3-24-2547/16 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

21.01.2026, Tallinn

Haldusasja number

3-24-2547

Haldusasi

C kaebus Tallinna Linnavalitsuse 13.08.2024

korralduse nr 722 tühistamiseks ja vastustaja

kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – C, esindaja Olga Väina-Kesler

Vastustaja – Tallinna linn, esindaja Inge Lumiste

Kolmas isik – X

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 14.11.2024 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

C apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta C apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 14.11.2024 otsus

haldusasjas nr 3-24-2547 muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

3. Jõustunud kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja ja tema poegade nimed

tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 20.02.2026 (HKMS §

212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

3-24-2547

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnavalitsuse 19.06.2015 korraldusega nr 1110-k anti Cle (kaebaja) koos

poegade X ja Yga üürile Raadiku tn 8/1-124 eluruum.

2. Kaebaja esitas 22.04.2024 Tallinna Linnavaraametile taotluse eluruumi Raadiku tänav

8/1-124 üürilepingu pikendamiseks.

3. Tallinna Linnavalitsus jättis 13.08.2024 korraldusega nr 722 (korraldus nr 722) kaebaja

taotluse eluruumi Raadiku tänav 8/1-124 üürilepingu pikendamiseks rahuldamata ja andis Cle

koos poja Xga eluruumi vabastamiseks täiendava tähtaja kuni 10.10.2024. Korralduses

märgiti, et C oli enne Raadiku tn 8/1-124 korteri üürile andmist arvel munitsipaaleluruumi

üürimist taotleva isikuna alates 22.05.2007 vastavalt Tallinna Linnavolikogu 17.10.2002

määruse nr 56 „Tallinna linna omandis olevate eluruumide üürimist taotlevate isikute üle

arvestuse pidamise kord“ (määrus nr 56) p-le 3.1.2 kui lammutamisele kuuluva eluruumi

üürnik. C elas koos poegadega Tallinna linnale kuuluvas eluruumis aadressil Vasara tn 12-2.

C suhtes on linna eluruumi andmise aluseks esinenud asjaolud ära langenud ning ta ei ole isik,

kes vajab enda eluruumi küsimuse lahendamiseks jätkuvalt Tallinna linna abi. C ja X on

töövõimelised, neil ei ole tuvastatud puuet ega töövõime vähenemist, nad omavad püsivat

sissetulekut ega ole sotsiaal- ja kõrvalabi vajavad isikud. Korralduse õiguslike alustena on

märgitud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6 lg 1, Tallinna Linnavolikogu

08.02.2024 määruse „Tallinna eluruumide kasutusse andmise kord“ nr 1 (määrus nr 1) § 22 lg

1. Samuti on tuginetud Tallinna Linnavaraameti ettepanekule ning 03.07.2024

eluasemekomisjoni protokollile.

4. Kaebaja esitas 10.09.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada

korraldus nr 722 ja kohustada vastustajat teha uus korraldus, millega pikendada kaebaja ja

Tallinna Linnavalitsuse vahel sõlmitud üürilepingut 5 aastaks.

Korraldusega nr 772 on oluliselt rikutud kaebaja subjektiivseid õigusi, s.o õigust piisava

suurusega elamispinna saamiseks ja rahuliku elu jätkamiseks. Korraldus pole piisavalt

põhjendatud. Alates üürilepingu viimasest pikendamisest ei ole asjaolud muutunud ja seega

puudub objektiivne põhjus munitsipaalruumi üürilepingu lõpetamiseks. Kaebajale ei ole

arusaadav, missugused asjaolud on muutunud võrreldes 2019. a-ga ehk viimasest üürilepingu

pikendamise ajast.

Kaebaja on juba 59-aastane ning läheb varsti pensionile. Selles vanuses ei võimalda pangad

kaebajale laenu eluaseme soetamiseks ja kaebaja sissetulek ei ole piisav korteri pikaajaliseks

üürimiseks vabaturul. Tallinnast ära kolida kaebaja ei saa, kuna töötab Tallinnas ja Tallinnas

elavad tema lähedased. Kuna linn otsustas lammutada Vasara tn 12 hoone, kus kaebaja

eelnevalt elas, eeldas kaebaja, et linn annab talle uue eluruumi eluaegseks kasutamiseks.

5. Tallinna linn vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Määruse nr 1 § 22 lg 1 järgi kehtib määruse nr 56 alusel sõlmitud munitsipaaleluruumi

üürileping kuni üürilepingus nimetatud lõpptähtpäevani, kui lepingut ei ole varem

erakorraliselt üles öeldud. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt võib linnavalitsus üürniku avalduse

2(8)

3-24-2547

alusel eluruumi kasutamise õiguse tähtaega pikendada kuni kaheks aastaks, kui jätkuvalt

esinevad asjaolud, mis olid eluruumi kasutusse andmise aluseks, arvestades vajadusel linnaosa

eluasemekomisjoni arvamust. Korralduse nr 772 ettevalmistavas menetluses küsiti Lasnamäe

Linnaosavalitsuse eluasemekomisjoni arvamust selle kohta, kas kaebaja on jätkuvalt Tallinna

linnalt eluruumi vajav isik, ning jõuti koostöös linnaosa sotsiaalhoolekande osakonnaga

järeldusele, et kaebaja taotlus eluruumi Raadiku tn 8/1-124 üürilepingu pikendamiseks ei ole

põhjendatud.

Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 43 lg 1 p 1 järgi tuleb eluruumi kasutamise võimalus

kindlustada isikule, kes ei ole sotsiaalmajanduslikust olukorrast tulenevalt võimeline enda ja

oma perekonna vajadustele vastavat eluruumi tagama. SHS sätete kohaselt võib kohalik

omavalitsus (KOV) anda abivajaja kasutusse KOV-ile kuuluva eluruumi, vahendada talle

korteri üüriturult, abistada esimese sissemakse tegemisel – seega on antud KOV-ile võimalus

valida, kuidas ta eluruumi tagamise teenust osutab, kuid tagada tuleb teenuse kättesaadavus

abivajajatele.

Tallinna Linnavolikogu 07.10.2021 määruse nr 25 „Sotsiaalteenuste osutamise tingimused ja

kord“ (määrus nr 25) § 4 lg 1 p 14 nimetab ühe Tallinna linna korraldatava sotsiaalteenusena

eluruumi tagamise teenuse. Eluruumi tagamise teenuse eesmärk on määruse nr 25 § 18 lg 1

kohaselt tagada eluruumi kasutamise võimalus inimesele, kes ei ole võimeline tagama enda

või oma perekonna põhjendatud vajadusele vastava eluruumi kasutamise võimalust füüsilise

või psüühilise puude tõttu (p 1) või sotsiaalmajandusliku olukorra tõttu (p 2). Eluruumi

tagamise teenust osutatakse juhul, kui inimese või pere sissetulek jääb pärast talle ettenähtud

eluasemekulude tasumist alla sissetulekupiiri (määruse nr 25 § 18 lg 3).

Ülaltoodule tuginedes võttis linn kui munitsipaalkorteri omanik vastu otsuse (korralduse nr

772) tähtajalise üürilepingu lõpetamiseks. Vastustaja tugineb ka võlaõigusseaduse (VÕS) §

309 lg-e 1, §-le 310, § 326 lg-le 2. Kaebaja ei ole esitanud varem Tallinna linnale ega ka

praeguses menetluses ühtegi dokumentaalset tõendit, mis põhjendaks tähtajalise üürilepingu

pikendamist põhjusel, et see toob kaebajale kaasa rasked tagajärjed. Haldusmenetluses lisatud

dokumendid, mis tõendavad kaebajale eluruumi eraldamist 2015. a-l, ei anna alust eeldada, et

kaebajal on tähtajatu õigus munitsipaaleluruumi kasutada. Kaebaja esitatud dokumentidest

nähtub, et kaebaja pidi olema teadlik, mis asjaolud on aluseks munitsipaaleluruumi

kasutusõiguse saamisel. Kaebaja elab koos oma täisealise pojaga ning perekonna abivajadust

hinnates on Tallinna linn põhjendatult käsitanud neid jätkuvalt ühe leibkonnana. Kui lapsed

on täisealised, on KOV-il põhjendatud võtta arvesse täisealiste laste poolt sissetuleku

teenimist ja võimalusi selleks.

6. X palus kaebus rahuldada.

7. Tallinna Halduskohus

jättis

14.01.2024 otsusega

kaebuse rahuldamata ja

menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Kaebajale võimaldati eluruumi üürimist määruse nr 56 lisa 3 p-de 3.1.1, 3.1.2 ja 3.1.5

koostoime alusel, kuna kaebaja eluruum Vasara tn 12 aadressil oli varisemisohtlik ja tegemist

oli lammutamisele kuuluva eluruumiga. Määruse nr 56 lisa 1 p 25 sätestas, et munitsipaal- ja

sotsiaaleluruumid antakse üürile kuni viieks aastaks. Eestis alalist elamisluba mitteomavate

isikutega sõlmitakse eluruumi üürileping, arvestades eelmises lauses sätestatut, kuid

maksimaalselt elamisloa kehtivuse ajaks. Määrus nr 56 ei reguleerinud eraldi seda, et eluruum

võimaldatakse inimesele, kellel on abivajadus.

Praegu reguleerib eluruumi üürile andmise eelduseid määrus nr 25. Lisaks tuleb

sotsiaalhoolekandelise abi andmisel arvesse võtta Tallinna Linnavolikogu 07.10.2021

3(8)

3-24-2547

määruses nr 24 „Sotsiaalhoolekandelise abi andmise kord“ (määrus nr 24) toodut ning

arvestada SHS-s ja sotsiaalseadustiku üldosa seaduses (SÜS) toodut (määruse nr 25 § 18 lg 3,

määruse nr 24 § 2 lg 2). Üürilepingu pikendamise otsustamisel tuleb esmalt lähtuda määruse

nr 1 § 22 lg-test 1 ja 2.

Määruse nr 1 § 22 lg-t 2 ei saa tõlgendada selliselt, et see sisuliselt võimaldaks kinnistada

isikutele määruse nr 56 alusel eluruumi üürile andmise eluaegsena. Eluruumi kasutusse

andmine oli ja on reguleeritud tähtajaliste üürilepingutega (määruse nr 56 lisa 1 p 25, määruse

nr 1 § 14 lg 2 p 3, VÕS § 309 lg 1). Tähtajalised üürilepingud võivad teatud tingimustel

muutuda tähtajatuteks, kuid sellele kaebaja ei tugine ja ka tähtajatut üürilepingut on võimalik

lõpetada (VÕS § 311 jj). Määruse nr 1 §-i 22 tuleb mõista selliselt, et üürilepingut

pikendatakse juhul, kui isikul on jätkuv abivajadus eluruumi järele. Kõnealust sätet ei saa

vaadata lahus SHS ja SÜS regulatsioonist. Teenuse eesmärk on eluruumi kasutamise

võimaluse kindlustamine inimesele, kes ei ole sotsiaalmajanduslikust olukorrast tulenevalt

võimeline enda ja oma perekonna vajadustele vastavat eluruumi tagama (SHS § 41 lg 1). SHS

sätted kohustavad teenuse osutamise üle otsustamisel lähtuma taotleja abivajadusest (SHS § 3

lg 1 p 1, § 15 lg 1). Abivajadus on ajas muutuv, mis tähendab, et seda tuleb hinnata hüvitise

andmise (teenuse osutamise) taotlemise hetkel (Riigikohtu 09.12.2019 otsus nr 5-18-7, p 230).

Eelnevast tulenevalt ei saanud kaebajale tekkida õiguspärast ootust tähtajalise üürilepingu

pikendamiseks.

Vastustaja ei ole lepingu lõpetamisel tuginenud üksnes lepingu tähtaja lõppemisele, vaid ka

sellele, et kaebaja ja temaga koos elav poeg on töövõimelised ja omavad püsivat sisstulekut

ega ole sotsiaal- või kõrvalabi vajadusega (SHS § 41). Korralduses on märgitud, et praeguseks

on eluruumi andmiseks esinenud asjaolud ära langenud ning kaebaja ei ole isik, kes vajab

eluruumi küsimuse lahendamiseks jätkuvalt Tallinna linna abi. Eluasemekomisjoni

03.07.2024 koosoleku protokollis on viidatud sotsiaalhoolekande osakonna poolt tuvastatud

asjaolud: „C, ik […], on töövõimeline isik. Töötab alates 08.09.2021 […] OÜ-s. Tema

sissetulekuks on 6 kuu keskmine netotöötasu 871,52 eurot kuus. Poeg X, ik […], on

töövõimeline isik. Töötab alates 04.11.2019 […]OÜ-s. Tema sissetulekuks on 6 kuu keskmine

netotöötasu 1700 eurot kuus. Sotsiaalhoolekande osakonda pere pöördunud ei ole. C kasutab

koos pojaga Raadiku tn 8/1-124 eluruumi enda ainsa elukohana, üüri ja kõrvalkulude

võlgnevust ei ole.“ Vastustaja selgitas 17.10.2024 kohtule, et C ja X sissetuleku arvutamisel

on Lasnamäe eluasemekomisjon lähtunud Maksu- ja Tolliameti andmetest perioodil

detsember 2023 kuni juuni 2024. Eluruumi arvestuslik põhjendatud norm on kaheliikmelise

pere puhul kuni 51 m² ja kulud eluasemele 612 eurot kuus. Sissetulekupiir on Tallinna

Linnavalitsuse 14.12.2022 määruse nr 39 „Sotsiaaltoetuste määrad“ (määrus nr 39) § 1

kohaselt 360 eurot inimese kohta, kaheliikmelise pere puhul 720 eurot kuus.

Eluasemekomisjon esitas oma seisukoha andmebaasides leiduvate andmete põhjal. Kaebaja ei

ole pöördunud sotsiaalhoolekande osakonna poole oma elamispinna küsimuse lahendamiseks.

Seetõttu ei ole teda nõustatud üürimise nõustamise ja toetamise teenusega seonduvalt ega

suunatud teenusele.

Abivajaduse hindamisel tuleb juhinduda ka määruse nr 24 §-st 9. Määruse nr 1 §-s 22 toodud

sätteid ei saa vaadata lahus määrusega nr 25 kehtestatud eluruumi tagamise teenusele

kehtestatud nõuetest, sest arvestada tuleb eluruumi kasutusse andmise eesmärki. Ka määruse

nr 18 § 2 lg 2 viitab abivajaduse hindamisele seoses määruse nr 24 §-s 9 tooduga. Kuna

linnaosa eluasemekomisjonile ei ole arvamuse kujundamiseks seaduse ega määrusega ette

antud eraldi juhiseid ega kriteeriume arvamuse koostamiseks, tuleb linnaosa

eluasemekomisjonil arvamus kujundada kehtivatest õigusaktidest lähtuvalt (määruse nr 25 § 1

lg 4). Kehtiva korra kohaselt tuleb enne teenusele suunamist hinnata inimese abivajadust (vt

eelkõige SHS § 15, määruse nr 25 § 1 lg 4, § 18 lg-d 1˗3, 12 ja 17; määruse nr 24 §-d 7˗8, § 9

4(8)

3-24-2547

lg 4). Ka määruse nr 56 alusel sõlmitud üürlepingute pikendamise hindamisel tuleb arvestada

abivajaduse hindamise sätetega. Seda olenemata sellest, kas isik on esitanud koos üürlepingu

pikendamise taotlusega abivajaduse hindamise taotluse või mitte. Kui abivajaduse hindaja on

kogunud piisavalt informatsiooni teenuse taotluse osas (määruse nr 24 § 9 lg 2 p 1), taotleja ei

ole oma abivajaduse osas esitanud informatsiooni, mis nõuaks põhjalikuma abivajaduse

hindamist, on lubatud lähtuda olemasolevatest andmetest. Määruse nr 24 § 9 lg 2 p 2 kohaselt

tuleb lisateavet koguda vajaduse korral.

Kuigi vastustaja ei ole enda selgituste kohaselt täiendavalt kaebaja poole asjaolude

selgitamiseks pöördunud, on vastustaja kaebaja abivajadust sisuliselt hinnanud olemasolevate

andmete alusel. Nendest nähtub, et kaebaja ja temaga koos elav poeg on töövõimelised isikud,

kelle leibkonna sissetulek ületab leibkonna sissetuleku piiri (s.o 360 eurot inimese kohta ja

720 eurot kaheliikmelise leibkonna kohta, määruse nr 39 § 1). Kaebaja ei ole vastustaja

tuvastatud faktilistele asjaoludele vastu vaielnud ega muul viisil kohtule tuvastatust suuremat

abivajadust põhjendanud. Kaebaja ei ole esitanud enda majanduslikku seisu kirjeldavaid

tõendeid, mille kaebaja oleks saanud vastustaja täiendava selgitamiskohustuse täitmise korral

haldusmenetluses asja juurde esitada ja mis muudaks hinnangut kaebaja abivajadusele.

Kaebaja tugineb üksnes sellele, et üüriturult korteri leidmine on kaebaja vanust ja

sissetulekuid arvesse võttes keeruline. Seega ei saanud vastustaja selgituskohustuse täitmata

jätmine ja täiendava ärakuulamise võimaldamata jätmine (HMS § 58) mõjutada korralduse

õiguspärasust. Üksnes asjaolust, et kaebaja on peagi pensionär, ei saa tuletada abivajadust.

Kaebaja on töövõimeline isik, kelle leibkonna sissetulek ületab toimetulekupiiri. Vastustaja

hindas kaebajat ja tema poega asjakohaselt ühe leibkonnana (SHS § 131 lg 7).

Vastustaja on üürilepingu pikendamise kaalumisel (HKMS § 4 lg 2) arvestanud asjakohaste

kaalutlustega (kaebaja ja tema leibkonna sissetulek ja selle võrdlus toimetulekupiiriga,

kaebaja ja temaga koos elava isiku töövõime). Kaebaja ei ole välja toonud asjaolusid, mida

vastustaja oleks pidanud kaaluma, mis oleks tinginud vastustaja teistsuguse otsuse. Kaebajal

ei saanud olla õiguspärast ootust üürilepingu pikendamisele ning üürilepingu pikendamiseks

ei anna eraldiseisvat alust ka see, et kaebaja on peagi pensionär. Eelnevalt tulenevalt puudus

vastustajal kohustus kaebaja üürilepingu pikendamiseks.

Kaebaja selgitas 17.10.2024, et X on käesolevaks hetkeks registreeritud töötuna ja esitas asja

juurde Eesti Töötukassa 04.10.2024 otsuse nr TA24-0157627. Kohus hindab haldusakti

õiguspärasust haldusakti andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2). Kuna vaidlusaluse

korralduse andis vastustaja 13.08.2024, ei mõjuta kaebaja poolt asja juurde esitatud

17.10.2024 seisukoht koos seda kinnitavate tõenditega vaidlustatud korralduse õiguspärasust.

Kui kaebaja esitab vastustajale abivajaduse hindamise taotluse, on vastustaja aga kohustatud

seda teavet abivajaduse hindamisel arvesse võtma.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

8. Kaebaja palub 16.12.2024 apellatsioonkaebuses (ja 05.01.2026 täiendavas seisukohas)

tühistada Tallinna Halduskohtu 14.11.2024 otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada

kaebus.

Abivajaduse hindamine on üürilepingu tähtaja pikendamise küsimuse lahendamisel kõrvalise

tähtsusega. Raadiku tn 8/1-124 eluruum võimaldati kaebajale mitte seoses sellega, et kaebaja

oli tunnistatud abivajavaks isikuks, vaid seetõttu, et kaebaja senine eluruum Vasara tn 12

aadressil oli varisemisohtlik ja tegemist oli lammutamisele kuuluva eluruumiga. Seega on

keskse tähtsusega asjaolu, et uus eluruum anti kaebajale asenduseluruumina linna enda

tegevusest tingitud eluaseme kaotuse kompenseerimiseks. Seega ei ole põhjendatud käsitada

kaebajat samadel alustel isikutega, kes pöörduvad linna poole esmase sotsiaaleluruumi

5(8)

3-24-2547

taotlusega. Vastustaja on ekslikult taandanud vaidluse üksnes abivajaduse kriteeriumile.

Vastustaja lähenemine on liialt kitsas ja formaalne. Vastustajal on kohustus kaaluda kõiki

asjaolusid tervikuna, sh vaidlustatud korralduse mõju kaebaja põhiõigustele. Kaebaja ei ole

käesoleva ajani soetanud endale uut eluaset, mistõttu ei ole asjaolud ära langenud. Kaebaja ei

väida, et tal oleks eluaegne õigus munitsipaaleluruumile. Samas on kaebajal tekkinud

õiguspärane ootus elukorralduse stabiilsusele ja prognoositavusele, arvestades eluruumi

pikaajalist kasutamist, kaebaja vanust, sotsiaalset olukorda ning reaalse alternatiivse eluaseme

puudumist. Vastustaja ja kohus ei viinud läbi sisulist proportsionaalsuse analüüsi, hinnatud ei

ole vaidlustatud korralduse mõju kaebaja era- ja perekonnaelule, eluaseme kaotamise

tegelikke tagajärgi ega võimalust saavutada sama eesmärk kaebaja õigusi vähem riivavate

vahenditega. Pelgalt vastustaja viide kaebaja töövõimele või teoreetilisele võimalusele leida

eluruum vabaturult ei ole piisav ega veenev.

Kohus on alusetult nõustunud vastustajaga, et majanduslike võimaluste hindamisel tuleks

arvestada ka kaebaja täisealiseks saanud poja sissetulekut. Eluruumi üürileping on sõlmitud

kaebajaga, mitte tema pojaga. Kaebaja poeg võib igal ajal eluruumist välja kolida ning

kaebajal endal puudub sissetulek uue eluruumi üürimiseks.

9. Tallinna linn palub 21.03.2025 vastuses (ja 12.01.2026 täiendavas seisukohas) jätta

apellatsioonkaebus rahuldamata.

Määruse nr 56 alusel sõlmitud üürilepingud on tähtajalised. Seega ei saanud kaebajal olla

õiguspärast ootust, et linn annab talle eluruumi eluaegsesse kasutusse. Vasara tn 12-2

eluruum, milles kaebaja varem elas, ei olnud kaebaja omandis. Vasara tn 12//14//16 kinnisasi

on Tallinna linna omandina kantud kinnistusraamatusse 31.01.2007. Asjaolu, et kaebaja

teadis, et elas Tallinna linna omandis olevas eluruumis üürnikuna, nähtub vaidlustatud

korralduse p-s 5.1 toodud asjaolude kirjeldusest ja kaebaja 28.05.2015 avaldusest. Asjaolust,

et kaebaja varasemas kasutuses olnud munitsipaaleluruum lammutati, ei tulene kaebajale

õigust nõuda linnalt munitsipaaleluruumi eluaegset kasutamist. Ühestki õigusaktist ei tulene

vastustaja kohustus anda kaebajale eluruumi eluaegse kasutamise õigus.

Üürilepingut pikendatakse juhul, kui isikul on jätkuv abivajadus eluruumi järele. Kaebaja ei

ole eluruumi vajav isik. Eluasemekomisjoni protokollist nähtuvalt on vastustaja üürilepingu

pikendamise üle otsustamisel hinnanud kaebaja ja tema täisealise poja sissetulekute suurust,

samuti asjaolu, et mõlemad on töövõimelised isikud, neil ei ole tuvastatud puuet ega töövõime

vähenemist, mõlemad omavad püsivat sissetulekut ega vaja sotsiaal- või kõrvalabi. Ka

määruse nr 56 alusel sõlmitud üürilepingute pikendamise hindamisel tuleb arvestada

abivajaduse hindamise sätetega. Kuigi kaebaja ei ole abivajaduse hindamiseks vastustaja

poole pöördunud, on vastustaja seda hinnanud olemasolevate andmete alusel. Vastustaja on

üürilepingu pikendamise kaalumisel arvestanud asjakohaste kaalutlustega. Kaebaja ei ole välja

toonud asjaolusid, mida kaaludes oleks vastustaja pidanud jõudma teistsugusele otsusele.

Kaebajal ei saanud olla õiguspärast ootust üürilepingu pikendamisele ning selleks ei anna

eraldiseisvat alust ka see, et kaebaja on peagi pensionär.

Ebaõige on kaebaja seisukoht, et abivajaduse hindamine on linna eluruumide üürile andmisel

ja üürilepingute pikendamisel kõrvalise tähtsusega. Kaebaja on 2015. a-l üürilepingu

sõlmimisel ja üürilepingu pikendamisel kinnitanud, et ta on teadlik, et talle kui eluruumi

hädasti vajavale isikule annab Tallinna linn üürilepingu objektiks oleva eluruumi üürile

Tallinna linnale seadusest ja linna õigusaktidest tulenevate ülesannete täitmiseks. Seega oli

kaebajale teada, et 2015. a-l talle uue eluruumi üürile andmisel lähtuti asjaolust, et kaebaja on

eluruumi vajav isik.

6(8)

3-24-2547

Juhul kui kaebaja sotsiaalmajanduslik olukord halveneb sedavõrd, et ta vajab

sotsiaalteenusena eluruumi tagamise teenust, on tal võimalik seda teenust taotleda määruse nr

25 alusel.

10. X vastust apellatsioonkaebusele ei esitanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja jääb rahuldamata.

12. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust nõuda, et eluruumi üürileping sõlmitakse temaga

tähtajatult. Samasisulist õiguspärast ootust ei tulene kaebajale ühestki õigus- ega haldusaktist.

Kaebajaga üürilepingu sõlmimise ajal 2015. a-l kehtis määrus nr 56. Kaebajaga sõlmiti

üürileping seetõttu, et tema eelmine elupaik, Tallinna linnale (mitte kaebajale) kuulunud

elamu, mida kaebaja kasutas linnaga sõlmitud üürilepingu alusel, oli muutunud

kasutuskõlbmatuks (määruse nr 56 lisa 3 p 3.3.1). Üürileping sõlmiti kaebajaga esialgu üheks

aastaks (dtl 10 ja 14) ning seda pikendati 2016. a-l 3 aasta võrra (dtl 17) ja 2019. a-l kuni

10.08.2024 (dtl 67 ja 69). Määruse nr 56 lisa 1 p 25 võimaldas linnal anda eluruume üürile

kuni 5 aastaks. Järelikult tekkis kaebajal õiguspärane ootus linna eluruumi üürilepingu alusel

kasutamiseks igakordselt üürilepingus ja selle aluseks olnud haldusaktis märgitud perioodiks,

kuid mitte kauemaks (vt ka määruse nr 1 § 18 p 1 § 22 lg 1). Määruse nr 56 alusel eluruumi

üürilepingu sõlmimine ei andnud kaebajale mingit nn eristaatust, mis annaks aluse väita, et

ülejäänud sotsiaalhoolekandelise abi osutamist reguleerivad õigusaktid tema suhtes ei

kohaldu.

13. Määrus nr 56 on kehtetu alates 01.05.2024. Niisiis tuli vastustajal 2024. a augustis

kaebajaga üürilepingu pikendamise üle otsustamisel lähtuda sel hetkel kehtinud asjakohastest

õigusaktidest, s.o määrustest nr 1, 24, 25 ja 39, mis lähtuvad sotsiaalhoolekandelise abi

osutamisel abi vajava isiku abivajadusest. Seega ei ole õige kaebaja lähenemine, nagu ei oleks

tema abivajaduse olemasolu või puudumine üldse oluline. Ka määruse nr 1 § 22 lg 2 p 1 alusel

üürilepingu pikendamise üle otsustamisel on isiku reaalse abivajaduse küsimus kesksel kohal

tulenevalt viidatud sättega koosmõjus kohalduvatest määruste nr 24 ja 25 sätetest. Tuleb

tähele panna, et sotsiaalhoolekandelise abi olemus on enamikel juhtudel ajutine, st abi vajavat

isikut aidatakse seni, kuni isik on ise võimeline jälle iseenda ja oma perekonna eest hoolt

kandma. Õige ei ole ka kaebaja seisukoht, et üürilepingut oleks tulnud pikendada, kuna

vahepealsel ajal ei olnud midagi muutunud. Kaebaja täisealised pojad olid vahepeal veel

vanemaks ja eelduslikult majanduslikult võimekamaks saanud ning üks neist oli eluruumist

lahkunud. Lisaks olid muutunud Tallinna linna õigusaktid.

14. Määruse nr 24 § 7 lg-te 1 ja 3 kohaselt osutatakse sotsiaalkandelist abi toetuste ja

teenustena. Teenuste eesmärk on toetada abi vajava inimese toimetulekut, lähtudes tema

tegelikest vajadustest. Määruse nr 25 § 3 lg 1 sätestab, et teenust osutatakse abi vajavale

inimesele, kelle elukohana on rahvastikuregistrisse kantud Tallinna linn. Vastavalt § 4 lg 1 p-

le 14 on Tallinna linna korraldatav sotsiaalteenus mh ka eluruumi tagamise teenus. Eluruumi

tagamise teenuse osutamise tingimused on sätestatud sama määruse §-s 18, mille lg 1 kohaselt

on eluruumi tagamise teenuse eesmärk tagada eluruumi kasutamise võimalus inimesele, kes ei

ole võimeline tagama enda või oma perekonna põhjendatud vajadusele vastava eluruumi

kasutamise võimalust füüsilise või psüühilise puude tõttu või sotsiaalmajandusliku olukorra

tõttu.

15. Apellatsioonkaebusest arusaadavalt ei vaidle kaebaja vastu, et vaidlustatud 13.08.2024

korralduse nr 722 andmisel ajal ei olnud ta abi vajav isik, kuid väidab, et ta võib selliseks

7(8)

3-24-2547

lähiajal muutuda, kuna vanusest tingituna on ta varsti pensioniealine. Samuti on ta

kohtumenetluses välja toonud, et temaga koos elav poeg on alates 03.10.2024 töötu ja lisaks

võib ta poeg iga hetk eluruumist välja kolida. Halduskohus on õigesti viidanud, et need

asjaolud ei muuda vaidlustatud korraldust õigusvastaseks ega tingi selle tühistamist, kuna

kohus hindab haldusakti õiguspärasust selle andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2). Kaebajal

või tema pojal on abivajaduse tekkimisel õigus esitada vastustajale taotlus

sotsiaalhoolekandelise abi, sh eluruumi tagamise teenuse, saamiseks. Kaebaja ei ole märkinud,

millisel õiguslikul alusel tuleks kaebajat ja tema poega käsitada kahe erineva leibkonnana,

kuigi nad elavad samas eluruumis ja eelduslikult jagavad ka sellega seonduvad kulud. Kaebaja

poja õigus eluruumi kasutamiseks tulenes 27.08.2019 üürilepingust (dtl 67). Lisaks on

täisealisel lapsel oma abi vajava vanema ülalpidamise kohustus sõltumata sellest, kas nad

elavad koos või eraldi (vt perekonnaseaduse §-d 96 ja 97).

16. Kokkuvõtvalt ei ole kaebaja välja toonud selliseid asjaolusid, mis annaks aluse kahelda

vaidlustatud otsuse proportsionaalsuses. Asjaolu, et vastustaja pidas kaebajale võimalikuks

kuni 10.08.2024 eluruumi tagamise teenuse osutamist, ei anna kaebajale alust nõuda selle

teenuse jätkuvat tähtajatut osutamist sõltumata tema tegelikust abivajadusest. Seetõttu jääb

apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata (HKMS § 200 p 1).

17. Menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud jäävad vastavalt HKMS § 108 lg-le 1

ja § 109 lg-le 1 nende endi kanda.

18. Kaebaja eraelu kaitseks tuleb kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja ja tema poegade

nimed tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

8(8)