3-25-4588/10 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Halduskohus

Kohtunik

Sirje Kaljumäe

Määruse tegemise aeg ja koht

16. jaanuar 2026, Tartu

Kohtuasja number

3-25-4588

Kohtuasi

X-i kaebus Tartu Vangla vastu seoses lühiajaliste

väljasõitude mittevõimaldamisega

Menetlusosalised

Menetlustoiming

Kaebaja – X

Vastustaja – Tartu Vangla

Kaebuse tagastamine

RESOLUTSIOON

1. Tagastada X-i kaebus.

2. Jätta X-i menetlusabi taotlus kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest

vabastamiseks läbi vaatamata.

3. Asendada kohtulahendi avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga X.

4. Tõlkida kohtumäärus kaebajale vene keelde.

Edasikaebamise kord

Määruse resolutsiooni punktide 1 ja 2 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule

15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 119 lg 1, § 121 lg 4, § 204 lg 1).

ASJAOLUD

1. Tartu Vanglas kinni peetav isik X (kaebaja) esitas 14. detsembril 2025 Tartu Halduskohtule

kaebuse, milles väitis, et Tartu Vangla ei ole võimaldanud talle lühiajalisi väljasõite. Kaebaja

märkis, et ta on esitanud väljasõitude võimaldamiseks avaldusi, kuid need on jäetud

õigusvastaselt menetlusse võtmata. Kaebaja leiab, et vanglale tuleb teha kohustav ettekirjutus

väljasõidu võimaldamiseks ning vanglal tuleb hüvitada kaebajale tekitatud mittevaraline kahju.

Kaebuses sisaldusid ka esialgse õiguskaitse taotlus ja riigilõivu tasumisest vabastamise taotlus.

Kaebaja on kaebuse juurde lisanud erinevad pöördumised vanglale ja neile antud vastused (dtl 5-

27).

3-25-4588

2. Vastuseks kohtunõudele edastas Tartu Vangla 19. detsembril 2025 kohtule vaidlust

puudutavad dokumendid (dtl 38-41).

3. Kohus tegi 23. detsembril 2025 määruse, millega tagastas X-i kaebuse osaliselt (resolutsiooni

p 1), jättis esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata (resolutsiooni p 2) ning jättis kaebuse

ülejäänud osas puuduste kõrvaldamiseks käiguta (resolutsiooni p 3). Kohtumäärus tuli tõlkida

kaebajale vene keelde (resolutsiooni p 4).

Kohus märkis 23. detsembri 2025. a määruses, et mõistab X-i kaebust selliselt, et kaebaja

soovib:

1) Tartu Vangla 5. augusti 2025. a otsuse nr 6-7/2-25/2441-2 õigusvastasuse kindlakstegemist;

2) Tartu Vangla 1. oktoobri 2025. a otsuse nr 6-7/2-25/3215-2 õigusvastasuse kindlakstegemist

(dtl 8-9);

3) Tartu Vangla 27. novembri 2025. a otsuse nr 6-7/2-25/3552-3 õigusvastasuse

kindlakstegemist (dtl 13-14);

4) Tartu Vangla 8. septembri 2025. a otsuse nr 6-7/2-25/2808-2 õigusvastasuse kindlakstegemist;

5) Tartu Vangla 10. detsembri 2025. a otsuse nr 6-7/2-25/4019-2 õigusvastasuse

kindlakstegemist (dtl 21-22);

6) Tartu Vangla kohustamist võimaldada 1. detsembril 2025 esitatud taotluse (registreeritud

vanglas 4. detsembril 2025 nr-ga 6-7/2-25/4357-1, dtl 41) alusel lühiajaline väljasõit;

7) Tartu Vanglalt mittevaralise kahju 5000 eurot hüvitamist seoses asjaoluga, et kaebajale ei

võimaldatud 2. septembri 2025. a taotluse (registreeritud vanglas 4. septembril 2025 nr-ga

6-7/2-25/3215-1, dtl 7) alusel lühiajalist väljasõitu.

Lisaks märkis kohus määruses, et Tartu Vangla 1. oktoobri 2025. a otsuse nr 6-7/2-25/3215-2

õigusvastasuse kindlakstegemise nõue on praegusel juhul hõlmatud kahju hüvitamise nõudega,

mistõttu ei ole tegemist eraldiseisva tuvastamisnõudega.

Kohus tagastas 23. detsembri 2025. a määrusega HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebuse Tartu

Vangla 27. novembri 2025. a otsuse nr 6-7/2-25/3552-3 ja 10. detsembri 2025. a otsuse nr 6-7/2-

25/4019-2 õigusvastasuse kindlakstegemise nõuetes ning Tartu Vangla kohustamise nõudes

võimaldada 1. detsembril 2025 esitatud taotluse (registreeritud Tartu Vanglas 4. detsembril 2025

nr-ga 6-7/2-25/4357-1) alusel lühiajaline väljasõit. Ülejäänud nõuete osas (s.o hüvitamisnõue

ning Tartu Vangla 5. augusti 2025. a otsuse nr 6-7/2-25/2441-2 ja 8. septembri 2025. a otsuse

nr 6-7/2-25/2808-2 õigusvastasuse kindlakstegemise nõuded) tuli kaebajal kohtu määratud

tähtaja jooksul kõrvaldada kaebuse puudused. Sama määrusega jättis kohus läbi vaatamata

kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse (resolutsiooni p 2). Halduskohtu 23. detsembri 2025. a

määruse resolutsiooni punktid 1 ja 2 jõustusid 15. jaanuaril 2026.

4. Kaebaja esitas 4. jaanuaril 2026 kohtule puuduste kõrvaldamise avalduse.

KOHTU SEISUKOHT

5. HKMS § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine

alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Kohus on seisukohal, et kaebus tuleb

tagastada ning seda alljärgnevatel põhjustel.

6. HKMS § 121 lg 1 p 2 sätestab, et kohus tagastab kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebus

ei vasta HKMS §-de 37–39 nõuetele, kaebaja ei ole kohtu poolt määratud tähtaja jooksul puudusi

kõrvaldanud ja puudused takistavad asja läbivaatamist.

3-25-4588

7. Pärast kaebuse osalist tagastamist on kohtu menetlusse jäänud kaks tuvastamisnõuet ja

mittevaralise kahju hüvitamise nõue. Kohus märkis 23. detsembri 2025. a määruses, et kaebaja

peab hüvitamisnõude osas kohtule selgitama, milles talle tekitatud mittevaraline kahju seisneb.

Seoses tuvastamisnõuetega tuli kaebajal aga selgitada, miks on vangla otsuste õigusvastasuse

kindlakstegemine tema õiguste kaitseks vajalik ehk millist õiguslikku kasu kaebaja saab, kui

kohus peaks otsuste õigusvastasuse tuvastama.

8. Kohus leiab, et kuigi kaebaja on 23. detsembri 2025. a kohtumäärusele vastanud, ei ole ta 4.

jaanuari 2026. a vastuses kaebuses esinevaid puuduseid siiski kõrvaldanud.

8.1. Kohtu hinnangul ei ole kaebaja kaebuses ega ka kaebuse täpsustuses selgitanud, milles talle

tekitatud kahju seisneb ehk millised kahjulikud tagajärjed on talle vangla tegevusega seoses

lühiajaliste väljasõitude taotlemisega kaasnenud. Seda ei ole ta välja toonud ka eelnevalt

vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses (dtl 23; tõlge dtl 40).

8.2. Lisaks viitab kaebaja 4. jaanuaril 2026 kohtule esitatud pöördumises justkui sellele, et talle

on kahju tekitatud kuriteo toimepanemisega – kaebaja leiab, et tema puhkusest ilmajätmine on

jätkuv kuritegu. Kohus selgitab, et kui kaebaja tõepoolest leiab, et toime on pandud kuritegu ning

ta on selles kannatanu, ei ole kaebaja kahjunõude läbivaatamine halduskohtu pädevuses. Sellises

olukorras saab kaebaja esitada kuriteoteate ja tsiviilhagi uurimisasutusele või prokuratuurile

(kriminaalmenetluse seadustiku § 38 lg 1 p 2 ja § 195). Kohus leiab, et hüvitamiskaebust ei saa

seega jätkuvalt lugeda nõuetekohaselt esitatuks.

8.3. Seoses Tartu Vangla 5. augusti 2025. a otsuse nr 6-7/2-25/2441-2 ja 8. septembri 2025. a

otsuse nr 6-7/2-25/2808-2 õigusvastasuse kindlakstegemise nõuetega ei ole kaebaja kohtule

selgitanud, miks on tuvastamisnõuete esitamine tema õiguste kaitseks vajalik (HKMS § 38 lg 4).

Kohus märgib, et tuvastamiskaebuse esitamine ei ole lubatav üksnes haldusorgani tegevuse

õiguspärasuse abstraktseks kontrolliks, kui kaebuse rahuldamine ei tooks kaasa kaebaja õigusliku

positsiooni paranemist. Kohus võib kaebaja viitest vangistusseaduse §-le 32 üksnes tuletada, et

kaebaja sooviks võib olla tuvastamisnõuete esitamine preventiivsel eesmärgil, kuid ka sellisel

juhul tuleks kaebus tagastada (HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel), sest vangla varasema tegevuse

õigusvastasuse kindlakstegemine ei kohusta vanglat tulevikus mingil kindlal viisil käituma.

Lühiajalisele väljasõidule lubamine on vangla kaalutlusotsus, mis tehakse iga taotluse osas

eraldiseisvalt, arvestades konkreetseid asjaolusid. Kui kaebaja ei ole nõus lühiajalisele

väljasõidule mittelubamisega, siis on tema õiguste kaitseks tõhusam, kui ta vaidlustaks keelduva

otsuse koheselt vaidemenetluse raames ja taotleks näiteks esialgse õiguskaitse korras väljasõidu

võimaldamist. Seega ei oleks ka preventiivsel eesmärgil tuvastamisnõuete menetlemine kaebaja

õiguste kaitseks vajalik (HKMS § 45 lg 2). Praegusel juhul ei ole kaebaja aga tegelikkuses

konkreetselt välja toonud, miks talle tuvastamisnõuete läbivaatamine kasulik oleks. Seetõttu

leiab kohus, et kaebaja on jätnud kaebuses esinevad puudused kõrvaldamata.

9. Käesolevaks ajaks on kaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks määratud tähtaeg

möödunud, sest puudused tuli kõrvaldada hiljemalt 5. jaanuaril 2026. Kohus märgib, et ei pea

põhjendatuks jätta kaebust eelnimetatud puuduste kõrvaldamiseks korduvalt käiguta. Kaebaja

puhul ei ole tegemist halduskohtumenetluses kogenematu isikuga ning tal oli võimalik 23.

detsembri 2025. a kaebuse käiguta jätmise määrusele konkreetselt ja üheselt arusaadavalt vastata.

Kaebaja 4. jaanuari 2026. a vastus jääb aga oma sisult ebamääraseks. Kohus ei saa kaebaja

asemel hakata sisustama tema väiteid mittevaralise kahju tekkimisest ega vastustaja tegevuse

väidetavast õigusvastasusest. Arusaamatuks jäävad ka asjasse puutumatud hinnangud asja

menetleva kohtuniku kvalifikatsioonile, mis ei saa kuidagi kaasa aidata kaebaja õiguste kaitsele –

kui kaebaja ei ole rahul asjas tehtava kaevatava kohtulahendiga, on võimalik seda määrus- või

3-25-4588

apellatsioonkaebusega vaidlustada, ning mittekaevatavate menetlustoimingu puhul on võimalik

esitada vastuväiteid kohtu tegevusele.

10. Eeltoodule tuginedes leiab kohus, et hoolimata kaebuse puuduste kõrvaldamiseks antud

võimalusest on ebaselgus kaebaja eesmärkides endiselt sedavõrd suur, et kaebuses esinevate

puuduste kõrvaldamata jätmise tõttu ei ole võimalik seda menetleda ning kohus tagastab kaebuse

HKMS § 121 lg 1 p 2 alusel.

HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud

korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu

menetluses olnud.

11. Kaebuse tagastamise tõttu puudub vajadus lahendada kaebaja menetlusabi taotlust tema

riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Kohus jätab selle taotluse läbi vaatamata.

12. Kohtumääruse avaldamisel asendab kohus kaebaja nime tähemärgiga X (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

Sirje Kaljumäe

kohtunik