3-25-2126/74 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Määruse tegemise aeg ja koht

19. jaanuar 2026, Tallinn

Haldusasja number

3-25-2126

Haldusasi

Politsei-

ja

Piirivalveameti

taotlus

X.X-i

kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks

Istungil osalenud isikud

Taotleja- Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindajad

Diana Žovnjarovitš ja Ege-Lii Luik

Isik, kelle suhtes taotletakse loa andmist – X.X, volitatud

esindaja adv Kristina Ivanova

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 12.01.2026

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti taotlus ja anda luba X.X-i

kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks kuni kinnipidamise

aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui neljaks kuuks (kuni 19.05.2026).

2. Asendada avaldatavas määruses puudutatud isiku nimi tähemärgiga.

3. Tõlkida puudutatud isikule määruse sissejuhatus, resolutsioon, edasikaebamise kord

ja põhjendused vene keelde. Edastada tõlge viivitamata puudutatud isikule.

4. Rahuldada vandeadvokaadi abi Kristina Ivanova riigi õigusabi tasu suuruse

kindlaksmääramise taotlused ja määrata tema poolt Advokaadibüroo LINDEBERG

kaudu haldusasjas nr 3-25-2126 osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 585,28 eurot

(sh käibemaks).

Edasikaebamise kord

Määrus peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul

määruse kättesaamisest arvates (HKMS § 204 lg 1, § 265 lg 5).

ASJAOLUD

1. Tallinna Halduskohus andis 29.06.2025 määrusega Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) loa

X.X-i kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluste

äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 29.08.2025 (kaasa arvatud).

2. Tallinna Halduskohus andis 28.08.2025 määrusega PPA-le loa X.X-i kinnipidamiskeskuses

kinnipidamise tähtaja pikendamiseks kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte

kauemaks kui neljaks kuuks (kuni 28.12.2025 kaasa arvatud).

3. X.X esitas 01.09.2025 Tallinna Halduskohtu 28.08.2025 määruse peale määruskaebuse.

4. Tallinna Ringkonnakohus tegi 01.10.2025 määruse, millega jättis määruskaebuse

rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 28.08.2025 määruse muutmata.

5. X.X esitas 16.10.2025 Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse.

6. Riigikohus võttis 04.11.2025 määruskaebuse menetlusse. Määruskaebust ei ole veel

lahendatud.

7. PPA esitas 17.12.2025 Tallinna Halduskohtule taotluse loa saamiseks X.X-i

kinnipidamiskeskuses kinnipidamistähtaja pikendamiseks välismaalasele rahvusvahelise kaitse

andmise seaduse (VRKS) § 36² lg 5 alusel kuni neljaks kuuks, sest isiku suhtes esinevad

VRKS § 36¹ lg-s 1 nimetatud põhimõte ja VRKS § 36¹ lg 2 p-s 6 sätestatud kinnipidamise alus.

8. Tallinna Halduskohtu 19.12.2025 määrusega otsustas kohus rahuldada Politsei- ja

Piirivalveameti taotlus osaliselt ja pikendada X.X-i kinnipidamiskeskuses kinnipidamise

tähtaega kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 19.01.2026 (kaasa

arvatud) (määruse resolutsiooni p 2).

9. X.X esitas 05.01.2025 Tallinna Halduskohtu 19.12.2025 määruse peale määruskaebuse.

Määruskaebus on Tallinna Ringkonnakohtu menetluses.

10. PPA esitas 09.01.2026 Tallinna Halduskohtule taotluse loa saamiseks X.X-i

kinnipidamiskeskuses kinnipidamistähtaja pikendamiseks välismaalasele rahvusvahelise kaitse

andmise seaduse (VRKS) § 36² lg 5 alusel kuni neljaks kuuks, sest isiku suhtes esinevad

VRKS § 36¹ lg-s 1 nimetatud põhimõte ja VRKS § 36¹ lg 2 p-s 6 sätestatud kinnipidamise alus.

10.1. PPA palus võtta asja juurde haldusasjas 3-25-2126 esitatud tõendid, mille kohus rahuldas

kohtuistungil.

10.2. Varasemad asjaolud on välja toodud PPA 28.06.2025, 25.08.2025 ja 17.12.2025

taotlustes ja PPA ei asu neid kordama. Uued asjaolud peale 19.12.2025:

PPA on koostanud isikule rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkava otsuse ja otsuse tõlge oli

isikule kätte antud 30.12.2025. Isik on esitanud taotluse riigi õigusabi saamiseks tagasilükkava

otsuse vaidlustamiseks, mida Tallinna Halduskohus on 02.01.2026 määrusega haldusasjas nr 3-

26-3 rahuldanud.

10.3. PPA on seisukohal, et isiku jätkuv kinnipidamine Eesti Vabariigi avaliku korra kaitseks

ning kuni tema rahvusvahelise kaitse menetluse lõpliku otsuse jõustumiseni ja tulevikus

võimaliku sunniviisiliseks väljasaatmiseks on vältimatult vajalik. PPA on teinud isiku suhtes

rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise, ettekirjutuse Eestist lahkumiseks ja

sissesõidukeelu otsuse nr 12506280003-1 (edaspidi tagasilükkav otsus). Otsus koos tõlkega oli

isikule kätte antud 30.12.2025.

PPA on seisukohal, et isikut on alust pidada avalikku korda ohustavaks, arvestades, et isik oli

süüdi tunnistatud 21.06.2016. a otsusega nr 1-50/201658 VF KrK § 228.1 lg 3 (b) järgi, mis on

narkootiliste ainete käitlemine suures koguses. Karistuseks mõisteti 8 aastat vabadusekaotust

range režiimiga koloonias. PPA on seisukohal, et isiku kinnipidamine on põhjendatud, kuna

vabaduses viibides võib isik lahkuda talle sobivasse liikmesriikidesse (näiteks, Austriasse,

Saksamaale, Prantsusmaale, kus elavad tema kaugsugulased) või asuda end Eesti siseselt

varjama.

Arvestades isikuga seotud asjaolusid kogumis (teadlik ebaseaduslik piiriületus, dokumentide

puudumine, asjaolude varjamine, karistuse kandmine narkokuriteo eest Venemaa vanglas) on

PPA seisukohal, et isikust tulenev põgenemise oht on jätkuvalt aktuaalne ning seetõttu ei ole

võimalik järelevalvemeetmeid kohaldada.

Käesoleval korral on tegemist isikuga, kes on ületanud Vene Föderatsiooni ja Eesti Vabariigi

piiri ebaseaduslikult ning kes kandis vanglakaristust Venemaa vanglas. Avaliku korra

tagamiseks tuleb riigil välismaalaste ebaseaduslikule riigis viibimisele reageerida ja seda eriti

2(12)

praeguses olukorras, kus Venemaa Föderatsiooni kodanikest lähtuv oht riigi julgeolekule ja

avalikule korrale on suurenenud. Riigil on kohustus kaitsta riigis kehtivat avalikku korda, et

tagada õigusnormide järgimist ja seeläbi kaitsta vajalikud õigushüved ka teiste riigis viibivate

isikute õiguste kaitseks.

PPA toob välja, et Groznõi linna Baisangurovski rajoonikohtu 21.06.2016. a otsuse nr 1-

50/201634 kohaselt isikut mõisteti süüdi narkootilise aine suures koguses käitlemise eest (VF

KrK § 228.1 lg 3 (b)) ning karistati 8-aastase vangistusega. Isik viibis vanglas 6 aastat ja 10

kuud, ta vabanes 05.02.2024. Uimastitega seotud kuriteod ei ole põhjuseta loetud ühiskonnale

ohtlikuks ja ka statistika näitab, et nende toimepanijad sooritavad sarnaseid kuritegusid sageli

korduvalt. Eestis käsitatakse narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ebaseaduslikku käitlemist

tõsise ja ühiskonnaohtliku kuriteona, mille kriminaliseerimise peamine eesmärk on

rahvatervise kaitse, kusjuures rahvatervisena käsitatakse kollektiivset õigushüve, mis hõlmab

kogu ühiskonna toimimist ja määratlemata isikute tervist ning on seetõttu õiguskorra poolt

kaitstav.

Groznõi linna Baisangurovski rajoonikohtu 21.06.2016. a otsusest tuleneb, et isikut peeti kinni

2,4 g hašišiga. 2,4 hašiši kogusest oleks piisanud narkojoobe tekitamiseks 24 inimesele.

Vastavalt KarS § 184 lg 2 p 1 on Eestis analoogse kuriteo eest ettenähtud karistus kolm kuni

viisteist aastat vanglakaristust. Seega on nii taotleja poolt toimepandud tegu kui ka talle selle

eest Venemaal mõistetud karistus Eesti seaduse kohaselt käsitletav esimese astme kuriteona.

Groznõi linna Baisangurovski rajoonikohtu 21.06.2016. a otsuse nr 1-50/201634 kohaselt

kriminaalmenetluse raames kogutud ütluste kohaselt A. X.X on ise öelnud, et ta on

narkootikume tarvitanud ning tema käes ülejäänud osa puhul otsustas ta selle edasi müüa, kuna

vajas rahalisi vahendeid. Riigikohus on 27.02.2014 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-1-14 leidnud,

et kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus on suurem nende isikute puhul, keda on ka

varem kuritegudes süüdi tunnistatud ja karistatud. Narkokuriteo toimepanemine teises riigis

osutab, et X.X on juba varem eiranud teise riigi seadusandja poolt kehtestatud normistikku,

seda enam, et kuritegu oli pandud toime riigis, kus isikul oli tugivõrgustik ja võimalus töötada

sugulase juurde, kuid sellest hoolimata otsustas isik kuritegelikul teel müüa narkootilisi aineid.

Tähelepanu pööramist omab ka asjaolu, et on X.X-i reaalsest vangistusest möödas vähem kui

kaks aastat ja Eestis vabaduses viibides oleks tal keeruline seaduslikul viisil rahalisi vahendeid

hankida ja endale ajutist elukohta organiseerida, arvestades perekondlike sidemete ja rahaliste

vahendite puudumist. See omakorda tähendab seda, et isiku puhul esineb risk, et isik võib

veelkord ebaseaduslikult käituda rahaliste vahendite leidmiseks.

Käesoleval juhul on isiku suhtes tehtud tagasilükkav otsus ning isik on soovinud selle

vaidlustamist, esitades selleks riigi õigusabi saamiise taotluse. Kohus on isiku poolt esitatud

RÕA taotluse 02.01.2026 rahuldanud (haldusasi nr 3-26-3). PPA on seisukohal, et on vajalik,

et isik oleks PPA-le kättesaadav kuni tema rahvusvahelise kaitse menetluse lõpliku otsuse

jõustumiseni ja vältimatult vajalik, et ta oleks kättesaadav tulevikus võimaliku sunniviisilise

väljasaatmise teostamiseks. X.X on varasemalt väitnud (nii 03.12.2025 RVK vestlusel, kui ka

19.12.2025 toimunud kohtuistungil), et Venemaal tehtud süüdimõistva kohtuotsuse puhul on

tegemist fabritseeritud asjaga. Asjaolu, et isik ei võta endiselt varasemat karistatust omaks

kinnitab, et teda ei saa piisavalt usaldada, et ta kinnipidamiskeskusest vabastada.

PPA peab oluliseks välja tuua, et ei nõustu ka varasemalt samas haldusasjas toodud RÕA

esindaja etteheidetega menetluse vähese efektiivsuse osas. Esiteks, VRKS § 18¹ lg 1 sätestab,

et taotlus vaadatakse läbi mitte hiljem kui kuus kuud pärast taotluse vastuvõtmist ning antud

juhul PPA on teinud isiku suhtes otsuse enne VRKS § 18¹ lg 1 sätestatud tähtaja möödumist.

Teiseks, rahvusvahelise kaitse menetlus on mitmeetapiline ega piirdu üksnes taotluse

vastuvõtmise, vestluse läbiviimise ja otsuse tegemisega. Menetlus hõlmab mh taotluse

põhjalikku sisulist läbivaatamist, vestluseks ettevalmistamist, tõlgi kaasamist, sõna-sõnalt

vestluse protokollimist käsitsi, päritoluriigi kohta kogutud teabe analüüsimist ja selle

3(12)

seostamist konkreetse taotleja asjaoludega ning vastuväidete ja arvamuse esitamise vestluse

korraldamist koos selle protokollimisega, millele alles järgneb otsuse tegemine.

Rahvusvahelise kaitse menetluses on PPA leidnud, et isik ei ole esitanud ühtegi otsest või

kaudset tõendit, mis kinnitaks, et tema on relvajõududes teenimist ja sõjapiirkonnast viibimist,

samuti ei teadnud oma üksuse nime ega numbrit, ei osanud öelda, kus tema üksus Ukrainas

paiknes ning ei suutnud veenvalt selgitada, kuidas tal õnnestus oma üksuse juurest põgeneda

ning kuidas see täpsemalt välja nägi. Olukorras, kui isik ei saa tõendamismaterjali esitada ning

isiku ütlused on väga üldised ja napid, pidi varjupaigataotluse lahendamisel tähtsust omavate

tõendite kogumisega tegelema PPA. Arvestades, et isiku taotluse ekslikul tagasilükkamisel

võivad olla taotleja jaoks tõsised tagajärjed, siis eeldab rahvusvahelise kaitse menetlus

põhjalikku ja individualiseeritud hindamist ning otsuseid ei saa teha kergekäeliselt ega üksnes

menetluse kiirusele keskendudes. Iga taotlus tuleb läbi vaadata sisuliselt ja konkreetse isiku

asjaolusid arvesse võttes, kuna just individuaalsed põhjused võivad tingida rahvusvahelise

kaitse andmise vajaduse. Kolmandaks, käesoleval juhul ei ole vabaduse piiramine tingitud

haldusmenetluse käigust või kiirusest, vaid riskitegurite kogumist, sealhulgas puudutatud isiku

tõendatud kriminaalsest minevikust, tema ebaseaduslikust sisenemisest Schengeni alale ning

piiratud koostööst politseiga menetlustoimingute läbiviimisel. Sellest tulenevalt PPA asub

arvamusele, et RÕA esindaja etteheide rahvusvahelise kaitse menetluse mitteefektiivsuse osas

ei ole asjakohane.

PPA hinnangul esineb X.X-i suhtes põgenemisoht, mida ei ole võimalik maandada leebemate

järelevalvemeetmetega ning PPA on seisukohal, et praegusel juhul esineb põgenemisoht VSS §

68 punktide 4, 6 ja 8 alusel.

VSS § 68 p 4 järgi esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on korduvalt toime

pannud tahtlikke kuritegusid või toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud vangistus.

X.X-i puhul on tegemist teise alternatiiviga, sest ta on toime pannud kuriteo, mille eest talle on

mõistetud vangistus. Sealjuures oli tegemist 8-aastase vangistusega, mis annab aimu kuriteo

raskusest.

VSS § 68 lg 6 kohaselt esineb põgenemise oht välismaalase suhtes siis, kui välismaalane on

Politsei- ja Piirivalveametile teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja

käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. X.X-ile on 12.12.2025 otsusega nr

12506280003-1 tehtud ettekirjutus Eestist lahkumiseks Venemaa Föderatsiooni. Arvestades, et

isik on varasemalt rahvusvahelise kaitse menetluse jooksul väljendanud vastumeelsust

Venemaale naasmise suhtes ja väidetavalt on tal Austrias sugulased, võib eeldada, et praeguses

olukorras ta ei soovi lahkumiskohustust täita ja võib selle vältimiseks üritada Eestist lahkuda.

VSS § 6⁸ p 8 järgi esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on kinni peetud Eesti

välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu ning ta ei ole saanud luba või õigust Eestis viibida. X.X

ületas Venemaalt Eestisse tulles riigipiiri ebaseaduslikult.

Isikul ei ole kaasa ühtegi reisidokumendi, mille PPA saaks järelevalvemeetmete täitmiseks

hoiule võtta. PPA peab oluliseks välja tuua, et kaebaja on ise selgitanud, et sattus Eestisse

juhuslikult ja võimaluse korral sooviks minna Austriasse, kus viibivad tema sugulased (Tartu

Halduskohtu 29.06.2025 kohtuistungi protokoll 00:19:08). Isik on varasemalt avaldanud, et

Saksamaal elab tema kaugsugulane ning Prantsusmaal tema isa nõbu. Perekondlike ja

sotsiaalsete sidemete puudumine Eesti Vabariigis võib suurendada isiku motivatsiooni Eesti

Vabariigist lahkuda. Lisaks võib olemasolev tugivõrgustik kaugemate sugulaste näol pakkuda

isikule elukohta või teisi võimalusi liikuda sellistesse paikadesse, kus tema leidmine

ametivõimude poolt oleks raskendatud. Seega, lähtuvalt puudutatud isiku varasemast

tegevusest ja soovist jõuda Austriasse/või teise liikmesriiki, ei pea PPA eluliselt usutavaks, et

vabaduses viibides asuks isik PPA-ga koostööle enda võimaliku väljasaatmise täide viimiseks.

Isiku elama suunamine kindlaks määratud elukohta ei vähenda PPA hinnangul temast tulenevat

põgenemisohtu, lisaks pole PPA-le teadaolevalt isikul rahalisi vahendeid enda ülalpidamiseks.

4(12)

Isik on teadlikult ja tahtlikult ületanud ebaseaduslikult Venemaa Föderatsiooni ja Euroopa

Liidu liikmesriigi vahelist piiri ning eelnevalt ei ole isegi üritanud leida mõni muu seaduslik

viis Eestisse saabumiseks. PPA hinnangul ei ole välistatud, et isik ei pruugi vabaduses viibides

järgida talle kohaldatud järelevalvemeetmeid ning võib omavoliliselt ja ebaseaduslikult

lahkuda ühest liikmesriigist või mujale Euroopasse. Seda riski suurendab Schengeni alal

puuduv riikidevaheline piirikontroll ning dokumentideta liikumise lihtsus, mis võib viia

olukorrani, kus isik kõrvale hoiab ja ei ole ametivõimudele kättesaadav.

Arvestades isikuga seotud asjaolusid kogumis: ebaseaduslik piiriületus ning narkokuriteo

toimepanemine on PPA arvamusel, et isiku puhul esineb vabaduses viibides oht avalikule

korrale. Isiku suhtes esineb ka suur põgenemisoht ja tema jätkuv kinnipidamine on õigustatud

kuni tema rahvusvahelise kaitse menetluse lõpliku otsuse jõustumiseni ja tulevikus võimaliku

sunniviisiliseks väljasaatmiseks.

PPA on seisukohal, et isiku kinnipidamise pikendamine ei ole vastuolus proportsionaalsuse

põhimõttega. Isiku viibimine kinnipidamiskeskuses on vajalik riigi julgeoleku ja avaliku korra

kaitsmise huvides, kuna vabaduses viibides võib ta jätkata kuritegude sooritamist ja olla

jätkuvalt ohtlik avalikule korrale Eesti Vabariigis.

Arvestades isikuga seotud asjaolusid kogumis on PPA arvamusel, et kinnipidamine on vajalik

ja proportsionaalne abinõu, et tagamaks isiku kättesaadavus tema rahvusvahelise kaitse

menetluse ajaks ja hilisemaks võimalikuks väljasaatmise menetluseks. Kinnipidamiskeskuses

on isikule tagatud majutus, pesemisvõimalused, toitlustus, vajadusel arstiabi ja on võimalus

viibida värske õhu käes.

11. X.X esitas 12.01.2026 Tallinna Halduskohtule seisukoha. Puudutatud isik on seisukohal, et

PPA taotlus on põhjendamatu. Samuti ei ole PPA arvesse võtnud olulisi asjaolusid, mistõttu

puudub alus puudutatud isiku kinnipidamist pikendada. Seega on puudutatud isik seisukohal, et

PPA taotlus tuleks jätta rahuldamata.

Praegusel juhul on vaidluse all puudutatud isiku kinnipidamise kolmas pikendamine, mis

tähendab, et PPA-l lasub kohustus tuua välja ja põhistada kõiki asjaolusid, mille tõttu esineb

jätkuvalt akuutne vajadus puudutatud isiku kinnipidamiseks. Puudutatud isik on seisukohal, et

sellist vajadust ei esine. Puudutatud isik rõhutab siinkohal tõendamiskoormuse erinevust

kinnipidamiskeskusesse paigutamisel ja kinnipidamise pikendamisel. Pikemaajalisemat

kinnipidamist peavad õigustama kaalukamad asjaolud, mida antud juhul ei esine. Ka Euroopa

Kohus on nentinud, et kinnipidamine ei tohi ühelgi juhul kesta kauem, kui kõige lühem

võimalik ajavahemik (C-18/16, p 48), mistõttu ei ole ka relevantne PPA selgitus

rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise maksimaalse tähtaja kohta.

Puudutatud isik on jätkuvalt seisukohal, et PPA haldusmenetlus on olnud ebaefektiivne, mis

ongi tinginud väidetavat vajadust isikut kinni pidada. Pelgalt vajadus teha menetlustoiminguid

(millest kõik ei nõua isegi puudutatud isiku kohalolu) ei tingi rahvusvahelise kaitse taotleja

kinnipidamise pikendamist.

On täiesti põhjendamatu PPA arvamus, et lähitulevikus võib isik panna toime sarnase

õigusrikkumise. Arvestades, et isiku kohta puudub igasugune info või viide sellele, et ta oleks

süütegusid toime pannud korduvalt, isik on oma karistuse täielikult ära kandnud ehk vangistuse

eesmärgid on täies ulatuses täidetud, siis on käesoleval juhul PPA väited hüpoteetilise

retsidiivsuse kohta pelgalt spekulatiivsed. Loataotluse põhjendustes on viidatud statistikale,

kuid igasugused tõendid selle väite kinnitamiseks puuduvad, mistõttu on tegemist paljasõnalise

väitega.

Puudutatud isik rõhutab, et tema suhtes ei ole koostatud eraldiseisvat riskihinnangut väidetava

ohu tuvastamiseks riigi julgeolekule või avalikule korrale. Puudutatud isiku hinnangul peab

loataotluses esitatav ohuprognoos sisaldama faktidel või korrakaitseorgani muudel teadmistel

5(12)

põhinevaid reaalseid riskihinnanguid. Vastasel juhul on tegemist pelgalt subjektiivse

käsitlusega, millele tuginedes ei saa pidada põhjendatuks isiku pikaajalise vabaduse piiramist.

Puudutatud isik ei nõustu PPA-ga selles, et asjaolu, et isik ei võta endiselt varasemat karistust

omaks kinnitab, et teda ei saa piisavalt usaldada, et ta koheselt kinnipidamiskeskusest

vabastada. Puudutatud isik on ära kandnud reaalse vangistuse ja kogu karistuse täielikult,

mistõttu ei saa tõsiselt rääkida sellest, et isik ei võta endiselt karistust omaks. Ka isiku

süüdimõistvast kohtuotsusest nähtub, et isik ei ole täielikult eitanud oma tegevuses igasuguse

süüteokoosseisu puudumist ja tunnistas süüd osaliselt. Viidatud otsuse on ka märgitud, et „Ta

arvab, et tema tegevuses on toime pandud narkootilise aine soetamise abistamise koosseis“

(dtl 274).

Puudutatud isik esitas kohtule täiendava tõendi, milleks on dokumendi foto, mida anti isikule

karistusest vabanemisel (dtl 430). Tegemist on isiku ainukese dokumendiga. Viidatud tõendist

nähtub, et isikul on sõjaväekohustus ning et isik on kandnud oma reaalse vanglakaristuse ära

juba 2020. a. Pärast seda oli isik paigutatud avavanglasse (dtl 435-438), kus isik oli kaks aastat

ning 2022. a vabanes isik ennetähtaegselt (dtl 439-440) registreerimise kohustusega, mis kehtis

kuni karistuse täieliku ära kandmiseni ehk 2024. a.

Kuna isiku vanglakaristus oli asendatud kergema karistuse liigiga, siis on isiku käitumist

hinnatud positiivselt, ta on käitunud eeskujulikult, ta on näidanud üles kahetsust ja

vastutustunnet, tema suhtumine kuriteosse ei kujuta ohtu, karistuse eesmärgid on suures osas

saavutatud ja teda peetakse sobivaks leebemaks õiguslikuks kohtlemiseks (dtl 435-438).

Isik vabanes avavanglast ennetähtaegselt ning seda reguleerib Venemaa Föderatsiooni

Kriminaalkoodeks § 79 lg 1, mille kohaselt isik, kes kannab karistust distsiplinaarses

sõjaväeosas viibimise, sunnitöö või vabadusekaotusena, kuulub tingimisi enne tähtaega

vabastamisele, kui kohus tunnistab, et tema parandamiseks ei ole vaja kanda ära kogu kohtu

poolt määratud karistust ning ta on hüvitanud kuriteoga tekitatud kahju (täielikult või osaliselt)

kohtuotsusega kindlaksmääratud ulatuses. See tähendab, et juba 2022. a isiku karistuse

eesmärgid olid täielikult täidetud (dtl 439-440).

Puudutatud isik soovib rõhutada, et reaalse karistuse kandmise ajal on tal kokku 20

tunnustamist eeskujuliku käitumise eest ning kuna ta oli edukalt õppinud ja töötanud vanglas

(dtl 443-448 ja 456-460). Isik omandas hariduse ja töötas kinnipidamisasutuses

õmblusmasinate tööstuses kolm aastat ning tal on diplom kolmeaastase kogemuse ja

positiivsete hinnetega. Kinnipidamise ajal oli isikul vaid üks distsiplinaarkaristus, kuna isik

magas valel ajal. Kõik asjaolud kogumis tõid kaasa selle, et isikule määrati kergemat karistust

(avavangla). Ühtlasi nähtub isiku vabanemisel antud tõendist (dtl 430), et isikul varasemad

karistused puuduvad.

Praegusel juhul on PPA keskendunud vaid karistatuse faktile ning ignoreerib isikuga seotud

asjaolusid kogumis, sh eelkõige neid, mis iseloomustavad isikut positiivselt.

PPA esitatud asjaolude pinnalt ei ole alust järeldada ohu märkimisväärsust kui VRKS § 361 lg

2 p 6 kohaldamise eeldus.

PPA arvamus korduva kuriteo toimepanemise ohu osas, kuna isikul puudub tugivõrgustik, on

spekulatiivne, kuivõrd sellise ebaproportsionaalse eelduse saaks luua iga välismaalase puhul,

kes Eestis rahvusvahelist kaitset taotleb. Puudub igasugune info, et isik oleks näiteks rikkunud

korda kinnipidamiskeskuses või muul viisil väljendanud hoiakuid, millest tulenevalt võiks

sarnaseid järeldusi teha. Sellest tulenevalt on vastav PPA argument pelgalt otsitud ja

paljasõnaline.

Puudutatud isik rõhutab, et VRKS § 361 lg 2 alusel võib rahvusvahelise kaitse taotlejat

vältimatu vajaduse korral kinni pidada. PPA loataotlusest ei nähtu põhjendusi, milles seisneb

vältimatu vajadus kui isiku jätkuva kinnipidamise eeldus. PPA on seisukohal, et on vajalik, et

6(12)

isik oleks PPA-le kättesaadav kuni tema rahvusvahelise kaitse menetluse lõpliku otsuse

jõustumiseni ja tulevikus võimaliku sunniviisiliseks väljasaatmiseks on vältimatult vajalik.

PPA põhjendus on liiga tulevikku vaatav ja ebaproportsionaalne, kuivõrd teoreetiliselt on

võimalik, et rahvusvahelise kaitse kohtuotsuse jõustumiseni võib minna mitu aastat, mille

vältel ei pruugi ka säilida isikul taotleja staatus, mistõttu VRKS sätestatule tugineda ei saa.

Samuti ei ole VRKS-is ette nähtud isiku kinnipidamise eesmärgina võimalik väljasaatmine ega

pole mõeldav isiku hoidmine kinnipidamiskeskuses pelgalt selle tõttu, et isik otsustas

vaidlustada rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkava otsuse kohtus.

Puudutatud isik leiab, et tema puhul ei esine sellist põgenemisohtu, mis õigustaks tema jätkuvat

kinnipidamist.

Puudutatud isik on seisukohal, et lahkumiskohustuse täitmise mittesoovimist ei ole praegusel

juhul avaldatud viisil ja määral, mis annaks alust eeldada isiku põgenemissoovi. Praegusel

juhul leiab puudutatud isik, et põgenemisohu järeldamine on ebaproportsionaalne, kuna

puudutatud isik ei ole kinnipidamiskeskuses viibimise vältel väljendanud vähimalgi määral

tahtlust või kavatsust kinnipidamiskeskusest vabanedes Eestist lahkuda või ebaseaduslikult üle

piiri minna. Isiku väidetavat põgenemisohtu ei ole kohane põhjendada sellega, et isikul on

kategooriline vastuseis Venemaa naasmise suhtes olukorras, kus Venemaa on isiku päritoluriik,

mille eest isik rahvusvahelist kaitset taotlebki ning kuhu naasmise korral oleks isiku elu selgelt

ohus (dtl 466-470, 473,475).

Puudutatud ei nõustu PPA-ga VSS § 68 p 8 kohaldatavuse osas. Olukorras, kus puudutatud

isiku eesmärk oli põgeneda tagakiusuohu eest ning ta kaalus Eestisse muul viisil sisenemist, oli

tegemist praktilise ja realistliku kaalutlusega, mis ei tähenda, et isikul oleks soov Eestist

põgeneda või asuda ennast siseriiklikult varjama. Riigikohtu kolleegium on varasemas

praktikas selgitanud, et põgenemisohtu ei saa järeldada ebaseadusliku piiriületuse faktist.

Puudutatud isikul puudusid dokumendid (välipass), mis on vajalikud piiri ületamiseks. Isik

selgitas 19.12.2025. a istungil, et kõik dokumendid on föderaalvägede käes ning kehtib

päritoluriigist lahkumise keeld nii selle tõttu, et ta on sõjaväekohustuslane kui ka

süüdimõistetu, mida kinnitavad Venemaa Föderatsiooni ametlikud kanalid (dtl 478- 482).

Sellest tulenevalt ei olnud puudutatud isikul muud võimalust kui ületada piiri ebaseaduslikult,

sest vastasel juhul sattuks ta koheselt Venemaa võimude huviorbiiti.

Puudutatud isik ei üritanud ennast varjata. Esimesel kokkupuutel PPA-ga avaldas isik koheselt

soovi taotleda rahvusvahelist kaitset ning muud võimalikud sündmuse ahelad on vaid

teoreetiline/hüpoteetiline käsitlus ja spekulatsioon. Puudutatud isik on seisukohal, et PPA ei ole

piisavalt põhjendanud oma kahtlust, et isik võiks ilma kinnipidamiseta põgeneda. Puudutatud

isikul ei olnud kunagi plaani või kavatsust põgeneda, kuna tema eesmärk oli jõuda kohta, kust

oleks võimalik kontakteeruda Eesti võimudega ning kui politsei neid tabas, siis rääkis

puudutatud isik koheselt soovist taotleda varjupaika. Kõik toimunu peaks puudutatud isikule

teadaolevalt olema fikseeritud ametnike vormikaameratega. Seega on vormikaamera salvestis

ja eelviidatud asjaolud käesolevas asjas olulised, kuivõrd PPA on olnud seisukohal, et

puudutatud isiku puhul esineb väidetav põgenemisoht, mis on üks peamistest põhjendustest

isiku kinnipidamise ja kinnipidamise pikendamise vajaduse põhistamisel. Vormikaamerate

salvestised omavad tähtsust põgenemisohu hinnangu kontekstis. Eeltoodust tulenevalt esitas

puudutatud isik kohtule tõendite kogumise taotluse ja palus nõuda PPA-lt välja puudutatud

isiku kinnipidamisega seotud vormikaamerate salvestisi, mille kohus istungil ka rahuldas.

Puudutatud isikule meenus vormikaameratega seotud info kohtumenetluse käigus, mistõttu sai

vastav tõendite kogumise taotlus esitatud 24.11.2025. a Riigikohtu menetluses. Puudutatud

isikul oli põhjendatud lootus, et vastava taotluse lahendab Riigikohus kiiremini, kuid käesoleva

aja seisuga ei ole Riigikohus antud taotlust lahendanud, mistõttu esitab puudutatud isik tõendi

kogumise taotluse korduvalt halduskohtule.

7(12)

Käesoleval juhul sisustatakse väidetavat põgenemisohtu mh ka isiku enda ütlustega, mis on

fikseeritud rahvusvahelise kaitse menetluse protokollides. Rahvusvahelise kaitse menetlusel ja

kinnipidamise pikendamise menetlused on omavahel tihedalt seotud. Puudutatud isik soovib

vestluste salvestiste abil tõendada, et ta ei ole rahvusvahelise kaitse menetluse raames andnud

ütlusi, millest võiks järeldada põgenemise ohtu (nt Austriasse liikumise asjaolud) ning selle

jaoks on vaja võrrelda vestluste protokolle ja helisalvestisi. Samuti tõendavad antud

salvestised, et puudutatud isik on teinud PPA-ga igati koostööd, sh vastanud kõikidele

küsimustele nii nagu küsimuse püstitus eeldab ning andnud täielikku ja tõele vastava info

endaga seotud asjaolude kohta, mistõttu puudub igasugune alus pidada isikut

ebausaldusväärsena, millele PPA oma loataotluses rõhutab. Puudutatud isik palub kohtul nõuda

PPA-lt välja puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse menetluse raames läbi viidud vestluste

salvestised. Kui PPA peab võimalikuks salvestiste edastamist ilma, et kohus peaks lahendama

käesoleva taotluse sisuliselt, siis võib PPA need esitada omal algatusel.

12. Tallinna Halduskohtus 12.01.2026 toimunud kohtuistungil jäi PPA esitatud taotluse

juurde.

13. X.X avaldas kohtuistungil, et tal ei ole kavas põgeneda, vaid ta soovib jääda Eestisse kuni

rahvusvahelise kaitse taotluse osas tehtud lahendi jõustumiseni. Soovib saada jätkuvalt

rahvusvahelist kaitset Eestilt, kuna tagasi pöördumine on võimatu.

KOHTU SEISUKOHT

14. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 264 lg 1 kohaselt annab kohus seadusega

sätestatud juhtudel haldustoimingu tegemiseks loa ja pikendab seda. HKMS § 264 lg 2

kohaselt esitab taotluse loa saamiseks selleks volitatud haldusorgan kirjalikult koos

põhjendusega ning seaduses ettenähtud ja asja otsustamiseks vajalike tõendite ja seletustega.

15. VRKS § 36² lg 5 sätestab, et halduskohus pikendab rahvusvahelise kaitse taotleja kohtu

loal kinnipidamiskeskusesse paigutamise tähtaega kuni nelja kuu kaupa juhul, kui esinevad

VRKS § 36¹ lg-s 2 sätestatud alus ja lg-s 1 nimetatud põhimõtted.

16. PPA taotleb kolmandat korda X.X-i kinnipidamiskeskusesse paigutamise tähtaja

pikendamist nelja kuu võrra. PPA väitel esinevad isiku suhtes VRKS § 36¹ lg-s 1 nimetatud

põhimõte ja VRKS § 36¹ lg 2 p-s 6 sätestatud kinnipidamise alus.

17. VRKS § 36¹ lg 1 sätestab, et rahvusvahelise kaitse taotlejat võib kinni pidada sama

paragrahvi lõikes 2 sätestatud alusel, kui VRKS-s sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole

võimalik tõhusalt kohaldada. Kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse

põhimõttega ning kinnipidamisel peab arvestama igal üksikjuhtumil rahvusvahelise kaitse

taotlejaga seotud olulisi asjaolusid. VRKS § 36¹ lg 2 p 6 kohaselt võib rahvusvahelise kaitse

taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada riigi julgeoleku või avaliku korra kaitsmiseks.

18. Korrakaitseseaduse § 4 lg 1 järgi on avalik kord ühiskonna seisund, milles on tagatud

õigusnormide järgimine ning õigushüvede ja isikute subjektiivsete õiguste kaitstus. Ohtu

avalikule korrale saab põhjendada muuhulgas isiku varasema käitumisega (Riigikohtu

29.01.2015 määrus nr 3-3-1-52-14, p 12). Kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus on

suurem nende isikute puhul, keda on ka varem kuritegudes süüdi tunnistatud ja karistatud

(Riigikohtu 27.02.2014 otsus asjas nr 3-3-1-1-14, p 20.2). Vaidlus puudub selles, et X.X

saabus Venemaalt Eestisse ebaseaduslikult piiri ületades. Samuti puudub vaidlus selles, et ta

mõisteti 2016. aastal Venemaa Föderatsioonis süüdi narkootilise aine suures koguses

käitlemise eest ja teda karistati 8-aastase vangistusega (dtl 273 ja 288). Narkootilise aine suures

koguses käitlemine on tõsine kuritegu ka Eestis, mille eest on ette nähtud vanglakaristus.

Praegusel juhul on X.X-i reaalsest vangistusest möödas vähem kui kaks aastat ja Eestis

vabaduses viibides oleks tal keeruline seaduslikul viisil rahalisi vahendeid hankida ja endale

ajutist elukohta organiseerida, arvestades perekondlike sidemete ja rahaliste vahendite

puudumist. Seetõttu jääb kohus ka varem kohtute poolt avaldatud seisukoha juurde, et

8(12)

arvestades kuriteo iseloomu ja X.X-i isiklikku olukorda, on temast lähtuv oht avalikule korrale

piisavalt tõsine ja jätkuvalt aktuaalne.

19. X.X väitis 03.12.2025 vestlusel PPA-le, et Venemaal tehtud süüdimõistva kohtuotsuse

puhul on tegemist fabritseeritud asjaga (rahvusvahelise kaitse taotleja vestluse protokoll nr

12506280003-2, lk 4, dtl 261). Asjaolu, et isik ei võta endiselt varasemat karistatust vähemalt

osaliselt omaks ja süüdistab oma kodukohariigi korrakaitseorganeid tema süüdistuse osalises

fabritseerimises, kuigi vaidlust ei ole, et ta narkootikume teadlikult politseiagendile müüs,

kinnitab, et teda ei saa piisavalt usaldada, et ta koheselt kinnipidamiskeskusest vabastada.

Kohus märgib, et sellise seisukoha võtmine võib olla ka otseses seoses isiku sooviga saada

rahvusvahelist kaitset ning vähendades oma süüd tõsise kuriteo toimepanemises. Kohus leiab,

et eeltoodut ei lükka ümber ka puudutatud isiku poolt täiendavalt esitatud dokumendid ja

tõendid. Kohus märgib, et kuigi isik pärast vangistuse määramist käitus nendest nähtuvalt

valdavas enamikus eeskujulikult, mille tõttu ta lõppastmes vabanes kinnipidamiskohast

ennetähtaegselt, ei anna see alust väita, et isikust lähtuv oht on kadunud. Kohus leiab, et PPA

leidis põhjendatult, et narkokuritegude puhul esineb statistika kohaselt suur oht nende uuesti

toimepanemiseks ja et see annab ühe aluse pidada isikut ohuks Eesti avalikule korrale, mida

tuleb hinnata koos teiste võimalike alustega.

20. Isiku kinnipidamiseks peab esinema põhjendatud kahtlus, et kinnipidamiseta võiks ta

Eestist lahkuda või asuda ennast PPA eest varjama ehk isikust peab lähtuma põgenemisoht.

VRKS § 36¹ lg 2¹ järgi käsitatakse põgenemisohuna seda, kui esineb mõni VSS §-s 6⁸

nimetatud asjaolu. PPA on seisukohal, et praegusel juhul esineb põgenemisoht VSS § 6⁸

punktide 4, 6 ja 8 alusel.

VSS § 6⁸ p 4 järgi esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on korduvalt toime

pannud tahtlikke kuritegusid või toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud vangistus.

X.X-i puhul on tegemist teise alternatiiviga, sest ta on toime pannud kuriteo, mille eest talle on

mõistetud vangistus. Sealjuures oli tegemist 8-aastase vangistusega, mis annab aimu kuriteo

raskusest. Kohus märgib, et vähemalt kohtuotsuse kohaselt ei olnud narkootilise aine suures

koguses käitlemine kohtuotsuse aluseks olnud episoodis tõenäoliselt ainuke kord, kui isik

käitles narkootilist ainet. Politseiagendi poolt isiku poole pöördumisele eelnes vastava teabe

(isik käitleb narkootilisi aineid) laekumine politseile, mille saamisel otsustati asja

kontrollimiseks isikult politseiagendi kaudu narkootilist ainet tellida. Vaidlust ei ole, et isik

selle aine pärast raha saamist ja viivitust politseiagendi kontrollimiseks, üle andis. Isik on ise

korduvalt tunnistanud haldusmenetluses ja kohtumenetluses, et see oli tõesti tema narkootikum,

mille ta üle andis. Seega ei saa olla tõsist vaidlust, et isik on toime pannud kuriteo, mille eest

talle on mõistetud vangistus, ehk täidetud on seaduses põgenemisohuna määratletud olukorra

põhilised nõuded.

VSS § 6⁸ p 6 järgi esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on PPA-le teada

andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi

lahkumiskohustust täita. X.X-ile on 12.12.2025 otsusega nr 12506280003-1 tehtud ettekirjutus

Eestist lahkumiseks Venemaa Föderatsiooni. Kuna isik on rahvusvahelise kaitse taotluse

menetluse jooksul väljendanud vastumeelsust Venemaale naasmise suhtes ja väidetavalt on tal

Austrias, Saksamaal ja Prantsusmaal sugulased, siis võib eeldada, et praeguses olukorras ta ei

soovi lahkumiskohustust täita ja võib selle vältimiseks üritada Eestist lahkuda. Kohtu

hinnangul ei ole õige isiku esindaja seisukoht, et isik ei ole kunagi väljendanud, et ta sooviks

Eesti asemel minna mujale. Isik on varasemas kohtumenetluses selgitanud, et tema

põgenemisplaani Venemaalt koostas tema sugulane, kes elab Saksamaal või Austrias

(seletuskiri 1, dtl 28)). Samuti on ta kohtuistungil väljendanud, et sooviks võimalusel elada

Austrias (29.06.2025 kohtuistungi protokoll dtl 47 alates 00:19:08). Kohus peab seetõttu

loogiliselt ja asjaoludest nähtuvalt õigustatuks PPA seisukohata, et isiku käitumises ja

hoiakutest võib järeldada, et ta soovib lahkuda Eestist, kus teda ähvardab tänaseks ja juba väga

9(12)

selgelt oht saada välja saadetud Venemaale (eriti selgelt pärast 12.12.2025 PPA otsust

keelduda isikule rahvusvahelise kaitse võimaldamisest).

VSS § 6⁸ p 8 järgi esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on kinni peetud Eesti

välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu ning ta ei ole saanud luba või õigust Eestis viibida.

Vaidlus puudub selles, et X.X ületas Venemaalt Eestisse tulles riigipiiri ebaseaduslikult ja

käesoleva otsuse tegemise ajaks on talle keeldutud rahvusvahelise kaitse võimaldamisest koos

ettekirjutusega tema väljasaatmiseks kodakondsuse järgsesse riiki, kuhu ta ei soovi selgelt

tagasi minna. Kuigi eraldivõetult ei saa ainult ebaseadusliku piiriületuse asjaolust järeldada

põgenemisohtu, on see kogu muu X.X-i kohta teadaoleva info valguses asjaolu, mis siiski

viitab põgenemisohu olemasolule.

21. Kohus märgib ka seda, et käesoleval juhul saab eeldada, et leebemad järelevalvemeetmed

ei ole põgenemise ärahoidmiseks piisavalt tõhusad. Isikul puudub reisidokument ja isiklikud

sidemed Eestiga. Isikul on kohtu hinnangul vähemalt tema enda väidetel temaga toimunust

lähtuvalt soov ja oskused aktiivselt, otsustavalt ja riske võttes tegutseda talle negatiivselt

mõjuvate otsuste korral enda olukorra parandamiseks ja nende otsuste täitmise vältimiseks ka

ebaseaduslikul viisil. See nähtub otseselt isiku väidetavast põgenemisest vene sõjaväest, kuigi

ta viibis oma väitel isegi päeval kaevikuid kaevates relvastatud valve all. Samuti nähtub see

isiku tegutsemisest ebaseaduslikult Eesti Vabariigi piiri ületamisel. Kohus peab siinkohal

vajalikuks välja tuua, et Eestisse tulekul kasutas isik oma väitel välismaal elavate sugulaste

koostatud plaane. Lähtudes nendest asjaoludest on kohus seisukohal, et muud

järelevalvemeetmed kui kinnipidamiskeskusse paigutamine, ei ole suure tõenäosusega tõhusad,

eriti arvestades, et isikul on Euroopa Liidus sugulased, kes on teda juba korra abistanud

ebaseadusliku piiriületamise toimepanekul. Lisaks tõstab põgenemise riski oluliselt ka asjaolu,

et isiku rahvusvahelise kaitse taotlus on PPA poolt 12.12.2025 (dtl 501-519) otsusega tagasi

lükatud koos isiku Venemaale tagasisaatmise otsusega. Kohus nõustub siinkohal PPA-ga ka

selles, et kuna isikul puuduvad Eestis igasugused majanduslikud, sotsiaalsed ja perekondlikud

sidemed, siis ka need asjaolud suurendavad põgenemisohtu. Kuigi isik on asunud menetluse

käigus väitma, et ta ei kavatse Eestist kuhugi mujale minna, ei ole see väide eeltoodud

asjaolusid arvestades kohtu hinnangul eriti usutav, sest Eestis on isiku huvi saada

rahvusvahelise kaitse staatus hetkel selgelt ohtu sattunud ja näiteks rahvusvahelisest kaitsest

keeldumise otsuse eelnõu tutvustamisel väljendas isik korduvalt õigusliku aluseta seisukohta,

et kui Eestis talle rahvusvahelist kaitset ei anta, tuleks Eesti võimudel küsida teistelt Euroopa

Liidu riikidelt, kas need oleksid valmis talle rahvusvahelist kaitset pakkuma.

22. Kohus leiab, et antud juhul on põhjendatud ka PPA etteheited, mille kohaselt isik esitas

alles käesolevas menetluses terve hulga tõendeid. Kohus nõustub PPA-ga, et isiku väited tema

vana ema võimetusest pildistada ca 4 kuu jooksul tema käes olnud tõendeid, on väheveenvad.

Lähtudes isiku esindaja poolt koos 12.01.2026 seisukohaga PPA taotlusele esitatud tõenditest,

ei ole kohtu arvates lõpuni usutav, et nende esitamiseks (pildistamiseks) läks kaebaja emal

tema vanusest tulenevalt aega 4 kuud. Lisaks eeltoodule ei ole seisukohas sisuliselt avaldatud

ka seda, kust need tõendid tegelikult pärinevad.

Kohus peab seoses nende tõenditega vajalikuks märkida ka asjaolu, et kohtule ei ole esitatud

mitte dokumentaalseid tõendid endid, mis võimaldaks kontrollida täpsemalt nende autentsust,

vaid ainult tõenditest tehtud digitaalsed fotod. Kohus leiab, et ei saa välistada, et kuue kuu

jooksul oleks soovi korral olnud võimalik nende tõendite originaalid toimetada Eestisse. Samas

mõistab kohus sellise tegevusega seotud probleeme ja ei pea seda riskivabaks arvestades

Venemaal valitsevat totalitaarset hirmuühiskonda.

Kohus leiab, et siinkohal ei ole tõsiseltvõetavad isiku esindaja väited, et kõik isiku ütlused olid

PPA-le juba rahvusvahelise kaitse menetluse algusest peale teada kaebaja ütlustest ja neid

ütlusi oleks tulnud käsitleda lõplike ja kriitikat mitte vajavate tõenditena. Lisaks nõustub kohus

PPA-ga, et isik ei ole sisuliselt andnud ütlusi, mis võimaldaks kontrollida tema väiteid seoses

10(12)

Vene sõjaväkke võtmise ja sealt põgenemisega. Kohtu arvates on asjakohane välja tuua, et isik

sisuliselt vältis kohtuistungil vastamist kohtu küsimustele andes alles pärast kohtu korduvaid

küsimusi väga üldsõnalisi vastuseid oma sõjalisest ettevalmistusest ja osalemisest varasemas

Tšetšeenia sõjas.

Kohus märgib, et lisaks on isiku haldusmenetluses antud ütlused eelkõige huvitatud osapoole

ütlused ehk nendesse tuleb paratamatult suhtuda teistmoodi, kui neid ütlusi kinnitavatesse

tõenditesse. Kohus märgib, et isikul oli võimalik esitada oma ütlusi tõendavaid tõendeid

sisuliselt poole aasta jooksul, kuid ta esitas need sisuliselt alles pärast rahvusvahelise kaitse

taotluse tagasilükkamist. Sellist tegevust võib pidada teadlikuks ja isegi pahatahtlikuks ning

suunatuks menetluse võimalikule venitamisele. Lisaks eeltoodule märgib kohus, et esitatud

tõendid ei kata sisuliselt isiku väiteid vene sõjaväes teenimisest ja sealt põgenemisest. Hetkel

jäävad vastavad väited ainult kaebaja ütluste põhiseks ja ükski muu tõend neid ei kinnita.

23. Kohus ei nõustu eeltoodut arvestades ka isiku seisukohaga, et PPA ei ole senist isiku

kinnipidamise aega otstarbekalt kasutanud, et rahvusvahelise kaitse taotluse menetlus lühema

aja jooksul läbi viia. Kohtuistungil selgitas taotleja, et Venemaalt isiku kohta käiva

informatsiooni kogumine ja tema antud väga üldise teabe kontrollimine võttis paratamatult

palju aega. Isikul oli PPA ja ka kohtu hinnangul võimalik näiteks 12.01.2026 esitatud tõendid

esitada ka varem, mis oleks menetlust kiirendanud. Käesoleval juhul esitati need tõendid alles

pärast 12.12.2025 otsuse tegemist. Kohus peab vajalikuks märkida, et seoses tänaste ametlike

Tšetšeenia võimude aktiivse tegevusega Venemaa koosseisus Ukraina vastases

okupatsioonisõjas, on igati õigustatud, et Eesti riigiorganid kontrollivad väga põhjalikult kõiki

rahvusvahelist kaitset palunud Venemaa kodanikke ja nende väiteid. On ilmselge, et ainult

isiku paljasõnaliste väidete pinnalt ei saa ükski tõsiseltvõetav riigiorgan langetada kiirustades

otsuseid sellistes küsimustes. Oht võimaldada nii hetkel selgelt Eestile vaenuliku riigi

mitmesuguste jõu ja luureorganite agentide tegevus oma territooriumil on selleks piisavalt suur.

24. Kohus märgib, et isiku mainitud kuus kuud otsuse langetamiseks ei ole kehtiva seaduse

kohaselt ka maksimaalne aeg otsuse langetamiseks rahvusvahelise kaitse andmise üle. Nimelt

näeb näiteks VRKS § 181 lg 2 võimaluse pikendada nimetatud tähtaega kuni 9 kuu võrra ja lg

5 seab tegelikuks maksimaalseks tähtajaks taotluse läbivaatamisel 21 kuud selle vastuvõtmisest

arvates.

25. Lisaks eeltoodule peab kohus arvestama ka sellega, et Riigikohtus on pooleli

määruskaebusmenetlus Tallinna Halduskohtu 28.08.2025 määruse ehk üle-eelmise

kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamise osas. Nimetatud määruse osas

Tallinna Ringkonnakohus kõrgemalseisva kohtuna isiku määruskaebuse lahendamisel oma

1.10.2025 määrusega võtnud seisukoha, milles toetas Tallinna Halduskohtu 28.08.2025

määruses toodud seisukohti. Suures osas kordavad isiku käesoleva taotluse vaidlustamise

seisukohad isiku 16.10.2025 määruskaebuses tooduid. Olukorras, kus kõrgem kohus on

sarnases asjas võtnud selged seisukohad ja puudub teistsugune kõrgeima kohtu otsus, puudub

esimese astme kohtul ilma täiendavate oluliste tõenditeta või uute asjaoludeta võimalus neid

asjaolusid käesoleval juhul Ringkonnakohtu otsusest erinevalt käsitleda. Kohus hindab, et

käesoleval juhul on kõige olulisemaks uueks asjaoluks PPA 12.12.2026 otsus ja sellega seotud

asjaolud toetavad selgelt taotluse rahuldamist ja kaebaja ei ole esitanud kohtu hinnangul

tõendeid, mis taotluse aluseks olevad asjaolud ära muudaks.

26. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus PPA taotluse ja pikendab X.X-i

kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid

mitte kauemaks kui 19.05.2026 (kaasa arvatud).

27. Kohus peab siiski vajalikuks selgitada, et juhul, kui Riigikohus asub pooleliolevas

menetluses madalama astme kohtute seisukohtadest põhimõtteliselt erinevale seisukohale isiku

kinnipidamise õiguspärasuse osas, on lisaks käesoleva määruse vaidlustamisele isiku poolt

11(12)

võimalik ka PPA enda poolne isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamise otsuse

ümbervaatamine ilma kohtu poolse otsustuseta.

28. Kohus märgib veel, et juhul, kui isiku kinnipidamise alused ära langevad tuleb isik

kinnipidamiskeskusest viivitamatult vabastada.

29. Kohus asendab avaldatavas määruses puudutatud isiku nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg

3).

30. Kohus korraldab esimesel võimalusel käesoleva määruse sissejuhatuse, resolutsiooni,

edasikaebamise korra ja põhjenduste tõlkimise vene keelde ning edastab tõlke viivitamata

puudutatud isikule.

Riigi õigusabi tasu kindlaksmääramine

31. X.X-i esindaja esitas 15.01.2026 ja 16.01.2026 taotlused riigi õigusabi tasu suuruse ja

kulude kindlaksmääramiseks (dtl 572-575 ja 582-584).

32. Riigi õigusabi andmise otsustanud kohus kontrollib advokaadi esitatava taotluse õigsust ja

põhjendatust ning määrab advokaadi taotluse alusel kindlaks riigi õigusabi osutamiseks

kulutatud põhjendatud aja, riigi õigusabi osutamiseks tehtud põhjendatud toimingud, riigi

õigusabi osutamise eest advokaadile maksmisele kuuluva põhjendatud tasu ja riigi õigusabi

osutamisel kantud vajalikud hüvitamisele kuuluvad kulud (RÕS § 22 lg 7). Riigi õigusabi tasu

suurus ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus määratakse kindlaks RÕS § 21 lg-s 3

nimetatud tasude ja kulude korra alusel, mis kehtis vastava tasu maksmise või kulu hüvitamise

aluseks oleva toimingu tegemise ajal (RÕS § 22 lg 6). Selliseks korraks on justiitsministri

26.07.2016 määrus nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise

kord“ (kord). Vastavalt korra § 11 lg-le 1 on tasu riigi õigusabi osutamise eest

halduskohtumenetluses 39 eurot iga poole tunni kohta.

33. Juhindudes RÕS § 22 lg-st 7 leiab kohus, et riigi õigusabi andmiseks kulutatud aeg (kokku

6 tundi) ja tehtud toimingud on põhjendatud, mistõttu tuleb tasu taotletud suuruses (kokku

summas 585,28 eurot koos käibemaksuga) kindlaks määrata taotletud suuruses. Taotluste

kohaselt osutati õigusabiteenust Advokaadibüroo LINDEBERG kaudu, mistõttu on

põhjendatud taotletud summale käibemaksu lisamine. Riigi õigusabi tasu väljamaksmist

korraldab advokatuur (RÕS § 24 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)

Daimar Liiv

Kohtunik

12(12)