.

8 RKHKo 19.02.2019, 3-17-1545, p 27.

9 RKHKo 27.02.2014, 3-3-1-1-14, p 17.

10 RKHKo 03.05.2019, 3-18-89, p 10.

25. Kaebaja väitel oleks proportsionaalne sissesõidukeeld oluliselt lühema kestusega kui 3

aastat. PPA on otsuses sissesõidukeelu pikkust igati põhjalikult kaalunud ja põhjendanud.

Ringkonnakohtu hinnangul ei kinnita kohtumenetluses esitatud materjalid, et 3-aastane

sissesõidukeeld oleks kaebajast lähtuvat ohtu arvestades ebaproportsionaalselt pikk.

Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et kohtupraktika11 kohaselt tuleb sissesõidukeelu

kehtestamise õiguspärasust hinnata ettekirjutuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2).

Seetõttu ei ole pärast sissesõidukeelu kohaldamist tekkinud asjaoluna kaebaja abielu, mis

sõlmiti xxx, käesolevas kohtuasjas oluline ega anna alust eeltoodud osas PPA otsuse

muutmiseks. Ühtlasi ei tuvastanud PPA kaebaja puhul humaanseid kaalutlusi, et jätta

sissesõidukeeld kohaldamata. Kohtupraktika12 kohaselt peaksid humaansed kaalutlused

seonduma esmajoones olukorraga, kus Eestisse ja Schengeni alale sisenemise keeld riivaks

intensiivselt välismaalase perekonna- või eraelu, seaks ohtu tema elu või tervise või tooks

kaasa muu samalaadse tagajärje. PPA selliseid asjaolusid ei tuvastanud ning need ei ole

äratuntavad ka ringkonnakohtule.

26. Kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses kohustamisnõude (s.o kohustada PPA-d kaebaja

tähtajalise elamisloa taotlust uuesti läbi vaatama) osas kaebuse rahuldamata jätmisele

eraldiseisvaid vastuväiteid esitanud. Ringkonnakohus on seisukohal, et kuna halduskohtu

otsus on PPA 27.02.2023. a otsuse tühistamisnõude osas kaebuse rahuldamata jätmise kohta

õiguspärane, siis ei ole alust tühistada ka halduskohtu otsust kohustamisnõude osas kaebuse

rahuldamata jätmise kohta.

27. Kaebaja väitel on ta sõja vastu, millise fakti najal ei tohiks teda riigist välja saata.

Ringkonnakohtule jääb eelväidetu pinnalt arusaamatuks, kuidas see on vaidlustatud PPA

otsuse üle käivas kohtuvaidluses asjassepuutuv. Seetõttu jätab ringkonnakohus eeltoodud

kaebaja väite tähelepanuta.

28. Eeltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

Tartu Halduskohtu 23.04.2025. a otsuse muutmata.

29. Kaebaja oli Tartu Ringkonnakohtu 26.05.2025. a määrusega apellatsiooniastmes riigilõivu

tasumise kohustusest vabastatud. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on

kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab

kohus menetluskulud riigi kanda. Kuna ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse

rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud (s.o riigilõiv 20 eurot) apellatsiooniastmes

HKMS § 118 lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda.

30. Ringkonnakohus märgib, et kaebajale riigi õigusabi osutanud esindaja taotluse riigi

õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks

lahendab kohus eraldi määrusega.

31. Ringkonnakohus peab isikuandmete kaitseks vajalikuks asendada kohtuotsuse

avaldamisel kaebaja ja tema abikaasa nimed tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

11 RKHKo 01.10.2019, 3-18-1891, p 18 ning seal viidatud kohtupraktika.

12 TlnRKo 28.06.2023, 3-22-2508, p 29 ning seal viidatud kohtupraktika.