1-25-1665/33 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse kuupäev

16. jaanuar 2026

Kohtuasja number

1-25-1665

Kohtukoosseis

Eesistuja Mario Truu, liikmed Erkki Hirsnik ja Ingrid

Kullerkann

Kohtuasi ja menetluse liik

Kriminaalasi Rünno Lillepeska süüdistuses karistusseadustiku §

113 lg 1 järgi, üldmenetlus

Vaidlustatud kohtuotsus

Tartu Maakohtu 8. oktoobri 2025. a otsus

Apellant

Rünno Lillepeska kaitsja vandeadvokaadi abi Andres Veski

Apellatsioonimenetluse pooled

Süüdistatav

-

Rünno Lillepeska, isikukood 37408310017, elukoht

puudub, kriminaalkorras karistatud, viibib vahi all Tartu

vanglas

Kaitsja

-

vandeadvokaadi abi Andres Veski

Prokuratuur

-

esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör

Ainar Koik

Kannatanu

-

T.J.

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 8. oktoobri 2025. a otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

2. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Sirje Must apellatsioonimenetluses osutatud riigi

õigusabi eest makstava tasu suuruseks 245 eurot 52 senti (sealhulgas käibemaks 47 eurot

52 senti). Jätta see menetluskulu Rünno Lillepeska kanda.

Edasikaebamise kord

Käesoleva otsuse saab kassatsiooni korras vaidlustada prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja

või kannatanu advokaadist esindaja vahendusel. Kassatsiooni võib advokaadi vahendusel esitada ka

isik, kes leiab, et ta oleks pidanud olema kaasatud menetlusse kannatanu või kolmanda isikuna.

Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates ringkonnakohtu otsuse

avalikult teatavakstegemisest.

MENETLUSE KÄIK

Süüdistus

1. Rünno Lillepeskat süüdistatakse karistusseadustiku (KarS) § 113 lg 1 järgi selles, et ta lõi 2.

jaanuaril 2025 Tõrvas asuvas korteris ühise alkoholi tarvitamise käigus J.J. le korduvalt noaga

kehasse. Sellega põhjustas süüdistatav kannatanule 15 torke-lõikehaava mõlemal pool rindkere

eespinnal ja vasakul ülakõhul, millest vähemalt 6 tungis kehaõõntesse ja vigastas südamepauna,

südant, vahelihast ja paremat kopsu, ning torke-lõikehaava vasakul pool kaelal ja vasakul

õlavöötmel ning 2 lõikehaava vasaku labakäe siseküljel. Samuti lõi R. Lillepeska J.J. t käte või

jalgadega, mistõttu viimane kukkus ja sai põrutushaava paremal pool alalõual, verevalumiga

ümbritsetud haava ülahuule limaskestal, nahamarrastused otsmikul ning näokoljuluude murrud.

J.J. suri lühikese aja jooksul pärast kehaõõntesse tungivaid torke-lõikehaavu ägeda verekaotuse

tõttu.

Maakohtu otsus

(a) Resolutiivosa

2. Tartu Maakohtu 8. oktoobri 2025. a otsusega tunnistati R. Lillepeska süüdi KarS § 113 lg 1 järgi

ja teda karistati 10-aastase vangistusega. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati seda Tartu Maakohtu

15. novembri 2023. a otsusega mõistetud karistuse kandmata osa võrra ja liitkaristuseks mõisteti

10 aastat 10 kuud ja 26 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loeti karistuse kandmise alguseks

2. jaanuar 2025.

(b) Põhiosa

3. R. Lillepeska, V.P. , E.V. , A.J. ja A.L. tarvitasid 1. jaanuaril 2025 V.P. korteris alkoholi. E.V.

ja A.L. lahkusid. Kui J.J. tuli korterisse, olid R. Lillepeska ja V.P. ärkvel ning A.J. magas.

V.P. jäi hiljem uuesti magama. R. Lillepeska sõnul jõid nad J.J. ga alkoholi, kui viimane võttis

noa ja ütles: „Hakkad mul riista imema ja teen su kukeks.“ Edasist süüdistatav ei mäleta.

Kohtueelses menetluses ei rääkinud R. Lillepeska, et ta oleks korteris kannatanut näinud või et

kannatanu oleks selliselt käitunud. Tema sõnul tuli J.J. kohalolu ja lause talle meelde siis, kui

V.P. kohtuistungil noast rääkis.

4. Teised tõendid ei kinnita R. Lillepeska sõnu. Süüdistatav rääkis muu hulgas seda, et sarnase

ettepaneku oli kannatanu talle ja tema vennale I. Lillepeskale varemgi teinud, võttes oma

suguelundi välja ja sundides neid osalema seksuaalaktis. See toimus siis, kui J.J. lõhkus ära

tema teleri, muusikakeskuse ja mobiiltelefoni. I. Lillepeska sellest aga ei kõnelenud. R.

Lillepeska ütles 29. detsembril 2024 politseile, et J.J. peksis teda eelmisel õhtul, lõhkus ta asju

ja võttis dokumendid ära, kuid ei maininud, et J.J. tahtis tema või ta venna suhtes

seksuaalvägivalda kasutada. Samuti kõneles süüdistatav 1. jaanuaril 2025 V.P. korteris, et J.J.

lõhkus ta asju, kuid ei maininud seksuaaltegusid. Seetõttu pole R. Lillepeska ütlused selle kohta

usaldusväärsed.

5. Kuigi R. Lillepeska ei mäleta J.J. noaga löömist, on see tõendatud V.P. ja E.V. e ütlustega. V.P.

ärkas öösel üles ja nägi, kuidas süüdistatav lõi kannatanut noaga rinda. Ta jooksis naabri E.V. e

juurde, et kiirabi kutsuda. E.V. e sõnul ärkas ta koputuse peale ja ukse taga oli V.P. , kes palus

politsei kutsuda, sest tema korteris toimus mõrv. V.P. oli näinud, kuidas R. Lillepeska torkis J.J.

t noaga. Häirekeskuse kõnedest on kuulda, et E.V. ja V.P. sõnavad, et viimase korteris toimus

mõrv. Vormikaamera salvestistelt nähtub, et korteris istusid R. Lillepeska ja V.P. ning põrandal

2(6)

oli külili J.J. . A.J. magas diivanil. V.P. rääkis politseinikele, et nägi, kuidas R. Lillepeska

torkas J.J. t noaga.

6. Surnu kohtuarstliku ekspertiisi akti järgi võisid kannatanu torke-lõikehaavad olla tekitatud

sündmuskohalt kaasa võetud noaga, millelt leiti kannatanu ja V.P. bioloogilist materjali. Nuga

oli V.P. oma ja tema sõnul alati laua peal, et ei peaks kööki jooksma. R. Lillepeska riietelt ja

kätelt leiti J.J. verd, mis kinnitab seda, et kannatanut lõi noaga süüdistatav. Jäljeekspertiisi järgi

tekkisid verepritsmed riietele laiali pihustunud vere langemisest.

7. Kait Kiisa väitel jõid nad J.J. ga 1. jaanuari 2025. a õhtul viina ja kui J.J. lahkus, polnud tal

vigastusi. Seega põhjustas R. Lillepeska kannatanule ka põrutushaava alalõual, haava ja

verevalumi ülahuulel ning näokoljuluude murrud.

8. Tegu polnud provotseeritud tapmisega KarS § 115 mõistes. R. Lillepeska ütlused selle kohta, et

J.J. ähvardas teda vägistamisega (lubas teha „kukeks“), on ebausaldusväärsed. Pole tõendeid, et

J.J. oleks R. Lillepeskat provotseerinud. Isegi kui eeldada, et see oli nii olnud, ei tekitanud see

R. Lillepeskas tugevat hingelise erutuse seisundit, sest süüdistatava sõnul oli kannatanu öelnud

sama talle ka 2024. aasta detsembris. Lisaks on mõlemad olnud vanglas, mistõttu ei saa

vanglažargooni kasutamine olla midagi erakordset või eriliselt häirivat. Kui R. Lillepeskale J.J.

seltskond ei meeldinud, saanuks ta V.P. korterist lahkuda. Selle asemel jätkas ta kannatanuga

alkoholi tarvitamist. R. Lillepeska pidas häirivamaks seda, et J.J. lõhkus tema asju ja võttis ära

tema dokumendid.

9. R. Lillepeska tappis J.J. otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 järgi. J.J. t korduvalt noaga ülakehasse

lüües teadis süüdistatav, et sellega kaasneb kannatanu surm. See, et ta jätkas löömist ka siis, kui

J.J. lamas põrandal ja enam ei liigutanud, näitab, et ta tahtis J.J. surma.

10. R. Lillepeska ei pannud tapmist toime hädakaitseseisundis. J.J. ja R. Lillepeska on varem

vägivaldselt käitunud. Patrullpolitseinikud rääkisid, et sündmuskohale jõudes sõnas R.

Lillepeska, et J.J. oli talle kallale tulnud ja oli R. Lillepeskale võlgu. Kui süüdistatav ja

kannatanu oleks rüselenud, nähtunuks see sündmuskohal avanenud vaatepildist. Tuba, kus

alkoholi tarvitati, oli väike. Seal oli palju mööblit ja vähe liikumisruumi. Rüseluse käigus oleks

liigutatud mööblit, laual olnud esemeid, lähedalasuvat telerit või kapil olnud laualampi. Samuti

oleks kannatanu süüdistatavale kallale tungides tekitanud talle mõne vigastuse. J.J.

küünekaapeproovidest ei leitud R. Lillepeska bioloogilist materjali. Ekspertiisiakti järgi olid J.J.

vasakul labakäel kaks lõikehaava, mis tekkisid suure tõenäosusega noalöökide tõrjumisest.

Lisaks pole usutav, et J.J. ähvardas R. Lillepeskat noaga, nagu viimane väitis. Noalt ei leitud

J.J. sõrmejälgi. Samuti ei kirjeldanud R. Lillepeska, mida täpselt J.J. noaga tegi.

11. R. Lillepeska süüd välistavaid asjaolusid ei esine. Kohtupsühhiaatria ja -psühholoogia

kompleksekspertiisi järgi esines R. Lillepeskal segatüüpi isiksushäire düssotsiaalsete ja piirialast

tüüpi ebastabiilsete joontega, muu püsiv tunnetuskahjustus alkoholist ning alkoholisõltuvus.

Ekspertiisiaktist selgub aga seegi, et R. Lillepeska sai aru oma teo tähendusest ja suutis oma

käitumist juhtida. Tema psüühikahäired ei välista ega piira teost arusaamise ega käitumise

juhtimise võimet.

12. R. Lillepeska süü on keskmine. J.J. surnukehalt leiti 15 torke-lõikehaava. Osa rünnakust toimus

ajal, mil J.J. seisis, ja osa siis, kui ta lamas. Ta oli 180 cm pikk ja kaalus üle 106 kg, mistõttu

polnud ta kaitsetu. R. Lillepeskat on karistatud vägivallateo eest.

3(6)

APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

Kaitsja apellatsioon

13. Maakohtu otsuse vaidlustas kaitsja, kes taotleb selle tühistamist ja R. Lillepeska KarS § 115

järgi süüditunnistamist. Kaitsja leiab, et J.J. ähvardas R. Lillepeskat vägistamisega, kasutades

vanglažargooni. See solvas süüdistatavat räigelt. On usutav, et see meenus R. Lillepeskale alles

kohtus. Ähvardamist ei saanud keegi teine kuulda, sest V.P. ja A.J. magasid sel ajal. R.

Lillepeska ei rääkinud varasemast samasugusest solvangust politseile, kuna tal oli häbi.

Politseiametnike ütlustest selgub, et R. Lillepeska üritas juba sündmuskohal selgitada, et tema ja

J.J. vahel oli konflikt. Kohus leidis, et R. Lillepeska tappis J.J. kättemaksuks. Asjaolu, et ta lõi

kannatanut noaga 15 korda ning peksis käte ja jalgadega, näitab, et tapmissoov tekkis järsku

erutusseisundi tõttu. Kui R. Lillepeska oleks tahtnud J.J. tappa varasema solvamise ja asjade

lõhkumise pärast, oleks ta teinud seda varem ja toonud köögist suurema noa.

Prokuratuuri vastus apellatsioonile

14. Prokuratuur leiab, et maakohus jättis põhjendatult kõrvale süüdistatava versiooni seksuaalse

sisuga ettepanekust. Kaitsja osutas, et J.J. solvas süüdistatavat ja ähvardas teda vägistada,

kasutades vanglažargooni. Sellisel juhul oleks solvang R. Lillepeskale meelde jäänud ja pole

usutav, et see meenus alles kohtuistungil pärast tunnistajate küsitlemist ja teiste tõendite

uurimist. Ükski tõendiallikas kannatanu sellisele käitumisele ei osutanud. Samuti pole usutav, et

R. Lillepeska ei rääkinud solvamisest politseile häbitunde tõttu. Tunnistajad ei osanud rääkida

sellest, kuidas J.J. V.P. korteris käitus. R. Lillepeska ei suutnud veenvalt selgitada, miks tuli

ähvardamine talle alles kohtus meelde. Kaitsja väide, et erutusseisundit näitab käte ja jalgadega

peksmine, on oletuslik. Samuti piisas laual olnud noast kannatanu tapmiseks ja köögist noa

toomine oleks andnud viimasele parema võimaluse end kaitsta. Ekspertiisiakti järgi on R.

Lillepeskal kalduvus käituda ootamatult.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

15. Kolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väiteid ei tingi vaidlustatud otsuse muutmist.

Maakohus tuvastas nõuetekohaselt, et süüdistatava noalöögid põhjustasid kannatanu surma, ja

lükkas veenvalt ümber kaitseversiooni provotseeritud tapmise kohta. Ringkonnakohus nõustub

suuresti vaidlustatud otsuses toodud tõendite analüüsiga ega korda kriminaalmenetluse

seadustiku (KrMS) § 342 lg 3 p-le 1 tuginedes kõiki maakohtu asjakohaseid ja

nõustumisväärseid kaalutlusi.

16. Kaitsja apellatsioon põhineb üksnes väitel, et R. Lillepeska pani toime provotseeritud tapmise

KarS § 115 järgi. KarS § 115 näeb ette vastutuse tapmise eest, kui see on toime pandud äkki

tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis, mille on põhjustanud kannatanu vägivald või

solvamine tapja või tema lähedase isiku suhtes. Kolleegium nõustub maakohtuga, et tõendatud

pole solvamine ega süüdistataval äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisund.

17. R. Lillepeska sõnul tuli J.J. millalgi öösel V.P. korterisse ja nad jõid koos alkoholi. Seejärel

mäletab süüdistatav, et J.J. võttis laualt noa. Edasi kõneles R. Lillepeska toimunust nii: „Ta

võttis selle noa kätte ja ütles, et hakkad mul riista imema, vangla keeles kukeks tegema.“ Mis

pärast seda juhtus, süüdistatav ei mäleta. (Dtl 377–378.) R. Lillepeska rääkis kohtus ka sellest, et

J.J. oli paar kuud varem käitunud sarnaselt: „[J.J. ] läks I. u juurde, I. tuppa ei lasknud, mina

lasin sisse hakkasime jooma, tema oli kihvt mees, võttis oma tilu välja, ütles ma teen nüüd

kukeks sind, siis aeg tuli I. ka, siis ta võttis vanaaegse prügikühvli, peksis I. ut kõigepealt

4(6)

sellega, riist tuli püksist ära, sundis I. ut ka.“ See juhtus süüdistatava sõnul siis, kui J.J. lõi tema

teleri, muusikakeskuse ja mobiiltelefoni katki. (Dtl 375.)

18. Ükski teine tõend ei kinnita R. Lillepeska versiooni. I. Lillepeska rääkis küll sellest, et J.J. oli

2024. aasta lõpus teda ja R. Lillepeskat löönud ning viimase teleri lõhkunud, kuid ei maininud

kordagi, et J.J. oleks oma suguelundi paljastanud või sundinud kumbagi temaga suguühtesse

astuma (dtl 372, maakohtu otsuse lk 9, p 19). R. Lillepeska andis 29. detsembril 2024 J.J.

vägivallast teada ka politseile, kuid kõneles vaid sellest, et J.J. peksis teda, lõhkus tema asju ja

võttis ära dokumendid. Samuti rääkis R. Lillepeska 1. jaanuari 2025. a õhtul seltskonnas üksnes

asjade lõhkumisest (vt maakohtu otsuse lk-d 9 ja 15, p-d 19 ja 51). 2. jaanuaril 2025

sündmuskohale saabunud politseinikele mainis R. Lillepeska, et J.J. oli lõhkunud tema asju ja

tuli talle kallale seetõttu, et süüdistatav küsis oma dokumente tagasi (vt maakohtu otsuse lk 16, p

52).

19. Kolleegium leiab maakohtuga nõustudes, et R. Lillepeska ütlused on ebausaldusväärsed.

Prokurör avaldas osa R. Lillepeska kohtueelses menetluses antud ütlustest, milles süüdistatav

väitis, et ei mäleta midagi pärast seda, kui korterisse jäid ainult tema, V.P. ja A.J. . Ka J.J.

saabumist ta ei mäletanud. (Vt maakohtu otsuse lk 9, p 17.) Süüdistatava sõnul meenusid talle

kannatanu käitumine ja lausutud sõnad alles siis, kui V.P. rääkis kohtus noast (dtl 378).

Täpsemalt ei osanud R. Lillepeska juhtunut siiski kirjeldada, öeldes järgmist: „Ei tea, läksime

kokku kuidagi või ei läinud, minu arust läksime nagu kokku ja edasi on tume.“ Samuti ei mäleta

R. Lillepeska seda, kas ta lõi J.J. t noaga ja kas korteris käis kiirabi, kuid mäletab, et tegi õues

politseibussi juures suitsu. (Dtl 378–379.) Pole usutav, et R. Lillepeskale meenus üheksa kuud

pärast juhtunut üksnes asjaolu, et kannatanu võttis kätte noa ja tahtis teda vägistada, kuid mitte

midagi selle kohta, mis toimus enne või pärast seda. R. Lillepeska ei mäletanud ka seda, kuidas

ta ise öeldule reageeris. Lisaks sellele uuriti kohtus enne V.P. küsitlemist muid tõendeid, mis

sisaldasid teavet noa kohta. Sündmuskoha vaatlusprotokollis on fotod V.P. korterist, laua peal

asuvast noast ja kannatanu noahaavadega laibast põrandal (dtl 334, I kd, tl 18–33). Samuti on

noast pildid asitõendi vaatlusprotokollis (dtl 342, I kd, tl 64–65). Seega pole tõenäoline, et

sündmuskohta ja nuga (rääkimata kannatanu surnukehast) vaadates ei taastunud R. Lillepeska

mälupilt, kuid tema jaoks oluline detail meenus talle alles siis, kui V.P. mainis kohtus

küsimustele vastates, et tema korteris laua peal oli kartuli koorimise nuga. Seejuures ei osutanud

V.P. ütlustes miski sellele, et J.J. võinuks seda kasutada või R. Lillepeskat sellega ähvardada

(dtl 349). Seega ei saa R. Lillepeska ütlustele tuginedes tuvastada, et kannatanu solvas teda.

20. Solvamisele ja noaga ähvardamisele ei osuta ka teised tõendid. Pärast seda, kui kannatanu võttis

noa kätte ja soovis süüdistatavat „kukeks teha“, pidi nuga sattuma R. Lillepeska kätte, kes J.J.

sellega tappis. Maakohus tuvastas, et mingisugust rüselust korteris ei toimunud. Samuti olid

kannatanu vasaku labakäe siseküljel kaks lõikehaava, mis eksperdiarvamuse järgi võisid suure

tõenäosusega tekkida siis, kui kannatanu end noalöökide eest kaitses. R. Lillepeskal

tervisekahjustusi polnud, mis võinuks sellises olukorras tõenäoliselt tekkida. Samuti polnud noal

J.J. sõrmejälgi. (Vt maakohtu otsuse lk-d 19–20, p 73.)

21. Kui J.J. olekski R. Lillepeskale lausunud, et kavatseb ta kukeks teha, ei saa kõneleda

süüdistataval äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundist. Äkki tekkinud tugeva hingelise

erutuse seisund tuvastatakse juhtumile tervikhinnangu andmise teel. See iseloomustab

toimepanija psüühikat ja emotsionaalset seisundit teo ajal. Tema liikumapanevaks jõuks võib

seejuures olla ka näiteks kättemaksumotiiv, mida võivad täiendada meeleheide, solvumine, enda

väljapääsmatu olukorra tunnetamine vms. Äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisund ei ole

seega meditsiiniline patoloogia, vaid on emotsionaalne reaktsioon. Selline seisund on vahetu

5(6)

vastus isiku suhtes toimepandud vägivallale või solvamisele. (Vt RKKK 14.12.2020, 1-18-

10214/92, p 17.)

22. Süüdistatav ei maininud, et kannatanu öeldu oleks tekitanud temas tugevaid emotsioone või et ta

oleks kuidagi sellele reageerinud. Ta polnud isegi kindel, kas pärast kannatanu sõnu midagi

juhtus (vt käesoleva otsuse p 19). Ehkki R. Lillepeska sõnul oli J.J. hiljuti temaga sarnaselt

kõnelenud ja tema asju lõhkunud, otsustas ta siiski kannatanuga V.P. korteris alkoholi tarvitada.

Kui J.J. käitumine olnuks nii rängalt solvav, nagu väidab kaitsja, poleks R. Lillepeska soovinud

J.J. ga koos aega veeta. Kuna R. Lillepeska oli neid sõnu J.J. suust juba varem kuulnud, ei

saanud see temas tugevat emotsionaalset seisundit tekitada. Lisaks sellele kõneles R. Lillepeska

nii oma kaaslastele kui politseinikele sellest, kuidas J.J. oli tema asju lõhkunud ja dokumendid

ära võtnud. See näitab, et ta pidas sellist käitumist oluliselt häirivamaks, kui väidetavat

seksuaalse sisuga solvangut (vt ka maakohtu otsuse lk-d 17–18, p 61). Seda ei kummuta kaitsja

väide, et R. Lillepeska ei rääkinud solvamisest häbi tõttu. Samuti ei näita tugevat emotsionaalset

reaktsiooni ainuüksi asjaolu, et R. Lillepeska pussitas kannatanut 15 korda ja peksis teda. Seega

ei osuta miski sellele, et R. Lillepeska oleks J.J. tapmise ajal olnud äkki tekkinud tugeva

hingelise erutuse seisundis.

23. Kolleegium ei tuvastanud ka KrMS § 340 lg-s 1 sätestatud alust apellatsiooni piirest

väljumiseks. Maakohus põhjendas veenvalt, miks polnud R. Lillepeska hädakaitseseisundis (vt

maakohtu otsuse lk-d 18–20, p-d 69–74), Samuti leidis kohus õigesti, et praegu ei paista

asjaolusid, mis osutaksid R. Lillepeska süüdimatusele (KarS § 34) või võimalikule piiratud

süüdivusele (KarS § 35) (vt maakohtu otsuse lk 20, p 76). Maakohus tegi kindlaks, et R.

Lillepeskal oli talle süüks arvatud kuriteo ajal äge intoksikatsioon alkoholist (maakohtu otsuse lk

20, p 76). KarS § 36 järgi ei välista tahtlikult või ettevaatamatusest põhjustatud joobeseisund

süüd. Kohus ei teinud ka süüdistatavale karistust mõistes sellist kaalutlusviga, mis tingiks

vaidlustatud otsuse muutmise (vt maakohtu otsuse lk-d 21–22, p-d 80–83).

24. Eelneva põhjal ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Tartu

Maakohtu 8. oktoobri 2025. a otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

25. Kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi tasu

245,52 euro (sh käibemaks 47,52 euro) hüvitamiseks. Taotluse järgi kulus kaitsjal maakohtu

otsusega tutvumiseks 45 minutit ja apellatsiooni koostamiseks 120 minutit. Kolleegium peab

taotlust põhjendatuks ja rahuldab selle. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1

nimetatud lahendi, jääb menetluskulu KrMS § 185 lg 2 järgi R. Lillepeska kanda. Kui

süüdistatav ei tasu seda ühe kuu jooksul alates käesoleva otsuse jõustumisest makseinfo lehel

märgitud arvelduskontole, saadetakse kohtuotsuse ärakiri KrMS § 423 ja § 417 lg 2 alusel

kümne päeva jooksul selle saamisest arvates kohtutäiturile sissenõudmiseks.

(allkirjastatud digitaalselt)

6(6)